3-20-1807/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-20-1807

Haldusasi

X kaebus Tartu Vangla 28.08.2020. a ja 29.09.2020. a

protokolliliste otsuste (täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamine) tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. märtsi 2022. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 kohaldati alates samast päevast

kinnipeetav X suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse

paigutamist,

kehakultuuriga

tegelemise

keelamist

ning

vanglasisese

liikumis-

ja

suhtlemisvabaduse piiramist.

Käskkirja kohaselt 28. juunil 2020 kaebaja valvuriga toimunud jutuajamise käigus ägestus,

ähvardas üksuse juhti, öeldes „ma löön ta kasti“, ning kasutas üksuse juhi kohta muid ebaviisakaid

väljendeid.

2. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla

28. juuni 2020. a käskkirja tühistamiseks. Halduskohus tagastas kaebuse haldusasjas nr 3-20-1399

riigilõivu tasumata jätmise tõttu.

3. Tartu Vangla hindas kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise

vajalikkust 31. juulil, 28. augustil ja 29. septembril 2020 ning jõudis kõigil kolmel korral

järeldusele, et kohaldatud meetmeid tuleb jätkata. Hindamise kohta koostati samal päeval

protokoll. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 30. novembri 2020. a

käskkirjaga.

4. Kaebaja esitas Tartu Vanglale vaided 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilise otsuse

peale. Vaided jäid rahuldamata vastavalt 20. septembri 2020. a vaideotsusega nr 1-11/478-2 ja

5. novembri 2020. a vaideotsusega nr 1 11/539.

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 28. augusti 2020. a protokollilise

otsuse tühistamiseks. Hiljem täiendas kaebaja kaebust ka Tartu Vangla 29. septembri 2020. a

protokollilise otsuse tühistamise nõudega.

Kaebuse kohaselt kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid alusetult ning üksnes vanglaametnike

kiusliku suhtumise tõttu. Käskkirja aluseks toodud asjaolud pole tõendatud. Kaebajat süüdistatakse

ametniku ähvardamises, kes polnud isegi tööl sel päeval. Kaebaja on kandnud talle määratud

karistust 5 aastat ja selle aja jooksul pole toimunud ühtegi reaalset intsidenti ametniku või mõne

teise kinnipeetavaga, mis oleks lõppenud füüsilise kontaktiga. Sotsiaalprogrammide pinnalt tehtud

kaebaja iseloomustused on üksuse juhi kirjeldustega vastuolus ning jääb arusaamatuks, kuidas üks

asutus saab inimest nii erinevalt kirjeldada.

Kaebajat laimavad vangla viited temalt lõike- ja torkeriistade leidmise kohta. Vangla väide, et

kaebaja kambrist leiti teravaks ihutud plekitükk 29. juunil 2020, on alusetu. Kaebajal puuduvad

nende esemete omamise kohta distsiplinaarkaristused ning Tartu Vanglas poleks jäänud selline

leid karistamata.

6. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise vajaduse kohta koostatud

protokollide näol ei ole tegemist haldusaktidega ja neid ei saa tühistada.

Kaebaja varasem karistatus näitab, et ta on võimeline teisi isikuid nii ähvardama kui ka kehaliselt

väärkohtlema. Praegu kannab kaebaja karistust tapmise eest. Seetõttu ei saa tema ähvardavatesse

väljenditesse suhtuda kergekäeliselt. Sotsiaalprogrammide tagasiside ei ole praeguse vaidluse

lahendamise seisukohalt asjakohane, sest selle andmisel ei ole arvesse võetud kõiki kinnipeetavaga

seotud aspekte, sh tema varasemat kuritegelikku käitumist ega käitumist vangistuse jooksul.

Kaebaja on väga kiirelt ärrituv isik, kes väljendab vastumeelsust vanglas kehtestatud korrale ning

on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud. See annab aluse järeldada, et negatiivse

olukorra tekkimisel ärritub kaebaja kiiresti ja impulsiivsest käitumisest tingituna võib sellest

kujuneda ka reaalne oht teiste isikute elule või tervisele.

10. augustil 2020 leiti kaebaja elukambrist lauaplaadi vahele peidetuna lahtine žiletitera. Leitud

eset ei olnud võimalik siduda kummagi kambris paiknenud kinnipeetavaga, mistõttu ei viidud läbi

distsiplinaarmenetlust. Samuti leiti ka päev pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist

kaebaja elukambrist muu hulgas žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk.

Kaebaja käitumine näitab, et tema reaktsioon sündmusele võib avalduda alles mõne aja möödudes.

Nimelt leidis 28. juunil 2020 ähvardamiseni viinud sündmus aset 2020. a aprillis, kui üksuse juht

tegi kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse. Üksuse juht tegi kaebaja jaoks negatiivse sisuga

otsustused ka 27. augustil ja 15. septembril 2020 (jättis rahuldamata taotluse ja korduva taotluse

päevikukannete väljatrüki saamiseks). Vanglal tuli arvestada sellega, et kaebaja reaktsioon võib

avalduda ka mõne aja möödudes.

Enne 28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollide koostamist ei antud kaebajale võimalust

esitada oma arvamus või vastuväited. Siiski toimus enne uue protokolli koostamist suuline vestlus,

mille raames küsiti kaebaja arvamust.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

7. Tartu Halduskohus 18. märtsi 2022. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas Tartu Vangla

28. augusti ja 29. septembri 2020. a protokollilised otsused kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise kohta.

8. Halduskohus

sedastas,

et

kui

vangla

on

kohaldanud

isiku

suhtes

täiendavaid

julgeolekuabinõusid tema ohtlikkuse tõttu teistele isikutele või raske õiguserikkumise

ärahoidmiseks, tuleb tal ka isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise

otsustamisel veenduda selles, et meetmete algsel kohaldamisel tuvastatud oht esineb jätkuvalt ning

endiselt on piisavalt tõenäoline, et lähitulevikus leiab aset isiku rünne teiste isikute vastu või tõsise

õiguserikkumise toimepanemine. Praegusel juhul on vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamisel ning nende pikendamisel tuginenud kahele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud alusele –

sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist

julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi.

VangS § 69 lg-test 1 ja 3 tulenevalt on vangla kohustatud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamisel tuvastama meetme aluse jätkuva olemasolu ja seda põhjendama. Selleks

ei ole piisav pelgalt seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud.

9. Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist 28. juunil 2020 aset leidnud intsidendist ning

kaebaja varasemast käitumisest.

Intsidendi kohta valvuri koostatud ettekande nr 2-20-3589 (dtl 162) kohaselt vestles kaebaja

valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale 22. aprillil 2020 koostatud

ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta. Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik

vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole ettekandes välja toodud sõnu tegelikult

öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et

üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks „ma löön ta kasti“. Jalutuskäigult tagasi tulles umbes

kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta

ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid.

Vaidlusalustes protokollides leiti, et välistada ei saa, et kaebaja poolne ähvardamine või tõsisemad

tagajärjed võivad korduda, kui üksuse juht, keda kaebaja ähvardas, peaks kaebaja suhtes tulevikus

uuesti tegema mõne kaebajale mittemeelepärase otsuse.

Kaebaja individuaalse täitmiskavast ja kaebaja suhtes vangistuse jooksul koostatud ettekannetest

nähtub tõepoolest, et kaebajat on kirjeldatud kui impulsiivset inimest ning ta on vangistuse jooksul

olnud paljudel kordadel vanglaametnikega ebaviisakas, ärritunud kiiresti ning kasutanud nende

suhtes solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid.

10. Vaidlust ei ole, et kaebajale ei ole antud võimalust esitada tema suhtes täiendavate

julgeolekuabinõude pikendamise kohta arvamust kirjalikus vormis. Vastustaja kinnitusel küsiti

kaebajalt arvamust suuliselt ning kaebajaga vestlemisele enne meetmete kohaldamise pikendamist

viitab näiteks 29. septembri 2020. a protokollis väidetu, et kaebaja õigustab oma tegusid ega saa

aru toimepandu tõsidusest. See aga ei kinnita, et kaebajal olnuks võimalus avaldada oma arvamust

ja esitada vastuväiteid, olles selgelt teadlik, millise sisuga haldusotsuse tegemist tema suhtes

plaaniti. Seega ei saa olla veendumust, et kaebaja arvamuse ja vastuväidete nõuetekohane välja

selgitamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.

11. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas 2020. a aprillis toimunud intsidendiga seoses

kaebuse halduskohtule 28. juunil 2020 ning enne kaebuse esitamist läbis kaebaja kohustusliku

vaidemenetluse, mille tulemusel jäeti tema vaie rahuldamata 26. juuni 2020. a üksuse juhi tehtud

vaideotsusega. Seega sai kaebaja paar päeva enne 28. juuni 2020. a sündmust vaideotsuse ning

esitas samal päeval üksuse juhi suunas ähvarduse ja teiste ebaviisakate väljendite väljaütlemisega,

kohtule kaebuse 22. aprilli 2020. a ettekande pinnalt koostatud 21. mai 2020. a käskkirja

vaidlustamiseks. Eeltoodu ei kinnita et kaebaja oleks 28. juunil 2020 endast väljaminemisega

reageerinud pelgalt sündmusele, mis leidis aset mitu kuud tagasi.

12. Kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise kohta esitatud vanemvalvuri 29. juuni 2020. a

ettekandest nr 2-20-3612 (dtl 87) nähtub, et žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk võeti ära

kambrist, kuhu kaebaja oli paigutatud päev varem ning kust oli vahetult vabanenud teine

kinnipeetav. Seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, et need esemed kuulusid just kaebajale.

Kohtumenetluses tõi vastustaja välja veel faktid, et kaebaja kambrist leiti žiletiterasid ka 2020. a

augustis ja septembris. Tartu Vangla vanemvalvuri 10. augusti 2020. a ettekandest nr 2-20-4446

(dtl 86) ilmneb, et lahtine žiletitera võeti ära kambrist, kus kaebaja paiknes koos teise

kinnipeetavaga. Tartu Vangla 8. septembri 2020. a ettekandega nr 2-20-4930 (dtl 139) on aga

tõendatud, et samast kambrist, kus kaebaja viibis samuti koos teise kinnipeetavaga, võeti muu

hulgas ära isevalmistatud veekeetja, mis koosnes kuuest lahtisest žiletiterast, metallitükkidest ja

kahest ca 30 cm pikkusest juhtmejupist.

Need on asjaolud, mida vangla ei saanud kaebajast lähtuva ohu püsimise hindamisel tähelepanuta

jätta. Samas ei ole 10. augustil ja 8. septembril 2020 žiletiterade leidmisele vaidlustatud

protokollides viidatud. Kaebaja kambrist 29. juunil 2020 lõike-torkeriistade äravõtmisele viitas

vastustaja alles 28. augusti 2020. a protokollis, mitte aga varem koostatud 31. juuli 2020. a

protokollilises otsuses.

13. Tartu Vangla ei ole 28. augusti 2020. a ja 29. septembri 2020. a protokollilistes otsustes

nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud kaebajast lähtuva ohu jätkuvat esinemist otsuste

tegemise ajal ning ka kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik veenvalt sellise ohu

esinemist järeldada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

14. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et olukorras, kus kaebaja ka kaks kuud pärast täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamist oli ametnike suhtes negatiivselt meelestatud, ei saanud aru

toimepandu tõsidusest, õigustas oma tegevust ja ärritus jätkuvalt tema suhtes tehtud negatiivsete

otsuste peale, ei saanud järeldada, et oht ründeks oli ära langenud.

28. augusti 2020. a protokollist nähtuvalt leidis ähvardamiseni viinud sündmus aset aprillis. Siis

tegi üksuse juht kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse ja suhtumine sellesse väljendus ähvarduse

näol alles juunikuus. Seejuures ägestus kaebaja just 22. aprilli 2020. a ettekandes kajastatud peale.

Seega näitab kaebaja käitumine, et reaktsioon sündmustele võib avalduda ka alles mõne aja

möödudes.

29. septembri 2020. a protokollist nähtuvalt kaebaja õigustas oma tegusid ja ega saanud aru

toimepandu tõsidusest. Kui kaebaja ei mõistnud, et ähvarduste kaudu ei ole kohane

probleemolukordi lahendada ja tema varasem käitumine näitab suutlikkust reaalselt teist inimest

rünnata, siis ei saanud vangla olla veendunud, et järjekordse ebameeldiva otsustuse või tegevuse

puhul ei järgne sellele ka reaalset rünnet.

Julgeolekuabinõude pikendamise menetluses kaebaja mõistis, miks temalt arvamust küsitakse.

Vangla praktikas selgitati kinnipeetavale ka seda, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva

kohaldamise vajalikkuse hinnangul arvestatakse tema senist käitumist. Seega pidi kaebajale olema

teada ka see, milliseid asjaolusid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvesse võetakse

ning kaebaja käitumine vaidlusalusel perioodil ei saanud olla temale endale teadmata.

15. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas õiguslikku regulatsiooni täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva

kohaldamise põhjendatuse otsustamiseks ning hindas selle alusel vastustaja selgitusi kaebaja

üksikvangistuse jätkamise kohta, põhjendades arusaadavalt, miks jätkamine esitatud põhjendustel

ei olnud õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid

ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

17. Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv

kohaldamine oli vajalik, sest kaebaja pahameel vastustaja ametnike tegevusele võis ilmneda alles

mitme kuu möödumisel, kaebaja ei olnud mõistnud oma teo tähendust ega muutnud suhtumist

vangla ametnikesse ja seega ei saanud vangla olla veendunud, et oht ründeks on ära langenud.

Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

18. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on VangS § 69

lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada

(VangS § 69 lg 3). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks

peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude

kindlaks tegemiseks. Tulenevalt VangS § 69 lg-st 3 on selline kohustus jätkuv, s.t meetmete

jätkuvat kohaldamist ei õigusta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alustamise ajal

tuvastatud ohuolukord.

19. Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja

põhiõigusi, eelkõige vabadusõigust ning õigust vabale eneseteostusele. Meetmete kohaldamisel

nende mõju kaebaja õigustele ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamise aluse

esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata.

Tartu Vangla 28. juuni 2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 otsustaski vangla, et üksuse juhil tuleb

igakuiselt, kuid mitte varem kui ühe kuu möödudes meetmete rakendamisest hinnata täiendavate

julgeolekuabinõude jätkamise vajadust.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati 31. juuli 2020. a protokolliga

(tl 95), mille kohaselt tuli meetmete jätkamine otsustada uuesti mitte hiljem kui 2020. aasta

36. nädalal (30. augustiga algaval nädalal). Sarnaselt märgiti 28. augusti protokollis (tl 26)

meetmete jätkamise tähtajaks 2020. aasta 40. nädal (27. septembriga algav nädal) ja 29. septembri

2020. a protokollis (tl 27) 2020. aasta 44. nädal (25. oktoobriga algav nädal). Ringkonnakohus

mõistab käskkirjas ja protokollis sätestatud meetmete vajalikkuse hindamise tähtaega selliselt, et

sellega määratles vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise maksimaalse kestuse.

Seega protokollidel, millega jätkati kaebaja suhtes meetmete kohaldamist oli otsene mõju kaebaja

õigustele, kuna nendega pikendati kaebaja õigusi piiravate meetme kehtivust. Protokollid vastavad

seega haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele.

20. Vaidlustatud protokollidest nähtuvalt leidis vastustaja, et meetmete lõpetamiseks peab vanglal

olema veendumus, et kohaldamise aluseks olnud oht on möödas. Kui ohu möödumist kinnitavaid

asjaolusid ei ole ilmnenud, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära

langenud. Ringkonnakohus hinnangul jättis vastustaja sellega sisuliselt kaebaja ohtlikkuse

hindamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel. VangS § 69 lg-test 1 ja 3

tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamisel tuvastada ja

põhjendada meetme aluse jätkuv olemasolu. Selleks ei ole aga piisav seisukoht, et vanglal ei ole

veendumust, et oht on möödunud. Protokollides tulnuks selgitada, miks jätkuvalt tuleb kaebajat

pidada ohtlikuks teistele isikutele või pidada tõenäoliseks raske rikkumise toimepanemist kaebaja

poolt.

21. Kaebaja ohtlikkust põhjendatakse protokollides kaebaja poolt toime pandud kuritegude

iseloomu, eelkõige kuritegude ajas raskemaks muutumisega, kaebaja kiire ärrituvuse, 28. juunil

2020 üksuse juhi tapmisega ähvardamise, 29. juunil 2020 kaebaja kambrist torke-lõikeriistade

leidmise ning sellega, et kaebaja ärritus 28. juunil 2020 oli reaktsiooniks üksuse juhi 2020. aasta

aprillis tehtud otsusele, s.t kaebaja negatiivne suhtumine kestab pikka aega.

Ringkonnakohus leiab, et osa neist väidetest on ebaõiged ning osa ei kinnita, et kaebaja täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamiseta tõenäoliselt kasutab vägivalda teiste isikute suhtes.

22. Halduskohus osutas põhjendatult sellele, et vangla üksuse juhi 2020. aasta aprillis tehtud

ettekanne on üksnes kaudne põhjus kaebaja 28. juuni 2020 ärritusele. Nimelt määras vastustaja

üksuse juhi ettekandest alguse saanud menetluses kaebajale distsiplinaarkaristuse 21. mai 2020. a

käskkirjaga. Kaebaja vaie jäeti rahuldamata üksuse juhi vaideotsusega 26. juunil 2020 ja kaebaja

esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks 28. juunil

2020 (haldusasi nr 3-20-1239). Seega on kaebaja ärritumine 28. juunil 2020 pigem seostatav

sellega, et kaks päeva varem oli ta saanud vaideotsuse ja intsidendile eelnenud päevade jooksul

koostanud kaebuse kohtule. See selgitab, miks üksuse juhi ettekanne oli kaebaja jaoks sedavõrd

aktuaalne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi ajal 28. juunil 2020.

Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seetõttu põhjendamatult eeldanud, et kaebaja negatiivne

meelestatus reaktsioonina ametnike poolt kaebaja suhtes tehtud negatiivsetele otsustele või

tegevustele püsib mitmeid kuid. Vastustaja seisukoha vastu räägib seegi, et kaebaja ohtlikkust

teiste isikute suhtes seostatakse kaebaja kiire ärrituvusega. Impulsiivsus viitab hoopis, et kaebaja

ohtlikkus seostub probleemidega hetkeemotsioonide kontrollimisel, mitte pikaajaliselt ette

kavandatud tegude toimepanemisega.

23. Samuti ei ole näe ringkonnakohus selget seost kaebaja poolt toime pandud kuritegude ja tema

ohtlikkuse vahel vangla ametnike, eelkõige üksuse juhi suhtes. Nimelt ilmneb nii kaebaja

individuaalsest täitmiskavast kui ka vaidlustatud protokollidest, et kuritegude toimepanemise

soodusteguriks on olnud alkohol. Vanglas ei ole alkoholi tarvitamine lubatud, mistõttu väheneb ka

tõenäosus, et kaebaja käitumine väljub kontrolli alt. Kaebaja võimele teatud piirini siiski säilitada

kontroll oma käitumise üle ja järgida reegleid osutab seegi, et kaebaja ei ole vangistuse

täideviimise ajal kasutanud vägivalda teiste kinnipeetavate või vangla ametnike suhtes. Kaebaja

suhtes koostatud arvukad ettekanded näitavad, et kaebajale on tõepoolest omane kiire ärritumine

ja seejärel vangla ametnike suhtes ebaviisakas ja solvav kõnepruuk. Ometi ei ole need arvukalt

dokumenteeritud intsidendid viinud füüsilise vägivalla kasutamiseni. Vastustaja ei ole selgitanud,

miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise ajal samuti verbaalsest konfliktist

alguse saanud olukorras võis siiski arvata, et kaebaja soovides konflikti jätkata tõenäoliselt läheb

sõnadelt üle füüsilise vägivalla kasutamisele.

24. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja ohtlikkuse hindamisel

oli asjakohane arvestada nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu kui ka kaebaja

kambrist torke-lõikeriista leidmisega. Samas tuli asjaolusid hinnata kogumis ja seoses. Nii möönab

vastustaja isegi, et leitud torke-lõikeriista valmistamine ja omamine ei ole otseselt kaebajaga

seostatav, sest kaebaja oli paigutatud sellesse kambrisse üksnes päev varem keelatud eseme

leidmisest, kuna kambris varem viibinud kinnipeetav vanglast vabanes. Relvaga teostatav rünne

on kahtlemata ohtlikum, kuid ei pruugi iseenesest suurendada ründe tõenäosust. Hilisem

žiletiterade ja neist valmistatud keeduseadme leidmine kaebaja kambrist (millele vastustaja

vaidlustatud protokollides ei viidanud) näitab pigem, et kaebaja võimlik huvi žiletiterade

hoidmisel ei olnud luua relva teiste isikute ründamiseks, vaid valmistada neist seade vee

keetmiseks. Kuigi sellise seadme valmistamine ja hoidmine on keelatud, ei ole selline tegevus

otseselt seostatav kavatsusega vangla ametnikke rünnata.

25. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad

asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi VangS § 69 lg 1 mõttes.

26. Riigikohus on sedastanud, et VangS § 69 lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus

kohaldada ohjeldusmeedet1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb VangS § 69 lg-t 1 sarnaselt mõista

ka muude VangS § 69 lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel. Isiku

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus

sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust

lähtuvat võimalikku põgenemisohtu2. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab

silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa

võrdsustada ohuolukorraga. Vastustaja on vaidlustatud protokollis aga märkinud just seda, et ei

saa asuda seisukohale, et kaebaja käitumisest ei tulene ohtu, s.t et ohu esinemine ei ole vangla

hinnangul välistatud.

27. Protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust

seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei

ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas paneb seadus vastustajale kohustuse

kontrollida jätkuvalt ohu olemasolu, s.t veenduda et oht on jätkuv. Meetmete kohaldamise

jätkamise otsust ei olnud kohane põhjendada sellega, et intsidendist möödunud vastavalt kahe ja

kolme kuu jooksul ohu äralangemises ei saanud kindel olla. Tähelepanuväärne on, et meetmete

kohaldamise ajal ei toimunud kaebajaga uusi sarnaseid intsidente. Samuti ei saa mööda vaadata

sellest, et vastustaja tugines meetmete pikendamise otsustamisel ekslikule seisukohale, et

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi põhjuseks oli kaebaja mitu kuud

püsinud meelepaha üksuse juhi ettekande pärast, mis võiks osutada ohu jätkuvale püsimisele ka

meetmete kohaldamise algusest möödunud aja jooksul. Seega lähtus vastustaja kaebaja

ohtlikkusele hinnangut andes ebaõigest eeldusest. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei ole asjakohane

seegi, et vastustaja ametnike võimalikud tulevikus tehtavad otsused võivad samuti põhjustada

kaebaja meelepaha. Meetmete kohaldamise jätkamise otsustamise ajal ei olnud teada, kas ja

milliseid kaebajat mõjutavaid otsuseid võisid ametnikud teha. Seadusandja ei ole näinud ette

võimalust kohaldada vägivaldse kuriteo toime pannud kergesti ärrituva isiku suhtes täiendavaid

julgeolekuabinõusid nö igaks juhuks. VangS kohaselt tuleb ka sellise isiku puhul veenduda ja

põhjendada, et esineb konkreetne, mitte abstraktne oht, mille maandamiseks on vajalik kohaldada

täiendavaid meetmeid. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, miks erinevalt kaebaja varasemast

käitumisest, võib arvata, et uutele negatiivsetele otsustele reageeriks kaebaja füüsilise ründega.

Samuti ei ole kohane põhjendada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist sellega, et

kaebaja ei ole aru saanud oma teo tõsidusest ja õigustab oma käitumist. Täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole isikut karistada ega teda ümber kasvatada, vaid

üksnes tõrjuda isikust lähtuvat ohtu. Meetmeid ei ole alust kohaldada kuni kaebaja tunnistab oma

eksimust või lubab parandada käitumist tulevikus, vaid üksnes juhul, kui eksimuse eitamine lubab

järeldada käitumise eskaleerumist füüsiliseks vägivallaks. Seda järeldust ei ole vastustaja aga

käesolevas asjas suutnud põhjendada.

28. Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu

teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal. 28. augusti ja

29. septembri 2020. a protokollides toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et

kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks, kuna ei ole välistatud, et

kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk

vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja

protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele.

29. Seetõttu on Tartu Vangla 28. augusti ja 29. septembri 2019. a täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise jätkamise otsused õigusvastased juba põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega

põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist.

1 RKHK 25. aprilli 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9).

2 RKHK 19. juuni 2019. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12).

30. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

31. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)