2-22-4354/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Määruse tegemise aeg ja koht

8. märts 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-22-4354

Tsiviilasi

Elering

AS-i

avaldus

talumiskohustuse

täitmise

kohustamiseks kõrgepingeliini suhtes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. novembri 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Elering AS-i määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Elering AS (registrikood

11022625), esindajad vandeadvokaat Anton Sigal ja

vandeadvokaadi abi Kristi Traagel

Vastustajad (puudutatud isikud):

I. Aare Kurg (isikukood XXXXXXXXXXXX)

II. Heino Kurg (isikukood XXXXXXXXXXXX)

Puudutatud isikute I ja II esindaja vandeadvokaat Vahur

Kivistik

Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) (registrikood

77000507)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. novembri 2022. a määrus ja teha uus määrus, millega

avaldus rahuldada.

2. Elering AS-i määruskaebus rahuldada.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 7. novembri 2022. a määruse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

1. Rahuldada Elering AS-i avaldus talumiskohustuse täitmiseks kohustamiseks

kõrgepingeliini suhtes.

2. Kohustada Aare Kurge ja Heino Kurge täitma talumiskohustust AS-i Elering

ees kinnisasjal registriosa numbriga XXXXXXX (XXXXXXX, Valga maakond)

asuva kõrgepingeliini suhtes ning kohustada Heino Kurge täitma talumiskohustust

Elering AS-i ees kinnisasjal registriosa numbriga XXXXXXX (XXXXXXX, Valga

maakond) asuva kõrgepingeliini suhtes, sealhulgas:

2.1. kohustada puudutatud isikuid taluma neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate

kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust;

2.2. kohustada puudutatud isikuid taluma Elering AS-i esindajate ja töötajate

viibimist neile kuuluvatel kinnisasjadel ning tagada neile ligipääs kinnisasjadele

talumiskohustuse täitmiseks.

4. Jätta Tartu Maakohtu 25. märtsi 2022. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse

abinõu jõusse kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni.

5. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Elering AS (avaldaja) esitas 24. märtsil 2022 Tartu Maakohtule avalduse Aare Kure

(puudutatud isik I) ja Heino Kure (puudutatud isik II) vastu kohustada puudutatud isikuid täitma

talumiskohustust avaldaja ees kinnisasjal registrinumbriga XXXXXXX ja puudutatud isikut II

kinnisasjal registrinumbriga XXXXXXX asuva kõrgepingeliini suhtes, sh taluma neile

kuuluvatel kinnisasjadel asuvate kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust; kohustada

puudutatud isikuid taluma avaldaja esindajate ja töötajate viibimist neile kuuluvatel

kinnisasjadel ning tagada kinnisasjadele ligipääs talumiskohustuse täitmiseks.

Avalduse kohaselt läheb Valga vallast läbi 1960ndatel ehitatud Tartu-Valmiera 330 kV

kõrgepingeliin L301 (edaspidi ka õhuliin). Avaldaja teostab õhuliini rekonstrueerimist

ehitusteatise nr 2111201/12323 alusel. Rekonstrueeritava õhuliini pikkus Valga vallas on kokku

29,58 km ning see hõlmab vähemalt 137 kinnistut, sealhulgas puudutatud isikutele kuuluvat

XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) kinnisasja ning puudutatud isikule II kuuluvat

XXXXXXX kinnisasja (registriosa nr XXXXXXX). Tööde käigus vahetatakse mastid ja

liinijuhe, kuid liin jääb samale kohale.

Kõrgepingeliin on enne maa esmakinnistamist rajatud tehnorajatis. Õhuliin on amortiseerunud

ja vajab rekonstrueerimist. Rekonstrueerimise eesmärk on lahutada Eesti elektrisüsteem

Venemaa elektrisüsteemist. Projekti tähtaegseks lõpuleviimiseks ja Euroopa Liidu

finantseerimise saamiseks tuleb projekt lõpetada 1. maiks 2023.

Puudutatud isikud on rikkunud õhuliini talumise kohustust, sh ei ole lubanud avaldaja töötajaid

kinnistule geoloogiliste uuringute tegemiseks (tl 7-10), mistõttu ei ole avaldajal võimalik liini

rekonstrueerimistöid

teostada.

Puudutatud

isikutel

on

õhuliini

talumise

kohustus

asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 152 lg 1 kohaselt, sest tegemist on

tehnorajatisega asjaõigusseaduse (AÕS) § 158 mõistes. Õhuliin on püstitatud 1960ndatel

aastatel, s.o enne maa esmakinnistamist. Tehnovõrgu talumise kohustus hõlmab AÕSRS § 152

lg 1 järgi ka kohustust taluda, et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda

kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt

Riigikohtu 15. mai 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-06, p 15).

Avaldaja leidis, et õhuliin kui rajatis eksisteerib seni kuni seda pidevalt kasutatakse

sihtotstarbeliselt ja selle rekonstrueerimine või asendamine samaväärse rajatisega

talumiskohustust ei mõjuta. Avaldaja hinnangul toetab seda seisukohta ka kohtupraktika.

Avaldaja esitas koos avaldusega esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus keelata puudutatud

isikutel piirata või tõkestada avaldaja töötajate ligipääsu kinnistutel asuvale kõrgepingeliinile.

Maakohus rahuldas 25. märtsi 2022. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse.

2. Puudutatud isikud I ja II palusid avalduse jätta rahuldamata. Vana õhuliin on lammutatud ja

ehitatakse uut liini. Avaldaja ei ole kümne aasta jooksul nõudnud tehnorajatisega seotud

servituuti või isikliku kasutusõiguse kandmist kinnistusraamatusse.

Tartu-Valmiera 330kV kõrgepingeliinil toimuv ehitustegevus ei ole õhuliini rekonstrueerimine,

vaid on kahe-etapiline ehitustegevus - lammutamine ja uue liini ehitamine. Selliseks

ehitustegevuseks on vajalik ehitusluba ja projekteerimistingimusi ning õhuliinide püstitamisele,

paigaldamisele ja laiendamisele AÕS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus ei laiene.

AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus õhuliini suhtes lõpeb senise õhuliini

lammutamisega. AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud talumiskohustus on ajas igavene ja kehtib

üksnes seni kuni ehitis faktiliselt püsib ja ehitise lammutamisega tuleb lugeda talumiskohustus

lõppenuks. Kuivõrd uue ehitise püstitamiseks puudub kehtiv talumiskohustus ja seega ka

eraõiguslik alus, siis tuleb jätta avaldus talumiskohustuse täitmiseks rahuldamata.

3. Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) seisukoha kohaselt on avaldus talumiskohustuse

täitmiseks kohustamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vaidlusaluse õhuliini näol on

tegemist tehnorajatisega, mis on olemas juba 1960ndatest ja seetõttu laieneb puudutatud

isikutele

selle

talumiskohustus,

sh

õhuliinide

rekonstrueerimistööde

teostamise

talumiskohustus. Tööde teostamise õiguslik alus tuleneb Valga Vallavalitsuse 26. oktoobril

2021 väljastatud korraldusest nr 87. Haldusasjas nr 3-21-2759 ei ole selle korralduse kehtivust

peatatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 7. novembri 2022. a määrusega avalduse rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus määras kindlaks puudutatud isikute menetluskulud

6102 eurot 60 senti ja mõistis need avaldajalt puudutatud isikute I ja II kasuks välja. Maakohus

märkis, et menetluskuludelt tuleb tasuda viivist menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam

kui 6102 eurot 60 senti.

Õhuliin paikneb puudutatud isikutele kuuluva XXXXXXX kinnistul asuvate hoonete vahetus

läheduses (vt I kd tl 184 jj, paikkonna vaatluse protokoll ja fotod 7, 8 ja 9; I kd tl 175 pöördel

ortofoto hoonete paiknemisest liini suhtes ning foto; samuti II kd tl 36, hoonete kaugused liini

äärest), hooned jäävad vähemalt osaliselt elektriliini kaitsealasse. Elumaja ise jääb Maa-ameti

kaardirakendusel mõõtes liini kaitsealast (mõõdetuna liini teljest ehk keskmisest traadist)

ilmselt napilt välja olles ca 41 m kaugusel liini teljele kõige lähemast kohast. Samas saun-elamu

on liini kaitsealas (kaardil mõõtes kuni ca 38 m liini teljest).

Avaldaja toetub puudutatud isikute talumiskohustuse eksisteerimisele AÕSRS § 152 lg 1 alusel,

mille kohaselt on kinnisasja omanikul kohustus taluda olemasolevat tehnovõrku või -rajatist,

mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist.

Menetlusosalised vaidlevad eelkõige selle üle, kas AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev seadusjärgne

enne 1999. a püstitatud õhuliini talumise kohustus saab ulatuda ka sellise varasema liini

rekonstrueerimisel ehitatavale uuele õhuliinile. Avaldaja toetub oma nõudes Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt hõlmab tehnovõrgu talumise kohustus muuhulgas kohustust taluda,

et selline tehnorajatis kohustatud isiku kinnisajal asub ja seda kasutatakse sihtotstarbeliselt, mh

teenindatakse, remonditakse või rekonstrueeritakse (vt RK 3-2-1-43-06, p 15).

Kohus märkis, et Riigikohtu nimetatud lahend on tehtud 15. mail 2006. a, mil seesugune

talumiskohustuse ulatus tulenes otsesõnu AÕSRS § 152 lg 1 teise lause sõnastusest. Nimelt

sätestas AÕSRS § 152 lg 1 15. mai 2006. a redaktsioonis järgmist: omanik on kohustatud

taluma tema kinnisasjale või veel kinnistusraamatusse kandmata maale enne 1999. a

1. aprilli püstitatud tehnovõrku või -rajatist (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustik,

telekommunikatsiooni- või elektrivõrk, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldis või

surveseadmestik ja nende teenindamiseks vajalik ehitis) sõltumata sellest, kas kinnisasi on

vastava asjaõigusega koormatud või mitte. Omanik peab muuhulgas võimaldama tehnovõrgu

või -rajatise (edaspidi tehnorajatis) teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks

vajalikke töid. Omanik võib nõuda tehnorajatise kõrvaldamist, kui see ei ole enam

eesmärgipärasel kasutusel.

Käesolevaks ajaks on talumiskohustust puudutavat regulatsiooni oluliselt muudetud.

AÕSRS § 152 lg 1 ei sätesta enam maaomanikule otsesõnu kohustust võimaldada tehnovõrgu

rekonstrueerimiseks vajalike tööde teostamist. Ka on täiendatud AÕS-i enda sätteid

talumiskohustuse osas. Kohus leidis, et talumiskohustuse olemasolu või puudumise kindlaks

tegemisel tuleb seetõttu lähtuda kehtivast õigusest mitte varasemast kohtupraktikast.

AÕS § 1581 lg 1 sätestab, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma oma kinnisasjal

tehnovõrku või -rajatist ja lubama selle ehitamist kinnisasjale, kui tehnovõrk või -rajatis on

vajalik avalikes huvides ja puudub muu tehniliselt ning majanduslikult otstarbekam võimalus

tehnovõrguga või -rajatisega liituda sooviva isiku tarbimiskoha ühendamiseks tehnovõrguga

või -rajatisega või tehnovõrgu või -rajatise arendamiseks. Kui universaalteenuse osutamise

leping lõpeb, siis ei lõpe talumiskohustus juhul, kui vastava tehnorajatise kaudu kõikidele

isikutele pakutavat teenust üldistel alustel edasi osutatakse. Käesolevas lõikes sätestatud

talumiskohustus tekib kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduses sätestatud korras

sundvalduse seadmisega (KAHOS § 40 lg 1).

Kohus leidis, et seaduse mõtteks on see, et kõik uued elektriliinid püstitatakse selliselt, et

talumiskohustus nende suhtes tekib AÕS §-i 1581 ja vajadusel KAHOS § 40 lg 1 rakendades.

AÕSRS § 152 lg 1 on üksnes üleminekusäte, mis on nähtud ette enne maa esmakinnistamist

püstitatud liinide kohta, mitte aga uute tehnorajatiste püstitamisel talumiskohustuse

tekkimiseks.

Omandipõhiõiguse (PS § 32) piiramise AÕSRS § 152 sätestatud viisidel tingis vajadus tagada

elektrivarustuse toimimine ilma elektri hinda tarbijate jaoks oluliselt tõstmata. Seejuures

vältides vajadust sõlmida juba olemasolevate liinide talumiseks notariaalseid isikliku

kasutusõiguse ja servituudilepinguid, mis oleks toona olnud kogu ühiskonnale liigselt kulukas

ja ajamahukas ja võis takerduda vastavate isikute nõusolekute puudumisse. Võrrelduna 1990.

aastaga on elu siiski edasi läinud ja ühiskonna ning riigi võimalused on suurenenud. Seetõttu ei

saa toonased argumendid eraomandi seaduse alusel sedavõrd ulatuslikult piiramiseks olla täna

enam pädevad olukorras, kus teostatakse suuremahulist, suurejoonelist ja kulukat projekti.

Täiendavalt ei saa ka välistada, et puudutatud isikute kinnisasja osas ei pruugi olla õhuliini

mõjudega elanikele kõrgepingeliini rajamisel üldse või piisavalt arvestatud.

Järelikult ei saanud kohus avaldaja AÕS § 152 lg 1 laiendava tõlgendamisega nõustuda ning

leidis, et seda sätet tulebki tõlgendada kitsalt arvestades olukorda, milles see säte on loodud

ning sätte ajutist iseloomu. Kohus leidis, et selline tõlgendusviis on kooskõlas ka kehtiva

seadusega. Nimelt, juba 2007. a seaduseelnõuga täiendati asjaõigusseadust paragrahviga 1581.

Seega oli kohtu hinnangul seadusandja tahteks juba 2007. a näha ette eraldi regulatsioon selleks,

kuidas ja millistel tingimustel saab edaspidi toimuda avalikes huvides vajalike tehnovõrkude ja

-rajatiste püstitamiseks talumiskohustuse tekkimine.

Maakohus leidis, et kui renoveerimise käigus varasem (s.o enne esmakinnistamist püstitatud)

liin täielikult lammutatakse, siis ei saa käsitleda renoveerimise tulemusena püstitatavat uut liini

kuidagi enam enne maa esmakinnistamist püstitatud liinina. Elektriliini sedavõrd ulatuslikul

renoveerimisel on liini omanikul juba renoveerimistööde planeerimise käigus võimalik

arvestada AÕS § 1581 sätete ja tingimustega ning sõlmida omanikega uue liini talumiseks

vajalikud kokkulepped või taotleda KAHOS § 40 alusel halduskorras sundvalduse seadmist

kinnistutele.

Kohus nõustus avaldajaga selles, et ehkki liinipostide suurus muutub, on püstitatav uus õhuliin

pigem olemuslikult sarnane ning funktsioonilt samane senise õhuliiniga. Seega tuleb avaldajaga

nõustuda selles, et teostatav tegevus on olemuslikult ümberehitamine.

Pooled on kohtule avaldanud, et senine õhuliin on tänaseks renoveerimise käigus lammutatud,

v.a XXXXXXX kinnisasjal asuv liinipost. Seega on varasem õhuliin, mille suhtes eksisteeris

AÕSRS § 152 lg 1 tulenev erandlik seadusest tulenev talumiskohustus, lakanud faktiliselt ja

õiguslikult olemast. Kokkuvõttes ei saa seega käesoleval juhul olla puudutatud isikutel I ja II

talumiskohustust AÕSRS § 152 lg 1 elektriliini renoveerimise käigus nende kinnistutele

rajatava uue kõrgepingeliini suhtes. Talumiskohustus AÕS § 152 lg 1 alusel saab tänases

olukorras põhimõtteliselt eksisteerida vaid alles-oleva liiniposti eemaldamiseks XXXXXXX

kinnistult.

Avaldajal on õigus, et õhuliini rekonstrueerimise vastu eksisteerib ülekaalukas avalik huvi. See

aga ei tähenda avaldajale õigust eirata õigusvastaselt liini rekonstrueerimisel puudutatud isikute

omandipõhiõigust. Avaldajale oli teada, et senine õhuliin paikneb sedavõrd lähedal avaldaja

eluhoonetele.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ja määras rahaliselt

kindlaks puudutatud isikute menetluskulud.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse

tegemist, mille avaldus rahuldada ja menetluskulud jätta puudutatud isikute kanda.

Avaldaja teostab õhuliini rekonstrueerimistöid ega ehita uut õhuliini. Vananenud

liinielemendid asendatakse uute vastu ja töid teostatakse ehitisteate alusel.

AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus jätkub õhuliini rekonstrueerimisel.

Tehnorajatisteks laiemas mõttes on tehnovõrgud koos tehnorajatistega kitsas tähenduses.

Praeguses asjas on tehnovõrguks elektriliin, mille eesmärk on edastada elektrienergiat.

Tehnorajatiseks on postid ja kaablid. Kuna AÕSRS § 152 lg 1 kohustab maaomanikku taluma

nii üksikut rajatist kui ka tervet võrku, saab sellest järeldada, et maaomaniku kohustus ei lõpe

ühegi rajatise rekonstrueerimisega või asendamisega, kuna võrk jääb sellest hoolimata alles.

AÕSRS § 152 lg-ga 1 ei ole sätestatud ajalist piirangut.

AÕSRS § 152 lg 1 sisu ja eesmärk on alati olnud selles, et tagada ajaloolise tehnorajatise

säilimine samas kohas seaduse jõul ja maaomaniku tahtest sõltumata, ent õiglase hüvitise eest.

Sätte ajaloost nähtub ka see, et talumiskohustus on alati hõlmanud tehnorajatise

rekonstrueerimist ning vahepealsed muudatused sätte sõnastuses ei ole talumiskohustust selles

osas kuidagi kitsendanud.

Avaldaja nõustus kohtu väitega selles, et uute tehnorajatiste rajamisel saab talumiskohustus

tekkida AÕS § 1581 lg 1 alusel ja KAHOS § 40 sätestatud korras sundvalduse seadmisega.

AÕSRS § 1581 lg-st 1 tulenev talumiskohustus ei asenda AÕSRS § 152 lg-s 1 kehtestatud

talumiskohustust. Ka asjaõigusseaduse kommentaarides (2010) on selgitatud, et „Samuti võib

oletada, et seadusandja pidas sellise sõnastusega silmas, et regulatsiooni kehtestamise ajal juba

olemas olnud liine tuleb taluda AÕSRS alusel ja AÕS kohaldub ainult uutele, ehitatavatele

liinidele.“ Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-105-12 punktis 19 selgitanud, et AÕS § 158 lähtub

eeldusest, et tehnovõrku või -rajatist ei ole veel ehitatud.

Senikaua, kuni liin on kasutuses, säilib talumiskohustus ning liini ümberpaigutamist võib nõuda

ainult AÕSRS § 152 lg 4 alusel. Praeguses asjas tehtavate tööde käigus tehnovõrk püsivalt

kasutusest välja ei lange. Tööde eesmärgiks on uuendada olemasolevat pidevalt püsivas

kasutuses olnud elektriliini ning lühiajaline liini väljalülitamine tööde teostamise ajaks

talumiskohustust ei lõpeta.

Talumiskohustuse jätkumine pärast rekonstrueerimist on põhiseadusega kooskõlas. Kinnisasja

omandiõiguse riive hüvitamiseks on kehtestatud talumistasu. Talumistasu on õigus nõuda ka

pärast õhuliini rekonstrueerimist.

Maakohus on välja mõistnud avaldajalt kulu esindaja sõiduajale (2,5h x 174 = 435 eurot).

Riigikohus on selgitanud, et menetlusosaliselt ei saa välja mõista hüvitist teise menetlusosalise

lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (RKTKm 3-2-1-65-13, p 13).

VASTUSTAJATE SEISUKOHT

6. Puudutatud isikud I ja II vaidlevad määruskaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata

jätmist.

AÕSRS § 152 lg 1 alusel kehtinud õhuliinide talumiskohustus kehtib kinnisasjal registriosa

numbriga

XXXXXXX

(aadressil

XXXXXXX,

Valga

maakond)

kuni

õhuliinide

lammutamiseni või ei ole kunagi tekkinud, sest rajatis ei ole püstitatud õiguspäraselt (st

talumiskohustus saab tekkida üksnes õiguspäraselt püsitatud rajatisele). Uue õhuliini

püstitamiseks puudub kehtiv talumiskohustus ja seega õiguslik alus.

Avaldaja tegevuse puhul pole tegemist rekonstrueerimisega. Puudutatud isikute hinnangul

muutub rajatise olemus, välimus, tehnilised näitajad jm kogumis niivõrd oluliselt, et rääkida ei

saa enam samast tehnorajatisest, tegemist on laiendatud ja senisest ultuslikuma rajatisega, mis

koormab puudutatud isikuid rohkem kui varasem rajatis.

Puudutatud isikud on seisukohal, et vaidlustatud kohtumäärus ei ole vastuoluline. Määrusest

nähtub, et puudutatud isikute talumiskohustus loetakse lõppenuks õhuliini lammutamisega

(demonteerimisega) ning ühtlasi märgib kohus õigesti, et AÕSRS § 152 lg 1 sätestatud

talumiskohustuse lõppemine ei tähenda seda, avaldajal puuduks õigus õhuliini talumiseks

taotleda muu piiratud asjaõiguse seadmist puudutatud isikute kinnisasjale.

Tsiviilasjas nr 2-21-14141 tehtud lahend ei ole jõustunud ja kohtumenetluses käsitletud

asjaolude kogum on erinev.

7. Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) palub määruskaebuse rahuldada. Juhul, kui

seadusandja mõte oleks olnud selline, et olemasoleva tehnovõrgu või -rajatisena ei ole AÕSRS

§ 152 lg 1 mõistes käsitletav rekonstrueeritud tehnovõrk või -rajatis, siis oleks ta AÕSRS

erisättena vastava küsimuse reguleerinud. AÕSRS ega EhS ei ütle, et olemasoleva ehitise

ümberehitamisel ei laiene tehnovõrgule või -rajatisele AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud kohustus.

Ka asjaolu, et olemasolev tehnovõrk või -rajatis lammutatakse, ei tähenda uue ehitise

püstitamist. AÕSRS § 152 ei ole vastuolus põhiseadusega, sest vastav omandiõiguse piirang on

proportsionaalne ja seda eriti praegu maailmas toimuvas olukorras.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu ja teha

uus määrus, millega avaldus rahuldada (TsMS § 667 lg 2) Määruskaebus rahuldatakse. Maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad menetlusosaliste enda kanda.

9. Avaldaja on esitanud nõude kohustada puudutatud isikuid täitma talumiskohustust nende

kinnisasjadel asuva kõrgepingeliini suhtes, sh taluma neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate

kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust ja avaldaja esindajate ning töötajate viibimist

neile kuuluvatel kinnisasjadel ning tagada kinnisasjadele ligipääs talumiskohustuse täitmiseks.

Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas avaldaja teostab puudutatud isikute kinnisasjadel

õhuliini rekonstrueerimistöid, mille talumiskohustus tuleneb AÕSRS § 152 lg-st 1 või on

tegemist uue õhuliini rajamisega, mille puhul kuulub kohaldamisele AÕS § 1581 lg 1.

9.1. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et uute tehnorajatiste rajamisel tekib

talumiskohustus AÕS § 1581 lg 1 alusel ja KAHOS §-s 40 sätestatud korras sundvalduse

seadmisega. AÕSRS § 152 lg-st 1 tulenev talumiskohustus kehtib enne maa esmakinnistamist

püstitatud liinide suhtes, mitte aga uute tehnorajatiste püstitamisel.

Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga selles, et vaidlusaluse õhuliini

rekonstrueerimistööde puhul on tegemist uue õhuliini püstitamisega, mille talumiskohustus

tekib AÕS § 1581 lg 1 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul teostab avaldaja õhuliini suhtes

rekonstrueerimistöid, milliste tööde tegemise talumiskohustus tuleneb AÕSRS § 152 lg-st 1.

Riigikohus on leidnud, et AÕS § 158 ja § 1581 sätetest ei ole võimalik tuletada talumiskohustust

olukorras, kus tehnorajatis on kinnisasjale juba rajatud. Nii AÕS § 158 kui ka § 1581 lähtuvad

eeldusest, et tehnorajatist ei ole veel ehitatud, vaid seda alles hakatakse võõrale kinnisasjale

rajama. Varem rajatud tehnorajatise õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 152. Riigikohus

on analüüsinud eri ajal kehtinud AÕSRS § 152 redaktsioone ja järeldanud, et seadusest sai ja

saab ka praegu talumiskohustus tuleneda vaid selliste tehnorajatiste suhtes, mis olid võõrale

maale püstitatud enne 1. aprilli 1999. Vaatamata AÕS-i ja AÕSRS-i pidevale muutmisele on

seadusest tuleneva talumiskohustuse olemasolu kindlaksmääramise peamised põhimõtted

olnud siiski samad (vt Riigikohtu 11. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17137, p-d 15,

20, 20.4.).

Vaidlust ei ole selles, et kõrgepingeliin on tehnorajatis TsÜS § 54 lg 2 teise lause mõttes ja

tehnorajatis rajati puudutatud isikute kinnisasjale enne maa esmakinnistamist.

Puudutatud isikud leiavad, et AÕSRS § 152 lg 1 alusel tekkinud õhuliini talumiskohustus kehtis

kinnisasjal kuni vaidlusaluse õhuliini lammutamiseni või ei ole kunagi tekkinud, kui rajatis ei

ole püstitatud õiguspäraselt. Ringkonnakohus puudutatud isikute seisukohaga ei nõustu.

Avaldaja on selgitanud, et Tartu-Valmiera kõrgepingeliinil teostatakse rekonstrueerimistöid –

vananenud õhuliin vahetatakse uue vastu (amortiseerunud postid ja liinid asendatakse uutega).

Tööde käigus õhuliini kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu.

Kõrgepingeliini asukoht, pingeklass ja kaitsevöönd jääb samaks. Ringkonnakohus nõustub

avaldaja seisukohaga selles, et vana õhuliini lammutamist ja selle uuega asendamist ei saa

praegusel juhul pidada uue õhuliini rajamiseks võõrale kinnisasjale AÕS § 1581 tähenduses.

Vaidlustamata asjaoludel on puudutatud isikud omandanud kinnisasjad koos sellel olnud

tehnorajatisega. Puudutatud isiku A. Kurg avaldas maakohtus 20. aprillil 2020 toimunud

ärakuulamisel, et „ meie pere käes on see olnud alates 70ndatest aastatest, kui liin ehitati. Seda

liini vist polnud kui vanaisa ostis selle ja seda samal ajal ehitati ju eelmised omanikud müüsidki

ära, kui aru said, et liin tuleb“. Ringkonnakohus peab asja lahendamisel oluliseks ka asjaolu,

et puudutatud isikud asusid kasutama hooneid ja maad ajal, kui nad teadsid, et nende elukoha

vahetus läheduses paikneb kõrgepingeliin. Avaldaja väidete kohaselt rajati kõrgepingeliin juba

1960ndatel aastatel ehk tegemist ei ole võõrale kinnisasjale uue tehnorajatise rajamisega.

Asjaolu, et uus õhuliin on mastaapsem, st mõnevõrra muutub rajatise välimus ja tehnilised

näitajad ja seda eelkõige seetõttu, et ajaga on tehnoloogia edasi arenenud, ei tähenda seda, et

tegemist on uue tehnorajatise esmakordse püstitamisega. Puudutatud isikute väide, et

mastaapsem rajatis koormab neid rohkem kui varasem rajatis, ei ole millegagi tõendatud.

Kuna tehnovõrk ja -rajatis on puudutatud isikute kinnisasjadele rajatud juba enne maa

esmakinnistamist ja avaldaja teostab olemasolevas kaitsevööndis õhuliini rekonstrueerimistöid

vahetades amortiseerunud liinid ja postid uutega, siis ei kuulu praegusel juhul kohaldamisele

AÕS § 158 ja § 1581. Vaidlusaluse tehnorajatise õiguslikku seisundit reguleerib AÕSRS § 152

ja selle talumise eest tasu määramist AÕSRS §-d 154-156.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kõrgepingeliin kui

tehnorajatis oleks olnud amortiseerunud sellisel määral, et see oleks tervikuna kasutusest välja

langenud. Asjaolu, et avaldaja on olemasoleva tehnorajatise lammutanud ja asendanud selle

uuega, ei välista AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamist, kuna tehnorajatis kui selline eksisteeris enne

puudutatud isikutele kuuluvate kinnistute esmakinnistamist ja talumiskohustus ei lõppe, vaid

kestab edasi. Seega on põhjendamatu puudutatud isikute väide, et tehnorajatise lammutamisega

on talumiskohustus lõppenud.

Praegu kehtiv AÕSRS § 152 lg 1 näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma vaid

sellist olemasolevat tehnovõrku või -rajatist, mis on püstitatud enne maa esmakinnistamist.

Kinnisasja omanik peab taluma tehnovõrku või -rajatist ka juhul, kui esinevad

AÕS §-s 1581 sätestatud eeldused või muu talumiskohustus. Sama paragrahvi teise lõike kehtiv

redaktsioon näeb ette, et kinnisasja omanik on kohustatud taluma ka tehnovõrku või -rajatist,

mille suhtes ei ole AÕS § 1581 lg-s 1 sätestatud talumiskohustust, kui see tehnovõrk või -rajatis

kuulub võrguettevõtjale ja on püstitatud omaniku nõusolekul enne 1. aprilli 1999 ning seda

tehnovõrku või -rajatist kasutatakse eesmärgipäraselt ja avalikes huvides.

Kuna AÕSRS § 152 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud, on puudutatud isikutel I ja II

seadusest tulenev tehnorajatise talumiskohustus.

9.2. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab AÕSRS § 152 lg-s 1 sätestatud talumiskohustus

kohustust lubada teostada tehnorajatise renoveerimis- ja hooldustöid selle töös hoidmiseks ja

uuendamiseks. Seda ei muuda ka asjaolu, et AÕSRS § 152 lg 1 15. mai 2006. a redaktsioonis

oli olemas tehnovõrgu või -rajatise teenindamiseks, remontimiseks ja rekonstrueerimiseks

vajalike tööde talumiskohustus, kuid hiljem on regulatsiooni muudetud ja seadus ei sätesta

enam otsesõnu renoveerimistööde talumiskohustust.

Eeltoodud põhjendustel tuleb rahuldada avaldaja nõue kohustada puudutatud isikuid taluma

neile kuuluvatel kinnisasjadel asuvate kõrgepingeliinide mastide ja liinijuhtme vahetust.

9.3. Avaldaja on esitanud ka nõude kohustada puudutatud isikuid taluma avaldaja esindajate ja

töötajate viibimist neile kuuluvatel kinnisasjadel ning tagada neile ligipääs kinnisasjadele

talumiskohustuse täitmiseks.

Ringkonnakohus leiab, et avaldaja nõue on põhjendatud, kuna varasemalt on puudutatud isikud

keeldunud andmast avaldajale, st esindajatele ja/või töötajatele juurdepääsu kõrgepingeliinile,

et võimaldada rekonstrueerimistööde tegemist. Nimelt ilmneb avaldusele lisatud tõenditest

(lisad 4-6), et puudutatud isikud on takistanud avaldaja ligipääsu vaidlusalusele

kõrgepingeliinile. Nimetatud asjaolu on tuvastanud maakohus 25. märtsi 2022. a esialgse

õiguskaitse kohaldamise määruses.

Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada.

10. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus võõral kinnisasjal paikneb tehnovõrk või -rajatis,

mis on rajatud enne maa esmakinnistamist ja mis on vajalik avalikes huvides, võib selle

ümberpaigutamist nõuda AÕSRS § 152 lg 4 alusel.

11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega avaldus

rahuldatakse, siis tuleb muuta ka maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude jaotust

(TsMS § 173 lg 3).

TsMS § 172 lg 1 teine lause annab mitme menetlusosalisega hagita menetluses kohtule

ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude jätmine mõne menetlusosalise kanda, kui

see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas

põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on

üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. Viidatud sätte

kohaldamine on diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui

diskretsiooni piire on ületatud (vt nt Riigikohtu 7. oktoobri 2020. a määrus tsiviilasjas

nr 2-18-11359, p 14).

Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul õiglane jätta menetlusosaliste menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende enda kanda. Kuigi avaldus

rahuldatakse ehk lahend tehakse puudutatud isikute kahjuks, ei pea ringkonnakohus õiglaseks

jätta menetluskulud puudutatud isikute I ja II kanda. Puudutatud isikud I ja II ei esitanud

menetluses põhjendamatuid väiteid ega taotlusi. Neil oli õigus tuua menetluses esile asjaolud,

et tuvastada, kas puudutatud isikute suhtes kehtib tehnorajatise talumiskohustus, ning avaldada

oma arvamust õigusliku olukorra esinemise kohta. Arvestades vaidlusi asjaolusid ja selle

tähtsust avaliku huvi esinemise tõttu, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta menetluskulud

menetlusosaliste enda kanda.

Sellise menetluskulude jaotuse puhul puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks

määrata.

12. Maakohus on 25. märtsi 2022. a määrusega rahuldanud avaldaja taotluse esialgse

õiguskaitse kohaldamiseks ja keelanud puudutatud isikutel piirata või tõkestada ligipääsu

kinnisasjadel asuvale kõrgepingeliinile. Ringkonnakohus jätab TsMS § 445 lg 2 alusel

koosmõjus §-ga 659 kohtumäärust tagava abinõuna jõusse maakohtu 25. märtsi 2022. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu kuni tsiviilasjas tehtava lõpplahendi

jõustumiseni.

/digitaalselt allkirjastatud/