3-20-2585/90 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2585

Haldusasi

X, C ja Y kaebused Vabariigi Valitsuse 19.08.2020

korraldusele nr 282 ja 23.08.2021 korraldusele nr 305

Menetlusosalised

Kaebajad – X, C ja Y, esindaja vandeadvokaat Silver

Reinsaar

Vastustaja

–

Vabariigi

Valitsus,

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Kairi

Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.02.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X, C ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebajate 30.12.2022 taotlus ja jätkata haldusasja nr 3-20-2585

menetlemist Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 p-i 8 õigusvastasuse

tuvastamise nõudes.

2. Jätta apellatsioonkaebusele ning 30.12.2022 menetlusdokumendile lisatud tõendid

haldusasja materjalide juurde võtmata.

3. Jätta X, C ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

11.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-20-2585 muutmata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.03.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-20-2585

2(9)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsus kehtestas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) alusel

19.08.2020 korralduse nr 282 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

liikumisvabaduse ning avalike koosolekute pidamise ja avalike ürituste korraldamise

piirangud“ (hilisema pealkirjaga „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud

meetmed ja piirangud“) (korraldus nr 282). Korraldust on hiljem korduvalt muudetud

sõltuvalt koroonaviiruse leviku ulatusest Eestis. Vabariigi Valitsuse 23.11.2020 korraldusega

nr 417 muudeti korraldust nr 282 ja kehtestati laiaulatuslik maskikandmise (s.o kaitsemaski

kandmise või suu ja nina katmise) kohustus.

Vabariigi Valitsus võttis 23.08.2021 vastu korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ (korraldus nr 305), millega sätestati avalikes

siseruumides viibijatele kohustus kanda kaitsemaski või katta suu ja nina. Korraldust muudeti

hiljem korduvalt ja alates 29.10.2021 kehtis korralduse nr 305 p 8 sõnastuses, mis paneb

isikutele kohustuse kanda avalikus siseruumis kaitsemaski.

2. X, C ja Y esitasid 23.12.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse korraldusele nr 282 ning

22.09.2021 kaebuse korraldusele nr 305.

Kaebajad taotlesid korralduse nr 282 p 82, p 9 ap 2, p 91 ap 11, p 10 ap 11, p 11 ap 4, p 13 ap 4,

p 15 ap 4, p 16 ap 3, p 18 ap 4, p 19 ap 4 ja p 20 ap 11 õigusvastasuse tuvastamist ning

korralduse nr 305 p 8 tühistamist. Ühtlasi palusid kaebajad tunnistada põhiseadusevastaseks ja

jätta haldusasja lahendamisel kohaldamata NETS § 2 lg 2 (s.o uudse ohtliku nakkushaiguse

määratlus) ja § 28 lg 8 (s.o säte, mis võimaldab uudse ohtliku nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmeid).

Korraldustega kehtestatud maskikandmise kohustus ei ole sobiv, vajalik ega mõõdukas

abinõu sellega taotletavate eesmärkide saavutamiseks. Avalikes siseruumides (sh

ühistranspordis) kehtiv üldine maskikandmise kohustus on nii formaalselt kui sisuliselt

õigusvastane. Tegemist on meetmega, mille parlamentaarses demokraatias peaks kehtestama

seadusandja. Maskikandmise kohustus on üldkorraldus, mis on suunatud kõikidele Eesti

elanikele. Juba ainuüksi seepärast on kaebajate arvates maskikandmise kohustus formaalselt

õigusvastane. PS-iga ei ole kooskõlas see, et niivõrd laiaulatuslikus valdkonnas on sisuliselt

üldkohustuslike käitumisjuhiste kehtestamise õigus üle antud täidesaatvale võimule. Uudse

ohtliku nakkushaiguse termini määratlus on NETS § 2 lg 2 p-des 1 ja 2 on liialt laialivalguv

ning annab kogumis sama seaduse § 28 lg-tega 2 ja 6 valitsusele sisuliselt piiramatud

tegutsemisvõimalused.

Vaidlustatud korraldused on ka sisuliselt õigusvastased. Tervete inimeste puhul on maski

kandmine isikuid kahjustav. Pikaajalisel maskikandmisel kogunevad maskidesse mikroobid,

mis imbuvad lõpuks kopsudesse ja soodustavad kopsuvähi tekkimise võimalust.

Maskikandmise kohustusega võib kaasneda oluline tervisekahju kuni potentsiaalse surmani

välja. Maskikandmise kohustuse kahjulikkusest kõnelevad argumendid on väga kaalukad.

Korralduste andmisel ei ole nendega vähimalgi määral arvestatud. Maskikandmise kohustust

3-20-2585

3(9)

kehtestavate korralduste põhjendustes pole selgitatud, miks ja millistele teaduslikele

argumentidele

tuginedes

on

maskide

kandmisest

tulenev

kasu

suurem

nende

kohustuslikkusest tulenevast kahjust. Maskikandmisega kaasneb ebamugavustunne. Samuti

võib kaasneda peavalu ja hingamisraskused, näohaavandid. Lisaks põhjustab maskikandmine

raskusi inimestega suhtlemisel.

Covid-19 ei ole uudne haigus ja sellest tulenev väidetav risk on ülepaisutatud. Eestis ei ole

üldine suremus 2020. a võrreldes eelmiste aastatega kasvanud. Järelikult ei ole alust

kohaldada Covid-19 suhtes eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise erakorralisi

meetmeid (sh üldist maskikohustust). Covid-19 jaoks on olemas efektiivne ravi. Korraldustes

pole põhjendatud, mille poolest on SARS-CoV-2 selline viirus, et selle puhul – erinevalt

gripist – maski kandmine aitab. Seejuures pole ka maskikandmise kohustust kehtestavates

korraldustes arusaadavalt selgitatud, millistele viroloogiaalastele teadusanalüütilistele

uuringutele tugineb eeldus, et maskikandmise kohustus vähendab viiruse levikut. Maskid

lasevad viiruseosakesi läbi, sest viiruseosakeste mõõtmed on sedavõrd väikesed.

PCR-test ei ole sobiv meede selgitamaks välja, kui palju on populatsioonis viiruse

edasiandmise võimekusega inimesi. PCR test võib anda liialt palju valepositiivseid tulemusi

ja seepärast peaks kellegi nakkusohtlikkuse kinnitamise või ümberlükkamise eeldusena

esinema vastav meditsiinitöötaja põhjendatud hinnang. Seega ei ole põhjendatud kehtestada

maskikandmise kohustust lähtuvalt sellest, et positiivsete PCR-testide arv on suur.

Maskikandmise kohustus ei ole õiguspärane ka põhjusel, et see on kehtestatud

üldkohustusliku käitumisjuhisena. Maskikandmise otsus peab kujunema igaühel vabalt ja

riigil pole pädevust sekkuda niivõrd isiklikku privaatsfääri. Kohustuslikud meetmed peavad

olema tõenduspõhised ja hädavajalikud, et rahvatervise kavandatud eesmärke saavutada.

Elanikkonna üleüldise näomaskide kandmisega see nii ei ole. Kohustuslikud meetmed peavad

olema läbi kaalutud ja nad tuleb käiku lasta viimase abinõuna, kui ükski muu mittekohustuslik

meede ei toimi. Sellist analüüsi ei ole läbi viidud.

3. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebused läbi vaatamata või rahuldamata, leides, et üldise

maskikandmise kohustuse kehtestamine oli põhjendatud.

4. Tallinna Halduskohus jättis 11.02.2022 otsusega kaebused rahuldamata.

Vaidlust ei ole selles, et korraldused on antud kooskõlas Vabariigi Valitsuse seadusest (VVS)

tulenevate menetlusnõuetega (vt nt VVS § 26 lg 2 ja § 30) ning avaldatud Riigi Teatajas.

Korraldused on (vähemalt vaidlustatud maskikandmise kohustust puudutavas osas) sõnastatud

piisavalt selgelt, samuti on nad arusaadavad ja vastavad määratuse nõudele. Seega on mõlema

vaidlustatud korralduse puhul menetlus- ja vorminõuded täidetud.

PS ei keela seadusandja pädevuses olevate küsimuste delegeerimist täitevvõimule, kui

seaduses on piisavalt määratletud täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused, et välistada

täitevvõimu omavoli (Riigikohtu 20.12.2016 otsus asjas nr 3-4-1-3-16, p 111). Mida

intensiivsemalt isiku põhiõigust riivatakse, seda täpsem peab olema selliseks riiveks alust

andev regulatsioon (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-48-16, p 38). Praeguses asjas ei ole

tegemist sellise intensiivse põhiõiguse või –vabaduse piiranguga, et seda tohiks kehtestada

üksnes seadusega.

Vaidlustatud korraldustel on erinev seaduslik alus. Korralduse nr 282 aluseks oli selle

vastuvõtmise hetkel kehtinud NETS § 28 lg 6, arvestades sama paragrahvi lg 5 p-i 3 ja lg-t 8.

Alates 01.06.2021 on mõlema korralduse aluseks olnud (muu hulgas) NETS § 28 lg 2 p-d 1-3

ja 5 ning lg-d 5, 6 ja 8.

NETS v.r § 28 lg-te 2 ja 8 sõnastus viitab kasutatavate meetmete avatud loetelule ja

maskikandmise kohustuse kehtestamiseks vajalik volitusnorm on sellest tuletatav.

3-20-2585

4(9)

Maskikandmise kohustuse saab lugeda hõlmatuks ka NETS v.r § 28 lg 5 p-s 3 sätestatud

liikumisvabaduse piiranguga. Olukord, mil teatud ruumidesse (nn avalikesse siseruumidesse)

sisenemisel ja seal viibimise ajal tuleb inimestel kanda maski või katta nina või suu, on

käsitatav liikumisvabaduse piiramise ühe (võrdlemisi leebe) variandina. Alates 01.06.2021

hakkas kehtima NETS § 28 lg 2 p 5, mis volitas Terviseametit ja lg-s 6 sätestatud juhul

vastustajat kohustama isikuid järgima nakkusohutuse ettevaatusabinõusid. Seega kuigi ka

pärast NETS §-i 28 muutmist ei ole maskikandmise kohustust kui üht nakkusohutuse

tagamise meedet otsesõnu nimetatud, on see NETS § 28 lg 2 p-st 5 otseselt tuletatav. Ka

nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmise seaduse eelnõu 347 SE seletuskirjas on

märgitud, et üheks nakkusohutuse ettevaatusabinõuks võivad olla maskid, visiirid jt

isikukaitsevahendid. Seaduses sätestatud võimalus kohustada isikuid järgima nakkusohutuse

ettevaatusabinõusid on maskikohustuse kehtestamiseks piisav seaduslik alus. Seega on nii

korraldus 282 kui ka korraldus 305 formaalselt põhiseaduspärased.

Korraldused nr 282 ja 305 ei ole õigusvastased ka põhjusel, et neil on väga lai adressaatide

ring – kogu Eesti elanikkond. NETS § 28 lg 8 võimaldab rakendada eriti ohtliku

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid, meetmeid ja piiranguid ka uudse

ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6

tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega.

NETS § 2 lg 2 ei ole põhiseadusevastane. See sätestab, millistele tunnustele vastavat haigust

tuleb lugeda uudseks ohtlikuks nakkushaiguseks. Seadused kehtestataksegi teatava

abstraktsusastmega, sest ilmselgelt ei ole seadusandjal võimalik kõiki elulisi olukordi ette

näha, mh seda, millised haigused võivad tulevikus tekkida ja kuidas elanikkonda ohustama

hakata. Norm on koos selles viidatud NETS § 2 lg 1 p-ga 3 piisavalt selgelt määratletud, tuues

välja, millistele tunnustele vastavat haigust saab lugeda uudseks ohtlikuks haiguseks. Samuti

ei ole põhiseadusvastane NETS § 28 lg 8, mis annab vastustajale pädevuse rakendada uudse

ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks mh nõudeid, meetmeid ja piiranguid, mis on ette

nähtud eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

Vaidlusalused korraldused on haldusaktid ehk üldkorraldused haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 51 lg 2 mõttes. Seadusandja on andnud vastustajale õiguse kehtestada uudse ohtliku

nakkushaiguse leviku tõkestamiseks meetmeid korraldusega. Seega on vastuvõetud korraldus

kooskõlas seadusandja volitusnormiga. Üldkorralduse kehtivus peab olema piiratud kas

isikuliselt, ruumiliselt või ajaliselt. Praegusel juhul on korralduste nr 282 ja 305 kehtivus

piiratud ajaliselt, st piirangud on kehtestatud ajutiselt. Korralduse nr 282 p-st 22 ja korralduse

nr 305 p-st 19 nähtuvalt hinnatakse meetmete ja piirangute vajalikkust hiljemalt iga 2 nädala

tagant. Seda on vastustaja ka teinud, karmistades või leevendades meetmeid ja piiranguid

olenevalt aktuaalsest olukorrast.

Vaidlusalustes korraldustes, neid muutvates korraldustes ja nende seletuskirjades on

selgitatud, et maskikandmise kohustus koos teiste piirangutega on kehtestatud eesmärgiga

hoida ära või vähendada nakatumist SARS-CoV-2 viirusega ning seeläbi kaitsta inimeste elu

ja tervist ning riigi ja tervishoiusüsteemi toimepidevust. Tegemist on PS-iga kooskõlas

olevate kaalukate eesmärkiga. Vastustaja on teadusuuringutele tuginedes leidnud, et maski

kandmine lisameetmena võimaldab tõkestada nakatumisi, sest viirus levib inimeselt inimesele

mh õhu teel piisknakkuse kaudu ja maskidel on filtreerivad omadused. Lisaks on olulised

ruumi täituvuse vähendamine, distantsi hoidmine, kinnise ruumi hea ventilatsioon, käte

desinfitseerimine.

Õige pole kaebajate seisukoht, et maskikandmise kohustuse kehtestamine ei ole sobiv meede.

Seletuskirjadest nähtuvalt lähtus vastustaja Covid-19 nakatumist puudutavast teabest,

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetest ning Haiguse Ennetamise ja Tõrje

3-20-2585

5(9)

Euroopa Keskuse (ECDC) hinnangutest. Tegemist on autoriteetsete rahvusvaheliste

organisatsioonidega, kelle antud hinnangutest sai põhjendatult lähtuda. Korralduse nr 305

seletuskirjast nähtub, et teiste seas võeti arvesse ka näiteks USA-s tehtud teadusuuringut,

mille kohaselt töökeskkonnas rakendatud maskikohustus vähendas nädalas haigus- ja

surmajuhtude juurdekasvu vähemalt 10% võrra. Samuti leiti Kanada andmete põhjal, et

kohustuslik maski kandmine vähendab nädalast juhtude arvu 20-22% võrra. Maski kandmise

kohustuse kehtestamisel on tuginetud ka Teadusnõukoja ja Terviseameti soovitustele.

Arvestades maski võimet filtreerida sissehingatavat ja väljahingatavat õhku, ei saa maski

kandmist pidada kuidagi ebasobivaks meetmeks koosmõjus teiste asjakohaste meetmetega.

Kaebajate esitatud tõenditest ei nähtu üheselt, et maskikohustus oleks eesmärgipäratu või

inimeste tervisele ohtlik. Vastustaja on õigesti märkinud, et kõikide Covid-19 pandeemia

lahendamise abinõude osas ei ole olemas sajaprotsendilist teaduslikku üksmeelt ja aja jooksul

võidakse varasemaid arusaamu ümber lükata. Uudse koroonaviiruse teaduslik uurimine on

kestev ja dünaamiline protsess. Seetõttu sõltub empiiriliselt kogutud teadmiste hulk väga palju

konkreetsest ajahetkest. Pelgalt see, et kaebajate väiteid tõendavad (või võivad tõendada) ka

mõned teadusuuringud, ei võimalda teha lõplikke järeldusi. Kohus ei saa anda hinnangut

sellele, milliste teadlaste hinnang on õige. Samuti ei saa kohus sobiva meetme valimise kui

kaalutlusotsuse tegemisel asuda vastustaja asemele ja hinnata, millistest teadusandmetest

tuleks või millisest ei tohiks lähtuda. Ühtlasi ei saa kohus kehtestatud piirangute

õiguspärasuse hindamisel kaaluda, kas mõne kaebajate viidatud teadusuuringu tulemus on

„õigem“ kui uuringud või analüüsid, millest vastustaja kaalutlusotsus(t)e tegemisel lähtus.

Kaebajad leiavad põhjendamatult, et maskikandmise kohustuse kehtestamine ei ole vajalik

meede. Arvestades piirangu olemust, ei ole piirangu eesmärki võimalik saavutada sama

tõhusalt mõne teise, ent isikut vähem koormava meetmega. Kohtule ei nähtu, et

maskikandmisega võrreldes oleks olukordades, kus piisava vahemaa hoidmine pole võimalik

ja kus piisav õhuvahetus võib olla takistatud (s.o mitmed siseruumid, sh ühistransport), veel

vähemalt sama tõhusaid, kuid põhiõigusi vähemriivavaid meetmeid. Kohus möönab (mh

kaebajate esitatud viiteid arvestades), et ka maski korrektse kandmisega ei ole võimalik

nakatumist täielikult ära hoida, kuid see ei anna alust pidada seda mittevajalikuks. Tegemist

ongi vaid ühe viiruse levikut takistava meetmega, mis toimib koosmõjus teistega.

Kaebajad väidavad alusetult, et tegemist pole uudse ohtliku nakkushaigusega. Viirus on

teadlastele veel tundmatu ja seda õpitakse alles tundma. See on korduvalt muteerunud ja

käitunud erinevate tüve puhul erinevalt ja ette ennustamatult. Covid-viirus on seni

teadaolevate andmete kohaselt väga nakkav. Seda näitavad erinevad statistikad üle maailma ja

ka Eestis. Kohtul puudub põhjendatud alus selles statistikas või tehtud Covid-testide

tulemustes kahelda. Viirus levik on toonud kaasa raskeid haigestumisi, põhjustanud

tervisekahjustusi ja palju surmasid. Lisaks puudub sellele efektiivne kättesaadav ravi. Seda, et

nakatumiste suur näitaja ei ole vaid välja mõeldud, näitab juba tervishoiusüsteemi

ülekoormatus Covid-patsientidega. Tahaplaanile on jäänud tavapärane plaaniline ravi ja teiste

haigete õigus ravile. Sellises olukorras oli vastustajal kohustus reageerida, mitte jääda ära

ootama kahjulikke tagajärgi nii avalikele huvidele kui ka inimeste õigusele tervise ja elu

kaitsmiseks. Seejuures oli vastustajal võimalus kaalutlusõiguse alusel valida, milliseid

kaitsemeetmeid tarvitusele võtta. Võrdlus gripiga ei ole asjakohane, sest praegused

teadusandmed ei kinnita, et nende ohtlikkus oleks samal tasemel. Uudse ja eriti ohtliku

nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mille kohaselt

tuleb uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohtu kohaste meetmetega võimalikul suurel määral

vähendada. Olukorras, kus teadusandmed viitavad, et maskikandmisest võib uudse ja ohtliku

viiruse leviku takistamiseks kasu olla, saab seda pidada sobivaks meetmeks. Koosmõjus teiste

viiruse levikut takistavate meetmetega võib ka maskikandmine vähemalt osaliselt nakatumiste

arvu kiiret kasvu pärssida, seega saab seda meedet pidada vajalikuks. Praegusel juhul ei ole

3-20-2585

6(9)

alust väita, et maskikandmise kohustus oleks ilmselgelt mittevajalik (st et see ei aitaks ühelgi

juhul soovitava eesmärgi saavutamisele kaasa ja samasugune eesmärk oleks saavutav isikute

õigusi vähemkoormava meetmega).

Piirangute mõõdukus tähendab nende proportsionaalsust kitsamas mõttes. Siinjuures tuleb

hinnata, kas hüve, mille piirangu kehtestamine annab, on kaalukam hüvest, millest isik

piirangu tõttu ilma jääb. Vastustaja on meetme rakendamisel, s.o maskikohustuse

kehtestamisel, kaalunud nii sellega kaasnevaid piiranguid kui ka võimalikku hüve, mida selle

rakendamine kaasa võib tuua (ennekõike viiruse leviku takistamine ja seega inimeste tervise

säilimise tagamine). Vaidlustatud meetmete rakendamisel tegi vastustaja kaalutlusotsuse.

Vastustaja kaalutlused maskikohustuse kehtestamisel ei ole olnud ilmselgelt meelevaldsed.

Piirangute kehtestamist ei muuda ebaproportsionaalseks ka see, kui mõned (hilisemad)

teadusandmed jõuavad/peaksid jõudma teistsugusele järeldusele. Maskikandmise kohustuse

kehtestamist ei saa pidada väga intensiivseks põhiõigusse sekkumiseks. Maskikandmine aitab

vähemalt osaliselt nakkusi ära hoida ning sel viisil takistada viiruse levikut ja inimeste

haigestumist. Ühtlasi aitab see kaasa nii meditsiinisüsteemi toimepidevusele kui ka ühiskonna

kui terviku toimimisele. Kaebajate väited maskide ohtlikkuse kohta ei ole piisavalt põhistatud.

Kehtestatud piirangud ei kohusta isikuid pikka aega (sama) maski kandma. Pikaajalisel

kandmisel väidetavalt paljunevate mikroobide tekitatud terviseriski vältimiseks on piisav

maskide korrapärane vahetamine.

Asja lahendamisel ei ole põhjendatud analüüsida üksikasjalikult iga kaebajate esitatud tõendit.

Mitmed kaebajate argumendid ja sellega seotud tõendid ei oma vaidlustatud korralduste

õiguspärasuse

hindamisel

tähtsust.

Nt

on

asjakohatud

kaebajate

viited

majandusprobleemidele, samuti kurtidele või psüühiliste probleemidega inimestele maskide

kandmisega kaasneda võivate probleemide kohta. Kaebajate viidatud jäätmeprobleeme on

võimalik vältida maske õigesti käideldes, sellekohast teavitustööd tehes ja inimesi

nõuetekohasele käitumisele üles kutsudes. Viited Hitlerile, Itaalia fašistidele ja nn

„karantiinikoonduslaagritele“ on kaebusi arvestades selgelt asjakohatud ja ülepingutatud ning

vastavad väited ja tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Ka kaebajate viited Weimari esimese

astme kohtu 08.04.2021 määrusele 9 F 148/21 on asjakohatud. Nimetatud kohtumääruse on

Jena Kõrgem Ringkonnakohus 14.05.2021 määrusega nr 1 UF 136/21 tühistanud (vt ka samas

asjas tehtud Saksa Liidukohtu 03.11.2021 määrust nr XII ZB 289/21). Kohtu pädevuses ei ole

samuti sekkuda teadustegevusse ja hinnata erinevate teadustööde aktsepteeritavust. Kohus

peab asja lahendamisel lähtuma vaid representatiivsetest ja laiemalt tunnustatud teadustöödest

ja teadlaste hinnangutest. Seda teavet vahendavad Teadusnõukoda ja rahvusvahelised

pandeemiate ohjamisega teelevad tippkeskused (ECDC, CDC, WHO), kelle arvamustest on

vastustaja praegusel juhul ka lähtunud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X, C ja Y paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.02.2022 otsus tühistada

ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebajad esitasid 30.12.2022 taotluse,

milles soovivad korralduse nr 305 osas üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele.

Kaebajad jäävad halduskohtule esitatud seiskohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele

järgmised vastuväited.

Asja lahendamisel tuleb jätta tähelepanuta vastustaja esitatud tõendid, mis ei ole tõlgitud eesti

keelde. Halduskohus leidis otsuses, et vastustaja on 03.01.2022 menetlusdokumendis piisavalt

põhistanud, miks on osa uuringust jäänud tõlkimata, kuid eelnimetatud menetlusdokument ei

sisalda selliseid põhistusi. Halduskohus andis 29.04.2021 määrusega vastustajale tõlgete

esitamiseks aega kaks kuud. Kuna vastustaja tõlkeid ei esitanud, eeldasid kaebajad, et

3-20-2585

7(9)

võõrkeelseid allikaid ei võeta asja lahendamisel arvesse. Selline käitumine ei ole aus kaebajate

suhtes.

Maskikandmise kohustus on formaalselt põhiseadusvastane. Halduskohus ei ole vastanud

kaebajate väitele seoses NETS-i liiga avara volitusnormiga. See võib kaasa tuua täitevvõimu

omavoli. Maskikandmise kohustuse kehtestamisega on mindud vastuollu demokraatliku

riigikorralduse aluspõhimõtetega, sest see eksib PS-st tulenevate parlamentaarse demokraatia

põhimõtete vastu. Pelgalt tehnilistest raskustest tulenevad eesmärgid ei tohiks tingida

olukorda, kus täitevvõimule antakse sisuliselt piiramatud volitused.

Kohaldatud meede ei olnud sobiv. Halduskohtu otsus ei sisalda põhjendusi, miks ei allu

Covid-viirus tavapärastele nn Farr’i seaduspärasustele. Põhjendatud ei ole väide, et

maskikandmine vähendab nakatumist või et mask filtreerib sissehingatavat ja väljahingatavat

õhku. Teadusnõukoda ja Terviseamet on suuresti täitevvõimu mõju all olevad asutused.

Kaebajate poolt viidatud uuringud näitavad, et viiruse levik ei sõltu maskikandmise

kohustusest ning Covid-viirus ei ole leviku muutuste poolest teistest viirustest erinev.

Halduskohus ei ole nendele väidetele vastanud. Statistilistest andmetest nähtub, et

maskikandmisel ei ole seost nakatumisnumbritega. Hulganisti arste ja isegi Terviseameti

ametnikke on seisukohal, et maskikandmisega seonduvate teadusuuringute tulemused on

suuresti vastuolulised. Nii on väitnud ka Teadusnõukoja juht olnud IL. Kohus pole vastanud

kaebajate väitele, et viiruse osakesed on oluliselt väiksemad kui maskide filtreerimise võime.

Euroopa standard EN14683:20191 käsitab üksnes maskide bakteriaalse filtratsiooni

efektiivsust, jättes kõrvale nende vastupanuvõime viirustele ja seentele. Viiruseosakesed

läbivad maski ilma tõkketa. Halduskohus oleks otsuse tegemisel pidanud arvesse võtma

kaebaja poolt esitatud teadusandmeid. Ka teadusandmetele tugineva otsustamise korral on

kohtutel pädevus asuda seisukohale, kas aluseks võetud teadusandmed on piisavalt

tunnustatud. Maskikandmise kohustusega saavutatakse lihtsalt inimeste psühholoogilise

allutamise efekt, sest teiste inimeste maskiga nägemine tuletab meelde kätepesu ja distantsi

hoidmise olulisest.

Meede ei olnud vajalik. Halduskohus pole põhjendanud, miks ei ole asjakohane jätta

inimestele vabadus, kas panustada viiruse leviku tõkestamisesse vabatahtlikkuse alusel.

Halduskohtu otsusest ega vaidlustatud korralduste seletuskirjadest ei nähtu, miks ei ole

piisavalt mõjus vahend avaliku selgitustöö kaudu ühiskondliku diskussiooni kujundamine.

Väide, et maskikandmine aitab kaasa nakatumise vähendamisele, ei ole maskikandmise

kohustuse kehtestamiseks piisav argument, sest ka käte pesemine võib nakatuse ärahoidmisele

kaasa aidata, kuid selle kohustuslikkust pole ette nähtud. Ka õiguskantsleri büroo nõunik MK

on leidnud, et maskikandmine võiks jääda soovitusliku iseloomuga tegevuseks. Weimari

esimese astme kohtu 08.04.2021 määruses ning prof IK eksperdiarvamuses on leitud, et

kasutatud andmetel on piiratud teabeväärtus, kuna tulemused ei kajasta tegelikku elu, vaid

põhinevad eeldustel.

Meede ei olnud mõõdukas. Kohus pole põhjendanud oma seisukohta, et maskikandmise

kohustus ei ole intensiivne sekkumine põhiõigustesse. Samas kahjustab maski kandmine

tervist, tekitab probleeme suhtlemisel, raskendab hingamist ning on kasutamiseks ebamugav.

Inimene ei saa maskikandmisest hoiduda, sest igapäevasteks tegevusteks tuleb igal juhul

viibida ka avalikes siseruumides. Maskikandmise kohustus ei kohaldunud üksnes

meelelahutuskeskkonnas või harvadel juhtudel. Hispaania uuring on asjakohane ka Eestis

sõltumata sellest, et Hispaanias pidi maski kandma ka välitingimustes. Hispaanias teostatud

uuringu käigus ilmnenud maskikandmise ohtlikkust sisustavad asjaolud viitavad kõnekalt

sellele, et tegemist on ebaproportsionaalse meetmega. Vastustaja ei ole üldse kaalunud

meetme vastu rääkivaid argumente.

3-20-2585

8(9)

6. Vabariigi Valitsus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu

otsuse põhjendustega ning jäädes varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Seoses asjaoluga, et korralduse nr 305 p 8 on alates 03.04.2022 tunnistatud kehtetuks,

esitasid kaebajad 30.12.2022 taotluse, mille kohaselt soovivad nad tühistamisnõudelt üle

minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kaebajad soovivad taotleda tulevikus kahju

hüvitamist, samuti on menetluse jätkamine vajalik preventiivsetel eesmärkidel, kuivõrd

välistatud pole maskikandmise kohustuse taaskehtestamine.

HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt

on kehtetuks tunnistatud. Kohus ei lõpeta menetlust, vaid jätkab seda haldusakti

õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda

taotleb (HKMS § 152 lg 2). Tuvastamiskaebusele üleminek ei ole seejuures seotud HKMS §

45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega. Tuvastamiskaebuse

menetlemine on lubatav juhul, kui see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, nt kui kaebaja

soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõuet või kui

tuvastamisnõue aitab tal muul moel tulevikus oma õigusi kaitsta. Lisaks tuleb kohtul arvesse

võtta, kas kaebaja pöördus sobiva nõudega õigeaegselt kohtusse ja kui palju ressursse on asja

sisulisele lahendamisele juba kulunud. Arvestades eeltoodut, on praegusel juhul

jätkutuvastuskaebusele üleminek lubatav ja põhjendatud.

8. Kaebajad esitasid apellatsioonimenetluses uued tõendid. Apellatsioonkaebusele oli lisatud

err.ee portaalis 10.03.2022 avaldatud artikkel „Kadai: maski kandmine peaks olema soovitus“.

Samuti paluvad kaebajad 30.12.2022 menetlusdokumendis võtta asja materjalide juurde

videolõik TV3 07.12.2022 saatest „KolmeDOK: Koroonakriisi nähtamatud ohvrid“ ning

videolõik

meediaväljaande

Philadelphia

Inquirer

poolt

15.12.2022

korraldatud

vestluspaneelilt.

Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata. Kohus võtab vastu ainult sellise tõendi, millel on

asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti, antud

juhul korralduste nr 282 ja 305 õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Kohus peab

kontrollima, kas vastustaja otsustas siseruumides maskikandmise kohustuse kehtestamise üle

asjakohase teabe põhjal. Korralduses nr 282 sisaldunud maskikandmise kohustust sätestavad

normid kaotasid kehtivuse juba 02.06.2021. Korraldusega nr 305 kehtestati maskikandmise

kohustus 26.08.2021. Seega ei saanud ükski eelviidatud tõenditest olla allikaks, millele

vastustaja oleks saanud tugineda või pidanud haldusakte andes tuginema. Lisaks on esitatud

dokumentidel vaid ajakirjanduslik väärtus, neis ei viidata ühelegi teadusallikale.

9. Kaebajad leiavad apellatsioonkaebuses, et halduskohus on asja lahendamisel kasutanud

lubamatult tõendeid, mis olid vastustaja poolt eesti keelde tõlkimata.

Halduskohus kohustas 29.04.2021 määrusega Sotsiaalministeeriumit esitama vastuses

viidatud võõrkeelsete dokumentide tõlkeid kahe kuu jooksul määruse kättetoimetamisest

arvates (HKMS § 81 lg-d 1 ja 4). Sotsiaalministeerium edastas 25.06.2021 kahe dokumendi

tõlked. Apellatsioonkaebuses viidatud 17.12.2021 menetlusdokumendi p-s 38 esitasid

kaebajad seisukoha, et vastustaja viide nn Bangladeshi uuringule on põhjendamatu, sest

tõlgitud on üksnes kokkuvõte, kuid tõlkimata on muu hulgas jäänud lause An August 2020

phone survey in rural Kenya finds that while 88% of respondents claim to wear masks in

public, direct observation revealed that only 10% actually did, millest järeldub, et kuigi maski

kandmist kinnitasid telefoni teel 88% küsitletutest, kandsid vaatlusel maske vaid 10%

inimestest. Kaebajad järeldasid, et uuring ei anna seega jälgitavaid tulemusi. Vastustaja

3-20-2585

9(9)

selgitas 03.01.2022 menetlusdokumendis, et kõnealune lause viitab varasemalt tehtud

uuringule, kuid viidatud uuringus kasutati meetodina otsest maski kandmise vaatlust.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, et vastustaja esitas kohtule vaid uuringu kokkuvõtte tõlke,

ei tähenda, et tõlgitud osale tuginemine oli lubamatu. Kohtupraktikas on tavapärane, et

mahukatest dokumentidest, mis tervikuna ei pruugi olla asja lahendamisel üldse vajalikud,

tõlgitakse vaid osa, millega menetlusosaline soovib oma väiteid tõendada. Kaebajad ei ole

väitnud, et kohus oleks tuginenud tõendi sellele osale, mis oli tõlkimata. Vastustaja on

03.01.2022 dokumendis selgitanud kaebajale konkreetse ingliskeelse lause tähendust ning

asjaolu, et see ei ole konkreetse uuringuga puutumuses.

Apellatsioonkaebuses ei ole viidatud muudele tõlkimata tõenditele, millele halduskohus oleks

otsuse tegemisel tuginenud.

10. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kontrollis 31.10.2022 otsuses nr 5-

22-4 muu hulgas NETS § 28 lg-te 6 ja 8 vastavust põhiseadusele ning leidis kokkuvõtlikult, et

Vabariigi Valitsusel oli võimalik uudse ohtliku nakkushaiguse epideemilise leviku

tõkestamiseks piirata asutuste ja ettevõtete tegevust ning kehtestada muid liikumisvabaduse

piiranguid. Seega ei saa põhimõtteliselt enam vaidluse all olla küsimused, kas COVID-19 oli

uudne nakkushaigus, kas NETS-i normid olid piisavalt määratletud ning kas Vabariigi

Valitsus võis anda vaidlusalused üldkorraldused. Oluline on vaid küsimus, kas maskikandmise

kohustus oli proportsionaalne.

11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on maskikandmise kohustuse proportsionaalsuse

kontrolli õigesti läbi viinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega

korda neid (HKMS § 201 lg 4). Apellatsioonkaebuses pole esitatud väiteid, mida halduskohus

poleks juba hinnanud. Asjaolu, et halduskohus ei nõustu kaebajate seisukohtadega, ei tähenda,

et kohus oleks jätnud kaebaja väited ja tõendid tähelepanuta. Nii on halduskohus nt otsuse p-s

selgitanud, miks ta ei arvesta kaebaja esitatud tõenditega. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga ning leiab samuti, et vastustaja on korralduste andmisel asjakohaselt lähtunud

Teadusnõukoja ning rahvusvaheliste pandeemia ohjamisega tegelevate keskuste (ECDC,

CDC, WHO) teabest.

Piirangu proportsionaalsuse hindamisel tuleb lähtuda selle mõjust kaebajatele. Vabariigi

Valitsuse üldkorralduste peale ei saa esitada populaarkaebust. Kaebajad on rõhunud peamiselt

maski kandmise ebamugavusele ning tervistkahjustavale mõjule. Halduskohus on asjakohaselt

osundanud, et puuduvad teadusuuringud, mis kinnitavad maskide ohtlikkust, kui neid

nõuetekohaselt kanda. Ebamugavustunne ei ole piisav argument, kui sellele vastandub avalik

huvi viiruse leviku tõkestamiseks.

12. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole

menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)