3-22-2638/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2638

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2022.

a otsuse nr 15.3-3.4/247-5 ja 5. detsembri 2022. a

vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Olga Väina-Kesler

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja KA

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 27. detsembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-

22-2638 resolutsiooni punkt 2 ja teha selles osas asjas uus määrus, millega rahuldada

X esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt.

3. Peatada Politsei- ja Piirivalveameti 3. novembri 2022. a otsuses nr 15.3-3.4/247-5

sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmine ja keelata X Eestist väljasaatmine

kuni haldusasja nr 3-22-2638 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sündinud XX.XX.XXXX Eestis) omas 12.02.2018

väljastatud tähtajalist elamisluba (kehtivusega kuni 12.02.2023) püsivalt Eestisse elama

asumiseks.

2. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 03.11.2022 otsusega nr 15.3-3.4/247-5

välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p 3 alusel X tähtajalise elamisloa alates 03.11.2022

kehtetuks, tegi talle väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §72 lg 2 p 4 alusel

koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas

talle VSS § 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. X-le

on 1995. a-l väljastatud tähtajaline elamisluba, mille kehtivusaega on korduvalt pikendatud.

3-22-2638

2(6)

Viimati väljastas PPA 12.02.2018 tähtajalise elamisloa VMS § 118 p 9 alusel püsivalt Eestisse

elama asumiseks. Elamislubade andmisel ja pikendamisel on 4 korral juhitud isiku tähelepanu,

et kui ta ei käitu edaspidi õiguskuulekalt ning paneb toime uue süüteo, siis on PPA-l õigus

keelduda elamisloa andmisest või pikendamisest või algatada elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetlus.

PPA algatas 22.04.2022 teatisega VMS § 135 lg 2 p 3 alusel tähtajalise elamisloa kehtetuks

tunnistamise menetluse. X palus 07.09.2022 vastuväidetes teda elamisloast mitte ilma jätta,

kuna ta elab perega ja plaanib abielluda ning töötab ametlikult Rootsis. Tal on karistatus, kuid

kahetseb oma rikkumisi ja lubab rohkem mitte seadust rikkuda. PPA hinnangul kujutab isik

endast ohtu avalikule korrale, sest teda on korduvalt karistatud nii kriminaalkorras (kokku 6

korda, sh 2 karistust kehtivad) kui ka väärteokorras (kokku 20 korda, sh 5 karistust kehtivad).

Kuigi väärteokaristused on väiksema kaaluga, näitavad need siiski X meelestatust ja ükskõikset

suhtumist õiguskorda. PPA arvestab väärteokaristusi kriminaalse käitumismustri ja isikust

tuleneva ohu analüüsimisel. Esimese kuriteo pani isik toime 2007. a-l, olles 16-aastane. Isik on

pannud toime vara- ja isikuvastaseid ning liiklusalaseid kuritegusid, samuti rikkunud korduvalt

avalikku korda. X-st tuleneb avalikule korrale jätkuv ja reaalne oht. Viimati karistati isikut Viru

Maakohtu 11.12.2019 otsusega nr 1-19-8161 joobes juhtimise (09.11.2018) eest tingimisi

vangistusega 7 kuud (katseajaga 5 aastat). Korduvatele hoiatustele ja lubadustele vaatamata ei

ole isik oma käitumist muutnud ega suutnud hoiduda alkoholi kuritarvitamisest, mis on olnud

üheks olulisemaks faktoriks kõigi tema süütegude puhul. X puhul ei ole alust uskuda, et ta ei

pane enam toime uusi süütegusid, sest alates 2019. a-st on teda 12 korral toimetatud kainenema.

X kujutab endast ohtu ka riigi julgeolekule, sest pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale väitis

isik 28.02.2022 kella 2.00 paiku Narva Haigla ooteruumis viibides, et sõjategevus võib jõuda

ka Eestisse ning sel juhul on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti riigi vastu. Lisaks väitis isik,

et tal on selleks võimalus hankida relvi. X käitus ka 09.03.2022 kella 9.21 paiku Jõhvi

bussijaamas agressiivselt ning halvustas ukrainlasi. Venemaa kodanike puhul tuleb alates

24.02.2022 arvestada oluliselt suurema tõenäosusega tekkida võivaid ohte Eesti julgeolekule

(sh on Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt isamaa kaitse iga Venemaa

Föderatsiooni kodaniku kohus ja kohustus). Arvestades X tausta, tema süstemaatilisi

õiguserikkumisi ja Venemaa agressiooni toetamist, ei saa välistada, et isik jätkab sellist tegevust

ning muutub reaalselt ohtlikuks piirkonda saabunud Ukraina pagulastele või neid toetavatele

isikutele. Samuti esineb oht, et isik võib koondada enda ümber sama mõttelaadiga isikuid ning

korraldada avaliku korra vastaseid tegevusi. X võib lisaks Venemaa mõjutustegevuse huvides

jätkata rahvusliku ja poliitilise vaenu õhutamist ning viia ellu propagandaaktsioone, mille

eesmärk on olukorda eskaleerida. Ohu ennetamisel tuleb eeldada, et asjaolu saabumine on

tõenäoline, kui selle saabumine ei ole ilmselgelt välistatud (VMS § 14 lg 2, § 15 lg 1).

Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine ei riiva ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt isiku

õigusi. Perekonnaelu riivet ei esine, sest X on vallaline, tal ei ole lapsi, tema ema on 20.11.2008

surnud ja isa kohta andmed puuduvad. Isik on Eestis sündinud ja elanud siin terve oma elu, kuid

ei ole teinud erilisi püüdlusi Eesti ühiskonda lõimuda, sh ei ole soovinud taotleda Eesti

kodakondsust, vaid võttis 2021. a-l hoopis Venemaa kodakondsuse. See näitab, millisena näeb

X enda identiteeti. Isikul on head eeldused Venemaal hakkama saamiseks, sest vene keel on

tema emakeel ja Venemaa loodud riikliku kaasmaalaste ümberasumise programmi raames on

Venemaale juba asunud elama ligi miljon kaasmaalast. Takistusi ümberasumiseks ei tulene ka

X vanusest ja tervislikust seisundist. Kuigi X-l on Eestis eraelulisi sidemeid ja kinnisvara

(korter Narvas), ei kaalu mõningane eraelu riive üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigi

julgeolekule. PPA on isikut korduvalt hoiatanud, et kui ta jätkab süütegude toimepanemist, siis

tema võimalused Eestis elamiseks ükskord ammenduvad, mistõttu ei ole elamisloa kehtetuks

3-22-2638

3(6)

tunnistamise menetluses antud lubadused varasematest usutavamad. Kuna X puhul on tegemist

välismaalasega, kes kujutab endast jätkuvat ja reaalset ohtu Eesti avalikule korrale ja riigi

julgeolekule, tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, et vältida edasiste

süütegude toimepanemist. VSS § 14 lg 1 järgi saadetakse isik välja Venemaale. Arvestades X-

st tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, tuleb tema suhtes kohaldada

sissesõidukeeldu Schengeni alale. PPA-le ei ole teada ja ka X ei ole toonud esile põhjuseid, mis

tingiksid sissesõidukeelu kohaldamise VSS § 74 lg-s 2 märgitud 5 aastast lühemaks ajaks. X-l

on võimalus Eestisse tagasi pöörduda ja taotleda uut elamisluba, kui ta on näidanud reaalset ja

tõsist soovi muutuda ning temast tulenev oht on vähenenud.

3. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 05.12.2022 vaideotsusega nr 15.3-3.6/159 rahuldamata

X 14.11.2022 vaide PPA 03.11.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. Isikut ei ole tema

kodakondsuse alusel diskrimineeritud, sest elamisloa kehtetuks tunnistamise eest hoiatati teda

korduvalt just süütegude toimepanemise tõttu. Isiku 2022. a veebruari–märtsi sõnavõtud olid

üksnes täiendavaks ajendiks hinnata veelkord n-ö kriitilise pilguga temast lähtuvat ohtu

avalikule korrale ja ka riigi julgeolekule. X väited pereelu elamise kohta on jätkuvalt

üldsõnalised, mistõttu ei saa pidada oluliseks veaks, et PPA 03.11.2022 otsuses ei ole eraldi

käsitletud väiteid perega elamisest ja abiellumise kavatsusest. VMS-i tähenduses moodustavad

perekonna abikaasad ja alaealised lapsed ning teatud olukordades võetakse arvesse ka faktilist

kooselu. Praegusel juhul ei ole X väidetavat elukaaslast isegi nimetanud ja kuna teda ei olnud

välja toodud 2018. a-l tähtajalist elamisluba taotledes, siis ei saa kooselu olla kestnud väga

pikalt. X on küll Eestis pikka aega elanud, kuid tal puudub pikaajalise elaniku elamisluba.

Vaidlustatud otsuses on arvestatud mh asjaoluga, et isik on elanud terve elu Eestis.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 16.12.2022 kaebuse PPA 03.11.2022 otsuse nr 15.3-

3.4/247-5 ja 05.12.2022 vaideotsuse nr 15.3-3.6/159 tühistamiseks. PPA otsus diskrimineerib

kaebajat kui Venemaa kodakondsusega isikut. Kaebaja oli varem määratlemata

kodakondsusega ja võttis Narva elanikuna endale Venemaa kodakondsuse lihtsama piiriületuse

huvides pärast seda, kui ta tutvus Venemaalt pärit tüdrukuga. Kaebaja ei kujuta endast ohtu

avalikule korrale, sest ta on karistused ära kandnud ning tema suhtes ei ole alates 11.12.2019

algatatud ühtegi kriminaalasja. Tuleb arvestada, et kaebaja on lastekodu kasvandik ja igaüks

võib teha vigu. Kaebaja ei ole pannud toime esimese astme kuritegusid, tal on Eestis kinnisvara

ning elukaaslane, kellega ta kavatseb abielluda. Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld ei ole

õiguspärane. PPA ei arvestanud kaebaja Eestis elamise kestust ning sissesõidukeelu tagajärgi

kaebajale ja tema pereliikmetele. Kui PPA hinnangul rikuvad kaebaja väljaütlemised Ukraina

sõja ja ukrainlaste kohta rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise õhutamise

keeldu, jääb arusaamatuks, miks on PPA seda aktsepteerinud Eesti poliitikute puhul. Kaebaja

palus esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud otsuse jõustumise kohtumenetluse ajaks.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus 21.12.2022 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus

rahuldamata. Kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse vajadust millegagi põhjendanud ning üksnes

PPA otsuse vaidlustamise soov ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks. Kuna kaebajal

on esindaja, ei pea ta kohtumenetluse ajal viibima füüsiliselt Eestis. Seega ei muudaks esialgse

õiguskaitse kohaldamata jätmine kaebaja õiguste kaitset kuidagi raskemaks või võimatuks.

6. Tallinna Halduskohus andis 27.12.2022 määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele

üle Tartu Halduskohtule (resolutsiooni p 1) ning jättis X esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 2). Vastustajaga tuleb nõustuda, et kaebusest ei nähtu esialgse

õiguskaitse kohaldamise vajadust. Kaebajale ei saa tekkida nn pöördumatuid tagajärgi, kuivõrd

kaebuse rahuldamise korral ei oleks vaidlustatud haldusakti andmise eelse olukorra taastamine

põhimõtteliselt kuidagi takistatud. Ainuüksi PPA otsuse vaidlustamine ega asjaolu, et kaebuse

3-22-2638

4(6)

kohta ei ole veel jõustunud kohtulahendit, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist. Kaebajal

on võimalik osaleda halduskohtumenetluses esindaja kaudu või vajadusel ka videokonverentsi

vahendusel. Soov võtta kohtumenetlusest osa isiklikult ei ole eraldiseisvalt esialgse õiguskaitse

kohaldamise aluseks. Kaebuse eduväljavaated ei ole samuti nii märkimisväärsed, et esialgse

õiguskaitse taotlust aktsepteerides mõneti kogu vaidlust ette ära otsustada. Vaidlustatud otsus

on küllaltki põhjalik ning selles on analüüsitud kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule ning arvestatud ka võimalikku perekonna- ja eraelu riivet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub 11.01.2023 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.12.2022

määruse resolutsiooni p 2 ning rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja soovib

peatada PPA 03.11.2022 otsuse jõustumise, sest selle peale on esitatud kaebus, mille kohta ei

ole tehtud jõustunud kohtulahendit. Kaebajal on põhiseaduse kohaselt õigus viibida oma

kohtuasja arutamise lõpuni Eestis ning osaleda kohtuistungitel, tutvuda kohtuasjaga ja esitada

täiendusi. Kui halduskohtu hinnangul ei olnud kaebaja põhjendused esialgse õiguskaitse

vajadusest piisavad, tulnuks talle anda võimalus esitada täiendavad põhjendused. Lubamatu on

diskrimineerida neid Venemaa kodakondsusega isikuid, kes elavad Eestis ja loevad Eestit oma

koduks. Isikut ei tohi Eestist välja saata ainult seetõttu, et tal on Venemaa kodakondsus. Pole

arusaadav, mille põhjal PPA väidab, et Venemaa võimaldab oma kodanikele varjupaika, ning

kuidas saab inimene, kes ei ole Venemaal elanud ega oma seal kinnisvara ja sugulasi ega tööd,

kolida Venemaale ja jääda sinna elama. Halduskohtu määrusest jääb arusaamatuks, millist ohtu

kujutab kaebaja endast Eesti rahvale. Kaebaja suhtes ei ole alates 11.12.2019 alustatud ühtegi

kriminaal- või haldusasja. Kohtu hinnang vaidlustatud otsusele on põhjendamata. Kaebaja on

kaotanud vanemad, tuli lastekodust ja on eksinud, kuid tal on Eestis olemas eluase, töö ja sõbrad

ning partner, kellega ta kavatseb abielluda. Halduskohtu määruse tagajärjel saadetakse kaebaja

sellele vaatamata võõrale maale virelema.

8. Tallinna Ringkonnakohus võttis 12.01.2023 määrusega X määruskaebuse menetlusse

ning peatas HKMS § 208 lg 2 alusel määruskaebuse tagamiseks PPA 03.11.2022 otsuses nr

15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ja keelas X Eestist väljasaatmise

kuni tema määruskaebuse lahendamiseni.

9. Politsei- ja Piirivalveamet palub 26.01.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Kaebaja väited tema diskrimineerimisest ja kodakondsusjärgsesse riiki kolimise võimatusest ei

seondu esialgse õiguskaitse taotlusega, vaid PPA otsuse sisulise õiguspärasusega. Halduskohus

leidis põhjendatult, et kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Õiguskaitsevajadust ei tingi

asjaolud, et kaebajal ei ole Venemaal elukohta, sugulasi või tööd. Kaebaja on Venemaa kodanik

koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Venemaa on kohustatud oma kodaniku tagasi

võtma ja vajadusel teda aitama. Kaebajal on esindaja ja tema õigused ei jääks kohtumenetluses

kaitseta. PPA nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse eduväljavaadetele. Kaebajat on neljal

korral hoiatatud, et kuid ta paneb toime uue süüteo, võidakse algatada tema tähtajalise elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetlus. Rikkumiste tõttu on kaebajale ka varasemalt antud tähtajaline

elamisluba seaduses sätestatud maksimaalsest tähtajast lühemaks ajaks. Kaebaja ei pannud

praegu küll toime uut süütegu, kuid temaga toimus kaks intsidenti, mille alusel PPA otsustas

algatada elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. Kaebaja teadis, et menetluse tagajärjel

võidakse ta riigist välja saata ja kohaldada tema suhtes sissesõidukeeldu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-22-2638

5(6)

10. Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks

enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava

hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Vajaduse korral tuleb esialgset

õiguskaitset kohaldada ka siis, kui pöördumatute tagajärgede saabumine pole kindel (nt

Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 11). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel

peab kohus HKMS § 249 lg‑te 1 ja 3 järgi arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate

lahenduste tagajärgi kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu

27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei eelda seejuures

kaebusel väga heade eduväljavaadete olemasolu, vaid esialgse õiguskaitse kohaldamise saaks

iseseisvalt välistada üksnes kaebusel igasuguste usutavate eduväljavaadete puudumine (nt

Riigikohtu 14.12.2004 määrus nr 3-3-1-85-04, p 16; 22.11.2004 määrus nr 3-3-1-76-04, p 8).

11. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi vaidlustatud PPA 03.11.2022 otsusega nr 15.3-

3.4/247-5 tunnistati kehtetuks X-le väljastatud tähtajaline elamisluba, mis kehtinuks kuni

12.02.2023 ja vastav tähtaeg on praeguseks möödunud, ei mõjuta see esialgse õiguskaitse

taotluse lahendamist. Ringkonnakohus jääb 12.01.2023 määruses avaldatud seisukoha juurde,

et praeguses asjas piisab kaebaja õiguste kaitseks sellest, kui kohus keelab kohtumenetluse

ajaks tema väljasaatmise (vt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p-d 21 ja 23;

13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12.1).

12. Halduskohus ja PPA on põhjendamatult leidnud, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse

vajadus. HKMS § 249 lg 1 tähenduses õiguskaitsevajaduse esinemine ei nõua tingimata seda,

et kaebuse rahuldamise korral oleks kohtuotsuse täitmine sootuks võimatu. Praegusel juhul on

selge, et kuigi kaebajat oleks objektiivselt võimalik Venemaale välja saata ja pole alust arvata,

et kaebajal ei oleks põhimõtteliselt võimalik Venemaal edasi elada, kaasneksid sedavõrd olulise

elumuutusega isikule märkimisväärsed raskused igapäevasel toimetulekul. Esialgse õiguskaitse

vajaduse möönmiseks piisab sellest, et kui kaebaja peaks juba enne kohtumenetluse lõppu teise

(olgugi kodakondsusjärgsesse) riiki elama asumiseks lahkuma töölt ja sissetuleku puudumise

tõttu tõenäoliselt võõrandama Eestis asuva kinnisvara, oleks varasema olukorra ennistamine

kaebuse rahuldamise korral vähemalt keeruline või ilmselt isegi võimatu. PPA ei ole väitnud,

et kaebajal oleks Venemaal lähedasi, kes saaksid teda aidata, ning kuigi kaebuse väidetest võib

justkui järeldada, et kaebaja elukaaslane elab Venemaal (st kaebaja märkis, et sai tuttavaks

Venemaalt pärit tüdrukuga ja võttis 2021. a-l Venemaa kodakondsuse lihtsama piiriületuse

huvides), ei saa kohus hetkel sellisele oletusele siiski määrust rajada. PPA viited, et Venemaa

on kohustatud kaebajat abistama ja kaebaja Venemaale elama asumine ei ole võimatu, omavad

tähtsust eelkõige asja sisulisel lahendamisel. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine

saaks ringkonnakohtu arvates olla seega põhjendatud üksnes juhul, kui kaebuse eduväljavaated

on sisuliselt olematud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kuigi PPA

on elamisloa kehtetuks tunnistamist ja koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemist

põhjendanud kaebajast lähtuva jätkuva ja reaalse ohuga avalikule korrale ja riigi julgeolekule,

ei ole ringkonnakohtule siiski ilmselge, et väidetav oht on piisavalt tõsine, et õigustada kaebaja

elamisloa kehtetuks tunnistamist ja riigist väljasaatmist. Tuleb möönda, et kaebaja on pannud

varasemalt toime hulgaliselt süütegusid ning talle on antud korduvalt võimalusi oma käitumist

parandada, kuid ta ei ole võtnud seda tõsiselt. Samas on PPA sisuliselt nõustunud, et kaebajaga

seotud asjaolude n-ö ülevaatamise tingisid 28.02.2022 ja 09.03.2022 intsidendid, mille eest ei

ole kaebajat karistatud. Puudub vaidlus, et pärast 09.11.2018 toimunud joobes juhtimise eest

Viru Maakohtu 11.12.2019 otsusega nr 1-19-8161 määratud tingimisi vangistust ei ole kaebaja

uusi süütegusid toime pannud (s.o ligi 3 aasta jooksul), kuigi teda on tulnud korduvalt toimetada

3-22-2638

6(6)

kainenema, mis on olnud varasemate süütegude puhul oluliseks riskiteguriks. Sellele vaatamata

ei saa kaebajast avalikule korrale lähtuvat ohtu pidada sedavõrd akuutseks, et kaebaja tuleks

Eestist viivitamata välja saata. Isegi kui välismaalasest lähtuv oht avalikule korrale on piisav

elamisloa kehtetuks tunnistamiseks, ei pruugi see olla piisavalt tõsine isiku väljasaatmiseks (vrd

Riigikohtu 26.01.2022 otsus nr 3-20-915, p-d 16 ja 20).

14. PPA 03.11.2022 otsusest ei nähtu samuti asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebaja

kujutab endast sedavõrd tõsist ohtu riigi julgeolekule, et ta tuleb Eestist viivitamata välja saata.

Iseenesest on õige, et arvestades Venemaa kallaletungi Ukrainale ja selle õigustamiseks esitatud

põhjendusi ning Venemaa pikaajalist mõjutustegevust, mille eesmärgiks on olnud ka Balti riike

(sh Eestit) kujutada natsismi ja fašismi ideoloogiate toetajatena ning Venemaa „kaasmaalaste“

diskrimineerijatena, ei saa olla mõistlikku kahtlust, et Eestis elava Venemaa kodakondsusega

isiku poolt selliste avalduste tegemine, mis toetavad Venemaa tegevust Ukrainas, mõnitavad

ukrainlasi ja nende kannatusi või soovivad sõjategevuse Eestisse laienemise korral Venemaa

võitu ja lubavad sellele ise kaasa aidata, on ohuks Eesti riigi julgeolekule. Samas puuduvad

kõnealuste 28.02.2022 ja 09.03.2022 sündmuste asjaolude kohta täpsemad andmed ning PPA

ei ole otsuses ühegi konkreetse asjaoluga põhjendanud oma kahtlust, et kaebaja jätkab Venemaa

agressiooni toetavat tegevust ja seda isegi laiendada, koondades enda ümber mõttekaaslasi ning

korraldades avaliku korra vastaseid ning rahvuslikke pingeid süvendavaid ja vaenu õhutavaid

tegevusi (sh propagandaaktsioone), ohustades reaalselt ka Ukraina põgenike elu ja tervist. Ohu

ennetamisel ei ole küll võimalik lähtuda tõsikindlast teadmisest, vaid üksnes prognoosist, kuid

VMS § 14 lg 2 ja § 15 lg 1 ei anna siiski alust lähtuda pelgalt oletustest. Praegusel juhul tekitab

esmajoones küsimusi see, et PPA ei ole viidanud ühelegi asjaolule või sündmusele, mille alusel

saaks pidada tõenäoliseks või usutavaks, et kaebaja oma teadmiste, oskuste, isiksuseomaduste

vm poolest võiks selliseid eskaleerivaid tegevusi planeerida või ellu viia. Vaidlustatud otsuse

tegemise ajaks oli seejuures eeltoodud sündmustest möödas juba enam kui pool aastat.

15. Kokkuvõtlikult ei ilmne ringkonnakohtu arvates PPA 03.11.2022 otsusest ja 05.12.2022

vaideotsusest sedavõrd akuutset ja tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, et kaebaja

väljasaatmise kohtumenetluse ajaks (s.o ajutiselt) keelamine oleks avalikes huvides välistatud.

Esialgne õiguskaitse ei keela PPA-l teha ettevalmistavaid toiminguid lahkumisettekirjutuse

täitmiseks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 23; 13.11.2020 määrus nr 3-20-

349, p 13).

16. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus X määruskaebuse osaliselt ja tühistab Tallinna

Halduskohtu 27.12.2022 määruse resolutsiooni p-i 2. Ringkonnakohus teeb uue määruse,

millega rahuldab kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning keelab PPA 03.11.2022

otsuses nr 15.3-3.4/247-5 sisalduva lahkumisettekirjutuse sundtäitmise (st keelab kaebaja

Eestist väljasaatmise) kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

(allkirjastatud digitaalselt)