3-20-2002/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-20-2002

Haldusasi

A.A.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.09.2020. a

relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/6693-12

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

A.A.i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja A.A.

esindaja Annika Kiisk

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Triin Randoja

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 15. septembri 2020 otsusega nr 4.2-1/6693-12,

(RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks kaebaja relvaloa nr DL50007381.

Otsuse kohaselt käitus kaebaja 23. juuli 2020 intsidendis viisil, mis sunnib kahtlema tema

usaldusväärsuses. Kaebaja viibis võõral kinnistul, keeldus lahkumast, ei allunud politseiametniku

korraldustele ning esitas suulisi ähvardusi. Vajadus tagada teiste isikute turvalisus ning avalik kord

kaalub üle kaebaja soovi olla jahimees ja õiguse pidada jahti tulirelvaga.

2. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 15. septembri 2020 otsuse nr 4.2-1/6693-12

tühistamise nõudes. Kaebaja hinnangul ei ole vaidlustatud otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud

tõendatud ja otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.

Vastustaja ametnikul puudub pädevus hinnata kaebaja isikuomadusi (nimetades kaebajat

kõrgendatud enesehinnanguga isikuks) ning anda hinnanguid, kuidas võib kaebaja kriisiolukorras

tegutseda. Kaebaja ei ole ohustanud enda ega kolmandate isikute turvalisust ning selline eluviis

või käitumine ei ole talle omane.

PPA jättis arvestamata sellega, et sisuliselt oli tegemist ühe perekonna probleemiga, kus mures

lapsevanemad soovisid veenduda, et nende tütrega on kõik korras. Kaebaja ei eita, et läks võõrale

kinnistule, kuid ta ei läinud kinnistul asuva maja juurde, vaid jäi eemale, ca 100 m kaugusele

majast. Kaebaja võis öelda kinnistu omanike pojale ebatsensuurseid väljendeid. On iseenesest

mõistetav, et kui keegi üritab isikut ATV-ga alla ajada ning ähvardab kirvega, ei jää isik enam

rahulikuks. Samuti ei palunud pererahvas kaebajal ja teistel isikutel kinnistult lahkuda enne

politsei saabumist. Kaebaja ei ole teinud ähvardust, et laseb kellegi maha või tekitab muul moel

tulirelva abil kehavigastusi.

3. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et RelvS § 43 lg 31 järgi ei pea tõendama, et kaebaja on edaspidi relva kasutades

ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada tõenäoliseks.

Kaebaja tungis võõrasse valdusse, keeldus sealt lahkumast vaatamata valdaja korraldusele,

ähvardas kinnistu valdajat tapmisega ning üritas füüsiliselt kinnistu valdajaid rünnata. Inimene,

kes tungib sisuliselt teise isiku koju, asub seal elavaid isikuid ähvardama ning üritab ka füüsilist

kallaletungi, ei sobi relvaluba omama.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Halduskohus jättis 25. aprilli 2022. a otsusega kaebuse rahuldamata.

5. Halduskohus selgitas, et RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamiseks võib

järelduse, et isiku käitumine on tema enda või teise isiku turvalisust ohustav ning isik on seetõttu

sobimatu relva omama, teha ka selliste isiku käitumist puudutavate asjaolude pinnalt, millel ei ole

seost relvaga. Enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise all peetakse silmas

laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida

temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada.

Tulenevalt RelvS § 43 lg-st 31 on sellise hinnangu andmise pädevus PPA-l.

6. PPA on jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja viibis 23. juulil 2020 ilma loata eravalduses.

Väljavõttega Politsei infosüsteemist juhtumi nr 3100,20,0417936 kohta on tõendatud, et

politseisse pöördus esmalt kinnistu omanike poeg ja hiljem tema isa põhjusel, et nende

territooriumile olid ilmunud esmalt kaebaja abikaasa ja õde ning mõne aja pärast ka kaebaja.

Väljavõttest ilmneb, et kaebaja ja tema abikaasa eirasid korraldust lahkuda eraterritooriumilt.

7. Seda, et kaebaja kasutas teiste isikute, ennekõike kinnistu omanike poja suhtes sobimatuid ja

ähvardavaid väljendeid, on oma ütlustes kinnitanud nii poeg ise kui ka tema ema. Kaebaja

agressiivset väljendusviisi ja negatiivset meelestatust on kinnitanud piirkonnapolitseinik K.K..

Kõiki sündmusega seotud tõendeid kogumis arvestades on kaebaja poolt ebaviisakate ja

ähvardavate väljendite kasutamine ka eluliselt usutav.

Politseiametniku vormikaamera videosalvestiselt nähtub, et kaebaja ei lahkunud kinnistult

koheselt pärast talle selleks politseiametniku poolt korralduse andmist. Kinnistu omanike poja

ütlused selle kohta, et kaebaja üritas teda rünnata, kuid kaebaja abikaasa ja viimase õde takistasid

kaebajat, on kooskõlas M. M. seletuses tooduga, mille kohaselt nägi ta turvakaamera otsepildi

vahendusel, kuidas kaebaja proovis kinnistu omanike pojale kallale tungida, kuid kaebaja abikaasa

ja õde takistasid teda. Seda, et kaebaja oli sel õhtul kinnistu omanike pojale järele jooksnud ja teda

taga ajanud, kinnitavad oma seletustes M. M. ja kaebaja tütar. Kaebaja viited kinnistul elavate

isikute käitumisele ei muuda olematuks tunnistajate ütlustes kirjeldatud kaebaja enda agressiivset

käitumist.

8. Kaebaja käitumist kogumis ehk selleks luba omamata võõrale kinnistule minemist, seal viibinud

isikutega suheldes ebaviisakate ja ähvardavate väljendite kasutamist, politseiametnike

korraldustele mitteallumist ning kinnistul viibivatele isikutele füüsiliselt kallale tungida

proovimist saab pidada teiste isikute turvalisust ohustavaks käitumiseks RelvS § 43 lg 31

tähenduses.

PPA on vaidlustatud otsuses põhjendatult pidanud kaebaja käitumist alarmeerivaks ja teinud selle

pinnalt prognoosi kaebajast tulevikus lähtuva ohu kohta, leides, et selline oht teiste isikute

turvalisusele kaalub üles kaebaja õiguse vabale eneseteostusele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses nõustub kaebaja, et RelvS § 43 lg 31 järgi isiku eluviisile hinnangu

andmiseks võib mõnikord piisata ka ühest intsidentist, kuid käesoleval juhul ei ole sellist intsidenti

esinenud. Kui kohtuväline menetleja oleks leidnud, et tegemist oli intsidendiga, kus oli ohus mõne

isiku elu või turvalisus, siis oleks kohtuväline menetleja algatanud ka väärteo- või

kriminaalmenetluse. Seda aga ei tehtud.

Vastustaja ei ole tuvastanud, kas tee, mis viib Kruusamäe kinnistule, on eratee või avalikult

kasutatav tee. Tee ääres põõsas on silt eravaldus ja videovalve märk, samas ei nähtu, et

kolmandatel isikutel on sildist edasi liikumise keeld. Kinnistu valdajad ei käskinud kaebajal

kinnistult lahkuda, seda tegi alles politseiametnik.

K.K.i kirjelduse kohaselt vaatas ta 27. juulil 2020 üle sündmusel tehtud vormikaamera salvestuse,

ning leidis, et kaebaja küll vaidleb politseiga, kuid allub käsklustele ega käitu agressiivselt.

Kohus ei ole arvestanud asja lahendamisel intsidendi tekkimise põhjust - iga vanem muretseb, kui

tema laps koju ei ilmu (hoolimata sellest, et tegemist on täisealisega, kuid kes elab vanematega

koos) ning lapsega ühendust ei saa. Samuti ei ole kohus arvesse võtnud kinnistul viibinud isikute

käitumist.

Kohus on tuginenud oma otsuses ka politseiametniku vormikaamera videosalvestisele, kuid

apellandile vastavat videosalvestist menetluse kestel avaldatud ei ole, samuti puudub märge

vastava tõendi kohta kohtuasja digitoimikus.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise

regulatsiooni tähendust, samuti, miks ta peab vaidlustatud otsust õiguspäraseks tuvastatud

asjaolude ning vastustaja kaalutluse osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Ringkonnakohus jagab põhiosas halduskohtu ja kaebaja seisukohta RelvS § 43 lg 31

tõlgendamisel. Sätte kohaselt võib PPA kaaluda relvaloa kehtetuks tunnistamist, kui isik on enda

või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama

või omama. Seadusandja ei ole piiranud isiku eluviisi või käitumist üksnes relva omamise ja

kasutamise asjaoludega. Säte suunab PPA-d arvestama kõiki asjaolusid, mis iseloomustavad

relvaloa omaja eluviisi või käitumist, s.h nii teda negatiivselt kui ka positiivselt iseloomustavaid

asjaolusid. Relv on suurema ohu allikas, mille omamine ja kasutamine on loakohustusega

tegevused. RelvS §-dest 32, 34, 36 ja 43 saab kokkuvõtvalt järeldada, et seadusandja on soovinud

minimeerida võimaluse, et relva omab ja kasutab isik, kes võib sellega ohustada ennast või teisi

isikuid või käituda õigusvastaselt. PPA peab relvaloa andmisel muu hulgas tegema prognoosotsuse

selle kohta, et isik on sobiv relva omama ja kasutama ega tekita seejuures ohuolukordi. Vastupidise

kahtluse korral on seega eelkõige isiku enda huvides selgitada ja vajadusel tõendada asjaolusid,

mis kahtluse ümber lükkavad. Sarnaselt on RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamise

eesmärgiks samuti vähendada potentsiaalset ohtu, mida kätkeb relva omamine ja kasutamine isiku

poolt. Seetõttu ka relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses on eelkõige isiku enda huvides

selgitada ja tõendada, miks menetluse alustamise tinginud olukord ei vii järelduseni, et isik on

sobimatu relva omama. Haldusorganil on uurimiskohustus ning vaidluse korral tuleb tal tõendada

faktilisi asjaolusid, millele ta relvaloa kehtetuks tunnistamisel tugines. Samas ei tule haldusorganil

tõlgendada asjaolude pinnalt tekkinud kahtlusi isiku kasuks. Otsuse tegemisel on oluline arvestada

avalikku huvi ohutuse tagamiseks.

13. RelvS § 43 lg 31 näeb ette kaalutlusõiguse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Samas

leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et PPA kaalutlusruum ei ole väga ulatuslik. Nimelt

nähakse normis kaalumise õigusliku eeldusena ette, et isik on sobimatu relva omama. Kui normi

eeldus on täidetud, s.t asjaolude pinnalt on tekkinud veendumus, et isik on sobimatu relva omama,

siis on raske näha asjaolusid, mis saaksid õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamata jätmist, s.t

otsust jätta relv isiku valdusse, kes ei ole sobiv relva omama ja kasutama. Sättes kasutatud mõiste

„sobimatu“ tähenduseks on ebasobiv, kokkusobimatu1. Seega sätte eelduse tuvastamise korral on

tegemist isikuga, kes on relvaga kokkusobimatu, kelle kätte ei tohiks relva usaldada. Praeguses

asjas ei ole tuvastatav, et vastustaja pärast sättes nimetatud eelduse tuvastamist oleks jätnud

kaebaja kahjuks arvestamata mõne sedavõrd kaaluka asjaoluga, mis võinuks muuta asja

lahendamist. Sarnaselt halduskohtuga ei näe ka ringkonnakohus, et vastustaja oleks teinud olulise

kaalumisvea, leides, et kaebaja huvi vabaks eneseteostuseks (relvaga jahipidamiseks) ei kaalu üles

avalikku huvi ohutuse tagamiseks.

14. Pooled on eri meelt ka selles, kas RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud eeldus üldse on täidetud.

Vaidluse all on seega, kas kaebaja käitumine 23. juulil 2020 toimunud intsidendiga seoses on

selline, et selle pinnal järeldada, et kaebaja on sobimatu relva omama.

Vaidlust ei ole selles, et 23. juuli 2020 õhtul viibis kaebaja ühes abikaasa, viimase õe ja tema

abikaasaga võõral kinnistul, kus neil tekkis konflikt kinnistu omanike ja nende pojaga. Konflikti

põhjuseks oli kaebaja täisealise tütre ette teatamata lahkumine kaebaja ja tema abikaasa juurest

ning elama asumine kinnistu omanike poja juurde. Konflikti tõttu tegi kinnistu omanike poeg

väljakutse politseile ning kinnistule saabusid politseiametnikud.

15. Vastustaja võttis konflikti ajal kinnistul viibinud isikutelt seletused, sündmusest on olemas

politseiametniku vormikaamera salvestus ja asja materjalidele hulgas on kaebajaga järgmisel

päeval vestelnud piirkonnapolitseiniku hinnang kaebaja kohta.

Konflikti osapoolte seletuste järgi süüdistavad mõlemal poolel olnud isikud teist poolt ebaviisakas

ja teisi isikuid ähvardavas käitumises. Nii kirjeldavad kaebaja abikaasa ja tema õde, kuidas

kinnistu omanike poeg sõitis ATV-ga neid ohustavalt ja nad said seetõttu tabamusi kividega;

samuti, et kinnistu omanike poeg käsitses kirvest ähvardaval viisil. Veel toovad kaebaja ja temaga

koos viibinud isikud esile oma sügava mure kaebaja tütre heaolu pärast, kahtluse, et tütar ei

vahetanud elukohta vabatahtlikult, sest on langenud kinnistul elavate isikute mõju olla ja võib

omaks võtta neile isikutele omase eluviisi, sh alkoholi liigtarvitamise, ja kahjustada sellega oma

tulevikku.

Konflikti teisel poole seletuste kohaselt käitusid nii kaebaja abikaasa kui ka kaebaja ebaviisakalt

ja üleolevalt, keeldusid kinnistult lahkumast ning ähvardasid eelkõige kinnistu omanike poega

füüsilise vägivalla ja tapmisega. Samuti kirjeldavad isikud, et kaebaja üritas rünnata kinnistu

omanike poega ja üritus jäi ellu viimata seetõttu, et kaebaja abikaasa ja tema õde kaebajat

takistasid.

1 Vt võrgulehekülg https://www.eki.ee/dict/ekss/

16. Halduskohus on tõendeid põhjalikult analüüsides otsuse punktides 18 kuni 21 selgitanud ja

põhjendanud, miks ta loeb kaebajale omistatava käitumise tõendatuks. Ringkonnakohus järgib

neid põhjendusi. Halduskohus on tõendeid hinnates vastanud kaebaja kõigile väidetele.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja esitanud samad väited uuesti, kuid ei ole selgitanud, miks ta

halduskohtu

hinnanguga

ei

nõustu.

Seetõttu

ei

ole

tõendite

täiendav

hindamine

apellatsioonimenetluses vajalik. Kaebajale on seega omistatav nii omaniku tahte vastaselt võõral

kinnisasjal viibimine, kinnistu omanike poja ähvardamine, tema ründamise kavatsus kui ka

politseiametnike korralduste täitmata jätmine.

17. Kaebaja väitel ei keelanud kinnistule viiva tee otsas olev silt kinnistule sissesõitu. Selle väitega

võib iseenesest nõustuda. See aga ei andnud kaebajale õigust viibida kinnistul pärast seda, kui oli

selge, et kinnistu omanikud on nende kinnisasjal viibimise vastu. Sõltumata sellest, et kaebaja

kinnitusel väljendasid kinnistu omanikud soovikinnistult lahkumiseks kaebaja abikaasale ja tema

õele enne kaebaja saabumist, pidi ka kaebajale olukorrast üheselt arusaadav olema, et kinnistu

omanikud soovivad muu hulgas kaebaja lahkumist. Konfliktist ega selle lahendamiseks politseile

väljakutse tegemisest ei saanud kaebajale jääda muljet, et tema viibimine kinnistul on omanike

poolt aktsepteeritav. See, kas kinnistule viiv tee on eratee või avalikult kasutatav tee ei ole

seejuures asja lahendamisel oluline. Kinnistul viibimine omaniku tahte vastaselt ei ole kooskõlas

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KSüS) § 32 lg-st 1 tuleneva õigusega viibida võõral maal

üksnes omaniku nõusolekul sõltumata sellest, kui kinnistule on tagatud juurdepääs avalikult

kasutatavalt teelt. Konflikti osapoolte vahel toimunut arvestades ei ole tõsiseltvõetav kaebaja

väide, et ta võis eeldada omanike nõusolekut kinnistul viibimiseks KSüS § 32 lg 2 alusel, kuna

kinnistu ei olnud tähistatud viisil, millest võiks järeldada omaniku soovi piirata kinnistul viibimist.

18. Politseiametniku vormikaamera salvestiselt (salvestisel alates 3:46, 8:15 ja 10:30) nähtub

selgelt seegi, et kaebaja tõepoolest on negatiivselt meelestatud kinnistu omanike suhtes, kasutab

ebatsensuurseid väljendeid ega ole valmis alluma politseiametnike korraldustele ja seab nende

tegevuse kahtluse alla. See lisab elulist usutavust kinnistu omanike ja nende poja kirjeldusele

kaebaja veelgi agressiivsemast käitumisest politseiametnike juuresolekuta, s.o enne nende

saabumist. Vastustaja poolt ärakuulamisel 25. augustil 2020 on kaebaja ise omaks võtnud nii

ärritumise konflikti ajal kui ka allumatuse politseiametnike korraldustele. Kaebaja käitumist ja

hinnangut sellele iseloomustab piirkonnapolitseiniku 5. augusti 2020 hinnang, millest ilmneb, et

24. juulil 2020 kaebajaga toimunud telefonivestluses viimane leidis, et tal on õigus suunata oma

täisealise tütre tegevust ning politseil puudus õigus teda takistada. Lisaks väljendas kaebaja

valmidust kasutada füüsilist üleolekut kinnistu omanike ja nende poja suhtes oma tahtele vastava

tulemuse saavutamiseks. Kaebaja suhtumist õiguskorda ilmestavad ka tema mitmed varasemad

väär- ja kuriteojuhtumid.

19. Kokkuvõttes on asjas kogutud tõendid veenvad ega jäta kahtlust, et vastustaja on vaidlustatud

otsuse tegemisel õigesti arvestanud kaebaja käitumisega, tehes sellest põhjendatult järelduse, et

kaebaja ei ole sobiv relva omama. Kaebaja ega konfliktis osalenud teiste isikute seletused ei lükka

seda järeldust ümber. Asjaolu, et ka konflikti teine pool võis käituda ebaviisakalt või agressiivselt

ei õigusta kaebaja käitumist. Kaevatava otsuse tegemisel ei olnud vastustaja ülesandeks selgitada

kaebaja süüd konfliktis, vaid hinnata, kas kaebaja on sobiv relva omama. Kaebajal võis olla

inimlikult arusaadav põhjus lähedase heaolu ja käekäigu pärast muretsemiseks. Kaebaja käitumine

sellises pingeolukorras viitab aga sellele, et ta on valmis võtma tema hinnangul õiglase tulemuse

saavutamiseks meetmeid, mis ei ole õiguskorras aktsepteeritavad, rikkuma teiste isikute õigusi

vähemalt kuni isikute füüsilise vägivallaga ähvardamiseni välja. Samuti ilmneb kaebaja

käitumisest valmisolek eirata avaliku võimu autoriteeti ja avaliku võimu kandja avaliku korra

tagamisele suunatud korraldusi.

Kaebaja ohtlikkust ei maanda see, et ta tavapäraselt, s.o mitte pingeolukorras võib käituda

rahulikult. Kaebaja väide, et vaidlusalune konflikt ei ilmesta kaebaja tavapärast käitumist, ei

muuda kuidagi seda, et konfliktsituatsioonis kaebaja käitumine tõi välja temaga seotud riskid.

Kaebaja ise näib endiselt pigem eitavat oma käitumise taunitavust ja selle ohtlikkust. Probleemi

eitamine osutab sellele, et kaebaja ise ei ole võimeline ohtliku käitumiseni viinud seisundit ära

tundma ega ohtlikkust maandama. Seega kaebaja enda suhtumine intsidenti kinnitab PPA

vaidlustatud otsuses tehtud järeldust kaebaja suhtes.

Praegusel juhul PPA tõepoolest ei reageerinud kaebaja käitumisele süüteomenetlusega. Seejuures

ei saa aga mööda vaadata sellest, et konflikti ägenemise ja tõsisemad tagajärjed võis ära hoida

politseiametnike sekkumine. Isikust lähtuva ohu tuvastamine süüteomenetluses ei ole RelvS § 43

lg-s 31 kohaldamise eeldus. Kui ka vaidlusaluses konfliktis kaebaja oma käitumisega ei täitnud

ühtegi süüteokoosseisu, viitab tema käitumine siiski võimalusele, et ta vähemalt kaalus kinnistu

omanike ja nende poja vastupanu murdmist ja tütre kaasaviimist füüsilise vägivalla abil olukorras,

kus ta teadis, et tal ei ole õigust sunnijõu kasutamiseks.

20. Kaebajal on õigus selles, et talle ei ole kohtuinfosüsteemis nähtavaks tehtud PPA 18. novembri

2020. a menetlusdokumenti, millega vastustaja edastas halduskohtule DVD-plaadi vormikaamera

salvestusega vaidlusaluse sündmuse kohta. Samas nähtub PPA 13. novembri 2020. a vastusest

kaebusele, et vormikaamera video on vastustaja poolt esitatud tõend (menetlusdokumendi lisa nr

15). Seega oli kaebajal olemas teave tõendi olemasolu ja esitamise kohta. Tõendiga ei olnud

võimalik tutvuda elektrooniliselt, kuid kaebajal oli menetluses siiski piisavalt aega selgitada,

kuidas ja kus on võimalik tõendiga tutvuda, arvestades, et asjas täiendavate seisukohtade esitamise

tähtaeg oli alles 12. aprillil 2022. Seetõttu ei pea ringkonnakohus PPA 18. novembri 2020. a

menetlusdokumendi kaebajale kohtuinfosüsteemis nähtavaks tegemata jätmist asja lahendamisel

oluliseks rikkumiseks. Kaebaja õiguste kaitse ei olnud sel põhjusel oluliselt takistatud. Isegi, kui

kaebajal jäi tõend tähelepanuta menetluse ajal halduskohtus, saanuks kaebaja oma asjakohased

väited ja seisukohad esitada apellatsioonkaebuses, kuna halduskohus viitas otsuses salvestisele

tõendina ja selgitas otsesõnu, et salvestis on kohtutoimikus DVD-plaadil. Kaebaja ei ole aga

apellatsioonimenetluses teinud etteheiteid halduskohtule eksimuste kohta videosalvestise

uurimisel. Ka ringkonnakohtule ei ole sellised eksimused äratuntavad.

21. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 26. aprilli 2022. a otsus

on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses.

Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)