3-20-2577/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.03.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2577

Haldusasi

X kaebus Eesti Haigekassa 11.12.2020 ettekirjutuse nr

5-3.3/3383197 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Indrek Kukk

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindaja EP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 04.04.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.04.2022 otsus

haldusasjas nr 3-20-2577 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

3. Kohtulahendi avalikustamisel asendada füüsiliste isikute nimed (v.a menetlusosaliste

esindajate nimed) ja äriühingute ärinimed tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 03.04.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-2577

2(12)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (vastustaja) andmekogu andmete kohaselt oli Xl (kaebaja) 19.01.2015

seisuga ravikindlustuskaitse Y OÜ kaudu töölepingu alusel töötava isikuna ja C OÜ kaudu

võlaõigusliku lepingu alusel töö- või teenustasu saava isikuna. Vastustaja maksis kaebajale

sünnituslehe alusel 20.01.2015 ajutise töövõimetuse hüvitist 13 677,44 eurot. Hüvitise

arvutamisel võeti aluseks kaebajale 2014. a-l arvestatud sotsiaalmaksu põhjal arvutatud

kalendripäeva keskmine tulu 122,12 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 09.01.2017 ja 13.02.2017 korralduste alusel C OÜ

(kustutatud 24.03.2021) poolt ajavahemikul august kuni september 2014 kaebaja kohta

deklareeritud tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise ning töötamise registris

(TÖR) registreeritud andmete õigust. Kontrolli tulemusel tegi MTA 06.02.2018 maksuotsuse

nr 12.2-3/039181-13, millega vähendas C OÜ esitatud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku

kogumispensioni

makse

ja

töötuskindlustusmakse

deklaratsioonil

(TSD)

näidatud

maksusummat 13 803,79 euro võrra ning tühistas 12.08.2014 TÖR-s vormistatud registrikande

kaebaja töötamise kohta C OÜ-s.

Maksuhaldur tuvastas, et C OÜ deklareeris 2014. a augusti eest kaebajale väidetava

käsunduslepingu alusel töötasu väljamakseid 23 734,17 eurot. Äriühing ei tasunud

väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud tööjõumakse riigieelarvesse. Äriühingul olid

maksuvõlad juba enne väidetavat töösuhet. Tõendid kinnitavad, et C OÜ esitas TSD-l teadlikult

valeandmeid. Väidetava töösuhte kohta ei ole nõuetekohaseid dokumente. Projekti (juhendi

„Ebaregulaarse tööajaga töö tervisejuhend töötajale ja tööandjale“ koostamine) müük C OÜ-le

pole kinnitust leidnud. C OÜ ei maksnud projekti eest tasu ja on alust arvata, et tegelikult pole

selle eest tasutud. Õlipüüduri restkaevu edasiarendatud projekti müük C OÜ-le on samuti

tõendamata. C OÜ tegi kande TÖR-i kaebaja töölepingu alusel töötamise kohta ajavahemikul

12.–31.08.2014. Käsunduslepingu ja TÖR-i kannete vahel on vastuolud. Äriühing ei ole teinud

kaebajale reaalseid palga väljamakseid. Seega ei võinud deklareerida ka tööjõumakse. Kuna

kaebaja ei töötanud kontrollitaval perioodil C OÜ-s, ei ole õige TÖR-s vormistatud

registrikanne tema töötamise kohta. Tegu on pettusega kaebajale suuremate toetuste ja hüvitiste

saavutamiseks.

3. Kaebaja esitas kaebuse 06.02.2018 maksuotsuse tühistamiseks. Tartu Halduskohus jättis

26.10.2018 otsusega nr 3-18-495 kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis

26.03.2019 otsusega kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Riigikohus jättis 02.03.2020 otsusega kaebaja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

4. MTA edastas 13.04.2020 vastustajale C OÜ-le 06.02.2018 tehtud maksuotsuse Vastustaja

küsis 07.05.2020 kirjaga kaebajalt arvamust enam makstud ajutise töövõimetuse hüvitise

tagasinõudmise kohta. Vastustaja selgitas, et maksuotsuse tulemusel muutus kaebaja 2014. a

sotsiaalmaksu andmete alusel arvutatud keskmine päevatulu varasema 122,12 euro asemel

57,09 euroks. Seda arvestades oli kaebajale tasumisele kuuluvaks hüvitise suuruseks 6394,08

eurot. Järelikult on kaebajale makstud hüvitist enam 7283,36 eurot.

5. Kaebaja leidis 02.10.2020 ja 23.10.2020 vastustes, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 151 lg 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ja

seda arvestatakse alates hüvitise väljamaksmisest. Seega aegus nõue hiljemalt 20.01.2018.

3-20-2577

3(12)

Kaebaja tööandja kohta tehtud maksuotsus ei ole praeguses haldusmenetluses eelhaldusaktiks.

Seega tuleb vastustajal hüvitise tagasinõudmise eelduseks olevad asjaolud endal välja selgitada.

Kaebaja 2014. a tulu ei ole muutunud. Kaebajal on töösuhtest möödunud aega arvestades

raskendatud täiendavate tõendite kogumine ja esitamine. Hüvitise tagasinõudmine on äärmiselt

ebaõiglane. Kaebaja ei saa töötajana kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on

jätnud maksud tasumata. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri ülesanne. Kaebaja on

hüvitise ära kasutanud. Selle tagasinõudmine paneks kaebaja ja tema perekonna äärmiselt

raskesse olukorda, sest peres on erivajadustega laps.

6. Vastustaja jäi 20.11.2020 vastuses seisukoha juurde, et nõue ei ole aegunud. Ajutise

töövõimetuse hüvitise väljamaksmise aja seisuga ei olnud MTA teinud maksuotsust ja kaebaja

2014. a sotsiaalmaksu andmeid ei olnud muudetud. Puuduvad andmed, mille põhjal pidi

vastustaja enne maksuotsuse tegemist kahtlema kaebaja sotsiaalmaksu andmetes. Vastustajal ei

ole kohustust teha järelkontrolle, samuti ei kontrolli, määra ega arvuta ta riiklikke makse.

Hüvitise arvutamisel tugineb vastustaja MTA andmetele. Nõude aegumine algab MTA

jõustunud otsusest teada saamisest.

7. Kaebaja esitas vastustaja 20.11.2020 vastuse peale vaide, mille vastustaja jättis 07.12.2020

vaideotsusega nr 1.5-1/34985-1 läbi vaatamata.

8. Eesti Haigekassa kohustas ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 62 lg 3 ja Eesti Haigekassa

seaduse (HKS) § 4 lg 1 alusel tehtud 11.12.2020 ettekirjutusega nr 5-3.3/3383197 kaebajat

tagastama alusetult saadud hüvitis 7283,36 eurot 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse

saamisest. Vastustaja tugines eespool viidatud vastustes toodud asjaoludele. Alusetult makstud

hüvitise tagasi nõudmine on kooskõlas ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise

põhimõttega. Vastustajal puudub võimalus pidada alusetult makstud hüvitis mõistliku aja

jooksul kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Nõue ei ole aegunud. Aegumistähtaeg

hakkas kulgema ajahetkest, mil isik pidi teada saama nõude aluseks olevatest asjaoludest,

praegusel juhul maksuotsuse kehtima hakkamisest. Kuna maksuotsus tehti 06.02.2018, saab

tagasinõue aeguda alles 06.02.2021. Vastustajal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult välja

makstud summad tagasi nõuda.

9. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 11.12.2020 ettekirjutuse tühistamiseks.

1) Ettekirjutuse tegemine on välistatud aegumise tõttu. Aegumist tuleb arvestada hüvitise

väljamaksmisest. TsÜS § 151 lg 1 kohaldamise seisukohast ei oma tähendust see, millal isik sai

õiguslikult teada võimaliku nõude olemasolust, vaid see, millal toimus rikastumine kui

objektiivne asjaolu (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-180-14, p 12, ja nr 3-2-1-162-13,

p 43). Kui tehing on tühine, tekib rikastumise väljaandmise nõue kohe pärast lepingu täitmist,

mitte siis, kui kohus tuvastab lepingu tühisuse (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-33-

07, p 10, ja nr 3-2-1-55-07, p 11). Tartu Halduskohus leidis 26.06.2020 otsuses nr 3-19-1206,

et alusetult makstud toetuse tagasinõudmine on võimalik 3 aasta jooksul väljamakse tegemisest,

mitte vea avastamisest. Põhjendamatu on siduda aegumistähtaja kulgema hakkamine

maksuotsuse tegemise või selle teatavaks tegemisega. Vastustaja seisukohaga nõustumine

tähendaks, et aegumise kulgema hakkamine sõltuks haldusorgani töökorraldusest ja menetluse

läbiviimise ajast. Samuti tähendaks see, et vastustaja nõuded ei pruugi aeguda enne 8 aasta

möödumist hüvitise väljamaksmisest (5 aastat maksusumma määramise aegumistähtaeg ja 3

aastat hüvitise tagasinõudmise aegumistähtaeg). Kaebaja jaoks toimib haldusaparaat ühtsena ja

pole tähtsust, kuidas riik on oma menetlused korraldanud ning kuidas toimub infovahetus

erinevate haldusorganite vahel. Kui aegumise seisukohalt on tähendus C OÜ suhtes läbiviidud

maksumenetlusel, tuleks lähtuda ajast, kui maksuhaldur tuvastas asjaolud, millele vastustaja

3-20-2577

4(12)

praeguses menetluses tugineb. Maksuotsuse aluseks olevad asjaolud on tuvastatud 21.11.2017

kontrolliaktis.

2) Aegumise regulatsiooni eesmärgiks on tagada õigusrahu ja -kindlus. Lisaks tagab aegumine

võlgniku käsutusvabaduse, sest ta ei pea lõpmatuseni hoidma vahendeid võimalike kohustuste

täitmiseks. Võlgnik ei pea seisma silmitsi nõuetega, mille pikaajalise mitteesitamise tagajärjel

on tema tõendamisvõimalused kahanenud ja mille regressivõimalused on aja jooksul

tõenäoliselt halvenenud. Praegusel juhul on hüvitise väljamaksmisest möödunud enam kui

5 aastat ja vaidlusalusest töösuhtest enam kui 6 aastat. Kaebajal ei ole olulises osas säilinud

tõendeid, mida ta saaks kasutada oma õiguste kaitseks. Samuti on kaebaja jaoks oluliselt

raskendatud tõendite kogumine. Kaebajal füüsilise isikuna puudub kohustus säilitada lepinguid,

akte ja kirjavahetust tööandjaga. Kaebaja ei saanud 2017. a-l C OÜ-lt teavet. C OÜ-l puudus

huvi osaleda maksuotsusega seotud kohtumenetluses, sest maksuotsusega vähendati tema

maksukoormust.

3) Ettekirjutusest ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse hüvitise osaliseks tagasinõudmiseks.

Ainuüksi asjaolu, et muutunud on MTA peetav arvestus kaebaja isikustatud sotsiaalmaksu

suuruse kohta, ei saa olla hüvitise vähendamise alus, sest RaKS § 55 lg 1 kohaselt ei ole hüvitise

suuruse määramise aluseks isiku kohta deklareeritud isikustatud sotsiaalmaksu andmed, vaid

isiku sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. MTA peetav arvestus isikustatud sotsiaalmaksu kohta

võib olla vastustajale abiks hüvitise summa arvutamisel, kuid hüvitise suuruse

väljaselgitamiseks saab lähtuda ka muudest tõenditest. Kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatav

2014. a tulu ei ole muutunud. Kaebaja töötas 2014. a-l C OÜ-s, kellega sõlmitud lepingus lepiti

kokku töö sisus ja tasustamise tingimustes. Töö puudutas tervisejuhendi koostamist seoses

ebaregulaarse tööajaga. Kaebaja tegi kokkulepitud töö. Tema töötamise kohta tehti kanne TÖR-

i. C OÜ pidi maksma kaebajale tasu ja ühtlasi tasuma kõik maksud. Tööandja deklareeris

töötasult kinnipeetavad maksud. Töö tegemine on tõendatud H ütlustega. Kuna C OÜ-le tehtud

maksuotsusest ei tulene kohustusi selle adressaadiks mitte olevale kaebajale, ei olnud

maksuotsus vastustaja läbi viidud menetluses eelhaldusakt. Hüvitise osalise tagasinõudmise

eelduseks olevad asjaolud tulnuks vastustajal iseseisvalt välja selgitada. Vastustaja on lähtunud

üksnes MTA esitatud andmetest ega ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebaja vastuväidete ja

tõenditega.

4) Hüvitise tagasinõudmine on kaebaja suhtes äärmiselt ebaõiglane. RaKS § 62 lg 3 järgi võib

vastustaja hüvitise tagasi nõuda, kuid ei pea seda tegema. Vastustajal tulnuks haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 64 järgi kaaluda võimalikke tagajärgi isikule, möödunud aega ja muid tähtsust

omavaid asjaolusid. Kaebaja ei saa kaotada sotsiaalseid hüvesid põhjusel, et tööandja on jätnud

maksud maksmata. Kindlustuskaitse ja õigus ettenähtud hüvitisele tekib sellest, et tööandjal on

kohustus maksta isiku eest sotsiaalmaksu. Maksuvõlgade sissenõudmine on maksuhalduri

ülesanne ja töötajale ei saa panna vastutust tööandja tegevuse või tegevusetuse eest. Vastustaja

ei ole huve kaalunud. Kaebaja peres kasvab erivajadustega laps, kes vajab erinevaid toetavaid

teenuseid ja tugiisikut. Hüvitise tagasinõudmine paneb kaebaja ja tema pere raskesse olukorda.

5) Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus nr 3-20-513 ei ole praeguses asjas siduv.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks avalik-õiguslikus suhtes ei kohaldu Riigikohtu praktika

aegumistähtaja kulgema hakkamise kohta. Ringkonnakohtu tõlgendus on vastuolus

regulatsiooni mõttega ja lähtub üksnes riigi finantshuvidest. Lähtumine maksuotsusest

tähendab, et aegumise aluseks ei ole objektiivne asjaolu, vaid õiguslik hinnang. Selline

lähenemine aegumistähtajale on võõras, sest nii õigusteooria, materiaalõiguse kui ka seda

puudutava kohtupraktika kohaselt on tähtaja kulgema hakkamine eranditult seotud objektiivse

asjaolu ilmnemisega, mitte sellega, millal on isik õiguslikult aru saanud nõude olemasolust.

Puudub loogiline seletus, miks peaks TsÜS § 151 lg-s 1 toodud aegumise regulatsiooni

3-20-2577

5(12)

kohaldama erinevalt, lähtuvalt õigustatud isiku õiguslikust vormist. Kohtu tõlgendus toob kaasa

selle, et vastustaja nõuded ei pruugi kunagi aeguda. Maksuõiguses on aegumisega piiratud

üksnes tasumisele kuuluva maksusumma määramine, mitte maksusumma vähendamine.

10. Eesti Haigekassa palus jätta kaebus rahuldamata.

1) Nõue ei ole aegunud, sest aegumist tuleb arvestada alates maksuotsuse tegemisest.

Aegumistähtaeg ei alga kaebajale väljamakse tegemisest, sest sel ajal polnud olemas asjaolu,

millest oleks saanud järeldada rikastumisnõude olemasolu. Seda on leidnud ka Tallinna

Ringkonnakohus 03.12.2020 otsuses nr 3-20-513. Kaebaja viitas Riigikohtu praktikale

tsiviilasjades, kus oli tegemist tühise tehinguga ehk kohustust ei eksisteerinud algusest peale.

Praegusel juhul on tegemist kohustuse hilisema äralangemisega maksuotsuse tõttu

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 kolmas alternatiiv). Aegumise aluseks on jätkuvalt

objektiivne asjaolu – maksuotsus, mida ei eksisteerinud hüvitise väljamaksmise ajal.

2) Kaebaja sai kaitsta oma õigusi maksuvaidluses. Väide, et kaebaja 2014. a tulu ei ole

muutunud, näitab seda, et kaebaja ei aktsepteeri maksuotsust ja selle kohta tehtud kohtuotsuseid.

Väär on kaebaja arusaam, et lisaks MTA-le võiks ka vastustaja pidada arvestust kaebaja

sotsiaalmaksuga maksustatava tulu üle. RaKS § 55 lg-s 1 viidatud lisatõenditeks on

sotsiaalministri 19.09.2002 määruse nr 109 „Ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks ja

maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise määramise ja maksmise

kord“ (määrus nr 109) §-des 2 ja 3 loetletud andmed või dokumendid. Mh on selleks MTA

tõend, mille kindlustatud isik võib ise vastustajale esitada. Kui isik peaks ise vastustajale MTA

tõendi esitama, peab vastustaja määruse nr 109 § 16 lg 4 kohaselt andmed ikkagi MTA-st üle

kontrollima. Praktikas ei ole selleks vajadust, sest vastustaja ja MTA vaheline andmevahetus

on automaatne (määruse nr 109 § 5). Vastustaja ei kontrolli, määra ega arvuta isiku riiklikke

makse ja sellest tulenevalt sotsiaalmaksuga maksustatava tulu suurust. See pädevus on MTA-l,

mistõttu põhineb vastustaja arvestatav ja makstav hüvitis MTA andmetel (RaKS § 55 lg-d 1 ja

2). Kaebusest ei selgu, milliseid andmeid peaks vastustaja veel täiendavalt arvesse võtma.

Kaebaja soovib tugineda nendele samadele andmetele, mis on esitatud maksumenetluses ja

mille alusel on tehtud maksuotsus.

3) Hüvitise tagasinõudmine kaebajalt ei ole äärmiselt ebaõiglane. Vastustaja peab tagama oma

eelarve efektiivse ja otstarbeka kasutamise (HKS § 2 lg 2 p 1). Kui vastustajale saab teatavaks,

et keegi on saanud hüvitist alusetult, tuleb see tagasi nõuda. RaKS § 62 lg-tes 3 ja 4 sisalduv

kaalutlusõigus on olemas seepärast, et valida, kelle vastu nõue esitada. Maksuhaldur on

tuvastanud ja kohtud on nõustunud, et kaebaja töösuhe oli näilik. Kaebaja sai erinevatest

asutustest hüvesid ebaõigete andmete esitamise tõttu ja oli petuskeemides osaline ise või

kolmandate isikute kaudu. Kaebaja on olnud teadlik, et hüvitise suurus ei põhine õigetel

andmetel. Isikul ei saa tekkida kaitstavat õigustatud ootust, et ebaseaduslikult saadud hüvitised

jäävad temalt tagasi nõudmata.

11. Tallinna

Halduskohus

jättis

04.04.2022

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

1) RaKS ei reguleeri, millise aja jooksul võib alusetult makstud hüvitist tagasi nõuda.

Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 35 lg 1 järgi kohaldatakse hüvitise andmiseks

alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele TsÜS-s aegumistähtaegade

kohta sätestatut. TsÜS § 151 lg 1 lause 1 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Tallinna Ringkonnakohus leidis sarnastel asjaoludel

tehtud 03.12.2020 otsuses nr 3-20-513, et Eesti Haigekassa makstud ravikindlustushüvitise

3-20-2577

6(12)

tagasinõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema hüvitise väljamaksmisest, vaid maksuotsuse

kehtima hakkamisest (p-d 15 ja 16). Need seisukohad on asjakohased ka siinse asja

lahendamisel (vt sarnane tõlgendus Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2019 otsuses nr 3-17-1465,

p 18). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika ei ole asjakohane, sest see lähtub teisest

materiaalõiguslikust alusest.

2) Vastustajal tuli maksta kaebajale sünnitushüvitist, mis oli arvutatud kalendripäeva keskmise

tulu alusel (hüvitise maksmise ajal kehtinud RaKS § 54 lg 1 p 4). Kalendripäeva keskmine tulu

tuli arvutada, lähtudes MTA esitatud kindlustatud isikule arvestatud või makstud sotsiaalmaksu

alusel arvutatud tulu andmetest (RaKS § 55 lg 1). Ka kaebaja puhul lähtuti MTA esitatud

sotsiaalmaksu andmetest. Kaebaja ei väida, et ta esitas vastustajale kalendripäeva keskmise tulu

väljaarvutamiseks mingeid tõendeid, ning ta ei ole esitanud selliseid andmeid ja tõendeid ka

tagantjärele. Maksude arvestamise ja tasumise õigsust on pädev kontrollima MTA

(maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 2 p 1). Vastustajale ei ole RaKS-i ega HKS-ga antud

sarnast pädevust tuvastada isiku tegelikku tulu ning kontrollida sotsiaalmaksu arvestamise ja

maksmise õiguspärasust. Vastustaja sai ja pidi lähtuma hüvitise arvutamisel ja maksmisel MTA

esitatud andmetest. Samuti ei olnud vastustaja kaebaja ja tema tööandja vahelise töösuhte

osaliseks ning vastustaja ülesandeks ei olnud teha järelevalvet töösuhete üle. Seega ei pidanud

vastustaja teadma kaebajale sünnitushüvitise väljaarvutamisel ja -maksmisel sellest, et kaebaja

töösuhe oli näilik, tegelikult ei ole kaebaja eest sotsiaalmaksu makstud, tema kohta esitatud

sotsiaalmaksu andmed ei vasta tõele ja ta ei ole saanud tulu sellises ulatuses, nagu nähtus

maksudeklaratsioonist. Järelikult ei saa vastustajale ette heita seda, et ta ei teadnud juba

kaebajale hüvitise maksmisel, et kaebajal puudub õigus sellises suuruses sünnitushüvitisele.

Vastustaja lähtus kaebajale sünnitushüvitise määramisel ja maksmisel õigesti sel ajal teada

olnud sotsiaalmaksu andmetest. MTA korrigeeris kaebaja sotsiaalmaksu andmeid 06.02.2018

maksuotsusega. Sellest ajast muutus vastustaja arvestatud ja makstud sünnitushüvitis osaliselt

alusetuks. Tegemist on faktilise asjaoluga (maksuhaldur muutis faktiliselt C OÜ

maksuarvestust), mitte õigusliku hinnanguga. Samuti on kaebaja kohta tehtud registrikande

kustutamine TÖR-st faktiline asjaolu. Seega sai vastustaja teadmine või teadma pidamine

hakata kulgema alates maksuotsuse kui õigussuhteid muutva haldusakti kehtima hakkamisest

ning vastustaja 11.12.2020 ettekirjutus ei ole aegunud. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et

alternatiivselt tuleks aegumistähtaega arvestada MTA 21.11.2017 kontrolliakti tegemise ajast,

sest kontrolliakt on toiming, millega ei muudeta õigussuhteid või kellegi õigusi või kohustusi.

Samuti ei saa aegumistähtaeg hakata kulgema maksumenetluse alustamisest, sest siis ei olnud

veel mingeid asjaolusid tuvastatud ega õigussuhteid muudetud.

3) Ebaõige on kaebaja arvamus, et maksuotsuse kehtima hakkamisest lähtumine tooks kaasa

selle, et vastustaja nõuded ei aegugi. TsÜS § 151 lg 2 sätestab maksimaalse 10-aastase

aegumistähtaja. Viited riigiaparaadi ühtsusele on otsitud. Riik funktsioneerib oma asutuste

kaudu, kellel on õigus ja kohustus tegutseda oma pädevuse ja ülesannete piires. Kui kõik

haldusorganid peaksid hakkama täitma samu ülesandeid, muutuks riigi haldamine

ebaefektiivseks, aeganõudvaks ja põhjendamatult koormavaks. Otsitud on kaebaja väited, et tal

ei ole nii pika aja möödudes enam alles tõendeid oma töötamise kohta. Maksuhaldur alustas

maksukontrolli juba 2017. a alguses ja küsis dokumente mh kaebajalt. Selleks ajal ei olnud veel

töötamisest sedavõrd palju aega möödas, et kaebajal ei oleks olnud võimalik leida asjakohaseid

tõendeid. Kaebaja ei esitanud maksumenetluses ega sellele järgnenud kohtumenetluses

tõendeid, mis oleks tõendanud tema töötamist C OÜ-s. Maksuhaldur ja kohus tuvastasid, et

kaebaja pani toime pettuse hüvitiste saamise eesmärgil. Seda arvestades ei saagi kaebajal

mingeid tõendeid olemas olla ja viide liiga pika aja möödumisele ei ole tõsiselt võetav.

3-20-2577

7(12)

4) RaKS § 62 lg 3 järgi võib Eesti Haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise

kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise tagasi või pidada selle kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. HKS §

4 lg 1 järgi kontrollib Eesti Haigekassa seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks mh

tervishoiuteenuse osutaja väljaantud töövõimetuslehtede õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse

või põhjendamatuse korral on Eesti Haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või

summa väljamaksmisest keelduda. Eesti Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult

välja makstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest.

5) Ettekirjutuses on välja toodud selle faktiline alus. Viidatud on MTA 06.02.2018

maksuotsusele, mille tulemusel vähenes tagantjärele kaebaja kalendripäeva keskmine tulu.

Kalendripäeva keskmise tulu vähenemine tõi kaasa kaebajale välja makstud ajutise

töövõimetuse hüvitise osaliselt alusetuks muutumise. Ettekirjutuses on välja toodud

arvutuskäik, kuidas on leitud alusetult makstud hüvitise summa.

6) Riigikohus leidis 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495, et maksuotsus ei ole eelhaldusaktiks

hüvitise tagasinõudmise otsusele ja kaebajal ei ole kohustust maksuotsust eraldiseisvalt

vaidlustada. Praegusel juhul on kaebaja seda teinud ja tema kaebus on jäetud rahuldamata.

Seega on olemas jõustunud kohtuotsus, millega on tuvastatud maksuhalduri poolt kaebaja kohta

esitatud maksuarvestuse muutmise õiguspärasus. Riigikohus leidis viidatud otsuses, et

Sotsiaalkindlustusametil on hüvitise määramisel või tagasinõudmisel õigus lähtuda nii MTA

andmetest kui ka ise tuvastada tsiviilõiguslikke asjaolusid. Maksuhalduri haldusaktist

juhindumine on seejuures menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekam. Ka vastustajal oli

menetlusökonoomia

seisukohalt

otstarbekas

lähtuda

kaebajale

makstud

hüvitise

tagasinõudmisel maksuotsusest, mis oli jäänud kohtumenetluse tulemusena kehtima. Tegemist

on dokumentaalse tõendiga. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale mingeid täiendavaid tõendeid

ega põhjendusi, mis oleks andnud põhjust teha töösuhte näilikkuse kohta maksuotsusega

tuvastatust erinev järeldus. Vastustaja teavitas kaebajat hüvitise tagasinõudmise kavatsusest ja

küsis tema seisukohti. Seega oli kaebajal vajadusel võimalik esitada oma seisukohad ja tõendid.

Järelikult ei olnud maksuotsusest lähtumine, selle alusel kaebaja kalendripäeva keskmise tulu

ümber arvestamine ja kaebajalt alusetult saadud hüvitise tagasinõudmine õigusvastane.

7) Jõustunud haldusaktid ja kohtulahendid on dokumentaalsed tõendid, millest kohus saab

lähtuda asja lahendamisel (HKMS § 61 lg 4). Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus

lähtusid asjas nr 3-18-495 tehtud kohtulahenditest ja MTA 06.02.2018 maksuotsusest ka asja nr

3-18-547 lahendamisel, kus olid vaidluse all kaebaja kohta tehtud Sotsiaalkindlustusameti

otsused. Kohtud on asjas nr 3-18-495 põhjalikult hinnanud kaebajaga väidetavalt sõlmitud

lepingut, kaebaja poolt väidetavalt koostatud juhendeid ja nende vajadust C OÜ ettevõtluses

ning kaebajale väidetavalt töötasu maksmist ja maksude arvestamist. Kohtuotsustes toodud

põhjendused ja järeldused on asjakohased ja puudub vajadus neid korrata. Kokkuvõtlikult

nähtub kohtuotsustest, et kaebaja ei ole tegelikult C OÜ-le tööd teinud ning toime pandi pettus

suuremate hüvitiste saamise eesmärgil. Kaebaja ei ole praeguses kohtuasjas esitanud väiteid või

tõendeid, mis annaks põhjust varem kohtute poolt tuvastatu ümberhindamiseks. Kaebaja

esitatud käsunduslepingut, ebaregulaarse tööaja tervisejuhendit ja H selgitusi on kohtud asjas

nr 3-18-495 hinnanud ning pidanud neid ebausaldusväärseteks tõenditeks. Selle hinnanguga

saab nõustuda ka praeguses asjas. Kaebaja esitatud 12.06.2014 käsundusleping on

allkirjastamata ja lepingu teise poole esindajaks on F, kes on seotud maksupettusega

(kriminaalasi nr 1-13-6111). Seega ei ole F-ga sõlmitud leping või kokkulepe usaldusväärne.

8) Kaalutlusi on ettekirjutuses napilt, kuid siiski piisavalt selleks, et mitte tuua kaasa

ettekirjutuse tühistamist. Viidatud on sellele, et kaebajal puudus õigus hüvitisele kogu välja

makstud summa ulatuses ja alusetult makstud hüvitis tuleb tagasi nõuda, sest see on vajalik

3-20-2577

8(12)

ravikindlustuse vahendite otstarbeka kasutamise põhimõtte järgimiseks. Vastustajaga saab

nõustuda, et ravikindlustuse vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu peab nendest

vahenditest väljamakse tegemiseks olema õiguslik alus. Alusetult makstud hüvitise tagasi

nõudmata jätmine raiskab piiratud avalikke ressursse ega ole kooskõlas eelarve otstarbeka

kasutamise põhimõtte (HKS § 2 lg 2 p 1) ja avalike huvidega. Avalik huvi piiratud ressursside

otstarbeka kasutamise vastu on kaalukam kaebaja huvist jätta tagasi maksmata hüvitis, millele

tal ei olnud õigust. Kuigi ettekirjutuse tegemise ajaks on hüvitise väljamaksmisest möödunud

märkimisväärne aeg, on seaduses sätestatud võimalus alusetult makstud hüvitis tagasi nõuda.

Seega sai ja pidi kaebaja sellise võimalusega arvestama (HMS § 67 lg 4 p 2). Kaebaja

usaldusega ei pidanud praeguses asjas arvestama, sest kaebaja sai hüvitise pettuse tagajärjel

(HMS § 67 lg 4 p 6). Maksuhaldur on maksumenetluses ja kohtud kohtumenetluses tuvastanud,

et tegelikult ei olnud kaebajal C OÜ-ga mingit töö- või muul lepingul põhinevat suhet, kaebaja

ei ole sellele äriühingule tööd teinud ja talle ei ole selle eest tasu makstud. Väidetavad

väljamaksed tehti kaebaja ja tema abikaasa enda vahendite arvelt, st kaebaja ja tema abikaasa

liigutasid oma raha neile endile kuuluvate äriühingute ja teiste pettuseskeemis osalevate

äriühingute kaudu, jätmaks muljet, nagu oleks kaebajale väidetavalt tema koostatud projektide

eest tasu makstud ja sellelt sotsiaalmaksu deklareeritud. Kaebaja on saanud MTA 06.02.2018

maksuotsust kohtus vaidlustada, kuid tema kaebus jäi rahuldamata. Ka Riigikohus leidis

02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495, et kaebaja töösuhe ja leping olid näilikud ning tegu oli

pettusega kaebajale makstavate hüvitiste suurendamise eesmärgil. Sellises olukorras ei ole

kaebajal kaitstavat usaldust, et temalt ei nõuta hüvitist tagasi, kuigi kaebaja on hüvitise ära

kasutanud. Kokkuvõttes ei ole vastustaja teinud sellised kaalumisvigu, mis saaks mõjutada

ettekirjutuse õiguspärasust.

9) Asjakohane pole kaebaja etteheide, et temalt on ebaõiglane võtta sotsiaalhüvesid põhjusel,

et tööandja jättis oma maksud maksmata. Praegusel juhul ei jätnud tööandja lihtsalt makse

maksmata, vaid tegu oli kaebaja osalusel toimunud pettusega hüvitise saamise eesmärgil.

Seetõttu ei ole kaebajalt hüvitise tagasinõudmine ebaõiglane. Ebaõiglane ja avalike huvidega

vastuolus oleks jätta kaebajalt sellises olukorras alusetult saadud hüvitis tagasi nõudmata.

Hüvitise tagasinõudmist ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et kaebaja peres kasvab

erivajadustega laps. Temale ette nähtud hüvitisi on kaebajal võimalik taotleda sarnaselt teistele

inimestele, kes kasvatavad erivajadustega last. Samuti võib see anda kaebajale õiguse taotleda

vastustajalt hüvitise tagasimaksmist osade kaupa (SÜS § 32 lg 2). See ei anna aga õigust riigilt

hüvitisi välja petta ega õigusta alusetult saadud hüvitise tagastamata jätmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

12. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

1) Vastustaja nõue on aegunud. Halduskohus kohaldas valesti TsÜS § 151 lg-t 1.

Aegumistähtaega tulnuks arvestada hüvitise väljamaksmisest, mitte väljamaksmisel tehtud vea

avastamisest. Kuna SÜS-s on viidatud aegumistähtaegade puhul TsÜS-le, on kohaldatav ka

alusetu rikastumise nõude aegumistähtaega puudutav tsiviilkohtute praktika. Puudub põhjus

tõlgendada TsÜS § 151 lg-t 1 avalikus õiguses teistmoodi, eriti kui see tõlgendus on isikule

ebasoodsam kui eraõiguslikus suhtes. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et TsÜS § 151 lg 1

kohaldamisel ei ole tähtsust, millal isik sai õiguslikult teada võimaliku nõude olemasolust, vaid

oluline on see, millal toimus rikastumine kui objektiivne asjaolu. Kohtu käsitus aegumisest on

vastuolus aegumise regulatsiooni mõttega tagada õiguskindlus. Võlgnik ei pea lõputult kaua

hoidma vahendeid kohustuse täitmiseks. Kui nõuet ei esitata pikka aega, kahanevad võlgniku

tõendamisvõimalused. Kaebajal ei ole enam säilinud tõendeid, mida kasutada oma õiguste

kaitseks ja uute tõendite kogumine on raskendatud. Kaebaja on füüsiline isik, kellel ei olnud

3-20-2577

9(12)

kohustust säilitada lepinguid, akte, kirjavahetust tööandjaga jms. Väär on halduskohtu

seisukoht, et kaebajal oli võimalus esitada tõendeid C OÜ maksumenetluses. Ka selleks hetkeks

oli möödunud 3 aastat töösuhte lõppemisest ja kaebajal oli raske tööandajalt teavet saada. C

OÜ-l puudus huvi menetluses aktiivselt osaleda, sest tema maksukohustust vähendati.

Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Piisav pole viide Tallinna

Ringkonnakohtu otsusele nr 3-20-513, sest selle lahendi põhjendused ei olnud halduskohtule

praeguses asjas siduvad. Kaebaja sisulistele väidetele ei ole vastatud.

2) Kohus eksis tõendite hindamisel, sest ei põhjendanud, miks kaebaja esitatud tõendid on

ebausaldusväärsed. Halduskohus piirdus üldsõnalise viitega haldusasjale nr 3-18-495, kuid

Riigikohtu seisukoha järgi ei ole äriühingule tehtud maksuotsus praeguses vaidluses

eelhaldusaktiks ja läbi tuleb viia uus sisuline menetlus, sh uuesti hinnata tõendeid.

13. Eesti Haigekassa palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega.

1) Kaebaja viidatud tsiviilkohtute praktika puudutab laenusuhteid, kus kohustust pole algusest

peale eksisteerinud. Praeguses asjas on tegemist kohustuse äralangemisega maksuotsuse tõttu

(VÕS § 1028 lg 1 kolmas alternatiiv). TsÜS § 151 kohaldamisel on olulised kaks hetke: 1) kas

ja millisel viisil toimus alusetu rikastumine ning 2) millal isik sellest teada sai või pidi teada

saama. Vastustaja ei kontrolli, määra ega arvuta riiklikke makse. Selline pädevus on MTA-l

ning vastustaja arvutatav ja makstav hüvitis põhineb seetõttu MTA andmetel (RaKS § 55 lg-d

1 ja 2). Väljamakse tegemisel lähtus vastustaja MTA andmetest ja täitis RaKS-st tulenevat

kohustust kaebaja ees. Väljamakse tegemise ajal ei rikastunud kaebaja alusetult, vaid sai hüvitist

ettenähtud summas. Seega ei saa ka aegumise arvestus alata hüvitise maksmisest. Alusetu

rikastumine toimus hetkel, kui toimus muudatus hüvitise maksmise aluseks olevates MTA

andmetes, mis kohtupraktika järgi toimub maksuotsuse tegemisega. Seega saab ka aegumise

tähtaeg hakata kulgema maksuotsuse tegemisest, sest varem ei eksisteerinud alusetut

rikastumist. Sellega ei muutu aegumistähtaeg määramatuks, sest maksusumma määramiseks on

MKS §-s 98 kehtestatud konkreetsed tähtajad.

2) Kohus on kaebaja kaebuse alusel tuvastanud, et C OÜ-le tehtud maksuotsus on õiguspärane

(haldusasi nr 3-18-495). Halduskohus on selles osas oma järeldusi piisavalt põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Pooled vaidlevad eeskätt selle üle, kas vastustaja nõue on aegunud. RaKS § 62 lg 3 järgi

võib Eesti Haigekassa alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse

koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise

tagasi või pidada selle kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Menetlusosalistel ei ole

vaidlust selle üle, et alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise tagasinõude aegumisele

kohaldub TsÜS § 151, mille lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg on 3 aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu

väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud

isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 151 lg 2 kohaselt

aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue, sõltumata TsÜS § 151 lg-s 1 sätestatust, hiljemalt

10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.

16. TsÜS § 151 lg-s 1 nimetatud aegumistähtaeg hakkas praegusel juhul kulgema ajast, kui

vastustaja pidi teada saama, et tal on kaebaja vastu RaKS § 62 lg-st 3 tulenev nõue, s.o C OÜ-

3-20-2577

10(12)

le tehtud maksuotsuse kehtima hakkamisest, mitte hüvitise väljamaksmisest. Maksuotsuse

tegemise ja puudutatud isikutele kättetoimetamise järel oli MTA-l kohustus muuta

maksukohustuslaste registris C OÜ poolt kaebaja kohta deklareeritud sotsiaalmaksu andmeid ja

teavitada sellest vastustajat. Tegelik maksuotsusest teadasaamise aeg – vastustaja sõnul

13.04.2020 – ei ole praegusel juhul oluline, sest MTA viivitust vastustaja teavitamisel ei saa

tõlgendada hüvitist saanud isiku kahjuks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2020 otsus nr 3-

20-513, p-d 12–16; vrd peretoetuste kohta Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2019 otsus nr 3-17-

1465, p 18).

17. Aegumistähtaega ei saa hakata arvestama kaebajale sünnitushüvitise väljamaksmisest.

Kaebaja eest deklareeris 2014. a-l sotsiaalmaksu mh C OÜ, kes oli ühtlasi registreerinud kaebaja

töötamise TÖR-s. Vastustaja maksis kaebajale 20.01.2015 sünnitushüvitist, võttes aluseks

kaebajale 2014. a-l arvestatud sotsiaalmaksu põhjal arvutatud kalendripäeva keskmise tulu

122,12 eurot (RaKS § 55 lg-d 1 ja 2). Kaebajale arvestatud sotsiaalmaksu andmed olid

vastustajale kättesaadavad MTA maksukohustuslaste registri vahendusel ning puudub vaidlus,

et kaebaja ei esitanud vastustajale hüvitise arvutamiseks mingeid muid dokumente ega selgitusi.

Kuigi vastustajal on pädevus kontrollida ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks

olevaid asjaolusid (HKS § 4 lg 1, RaKS § 62 lg 1), puudus tal 20.01.2015 seisuga mistahes

põhjus kahelda kaebajale hüvitise määramise ja maksmise aluseks olevate andmete õigsuses

ning koguda ise täiendavaid tõendeid. Tuleb arvestada, et ajutise töövõimetuse hüvitise välja

maksmise tähtajad on lühikesed (RaKS § 53 lg 6 kohaselt 30 päeva, mida võib RaKS § 62 lg 1

alusel põhjendatud kahtluse korral pikendada veel 30 päeva). Reeglina tehakse hüvitise

maksmise otsus MTA maksukohustuslaste registri andmete põhjal. Eesti Haigekassale ei ole

antud ka maksuhalduriga sarnast pädevust, mis oleks võimaldanud sama efektiivselt välja

selgitada kõik kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad asjaolud.

Sotsiaalmaksu tasumise õigsuse kontrollimise kohustus on maksuhalduril, kes peab mh tagama,

et ajutise töövõimetuse hüvitise arvutamisel ja maksmisel võetakse aluseks õiged sotsiaalmaksu

andmed (vrd Riigikohtu 02.03.2020 otsus nr 3-18-495, p 14). Seega 20.01.2015 seisuga sai

vastustaja arvestada asjaoluga, et sünnitushüvitise maksmise eeldused olid täidetud ja RaKS-s

tulenevalt oli tal kohustus see kaebajale välja maksta, arvestades hüvitise suuruse MTA-lt

saadud kaebaja sotsiaalmaksu andmete põhjal. RaKS-st ei tulene vastustajale kohustust teha

üldist järelkontrolli selle üle, kas ajutise töövõimetuse hüvitised on välja makstud õigesti.

18. Seejärel tuvastas MTA C OÜ-le tehtud 06.02.2018 maksuotsuses, et toime on pandud

maksupettus, mille eesmärk oli suurendada mh kaebajale makstavat sünnitushüvitist.

Maksuotsuses on kindlaks tehtud, et kaebaja ei töötanud tegelikult C OÜ-s ning äriühingu

esitatud maksudeklaratsioonidel näidatud sotsiaalmaksu summad on valed, samuti on vale

kaebaja kohta tehtud TÖR-i kanne. Maksuhaldur vähendas seetõttu C OÜ TSD-l näidatud

maksusummat ja tühistas kaebajat puudutava TÖR-i kande. Seega ilmnesid maksuotsusest uued

faktilised asjaolud, mis mõjutasid ka kaebajale makstud sünnitushüvitise suurust, sest MTA

muudetud TSD-de järgi arvutatuna oli kaebaja kalendripäeva keskmine tulu varasema 122,12

euro asemel 57,09 eurot. Seega ei muutunud pelgalt õiguslik hinnang kaebajale tehtud

väljamaksele, vaid muutusid hüvitise arvutamise aluseks olevad sotsiaalmaksu andmed. Need

asjaolud ei olnud ega pidanudki olema vastustajale teada ajal, kui ta maksis kaebajale välja

sünnitushüvitise. Uute asjaolude põhjal tuli vastustajal otsustada, kas nõuda kaebajale alusetult

makstud osa sünnitushüvitusest temalt tagasi (RaKS § 62 lg 3), arvestades TsÜS § 151 lg-s 1

sätestatud tähtaegu.

19. TsÜS reguleerib põhimõtteliselt eraõigusel põhinevaid nõudeid ja nende aegumist. RaKS

§ 62 lg-s 3 sätestatud nõue on aga avalik-õiguslik ning selle materiaalõiguslik alus ei ole VÕS

§ 1028 lg 1, milles nähakse ette kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmise alused eraõiguses

3-20-2577

11(12)

(kuigi praegune juhtum sarnaneb oma olemuselt VÕS § 1028 lg 1 kolmanda alternatiivina

nimetatud olukorraga, kus kohustus on hiljem ära langenud). Vastustaja saab sünnitushüvitise

kaebajalt tagasi nõuda üksnes ettekirjutusega, tuvastades selles, et hüvitist on makstud osaliselt

või täielikult alusetult. See ei muuda kaebajale esialgset hüvitise maksmist tühiseks. Kaebajale

maksti hüvitist maksukohustuslaste registris kajastatud isikustatud sotsiaalmaksu andmete

alusel ning kaebajat puudutavaid andmeid muudeti pärast 06.02.2018 maksuotsuse tegemist.

Seetõttu ei ole praeguse vaidluse puhul kohaldatav kaebaja viidatud eraõiguslike nõuete

aegumist puudutav kohtupraktika, mille järgi algab tühiste tehingute puhul aegumine alusetu

makse tegemisest. Õige pole kaebaja väide, et sellisel juhul võiks ajutise töövõimetuse hüvitist

tagasi nõuda määramatult pika aja jooksul. Aegumine on ette nähtud nii maksuotsuse tegemisele

(MKS § 98) kui ka Eesti Haigekassa tagasinõuetele (TsÜS § 151).

20. Seega leidis halduskohus õigesti, et 11.12.2020 ettekirjutuse tegemine ei ole välistatud

tagasinõude aegumise tõttu.

21. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et 2014. a-l tema kohta maksukohustuslaste registris

kajastatud sotsiaalmaksu andmed olid õiged. Maksuhaldur tuvastas 06.02.2018 maksuotsuses,

et C OÜ deklareeris 2014. a augusti eest kaebajale väidetava käsunduslepingu alusel töötasu

väljamakseid 23 734,17 eurot, kuid ei tasunud väljamaksetelt arvestatud ja kinnipeetud

tööjõumakse riigieelarvesse. Maksuhaldur järeldas maksumenetluses kogutud tõendite põhjal,

et C OÜ esitas TSD-l teadlikult valeandmeid. Tegelikult ei ole kaebaja C OÜ-le lepingu alusel

teenust osutanud ning äriühing ei ole kaebajale tasu maksnud. Kuna C OÜ ei ole teinud

kaebajale reaalseid palga väljamakseid, ei võinud ta deklareerida ka tööjõumakse. Kaebaja

registreeriti TÖR-s üksnes hüvitispettuse eesmärgil. Maksuhalduri järeldusega nõustusid ka

kohtud haldusasjas nr 3-18-495, jättes kaebaja poolt 06.02.2018 maksuotsuse tühistamiseks

esitatud kaebuse rahuldamata. Riigikohus nõustus 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495 Tartu

Ringkonnakohtu järeldusega, et kaebaja ja C OÜ vaheline suhe oli näilik ning käsundisaaja ei

teinud käsundi esemeks olnud tööd ega saanud selle eest tasu (p-d 12, 17). Halduskohus võttis

haldusasja nr 3-18-495 materjalid praeguse haldusasja juurde. Kaebaja esitas kaebuse lisades

samuti mitmeid tõendeid (lisad 6–10), kuid need olid osa maksutoimikust ja kõiki neid on

hinnatud ka haldusajas nr 3-18-495.

22. Tõenditest selgub, et kaebaja ja C OÜ vaheline käsundusleping (dtl 23–26) on

allkirjastamata. Seega puudub kindlus, et pooled on üldse lepingu sõlminud. Väidetavalt

kaebaja poolt käsunduslepingu alusel koostatud ebaregulaarse tööajaga töö tervisejuhend

töötajale ja tööandjale (dtl 27–147) on pikk ning hõlmab väga laia teemade ringi (töö- ja

puhkeaeg, tööohutus ja -tervishoid, uni, organisatsioonikäitumine, tervislik toitumine jne).

Juhend sisu on aga väga üldine, sh pole käsitletud teemasid mingil viisil seostatud C OÜ

tegevusala ja vajadustega. Samuti puuduvad juhendis viited kasutatud allikatele. Maksuhaldur

ja kohtud tuvastasid haldusasjas nr 3-18-495, et põhimõtteliselt on juhendisse kopeeritud

internetis tasuta kättesaadavad materjalid. Maksuhaldur on lisaks tuvastanud, et C OÜ-l olid

juba 2014. a alguses makseraskused ja 2014. a suvel oli äriühingu maksuvõlg üle 200 000 euro.

Maksuhalduri hinnangul ei olnud C OÜ-l juhendi koostamise ajal reaalset majandustegevust.

Seega ei ole eluliselt usutav, et C OÜ tellis kaebajalt suure summa eest juhendi, mille järele

puudus äriühingul majandustegevuse puudumise tõttu vajadus ja milles sisalduv teave oli

pealegi internetis tasuta kättesaadav. H seletas maksumenetluses (12.07.2017 protokoll, dtl

148), et tema soovitas kaebajat F-le tervisejuhendi koostamiseks, kuid H märkis, et kaebaja ei

saanud tööle tema kaudu ning H roll piirdus kaebaja ja F kokku viimisega. Seega ei tõenda ka

H ütlused seda, et kaebaja koostas C OÜ-le kõnealuse juhendi.

23. Lisaks puuduvad tõendid, et C OÜ maksis kaebajale juhendi koostamise eest tasu. Kaebaja

pangakonto väljavõtete järgi tegi kaebajale väidetava käsunduslepingu alusel väljamakseid W

3-20-2577

12(12)

OÜ. C OÜ ei selgitanud maksumenetluses, miks oli väljamaksete tegemine selliselt korraldatud.

Maksuhalduri andmetel oli W OÜ variühing, keda mh C OÜ kasutas maksupettuste

toimepanemiseks. Raha kaebaja poolse käsundi täitmiseks pärines algselt aga kaebaja ja tema

abikaasaga seotud äriühingutelt ning jõudis lõpuks tagasi kaebajaga seotud äriühinguni või võeti

sularahas välja. Nende maksuhalduri tuvastatud asjaolude ümber lükkamiseks ei ole kaebaja

praeguses asjas mingeid uusi tõendeid ega seisukohti esitanud.

24. Teiseks töötas kaebaja C OÜ-s väidetavalt projektiga „Õlipüüdjaga restkaevu edasiarendus

ja toodetavuse analüüs, tootmistehnoloogiate ja võimaluste otsimine, alternatiivide uurimine“.

Selle projektiga seoses ei ole kaebajale väljamakseid tehtud ega sotsiaalmaksu deklareeritud.

Seetõttu ei mõjutanud selle projektiga seotud asjaolud kaebaja sünnitushüvitise suurust, kuid

see seondub siiski kaebaja väitega, et ta töötas 2014. a suvel C OÜ-s. Kaebaja ei ole esitanud

praeguses menetluses mingeid uusi põhjendusi või tõendeid, mis annaks aluse ümber hinnata

haldusasjas nr 3-18-495 maksuhalduri ja kohtute tehtud järelduse, et ka selles osas oli töösuhe

näilik.

25. C OÜ ei esitanud maksumenetluses kaebaja töösuhte kohta mingeid selgitusi ega tõendeid.

Kaebaja esitas praeguses asjas kirjavahetuse, mille kohaselt ta küsis maksumenetluse ajal C

OÜ-lt töötamisega seotud dokumente, kuid ei saanud neid (dtl 150–153). Halduskohus selgitas

õigesti, et kui kaebaja ei ole tegelikult C OÜ-le mingeid töid teinud, on usutav, et selle kohta

pole olemas ka mingeid dokumente (allkirjastatud leping, tööde üleandmise ja vastuvõtmise

aktid vms). Seega ei saanud peamiseks takistuseks olla C OÜ huvipuudus või asjaolu, et

kaebajaga väidetavalt lepingud sõlminud F oli kõik dokumendid üle andnud C OÜ osanikule

Q-le.

26. Ülejäänud osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

(HKMS § 201 lg 4).

27. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja apellatsiooniastme

menetluskulud tema enda kanda ning kaebajalt tuleb välja mõista vastustaja vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 6). Vastustaja ei ole taotlenud

menetluskulude väljamõistmist ega esitanud kuludokumente. Seega jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud tema enda kanda.

28. Kaebaja taotlust ja vaidluse asjaolusid arvestades tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada

füüsiliste isikute nimed (v.a menetlusosaliste esindajad) ja äriühingute ärinimed tähemärkidega

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)