3-22-1894/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1894

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 31. augusti 2022

otsuse nr 15.3-3.1/2082-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KMA

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2022. a

määruse haldusasjas nr 3-22-1894 resolutsiooni punktide 1 ja 6 peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. septembri 2022. a

määruse haldusasjas nr 3-22-1894 resolutsiooni punktid 1 ja 6 muutmata.

3. Tõlkida määrus vene keelde.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS 119 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (sündinud XX.XX.XXXX Eestis) on määratlemata kodakondsusega isik, kes omas

tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusega 09.05.2017–09.05.2022.

X esitas välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel Politsei- ja Piirivalveametile (PPA)

28.04.2022 tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse.

2. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 31.08.2022 otsusega nr 15.3-3.1/2082-1 X tähtajalise

elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamata. Taotleja mõisteti Harju Maakohtu

XX.XX.XXXX otsusega karistusseadustiku (KarS) § 114 lg 1 p 1 alusel süüdi ja talle on

mõistetud 15-aastane vangistus, mida ta kannab Tallinna Vanglas. Tähtajalise elamisloa

pikendamiseks peavad jätkuvalt olema täidetud tähtajalise elamisloa andmise tingimused (VMS

§ 129 lg 2). VMS § 219 lg 1 p 6 järgi loetakse tähtajalise elamisloa taotlus ilmselgelt

põhjendamatuks ja jäetakse läbi vaatamata, kui välismaalase puhul ei ole nõutav tähtajalise

3-22-1894

2(5)

elamisloa olemasolu Eestis. VMS § 43 lg 3 kohaselt on Eestis kinnipidamisasutuses viibival

kinnipeetaval Eestis viibimiseks VMS § 43 lg 1 p-s 5 sätestatud seaduslik alus ja tal ei pea

kinnipidamise ajal olema Eestis viibimiseks muud seaduslikku alust. Seega ei ole taotlejal

praegu vajadust elamisloa järele. Elamisluba antakse vaid juhul, kui inimesel on elamisloa

järele vajadus (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Ka juhul, kui taotleja peaks

vangistusest enne tähtaega vabanema, on tal käitumiskontrolli ajal VMS § 43 lg 1 p-st 5 tulenev

viibimisõigus. Elamisloa olemasolu ei ole vangistusest enne tähtaega vabastamise eelduseks.

Kui taotleja vabastatakse karistuse kandmiselt ennetähtaegselt, on tal võimalik esitada uus

taotlus tähtajalise elamisloa saamiseks. Elamisloa puudumine ei takista taotlejal ka vanglas

töötamist, sh avavanglas (VMS § 105 lg 1; vt õiguskantsleri 20.01.2015 ettepanek nr 32).

Kinnipeetaval on vanglas viibimise ajal õigus taotleda vanglas kinnipidamise kohta õiendit, mis

asendab vajaduse korral isikut tõendavat dokumenti (vt vangistusseaduse § 181 lg 1). Kuna

taotlejal puuduvad abikaasa ja alaealised lapsed, siis ei riiva taotluse läbi vaatamata jätmine

taotleja perekonnaelu. Taotluse läbi vaatamata jätmise kavatsusest teavitati taotlejat 04.07.2022

kirjaga ja talle anti võimalus esitada omapoolsed vastuväited kuni 10.09.2022, kuid taotleja ei

ole vastuväiteid esitanud.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 07.09.2022 kaebuse, milles palus tühistada PPA

31.08.2022 otsus nr 15.3-3.1/2082-1 ning mõista PPA-lt tema kasuks välja kahjuhüvitis

158 400 eurot. Kaebaja palub tunnistada põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks

VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3, mis põhimõtteliselt välistavad Eesti elamisloa pikendamise taotluse

esitamise vangistuses viibiva kinnipeetava poolt olukorras, kus tal on alust arvata, et teda on

võimalik tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastada. Kaebaja ei vaidlusta seda, et ta jättis

PPA 04.07.2022 kirjale vastamata. Ajutiselt vangistuses viibivale kinnipeetavale ei või

keelduda elamisloa andmisest, kui tal on juba kehtiv elamisluba (09.05.2017–09.05.2022) ja

kui ta ei ole vangistuse ajal pannud toime uut kuritegu (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-

1-2-17). Seetõttu on kohane ka kahju hüvitamine, sest kinnipeetavat peetakse kinni tingimustes,

mis rikuvad tema inimõigusi. Kaebajat on diskrimineeritud alates 09.05.2022, sest PPA keeldus

tema elamisluba pikendamast, kuigi tal oli seaduslik õigus Eestis viibida. Elamisloa puudumine

seab kahtluse alla kaebaja põhiseaduslike õiguste rakendamise, kui ta peaks vanglast tingimisi

enne tähtaega vabanema. PPA-d tuleb esialgse õiguskaitse korras kohustada andma kaebajale

tähtajaline elamisluba (vt ka Riigikohtu 20.11.2017 määrus nr 5-17-40, p 11). Kaebaja palus ka

menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning menetlusdokumentide ja kohtulahendite tõlkimiseks.

4. Tallinna Halduskohus jättis 23.09.2022 määrusega rahuldamata menetlusabi taotluse

riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 1) ning jättis kaebuse käiguta ja andis

kaebajale 1070 euro suuruse riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse resolutsiooni p 1

jõustumisest arvates, hoiatades ühtlasi, et puuduse kõrvaldamata jätmise korral tagastatakse

kaebus läbivaatamatult. Halduskohus rahuldas menetlusabi taotluse menetlusdokumentide ja

kohtulahendite tõlkimiseks ning vabastas kaebaja selles osas tõlkekulude kandmisest. Esialgse

õiguskaitse taotluse jättis halduskohus rahuldamata (resolutsiooni p 6).

HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 kohaselt tuleb kaebajal tühistamis- ja

hüvitamisnõudelt tasuda riigilõivu kokku 1050 eurot ning RLS § 60 lg 6 kohaselt tuleb esialgse

õiguskaitse taotluselt tasuda riigilõivu 20 eurot. Seega tuleb kaebajal kokku tasuda riigilõivu

1070 eurot. Kaebaja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõttest nähtuvalt ei võimalda kaebaja

majanduslik seisund riigilõivu tasuda. Menetlusabi andmine eeldab täiendavalt, et kavandatav

menetluses osalemine peab olema isiku jaoks edukas ja mõistlik ehk kaebusel peavad olema

piisavad eduväljavaated (HKMS § 111 lg-d 1 ja 3).

3-22-1894

3(5)

Kaebaja on taotlenud PPA 31.08.2022 otsuse tühistamist põhjusel, et teda on alates elamisloa

kehtivuse lõppemisest (s.o alates 09.05.2022) diskrimineeritud ning vangistusest enne tähtaega

vabanemise korral võib sattuda ohtu tema põhiseaduslike õiguste teostamise võimalus. Kaebaja

taotleb lisaks mittevaralise kahju hüvitamist summas 154 800 eurot. Kaebaja on kinnipeetav,

kes viibib kinnipidamisasutuses alates 14.10.2009 ja kelle karistusaeg lõppeb 14.10.2024 ning

kelle võimalus vangistusest ennetähtaegselt vabaneda avanes 28.07.2022. Kohtute infosüsteemi

andmetel jättis Harju Maakohus 19.09.2022 määrusega nr 1-10-2947 kaebaja tingimisi enne

tähtaega vangistusest vabastamata. VMS § 43 lg 1 p 5 ja lg 3 kohaselt ei ole kinnipeetava puhul

tähtajalise elamisloa olemasolu nõutav. Kuna kaebaja viibib Eestis seaduslikul alusel, siis on

PPA põhjendatult leidnud, et kaebajal puudub kinnipeetavana vajadus elamisloa järele ja tema

taotlus tuleb jätta VMS § 219 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Kaebaja ei kaota õigust esitada

edaspidi PPA-le uus tähtajalise elamisloa taotlus, kui tema ennetähtaegse vabanemise kohta

tehakse positiivne otsus. PPA on selgitanud, et kaebajal säiliks ka ennetähtaegse vabanemise

korral õigus viibida Eestis kuni karistuse täieliku ärakandmiseni ja elamisloa ajutine puudumine

ei ole vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise eelduseks ning seda ei arvestata kaebaja

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel (KarS § 76 lg 4). Ka kaebaja enne tähtaega vangistusest

vabastamisest keeldumisel ei omistatud mis tahes rolli elamisloa puudumisele. Neil põhjustel

ei ole tühistamis- ja hüvitamiskaebusel sellist perspektiivi, mis annaks aluse jätta riigilõiv riigi

kanda, ning menetlusabi taotlus tuleb selles osas jätta rahuldamata.

Kuna halduskohus ei rahuldanud menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks, tuleb

kaebajal tasuda riigilõivu kokku 1070 eurot, mille tasumata jätmise korral tagastatakse kaebus

läbivaatamatult (HKMS § 121 lg 1 p 2). Tõlkeabi andmisest ei ole alust keelduda (vt HKMS

§ 111 lg 4). Esialgse õiguskaitse taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest kaebajal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus. Kaebajal säilib seaduslik alus Eestis viibimiseks kuni temale määratud

karistuse täieliku täitmiseni ning vahetult enne või pärast seadusliku viibimisaluse äralangemist

on kaebajal võimalik taotleda uuesti tähtajalist elamisluba. Kaebajat ei ohusta sundkorras riigist

väljasaatmine ning juhul kui talle peaks tehtama ettekirjutus Eestist lahkumiseks, on tal õigus

see halduskohtus vaidlustada ja taotleda esialgset õiguskaitset.

5. X palub 10.10.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1

ja 6 ning uue määrusega rahuldada tema menetlusabi ja esialgse õiguskaitse taotlused.

Halduskohus on hinnanud kaebuse eduväljavaateid, kuid jääb arusaamatuks, miks ei ole

kaebaja maksejõuetusele vaatamata temale menetlusabi andmine põhjendatud. Kaebaja ei

vaidlusta, et kinnipeetaval ei ole VMS § 43 lg 3 kohaselt Eestis viibimiseks tarvis elamisluba,

kuid see ei saanud olla aluseks, miks jäeti PPA 31.08.2022 otsusega VMS § 219 lg 1 p 6 alusel

läbi vaatamata kaebaja taotlus tema 09.05.2017–09.05.2022 kehtinud elamisloa pikendamiseks.

Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, sest esialgse õiguskaitse kohaldamiseta ähvardab teda

tagajärg, mille kõrvaldamine kohtuotsusega oleks võimatu või oluliselt raskendatud. Kaebajal

on preventiivne huvi keelustava avalduse esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine

on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1, § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS

§ 204 lg 1) ja vastab selle läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud

nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja RLS § 22

lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

7. Ringkonnakohus märgib, et nõustub halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendustega ja

ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2). Kohtusse pöördumine

3-22-1894

4(5)

eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud.

Sellest tulenevalt näevad HKMS § 111 lg-d 1–3 ette, et menetlusabi mh riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks (HKMS § 110 lg 1 p 1) ei anta mh juhul, kui kaebusel puuduvad

arvestatavad eduväljavaated ja vaidlust ei ole alust pidada kaebaja jaoks eriliselt oluliseks.

8. PPA 31.08.2022 otsuses on asjakohaselt selgitanud, et kuna kaebajal on kinnipeetavana

vahetult seadusest tulenev alus Eestis viibimiseks ja tal ei pea kinnipidamisasutuses viibimise

ajal olema muud seadusliku alust (nt tähtajalist elamisluba) Eestis viibimiseks (VMS § 43 lg 1

p 5 ja lg 3), siis on tegemist VMS § 219 lg 1 p-s 6 nimetatud olukorraga (s.o välismaalase puhul

ei ole nõutav tähtajalise elamisloa olemasolu Eestis) ning tähtajalise elamisloa taotlus tuli jätta

läbi vaatamata. Samuti on PPA õigesti viidanud, et elamisloa andmiseks peab välismaalasel

olema vajadus elamisloa järele (vt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17, p 22). Sellist

vajadust ei esine, kui välismaalasel on vahetult seadusest tulenev õigus Eestis viibida. Kaebaja

ei ole toonud välja mingeid selliseid asjaolusid, millest võiks järeldada, et tähtajalise elamisloa

pikendamise taotluse läbi vaatamata jätmise tagajärjel võivad tema (põhi)õigused saada rikutud

(nt tal poleks võimalik oma õigusi realiseerida). Samuti ei ole arusaadav, milles seisneb kaebaja

diskrimineerimine alates 09.05.2022. Asjaolust, et kaebajale võis olla varasemalt nt ekslikult

väljastatud tähtajaline elamisluba kehtivusega 09.05.2017–09.05.2022, mis oli samuti täielikult

hõlmatud tema vangistusajaga, ei muuda PPA 31.08.2022 otsust iseenesest õigusvastaseks ega

tingi elamisloa pikendamist, kui selleks puudub tegelik vajadus. Kuigi kaebaja on taotlenud mh

asjassepuutuvate sätete põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist, ei muuda see

kaebuse eduväljavaateid iseenesest suuremateks, sest kohus ei teosta abstraktset normikontrolli.

9. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja vajadust tähtajalise elamisloa järele ei saa tuletada

ka tema võimalusest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda, sest elamisloa olemasolu

ei ole ennetähtaegse vabastamise eeltingimuseks (vt KarS § 76 lg 4) ja isikule ei ole alust anda

elamisluba n-ö igaks juhuks, vaid üksnes tegeliku vajaduse korral. Kaebaja karistusaeg lõpeb

14.10.2024 ja tema senised taotlused tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks on

kohtud jätnud rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 31.10.2022 määrus nr 1-10-2947 (jõustus

22.11.2022) kinnitab halduskohtu seisukohta, et elamisloa puudumine ei ole omanud taotluse

lahendamisel mingit tähtsust, vaid taotlus jäeti rahuldamata eelkõige Xi hoiakute ja neist

tuleneva uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu. Kaebajal on võimalik taotleda uuesti

tähtajalise elamisloa andmist, kui tema karistusaeg hakkab lõppema või tema taotlus tingimisi

enne tähtaega vangistusest vabastamiseks osutub edukaks. Praeguses asjas vaidlustatud PPA

31.08.2022 otsuse õiguspärasust saab kohus hinnata üksnes selle haldusakti andmise aja seisuga

(vt HKMS § 158 lg 2 teine lause). Kuivõrd asjaoludest tulenevalt on kaebuse eduväljavaated

vähesed, siis ei ole esitatud tühistamis- ja hüvitamisnõuetega kohtusse pöördumiseks kaebajale

riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmine HKMS § 111 lg-te 1 ja 2 järgi õigustatud.

10. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatult rahuldamata, sest kaebajal

puudub äratuntav vajadus elamisloa saamiseks juba kohtumenetluse ajal. Elamisloa olemasolu

või puudumine ei mõjuta tema kinnipidamistingimusi (sh vanglas töötamise võimalust) ega ka

tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamist. Kui kaebajal tekib võimalus

kinnipidamisasutusest vabaneda, saab ta taotleda tähtajalist elamisluba uuesti ja vajaduse korral

vaidlustada elamisloa andmata jätmist uuesti, taotledes ühtlasi esialgset õiguskaitset. Seejuures

ei ähvardaks kaebajat vabanemise korral isegi elamisloa puudumisel Eestist väljasaatmine.

11. Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23.09.2022

määruse resolutsiooni p-d 1 ja 6 muutmata.

3-22-1894

5(5)

12. Kuna halduskohus andis 23.09.2022 määruse resolutsiooni p-ga 5 kaebajale menetlusabi

mh asjas tehtavate kohtulahendite tõlkimiseks, tuleb ringkonnakohtu määrus HKMS § 114 lg-s

2 sätestatud menetlusabi jätkuvuse põhimõttest lähtudes tõlkida vene keelde.

(allkirjastatud digitaalselt)