2-21-7989/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. märts 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-7989

Kohtuasi

Crowdestate AS hagi Tuletorni Holding OÜ vastu

võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. mai 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Tuletorni Holding OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

35 210 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Crowdestate

AS

(registrikood

14773059),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Rahel Behrsin

Kostja Tuletorni Holding OÜ (registrikood 14839947),

lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Henrik Kirsimäe

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 30. jaanuari 2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 25. mai 2022 otsus osas, millega hagi osaliselt rahuldati

ja mõisteti Tuletorni Holding OÜ-lt Crowdestate AS-i kasuks välja põhivõlgnevus

20 000 eurot, viivis 4260 eurot ning viivis põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) 0,15%

päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 20. maist 2021) kuni

kohustuse täieliku täitmiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Teha tühistatud

osas uus otsus, millega jätta selles osas hagi põhivõlgnevuse ja viivise nõudes

rahuldamata ning jaotada menetluskulud vastavalt kohtuotsuse tervikresolutsiooni

sõnastuses märgitule.

2. Tühistada Harju Maakohtu 21. mai 2021 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu

26. juuli 2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

3. Harju Maakohtu 25. mai 2022 otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis

rahuldamata Crowdestate AS-i hagi Tuletorni Holding OÜ vastu põhivõlgnevuse

4000 euro, viivise 852 euro ja edasiulatuva viivise 4000 eurolt nõudes.

4. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-21-7989

4.1. Jätta rahuldamata Crowdestate AS-i hagi Tuletorni Holding OÜ vastu

põhivõlgnevuse 24 000 euro, viivise 5112 euro ja viivise põhivõlgnevuselt (24 000

eurot) 0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates

20. maist 2021) kuni kohustuse täieliku tasumiseni nõudes.

4.2. Tühistada Harju Maakohtu 21. mai 2021 määrusega ja Tallinna

Ringkonnakohtu 26. juuli 2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud.

4.3. Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Crowdestate AS-i

kanda.

5. Tuletorni Holding OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Crowdestate AS (hageja) esitas 19. mail 2021 Harju Maakohtule Tuletorni Holding OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 24 000 eurot

ja sissenõutavaks muutunud viivis 5112 eurot ning viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuselt

24 000 eurot alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 4. novembril 2019 ühisinvesteeringute

internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu. Hageja täitis omalt poolt kõik lepingust

tulenevad kohustused, st viis läbi kostja soovitud rahastamiskampaania ja kogus projekti

rahastamiseks vajalikud rahalised vahendid 500 000 eurot. Vaatamata hagejapoolsele lepingu

täitmisele teavitas kostja 14. novembril 2019 hagejat, et on teinud otsuse lõpetada

pooltevaheline leping. Lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel kohustub kostja tasuma kümne päeva

jooksul vastava nõude esitamisest hagejale summa, mis vastab neljale protsendile

rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui arendaja keeldub finantseerimislepingu

sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud

ulatuses rahaliste vahendite kogumist. Kuna kostja keeldus finantseerimislepingu sõlmimisest,

on hagejal lepingust tulenevalt õigus tasule rahastamiskampaania korraldamise eest. Hageja

teavitas kostjat 21. novembril 2019, et kostja on kohustatud hagejale teenuse eest tasuma.

14. novembril 2020 esitas hageja kostjale arve lepinguga kokkulepitud summas 20 000 eurot

(4% x 500 000), millele lisandub lepingu p-st 3.1 tulenevalt käibemaks, tasumise tähtajaga

2-21-7989

24. detsember 2020. Kostja arvet ei tasunud. Kohustuse täitmisega viivitamise tõttu peab kostja

tasuma viivist lepingus kokkulepitud määras 0,15% päevas.

3. Lepingut tõlgendades ei saa asuda seisukohale, et lepingu p-s 6.2 puhul oleks õiguslikus

mõttes tegemist leppetrahviga. Alternatiivselt on hagejal kostja vastu leppetrahvinõue 24 000

eurot maksetähtajaga 24. detsember 2020.

Kostja vastuväited

4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Kostja vastuväidete kohaselt reguleerivad koostöölepingu p-d 6.2 ja 6.2.1 leppetrahvi

nõudmise aluseid. Kostja kui arendaja ei ole oma lepingulisi kohustusi koostöölepingu p-de 6.2.

ja 6.2.1 mõistes rikkunud, mistõttu ei ole hagejal leppetrahvi nõudmise õigust tekkinud.

6. Hageja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud ei teenustasu ega leppetrahvi osas. Hageja ei

ole leppetrahvi nõuet esitanud mõistliku aja jooksul, s.o kuue kuu möödumisel väidetava

rikkumise aset leidmisest. Pooltevaheline leping lõppes enne tasunõude eelduste täitmist

kostjast olenematul põhjusel seetõttu, et pank ei olnud nõus rahastama Tuletorni tn 1 kinnisvara

projekti hageja osutatava teenuse osavõtul. Vastavat riski, et järgmisse koostöö etappi ei jõuta,

kandis hageja. Hageja põhikohustus oli täita kõik eeldused, et sõlmitakse finantseerimisleping,

mille alusel makstakse välja finantseering. Hageja ei ole sellist kohustust ega selle täitmist

taganud.

7. Kostja taotles leppetrahvi ja viivise vähendamist.. Kuna pooled pole viivise määras kokku

leppinud, siis kohaldub seaduses sätestatud viivise määr.

Maakohtu otsus ja põhjendused

8. Harju Maakohus rahuldas 25. mai 2022 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 20 000 eurot, sissnõutavaks muutunud viivise 4260 eurot

ja viivise 0,15% päevas põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) alates 20. maist 2021 kuni kohustuse

täieliku täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus 83% ulatuses kostja ja 17% ulatuses hageja

kanda. Maakohus märkis, et Harju Maakohtu 21. mai 2021 määrusega ja Tallinna

Ringkonnakohtu 26. juuli 2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jäävad tagama

kohtuotsuse täitmist.

9. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mille üle pooled ei vaidle:

- 4. novembril 2019 sõlmisid hageja ja kostja ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise

koostöölepingu (leping);

- 14. novembril 2019 teavitas kostja hagejat, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping;

- 21. novembril 2019 teatas hageja kostjale, et kostja on kohustatud hageja teenuse eest tasuma

lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel (mille kohaselt kohustub kostja tasuma kümne päeva jooksul

vastava nõude esitamisest hagejale summa, mis vastab neljale protsendile rahastamiskampaania

eesmärgiks olevast summast, kui arendaja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast

rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste

vahendite kogumist);

- 14. detsembril 2020 esitas hageja kostjale lepingu alusel arve summas 20 000 eurot (millele

lisandub käibemaks) tasumise tähtajaga 24. detsember 2020, mida kostja ei ole tasunud.

10. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt käsitletakse lepingu p-s 6 poolte vastutust lepingust

tulenevate kohustuste täitmata jätmisel või mittekohasel täitmisel ning poolte kohustust

2-21-7989

hüvitada rikkumisega teisele poolele tekitatud kahju. Lepingu p-d 6.2 ja 6.2.1 sätestavad, et

arendaja tasub kümne päeva jooksul vastava nõude esitamisest hagejale leppetrahvi summas,

mis vastab neljale protsendile rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, iga

alljärgneva rikkumise kohta: kui arendaja või arendaja osanik/aktsionär keeldub

finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks

eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist.

11. Maakohtu hinnangul on hageja nõude õiguslikuks aluseks lepingust tulenev leppetrahvi

nõue võlaõigusseaduse (VÕS) § 158 kohaselt, mitte käsunduslepingust tulenev nõue

VÕS § 619 alusel. Sisuliselt on pooled lepingu p-s 6 kokku leppinud poolte, kuid eelkõige

arendaja ehk kostja vastutuse lepingust tulevate kohustuste täitmata jätmise eest ehk tegemist

on poolte kokkulepitud õiguskaitsevahenditega. Ainuüksi lepingu p 6 pealkirjast „Poolte

vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte teenuse eest tasu kindlaksmääramisega

VÕS § 619 tähenduses, vaid kohustusega tasuda lepingu rikkumise korral (st kohustuse

täitmata jätmisel või mittenõuetekohasel täitmisel) lepingus kokkulepitud rahasumma.

Lepingus sätestatud leppetrahv tagab hageja jaoks õiguse nõuda leppetrahvina kokkulepitud

rahasumma maksmist kui miinimumhüvitist. Arvestades lepingu olemust ja eesmärki, oli

lepingu sõlmimisel poolte ühine tahe lepingu p-s 6.2 kokku leppida leppetrahvi kohaldamises

VÕS § 158 tähenduses.

12. Maakohus leidis, et on tõendatud, et kostja kui arendaja keeldus lepingu sõlmimisest pärast

hageja poolt rahastuskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses

rahaliste vahendite 500 000 euro kogumist. Seega jäi leping sõlmimata kostjast tingitud

põhjustel, mitte hagejast tulenevatel asjaoludel.

13. Kostja vastutab lepingulise kohustuse rikkumise eest. Hageja on leppetrahvi nõudmisest

kostjale teatanud mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. Kostja teavitas

14. novembril 2019 hagejat sellest, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping ning

hageja teavitas kostjat 21. novembril 2019 omakorda sellest, et kostja on kohustatud hagejale

tasuma lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel kokkulepitud leppetrahvi. Seega seitset päeva peale

kostja teadet, milles ta soovib lepingu lõpetada, saab pidada mõistlikuks ajaks peale rikkumise

avastamist, et nõuda leppetrahvi.

14. Lepingu p-s 3 on pooled kokku leppinud, et arendaja (kostja) maksab hagejale lepingu

täitmise eest tasu, mis koosneb ühekordsest struktureerimistasust (tasu). Tasule lisandub

käibemaks õigusaktides kehtestatud suuruses. Leppetrahvi suuruseks on lepingu p 6.2.1

kohaselt neli protsenti rahastamiskampaania eesmärgist olevast summast, 500 000 eurost, mis

on 20 000 eurot. Leppetrahvi nõudele ei saa juurde arvestada lepingu p 3.1 alusel käibemaksu,

sest käibemaksu lisamise kokkulepe kehtib vaid finantseerimislepingu sõlmimise tasule

(lepingu p-d 3.1 ja 3.2), mitte leppetrahvile (lepingu p 6.2.1).

15. Maakohtu hinnangul ei ole leppetrahvi vähendamine põhjendatud. Kostja ei ole kohtu ette

toonud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud asjaolusid, mis annaksid aluse leppetrahvi nõude

vähendamiseks.

16. Lepingu p 6.3 alusel arvutatakse lepinguliste maksete tasumisega viivitamisel viivist

arvates maksetähtajale järgnevast päevast, viivise määr on 0,15% tasumata summast iga

viivitatud päeva eest. Hageja väljastas kostjale 14. detsembril 2020 lepingu alusel teostatud

tööde eest arve nr 1010 summas 24 000 eurot maksetähtajaga 24. detsember 2020, mille kostja

pidi tasuma hiljemalt järgmisel tööpäeval peale 24. detsembrit 2020, s.o 28. detsembril 2020.

Viivis 20 000 eurolt perioodi eest 29. detsember 2020 kuni 19. mai 2021 (142 päeva eest) on

2-21-7989

4260 eurot. Hageja edasiulatuva viivise nõue on samuti põhjendatud summalt 20 000 eurolt

0,15% päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kostja

ei ole tõendanud ega põhjendanud, miks peaks kohus viivisenõuet vähendama ja millistel

asjaoludel on see ebamõistlikult suur.

Apellatsioonkaebus

17. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ulatuses, millega

hagi osaliselt rahuldati ja jaotati menetluskulud. Kostja palub teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

18. Maakohus on põhjendamatult lugenud tuvastatuks, et 21. novembri 2019 e-kirjaga oli

tegemist teavitusega koostöölepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel esitatud leppetrahvinõudega.

Kostja on menetluses läbivalt olnud seisukohal, et 21. novembri 2019 e-kirjast ei nähtu, mis

nõudega on tegemist, s.o ei nähtu ei teenustasu- ega leppetrahvinõuet, ja pigem tuleks seda

tõlgendada kompromisspakkumisena, millest kostja keeldus.

19. Kostja ega kostja osanik/aktsionär ei ole koostöölepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 mõistes keeldunud

finantseerimislepingu sõlmimisest. Lepingu rikkumist ei saanud toimuda, kuna lepingu

sõlmimise etapini ei jõutud, sest koostöö lõppes varem. Maakohus on vääralt tuvastanud, et

hageja kogus koostöölepingus kokkulepitud rahasumma. Ükski hageja tõend ei tõenda raha

kogumist.

20. Maakohus on kvalifitseerinud hageja nõude leppetrahvina, kuid leppetrahvi sissenõutavuse

alusena käsitleb tasunõude alust. Hageja ei ole leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku aja

jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud 21. novembri 2019 nõudekirjaga. Kohane ei ole

käsitleda 14. detsembri 2020 e-kirja arvega nr 1010 summas 20 000 eurot, millele lisandub

käibemaks, leppetrahvinõudena ega mõistliku aja möödudes esitatud leppetrahvinõudena.

21. Leppetrahvi ja viivise vähendamine on põhjendatud, arvestades hageja poolt kohustuse

täitmise ulatust ning kahju puudumist. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud intressimääras,

mistõttu kohaldub viivisele seaduses sätestatud määr.

Vastustaja seisukoht

22. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 20 000 eurot, viivis 4260 eurot, viivis põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) 0,15%

päevas alates hagi esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 20. maist 2021) kuni kohustuse

täieliku tasumiseni, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus

uue otsuse, millega jätab eeltoodud osas hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud vastavalt

kohtuotsuse resolutsioonis märgitule. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

2-21-7989

24. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevus

20 000 eurot, viivis 4260 eurot, viivis põhivõlgnevuselt (20 000 eurot) 0,15% päevas alates hagi

esitamisele järgnevast päevast (s.o alates 20. maist 2021) kuni kohustuse täieliku tasumiseni,

samuti menetluskulude jaotuse osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles jäeti

rahuldamata hageja hagi kostja vastu põhivõlgnevuse 4000 euro, viivise 852 euro ja

edasiulatuva viivise 4000 eurolt nõudes. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise

lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

25. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 4. novembril

2019 ühisinvesteeringute internetiplatvormi kasutamise koostöölepingu (leping) (I kd, tl 7–11),

mis vastab käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes. Pooled ei vaidle, et lepinguga

kohustus hageja lepingus sätestatud tingimustel, viisil ja ulatuses tegema kostjale võimalikuks

internetiplatvormi www.crowdestate.eu kasutamise projekti rahastamiseks vajalike vahendite

kogumiseks ja osutatama selleks kaasabi ning kostja kohustus maksma selle eest lepingus

sätestatud tasu. VÕS § 619 kohaselt kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja)

vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi),

käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.

26. Maakohus tuvastas ja pooled ei vaidle ka selle üle, et 14. novembril 2019 teavitas kostja

hagejat, et on teinud otsuse lõpetada pooltevaheline leping (I kd, tl 117).

27. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

kostjalt kuni 14. novembrini 2019 osutatud teenuste eest tasu lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel.

Lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 sõnastuse kohaselt peab kostja tasuma kümne päeva jooksul vastava

nõude

esitamisest

hagejale

leppetrahvi

summas,

mis

vastab

neljale

protsendile

rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast, kui kostja keeldub finantseerimislepingu

sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud

ulatuses rahaliste vahendite kogumist.

28. Maakohus tuvastas õigesti, et lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 on pooled kokku leppinud, et kui

kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti

rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumist, siis on see

käsitletav leppetrahvi kokkuleppena kostjapoolse lepingu rikkumise korral, mitte tasuna hageja

ostutatud teenuste eest enne finantseerimislepingu sõlmimist rahastamiskampaania käigus

projekti rahastamiseks kokkulepitud ulatuses rahaliste vahendite kogumise eest. Hageja ei ole

tõendanud, et poolte ühine tahe oleks lepingu p-des 6.2 ja 6.2.1 reguleerida tasu maksmist

hagejale osutatud teenuste eest tasu kindlaksmääramise kokkulepetega. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et lepingu p 6 pealkirjast „Poolte vastutus“ saab tuletada, et tegemist ei ole mitte

teenuse eest tasu kindlaksmääramisega VÕS § 619 tähenduses, vaid kohustusega tasuda

lepingu rikkumise korral lepingus kokkulepitud summa. Kuna pooled on lepingu p-s 3 kokku

leppinud hagejale tasu maksmises, sh tasu maksmise tingimustes, siis ei ole mõistlik järeldada,

et leppetrahvi kokkulepetes, sh p-des 6.2 ja 6.2.1, oleksid pooled samuti võinud olla kokku

leppinud tasu maksmises. Kuigi üldjuhul on käsundisaajal õigus saada kohustuste täitmise eest

tasu (VÕS § 627) ja seda sõltumata tulemuse saavutamisest, siis käesoleval juhul on pooled

kokku leppinud teistsugustes tasu maksmise tingimustes. Seetõttu ei ole asjakohane hageja

käsitus, et tal on õigus saada igal juhul tasu ja seda siis lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel, sest

hageja on osaliselt oma kohustused täitnud. Asjaolust, et lepingu p 3.2 tasu maksmise

kokkuleppes pole käsitletud lepingu p 6.2 juhtumeid, ei ole kolleegiumi arvates võimalik

tõlgendamisreeglite (VÕS § 29) kohaselt järeldada, et pooled oleksid ühiselt kokku leppinud

2-21-7989

tasu maksmises, mitte kostja vastutuses oma kohustuste rikkumise korral tasuda hagejale

leppetrahvi. Mõistliku isiku positsioonist lähtudes ei ole kolleegiumi arvates lepingus sätestatud

leppetrahvi kokkulepetest võimalik järeldada tasu maksmise kokkulepet. Kuna lepingu p-d 6.2

ja 6.2.1 ei reguleeri käsunduslepingus kokkulepitud teenuste eest tasu maksmist, siis ei ole

hageja nõude rahuldamiseks vajalik hinnata poolte väiteid ja tõendeid eeltoodud punktide

alusel, kas tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole nõudnud tasu lepingu p 3.2

alusel ega väitnud, et selline tasu oleks sissenõutavaks muutunud.

29. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

leppetrahvi lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 alusel, kuna kostja keeldus finantseerimislepingu

sõlmimisest pärast rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud

ulatuses rahaliste vahendite kogumist.

30. Leppetrahv on VÕS § 158 lg 1 järgi lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi

maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte

vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist kohustust

rikkunud (VÕS § 100); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku

lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); võlausaldaja on

leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud

(VÕS § 159 lg 2) (vt ka Riigikohtu 10. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 1).

31. Eelnevalt leidis kolleegium, et asjas on tuvastatud, et poolte vahel on kehtiv leping ja kehtiv

leppetrahvikokkulepe. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on rikkunud oma lepingulist

kohustust, s.o kas kostja on keeldunud finantseerimislepingu sõlmimisest pärast

rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks eelnevalt kokkulepitud ulatuses rahaliste

vahendite kogumist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt rahastamiskampaania

käigus projekti rahastamiseks rahaliste vahendite kogumine vajalikus 500 000 euro ulatuses on

tõendatud Exceli tabeliga (I kd, tl 13–114), 18. novembril 2019 avaldatud investeeringu

tühistamisteatega investoritele ja investeeritud rahasummade tagastamise kohta (I kd, tl 115–

116), 21. novembri 2019 ja 10. detsembri 2020 e-kirjadega kostjale hageja kohustuste täitmise

kohta (I kd tl 118; II kd, tl 23) ja Crowdestate Holding OÜ kliendikonto väljavõttega

kostjapoolse lepingu lõpetamisest teatamisest 14. novembril 2019, millest nähtub, et hageja oli

kogunud kokku väljamakse tegemiseks kostja poolt soovitud rahasumma (II kd, tl 24–28).

Asjaolu, et rahastamiskampaania käigus koguti rahalisi vahendeid Crowdestate Holding OÜ

kaudu, kes andis oma ettevõtte üle tütarettevõttele, s.o hagejale, ei ole kuidagi võimalik

järeldada, et pooltevahelise rahastamiskampaania käigus poleks hageja oma kohustust täitnud,

et tagada rahaliste vahendite kokkulepitud ulatuses kogumine. Seega oli hageja täitnud oma

kohustuse rahastamiskampaania käigus projekti rahastamiseks kokkulepitud ulatuses rahaliste

vahendite kogumiseks, mistõttu on hagejal lepingu p 6.2.1 alusel õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi, kui kostja keeldub finantseerimislepingu sõlmimisest. Kostja väidetel, et

finantseerimisleping võib olla jäänud sõlmimata ka muudel põhjustel, ei ole lepingu p 6.2.1

alusel kostja kohustuste rikkumise korral leppetrahvi nõudmisel tähtsust, sest selles on kokku

lepitud leppetrahvi tasumise kohustus vaid juhul, kui kostja keeldub finantseerimislepingut

sõlmimast. Kostja väide, et temale polegi tehtud ettepanekut finantseerimislepingu

sõlmimiseks, mistõttu ei saa talle ette heita lepingu sõlmimisest keeldumist, on põhjendamatu.

Vaidlust ei ole selle üle, et kostja teatas 14. novembril 2019 lepingu lõpetamisest. Seega on

põhjendatud järeldada, et kui kostja lõpetab lepingu, siis ta ei sõlmi ka finantseerimislepingut,

mistõttu ei pidanudki hageja määrama kostjale täiendavat tähtaega sellise lepingu sõlmimiseks.

2-21-7989

32. Lähtudes eeltoodust on tõendatud, et kostja rikkus oma kohustust sõlmida

finantseerimisleping, mille puhuks oli kokku lepitud leppetrahvi maksmine. Asja materjalidest

ei nähtu rikkumise vabandatavuse aluseks olevaid asjaolusid.

33. Maakohus tuvastas ja apellatsioonimenetluses pooled ei vaidle selle üle, et lepingu p 6.2.1

kohaselt oli kokku lepitud leppetrahv 4% rahastamiskampaania eesmärgiks olevast summast,

s.o 500 000 eurost, mis on 20 000 eurot, mida kostja vaatamata hageja nõudele tasunud ei ole

(I kd, tl 119–123).

34. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses ka selle üle, kas hageja on esitanud

leppetrahvinõude mõistliku aja jooksul. VÕS § 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse

leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et

hageja on kostjale oma leppetrahvinõudest teatanud mõistliku aja jooksul.

35. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et pooled ei vaielnud hageja 21. novembri 2019

teavituse sisu üle, mistõttu on maakohus ka ebaõigesti järeldanud, et 21. novembri 2019 teadet

kostjale on võimalik käsitada leppetrahvi nõude esitamisena lepingu p-de 6.2 ja 6.2.1 järgi (I

kd, tl 118). Kolleegiumi arvates ei tõenda hageja 21. novembri 2019 teade kostjale, et hageja

oleks selles teatanud kostjale leppetrahvi nõudmisest. Hageja 21. novembri 2019 teade kostjale

ei sisalda ei viidet lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 ega selles ei ole märgitud, et hageja võiks üldse

leppetrahvi nõuda. Samuti ei ole hageja 21. novembril 2019 teinud kostjale etteheiteid seoses

lepingu rikkumisega. Seega ei ole hageja 21. novembri 2019 teatest võimalik järeldada, et

hageja on selles teatanud kostjale leppetrahvi nõudest ja teinud seda mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist, s.o seitse päeva peale seda, kui kostja teatas, et ta on otsustanud

pooltevahelise lepingu lõpetada.

36. Kolleegiumi arvates ei saa ka hageja 10. detsembri 2020 e-kirja ja 14. detsembril 2020

kostjale esitatud arvet koos viitega lepingu p-dele 6.2 ja 6.2.1 20 000 euro tasumiseks pidada

mõistliku aja jooksul esitatud leppetrahvi nõudest teatamiseks (I kd, tl 119–120; II kd, tl 23).

E-kiri ja arve on esitatud aasta hiljem peale kostja poolt lepingu lõpetamise otsusest teatamist,

mil hagejale pidi olema selge, et kostja ei sõlmi finantseerimislepingut, mis annaks hagejale

õiguse nõuda lepingu p-s 6.2.1 kokku lepitud leppetrahvi. Kolleegiumi arvates pole mõistlik, et

isik viivitab aasta oma nõudest teatamise ja selle esitamisega. Ebamõistlikult pikk aeg

leppetrahvi maksmise nõude esitamiseks on vastuolus hea usu põhimõttega. Leppetrahvi nõude

eeldused lepingu p 6.2.1 alusel olid hagejale teada alates 14. novembrist 2019. VÕS § 159

lg-s 2 sätestatu järgi tuleb leppetrahvi teade esitada mõistliku aja jooksul. Termin „mõistlik

aeg“ tähistab määratlemata õigusmõistet, mida tuleb kohaldada iga juhtumi eripärasid silmas

pidades. Mõistlik aeg peab jääma rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle

aja kindlaksmääramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes

kindlaks, kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (Riigikohtu 9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-18005, p 13

esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus ei otsustanud selgelt, kui pikk on

käesoleva juhtumi asjaoludel mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus

kõrvaldab selle puuduse ja otsustab, et leppetrahvist teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi

asjaoludel oli kuus kuud. Hagejale olid kostja poolt lepingu rikkumise asjaolud selged juba

14. novembril 2019. Kostja ei vastanud hageja 21. novembri 2019 e-kirjale, millest sai hageja

järeldada, et kostja ei soovi täita lepingut. Pooled ei ole toonud esile muid asjaolusid, millest

järeldada, et leppetrahvi nõudest teatamine oleks olnud takistatud või mõistlik aeg peaks olema

pikem kui kuus kuud. Seega võib nõustuda kostjaga, et peale kuue möödumist ajast, mil kostja

2-21-7989

keeldus sõlmimast finantseerimislepingut, võis kostjal hea usu põhimõttest lähtudes tekkida

õigustatud ootus, et hageja temalt lepingu p 6.2.1 alusel leppetrahvi ei nõua.

37. Kuivõrd leppetrahvi nõudest teatamise mõistlik aeg käesoleva juhtumi asjaoludel oli kuus

kuud ja hageja teatas leppetrahvi nõudest alles aasta möödumisel rikkumisest, siis kaotas hageja

VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda. Lähtudes eeltoodust tuleb hageja leppetrahvi

nõue jätta rahuldamata.

38. Hageja viivise nõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 koostoimes lepingu p-ga 6.3. Hageja

põhinõude rahuldamata jätmise tõttu, ei ole põhjendatud ka hageja viivise nõue, ning see tuleb

jätta rahuldamata.

39. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 21. mai 2021 määrusega, mida parandati 21.

mai 2021 määrusega, kohaldati hagi tagamise abinõud, mis osaliselt tühistati Tallinna

Ringkonnakohtu 26. juuli 2021 määrusega. Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuli 2021 määrusega

loeti Harju Maakohtu 21. mai 2021 määruse tervikresolutsiooni kohaselt hagi tagamise korras

kohaldatavateks abinõudeks kostjale kuuluvate OÜ Tuletorni kodu (registrikood 14733692) osa

nimiväärtusega 2500 eurot ja OÜ Tuletorni villad (registrikood 14737715) osa nimiväärtusega

2500 eurot arestimine hageja kasuks ning nende osade võõrandamise ja koormamise keelamine

ning vastava käsutuskeelu nähtavaks tegeva keelumärke Tartu Maakohtu registriosakonna poolt

peetavasse äriregistrisse kandmine. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine

tühistada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

40. Kuna

maakohtu

otsus

osaliselt

tühistatakse,

muudab

kolleegium

kooskõlas

TsMS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatuga maakohtu menetluskulude jaotust ja määrab kindlaks

apellatsioonimenetluse kulude jaotuse.

41. Mõlema kohtuastme menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi

seniste menetluskulude jaotuse.

42. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse

lahendamisel ka ringkonnakohus.

43. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)