2-21-103844/55 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. märts 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-103844

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Tamara Nikolajeva

vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

2571,64 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. märtsi 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tamara Nikolajeva apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Tamara

Nikolajeva

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advokaat Kristina

Sööt

Vastustaja

(hageja):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepingulised esindajad Marjana

Šestel ja Carlo Kask

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 18. märtsi 2022 otsus ja jätta Aktsiaselts PlusPlus

Capital hagi Tamara Nikolajeva vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Rahuldada Tamara Nikolajeva apellatsioonkaebus.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Aktsiaselts PlusPlus Capital kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 15. veebruaril 2021 Pärnu Maakohtule

maksekäsu kiirmenetluse avalduse Tamara Nikolajevalt (kostja) 2334,10 euro saamiseks. Pärnu

Maakohus andis kostja vastuväite tõttu nõude üle Viru Maakohtule asja arutamise jätkamiseks

hagimenetluses. Viru Maakohus andis hagejale tähtaja nõuetekohase hagiavalduse esitamiseks.

2. Hageja esitas 10. märtsil 2021 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja

1698,72 eurot, sh põhinõude 1504,89 eurot, enne 14. septembrist 2018 sissenõutavaks

muutunud viivise 193,83 eurot, alates 26. augustist 2019 sissenõutavaks muutunud viivise

193,83 eurot, alates 26. augustist 2019 kuni 10. märtsini 2021 sissenõutavaks muutunud viivise

508,35 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks

välja viivise põhinõudelt alates 11. märtsist 2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas,

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Menetluskulud koos lisanduva viivisega palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt omandas hageja AS-lt LHV Finance (esialgne võlausaldaja/laenuandja)

kostja vastu 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust nr XXXXXX tuleneva nõude. Kostja

võlgnes laenuandjale 2215,26 eurot ja viivisena 561,09 eurot. Kuna kostja ei suutnud võlga

tasuda,

sõlmisid

pooled

14. septembril

2018

kompromissilepingu/võlatunnistuse

nr XXXXXXXX (edaspidi kompromissleping), millega hageja loobus osaliselt viivistest

367,26 eurot ning võimaldas kostjal tasuda võlga osamaksetena kokku 2409,09 eurot (2215,26

+ 193,83).

Kompromisslepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud

ning pooled lugesid lõppenuks lepingu p-s 1.1. kirjeldatud kostja kohustused hageja ees. Hageja

hinnangul tekkis kostjal 14. septembri 2018 kompromisslepingu sõlmimisega uus iseseisev

kohustus tasuda hagejale lepingus märgitud summa. Kostja tasus nõudest 740,37 eurot, millest

30 eurot arvestati lepingu p 5.1. alusel lepingu sõlmimise tasu katteks ning 710,37 eurot

põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata 1504,89 eurot ja viivis 193,83 eurot.

Pooled on kompromisslepingu p-s 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu

kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata

osa koheselt sissenõutavaks. Samuti hoiatati kostjat, et kui ta hilineb vähemalt kahe

graafikujärgse makse tasumisega, on hagejal õigus nõuda kogu kompromissisumma jäägi

tervikuna tasumist. Kostja rikkus kompromisslepingut ja ei pidanud maksegraafikust kinni.

Seega luges hageja kompromissisumma 25. augustist 2019 tervikuna sissenõutavaks.

Kompromisslepingu p 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale

viivist määras 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata summalt. Viivist hakati arvestama

25. augustist 2019, osamaksele järgnevast päevast. Kompromisslepingule alla kirjutamisega

kinnitas kostja, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning

tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses.

Kostja viide esialgse võlausaldajaga sõlmitud laenulepingule ei ole asjakohane.

Kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu

alusel

uued

õigused.

Tulenevalt

lepingu

p-st 2.2

omab

kompromissileping/võlatunnistus deklaratiivse võlatunnistuse tunnuseid (VÕS § 30). Lepingu

p-s 2.1 on kostja tunnustanud võlasuhet ning võtnud kohustuse tasuda võla vastavalt lepingule.

Seega ei ole kostjal õigust vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.4).

Kostja väide, et ta allkirjastas kompromissilepingu surve all on paljasõnaline ja ei vasta tõele.

Hageja ei nõustu kostja viivise vähendamise taotlusega.

Arvestades, et tegemist on kompromissilepinguga, mille eesmärgiks oli võimaldada kostjal

tasuda juba olemasolev võlg täiendava tähtaja jooksul ja lepingu lõpetamine oli seotud

osamaksete korduva tasumata jätmisega, ei ole lepingu p-des 3.1. ja 3.3. sätestatud lepingu

lõpetamise tingimused kostjat ebamõistlikult kahjustavad.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja pöördus 2015. aastal laenutaotlusega AS LHV Finance poole. Hageja ja esialgne

võlausaldaja sõlmisid laenulepingu nr XXXXXX, mille alusel sai kostja laenu 2500 eurot.

Kostja tasus laenu korralikult kuni 2018. a märtsini. Pärast seda tekkisid kostjal rahalised

raskused. 2018. a juunis tegi kostja viimase makse laenuandjale ning palus oodata kuni 2018. a

augustini. Kostja sai 18. augustil 2018 esialgselt võlausaldajalt arve 1848,61 euro (koos

viivistega) tasumiseks maksetähtajaga 17. august 2018. Seejärel sai kostja 14. septembril 2018

e-kirja hagejalt, kus oli märgitud, et esialgne võlausaldaja loovutas 17. augustil 2018 kostjaga

sõlmitud lepingust tuleneva nõude hagejale ning et kostja võlgneb hagejale mitte 1848,61 eurot

vaid 2215,26 eurot, millele lisandub viivisena 561,09 eurot, st kokku 2776,35 eurot. Hageja

esindaja helistas kostjale ning survestas kostjat kompromisslepingut allkirjastama.

Hageja väidet, et kostja tasus hagejale ühe aasta jooksul 740,37 eurot, kostja ei vaidlusta. Kostja

palus tunnistada 14. septembri 2018 kompromisskokkuleppe nr XXXXXXXX tühiseks. Kostja

ei tunnista ka viiviseid ja intresse. Kostja väitel tasus ta laenu esialgsele võlausaldajale

detsembrist 2015 kuni augustini 2018 kokku 1700,20 eurot ning hagejale 740 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2242,07 eurot. Maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivised põhivõlalt (1504,89 eurot) alates 11. märtsist 2021

määras 0,06% päevas kuni põhivõla kohase täitmiseni. Maakohus määras, et viivis koos

sissenõutavaks muutunud viivistega (193,83 + 508,35) ei või olla suurem kui põhinõue

1504,89 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja väited on tõendatud 14. septembri 2018 võlatunnistusega

nr XXXXXXXX (dtl 22-23), maksegraafikuga (dtl 24), võlanõuetega (dtl 25-27), samuti

arvega 17. augustist 2018 (dtl 41), nõude loovutamise teatisega (dtl 42) ja kirjavahetusega

(dtl 52-53).

Viidatud tõendite kohaselt on pooled sõlminud VÕS § 30 kohase deklaratiivse võlatunnistuse,

millega kostja tunnistab oma võlga, mis tuleneb 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust

nr XXXXXX. Pooled leppisid võlatunnistuses kokku, et hageja vähendab oma nõuet ja loobub

osaliselt viivistest. Kompromissisummaks lepiti kokku 2409,09 eurot (2215,26 + 193,83).

Samuti lepiti kokku, et hageja võimaldab kostjal tasuda kohustust osamaksetena maksegraafiku

alusel.

Vaidlust ei ole, et kostja tasus peale võlatunnistuse allkirjastamist hagejale 740,37 eurot, millest

hageja arvestas 30 eurot lepingu sõlmimise tasu katteks ning 710,37 eurot põhivõla katteks.

Maakohus nõustus, et kostjal on kohustus tasuda hagejale kohustuste jääk, millest

väikelaenulepingust

tulenev

tasumata

põhiosa

jääk

moodustab

1504,89 eurot

ja

väikelaenulepingust tulenev sissenõutav viivis 193,83 eurot.

Nõude loovutamist keelavaid asjaolusid kostja kohtule esitanud ei ole (VÕS § 166). Maakohus

leidis, et 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust nr XXXXXX tuleneva nõude loovutamine

hagejale oli seaduslik.

Kostja ei tõendanud, et ta oleks kompromisslepinguga kaasnevat maksegraafikut kohaselt

täitnud. Samuti ei ole tõendatud, et kohustus oleks muul viisil kohaselt täidetud. Kostja esitatud

pangakontode väljavõtted ei tõenda, et kostja oleks tasunud hagejale kokkulepitud võla

tähtaegselt. Kostja pole ka esitanud esialgsele võlausaldajale raha maksmise arvestust, mis

lükkaks ümber võlatunnistuses märgitud võla suuruse.

Maakohus järeldas, et hagejal on õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (VÕS § 76 lg 1, § 101

lg 1 ja § 108 lg 1).

Kostja väide, et 14. septembri 2018 kompromissileping on tühine, sest see on koostatud

„rikkumistega, vigadega ja omab topelt tähistust“, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Samuti ei

ole põhjendatud kostja väide, et ta sõlmis kokkuleppe surve all. Maakohus nõustus hagejaga, et

tehingu võib pettuse või eksimuse korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates pettusest või

eksimusest teadasaamisest. Tehingu tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele

(TsÜS § 90 lg 1, § 98 lg 1 p 2). Kostja ei ole välja toonud, milles seisnes pettus või eksimus.

Ka ei ole kostja esitanud asjaolusid ega tõendanud, et ta oleks tehingu nõuetekohaselt tühistanud

avalduse tegemisega teisele poolele. Tehingu tühistamise õigus on tehingu teinud isiku

kujundusõigus ning kohtul ei ole võimalik tehinguid tühistada. Samuti ei tuvastanud maakohus

tehingu vastuolu heade kommetega. Poolte kirjavahetusest nähtub, et hageja ja kostja on

kompromissi osas pidanud läbirääkimisi ning kostja ise on tingimustega nõustunud, kostja on

maksegraafikule isiklikult alla kirjutanud ja seega nõustunud igakuiste maksete suurusega.

Maakohus leidis, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist täitmata jäänud kohustuselt nii

väikelaenulepingu kui ka kompromissilepingu alusel. Väikelaenulepingust tulenev sissenõutav

viivis moodustab 193,83 eurot ning kompromissilepingust tulenev sissenõutav viivis perioodil

26. august 2019 - 10. märts 2021 (s.o lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni) on

508,35 eurot. Viivis on arvestatud kompromisslepingus kokku lepitud viivisemääras 0,06%

päevas võla põhisummalt 1504,89 eurot. Kostja viivise arvestusele konkreetseid vastuväiteid

ega arvestusi ei esitanud. Kostja ei tõendanud ja maakohus ei tuvastanud põhjuseid, miks tuleks

viivist vähendada. Sissenõudmiskulud 35 eurot vastavad seaduses sätestatud piirmääradele.

Eeltoodust tulenevalt rahuldas maakohus hagi.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada täies ulatuses ja saata asi tagasi samale maakohtule uueks otsustamiseks või

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Maakohus leidis, et kostja pole esitanud esialgsele võlausaldajale raha maksmise arvestust, mis

lükkaks ümber võlatunnistuses märgitud võla suuruse. Maakohus jättis seejuures hindamata

kostja esitatud tõendi, millest nähtub, et 17. augusti 2018 seisuga oli kostja võimalik võlg

AS-ga LHV Finance sõlmitud lepingu alusel 1848,61 eurot, millest põhivõlg oli 1554,81 eurot,

intress 305,22 eurot ja viivis 0,58 eurot. Võlatunnistuses/kompromisslepingus on põhivõlana

märgitud 2215,26 eurot ja viivisena 561,09 eurot, st kokku 2776,35 eurot. Kui maakohus oleks

kostja esitatud tõendit hinnanud, oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et hageja nõue peaks

olema umbes 927,74 eurot väiksem.

Maakohus ei ole tehingu vastuolu heade kommetega nõuetekohaselt hinnanud, vaid on

üldsõnaliselt viidanud, et ei tuvastanud tehingu vastuolu heade kommetega. Kostja leiab, et

kompromissleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Hageja kasutas ära kostja olukorda

ning nõudis temalt võlatunnistuse allkirjastamist. Kostja oli pandud äärmiselt ebasoodsasse

olukorda, kus ta sai esialgselt võlausaldajalt arve ca 1800 eurot, mille maksetähtpäev oli arve

koostamisega samal päeval. Ühtegi muud selgitust laenuandja kostjale ei esitanud, muu hulgas

ei teadnud kostja isegi seda, et esialgne võlausaldaja on laenulepingu üles öelnud.

Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja on käitunud kostja suhtes heatahtlikult kui

selgitas, et võlatunnistuse allkirjastamisega tuleb hageja kostjale vastu ja loobub osaliselt

viivise nõudest. Hageja mõjutas kostjat et saada allkirja dokumendile, millega oleks kostja

ebasoodsamas olukorras, kui siis, kui hageja oleks nõude sissenõudmisel tuginenud seadusele.

Hagejal tulnuks sellisel juhul täpselt välja tuua, millest nõue koosneb, kui suur on põhivõlg ja

viivisemäär ning millisest ajast on hagejal õigus viivist arvutada. Hageja teatas kostjale, et on

valmis loobuma edasisest viivisest ja võla kohesest sissenõudmisest, jättes mainimata, et selleks

peab kostja maksma ca 1000 eurot rohkem.

Heade kommetega vastuolu näitab asjaolu, et võlatunnistus on hageja koostatud ja esitatud

kostjale kui kompromissileping. Hageja on püüdnud kostjat eksitada ka lepingu

pealkirjastamise

ja

lepingueelsete

läbirääkimiste

käigus,

viidates

pidevalt

kompromissilepingule, mille tegelik sisu on võlatunnistus.

Kui maakohus oleks tuvastanud võlatunnistuse tühisuse, oleks kohus pidanud lähtudes

VÕS § 113 lg 1 teisest lausest vähendama ka viivist ja jätma rahuldamata sissenõudmiskulude

hüvitise nõude.

Maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded. Maakohus tuvastas õigesti, et 14. septembri

2018 võlatunnistus on deklaratiivne. Sellise võlatunnistuse olemasolul ei pea hageja enam

esitama ja tõendama võla tekkimise asjaolusid ja võla puudumise tõendamise koormis lasub

kostjal. Maakohus ei ole tõendamiskoormist kostjale selgitanud ning seetõttu on asjas olulised

asjaolud jäänud ka välja selgitamata ning vajalikud tõendid kogumata. Kostja on tõendanud

võla suurust 18. augusti 2018 seisuga. Seega ei saanud hageja tugineda ainuüksi

võlatunnistusele, vaid oleks pidanud esitama täiendavad tõendid oma nõude tõendamiseks.

Kostja nõustus 10. veebruari 2023 menetlusdokumendis, et kostja ja AS-i LHV Finance vahel

sõlmitud väikelaenuleping nr XXXXXX võis olla tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõistes.

Kuivõrd kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaksid, et laenuleping oli tegelikult AS-i

LHV Finance poolt üles öeldud, võib jätkuvalt eeldada, et leping kehtis ka nõude loovutamisel

edasi ning hagejast sai AS LHV Finance asemel lepingu pool. Hageja ei järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuigi talle oli kostja majandusliku seisukorra

halvenemine teada. Võlatunnistusega lükati edasi maksetähtaeg VÕS § 403 lg 21 tähenduses.

Võlatunnistuses ei ole ära toodud kõiki VÕS § 404 ja § 405 andmeid. Seega on võlatunnistus

tühine VÕS § 408 lg 1 järgi.

6. Hageja (vastustaja) palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata. Menetluskulud koos lisanduva viivisega palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebus on võetud ebaõigesti menetlusse, kuna tegemist oli lihtmenetlusega ning

maakohus ei ole andnud luba otsuse edasikaebamiseks.

Hageja nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on hinnanud kostja tõendit, millest

nähtub, et 17. augusti 2018 seisuga oli laenulepingust tulenev võlg kokku 1848,61 eurot.

Maakohus selgitas hagejale tema kohustust tõendada, kuidas see tõend kinnitab, et kostja on

võla tasunud. Kostja täiendavaid selgitusi ega tõendeid ei esitanud. Maakohus on õigesti

leidnud, et viidatud tõend ei lükka ümber võlatunnistuses märgitud võla suurust.

Apellatsioonkaebuse põhjendused ei põhista ega tõenda, et kostjal puudub hageja ees kohustus

hagis nõutud suuruses.

Pooled

ei

vaidle,

et

hageja

ja

kostja

sõlmisid

14. septembril

2018

kompromissilepingu/võlatunnistuse nr XXXXXXXX ning et tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega.

Kostja

väljatoodud

asjaoludel

ei

saa

pidada

kompromissilepingu/võlatunnistuse

sõlmimist

heade

kommetega

vastuolus

olevaks.

Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased.

Hageja ei nõustunud 16. detsembri 2022 menetlusdokumendis, et poolte vahel sõlmitud

kompromissleping/võlatunnistus pidi vastama tarbijakrediidilepingutele esitatavatele nõuetele.

Kuivõrd hageja ei väljasta tarbijatele laenu, milline tegevus nõuab Finantsinspektsiooni luba,

ei pidanud hageja vastutustundliku laenamise põhimõtteid jälgima. Kohtul puudub alus

VÕS § 4034 lg 7 kohaldamiseks. Kompromisslepingu p-s 5.1 kokkulepitud tasu on lepingu

koostamise haldustasu.

Kuna kostja ei ole hagi aluseks oleva lepingu pooleks, vaid on nõude hageja suhtes omandanud

nõude loovutamise lepingu alusel, siis puudub kostjal igasugune lepinguga seotud ja

krediidiasutuste seaduse (KAS) § 88 lg-s 1 kirjeldatud teave. Hagejal ei ole vaja võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse. Võlatunnistuse sõlmimisega

pöördus tõendamiskoormis ümber.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

menetlusnormiolulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb ilma asja maakohtule

uueks arutamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2).

Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Hageja nõuab kostjalt 14. septembril 2018 sõlmitud kompromisslepingu/võlatunnistuse

alusel põhivõla 1504, 89 eurot ja viivise tasumist. Kompromisslepingu p 1.1. kohaselt on

hagejal kostja vastu nõue, mille hageja on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt

võlausaldajalt LHV Finance AS-lt ja mis tuleneb 22. detsembril 2015 sõlmitud

väikelaenulepingust nr XXXXXX. Kompromisslepingu p 2.4 kohaselt loevad pooled lepingu

sõlmimisega lõppenuks punktis 1.1. kirjeldatud võlgniku (kostja) kohustused hageja ees ning

kostjal tekib uus iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissisumma 2409, 09 eurot, mille

kostja kohustus tasuma kompromisslepingu lisas 1 toodud maksegraafiku alusel.

Kompromisslepingu p 3.3 kohaselt kui kostja hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega,

on

võlausaldajal

õigus

nõuda

kohest

kompromissisumma

tervikuna

tasumist.

Kompromisslepingu p 5.1. järgi oli lepingu sõlmimise tasu 30 eurot.

Kostja ei eita, et ta sõlmis LHV Finance AS-ga väikelaenulepingu, mille alusel sai laenu 2500

eurot. Kostja leiab, et nõude loovutamine hagejale on toimunud ebaseaduslikult. Kostja ei eita,

et ta jäi maksetega juunis 2018 viivitusse ja esialgne võlausaldaja edastas talle 18. augustil 2018

e-kirjaga arve, milles nõudis kokku 1848, 61 euro (sh laenusummana 1540, 94 euro) tasumist

maksetähtajaga 17. august 2018, mis on väiksem summa, kui hageja nõuab kostjalt

kompromisslepingus. Kostja on tasunud esialgsele võlausaldajale umbes 2017,67 eurot ja

hagejale 740 eurot ja leiab, et on sellega põhivõla tasunud. Kostja leiab, et võlakiri on heade

kommetega vastuolus ja tühine TsÜS § 86 alusel. Alternatiivselt leiab kostja, et

Kompromissleping on tühine VÕS § 408 lg 1 järgi.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja on tõendanud, et 22. detsembri 2015

väikelaenulepingust tulenev nõue kostja vastu on loovutatud hagejale. Kostja on seda

kinnitanud kompromisslepingu p-s 1.1 ja avaldanud maakohtu menetluses, et esialgne

võlausaldaja teatas talle telefoni teel, et on nõude loovutanud. Nõude loovutamisega astub uus

võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Seega on hagejal õigus uue võlausaldajana nõuda

kostjalt 22. detsembri 2015 väikelaenulepingust tulenevate täitmata kohustuste täitmist.

10. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike

väidetega (TsMS § 436 lg 7) ja kohaldab õigust ise (TsMS § 442 lg 8). Maakohus jättis asjas

kontrollimata,

kas

pooltevahelisele

õigussuhtele

kohalduvad

tarbijakrediidi

sätted.

Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist.

Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurem kaitsmise vajadus. Jättes

pooltega õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni arutamata, on maakohus rikkunud eelmenetluse

ülesandeid (TsMS § 392 lg 1 p 1). Riigikohus on selgitanud, et tarbijakrediidilepingut

puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate

nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari

2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12-13).

11. Käesolevas asjas on kostjaks füüsiline isik, st tarbija, kes tugines oma vastuväidetes hagile

mh ka sellele, et hageja uue võlausaldajana suurendas kompromisslepinguga kostja kohustusi.

Maakohus jättis selle kostja vastuväite tähelepanuta.

Ringkonnakohus märgib, et tehingut tuleb analüüsida selle tegelikust (majanduslikust) sisust

lähtudes. Hageja ei ole eitanud, et tegemist oli esialgse laenulepingu alusel tervikuna

sissenõutavaks muutunud kohustuse ajatamisega. Ka kostja on möönnud, et ta allkirjastas

kompromisslepingu/võlakirja, et ei peaks kohustust koheselt tervikuna täitma ja asus tegema

makseid graafiku alusel. Seega oli poolte tahe lükata edasi väikelaenulepingu maksetähtpäev.

VÕS § 421 kohaselt kohaldatakse tarbijakrediidilepingule võlaõigusseaduse 22. peatüki

2. jaos sätestatut ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse

sõnastamisega, eesmärgiga teatavate tarbijakrediidi sätete kohaldamist kunstlikult vältida.

VÕS § 401 lg 2 kohaselt võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva

edasilükkamine. Maksetähtpäeva edasilükkamise vormis antava krediidiga on tegemist mis

tahes kokkuleppe puhul, millega võlausaldaja võimaldab võlgnikul täita viimasel lasuva

rahalise kohustuse tasu eest kokkulepitud maksetähtajast hiljem. Tasu sellise krediidi eest

võlgnetakse üldjuhul intressina (vt ka Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne, lk 579).

Kompromisslepingu p-s 5.1. leppisid pooled kokku lepingu sõlmimise tasus 30 eurot, samuti

suurendas hageja põhjendusi ja arvestusi esitamata esialgse võlausaldaja poolt kostjale teatatud

sissenõutavaks muutunud võlasummat 1848, 61 eurot 2409, 09 eurole, milliste summade vahe

on käsitletav intressina, st tasuna maksetähtpäeva edasilükkamise ja võla ajatamise eest. Seega

on kompromisslepingu puhul tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 2 tähenduses, mille

esemeks on tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine.

12. Arvestades eeltoodut kuuluvad kompromisslepingule kohaldamisele VÕS 22. ptk 2. jaos

sätestatu, st tarbijakrediidile kohustuslikud sätted. Kuivõrd need sätted on imperatiivsed, ei saa

pooled lepingus sätete mittekohaldatavuses kokku leppida. Tarbijakrediidi sätete kohaldamist

ei välista asjaolu, et hagejale ei ole antud Finantsinspektsiooni poolt luba laenude

väljastamiseks.

Hageja

oleks

pidanud

sellega

nõude

loovutuse

kokkuleppe

ja

kompromisslepingu/võlakirja sõlmimisel arvestama (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas

nr 2-18-9790, p 15).

13. Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise

põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja (ka tasulise

maksetähtpäeva edasilükkamise korral) kohustatud koguma teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokku lepitud tingimustel tagasi maksma

(krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Krediidiandja peab toimima tarbija

krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega (VÕS § 4034 lg 2).

VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike

kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Hageja on ringkonnakohtule

avaldanud, et kuivõrd hageja ei tegelenud tarbijakrediidi väljastamisega, ei pidanud ta ka

vaidlusaluse kompromisslepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise sätteid järgima. Seega

on hageja omaksvõtnud, et ta on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt võib

krediidiandja tarbijaga krediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

Kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, tuleb laenulepingust tulenevad

tagasimaksed

uuesti

määrata,

st

hageja

peab

näitama,

kuidas

võlg

tekkis.

Kompromisslepingust/võlatunnistusest ei nähtu võlakirjas märgitud nõude kujunemine ja see

ei ole kooskõlas ka esialgse võlausaldaja poolt kostjale teatatud võla suurusega. Lepingus

puuduvad VÕS §-s 404 ja 405 sätestatud andmed, sh andmed krediidi kulukuse määra, võlgniku

taganemisõiguse, tarbijakrediidilepingu ülesütlemise korra, krediidi ennetähtaegse tagastamise

õiguse kohta, aga ka teave tarbijakrediidilepingust tulenevate vaidluste kohtuvälise

lahendamise võimaluste kohta jms. Seega ei ole hageja nõude olemasolu ja suurus

kompromisslepingu/võlakirja alusel tõendatud ja sissenõutav.

14. Kostja ei vaidlusta, et ta on väikelaenulepingu alusel endiselt võlausaldajalt laenu saanud,

seega on 22. detsembri 2015 väikelaenuleping kehtiv. Ringkonnakohus tegi hagejale

28. novembri 2022 kirjaga ettepaneku esitada kohtule väikelaenulepingu dokument, samuti

tõendid esialgse laenuandja poolt võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingu kohta sätestatu

järgimise kohta kostjale laenu andmisel ja laenulepingu võimalikul ülesütlemisel, samuti kostja

poolt tehtud maksete terviklik tagasimaksetabel, eristades krediidi põhisummat, intressi,

viiviseid ja muid lisakulusid. Hageja ringkonnakohtule nimetatud tõendeid ei esitanud.

Hagi aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja (TsMS § 230 lg 1). Kohus võib teha

pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2). Kuivõrd kostja vaidleb

hagile vastu ja hageja ei ole oma nõude tõendamiseks tõendeid esitanud, jätab ringkonnakohus

hagi rahuldamata. Hageja seisukohad apellatsioonimenetluses ei anna alust jätta kostja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

15. Tarbijakrediidi kohta antud deklaratiivse võlatunnistuse ja sellest tulenevalt

tõendamiskoormise muutumise osas märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist.

VÕS § 404 lg 22 sätestab tarbija õiguse nõuda krediidiandjalt tasuta mis tahes ajal kogu

tarbijakrediidilepingu kestuse jooksul VÕS § 404 lõike 2 punktis 3 nimetatud tagasimaksetabeli

kättesaadavaks tegemist. Tagasimaksetabelis märgitakse võlgnetavad summad ning selliste

summade tagasimaksetähtajad ja-tingimused. Tabelis esitatakse iga üksiku tagasimakse jaotus,

näidates krediidi põhisumma tagasimakse, aastase intressimäära alusel arvutatud intressisumma

ja lisakulud, kui tarbijalt lisakulude maksmist nõutakse. Võlgniku poolt deklaratiivse

võlatunnistuse andmine ei vabasta krediidiandjat nimetatud kohustusest tarbija ees, kes saab

tagasimaksete tabelit kasutada oma vastuväidete esitamisel. Käesoleval juhul ei ole hageja

vaatamata ringkonnakohtu ettepanekule tagasimaksetabelit ja andmeid tehtud maksete osas,

esitanud.

Võlatunnistuse kehtivuse hindamisel tuleb ka arvestada, et kohtul on poolte esile toodud

asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud

tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu

osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad (vt nt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10; 26. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14;

3.juuni 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601 p 17). Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu

üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele

tuginenud (vt Riigikohtu 24. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12;

17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13; 30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-106-13, p 24). Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse korral peab kohus arvestama

tüüptingimusi reguleerivate võlaõigusseaduse sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist

reguleeriva VÕS §-ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva VÕS §-ga 42 (vt Riigikohtu

30. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 22; 7. novembri 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26; 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21;

12. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi lepingus,

mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega

piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle

tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Võlatunnistuse võib anda

lepingus või võlgniku tahteavaldusena. Kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja

ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on

tüüptingimusena (sh VÕS § 42 lg 3 p 11 järgi) kehtiv.

Käesolevas asjas ei ole kohus pooltega võlatunnistuse sõlmimist tüüptingimustel arutanud ning

hagi jääb rahuldamata tõendamatuse tõttu, mistõttu ringkonnakohus võlatunnistuse sõlmimist

tüüptingimustel ja tüüptingimuste kehtivust käesolevas asjas ei hinda.

16. Kuivõrd hagi jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus poolte menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Maakohus ei ole käesolevas asjas menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud, mistõttu ei tee

seda ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks tsiviilasja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras

(TsMS § 174 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)