2-20-19199/38 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(15)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-19199

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 9. märts 2023

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Indrek Parrest

Tsiviilasi

V.V. hagi A.R. vastu 20 000 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. juuli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.R. apellatsioonkaebus

V.V. vastuapellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

A.R. apellatsioonkaebusel 3874 eurot 24 senti

V.V. vastuapellatsioonkaebusel 6125 eurot 76 senti

Kohtuistungi toimumise aeg

7. veebruar 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja V.V. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Margus Kiir

Kostja A.R. (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Tarmo Repp

RESOLUTSIOON:

2(15)

1. Tühistada Viru Maakohtu 22. juuli 2022. a otsus osas, milles maakohus

rahuldas hageja nõude suuremas ulatuses kui 2310 eurot 39 senti.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi 2310 eurot 39 senti ületavas

ulatuses rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas

muutmata.

2. Rahuldada A.R. apellatsioonkaebus osaliselt, V.V. vastuapellatsioonkaebus

jätta rahuldamata.

3. Lugeda Viru Maakohtu 22. juuli 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1.

V.V. hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista A.R.lt V.V. kasuks rahaline hüvitis 2310 eurot 39 senti.

3. Poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda."

4. V.V. vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta V.V.

kanda, A.R. apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätta poolte endi

kanda.

5. Määrata kindlaks A.R. apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude

rahaline suurus ning mõista V.V.lt A.R. kasuks apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulude (esindajakulude) hüvitamiseks välja 1134 eurot (sh

käibemaks).

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (1134 eurot) tuleb V.V.l tasuda

A.R.le

viivist

alates

käesoleva

otsuse

jõustumisest

kuni

täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.V. (hageja) esitas 30. detsembril 2020 Viru Maakohtule hagi A.R. (kostja) vastu,

milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 20 000 eurot.

Hagiavaduse kohaselt elasid hageja ja kostja koos ühise leibkonnana 12 aastat, aastatel

2008 – 2020. Kooselu lõppes 2020. a mais. Kostja omandis on alates 2003. a-st XXXXX

kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr XXXXX; XXXXX kinnistu). XXXXX kinnistu

3(15)

turuväärtus oli selle kostja poolt omandamisel 10 000 Eesti krooni. Kinnistul oli vana ja

amortiseerunud elamu suletud netopinnaga 42,5 m2.Pooled ühiselt otsustasid elamu

renoveerida ja kastutada renoveeritud elamut poolte ühise koduna. Vastav kokkulepe

sõlmiti poolte vahel 2008. a-l suulises vormis. Elamu renoveerimisse otsustasid pooled

panustada nii oma raha kui ka tööd ning suurendada sellega kinnistu väärtust.

Elamu rekonstrueerimiseks telliti ehitusprojekt, taotleti Mäetaguse Vallavalitusest

ehitusluba ning renoveeriti elamu 180 m2 suuruseks suletud netopinnaga elamuks, millele

väljastati kasutusluba 9. märtsil 2020. Rekonstrueerimise käigus rajati elamule uus

vundament, vahetati avatäited, teostati juurdeehitusena veranda, vannituba, magamistuba,

vahekoridor ja II korrus, vahetati katusekate ja paigaldati uus soojustus. Majas tehti uus

siseviimistlus, ehitati uus küttsüsteem, vee- ja kanalisatsioonitorustik ning lokaalne

imbsüsteem. Sisuliselt jäid vanast majast alles osaliselt ainult seinad. Poolte kooselu

lõppemise ajaks olid ehitustööd valdavas osas lõpetatud.

Rekonstrueerimise tulemusel elamu turuväärtus oluliselt suurenes. Vastavalt Ober-Haus

kinnisvarafirma kutselise hindaja Merika Peepmaa 12. mai 2020. a hinnangule oli elamu

turuväärtus hagi esitamise ajal ca 45 000 eurot. Ehituse organiseerimisega tegeles valdavalt

kostja, kes aastatel 2011–2017 palgatööd ei teinud.

Lisaks XXXXX kinnistul asuva elamu ühisele rekonstrueerimisele ostsid pooled 2011. a-l

XXXXXXXX asuva korteriomandi (registriosa nr XXXXXXXX; XXXXXX korter).

Korteriomandi omanikuna on kinnistusraamatusse 1. märtsil 2011 kantud kostja.

Korteriomand osteti hageja raha eest.

Renoveerides elamut ja ostes korteriomandi, leppisid pooled suuliselt kokku, et need

kinnisajad on tulevikus nende ühises omandis. Hageja on seisukohal, et poolte tegevust ja

varasuhteid elamu rekonstrueerimisel ning korteriomandi otsmisel saab ja tuleb

kvalifitseerida kui seltsingut (VÕS §-d 580 jj) ning kohaldada õigussuhtele mh seltsingu

likvideerimise sätteid (VÕS §-d 600 jj). Pooled elasid perekonnana ning investeerisid ja

parendasid vara teadmisega, et seda tehakse ühises huvides.

Hageja poolt XXXXX kinnistul oleva elamu renoveerimisega seonduvalt kantud kulud

(rahaline panus) kokku on vähemalt 30 511 eurot, sh:

▪ tasutud ehituskulud kokku 14 692 eurot 2 senti (sh ehitusmaterjalid, tööriistad,

tarvikud; tasud elamu projekteerijale, ehitajatele ja töömeestele; ehitusloa riigilõiv);

▪ hageja poolt kostjale pangakontole kantud raha 4060 eurot;

▪ hageja poolt Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu XXXXXXXXXXX alusel

kostja kontole kantud 11 759 eurot (sh 23. juulil 2009 kantud 130 085,83 Eesti

krooni ehk 8314 eurot ja 17. augustil 2009 kantud 53 902,54 Eesti krooni ehk 3445

eurot; laenu on teenindanud hageja ainuisikuliselt).

XXXXXX korteri eest on hageja tasunud müüjale 2556 eurot 57 senti.

Hageja nõuab panustatu hüvitamist 20 000 euro ulatuses.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Poolte kooselu ei olnud seltsing, vaid tavaline mitteabieluline kooselu, mida rahaliselt

iseloomustas pidev tasaarvelduse olukord. Hageja tunnistab ka ise, et poolte rahalised

suhted olid ulatuslikult läbipõimunud. See tähendab, et tagantjärele ei ole võimalik selgeks

teha, kes ja milliseid kulutusi ja millega seoses täpsemalt tegi ja millised olid poolte

omavahelised kokkulepped tegelikult.

4(15)

XXXXX kinnistul oleva elamu renoveerimine algas enne poolte tutvust. Kui hageja ja

kostja tutvusid ning hageja XXXXX kinnistule elama kolis, olid ehitustööd juba käimas

ning töödega oleks edasi mindud ka juhul, kui hageja ja kostja ei oleks tutvunud. Samuti

on paljud tööd siiani lõpetamata. Seega ei saa nõustuda hageja väitega, nagu oleks poolte

koosolu lõppemise ajaks seltsingu eesmärk (elamu renoveerimine) täidetud.

Kui hageja ka tegi kulutusi seoses kostjale kuulunud varaga, said need talle kostja poolt

jooksvalt hüvitatud kostja kulutustega seoses hageja varaga, hageja lastega ja poolte

ühiselu kulude kandmisega. Näiteks tasus kostja kogu kooselu jooksul enamuse

kommunaalteenuste arvetest, kuigi elati koos, sh elasid poolte juures hageja lapsed. Lisaks

tasus kostja hagejale kuuluva kinnisvara kommunaalteenuste eest.

Poolte kooselu ajal oli kostja sissetulek hageja sissetulekust kokkuvõttes suurem, mis

tähendab, et puht matemaatiliselt ei saanud hageja teha mis tahes varaga seoses kostjast

suuremaid kulutusi.

Kostja kandis

oluliselt

rohkem

kulutusi

seoses

ehitustegevusega.

Hageja on

ehitustegevusega seotud kulusid kandnud maksimaalselt 11 316 euro 77 sendi ulatuses

(kostja 23. augusti 2021. a menetlusdokumendis märgitu kohaselt maksimaalselt 9753 euro

92 sendi ulatuses). Kostja sai küll hagejalt ajavahemikul 21. aprillist 2012 kuni 28. juulini

2012 kokku 4060 eurot, kuid tõendamata on hageja väide, et see summa kulus XXXXX

kinnistul asuva elamu renoveerimiseks. Hageja kandis kostjale raha et hüvitada kostjale

hageja ja poolte ühiselt tehtud kulutusi ja tagasi kanda kostjalt hagejale laekunud summad.

Samuti ei eita kostja 11 759 euro laekumist, kuid leiab, et hageja ei ole tõendanud, et

ülekantud 11 759 eurot on kostjal kulunud XXXXX kinnistu elamu ehitamisele-

renoveerimisele.

Kostja on teinud suuremaid kulutusi seoses poolte kooseluga, sh on kostja teinud korduvalt

kulutusi seoses ainult hagejale kuuluva varaga ja hageja lastega.

Kostja panustas isiklikult tööga mõlema poole kinnisvarasse, sh hagejale kuulunud

kinnistusse Alutaguse vallas (endine Iisaku vald) aadressil XXXXXXXXX (registriosa nr

XXXXXXX;

XXX

kinnistu)

ning

korteriomanditesse

Kohtla-Järvel

aadressil

XXXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX; XXXXXXXX korter) ning Alutaguse vallas

aadressil XXXXXXXXX tn X (registriosa nr XXXXXXX; XXXXXXXXX korter), lisaks

veel hageja ettevõttesse (X OÜ).

Kindlasti ei kuulunud väidetavasse seltsinguvarasse XXXXXX korter. Kostja sai korteri

valduse juba 2008. a-l ning kinnisvara omandamise suhtes seltsingusätete kohaldamine

eeldaks seltsingulepingu sõlmimist notariaalselt tõestatud vormis, kuid seda ei tehtud.

Kostja esitas nn protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Kostja palus tasaarvestada poolte

teineteisele tehtud rahaülekanded. Hageja arveldusarvetelt on kostja arveldusarvetele

kantud 18 278 eurot 91 senti (kostja 13. juuni 2022. a menetlusdokumendis märgitu

kohaselt 19 568 eurot 68 senti). Kostja arveldusarvetelt on hageja arveldusarvete kantud

raha kokku 18 807 eurot 15 senti (kostja 13. juuni 2022. a menetlusdokumendis märgitu

järgi 19 136 eurot 2 senti). Vastastikku üle kantud raha saab kostja arvates tasaarvestada

kattuvas ulatuses ja kostja teeb sellekohase avalduse summas 19 136 eurot 2 senti.

Lisaks palus kostja tasaarvestada hageja väidetavate ehituskuludega kostja poolt kooselu

vältel kantudud ühiseid kulud seonduvalt hageja vara ja lastega kokku 23 870 eurot

50 senti (tasaarvestuse tulemusena jääks kostjal nõue hageja vastu 9373 eurot).

MAAKOHTU LAHEND

5(15)

3. Maakohus rahuldas 22. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 3874 eurot 24 senti. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Kohus tuvastas, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

▪ hageja kostja elasid vabaabielus ühise leibkonnana aastatel 2008 – 2020;

▪ 15. augustil 2003. a oli kostja saanud XXXXX kinnistu väärtusega 10 000 Eesti

krooni (639 eurot 11 senti) omanikuks;

▪ XXXXX kinnistul asuv elumaja renoveeriti poolte kooselu ajal ning kinnistu

turuväärus on ligikaudu 60 000 eurot, sh elamu turuväärtus ca 45 000 eurot;

▪ pärast poolte kooselu lõppu elab XXXXX kinnistul kostja;

▪ 2011. a-l sõlmis kostja ostjana XXXXXX korteri müügilepingu, mille p 3 kohaselt

hoiustas hageja ostja (kostja) eest müügihinna 2556 eurot 47 senti; XXXXXX

korteri omanikuna kanti kinnistusraamtusse kostja (kostja on jätkuvalt nimetatud

korteri omanik);

▪ hagejale kuulusid poolte kooselu ajal XXX kinnistu ning XXXXXXXX ja

XXXXXXXXX korterid;

▪ 30. juunil 2020 kandis kostja hageja arvelduskontole 10 000 eurot selgitusega

"lahkumiskompensatsioon".

Pooltevahelise vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas poolte vahel oli

sõlmitud seltsinguleping VÕS § 580 lg 1 tähenduses. Jaatava vastuse puhul tuleb

järgnevalt tuvastada seltsinglaste panused. Seltsingulepingu olemasolu (millal, millistel

tingimustel sõlmiti, ühine tegevuse eesmärk, panuste tegemine, juhtimise korraldamine)

tõendamise koormis lasus hagejal.

Kohus ei lugenud tõendatuks, et pooled oleksid avaldanud tahet kohustuda millekski

panustama (sh XXXXX talu renoveerimisse, XXXXXX korteri ostu), mida näeb ette VÕS

§ 580 lg 1. Kuigi seltsinguleping saab olla sõlmitud suulises vormis ja pooltel oli kaheteist

aasta vältel ühine majapidamine, ei ole millegagi tõendatud, et poolte tahe kooselu

alustades (väidetava seltsingulepingu sõlmimisel) oli korraldada oma ühist majapidamist

seltsingu juhtimise, aruandluse, kasumi või kahjumi jaotamise/katmise sätete alusel. Ühiste

finantsotsuste tegemine on kooselus elavate isikute puhul tavapärane, kuid see ei tähenda,

et tegemist oleks seltsinguga. Samuti ei saa kostjapoolset väidetavat renoveerimistööde nn

korraldamist pidada seltsingu juhtimiseks VÕS § 582 mõttes. Kuigi elamu renoveeriti

poolte kooselu ajal, ei tinginud seda kohtu hinnangul mitte niivõrd poolte ühine

majanduslik eesmärk VÕS §-de 580 jj mõttes, vaid vajadus pere suurenedes suurema

elamispinna järele.

Samas märkis maakohus, et kuigi abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei loeta Eesti

kohtupraktika järgi seltsinguks, on peetud siiski võimalikuks seltsingu sätete (seltsingu

likvideerimise sätete) kohaldamist abieluvälise kooselu kestel omandatud suurema

väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele analoogia korras. Seda on võimalikuks

peetud eeldusel, et mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud

olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused ning pooltel oli eset

soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse

(ühisvara) kestvaks loomiseks. Sellistel tingimustel saab vara lugeda pooltevahelises suhtes

(sisesuhtes) ühisvaraks, mille saab ka kooselu lõpetamisel jagada (vt Riigikohtu lahendid

tsiviilasjades nr 3-2-1-129-16, p 22, ja nr 3-2-1-109-14, p 19).

Kohtu hinnangul on välistatud seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine XXXXXX

korteri omandamiseks tehtud kulu osas. Tehingust ei tulene poolte ühist majanduslikku

eesmärki. Hageja küll väidab, et pooled leppisid elamut renoveerides ja korterit ostes

suuliselt kokku, et need kinnisasjad on tulevikus nende ühises omandis, kuid hageja ei ole

neid väiteid tõendanud. Kostja on selgitanud, et sõlmis XXXXXX korteri omandamise

6(15)

kokkuleppe müüjaga 2008. a-l eesmärgiga majutada sinna oma last. Hageja ei ole neid

väiteid ümber lükanud. Kui pooltel oleks korteri omandamisel olnud ühine eesmärk

(ühiseks kasutamiseks), oleks korter mõistliku inimese arusaama kohaselt ostetud poolte

kaasomandisse.

Hageja osales müügilepingus mitte lepingupoolena, vaid tasus ostuhinna ostja eest. See

kinnitab, et hageja ei tasunud ostuhinda mitte lihtsalt poolte tavapärase ühise majapidamise

raames, nagu on väitnud kostja. Lisaks peab seltsinguleping, mille eesmärgiks on

kinnisasja omandamine, olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis (VÕS § 33 lg 2 ja

asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1). Kui korter omandatuks nn seltsingulepingu alusel

seltsinguvarasse, tulnuks ka seltsinguleping sõlmida notariaalses vormis.

Samas leidis kohus, et hageja nõue on selles osas võimalik rahuldada käsundita asjaajamise

sätete (VÕS § 1018, § 1023) alusel. Hageja tegutses müügihinda tasudes soodustatud isiku

(kostja) huvides, kandes sellega kulu, olemata selleks kohustatud, ja see vastas soodustatu

tahtele (VÕS § 1018 p lg 1 p 2). Hageja võib tulenevalt VÕS § 1023 lg 1 nõuda, et

soodustatu hüvitaks talle tehtud kulutused (VÕS § 78 lg 4). Seega on hageja hüvitise nõue

XXXXXX korteri ostmisel tasutud 2556 euro 57 sendi osas põhjendatud.

Seonduvalt elamu renoveerimise kuludega leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et

4060 eurot on hageja poolt kostjale üle kantud XXXXX kinnistu elamu renoveerimiseks.

Rahaülekanne elukaaslase kontole ei tõenda selle kasutamise otstarvet või vajadust (kui

vastav ülekande selgitus puudub).

Hageja ja kostja sõlmisid laenusaajatena Swedbank AS-iga 21. juulil 2009 laenulepingu nr

XXXXXXXXXXX, mille alusel said laenu kokku 41 633 eurot. Laenulepingu järgi oli

laenu sihtotstarve XXX kinnistu ost ja renoveerimine. Saadud laenust kanti hageja

arvelduskontole 23. juulil 2009 29 874 eurot ning kostja arvelduskontole 23. juulil 2009

8314 eurot ja 17. augustil 2009 veel 3445 eurot. Kohus leidis, et isegi kui nõustuda

hagejaga selles, et kostja kontole kantud 11 759 eurot kulutas kostja XXXXX kinnistu

elamu ehitusele, ei ole tõendatud, et 11 759 eurot on käsitletav hageja panusena ehitusse.

Raha laekumine kostja kontole sõlmitud laenulepingu alusel ei ole käsitletav hageja

panusena. Hageja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et laenu teenindas täies ulatuses

hageja. Hageja kontoväljavõtetelt nähtuvalt on tagastatud laenu põhiosas 14 329 eurot

46 senti ja tasutud intressi 5207 eurot 40 senti.

Hageja tasutud ehituskulusid (hageja väitel 14 692 eurot 2 senti) on võimalik põhjendatuks

pidada 11 316 euro 77 sendi ulatuses, mida kostja ei vaidlusta. Muus osas ei ole võimalik

seostada hageja esile toodud kulusid XXXXX kinnistu elamu renoveerimisega. Pigem on

need käsitletavad pere igapäevaste majandamiskuludena, mida ei peaks olema põhjendatud

jagada ja tagasi nõuda. Eeltoodust tulenevalt oli maakohtu hinnangul hageja panusena

käsitlev, tõendatud ning analoogia kohaselt seltsingu likvideerimissätete alusel tagastatav

ehituskulu 11 318 eurot 77 senti.

Samas pidas kohus põhjendatuks arvestada kostja poolt hagejale 30. juunil 2020, s.o pärast

kooselu lõppu, tasutud 10 000 euroga. Vastava ülekande selgitusse on märgitud

"lahkumiskompensatsioon". Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et ülekannet tuleb

käsitleda kostja kingitusena. Poolte kirjavahetuse põhjal on üheselt mõistetav 10 000 euro

ülekandmine tähendus hüvitisena (olenemata selle õiguslikust alusest).

Seega tuleb lahutada hageja nõude rahuldatavast osast (11 316,77 + 2556,47) maha

hüvitisena saadud 10 000 eurot ning rahuldada hagi 3874 euro 24 sendi ulatuses.

Kostja esitatud menetlusliku tasaarvestuse osas leidis maakohus, et kostjal puuduvad

hageja vastu nõuded, mida saaks tasaarvestada (VÕS § 197 lg 1, § 198). Tasaarvestuse

avaldus peab olema esitatud kujul, et nõue on selge ja tõendatud. Kostja nõue on

7(15)

tõendamata. Kostja on oma nõude tõendamiseks esitanud panagakontode väljavõtted.

Ülekanded pangakontodelt võivad tõendada raha maksmist (sooritust), kuid mitte nõuet.

Kostja on viidanud tasaarvestuse alusena VÕS §-le 1018 ja §-le 1023, kuid sõnaselgelt

nõuet (vaatamata kohtu antud tähtajale) formuleerinud ei ole. Laste huvialaringide kulu,

ühised reisi -, sideteenuste- jm sarnased kulud ei ole tasaarvestavad, vaid on käsitletavad

tavapärase ühise majapidamise kuludena. Ka varaühisuse lõppedes ja ühisvara jagamisel ei

saaks jagada aastate vältel abielu jooksul tehtud ühiseid jooksvaid igapäevakulusid.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel

poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 22. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ning jättis poolte menetluskulud poolte endi

kanda. Kostja palub teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei selgitanud kohus pooltele menetluses kordagi, et

XXXXXX korteri eest ostuhinna tasumisele summas 2556 eurot 47 senti võiks kohaldada

käsundita asjaajamise sätteid, mis tähendab, et kostja ei saanud sellele ka vastuväiteid

esitada. Sellega on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme, sh TsMS § 436 lõikeid 1, 3,

4 ja 7.

Lisaks ei kontrollinud maakohus piisavalt käsundita asjaajamise alusel nõude rahuldamise

eeldusi (VÕS § 1018). Kostja nõustub, et kui hageja tasus kostja eest ostuhinna, sai kostja

sellest kasu, sest selle tulemusena toimus tehing, millega kostja sai XXXXXX korteri

omanikuks. Samas ei ole kohus hinnanud, kas hagejal puudus kohustus tegu teha ja kas

hageja soov oli just kostjat soodustada.

Pooled on sisuliselt ühel meelel selles, et poolte kooselu ajal esines pidev tasaarvestamise

olukord. Ostuhinna tasumine hageja poolt toimus 1. märtsil 2011 sõlmitud müügilepingu

alusel. Samal ajal, 2011. a-l toimus hagejale kuuluva XXXXXXXX korteri renoveerimine,

mille käigus vahetati korteris välja põrandad, aknad, kogu elektrisüsteem, kogu vee- ja

kanalisatsioonisüsteem, siseuksed. Olulise osa kirjeldatud töödest teostas kostja isiklikult.

Samas tehti hageja kontodelt 2011. a-l ehitustegevusega seotud kulutusi ainult 2103 euro

97 sendi ulatuses. Nimetatud summa eest ei olnud sellises kapitaalses ulatuses remont

XXXXXXXX korteris teostatav. Kostja kulutused seoses eitustegevusega olid 2011. a-l

6512 eurot 79 senti, mis näitab, et kostja tegi oma vahendite arvelt kulutusi hoopis hageja

kasuks, tasudes XXXXXXXX korteri remondikulude eest. Lisaks ei ole hageja

arveldusarvetelt nähtav ühegi kommunaalmakse tasumine 2011 a-l. Kostja seevastu on

2011. a-l tasunud ühiseid kohustusi 3391 euro 90 sendi väärtuses, sh tasunud korduvalt

ainult hagejale kuuluva XXXXXXXX korteri kommunaalkulusid.

Eelnev viitab, et 2011. a-l toimunud ostuhinna tasumine hageja poolt oli taaskord poolte

suhtele omane tasaarvestus. Sellest saab omakorda järeldada, et hagejal ei olnud tahet

kostjat soodustada, vaid tal oli poolte omavahelistest suhetest tulenev kohustus kostja eest

see summa tasuda.

Lisaks on hageja kõnealune nõue välistatud VÕS § 1023 lg 3 alusel, kuna ostuhinna

tasumine toimus 2011. a-l ning hageja ei ole kostjalt kordagi nõudnud selle summa

hüvitamist. Hageja teadis, et tegemist oli tasaarvestuse olukorraga ja poolte omavahelise

kokkuleppega.

8(15)

Käsundita asjaajamise sätete kohaldamine on ka vastuolus hea usu põhimõttega, sest

hageja ei olnud enne kostja eest 2556 euro 47 sendi tasumist ega vahetult pärast selle

summa tasumist nõudnud selle hüvitamist. Hüvitise nõue oli osa 9 aastat hiljem esitatud ja

käesoleva tsiviilasja aluseks olevast hagiavaldusest ning hageja käsitles seda panusena

väidetavasse seltsingusse.

4.2. Kohus jõudis õigele järeldusele, et poolte vahel ei olnud seltsingusuhet, kuid leidis

sellele vasturääkivalt, et hageja võimalikud kulutused ehitusele tuleb siiski kompenseerida

analoogia korras seltsingu likvideerimissätete alusel. Kohus ei ole põhjendanud sellise

analoogia kasutamist olukorras, kus tegelikult on tuvastatud, et pooltel ei olnud

seltsingusuhet. Seejuures jättis kohus arvestamata, et poolte kulutused ei olnud

võrreldavad. Kostja on ehitustegevusega seotud kulusid kandnud 37 372 euro 48 sendi

ulatuses, hageja aga 9753 euro 92 sendi (otsuses ekslikult märgitud 11 318 euro 77 sendi)

ulatuses. Seega on kostja kulutused olnud ligi 4 korda suuremad. Selliselt ei ole poolte

kulud mingil juhul võrreldavad, mis välistab võimaluse kohaldada analoogia korras

seltsingu likvideerimissätteid.

Seejuures on kohus lähtunud hageja ehituskulude osas valest summast. Otsuse punktides

44 ja 45 pidas kohus hageja võimalikeks ehituskuludeks 11 316 eurot 77 senti ja

11 318 eurot 77 senti, lähtudes kostja 5. juuli 2021. a menetlusdokumendis toodud

arvutustest. Samas oli kostja kohtu nõudel tasaarveldusavaldust 23. augusti 2021. a

menetlusdokumendis täpsustanud ning selle kohaselt oli hageja võimalik kulu ehitusele

9753 eurot 92 senti.

4.3. Kohus jättis rahuldamata kostja tasaarvestusavalduse, kuid jõudis hagi osalise

rahuldamise tulemuseni sisuliselt sarnase tasaarvestuse tulemusena. Kohtu põhjendused

kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse rahuldamata jätmise kohta on äärmiselt

vastuolulised, arvestades seda, kuidas kohus jõudis selleni, et hagiavaldus tuleb rahuldada

3874 euro 21 sendi ulatuses.

Kui hageja väidetav ehitusele tehtav kulu summas 11 316 eurot 77 senti (9753 eurot

92 senti) on tasaarvestatav, kuigi põhineb pangakonto väljavõtetel, peab tasaarvestatavana

käsitlema ka kostja kulusid ehitusele, ühiselule ja lastele. Alternatiivselt oleks kohus

pidanud jõudma seisukohale, et ka hageja sellised kulud ei ole tasaarvestatavad kostjalt

hagejale kantud rahasummaga, vaid tuleb arvestada tavaliste kooseluliste kulude hulka.

Igal juhul ei ole kuidagi põhjendatud olukord, kus hageja kulud, mida tõendavad ainult

pangakonto väljavõtted on tasaarvestatavad ja kostja sarnaselt tõendatud kulud ei ole

tasaarvestatavad.

Hagi ei kuulu rahuldamisele 3874 euro 24 sendi ulatuses ka seetõttu, et arvutustehtes on

vale summa seoses hageja võimalike ehituskuludega. Korrektsem tehe oleks järgmine:

9753,92 + 2556,47 - 10 000 = 2310,39 eurot. Kostja hinnangul ei kuulu hagi siiski ka

selles osas rahuldamisele, sest poolte kooselus toimus pidev rahaliste kohustuste

tasaarvestamine ning kostja on kokkuvõttes hagejale rohkem raha üle kandnud, hageja

kasuks kulutusi teinud, kui hageja kostja vara jaoks. Lisaks on kostja teinud ligi 4 korda

suuremas summas kulutusi ehitustegevusele.

Kostja ei nõustu kohtu etteheitega, et kostja ei ole tasaarvestusavaldust piisavalt

põhjendanud, kuigi talle anti selleks täiendav tähtaeg. Maakohus ei ole tuvastanud aluseid,

mis võimaldaksid tasaarvestuse rahuldamata jätta (kohustus on täidetud, kohustus on muul

põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu).

4.4. Menetluskulude jätmine poolte kanda on põhjendamatu olukorras, kus hagi jäi 80,63%

osaks rahuldamata ja asja keskne vaidlusküsimus lahenes kostja kasuks.

9(15)

5. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

Hageja hinnangul ei rikkunud kohus hagi rahuldades menetlusõiguse norme. TsMS § 436

lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi kohaldab õigust kohus, mistõttu ei ole kohus rahalise

nõude rahuldamisel seotud hageja viidatud õigusliku alusega ja võib hagi alusena esitatud

asjaoludel rahuldada hageja nõude ka muul õiguslikul alusel. Hageja on küll jätkuvalt

seisukohal, et poolte vahel oli seltsinguleping ning ka XXXXXX korteri ostuhinna

tasumisega panustas hageja seltsinguvara omandamisse. Samas oli võimalik rahuldada

hageja nõue ka käsundita asjaajamise sätete alusel. Alusetu on kostja väide, et hagejal ei

olnud tahet kostjat soodustada, vaid tal oli poolte omavahelistest suhetest tulenev kohustus

kostja eest XXXXXX korteri ostuhind tasuda.

Kostja väide, et sisuliselt on pooled ühel meelel ja vaidlust ei ole, et poolte kooselu ajal

esines pidev tasaarvestamise olukord, on eksitav. Enamiku perega seonduvaid kulusid ning

ehitustegevuse kulud kandis hageja. Kostja põhitulud olid Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Amet (PRIA) toetused, millised olid sihipärased ning nendega hüvitati

põllumajanduslike tegevuskulusid, st tegemist ei ole tuluga.

Hageja nõustub maakohtu järeldustega kostja väidetavate nõuete tasaarvestamise kohta.

Menetluses kostja poolt esitatud tasaarvestuse avaldus on ebaselge ning tasaarvestamisele

kuuluvad nõuded arusaamatud ja tõendamata. Hageja on nõus arvestama oma nõudest

maha kostja poolt pärast poolte kooselu lõppemist tasutud 10 000 eurot ning selles osas ei

ole enam vaidlust.

Maakohus jaotas TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud diskretsiooniotsusega hageja

hinnangul õiglaselt, mh tuleb arvestada, et kostja protsessuaalse tasaarvestusena esitatud

nõuded jäid rahuldamata.

6. Hageja esitas 15. septembril 2022 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub osaliselt

tühistada maakohtu otsuse osas, millisega jäeti hagiavaldus osaliselt rahuldamata, ning teha

uus otsus, millega rahuldada hagi täiendavalt 6125 euro 76 sendi ulatuses ning mõista

kosjalt hageja kasuks välja kokku 10 000 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 tulenevast tõlgendusreeglist ning poolte käitumist ja asjaolusid

kogumis hinnates, oleks maakohus pidanud jõudma järeldusele, et poolte vahel oli

seltsinguleping. Vastupidiselt kohtu seisukohale tuleneb poolte käitumisest selgelt ühine

eesmärk, st hagis väidetud seltsingu eesmärgi nimel ning ühist majapidamist korraldades

oli poolte tahteks koheselt teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi

jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Ühiste finantsotsuste tegemine on kooselus

elavate isikute puhul küll tavapärane, kuid varasse oluliselt ja sihipäraselt panustamine

viitab selgelt, et tegemist on seltsinguga. Tahe kohustuda millekski panustama (sh

XXXXX talu renoveerimisse, XXXXXX korteri ostu), mida näeb ette VÕS § 580 lg 1

tuleneb poolte käitumisest ja on tõendatud ka tunnistaja Ene Karja ütlustega. Kooselu

alustamisel koheselt otsustati alustada panustamist kostja vara parendamisele, valiti antud

kinnistu elukohaks ning hageja asuski eesmärgipäraselt panustama kokkulepitud tulemi

saavutamisesse (st alates projekti koostamise finantseerimisest ja ehitusloa taotlemise

finantseerimine). 10 000 euro tasumisega poolte kooselu lõppemisel on kostja samuti

tunnistanud kohustusi hageja ees.

Kõik hageja panused seltsinguvarasse on dokumentaalselt tõendatud. Hagejat aitas

panustada ka tema isa ning hageja oli poolte ühise eesmärgi saavutamiseks võtnud

pangalaene. Varasse panustamine ei toimunud jooksvalt hädavajalike parenduste tegemise

teel, vaid koheselt oli määratletud lõppresultaat (kinnistu korrastamine ja elamu

ümberehitamine ning renoveerimine). Pooltel oli vastavuses tegevusplaaniga (mis kajastub

10(15)

elamu projektis) koheselt selge, et panused tulevad olulises mahus ning lepitigi kokku, et

hageja asub oma vara eesmärgi saavutamiseks panustama. Eluliselt ei oleks usutav, et

hageja asus heast tahtest aastate jooksul niivõrd olulises mahus varasse panustama, sh

omades elukohana kasutatavat vara ning eeldades, et kulud ei kuulu hüvitamisele või ühist

omandit ei teki. Seltsingu eesmärgi täitmine on tõendatud ka Ober-Haus Hindamisteenuste

OÜ kirjaliku konsultatsiooniga.

Ehitustegevuse korraldamisel ostis just kostja vajalikud ehitusmaterjalid hageja

pangakaardiga. Kostjal oli täieõiguslik juurdepääs hageja pangakontole ning hageja usaldas

kostjat. Seetõttu on hagejal oluliselt raskendatud anda kulude osas (millised on tehtud

hageja arvelt) selgitusi, kuna neid kulutusi tegi enamjaolt kostja ise. Hagejal samas puudus

õigus ning võimalus teha ülekandeid kostja pangakontolt. Kuna kostjal puudus

märkimisväärne tulu on pangakontodelt jälgitav, et hageja tulude arvelt on järjepidevalt

kantud kulude katmiseks raha kostjale, kes kandiski kulusid selle arvelt. Seega enamjaolt

oli hageja panuste tegemise viisiks rahal üleandmine kostjale (kusjuures ka enamjaolt

vastavalt vajadusele tegi seda kostja ise). Olukorras, kus kostja vaidleb vastu hageja

väidetele panuste tegemise ja nende sihtotstarbele, on tulenevalt hea usu põhimõttest nende

vastuväidete tõendamiskoormus kostjal. Kostjal on tõendeid hageja panuste sihipärasuse

kohta (s.o kostja pangakonto andmed, millistelt on jälgitavad temale hageja poolt üleantud

raha kasutamise ajalugu ning eesmärk), kuid ta keeldub neid väljastamast. Kostja oma

tõendamiskoormist täitnud ning hageja väidete õigsust tuleb eeldada. Kostja poolt oma

pangatehingute kohta esitatu on ainult tema enda koostatud tabelid (millistel puudub tõendi

väärtus) ja pangakontolt enda poolt tehtud osalised ekraanitõmmised, millistel puudub

samuti tõendi väärtus kuna tegemist on kostja enda poolt manipuleeritud dokumentidega

(sh sisalduva osalise ja tegelikkust moonutava teabega).

Kooselu ajal kostja poolt saadud tulude osas tuleb lähtuda ametlikest deklareeritud

andmetest, millest nähtuvalt olid kostja tulud oluliselt väiksemad hageja tuludest. Kooselu

ajal olid hageja kanda ka enamus ühiseid toimetulekukulusid. Maakohus on eeltoodu

jätnud tähelepanuta ning eksinud tõendamiskoormuse jagamisel.

Maakohus jättis olulise tõendina tähelepanuta hageja poolt esitatud kostja 2011. a

pangakonto väljavõtte. Sellest nähtub, et enamuse 2011. aastast tegid pooled ühise

eesmärgi nimel panuseid (sh kanti ühiseid kulusid) hageja panuste arvel (kuuluvad

arvestamisele ka hageja pangakontolt tehtud ühised tehingud). Analoogselt toimiti kogu

kooselu perioodi jooksul.

Seltsingulepingu lõppemisel tuleb seltsinguvarast esmajärjekorras täita seltsingu

kohustused, mida hageja teadaolevalt ei ole. Pärast kohustuste täitmist üle jäänud

seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused (VÕS § 603 lg 1). Hageja nõuab

panuse tagastamist osaliselt, summas 20 000 eurot. Lahutades sellest kostja poolt väidetava

hüvitisena tasutud 10 000 eurot ja maakohtu rahuldatud nõude osa 3874 eurot 24 senti,

tuleb hagi täiendavalt rahuldada 6125 euro 76 sendi ulatuses. Hageja rõhutab, et pooltel

puudub vaidlus XXXXX kinnistu ja sellel asuva elamu väärtuse osas hagi esitamise

seisuga. Ainuüksi ½ ehitise väärtusest ületab hageja nõuet. Samuti ületavad hageja kulud

(panus) selgelt tema nõuet.

7. Kostja vaidleb hageja vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11(15)

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude suuremas ulatuses kui 2310 eurot

39 senti. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi 2310 eurot 39 senti ületavas

ulatuses rahuldamata. Muus osas tuleb maakohu otsus jätta vaidlustatud osas muutmata.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja vastuapellatsioonkaebus jääb

rahudmata.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

9. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus

hagi rahuldas. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud otsuse osas, milles hagi

jäeti 6125 euro 76 sendi ulatuses rahuldamata. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas,

milles kohus jättis hagi 10 000 eurot ületavas osas rahuldamata. Vaidlustamata osas on

maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Kummaski

apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud ka maakohtu järeldust, et hageja poolt 30. juunil

2020 kostjalt hüvitisena saadud 10 000 eurot tuleb hageja nõude rahuldatavast osast maha

arvata. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS

§ 651 lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebustega vaidlustatud osas.

10. Hageja väidete kohaselt on ta seoses XXXXX kinnistul asuva elamu

renoveerimisega kandnud ehituskulusid 14 692 eurot 2 senti (vt III kd, tl-d 136, 143–148,

159–154;

ülevaatlik

koondtabel

nähtav

KIS-ist

hageja

11. juuni

2021.

a

menetlusdokumendi lisana 1). Maakohus nõustus kostja 5. juuli 2021. a seisukoha (III kd,

tl-d 160–163) põhjal, et hageja poolt seoses XXXXX kinnistul asuva elamu

renoveerimisega kantud kuluks võiks lugeda 11 316 eurot 77 senti. Ringkonnakohus

iseenesest nõustub maakohtuga, et need kulud panusena võiksid olla seltsingu

likvideerimise sätteid analoogia alusel kohaldades hagejale tagastatavad. Samas märgib

kostja apellatsioonkaebuses põhjendatult, et maakohus ei ole selles osas arvestanud kostja

23. augusti 2021. a menetlusdokumendis ja selle lisas (IV kd, tl-d 24–27) esitatud

täiendavate vastuväidetega hageja väidetud ehituskuludele. Kostja asus viidatud

menetlusdokumendis kokkuvõttes seisukohale, et võimalik kulu ehitusele on 9753 eurot 92

senti. Maakohus ei ole kostja osutatud vastuväidetega mittearvestamist ka põhjendanud,

rikkudes sellega TsMS § 442 lg 8 teises lauses sätestatut.

Arvestades kostja 23. augusti 2021. a menetlusdokumendis ja selle lisas esitatud

vastuväiteid, tuleb hagi ringkonnakohtu hinnangul rahuldada maakohtu leitust 1562 euro

85 sendi võrra (11 316,77 – 9753,92) väiksemas ulatuses. Ringkonnakohus nõustub

kostjaga, et tagantjärgi on peaaegu võimatu tuvastada, milliseid hageja välja toodud

kulutustest

seondusid

tegelikult

XXXXX

kinnistul

asuva

elamu

ehitusega

(renoveerimisega) ning millised olid pigem pere igapäevased majandamiskulud. Samas on

eluliselt usutav, et hageja poolte kooselu ajal elamu kui majanduslikult ühise varalise

väärtuse (ühisvara) loomiseks rahaliselt panustas, seda on möönnud ka kostja.

Ringkonnakohtu arvates ei anna vastuapellatsioonkaebuse väited alust rahuldada hagi

maakohtust suuremas ulatuses.

11. Eelmärgitut arvestades rahuldab ringkonnakohus hagi 2310 euro 39 sendi ulatuses

((9753,92 + 2556,47) - 10 000). Muus osas järgib ringkonnakohus ka maakohtu otsuse

põhjendusi ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

12. Vastusena apellatsioonkaebuste ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus

lühidalt järgmist.

12.1. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus materiaalõigust tuvastatud

asjaoludele õigesti. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus ülalkäsitlemata osas maakohtu

12(15)

menetluses menetlusnormide selliseid rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse osaliseks

või täielikuks tühistamiseks.

12.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seltsingulepingut poolte vahel sõlmitud ei

ole. Asja materjalide põhjal ei saa lugeda tõendatuks, et pooled oleksid avaldanud

vastastikku tahet panustada XXXXX kinnistul asuva elamu renoveerimisse või XXXXXX

korteri omandamisse selliselt, nagu seda näeb ette VÕS § 580 lg 1. Püsivat ühise

majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei ole senises kohtupraktikas (millele on

osutanud ka maakohus) loetud seltsinguks ega kohaldatud sellele VÕS § 580 jj. Sellise

kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1

mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või

tegemata jätma. Lisaks, kui seltsingulepingu olnuks kinnisasja omandamine, nagu see

XXXXXX korteri puhul hageja väitel oli, pidanuks seltsinguleping olema sõlmitud

notariaalselt tõestatud vormis (AÕS § 119 lg 1).

Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi ka see, et pooled on lisaks kooselule

korraldanud ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on

poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi

katmise sätete alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjust asuda käesolevas asjas

teistsugusele seisukohale. Maakohus on õigesti märkinud, et ühiste finantsotsuste tegemine

on kooselus elavate isikute puhul tavapärane, kuid see ei tähenda, et tegemist oleks

seltsinguga. XXXXX kinnistul asuvat elamut renoveeriti eelkõige tingituna pere enda

vajadustest suurema elamispinna järele. Ka tunnistaja E. Karja ütlustest (III kd, tl-d 182 –

183) ei nähtu selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada poolte soovi panustada VÕS

§ 580 lg-s 1 sätestatud viisil.

12.3. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud maakohtu järeldus, et seltsingu

likvideerimise sätteid saab praegusel juhul analoogia korras kohaldada hageja poolt

XXXXX kinnistul asuva elamu renoveerimiseks tehtud rahaliselt hinnatavate panuste osas.

See seisukoht on samuti kooskõlas maakohtu otsuses viidatud senise kohtupraktikaga.

Maakohus on otsuses oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436, § 442 lg 8) põhjendanud.

Kostja poolt väidetud vastuolusid maakohtu otsuse põhjendustes ringkonnakohus ei

tähelda. Kuna seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada üksnes analoogia korras, siis

ei ole iseseisvat tähtsust kostja väidetel, et XXXXX kinnistul oleva elamu renoveerimine

algas enne 2008. aastat ega ole siiani lõpule viidud.

Maakohtu poolt tuvastatud hageja rahaliselt hinnatavad panused on olnud ringkonnakohtu

hinnangul olulised (mitte sümboolsed) ja pooltel oli elamut parendades ühine tahe

majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks. Poolte rahaliselt

hinnatavate panuste erinev suurus ei oleks asja lahendamise seisukohalt ka määrav. See

võiks olla oluline eelkõige ühisvara (ühise varalise väärtuse jäägi) jagamisel (VÕS § 604),

kuid sellist nõuet ei ole käesolevas asjas esitatud.

12.4. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et hageja poolt XXXXXX korteri

omandamiseks tehtud kulutuste osas ei ole alust seltsingu likvideerimise sätteid (ka

analoogia korras) kohaldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viidatud korteri

omandamisel ei ole tõendatud poolte ühine majanduslik eesmärk, st ühine tahe vähemasti

majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja saab nõuda tema poolt kostja huvides

XXXXXX korteri müüjale tasutud korteri ostuhinna hüvitamist kostjalt VÕS § 1018 ja §

1023 lg 1 alusel. Lähtudes korteri müügilepingus p-des 3 ja 4 kokku lepitust (II kd, tl-d

141–148), vastas korteri ostuhinna tasumine hageja poolt kostja kui soodustatud isiku

avaldatud tahtele ja huvile VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Kostja ka ise möönab, et sai

13(15)

ostuhinna tasumisest kasu, kuna selle tulemusena toimus tehing, millega kostja sai

XXXXXX korteri omanikuks.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu kostja apellatsioonkaebusest asjaolusid, et hageja

oleks tegutsenud kostja eest ostuhinda tasudes eesmärgiga soodustada kedagi muud peale

kostja või lisaks kostjale. Korteri omandas müügitehingu tulemusel kostja ning pooled ei

ole väitnud, et XXXXXX korter oleks ostetud poolte ühiseks elamispinnaks või muul viisil

ühiseks kasutamiseks.

Tõenditest ei nähtu, et selliseks asjaajamiseks hageja poolt oleks olnud õiguslik alus (mis

välistaks käsundita asjaajamise sätete kohaldamise), kostja ei ole ühelegi sellisele

õiguslikult alusele ka viidanud. Kostja väitab, et hageja tasus ka XXXXXX korteri

ostuhinna poolte tavapärase ühise majapidamise raames (hagejal oli sellel hetkel vajalik

vaba raha). Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Eelkõige räägib kostja käsitluse vastu

maakohtu poolt osutatud asjaolu, et hageja osales müügilepingus mitte lepingupoolena,

vaid ostuhinna tasujana (ostja eest). Ringkonnakohus märgib, et kui hageja soovinuks

kostjat toetada tavapärase ühise majapidamise raames, oleks hageja võinud enda vaba raha

anda lihtsalt kostja kasutusse ning müügitehingus ka üldse mitte osaleda.

12.5. Iseenesest põhjendatud on kostja etteheide, et maakohus ei ole menetluses pooltega

arutanud võimalust, et XXXXXX korteri eest tasutu hüvitamise nõue võiks olla käsitletav

käsundita asjaajamisest tuleneva hüvitise nõudena VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel.

Maakohtu otsus võis selles osas olla pooltele üllatav. Poolte esitatud asjaolude kogumile

õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on küll kohtu kohustus ja kohus ei ole

seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene

lause). Siiski ei tohi kohus pooli õiguse kohaldamise osas üllatada ning vähemalt suulises

menetluses peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 348 lg-d 1–3,

§ 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt nt Riigikohtu 29. aprilli

2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 koos selles viidatud kohtupraktikaga).

Seega rikkus maakohus käsundita asjaajamise sätete kohaldamisel kvalifitseerimis- ja

selgituskohustust. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna siiski alust pidada seda

rikkumist selliseks, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Kostja ei ole soovinud

esitada pellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (TsMS § 652 lg 3 p 2) ning

apellatsioonkaebuses esitatud VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 kohaldamist puudutavad kostja

seisukohad ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

12.6. Samuti on iseenesest õige kostja väide, et käsundita asjaajaja ei saa VÕS § 1023

lg 3 järgi nõuda kulutuste hüvitamist, kui asjaolusid arvestades on ilmne, et tal ei olnud

asjaajamisele asumisel kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu

maksmist. Pooled ei ole praegusel juhul küll kokku leppinud, kuidas ja mil viisil hageja

poolt XXXXXX korteri ostmisel tehtud kulutus hüvitatakse, kuid sellest ei saa

ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et hageja tasutud ostuhinda ei tule kostjal üldse

hüvitada.

12.7. Kostja leiab, et XXXXXX korteri eest tasutu hüvitamise nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega. Hageja tasus ostuhinna juba 2011. a-l ning hageja ei ole pärast seda kostjalt

kordagi nõudnud selle summa hüvitamist. Hüvitise nõue oli osa alles 9 aastat hiljem

esitatud hagiavaldusest, mida kohus käesolevas asjas menetleb. Ringkonnakohus kostjaga

ei nõustu ning märgib, et hageja VÕS § 1018 ja § 1023 lg 1 kohasele nõudele laieneks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-s 149 sätestatud aegumistähtaeg, s.o 10 aastat alates

nõude sissenõutavaks muutumisest (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-44-11, p 35). Kostja ei ole menetluses tuginenud hageja nõude aegumisele ning

seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu

14(15)

põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks

hagi esitada (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 36).

12.8. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust ka osas,

milles kohus jättis rahuldamata kosja n-ö protsessuaalse tasaarvestusavalduse. Kostja

märgib, et maakohus ei ole tuvastanud aluseid, mis võimaldaksid tasaarvestuse

rahuldamata jätta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Nõuete tasaarvestuseks peab esmalt

esinema tasaarvestuse olukord. VÕS § 197 lg 1 järgi on tasaarvestuse olukorra tekkimise

esmaseks eelduseks vastastikuste rahaliste nõuete (või muude samaliigiliste nõuete)

olemasolu tasaarvestuse poolte vahel (tasaarvestava poole nõue (nn aktiivnõue) peab olema

sissenõutav ja teise poole nõue (nn passiivnõue) täidetav). Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et kostjal puuduvad hageja vastu tõendatud sissenõutavaks muutnud (VÕS

§ 82 lg 7) nõuded, mida saaks tasaarvestada. Kostja väidetavalt suuremad kulud

ehitustegevusele ei välista iseenesest hageja nõuet. Hageja nõuab üksnes enda poolt

kostjale kuuluvale varale tehtud panuste tagastamist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et laste huvialaringide kulu, ühised reisi -,

sideteenuste- jm sarnased kulud ei ole tasaarvestavad, vaid on käsitletavad tavapärase ühise

majapidamise kuludena. Vastasel juhul toimuks veel ulatuslikum tagasitäitmine kui

abikaasade ühisvara jagamisel. Selline tagajärg oleks aga abieluvälise kooselu puhul

ilmselgelt ebaõige (vt ka Riigikohtu 3. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14,

p 18).

12.9. Seonduvalt vastuapellatsioonkaebusega lisab ringkonnakohus, et maakohus ei

eksinud tõendamiskoormise jagamisel. Kostja poolt tehtud rahaliste panuste ega kostja

sissetulekute täpse suuruse tuvastamine ei ole asja lahendamise seisukohalt oluline.

Vaidluse esemeks on hageja enda panused ja nende tagastamine. Hageja on ise möönnud,

et XXXXX kinnistu renoveerimisse panustasid, sh rahaliselt, mõlemad pooled. Seega ei

ole pooltel vaidlust, et ka kostja on rahaliselt panustanud.

12.10. Hageja rõhutab, et pooltel puudub vaidlus XXXXX kinnistu ja sellel asuva elamu

väärtuse osas hagi esitamise seisuga ning ainuüksi ½ ehitise väärtusest ületab hageja nõuet.

See ei anna siiski alust hageja nõuet vastuapellatsioonkaebuses soovitud ulatuses

rahuldada, mh tuleb arvestada, et XXXXX kinnistul asuv elamu oli poolte kooselu ajal ka

hageja enda elukoht.

12.11. Hageja on asunud vastuapellatsioonkaebuses väitma, et ainuüksi tema poolt võetud

ja tagastatud laenude arvel moodustas hageja panus seltsinguvarasse kokku 24 089 eurot

30 senti. See erineb ringkonnakohtu hinnangul hageja poolt maakohtu menetluses esitatud

väidetest. Maakohtus on hageja olnud lõpuks seisukohal, et laenude osas on panuseks

11 759 eurot (Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingu XXXXXXXXXXX alusel kostja

kontole kantud summad; III kd, tl 137; IV kd, tl-d 95–96). Ringkonnakohtu hinnangul ei

saa hageja nende uute väidetega apellatsioonimenetluses arvestada (TsMS § 652 lg-d 1–

3). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isegi kui kostja kontole kantud 11 759 eurot

kulutas kostja XXXXX kinnistul asuva elamu ehitusele, ei ole 11 759 eurot käsitletav

hageja panusena XXXXX talu ehitusse, ehk et Swedbank AS-i poolt kostja kontole kantud

11 759 eurot tagastas pangale hageja. Vastuapellatsioonkaebuse väited ei anna alus asuda

maakohtust erinevale seisukohale.

12.12. Maakohus võis jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kolmandast alternatiivist

lähtudes poolte endi kanda. XXXXXX korteri omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamise

nõude maakohus kokkuvõttes rahuldas ning XXXXX kinnistut puudutavate panuste

tagastamise osas on sisuliselt tegemist poolte majanduslikus mõttes ühise vara jagamisega,

mille puhul võib pidada põhjendatuks lahendust, kus kumbki poolt kannab oma

15(15)

menetluskulud ise (vrdl TsMS § 164 lg 1). Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel

ringkonnakohtu arvates seega TsMS § 163 lg-st 1 tulenevaid diskretsiooni piire ületanud.

13. Kuna hageja vastuapellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad selle menetlemisega

seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda. Kostja

apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud jätab ringkonnakohus TsMS § 163 lg 1

kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

14. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu määratud menetluskulude jaotust ning määrab

lähtudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 seetõttu käesolevas otsuses kindlaks apellatsiooniastme

menetluskuluse rahalise suuruse.

14.1

Kostja poolt 7. veebruaril 2023 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirjast nähtuvalt seonduvad hageja vastuapellatsioonkaebuse menetlemisega kulud

kokku 989 eurot 55 senti (lisandub käibemaks). Menetluskulud koosnevad esindajakulust.

Nimekirjast nähtuvalt on esindajal kulunud vastuapellatsioonkaebuse analüüsile ja

kaebusele vastuse koostamisele 7 tundi 19 minutit. Muud nimekirjas märgitud kulud

seonduvad ringkonnakohtu hinnangul kostja enda apellatsioonkaebuse menetlemisega.

Kostja esindaja tunnitasu on 135 eurot (lisandub käibemaks).

Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5). Kostja märgib, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10).

14.2

Hageja ei ole kostja menetluskulude nimekirja kohta kohtule seisukohta esitanud.

14.3

TsMS § 175 lg-st 1 tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse

asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga.

Lisaks tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja

vajalikkust (vt nt Riigikohtu 14. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17

koos selles viidatud praktikaga).

Asja keskmisest suuremat mahtu ja keerukust arvestades on vastuapellatsioonkaebusele

vastamise põhjendatud ja vajalik ajakulu ringkonnakohtu hinnangul 7 tundi. Kostja

esindaja tunnitasu 135 eurot (käibemaksuta) on ringkonnakohtu arvates TsMS § 175 lg 1

tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu.

14.4

Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsiooniastmes kantud

hüvitatavate kulude (esindajakulu) suuruseks koos käibemaksuga 1134 eurot (7 × 135 ×

1,2) ning mõistab selle hagejalt kostja kasuks välja.

14.5

Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Andra Pärsimägi

Üllar Roostoja

Indrek Parrest