3-23-87/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe (eesistuja), Monika Laatsit, Virgo

Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

10.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-23-87

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamise ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa saamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

IM

Puudutatud isik – X, riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.01.2023 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X taotlus vaadata asi läbi kohtuistungil.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.01.2023 määruse

resolutsioon haldusasjas nr 3-23-87 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu määruse põhjendustele.

3. Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

4. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon ja põhjendused vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5). Muus osas ei saa

määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 13.01.2023 Tallinna Halduskohtule taotluse X

kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks.

Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle PPA pidas 12.01.2023 Tallinna

Vanasadamas kell 12.00 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1

3-23-87

2(7)

alusel, kui ta üritas osta laevapiletit Soome. Puudutatud isik oli piletit ostes müüjale väitnud, et

on Ukraina kodanik.

PPA soovis alustada illegaalimenetlust, kuid puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse

taotluse. Seega peeti isik kell 18.45 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse

(VRKS) § 361 lg 1 ja lg 2 p-de 1–4 alusel.

Isik saabus Schengeni viisaruumi 19.05.2019 Soome Vabariigi kaudu, kus ta taotles 20.05.2019

rahvusvahelist kaitset, ent sai negatiivse otsuse. Seejärel liikus isik Prantsusmaale, taotles seal

17.12.2021 samuti rahvusvahelist kaitset, aga sai uuesti keelduva otsuse. Isik lahkus

Prantsusmaalt ja ütluste kohaselt soovis minna uuesti Soome, kui ta Tallinnas kinni peeti.

Soomest saadud info kohaselt otsitakse isikut Soomes taga seoses otsuse täitmisega, kuna ta on

riigist põgenenud.

Isikul puudub õiguslik alus Eestis viibimiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlust esitamata oleks

talle koostatud ettekirjutus Eestist lahkumiseks ning kohaldatud sissesõidukeeldu. Isiku

hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Põgenemisoht võib

seisneda nii Eestist lahkumises kui ka selles, et isik ei ole Eestis PPA-le rahvusvahelise kaitse

menetluse asjaolude selgitamiseks kättesaadav. Tema tegelik soov on minna Soome. Isiku

kehtiv reisidokument asub Soomes ametnike käes, tal oli kaasas üksnes Venemaa Föderatsiooni

sisepass. PPA on teinud päringu Ukraina ametivõimudele eesmärgiga teha kindlaks, kas isik on

Ukraina kodanik.

Isikuga ei suutnud küsitluse käigus põhjendada rahvusvahelise kaitse soovi, öeldes üksnes, et

tal ei ole teist varianti. Seega kasutab ta kõiki võimalusi Schengeni alale jäämiseks, olenemata

sellest, et tema esitatud rahvusvahelise kaitse taotlused on varem tagasi lükatud.

Isiku kinnipidamine on vältimatult vajalik, tema puhul on täidetud VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud

põhimõte ja esinevad lg 2 p-des 1–5 sätestatud kinnipidamise alused. Esineb põgenemisoht

tulenevalt VSS § 68 p-st 6.

Leebemad järelevalvemeetmed ei ole tõhusad, kuna esineb põgenemisoht. Isiku varasem

käitumine ei anna alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed taotletud eesmärki tagaksid.

2. Puudutatud isik selgitas 13.01.2023 istungil, et ta ei vaidle vastu kinnipidamiskeskusesse

jäämisele. Ta ei ole Soomes tagaotsitav, kuna apellatsioonimenetlus seal alles kestab. Tal ei

olnud luba Soomest lahkuda, kuid ta lahkus sealt siiski, sest soovis olla turvalisuse kaalutlustel

NATO liikmesriigis. Seega ta läks Prantsusmaale, kus ta taotles rahvusvahelist kaitset

kodakondsuseta isikuna. Ta soovis tagasi Soome minna, sest kuna Soome soovib liituda

NATOga, on seal nüüd turvalisem. Ta pole kunagi väitnud, et tal on Ukraina kodakondsus, aga

tal on õigus Ukraina kodakondsusele.

3. PPA jäi kohtuistungil esitatud taotluse juurde, selgitades, et tugineb kinnipidamise alusena

VRKS § 361 lg 2 p-dele 1–5. Põgenemisoht esineb ka tulenevalt VSS § 68 p-dest 3 ja 9.

Rahvusvahelise kaitse taotlus on äsja esitatud, seega on PPA-l vaja aega, et isiku rahvusvahelise

kaitse taotlusega seotud asjaolud välja selgitada.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.01.2023 määrusega taotluse ning andis PPA-le loa

puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kinnipidamise aluse äralangemiseni,

kuid mitte kauemaks kui 14.03.2023.

Praegusel juhul esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 2–5 nimetatud kinnipidamise alused.

PPA selgitas, et ehkki isikul oli kaasas Venemaa Föderatsiooni sisepass, puudusid tal kehtivad

reisidokumendid ning isikusamasust tuleb kontrollida. Üksnes sel alusel kinnipidamine ei oleks

vältimatult vajalik. Samas on PPA kinnitanud päringu tegemist Ukraina ametivõimudele, et

3-23-87

3(7)

kontrollida isiku kodakondsust. Arvestades, et isik oli varem väitnud Ukraina kodakondsuse

olemasolu, ei saa seda pidada põhjendamatuks. Kuna isik peeti kinni ja ta esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse 12.01.2023, saab samuti pidada põhjendatuks vajadust täiendavalt kontrollida

isiku riiki saabumise õiguslikke aluseid ning selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse

menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. Praegu esineb märkimisväärne ebaselgus seoses isiku

rahvusvahelise kaitse taotluse asjaoludega ning isiku põhjendused on olnud väga üldsõnalised.

PPA-l tuleb välja selgitada isiku Eestisse saabumise asjaolud ja tema rahvusvahelise kaitse

vajadus, vajadusel täiendavalt konsulteerida teiste liikmesriikidega ja teha päringuid isiku

õigusliku seisundi kindlaks tegemiseks.

On põhjendatud alus arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lükata

lahkumiskohustus edasi või vältida väljasaatmist. VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamise eelduseks

on isiku eelnev kinnipidamine lahkumiskohustuse sundtäitmise tagamiseks VSS alusel.

Puudutatud isik peeti kell 12.00 VSS § 15 alusel 48 tunniks kinni. Rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamise tõttu peeti ta uuel õiguslikul alusel kinni kell 18.45, kusjuures kinnipidamise

protokollis sisaldub märge, et see toimus pärast isiku teavitamist illegaalimenetluse

alustamisest. Seega oli isikut eelnevalt juba väljasõidukohustuse kindlakstegemise ning tema

tagasisaatmiseks

ettevalmistuste

tegemise

eesmärgil

kinni

peetud

ning

ehkki

lahkumisettekirjutust ei olnud veel tehtud, on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal piisav alus

arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga lahkumiskohustus edasi lükata

või väljasaatmist vältida.

VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 alusel kinnipidamiskeskusesse paigutamist saab õigustada

põgenemisoht. PPA on põgenemise ohtu seostanud VSS § 68 p-des 3, 6 ja 9 nimetatud

asjaoludega. PPA esitatud dokumentidest nähtuvalt otsitakse isikut Soomes riigisiseselt taga

seoses riigis viibimiseks seadusliku aluse puudumise ja vastava otsuse täitmisega. Isik kinnitas

kohtuistungil, et tal puudus luba Soomest lahkuda. Isik suundus siiski Prantsusmaale. Eelnevast

nähtuvalt on isik varem teisest liikmesriigist loata lahkunud, mistõttu on kinnipidamine

praegusel juhul põgenemisohu tõttu põhjendatud. Põgenemisoht ei ole väike. Schengeni

territooriumil ühest riigist teise riiki liikumine ei ole raskendatud isegi sõltumata kehtiva

reisidokumendi puudumisest, millele viitab ka isiku senine liikumine erinevate liikmesriikide

vahel vastavalt oma soovile.

Isiku esialgset kuni kahe kuu pikkust kinnipidamist ei saa pidada taotletava eesmärgi suhtes

ebaproportsionaalseks meetmeks. Asjaolude väljaselgitamine rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses, sh toimingud seoses isiku kodakondsuse ja riiki saabumise asjaolude

kontrollimisega võtavad aega. Kuigi kinnipidamiskeskusesse paigutamine riivab intensiivselt

liikumisvabadust, ei ole valitud abinõu ülemäärane. Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole

võimalik tõhusalt kohaldada. Esineb oht, et ilma kinnipidamiseta võib isik enne menetluse

lõppu Eestist lahkuda. Asjaolusid, mis kinnipidamise välistaksid, ei ole praegusel juhul

ilmnenud. Ka isik ise ei vaielnud kinnipidamiskeskuses viibimisele vastu. Puuduvad andmed

selle kohta, et isiku kinnipidamine kinnipidamiskeskuses oleks vastuolus tema turvalisuse või

tervisekaitse kaalutlustega (VRKS § 363 lg 3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Puudutatud isik palub 10.02.2023 täiendatud määruskaebuses halduskohtu 14.01.2023

määrus tühistada ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata ja vabastada ta

kinnipidamiskeskusest.

Nii kohus kui ka PPA on käsitlenud tõsikindla faktina väidet, et puudutatud isik on Venemaa

Föderatsiooni kodanik. Kuigi Venemaa tunnistab topeltkodakondsust, toob Ukrainas teise

kodakondsuse omandamine kaasa esimese kodakondsuse kaotamise, s.t isik peab Ukraina passi

3-23-87

4(7)

omandades loobuma teise riigi kodakondsusest. Seega ei saa praegusel juhul olla puudutatud

isiku kodakondsuses mõistlikku kahtlust, mille tõttu oleks tema kinnipidamine vältimatult

vajalik. PPA ega kohus ei ole suutnud väidetavat kahtlust põhjendada. Tegemist on tõsikindlalt

tuvastatud isikuga ning PPA teeb üksnes isiku nende väidete kontrolli, mis võivad omada

tähtsust rahvusvahelise kaitse menetluses. Lisaks jääb arusaamatuks, kuidas aitab puudutatud

isiku kinnipidamine kaasa tema kodakondsuse väljaselgitamisele. Ukraina riigiasutuste töö

võib olla ebastabiilne ja on väga tõenäoline, et vastus PPA päringule viibib, kuid kohtu ja PPA

loogika järgi on õigustatud puudutatud isiku kinnipidamine kuni kõnealuse vastuse saamiseni.

Puudutatud isiku kinnipidamine ei aita seega taotletava eesmärgi saavutamisele kaasa.

Praegusel juhul ei ole tõendatud asjaolu, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus on

esitatud lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise takistamiseks.

Halduskohtu sellekohane järeldus on liiga lakooniline ja pealiskaudne. Halduskohus ega ka

PPA ei ole nõuetekohaselt selgitanud, milles seisneb väidetav põhjendatud kahtlus nii arvata.

Ajaline vahe VSS ja VRKS alusel kinnipidamisel (vastavalt kell 12.00 ja 18.45) ei ole nii

märkimisväärne, et jaatada rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist eesmärgiga lükata edasi või

takistada enda väljasaatmist.

Puudutatud isik on andnud selgitusi riiki saabumise kohta, millega nii kohus kui ka PPA

vaidlusaluse taotluse lahendamisel ise tõsikindlalt opereerivad. Seega on PPA tuginemine

VRKS § 361 lg 2 p-le 3 põhjendamatu ja otsitud. Isik mõistab, et esineb vajadus

varjupaigataotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. VRKS § 361 lg

2 p-le 4 tuginemisel aga peab asjaolude väljaselgitamise eesmärgil vabaduse võtmist õigustama

konkreetne ja pakiline vajadus (Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 25). Igasugune

asjaolude selgitamise vajadus ei tähenda automaatselt kinnipidamise vajalikkust. PPA ei ole

piisavalt põhjendanud, milliseid andmeid on vaja täpsemalt kontrollida ja kuidas on need seotud

rahvusvahelise kaitse menetlusega.

Puudutatud isiku põgenemisoht ei ole selline, mis tingiks vajaduse tema kinnipidamiseks. PPA

tuginemine VSS § 68 p-le 3 ei ole põhjendatud, kuna isik on tuvastatud ning PPA-l puudub

põhjendatud kahtlus tema kodakondsuses. Samuti ei ole PPA põhjendanud tuginemist VSS § 68

p-le 6, kuivõrd isik ei ole lahkumiskohustuse täitmise soovimatust avaldanud viisil ja määral,

mis annaks alust eeldada tema selget põgenemissoovi. Halduskohtu määrusest ei nähtu isegi

minimaalseid põhjendusi, kuidas on jõutud järelduseni, et puudutatud isiku põgenemisoht ei ole

väike. Põgenemisohu analüüs on prognoosotsus, mis tähendab, et põgenemisohu jaatamiseks

peab olema tehtud põhjalik analüüs. Halduskohtu määrus ei sisalda ühtegi põhjendust, miks

kohus on jõudnud järeldusele, et kinnipidamine ei ole ülemäärane ja leebemaid

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põhiseadusest tulenevalt eeldatakse,

et kõik inimesed on vabad. Põhiõiguste riive proportsionaalsuse analüüs eeldab põhjalikku

argumentatsiooni. Kuna puudutatud isik on halduskohtu määruse vaidlustanud, ei ole enam

asjakohane kohtu sedastus, et ta ei vaielnud kinnipidamiskeskuses viibimisele vastu.

6. PPA palub 21.02.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

määruse ja selle põhjendustega. Rahvusvahelise kaitse taotleja peab kogu menetluse käigus

olema kättesaadav, kuid puudutatud isiku varasem käitumine näitab, et ta proovib kasutada

kõikvõimalikke võimalusi Schengeni alale jäämiseks, olenemata sellest, et tema esitatud

rahvusvahelise kaitse taotlused on juba korduvalt tagasi lükatud. Samuti ei ole kehtiva

reisidokumendi puudumine takistanud tal erinevate Schengeni liikmesriikide vahel liikumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuse esitaja on taotlenud asja läbivaatamist kohtuistungil. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see taotlus põhjendatud. HKMS § 210 lg 4 esimese lause kohaselt lahendatakse

3-23-87

5(7)

määruskaebus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada.

HKMS § 265 lg 5 järgi ei ole haldustoiminguks loa andmise määruse peale esitatud

määruskaebuse läbivaatamiseks vaja korraldada kohtuistungit isegi siis, kui see oli nõutav loa

andmise otsustamisel. Määruskaebus on võimalik lahendada toimiku materjalide põhjal ja

puudub vajadus korraldada istung täiendavate asjaolude väljaselgitamiseks. Samuti võimaldab

kirjalik menetlus asja kiiremat lahendamist. Määruskaebuse esitajal oli võimalik osaleda

kohtuistungil halduskohtus ja esitada seal tõlgi vahendusel oma seisukohti suuliselt. Seetõttu

jääb ühtlasi rahuldamata puudutatud isiku taotlus tõlgi kutsumiseks kohtuistungile.

8. Ringkonnakohus käsitab puudutatud isiku taotlust tõlgi kaasamiseks taotlusena anda

menetlusabi asjas tehtava kohtumääruse tõlkimise kulude kandmiseks. Ringkonnakohus andis

puudutatud

isikule

26.01.2023

määrusega

riigi

õigusabi.

Kuna

isik

viibib

kinnipidamiskeskuses, pole alust arvata, et tema majanduslik seisund oleks paranenud.

Kohtulahendi tõlkimiseks menetlusabi andmisel ei hinnata isiku menetluses osalemise edukust

ega mõistlikkust ja seda ei välista ka isikule riigi õigusabi korras advokaadi määramine (HKMS

§ 111 lg 4). Ringkonnakohus rahuldab puudutatud isiku taotluse osaliselt ning vabastab ta

HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel asjas tehtava kohtumääruse sissejuhatuse, resolutsiooni ja

põhjenduste vene keelde tõlkimise kulude kandmisest.

9. Halduskohus leidis 14.01.2023 määruses, et puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse

paigutamine on põhjendatud VRKS 361 lg 2 p-des 2–5 nimetatud alustel. VRKS § 361 lg 1

kohaselt võib isikut kinni pidada § 361 lg-s 2 sätestatud alusel, kui VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud

järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 alusel võib

rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada isiku kodakondsuse

kontrollimiseks ja väljaselgitamiseks (p 2); isiku riiki saabumise ja riigis viibimise õiguslike

aluste kontrollimiseks (p 3); rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate

asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4); ning kui

välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus

arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (p 5). VRKS § 361 lg 2 p-de 2–5 kohaldamise

esmaseks eelduseks on vajadus tagada nendes sätetes nimetatud toimingute tegemine. Kõigi

nende sätete kohaldamist saab põhjendada ka põgenemisohuga, olenemata sellest, et

põgenemisohtu on nimetatud üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 4. Selles sättes nimetatud

põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu (VRKS § 361 lg 21).

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud PPA ja halduskohus isiku kinnipidamisel tugineda

VRKS § 361 lg 2 p-le 2. Selle sätte alusel kinnipidamiseks peaks PPA-l olema põhjendatud

kahtlus isiku esitatud andmete õigsuses, mis võiks VSS § 68 p 3 järgi viidata põgenemise ohule

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2020 määrus nr 3-20-1550, p 9; 20.05.2022 määrus nr 3-

22-678, p 9). PPA taotlusest sellise kahtluse olemasolu ei nähtu. PPA taotluse kohaselt on

puudutatud isiku puhul tegemist Venemaa Föderatsiooni kodanikuga (vt dtl 4). Sellele ei ole

puudutatud isik PPA korraldatud küsitlusel ega halduskohtu istungil vastu vaielnud. Puudutatud

isik selgitas 12.01.2023 küsitlusel muu hulgas, et tal ei ole muid kodakondsuseid peale

dokumentides märgitute ja ta on esitanud taotluse Venemaa kodakondsusest loobumiseks, kuid

sellest on keeldutud (dtl 27–28). Kohtuistungil selgitas ta, et ta pole kunagi väitnud, et tal on

Ukraina kodakondsus, aga tema arvates võib tal olla õigus seda saada. Olukorras, kus PPA-l ei

ole isikusamasuses ja kodakondsuses tegelikku kahtlust, ei saa isiku kinnipidamiskeskuses

kinnipidamine aidata kaasa VRKS § 361 lg 2 p-s 2 sätestatud eesmärgi täitmisele.

11. Samuti ei ole PPA oma taotluses täpsemalt selgitanud, miks on vajalik isiku kinnipidamine

VRKS § 361 lg 2 p 3 alusel. PPA on taotluses seoses isiku Eestisse saabumise ja siin viibimise

õigusliku alusega tuginenud isiku 12.01.2023 antud ütlustele ja dokumentidele ning Soomest ja

Prantsusmaalt saadud päringute vastustele. Samas ei ole PPA taotluses ega kohtuistungil

3-23-87

6(7)

väitnud, et neist ilmnenud asjaolusid oleks vaja täpsustada või et isiku ütlused või nimetatud

dokumendid oleks ebausaldusväärsed. Seda ei ole PPA väitnud ka vastuses määruskaebusele.

Puudutatud isik ei ole küsitlusel ega kohtuistungil vastu vaielnud sellele, et on ebaseaduslikult

Eestisse sisenenud ja Eestis viibinud (dtl 29, 82). Eelneva tõttu ei saanud ringkonnakohtu

hinnangul isikut kinni pidada ka VRKS § 361 lg 2 p 3 alusel.

12. Küll nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et esineb alus puudutatud isiku

kinnipidamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 kohaselt. Nimetatud sätte peamine eesmärk on tagada, et

isik oleks PPA-le kättesaadav asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt

ärakuulamiseks). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud rahvusvahelise kaitse

taotleja staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis

ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku

osalust ja kättesaadavust. Sätte kohaldamine aitab kaasa ka taotleja teise liikmesriiki

edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1–18.2). Kuigi

asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks, võib see olla

piisav koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole

võimalik (vt ka Riigikohtu 29.01.2015 määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12; Tallinna

Ringkonnakohtu 08.0.2021 määrus nr 3-21-2004, p 11). PPA esitas halduskohtule taotluse

puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vahetult pärast

seda, kui puudutatud isik oli esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse. VRKS § 18 lg 2 kohaselt

peab PPA kontrollima rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendite ja andmete õigsust,

taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke menetlustoiminguid.

PPA esindaja selgitas halduskohtu istungil (13.01.2023 kohtuistungi helisalvestis, kell 31:45),

et PPA-l on vaja aega, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud välja selgitada.

Seetõttu oli sel eesmärgil isiku kättesaadavus vajalik. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud olid PPA taotluse

lahendamise ajal ebaselged ning isiku ütlused rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta

üldsõnalised. Nagu PPA ka oma taotluses esile tõi, ei osanud puudutatud isik PPA korraldatud

küsitlusel oma rahvusvahelise kaitse soovi täpsemalt põhjendada (vt 12.01.2023 küsitluse

protokoll, dtl 29). Isiku kinnipidamine oli vajalik põgenemisohu vältimiseks (vt allpool p-d 14–

15).

13. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtuga, et puudutatud isiku kinnipidamine on

põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel. Nagu halduskohus on määruses märkinud, peeti

puudutatud isik enne rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist kinni VSS § 15 lg 1 alusel (dtl

46). Varasemas kohtupraktikas on selgitatud, et VRKS § 361 lg 2 p 5 kohaldamiseks peab

objektiivsete kriteeriumide põhjal ja konkreetse juhtumi asjaolude hindamise tulemusel olema

piisavalt alust arvata, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi

lahkumiskohustus või vältida väljasaatmist (Riigikohtu 15.04.2021 määrus nr 3-20-2119, p-d

12–13; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p-d 16–17; Tallinna Ringkonnakohtu 06.02.2020

määrus nr 3-19-2377, p-d 23–24 ja seal viidatud kohtupraktika). Taotleja sellistele eesmärkidele

võivad viidata näiteks tema riiki sisenemise asjaolud, taotluse esitamise asjaolud (sh taotluse

esitamise aeg) ja ütlused sihtriigi kohta, mis annavad alust kahtluseks, et isik ei pruugi taotluse

tagasilükkamise korral olla enam kättesaadav, samuti tema väidete eluline usutavus (nt

Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 12). Kuigi praegusel juhul ei olnud ajavahemik

VSS ja VRKS alusel kinnipidamise vahel väga pikk, annavad muud isiku Eestisse saabumisega

seotud asjaolud (isik saabus Eestisse illegaalselt ja üritas suunduda siit edasi Soome, ta on

varem teistes riikides rahvusvahelist kaitset taotlenud, kuid ta ei pöördunud siin selle

taotlemiseks ise Eesti ametivõimude poole, vaid tegi seda alles pärast tema VSS alusel

kinnipidamist) kogumis siiski põhjust kahtluseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud

lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

3-23-87

7(7)

14. PPA põhjendas puudutatud isiku põgenemisohu olemasolu VSS § 68 p-des 3, 6 ja 9

nimetatud asjaolude esinemisega ning halduskohtu määrusest võib aru saada, et halduskohus

pidas nendele sätetele tuginemist põhjendatuks. Nimetatud sätete järgi esineb välismaalase

põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema

kodakondsuses (p 3), kui välismaalane on PPA-le teada andnud või järeldub tema hoiakutest ja

käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6) või kui välismaalane on loata lahkunud

määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist (p 9). VSS §-s 68

sätestatud asjaolud peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu

lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalasega seotud asjaolusid

kogumis (Riigikohtu 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). Põgenemise ohu hindamisel

saab arvesse võtta ka isiku minevikusündmusi ja varasemat käitumist (Riigikohtu 27.04.2014

otsus nr 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19; 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24).

15. Kuna ringkonnakohus leidis eespool, et praegusel juhul ei olnud PPA-l põhjendatud kahtlust

puudutatud isiku isikusamasuses ega kodakondsuses, ei saanud seega ka põgenemisohtu

põhjendada VSS § 68 p-s 3 nimetatud asjaoluga. Samas jagab ringkonnakohus halduskohtu ja

PPA seisukohta, et esineb puudutatud isiku põgenemise oht VSS § 68 p-de 6 ja 9 järgi. Nagu

halduskohus on määruses selgitanud, nähtub PPA taotlusele lisatud Soome ametivõimude

vastusest, et isikut otsitakse riigisiseselt taga seoses riigis viibimiseks seadusliku aluse

puudumise ja vastava otsuse täitmisega (dtl 50). Samuti kinnitas isik kohtuistungil, et tal ei

olnud luba Soomest lahkuda, kuid ta suundus siiski Prantsusmaale. Seega on ta lahkunud loata

teisest Schengeni liikmesriigist ja seda just eesmärgiga vältida enda võimalikku Soomest

väljasaatmist. Seetõttu võisid PPA ja halduskohus puudutatud isiku varasema käitumise põhjal

põhjendatult järeldada, et ta võib põgeneda, sest ta ei soovi lahkumiskohustust täita ja koduriiki

tagasi minna. Eelnevast tulenevalt leidis halduskohus õigesti, et leebemate järelevalvemeetmete

kohaldamine ei ole võimalik, sest need ei hoia võimalikku põgenemist ära (VRKS § 361 lg 1).

Määruskaebuses ei ole toodud esile selliseid asjaolusid, mis halduskohtu järelduse

põgenemisohu esinemise kohta ümber lükkaksid. Praegusel juhul ei esine põgenemisohtu

maandavaid asjaolusid, nagu sotsiaalsed sidemed Eestiga, siin asuv elukoht, elukaaslane või

muu lähedane isik vms (vrd Riigikohtu 17.04.2020 määrus nr 3-19-1068, p 24). Põgenemisohu

jaatamiseks ei pea isik ka sõnaselgelt oma põgenemiskavatsust väljendama. Põgenemisohu

tuvastamine on prognoosotsus, mille raames hinnatakse isiku teatud liiki käitumise tõenäosust

nt tema varasema käitumise põhjal.

16. Halduskohus ei eksinud, kui leidis, et esialgset kuni kahekuulist kinnipidamist ei saa pidada

taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalseks meetmeks. Kuna esmakordsel paigutamise

taotlemisel ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab

esmakordse loa andmiseks sellest, et kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik ega ole

ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et praegusel juhul ei nähtu asjaolusid (nt

isiku tervislik seisund, oluline riive perekonnaelule), mis välistaks isiku kinnipidamise või mille

tõttu tuleb kohaldatud meedet ülemääraseks pidada. Selliseid asjaolusid ei ole esile toodud ka

määruskaebuses.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 14.01.2023 määruse

resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

18. VRKS §-st 13 ja HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada

puudutatud isiku nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)