3-22-1639/12 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-1639

Haldusasi

Vello Kase kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise ja tervise

kahjustamise eest

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vello

Kase

määruskaebus

Tartu

Halduskohtu

31. augusti 2022. a määruse peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vello Kask

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Vello Kase määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. augusti

2022. a määrus muutmata.

2. Jätta Vello Kase taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vanglas kinni peetav isik Vello Kask esitas 1. augustil 2022 Tartu Halduskohtule

hiljem täiendatud kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu

äranägemisel seoses kaebaja inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega. Kaebaja

leidis, et Tartu Vangla kambri põrandapind oli ebapiisav ja esines muid puudusi, mis tema

olukorda veelgi raskendasid (väljaspool kambrit ei ole võimalik veeta 8 tundi päevas;

mõttestatud tegevuse puudumine; halb ventilatsioon, küte ja valgustus; olmeruumis istekohtade

puudumine; sportimisvõimalused on viidud miinimumini; kambri nr 3050 tingimused

ebarahuldavad).

2. Tartu Halduskohus lõpetas 31. augusti 2022. a määrusega menetluse osas, milles V. Kask

nõuab kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 6. detsember 2018 –

6. detsember 2021 ja tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist

inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 ja tervise

kahjustamise eest ajavahemikul 2015 – 27. märts 2019. Kohus jättis V. Kase taotluse riigi

õigusabi saamiseks rahuldamata.

2.1. Tartu Halduskohus leidis, et vangla jättis 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3

õiguspäraselt läbi vaatamata kaebaja 28. märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotluse osas, mis

puudutab V. Kase väärikuse alandamist seoses ebapiisava põrandapinnaga perioodil

11. veebruar 2011 – 6. detsember 2021, kuna kaebaja oli varasemalt (6. detsembril 2021)

esitanud samasisulise kahjunõude ja vangla selle lahendanud 4. veebruari 2022. a otsusega nr

1-13/376-2. Kaebaja ei esitanud vanglale menetluse uuendamise taotlust ning haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 sätestatud aluseid ei esine.

Halduskohus leidis, et vangla jättis 4. veebruari 2022. a otsusega nr 1-13/376-2 õiguspäraselt

läbi vaatamata V. Kase kahju hüvitamise taotluse osas, mis puudutas kinnipidamistingimusi

perioodil 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018, kuna taotlus esitati tähtaega ületades ning

menetlustähtaeg ei kuulu ennistamisele. Asjaoludest nähtuvalt ei ole ilmnenud ühtegi mõjuvat

põhjust, mis võinuks tingida Tartu Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja

ennistamise. Praegusel juhul kaebaja poolt välja toodud asjaolu, et kaebaja sai Tartu Vangla

puudustest ja muudest rikkumistest teada alles 2019. aastal teise kinnipeetavaga vesteldes, ei

saa pidada tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Kaebaja pidi mõistma talle tekitatud kahju

kinnipidamistingimuste muutumisel, mitte aga siis, kui kaaskinnipeetav andis kaebajale

informatsiooni väidetavate rikkumiste kohta. Seega ei läbinud kaebaja nõuetekohaselt

kohustuslikku kohtueelset menetlust, kuna Tartu Vangla on 4. veebruari 2022. a otsusega nr 1-

13/376-2 ja 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3 õiguspäraselt kahju hüvitamise taotluse

mittevaralise kahju hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest perioodide 11. veebruar 2011

– 5. detsember 2018 ja 11. veebruar 2011 – 6. detsember 2021 osas jätnud läbi vaatamata.

Eeltoodud põhjendustele tuginedes tagastas kohus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas,

milles kaebaja taotleb hüvitist inimväärikuse alandamise eest perioodil 11. veebruar 2011 –

5. detsember 2018.

2.2.

Kaebaja on hüvitamisnõude osas, mis puudutab inimväärikuse alandamist perioodil

6. detsember 2018 – 6. detsember 2021 juba varasemalt läbinud kohustusliku kohtueelse

menetluse, saades vanglalt vastuse 4. veebruaril 2022. Kohus leidis, et kaebaja

hüvitamisnõudes, mis puudutab ajavahemikul 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021

inimväärikuse alandamist seoses kambri ebapiisava põrandapinnaga, tuleb menetlus lõpetada

HKMS § 152 lg 1 p 2 ja 124 lg 2 alusel. Kaebajal oli võimalus esitada inimväärikuse

alandamisega seonduv kahju hüvitamise kaebus kohtule tähtaegselt ning ta ka tegi seda

haldusasjas nr 3-22-399, kuid kohus tagastas kaebuse riigilõivu tasumata jätmise tõttu. Kaebajal

ei saa esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks, samuti ei oleks kaebuse esitamise

tähtaja ennistamise taotluse HKMS §71 lg 2 alusel lubatav. Kaebaja pöördus juunis 2022

halduskohtu poole mitmete kaebustega, mistõttu ei saanud olla takistustatud ka käesolevas asjas

esitatud kaebuse esitamine õigeaegselt.

2.3. Tartu Vangla jättis kaebaja 28. märtsi 2022. a kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata

osas, mis puudutab kaebaja tervise kahjustamist seoses ebapiisava põrandapinna ja

kambrikaaslase olemasoluga perioodil 11. veebruar 2011 – 27. märts 2019, põhjusel, et see on

esitatud tähtaega ületades ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kohus ei nõustu vangla otsuses

toodud seisukohaga, mille järgi pidi kaebaja esmakordselt Tartu Vanglast lahkudes mõistma

talle tekitatud kahju ja taotleb kahju hüvitamist alates 11. veebruar 2011. Kaebaja

seisukohtadest saab järeldada, et tema tervis sai kahjustada 2015 narilt kukkumise järgselt ning

kaebaja pidi mõistma talle tekitatud kahju kas aastal 2015 või sellest järgmisena 19. mail 2017,

mil ta kurtis paremas reies tuimust. Seega ei saa väidetav tervisekahju olla tekkinud aastal 2011.

Kuna kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse vanglale 28. märtsil 2022, on kaebaja ületanud

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, mistõttu oli vangla

poolt kaebaja kahju hüvitamise taotluse tagastamine perioodi 2015 – 27. märts 2019 osas

õiguspärane. Seega on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus perioodil 2015. a – 27. märts

2019 Tartu Vangla kinnipidamistingimustega tekitatud tervise kahju hüvitamise osas

nõuetekohaselt läbimata. Kohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles

kaebaja taotleb tervise kahjustamise eest hüvitist perioodi 2015. a – 27. märts 2019 eest.

2.4.

Halduskohus võttis menetlusse V. Kase kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022

ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022.

2.5.

Kohus leidis, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma, mistõttu jättis V. Kase

taotluse riigi õigusabi saamiseks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.

3. V. Kask esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 31. augusti 2022. a määruse peale.

Kaebaja tõi välja mitmed kohtupraktika lahendid ja leidis, et kambri pinna hüvitise nõudmiseks

ei pea tõendama valu ja kannatusi, inimene peab saama mööbli vahel vabalt liikuda. Vangla

tõlgendab ebaõigesti vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-t 6. Põrandapind on ala, kus

inimene saab reaalselt jalutada, mitte ühele kinnipeetavale kuuluv kambri üldpinna mõtteline

osa. Kahjunõude esitamise maksimaalne tähtaeg on 10 aastat.

Kaebajal on probleem enda kaitsmise osas, kuna tal ei ole vara, rahalist ressurssi ja ta on

töövõimetu. Kaebaja palub saada riigi õigusabi ringkonnakohtusse, Riigikohtusse ja Euroopa

Inimõiguste Kohtusse pöördumisteks kõigi kohtulahendite suhtes, mis on tal tekkinud alates

2021. aastast.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohus asub seisukohale, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega, järgib neid ning HKMS § 203

lg 2 ja § 201 lg 4 alusel neid siinkohal ei korda. Määruskaebuses sisalduvad väited ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu määruse tühistamiseks.

5. Kaebaja esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlused 6. detsembril 2021, 28. märtsil

2022 ja 16. mail 2022, taotledes vangla kinnipidamistingimustega tekitatud tervise kahju ja

mittevaralise kahju hüvitamist. Tartu Vangla lahendas nimetatud kahju hüvitamise taotlused

4. veebruari 2022. a otsusega nr 1-13/376-2 ja 15. juuli 2022. a otsusega nr 1-13/86-3.

Asja materjalidest selgub, et kaebaja paigutati Tartu Vanglasse 11. veebruaril 2011, kuid 2011.

aasta jooksul viibis ta periooditi Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas. Samuti viibis kaebaja

Tartu Vanglas 2013., 2014., 2017. ja 2018. aastal lühikesi perioode kambris üksinda. Vangla

kinnipidamistingimustest ei ole kaebaja rahul eelkõige kambri pinna suurusega ja leiab, et

kambris peaks paiknema üks kinnipeetav ning kinnipidamistingimused tekitavad kahju tema

tervisele.

6. Halduskohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb

hüvitist inimväärikuse alandamise eest perioodil 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018.

RVastS § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates

päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama,

sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud

sündmusest arvates. Sellest sättest tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule, kes kahju

hüvitamise taotluse esitas, teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast. Sättes mainitud 10-

aastane tähtaeg on maksimaalne ajavahemik, mil nõude esitamine üldse lubatav on (Riigikohtu

21. juuni 2017. a otsus nr 3-3-1-95-16 p 9). Ringkonnakohus nõustub Tartu Vangla 4. veebruari

2022. a otsuses nr 1-13/376-2 toodud seisukohaga, et kaebaja kinnipidamistingimused muutusid

teise kinnipidamisasutusse etapeerimisega ja samuti üksinda kambris paiknemisel. Kaebaja

esitas esimese kahju hüvitamise taotluse 6. detsembril 2021 ja taotles kahju hüvitamist Tartu

Vanglas viibitud aja eest, mil ta pidi olema ühes kambris koos teise kinnipeetavaga, kuigi

kambrid on mõeldud kaebaja arvates ühekohalistena. Kaebaja pidi kahju tekkimisest aru saama

varem kui 5. detsembril 2018, kuna tema kinnipidamistingimused muutusid 2011. aastal

periooditi arestimajas viibimise tõttu ja edasistel aastatel periooditi ka üksinda kambris

viibimise ajal.

Kaebaja ei ole põhjendanud, et tal oleks esinenud mõjuvaid takistusi vanglale kahju hüvitamise

taotluse esitamiseks varasemalt kui 6. detsembril 2021. Seega on põhjendatud lugeda vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotlus perioodi 11. veebruar 2011 – 5. detsember 2018 osas

mittetähtaegseks ning taotluse läbi vaatamata jätmine oli õiguspärane. Eeltoodu alusel leidis

halduskohus õigesti, et nimetatud perioodi osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ja

esineb alus kaebaja kaebuse tagastamiseks.

7. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et perioodil 6. detsember 2018 –

6. detsember 2021 inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks sai

kaebaja kohtule hüvitamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul vangla 4. veebruari 2022. a otsuse

nr 1-13/376-2 tegemisest. Hüvitamiskaebus tuli kohtule esitada märtsis 2022 ning 1. augustil

2022 esitatud kaebus on kohtule jõudnud hilinenult. Samas ei nähtu asjaolusid, mis oleksid

aluseks kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Kaebuse teatud osas hilinenult esitamisele ei

ole kaebaja ka määruskaebuses viidanud ega tekkinud olukorda põhjendanud. Halduskohtu

viide haldusasjale nr 3-22-399 näitab, et kaebaja vaidlustas vangla 4. veebruari 2022. a otsust

kohtus ka õigeaegselt, kuid on antud juhul esitanud samasisulise kaebuse uuesti ületades

kaebuse esitamise tähtaega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus lõpetas õigesti HKMS § 152

lg 1 p 2 ja 124 lg 2 alusel menetluse perioodil 6. detsember 2018 – 6. detsember 2021

inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju väljamõistmiseks.

8. Halduskohus tagastas HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse osas, milles kaebaja taotleb

tervise kahjustamise eest hüvitist perioodi 2015. a – 27. märts 2019 eest. Ringkonnakohus

sellele järeldusele vastuväiteid ei oma, kuna Tartu Vangla jättis perioodi 11. veebruar 2011 –

27. märts 2019 osas kahju hüvitamise taotluse õigesti läbi vaatamata ja selgitused sellele

olukorrale kattuvad käesoleva määruse punkti 6 selgitustega taotluse esitamise tähtaja ja

RVastS § 17 lg-s 3 seatud ajalise piirangu kohta. Kaebaja tugineb ka tervisele kahju tekkimise

põhjendamise osas eelkõige kinnipidamistingimustele ja sellele, et kambris ei ole piisavalt

ruumi liikumiseks. Määruskaebuses ei ole kaebaja täpsustanud, millal ta hakkas tundma, et

kinnipidamistingimused mõjuvad tervisele pärssivalt ning tekitavad kahju, mille hüvitamist ta

vanglalt soovib. Kaebaja viitas tervisele tekitatud kahjule 28. märtsil 2021 vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotluses, mistõttu ei kuulunud 27. märtsile 2019 eelneva perioodi osas kahju

hüvitamise taotlus RVastS § 17 lg 3 alusel läbivaatamisele. Arvestades vaidluse asjaolusid,

tagastas halduskohus õiguspäraselt kaebaja kaebuse perioodil 2015. a – 27. märts 2019 tervisele

tekitatud kahju väljamõistmiseks kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

9. Eelnevale tuginedes jätab ringkonnakohus V. Kase määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 31. augusti 2022. a määruse muutmata.

10. Määruskaebus sisaldab kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks kõigis alates 2021 kaebaja

poolt algatatud kohtuasjades.

Ringkonnakohus selgitab, et RÕS § 10 lg 1 alusel tuleb taotlus riigi õigusabi saamiseks

haldusasjas menetlusosalisena kohtumenetluses esitada kohtule, kes asja menetleb või kelle

pädevuses oleks asja menetleda. Seega saab ringkonnakohus lahendada kaebaja taotlust riigi

õigusabi saamiseks ainult ringkonnakohtu menetluses olevas käesolevas kohtuasjas. Riigi

õigusabi taotlus tuleb esitada igas kohtuasjas eraldi ja kohtule, kes parasjagu asja menetleb.

Kuna kaebaja esitas iseseisvalt halduskohtu vaidlustatava määruse peale määruskaebuse

ringkonnakohtule, leiab ringkonnakohus, et kaebaja taotlust saab käsitleda taotlusena saada riigi

õigusabi enda esindamiseks määruskaebemenetluses (RÕS § 4 lg 3 p 5).

RÕS § 7 lg 1 p-i 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma

õigusi ning sama paragrahvi p 6 alusel ei anta riigi õigusabi kui seda taotletakse mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-des 1 ja 6 nimetatud

alused riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. V. Kask esitas iseseisvalt halduskohtule kaebuse,

kaebuse täienduse ja ringkonnakohtule määruskaebuse, kus on suutnud enda seisukohad ja

põhjendused kohtule vajalikul määral arusaadavaks teha. V. Kask ei esitanud ringkonnakohtule

asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et ta ei ole enam määruskaebemenetluses võimeline enda

õigusi kaitsma. Samuti taotleb kaebaja halduskohtule esitatud kaebusega mittevaralise kahju

tekitamise eest hüvitise väljamõistmist, mis on riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise

aluseks. Kuna vaidlus puudutab kaebaja kinnipidamistingimusi ja seeläbi temale tekitatud

tervisekahju ja mittevaralist kahju, ei esine asjas tungivat avalikku huvi, et kaebajale oleks

vajalik määrata riigi õigusabi.

Halduskohus võttis menetlusse V. Kase kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks inimväärikuse alandamise eest ajavahemikul 7. detsember 2021 – 28. märts 2022

ja tervise kahjustamise eest ajavahemikul 28. märts 2019 – 28. märts 2022. Halduskohtu

uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab haldusasja lahendav kohus enda initsiatiivil välja

kaebuse menetlemiseks ajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika, mistõttu

ei ole põhjendatud osutada kaebajale riigi kulul õigusteenust. Eeltoodu alusel jätab

ringkonnakohtus V. Kase riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)