2-22-9554/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu ja Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 06.03.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-9554

Kohtuasi

X (rahvastikuregistrisse kantud nimi X) avaldus

kohustada Tallinna notarit Egle Uri ametitoimingu

tegemise taotlust uuesti läbi vaatama

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.12.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Irina

Bušujeva

Puudutatud isik Tallinna notar Egle Uri (isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Kaarel

Berg

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.12.2022 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud kulud avaldaja kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

Avaldaja nõue ja avalduse aluseks olevad asjaolud

1. X (avaldaja) esitas 28.06.2022 Harju Maakohtule avalduse, milles palus kohustada Tallinna

notarit Egle Uri (puudutatud isik, notar) uuesti läbi vaatama ametitoimingu tegemise taotlust.

Avalduse asjaoludel väljastas notar 02.11.2021 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse, mille

kohaselt on 26.11.2020 surnud Y (pärandaja) pärijateks võrdsetes osades tema lapsed C ja Q

(pärijad).

Avaldaja oli pärandajaga abielus alates 22.11.1985 kuni abielu lahutamiseni Venemaal

18.04.1994.

Abielulahutuse

kanne

tehti

Venemaal

21.05.1998

ja

Tallinna

perekonnaseisuametis 18.07.2011. Pärandaja erastas (ostis) 26.01.1996 Tallinnas, XXX

korteriomandi, so abielu kestel, st vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-le 25 kuulub

korteriomand avaldaja ja pärandaja ühisvara hulka. Kuna pooled peale abielu lõppemist

ühisvara ei jaganud, mistõttu kuulub ½ suurune mõtteline osa korteriomandist avaldajale.

Avaldaja pöördus peale pärijatele pärimisõiguse tunnistuse väljastamist notari poole taotlustega

järgmiste ametitoimingute tegemiseks:

− tunnistada pärimisõiguse tunnistus kehtetuks;

− väljastada avaldajale Tallinnas, XXX korteriomandist ½ mõttelise osa kohta

omandiõiguse tunnistus;

− tõestada Tallinnas, XXX korteriomandist ½ mõttelise osa suhtes avaldaja kohta

kinnistusraamatusse omanikukande tegemiseks vajalik kinnistamisavaldus;

− viia läbi uus pärimismenetlus üksnes ½ mõttelise osa ülalnimetatud korteriomandi

suhtes.

Notar keeldus tehinguaja määramisest ja selgitas, et avaldaja ei ole isikuks, kes taolist avaldust

esitada saaks.

2. Avaldaja esitas 03.03.2022 ja 25.03.2022 kaebused Notarite Kojale notari tegevuse peale

seoses ametitoimingu tegemata jätmisega. Notarite Koja vastuse kohaselt on pärimismenetluse

eesmärgiks eelkõige pärijate väljaselgitamine ja kuna antud juhul ei ilmnenud

pärimistunnistuses toodud andmete ebaõigsust, st eksimusi väljaselgitatud pärijate ja nende

pärandiosade suuruse osas, siis puudus alus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks.

Notarite Koda ei tuvastanud rikkumisi notari ametipidamise reeglite järgimisel. Notarite Koda

selgitas, et tema pädevusse ei kuulu isikutevaheliste vaidluste lahendamine. Vajadusel on

pärijate ja pärandaja endise abikaasa vahelise vaidluse lahendamiseks võimalik pöörduda kohtu

poole. (t.lk 13p)

Puudutatud isiku (notari) seisukoht

3. Notar palus jätta avaldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi

vaatamata. Avalduse sisulisel läbivaatamisel palus notar jätta see rahuldamata. Menetluskulud

palus notar jätta avaldaja kanda.

Avaldaja

esitas

notarile

08.02.2022

avalduse

pärimisõiguse

tunnistuse

kehtetuks

tunnistamiseks. Notar selgitas 09.02.2022 e-kirjas, et pärimismenetluses selgitatakse välja

pärijad, kelleks lahutatud abikaasa (avaldaja) olla ei saa. Juhul, kui pärandvara hulgas on

ühisvara, tuleb tõestamisseaduse (TõS) § 37 lg 2 järgi pärijatel ja endisel abikaasal esitada

omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks vastavasisuline ühine avaldus. Kinnistusraamatuseaduse

(KRS) § 65 lg 1 alusel parandatakse kinnistusraamatu kanne pärimistunnistuse ja omandiõiguse

tunnistuse alusel.

Avaldaja pöördus notari poole sooviga esitada avaldus pärandaja pärimisõiguse tunnistuse

kehtetuks tunnistamiseks ning ei avaldanud soovi teiste ametitoimingute tegemiseks. Seega

esines TsMS § 423 lg 1 p 1 alusel koostoimes notariaadiseaduse (NotS) § 41 lg-ga 5 alus jätta

taotlus läbi vaatamata. Samuti esines alus jätta läbi vaatamata taotlus seoses pärimisõiguse

tunnistuse kehtetuks tunnistamise toiminguga. Notar selgitas, et avaldajal ei esine õigustatud

huvi soovitud ametitoimingu tegemiseks, kuid ta ka ei keeldunud ametitoimingu tegemisest.

Kui notar keelduks soovitud ametitoimingute tegemisest, oleks see õiguslikult põhjendatud.

Avaldaja ei ole pärija ja seetõttu ei ole tal õiguslikku huvi pärimistunnistuse kehtetuks

tunnistamiseks. Notari poole pöördumise eesmärgiks oli saavutada omandiõigus ½ mõttelisele

osale korteriomandist ja et tehtaks vastav kanne kinnistusraamatusse. Avaldaja leidis ekslikult,

et selleks on vajalik tunnistada pärimistunnistus kehtetuks ja viia läbi uus pärimismenetlus.

Pärimistunnistuse eesmärgiks ei ole pärandavara koosseisu kindlaks määramine ja see ei mõjuta

avaldaja soovitud võimalikku õigust ½ mõttelisele osale korteriomandist. Ühtlasi vastas

pärimistunnistus õigusaktides sätestatud nõuetele ning ei olnud ebaõige. Seega puudus alus

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks.

Avaldaja saab nõuda omandiõiguse tunnistuse väljastamist XXX korteriomandi ½ mõttelisele

osale tingimusel, et tegemist oleks olnud pärandaja ja avaldaja ühisvaraga, kuid selle jaoks tuli

esitada avaldus omandiõiguse tunnistuse väljastamiseks pärijatel ja avaldajal ühiselt. Juhul, kui

pärijad avalduse tegemisest keelduvad, on avaldajal võimalik nõuda hagimenetluse korras neilt

selleks

nõusoleku

andmist

ja

vastava

tahteavalduse

asendamist

kohtulahendiga.

Kinnistusraamatu kande parandamise avaldus eeldab pärijatega ühise avalduse alusel

väljastatud omandiõiguse tunnistuse esitamist. Seega oli notaril õigus TõS § 4 alusel keelduda

omandiõiguse tunnistuse väljastamise ametitoimingu tegemisest.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus lahendas

avalduse TsMS § 475 lg 1 p 152 alusel hagita menetluses.

Kohus ei välistanud, et vaidlusalune korteriomand võis kuuluda avaldaja ja pärandaja ühisvara

hulka. Avaldajal ei ole võimalik saavutada enda kandmine omanikuna kinnistusraamatusse

pärandvara jagamiseta, sest ühe abikaasa surma korral tekib üleelanud abikaasa ja pärijate

pärandvara ühisuse vaheline ühisomand. Pärandvara jagamine saab toimuda avaldaja ja pärijate

kokkuleppel või kohtuotsusega, kui avaldaja või pärijad esitavad kohtule hagiavalduse

pärandvara jagamiseks. Kohus leidis, et avaldaja taotletud tõestamistoimingud ei ole sobivad

vahendid avaldaja eesmärgi saavutamiseks. TsMS § 423 lg 2 p 2 tulenevalt esines alus jätta

avaldus läbi vaatamata, kuid kohus otsustas lahendada avaldus sisuliselt.

18.01.2021 avaldusest, 08.02.2022 e-kirjast ja 03.03.2022 kaebusest selgus, et avaldaja soovis

esitada pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avaldus ning broneerida selle tõestamiseks

tõestamistoimingu aeg. 09.02.2022 e-kirjast nähtuvalt ei keeldunud notar ametitoimingu

tegemisest. Notari poolt aja broneerimata jätmine, e-kirjas avaldajale selgituste andmine ja

asjaolu, et toiming oli tegemata, näitasid notari tahet avaldaja soovitud ametitoiminguid mitte

teha. Sellest järeldas kohus, et notar keeldus tõestamistoimingu tegemisest, milleks on

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamine.

Pärimisseadus (PärS) § 175 lg 1 sätestab asjast huvitatud isiku õiguse esitada avaldus

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Kui pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise

avaldust soovib esitada isik, kes ei ole PärS § 175 lg 1 kohaselt huvitatud isikuks, kohustub

notar vastavalt TõS § 4 järgi tõestamistoimingu tegemisest keelduma. Avaldaja saaks olla PärS

§ 175 lg 1 alusel huvitatud isikuks ning saaks taotleda pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist

juhul, kui pärimistunnistusel andmete märkimine või märkimata jätmine mõjutaks avaldaja

õiguslikku positsiooni. Notar saab isiku huvi esinemist kontrollida asjaolude ja tunnistuse

põhjal, mille kehtetuks tunnistamist isik taotleb. Praegu ei põhjendanud avaldaja enda huvi

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks ja see ei nähtunud tõenditest. Seega keeldus notar

põhjendatult ametitoimingu tegemisest. Kohus jättis rahuldamata avalduse kohustada notarit

uuesti läbi vaatama taotlust pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse tõestamiseks ja

uue pärimismenetluse läbiviimiseks.

Kohus leidis, et Notarite Kojale kaebuse esitamist ei saa lugeda notari poole pöördumiseks

ametitoimingute tegemiseks. Kuigi esines alus TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt jätta avaldus läbi

vaatamata, otsustas kohus lahendada avaldus sisuliselt ja jätta see rahuldamata.

Kohus leidis, et notaril oli õigus omandiõiguse tunnistuse ja kinnistamisavalduse tõestamisest

keelduda. Kohus tõlgendas TõS 372 lg-t 1 selliselt, et omandiõiguse tunnistuse tõestamine on

võimalik ka siis, kui abielu lõppes enne pärandi avanemist, kuid abikaasade ühisvara ei olnud

jagatud. Tulenevalt üldõigusjärglusest ning TõS § 372 lg-st 3 saavad pärijad asuda surnud

abikaasa asemele ning taotleda ühiselt koos pärandajaga abielus olnud isikuga notarilt KRS §

611 lg 3 järgse omandiõiguse tunnistuse tõestamist. Praegusel juhul ei taotlenud avaldaja ja

pärijad ühiselt ametitoimingu tegemist, milleks on omandiõiguse tunnistuse tõestamine ja seega

ei saanud notar soovitud ametitoimingut teha. Kuivõrd omandiõiguse tunnistuse tõestamine ei

olnud võimalik, oli notaril kohustus keelduda ka kinnistamisavalduse notariaalsest tõestamisest.

Maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse kohustada notarit ametitoimingu tegemise

taotlust uuesti läbi vaatama ja menetluskulud avaldaja kanda. Kohus määrab menetluskulud

kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras.

Avaldaja määruskaebus

5. Avaldaja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kohustada notarit

ametitoimingu tegemise avaldust uuesti läbi vaatama. Menetluskulud palus avaldaja jätta notari

kanda.

Maakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. TõS 372 lg-st 1 ei tulene kohustust esitada

avaldus omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks endisel abikaasal ja pärijatel ühiselt.

Pärimistunnistusel olev teave mõjutas avaldaja õiguslikku positsiooni, sest pärimistunnistuse

kohaselt oli terve vaidlusalune korteriomand loetud pärandvaraks, kuid tegelikkuses kuulus

avaldajale ½ mõttelist osa korteriomandist. Seega arvas notar pärandvara hulka vara, mis

tegelikkuses pärandvara hulka ei kuulunud ja notar ületas sellega oma volitusi.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis puudutatud isikule tähtaja sellele

vastamiseks. Notar vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse

tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja

tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Apellatsioonimenetluse kulud tuleb

jätta kaebaja kanda.

9. Asja materjalidest nähtuvalt oli avaldajal notari poole pöördumisel kaks eesmärki: ta soovis

pärandaja pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamist ja avaldaja omandiõiguse tunnustamist

Tallinnas, XXX korteriomandist ½ mõttelise osa suhtes ning kinnistusraamatukande

tegemiseks vajaliku kinnistamisavalduse tõestamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

ülalnimetatud taotlustega ei ole avaldajal võimalik enda eesmärke saavutada.

10. Avaldaja hinnangul mõjutas tema õigusi pärimistunnistuses esitatud teave, mille kohaselt

notar arvas pärandvara hulka vara, mis väidetavalt pärandvara hulka ei kuulu (st korteriomand

tervikuna). Maakohus on põhjendatult viidatud justiitsministri 18.12.2008 määrusele nr 53,

mille kohaselt määruse § 19 lg 1 sisaldab loetelu andmetest, mis kantakse pärimistunnistusele

ning pärandvara koosseisu selle hulgas ei ole. Pärimistunnistuses ei ole määratud, et

pärandvaraks on ülalmärgitud korteriomand. Avaldaja jaoks ei oma tähtsust, kes ja millistes

mõttelistes osades on pärimistunnistuse järgi Y pärijateks. Avaldaja ei põhjendanud oma huvi

pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks asjaoludega, millest nähtub avaldaja õigusliku

positsiooni sõltumine pärimistunnistuses märgitud teabest. Puudus vaidlus selles, et avaldaja ei

ole pärija. Seega ei mõjuta avaldaja õiguslikku positsiooni see, kes on märgitud

pärimistunnistusel pärijateks ega kaaspärijate pärandiosade suurus. Ekslik on kaebaja väide,

mille kohaselt ületas notar oma volitusi, kuivõrd pärimistunnistuse väljaandmise tõttu ei olnud

notaril võimalik väljastada avaldajale omandiõiguse tunnistust. Pärimistunnistus ei oma seost

omandiõiguse tunnistuse väljastamata jätmiseks. Asjakohatu on väide, mille kohaselt tulnuks

pärimistunnistus väljastada üksnes mõttelisele osale korteriomandist.

11. Avaldaja väitis, et puudub vajadus tõendada huvi pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise

vastu, sest esitatud tahteavaldus on selleks piisav. Tulenevalt PärS § 175 lg 1 on notaril kohustus

kontrollida, kas pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise avalduse esitamiseks esineb õiguslik

alus. Ringkonnakohus nõustub, et pärimistunnistus ei ole ebaõige, mis on PärS § 175 lg 1

kohaselt pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamise eelduseks ja seega puudub materiaalõiguslik

alus pärimistunnistuse kehtetuks tunnistamiseks. Avaldaja ei põhjendanud oma huvi sellega, et

ta on pärijaks ega tuginenud seadusjärgsele ega testamendijärgsele pärimisõigusele. Seega ei

mõjuta pärimistunnistusel märgitud teave avaldaja õiguslikku positsiooni. Ringkonnakohus

nõustub, et notaril esines TõS § 4 kohaselt alus keelduda pärimistunnistuse kehtetuks

tunnistamise avalduse tõestamisest ja uue pärimismenetluse läbiviimisest.

12. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et omandiõiguse tunnistuse

väljastamine ja kinnistamisavalduse esitamine kande muutmiseks eeldasid avaldaja ja pärijate

ühise avalduse esitamist. Maakohus ei kohaldanud seejuures ebaõigesti materiaalõigust.

TõS § 372 lg 1 kohaselt tuleb avaldus omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks teha abikaasadel

ühiselt. TõS § 372 lg 1 kohaldatakse ka juhul, kui abielu on lõppenud, kuid abikaasade ühisvara

ei ole jagatud. Antud toimingu tegemiseks tuleks teha avaldus ühiselt koos endise abikaasaga.

13. Käesoleval juhul on avaldaja endine abikaasa surnud ning tema õigused ja kohustused

pärijatele üle läinud. Seega tuleb avaldus omandiõiguse tunnistuse tõestamiseks teha ühiselt

avaldajal ja pärijatel. Olukorras, kus pärijad ühise avalduse tegemisest keelduvad, on avaldajal

võimalik nõuda hagimenetluse korras pärijatelt nõusoleku andmist ja vastava tahteavalduse

asendamist kohtulahendiga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et praegustel asjaoludel oli

notaril TõS § 372 lg 3 alusel õigus keelduda avaldaja soovitud toimingu (omandiõiguse

tunnistuse tõestamise) tegemisest põhjusel, et ametitoimingu tegemise eelduseks saaks olla

avaldaja ja pärijate ühine avaldus.

14. Arvestades eeltoodut, puuduvad alused määruskaebuse rahuldamiseks ja maakohtu määruse

tühistamiseks. Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, siis puudub vajadus maakohtu

menetluskulude muutmiseks.

15. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemisega seonduvad

kulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud

kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka

ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2

ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtumääruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)