2-23-261/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

6. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-261

Kohtuasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku taotlus X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Puudutatud isik X (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täpsustada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2023. a määruse resolutsiooni punkti 3

esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga selliselt, et tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 15. veebruaril 2023 kell 10.46.

Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt täiendada

kohtumääruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruse tervikresolutsioon on järgmine:

3.1. Pikendada X suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 6. jaanuaril 2023 kell

10.46 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

3.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

3.3. Lugeda

esialgse

õiguskaitse

korras

kohaldatud

tahtest

olenematu

psühhiaatriline ravi lõpetatuks 15. veebruaril 2023 kell 10.46 või mõnel

varasemal ajal, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks

seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

3.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata

määruse täitmist.

3.5. Jätta menetluskulud riigi kanda.

4. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda.

2-23-261

2 (7)

5. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele, sealhulgas määruskaebuse esitajale

isiklikult.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates praeguse

määruse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, TsMS § 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes

on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rakendas 6. jaanuari 2023. a määrusega X (puudutatud isik) suhtes esialgset

õiguskaitset ja kohaldas puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 10. jaanuarini

2023.

2. Sihtasutuselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) saadud info kohaselt ei ole puudutatud

isiku tervislik seisund 9. jaanuari 2023. a seisuga muutunud ja seda ei ole oodata ka 10.

jaanuariks 2023, mistõttu palus avaldaja pikendada tahtest olenematut ravi 40 päevani.

Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

3. Maakohus pikendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema 6. jaanuaril 2023 kell 10.46

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 15. veebruaril 2023 või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

Puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada

ning seda juhtida. Tema käitumine on psüühikahäirest mõjutatud ning haiglaravita jäädes

ohustab ta oma psüühikahäire tõttu nii iseennast kui ka ümbritsevaid. Puudutatud isiku

ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isiku seisundit arvestades

vajab ta hospitaliseerimist. Isik on selgelt segaduses ning ei saa selles seisundis oma elu ka

elementaarsel määral korraldada. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav

2-23-261

3 (7)

ravimite korrektne manustamine. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda,

mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Ravi

korraldamine ei ole muul viisil võimalik. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii patsiendile endale kui ka ümbritsevatele. Kohus

kohaldas TsMS § 534 lg 5 alusel esialgset õiguskaitset ja paigutas puudutatud isiku 40 päevaks

kinnisesse asutusse.

Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui ta

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

4. Puudutatud isik esitas talle määratud esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub

maakohtu määrus tühistada ning lõpetada ravi ja vabastada puudutatud isik kinnisest asutusest

viivitamatult.

4.1. Määruskaebuse kohaselt on puudutatud isik veendumusel, et tal ei ole rasket

psüühikahäiret. Kui ringkonnakohus sellega ei nõustu, siis leiab ta, et ta pole ohtlik endale või

teistele.

4.2. Puudutatud isiku peamised probleemid on gastroenteroloogilist laadi ja tema

psühhiaatriakliinikusse toimetamine oli põhjendamatu. Kliinikus manustatavad ravimid

tekitavad puudutatud isikule halva enesetunde.

4.3. Puudutatud isik on haiglas varem ravi saanud, kui ta üle töötas. Tal tekkis kaaliumidefitsiit

ja ta viidi kiirabiga kõigepealt ema juurde ja seejärel haiglasse. Nüüd on ta võtnud und

soodustavat rohtu ja ta kõht oli haige. Ema arvas, et tal on depressioon, aga rohud on väga

kanged ja teevad nõrgaks. Kunagi väga ammu, kui ta juurat õppis, oli tal terviserike, see oli 13

aastat tagasi. Enne haiglasse tulekut lasi keegi meeste parfüümi puudutatud isiku tuppa ja ta

saatis Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) ja Kaitsepolitseile meili, et mida nad korraldavad.

Kellelegi teisele ta mingit ohtu ei kujuta ja ka endale ta ohtlik pole.

4.4. Eeltoodu põhjal on puudutatud isik seisukohal, et tema suhtes pole täidetud psühhiaatrilise

abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatud eeldused, ja ta taotleb kohtumääruse tühistamist.

5. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Puudutatud isikul on paranoidne skisofreenia (F20.02), mis on raske psüühikahäire. Puudutatud

isik ei ole meelepetetest ja luulumõtetest juhituna võimeline sihipäraselt arutlema ja käituma.

Haiglaravita jätmisel ohustab ta psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste elu, tervist või julgeolekut.

Raskest psüühikahäirest tulenevalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja ravisoostumus,

mistõttu haigus on oluliselt süvenenud ning ta pole olnud kestvalt suuteline jätkama õpinguid

ja püsima tööprotsessis, mida suutis toetusravi kasutamise perioodil. Ravita jäämisel on

tõenäoline tema haiguse süvenemine püsiva invaliidistumiseni ja hooldusvajaduseni tugevalt

kontrollitud erihoolduse tingimustes.

Raskest psüühikahäirest tulenevalt oli praegusel hospitaliseerimisel puudutatud isiku käitumine

taas täiel määral psühhoosielamustest juhitud, millega ta seadis ohtu nii iseenda kui ka lähedaste

turvalisuse (ärrituvus, sõnaline agressiivsus, sh vägivallaähvardused lähedaste suhtes, mida nad

tajusid reaalse ohuna tulenevalt varasemate rünnakute käigus saadud kehavigastustest). Samuti

oli häiritud PPA ja Kaitsepolitsei töö isiku igapäevaste süüdistavate ja ähvardavate kirjade tõttu.

2-23-261

4 (7)

Haiglaravita jäämisel on tõenäoline psühhoosielamuste ja agressiivse käitumise süvenemine

(isoleerumine, toidust keeldumine või meeleheitlikud rünnakud ümbritsevatele n-ö

enesekaitseks).

Muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Puudutatud isikule on pidevalt selgitatud toetusravi

kasutamise vajadust, kuid väljaspool kontrollitud ravikeskkonda ta ravimeid ei kasuta, kuna ei

pea end haigeks. Ka praegusel hospitaliseerimisel puudus tal haiguskriitika, ta keeldus nii

saabumisel kui ka järgnevalt igasugusest ravikoostööst ja eitas endal psüühikahäire olemasolu.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täpsustada esialgse

õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas kellaajaga. Muus osas tuleb jätta maakohtu määruse

resolutsioon muutmata, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel koosmõjus §-ga 659 tuleb osaliselt

täiendada

maakohtu

määruse

põhjendusi.

Määruskaebus

jääb

rahuldamata

ja

määruskaebusmenetluse kulud jäävad riigi kanda.

8. Kuigi määruskaebuse lahendamise ajaks on vaidlustatud määrusega rakendatud esialgse

õiguskaitse tähtaeg lõppenud, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse

seaduslikkusele ja põhjendatusele. TsMS § 543 lg 3 järgi saab kõrgema astme kohus ka pärast

isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise

määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse. Seega ei takista esialgse õiguskaitse rakendamise

tähtaja möödumine määruskaebuse lahendamist.

9. Maakohus leidis kokkuvõttes õigesti, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg-s

1 ja TsMS § 534 lg-tes 1 ja 5 sätestatud tingimused esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

ravi tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani, kuid osaliselt ei ole maakohus vaidlustatud määrust

nõuetekohaselt põhjendanud, piirdudes peamiselt avaldaja taotluse ja ärakuulamistel avaldatu

refereerimisega. Ringkonnakohus saab selle vea parandada ja maakohtu määruse põhjendusi

täiendada.

10. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ning on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st

1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534 lg

5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see

on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

11. Maakohus on õigesti tuvastanud, et puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida (PsAS § 11 lg 1 p 1). Maakohus tugines

lahendit tehes kinnisesse asutusse paigutamise taotlusele ja arstide arvamusele. Kahe arsti

2-23-261

5 (7)

ühisarvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire paranoidne skisofreenia

(F20.02). Arstid on puudutatud isiku rasket psüühikahäiret kirjeldanud. Arstide kirjelduse

kohaselt toodi puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse kiirabiga politsei kaasabil. Isik oli

hoolitsemata välimusega, sõimlev ja süüdistav. Isiku käitumine oli täiel määral

psühhoosielamustest juhitud. Ta avaldas paranoilist kahjustusluulu Kaitsepolitsei suhtes, mh

seksuaalseid mõjustusi ning mürgitamist parfüümiga. Edasisest vestlusest puudutatud isik

keeldus (dtl 7). Haiglas viibides puudutatud isiku psüühiline seisund oluliselt ei paranenud. Tal

puudus koostöövalmidus raviks (dtl 28) ning ta ei olnud meelepetetest ja luulumõtetest juhituna

võimeline sihipäraselt arutlema ega käituma (dtl 52). Eeltoodust lähtudes hindasid arstid

puudutatud isiku seisundist tulenevalt tema psüühikahäire raskeks. Asjas esile toodust seoses

puudutatud isiku käitumisega võib järeldada, et ägedatest meele- ja luulupetetest tulenevalt ei

mõistnud ta täielikult oma käitumist ega juhtinud seda. Eelnevat kinnitab ka maakohtu

määrusest nähtuv ülevaade puudutatud isiku ärakuulamisest.

12. Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada.

Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu

10. oktoobri 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku

ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka

eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis

iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse

tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20. märtsi 2019. a

määrus tsiviilasjas nr 2-16-10435, p 18; 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662,

p 14; 19. veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).

13. Maakohus leidis vaidlustatud määruses, et kuna puudutatud isiku käitumine on

psüühikahäirest mõjutatud, siis haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale ja

ümbritsevatele. Selliselt ei ole maakohus aga konkreetselt tuvastanud, milles isiku ohtlikkus

võib väljenduda. Ringkonnakohus leiab, et sellest, et puudutatud isik on „selgelt segaduses ning

ei saa korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral“, ei saa järeldada isiku

ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et inimene

ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata

tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt Riigikohtu 12. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr

2-15-3662, p 14.1 ja seal viidatud lahendid). Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse

põhjendusi puudutatud isiku ohtlikkuse osas täiendada.

14. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul väljendus puudutatud isiku ohtlikkus eelkõige

haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumises. Sellega kaasnes oht nii tema enda kui ka teiste

isikute elule ja tervisele. Puudutatud isik käitus psühhoosielamustest juhituna ettearvamatult ja

ebaadekvaatselt, millega ta seadis ohtu nii iseenda kui ka lähedaste füüsilise turvalisuse. Tema

käitumine ja mõttekäik olid täielikult hõivatud haiguslikest luululistest elamustest. Puudutatud

isik oli ärritunud ja agressiivne, mh ähvardas lähedasi vägivallaga, mida viimased tajusid

reaalse ohuna tulenevalt varasemate rünnakute käigus saadud kehavigastustest. Asja

materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik varem füüsiliselt rünnanud oma ema, tekitades talle

raske kehavigastuse (dtl 7). Puudutatud isiku ohtlikkus iseendale väljendus mh enda

eraldamises, barrikadeerumises ja isoleerumises oma tuppa, mh keeldumises söögist (dtl 52).

Määruskaebuses avaldatu seoses sellega, et keegi lasi puudutatud isiku tuppa meeste parfüümi,

mille peale ta saatis PPA-le ja Kaitsepolitseile meili, et mida nad korraldavad, kinnitab, et

2-23-261

6 (7)

puudutatud isiku mõttemaailm oli jätkuvalt luululistest ideedest kantud. Ringkonnakohus on

veendumusel, et haiglaravita jäämisel oli tõenäoline, et puudutatud isiku psühhoosielamused ja

agressiivne käitumine oleksid veelgi süvenenud. Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et

puudutatud isiku ohtlikkus enda või teiste elule ja tervisele lähitulevikus oli pigem kindel kui

tõenäoline, mistõttu PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldus tahtest olenematu ravi

kohaldamiseks oli täidetud.

15. See, et puudutatud isik ise on seisukohal, et tal ei ole rasket psüühikahäiret ja ta ei ole ohtlik

endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ja

ohtlikkusele, mida kinnitavad ka asjas esile toodud asjaolud, ning ei ole PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel määrav. Kolleegiumil ei ole alust asjatundjate seisukohtades

kahelda.

16. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks muu psühhiaatriline abi olnud kirjeldatud olukorras

küllaldane (PsAS § 11 lg 1 p 3). Kolleegium täiendab ka selles osas maakohtu määruse

põhjendusi.

16.1. Puudutatud isik ei mõistnud määruskaebusest, ärakuulamisel esitatud väidetest ning

psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt seda, et ta vajas ravi terviseseisundi stabiliseerimiseks.

Arvestades puudutatud isiku seisundit, käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks teinud ravi saamiseks koostööd või enda ravimisega

ise toime tulnud.

16.2. Asja materjalidest nähtub, et puudutatud isik on viibinud vähemalt üheksal korral

psühhiaatriakliinikus ravil, millest viimasel korral viibis puudutatud isik kohtumääruse alusel

psühhiaatriahaiglas

tahtevastasel

statsionaarsel

ravil

2. novembrist

2022

kuni

2. detsembrini 2022 hulgaliste meelepetete ja laialdase kahjustus- ja mõjustusluuluga

psühhoosi tõttu. Pärast haiglaravi ei hakanud puudutatud isik ravimeid manustama (dtl 52).

Asja materjalidest nähtub muster, et psühhiaatriakliinikus ravil viibimisega on puudutatud isiku

seisund paranenud, vaenulikkus ümbritseva suhtes taandunud ja tekkinud ka haiguskriitika,

kuid haiglast lahkudes on puudutatud isik manustanud talle määratud ravimeid vaid lühiajaliselt

ning ambulatoorse toetusravi katkestanud, mis on tema tervislikku seisundit süvendatult

halvendanud.

16.3. Praeguseks on arstid hinnanud puudutatud isiku tervislikku seisundit sedavõrd

kriitilisena, et ravita jäämisel on tõenäoline puudutatud isiku haiguse süvenemine püsiva

invaliidistumiseni ja hooldusvajaduseni tugevalt kontrollitud erihoolduse tingimustes (dtl 52).

16.4. Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik on korduvalt viibinud psühhiaatriakliinikus

ravil, ta ei ole korrektselt järginud talle antud ravisoovitusi ja on ambulatoorse toetusravi

katkestanud, ta ei saa aru ravivajadusest ja tal puudub haiguskriitika, ning teiselt poolt, et ravita

jäämisel esines oht puudutatud isiku enda ja teda ümbritsevate isikute elule ja tervisele, siis ei

olnud ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi küllaldane ega võimalik. Seega oli

täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

17. Eelnevast tulenevalt olid vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud tingimused

puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamise korras tahtest olenematu ravi tähtaja

pikendamiseks kuni 40 päevani.

18. Ringkonnakohus märgib, et maakohus pikendas vaidlustatud määrusega esialgset

õiguskaitset 40 päevani alates puudutatud isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile

võtmisest 6. jaanuaril 2023 kell 10.46 ning määras lugeda ravi lõpetatuks hiljemalt 15.

veebruaril 2023, täpsustamata seejuures ravi lõpetamise kellaaega. TsMS § 534 lg 5 esimesest

2-23-261

7 (7)

lausest ja lõikest 6 ning PsAS § 11 lg-st 3 tulenevalt loetakse tahtest olenematu haiglaravi

alguseks ajahetk, mil haiglas tehakse otsus isikule tahtevastase ravi kohaldamise kohta, seega

praegusel juhul 6. jaanuar 2023 kl 10.46. Isiku esialgse õiguskaitse rakendamise korras

kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega tuleb mõista päevades ja tundides kombineeritult

määratud tähtajana tulenevalt selle algusaja fikseerimisest tunni täpsusega. Lähtudes TsMS §

62 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg-test 6, 7 ja 10 (nende koostoimes), võis

puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras kinnisesse asutusse paigutamise tähtaega TsMS §

534 lg 5 teise lause järgi pikendada kuni 15. veebruarini 2023 kl 10.46 (vt ka Riigikohtu 19.

veebruari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.5). Eelnevat arvestades täpsustab

ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni esialgse õiguskaitse rakendamise lõpuaja osas

kellaajaga selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lõpetatakse hiljemalt 15. veebruaril

2023 kell 10.46.

19. Kuna ringkonnakohus täpsustab maakohtu määruse resolutsiooni, siis vastavalt TsMS § 654

lg-le 22 ja §-le 659 esitab ringkonnakohus kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

20. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

21. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.(allkirjastatud digitaalselt)