3-21-2947/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2023; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-21-2947

Haldusasi

V.J kaebus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse

nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – V.J;

Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad v.adv. Ants Nõmper ja

v.adv abi Kairi Kilgi

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

Jätta kaebus rahuldamata

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

22.02.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.J esitas 20.12.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305

punkti 10 alapunkti 2 tühistamiseks. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust.

2. Tallinna Halduskohtu 12.01.2022 määrusega jäeti kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtu 11.03.2022 määrusega jäeti kaebus eesmärkide ja nõude täpsustamiseks käiguta,

sest selleks ajaks oli vaidlustatud korraldust muudetud ning sellega seonduvalt oli tekkinud menetluse

võimaliku lõpetamise küsimus.

4. Kaebaja vastas 29.03.2022 ja soovis küll menetluse jätkamist, kuid Tallinna Halduskohtu 27.04.2022

määrusega (siiski) lõpetati menetlus HKMS § 152 lg 1 p 4 ja lg 3 alusel. V.J vaidlustas eelnimetatud

määruse. Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määrusega rahuldati vastav määruskaebus.

5. Tallinna Halduskohtu 29.06.2022 määrusega võeti kaebus menetlusse Vabariigi Valitsuse

23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

6. Vastustaja esitas oma seisukoha kaebusele 04.08.2022.

7. Tallinna Halduskohtu 28.12.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses

ning anti protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi

määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.

8. Vastustaja esitas oma täiendava seisukoha 24.01.2023.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. Kaebaja möönab, et praeguseks on küll vaidlusalune säte kehtetu, kuid tema hinnangul oli vaidlustatud

piirangutega tekitatud oluline põhiõiguste riive, mistõttu on vajalik kohtulikult kontrollida eelkõige

piirangute proportsionaalsust. Hilisemat kahju hüvitamist kaebaja ei soovi.

9.1. Kaebaja selgitab, et tuvastamisnõude rahuldamise korral saab ta ühelt poolt loota, et vastustaja

edaspidiste piirangute kehtestamisel ei tee neid vigu, mis tingisid varasema akti õigusvastasuse, teisalt

annab see talle tulevaste sarnaste piirangute vaidlustamise vajaduse korral kaaluka lisaargumendi uue

kaebuse (või ka esialgse õiguskaitse taotluse) põhjendamiseks.

9.2. Kaebaja arvates ei olnud välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang põhjendatud ega

proportsionaalne. Välitingimustes toimuvatel spordiüritustel osalemise piirang ei olnud ka eesmärgipärane

viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise

ja isikute kokkupuutumise võimaluste vähendamisega seoses. Kehtestatud piirangud olid tegelikult

mõeldud mitte nakkusohutuse tagamiseks, vaid vaktsineerimata inimeste vaktsineerimisele

survestamiseks. Sellisel eesmärgil ei ole lubatav piiranguid kehtestada – sellised piirangud on vastuolus

põhiseadusega. Vaktsiinipass ei tõenda vähimalgi määral kellegi nakkusohutust. Isiku nakkusohutust

tõendaks PCR-testi negatiivne tulemus. Kaebaja on 2021. aasta jaanuaris COVID-19 läbi põdenud ja omab

immuunsust COVID-19 vastu, mis on tugevam kui suurel osal vaktsineeritud isikutel. Terviseamet on

korduvalt kinnitanud, et läbipõdenud on palju suurema tõenäosusega nakkusohutud kui lõpetatud

vaktsineerimiskuuriga isikud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Riive kaebaja õigustele oli õiguspärane.

Vastustaja hinnangul ei esinenud alust muudetud kaebuse alusel vaidlustatud sätte õigusvastasuse

tuvastamiseks.

10.1. Jätkutuvastuskaebusele üleminekuks peab üheaegselt esinema kaks alust – see peab olema vajalik

kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja peab seda taotlema. Vastustaja hinnangul ei nähtu aga kaebaja

argumentatsioonist, miks on vaidlustatud korralduse sätte õigusvastasuse tuvastamise nõue preventiivsel

eesmärgil kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebaja olukorra parandamisele või

kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. Riigikohus on haldusasja nr 3-20-580 p-s 12 selgitanud, et nende

eesmärkide valguses ei ole kohus, kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel,

seotud tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga peab

tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik – vajalik võib see olla näiteks

juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude või kui

tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.

Vastustaja hinnangul ei nähtu kaebaja taotlusest, mil moel aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaebaja

õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Kaebaja ei ole põhjendanud preventiivse huvi olemasolu.

10.2. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse eesmärk mitte preventiivsete huvide

kaitse, vaid abstraktne soov tuvastada, kas vaidlustatud piirang oli õiguspärane. Kaebaja on näiteks selgelt

öelnud, et tema hinnangul ei oma tähendust, kas tulevikus võidakse samasugust piirangut kehtestada või

mitte, mis tähendab, et kaebaja eesmärk ei ole ära hoida tema õiguste korduvat riivet.

10.3. Kaebuse väidetav eesmärk oli, et kaebaja saaks osaleda 2022. aasta Tartu Maratonil. Kaebaja ei

osalenud 2022. aasta Tartu Maratonil, kaebaja isegi ei registreerunud, kuigi tal oli selleks võimalus ning ta

esitas väidetavalt sellel eesmärgil kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Vastustaja on oma

vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele tõendanud lisaks, et kaebaja pole ka varasemalt kordagi Tartu

Maratonil osalenud. Vastustaja hinnangul puudub tuvastamiskaebusel igasugune sisuline puutumus

kaebaja õigustega.

10.4. Riigikogu menetluses on vastustaja ette valmistatud NETS-i muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu

seletuskirja kohaselt tehakse minimaalsed vajalikud õiguslikud muudatused, et epideemiaga seotud

otsused oleksid ettenähtavamad ja läbipaistvamad ning Riigikogul oleks suurem roll kriisi lahendamisel.

Samuti luuakse selgem raamistik epideemia olukorras tegutsemiseks, sh juhised, milliseid meetmeid võib

nakkushaiguste tõrjeks kehtestada ning sätestatakse nende kehtestamine määruse, mitte üldkorraldusega.

Sellest tulenevalt on tõenäoline, et kui sügisel peaks tekkima uus COVID-19 laine, kehtib selleks ajaks

NETS muudetud redaktsioonis ning nakkushaiguse leviku tõrjele kohaldub erinev regulatsioon. Seega

puuduks vastustaja hinnangul käesoleva haldusasja raames tehtaval preventiivsel lahendil mistahes mõju

uues õiguslikus olukorras.

10.5. Analoogsetes haldusasjades eksisteerib hulgaliselt nii jõustunud haldus- ja ringkonnakohtu esialgse

õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, mis tähendab, et korralduse nr 305

vaidlusaluse sätte õigusvastasuse tuvastamine käesolevas menetluses pole vajalik ka õigusselguse

loomiseks. Vastustaja leiab, et kaebaja pole piisavalt põhjendanud, kuidas vaidlusaluste korralduste sätete

õigusvastasuse tuvastamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vastustaja hinnangul tuleb

tuvastamiskaebus jätta rahuldamata.

10.6. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja seisukohad, mis puudutavad korralduse nr 305 eesmärke,

vaktsiinide omadusi, COVID-19 läbipõdemisega saadavat immuunsust, testimiskohustuse ülimuslikkust

ning viiruse leviku võimalusi välitingimustes on ebaõiged ning vastuolus teaduspõhiste andmete ja

asjatundjate arvamusega.

10.7. Vastustaja selgitab, et korralduses nr 305 olid kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka

avaliku huvi kaitseks, sealhulgas riigi toimepidevuse kaitseks vältimatult vajalikud COVID-19 haigust

põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise meetmed ja piirangud. Kehtestatud

piirangutega ei soovinud vastustaja kedagi diskrimineerida, takistada spordivõistlustel osalemist ega

süvendada negatiivsete emotsioonide tekkimist. Piirangud ja meetmed lähtusid rahva tervise kaitse

kaalutlustest ja etteaimamatu COVID-19 haiguse leviku tõkestamise vajadusest. Vastustajal oli kohustus

tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, mitte üksnes kaitsta neid COVID-19 haiguse eest ehk

tagada tuli ka muude haigete õigus saada ravi ja tervishoiusüsteemi pidev ja jätkusuutlik toimimine. Nii oli

korralduses nr 305 kehtestatud piirangutel ja kohustustel sisuliselt mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja

tervist, ohjata haiguse epideemilist levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi

tuumikfunktsioonide toimimine ja avalike ülesannete täitmine (haiguse laialdane levik ei tohi kaasa tuua

ka riigil lasuvate avalike teenuste katkemist, veel vähem elutähtsate teenuste katkemist). Ka

koroonatõendite kontrollimise kohustuse eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19 viiruse

eest. Kuivõrd suurtel spordiüritustel nagu Tartu Maraton osaleb tuhandeid inimesi, suureneb sellistel

üritustel paratamatult inimestevaheliste kontaktide arv ning nakkuse leviku võimalus, isegi kui üritus

toimub vabas õhus. Uuringud on näidanud, et viirus võib õhus elada kuni 3 tundi. Seega oli põhjendatud

piirata vaktsineerimata ning viimase 180 päeva jooksul läbipõdemata isikute osalemist spordiüritustel,

kuna sellised isikud nakatuvad ja nakatavad kergemini. Ajal, mil korralduse nr 305 p 10 ap 2 kehtis ka

välitingimustes toimuvatele spordiüritustele, oli see põhjendatud, tulenevalt epidemioloogilisest olukorrast

ja olemasolevatest teadmistest.

10.8. Riigis ei kehtestatud kohustuslikku vaktsineerimist, seega on kaebaja argumendid asjakohatud. Küll

aga võib väita, et kaebuse esitamise ajal eksisteerinud parima teadusteadmise kohaselt oli ühiskonna

võimalikult kõrge vaktsineerituse tase tõenäoliselt ainus toimiv lahendus, mis oleks võimaldanud

piirangutest loobuda.

10.9. Kaebaja seisukoht, et läbipõdemine annab alati tõhusa ja pikaajalise immuunsuse COVID-19 vastu

tundub tuginevat ebaõigel arusaamal. Samuti ei olnud kaebaja varasema läbipõdemise fakt kaebuse

esitamise ega Tartu Maratoni toimumise ajal enam asjakohane, kuna sellest oli möödas märkimisväärselt

rohkem kui 180 päeva, mistõttu teaduslikule konsensusele tuginedes ei saanud enam eeldada, et kaebajal

oleks olnud immuunsus COVID-19 vastu. Vastustaja lähtus vaidlusaluse piirangu kehtestamisel

teaduspõhistest andmetest ja mõistlikest kaalutlustest. Korralduse nr 305 p 10 ap-s 2 kehtestatud piirang

oli efektiivne ja sobiv korralduse eesmärkide täitmiseks. Vaidluse all olev piirang mõjutas rohkem isikuid,

kellel on teadusandmetele tuginedes suurem tõenäosus nakatuda (vaktsineerimata ja viimase 180 päeva

jooksul läbipõdemata isikud), viirust edasi kanda ning haigust põdeda raskelt, koormates sealjuures

tervishoiusüsteemi. Kuna tegemist on piisknakkusena leviva viirusega, mis levib inimeselt inimesele, on

sotsiaalsetel üritustel isikute kokkupuutumise võimaluste piiramine igal juhul eesmärgi saavutamiseks

sobiv meede. Nagu ka Riigikohus on märkinud määruses haldusasjas nr 3-21-2241, ei nõua meetme

sobivuse test meetme 100% efektiivsust. Vastustaja lisab, et korralduse kehtivuse ajal puudus ka ühtne

arusaam antikehade mõju ja kestvuse suhtes. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving on

seisukohal, et seni Eestis rakendatud piirangud on enamjaolt ikka kuidagimoodi aidanud kaasa

viirusetõrjele ning seeläbi elude ja tervise kaitsmisele. Silmatorkavalt leebemaid, kuid mõjult ja kuludelt

samaväärseid abinõusid pole valitsuse käsutuses suures plaanis olnud. Vaidlusaluse piirangu kehtivuse ajal

ei olnud ka Teadusnõukoja hinnangul põhjust taastada negatiivse testi tegemise võimalust tagamaks

inimestele sotsiaalsetele üritustele, sh spordivõistlustele ligipääs. Arvestades sel hetkel kehtinud

epidemioloogilist olukorda ja asjakohaseid teadusuuringuid, ei toetanud Teadusnõukoda testide kasutamist

COVID-negatiivsuse tõendina, lubamaks vaktsineeris- või läbipõdemistõendita inimesi osalema üritustel

ja tegevustes, mille puhul oli nõutud COVIDi tõend.

10.10. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja välja toonud ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste

rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja

kolmandate isikute elu ja tervise kaitse. Spordiüritustest, sh Tartu Maratonist ajutiselt eemalejäämine ei

saanud tähendada niivõrd olulist põhiõiguste riivet, et see oleks antud juhul kaalunud üles avalikes huvides

kehtestatud piirangud. Tänase kohtupraktika ja vaidlustatud halduskohtu otsuse lähenemine on õigustatult

see, et haiglate ravivõimekuse säilitamine tingituna COVID-19 kõrgest riskitasemest on üksikisikute

huvist kaalukam, mis tähendab ühtlasi ka seda, et avalik huvi on käesoleval juhul kaebaja huvidest ja

spordiüritusele pääsemise soovist kaalukam. Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete

näol ei ole tegemist ka diskrimineerimisega veendumuste alusel ega diskrimineerimisega isiku

soovimatuse tõttu end vaktsineerida. Tegemist on vaktsineeritud isikute sooduskohtlemisega. Ka

kohtupraktikas on mööndud, et selline eeliskohtlemine on avalikust huvist kantud eesmärgiga õigustatav.

Tulenevalt senisest koroonapiirangutega seotud kohtupraktikast, mis seostuvad vastustaja kehtestatud

piirangute vaidlustamisega käesoleva asjaga sarnastes faktilistes olukordades, leiab vastustaja, et

käesoleva kaebuse eduväljavaated on võrdlemisi kasinad. Sarnastel alustel esitatud kohtuasjades on kohtud

üldiselt leidnud, et kaebused ei ole põhjendatud.

11. Täiendavas 24.01.2023 seisukohas jääb vastustaja oma varasema seisukoha juurde. Vastustaja märgib

täiendavalt, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 31.10.2022 kohtuotsuse asjas nr

5-22-4. Vastustaja hinnangul on Riigikohtu PSJV kolleegiumi suunised kaebuse lahendamisel olulise

tähtsusega, mis selgitavad vaidlusaluste korralduste aluseks olevate volitusnormide ulatust, piirangute

õiguspärasust ning vajalikkust inimeste elu ja tervise kaitsmiseks. Kolleegiumi otsusest järeldub, et NETS

normid, mis võimaldasid koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole põhiseadusega vastuolus.

Piirati küll mitmeid inimeste põhiõigusi, kuid sedalaadi piirangud võisid olla vajalikud, et täita

põhiseadusega riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest.

Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS

polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

12. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10

alapunkti 2 ja taotletud (kaebajat puudutavas osas) selle õigusvastasuse tuvastamist. Selliselt on kaebaja

nõue, arvestades ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määruses antud selgitusi, menetlusse võetud.

Siinkohal kohus õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuga seonduvat eelneva menetluse käiku

enam eraldi välja ei too.

13. Kaebuse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10

alapunktiga 2 sätestati COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise

eesmärgil, et spordivõistlused ning spordi- ja liikumisüritused on lubatud kui on täidetud III osas ja

sisetingimustes täiendavalt punktides 7-9 sätestatud nõuded, kusjuures III osas sätestatud nõudeid ei

kohaldata käesolevas alapunktis nimetatud tegevustele kui need toimuvad välistingimustes piiramata alal,

puuetega isikute tegevusele, riigi sõjalise kaitse või siseturvalisusega seotud tegevusele ja isikute suhtes,

kelle sportmängu meistriliiga klubi või spordialaliit on spordi- või treeningkeskkonna riskianalüüsis ette

näinud ja rakendanud konkreetse tegevuskoha riskide maandamise meetmed, ning nimetatud isik on need

nõuded täitnud. Eelnimetatud korralduse III osas (punktid 13-17) olid toodud välja kontrollitud tegevuste

korraldamisega seotud piirangud ja meetmed. Kaebaja on märkinud kaebuse punktis 3, et viidatud III osas

on (oli) asjakohane punkti 14 alapunkt 4, mille kohaselt võis isik osaleda üritusel kui ta on punktis 5

sätestatud tingimustel COVID-19 haiguse läbi põdenud, vaktsineeritud, sealhulgas täiendava

vaktsiinidoosiga vaktsineeritud, või vaktsineerituga võrdsustatud isik ning esitab enne tegevuses osalemist

nimetatud asjaolude kohta tõendi.

14. Sisuliselt väljendus Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 punkti 10 alapunktiga 2

sätestatud piirang kaebaja jaoks selles, et ta soovis osaleda Tartu suusamaratonil 2022. aasta 20.

veebruaril, kuid vanemad kui 18-aastased isikud pidid esitama tõendi immuniseerimise või COVID-19

haiguse läbipõdemise kohta (kaebuse p 2). Kaebaja arvates ei olnud välitingimustes toimuvatel

spordiüritustel osalemise piirang viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning

tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks põhjendatud, proportsionaalne ega eesmärgipärane. Kaebaja

märgib, et vaktsiinipass kellegi nakkusohutust ei tõesta. Peale seda kui vaidlustatud säte enam ei kehtinud,

pidas kaebaja vajalikuks selle vaidlustamisega jätkata, et tuvastada kas piirang oli põhjendatud,

proportsionaalne ja eesmärgipärane või mitte. Kaebaja hinnangul oli tekitatud piirangutega oluline

põhiõiguste riive.

15. Vabariigi Valitsus kaebusega ei nõustu ja on seisukohal, et korraldusega nr 305 kehtestatud piirangud

olid nende kehtivuse ajal õiguspärased, efektiivsed ning vajalikud COVID-19 leviku tõkestamiseks, samuti

inimeste elu ja tervise ning riigi toimepidevuse kaitseks. Vastustaja ei nõustu ka tühistamiskaebuselt

tuvastuskaebusele üleminekuga, sest selleks peab esinema kaks alust, see peab olema vajalik kaebaja

õiguste kaitseks ja kaebaja peab seda taotlema. Antud juhul ongi seda taotletud, kuid vastustaja hinnangul

ei nähtu kaebaja argumentatsioonist, miks on vaidlustatud korralduse sätte õigusvastasuse tuvastamise

nõue preventiivsel eesmärgil kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kuidas aitaks see kaasa kaebaja olukorra

parandamisele või kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. Vastustaja leiab, et olukord on võrreldes kaebuse

esitamise ajaga märkimisväärselt muutunud ning ei pea kaebaja esitatud tuvastamiskaebuse eesmärki mitte

preventiivsete huvide kaitseks, vaid (pigem) abstraktseks sooviks tuvastada, kas vaidlustatud piirang oli

õiguspärane. Vastustaja jaoks ei ole selge, millisel moel aitaks tuvastamiskaebuse rahuldamine kaebaja

õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta. Vastustaja hinnangul puudub tuvastamiskaebusel (isegi) igasugune

sisuline puutumus kaebaja õigustega.

16. Vastustaja eelnimetatud seisukohtadel seonduvalt tuvastamiskaebuse lubatavusega kohus ei pea siiski

vajalikuks pikemalt peatuda, sest Tallinna Ringkonnakohtu 30.05.2022 määrusega tühistati halduskohtu

määrus, millega keelduti vaidlustatud korralduse nr 305 punkti 10 alapunkti 2 tagantjärele õigusvastaseks

tunnistamise eesmärgil menetluse jätkamisest. Ringkonnakohus selgitas eelnevalt nimetatud 30.05.2022

määruse punktis 13, et praegusel juhul on (oli) tuvastamiskaebusele üleminek lubatav, sest kaebaja on

õigusvastasuse tuvastamist taotlenud ja see on tema õiguste kaitseks vajalik. Ringkonnakohus ei välistanud

sügisese haigusjuhtude tõusu võimalust ja seda, et kaebaja võib sattuda vaidlustatud piiranguga sisuliselt

samasuguse piirangu kohaldamisalasse ka tulevikus.

17. Lähtuvalt eeltoodust tuleb menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata. Kaebaja kokkuvõtlik

positsioon väljendub selles, et Tartu maratonil ja muudel välitingimustes toimuvatel spordiüritustel

osalemise piirang ei olnud viiruse leviku takistamise, inimeste massilise haigestumise ning

tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks põhjendatud. Kaebaja on ka seisukohal, et see ei olnud

proportsionaalne ega eesmärgipärane ja et sellega kaasnes oluline põhiõiguste riive. Nimetatud on ka

piirangute vastuolu või võimalikku vastuolu põhiseadusega. Vabariigi Valitsus kaebaja seisukohaga ei

nõustu, pidades vajalikus ära märkida, et analoogsetes haldusasjades eksisteerib hulgaliselt nii jõustunud

haldus- ja ringkonnakohtu esialgse õiguskaitse määruseid kui ka jõustunud halduskohtu otsuseid, milles on

üldiselt leitud, et kaebused ei ole põhjendatud kuna vaidlusaluste piirangute kohaldamine kaebajate suhtes

on olnud pandeemia tõkestamiseks ja avalike huvide kaitseks põhjendatud ning piirangud ei ole kujutanud

endast kaebajate diskrimineerimist. Vastustaja on toonud veel täiendavalt välja ning osundanud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsusele kohtuasjas nr 5-22-4, milles selgitati

vaidlusega seonduva korralduse aluseks olevate volitusnormide ulatust, samuti (vastavate) piirangute

vajalikkust ning õiguspärasust. Vastustaja märgib, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsusest järeldub, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) normid ei piiranud kaebajate

põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, Vabariigi Valitsus ei ületanud talle seadusega antud volitusi, kusjuures

normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel koroonaepideemia ajal piiranguid kehtestada, ei ole

põhiseadusega vastuolus ja et vastavad piirangud võisid olla vajalikud, et täita põhiseadusega riigile

pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist ohtliku nakkushaiguse eest.

18. Arvestades eelneva menetluse käigus ilmnenud kaebaja kokkuvõtlikku positsiooni, on käesoleva

vaidluse puhul rõhuasetus kõigepealt küsimusel asjassepuutuvate NETS-i sätete põhiseaduspärasuses,

seejärel haldusakti õiguspärasuses ning selle raames ka piirangu proportsionaalsuses.

19. Haldusakti õiguspärasuse küsimust hinnatakse üldreeglina haldusakti andmise ajahetke seisuga.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse §-le 54 on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning

vastab vorminõuetele.

20. Menetlusosaliste seisukohti ja nende esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale,

et kaebus ei ole põhjendatud.

21. Vaidlusega seonduva korralduse andmisel on Vabariigi Valitsus kohaldanud muu hulgas NETS § 27

lõiget 3 ja §-i 28. NETS § 27 lg 3 ja § 28 lõigete 2, 5-6 ja 8 põhiseaduspärasuse küsimust hinnati

Riigikohtu 31.10.2022 lahendiga kohtuasjas nr 5-22-4 ning põhiseadusevastaseks neid pidada ei saanud.

Eelnimetatud lahendi punktidest 91 ja 92 järeldub, et viidatud normid kehtestati nakkushaiguste

epideemilise leviku tõkestamiseks ja selle kaudu inimeste elu ning tervise kaitsmise tagamiseks ja et

piiranguid kui selliseid ei olnud alust pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks, küll aga ei pruugi see

tagada iseenesest seda, et nende normide alusel ja kaalutlusõigust kasutades antud haldusakt ise oleks alati

proportsionaalne. Lähtuvalt eeltoodust võib asuda seisukohale, et vastustaja lähtus talle antud volitustest

ning pädevusest, mis oli põhiseadusega kooskõlas ja et kogu vaidlus taandub antud juhul küsimusele

sellest kas vastav piirang oli proportsionaalne ning kas taolise piirangu kehtestamise puhul võis täheldada

ilmselgeid kaalutlusvigu.

22. Mis puutub piirangute kehtestamisse, siis märgib vastustaja, et nendega ei soovitud kedagi

diskrimineerida, takistada spordivõistlustel osalemist ega süvendada negatiivsete emotsioonide tekkimist.

Piirangud ja meetmed lähtusid rahva tervise kaitse kaalutlustest ja etteaimamatu COVID-19 haiguse leviku

tõkestamise vajadusest. Vastustajal oli kohustus tagada inimeste elu ja tervise kaitse ka laiemalt, mitte

üksnes kaitsta neid COVID-19 haiguse eest ehk tagada tuli ka muude haigete õigus saada ravi ning

tervishoiusüsteemi jätkusuutlik toimimine. Vastustaja selgitab, et korraldusega nr 305 kehtestatud

piirangutel ja kohustustel oli mitu eesmärki – kaitsta isikute elu ja tervist, ohjata haiguse epideemilist

levikut, vältida tervishoiusektori ülekoormamist ning tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide toimimine ja

et ka koroonatõendite kontrollimise kohustuse eesmärgiks oli kaitsta inimeste elu ja tervist COVID-19

viiruse eest. Seonduvalt Tartu Maratoniga märgib vastustaja, et sellel osaleb tuhandeid inimesi, mistõttu

suureneb sellistel üritustel paratamatult inimestevaheliste kontaktide arv ning nakkuse leviku võimalus,

isegi kui üritus toimub vabas õhus. Vastustaja viitab ka uuringutele, mille kohaselt võib viirus õhus elada

kuni 3 tundi. Samuti ei ole vastustaja hinnangul välja toodud ülekaalukaid huvisid või ülemäärast õiguste

rikkumist, mis kehtestatud piirangu järgimisega kaasnes ning mis kaaluks üles avalikud huvid ja

kolmandate isikute elu ja tervise kaitse, sest spordiüritustest ajutiselt eemalejäämine ei saa tähendada

niivõrd olulist põhiõiguste riivet, et see kaaluks üles avalikes huvides kehtestatud piirangud. Eelnevalt

välja toodud vastustaja kokkuvõtliku seisukohaga ei ole põhjust mitte nõustuda. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuse punktis 91 on näiteks märgitud, et (taolistes

situatsioonides) on inimese elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine

kaalukad eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise

vajaduse. Mis puutub aga menetlusosaliste väidetesse viiruse levimise tõenäosusega vabas õhus või

vaktsineerimise otstarbekusega või muude spetsiifilisi meditsiinialaseid küsimusi sisaldavate aspektidega,

siis selles osas on kohtu roll mõnevõrra piiratud. Taoliste kaasuste puhul saab kohus hinnata peamiselt

seda kas korralduse andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu, mis käesoleva vaidluse kontekstis

taanduks pigem küsimusele sellest kas piirangute kehtestamine ei ole olnud üldse ilmselgelt

põhjendamatu. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saaks neid siiski ilmselgelt põhjendamatuteks pidada.

Vaidlustatud haldusakti väljatöötamisel oli arvestatud, et haigestumise intensiivsus oli sel ajal kõrge.

Selles ei saa ilmselt ka sisulist vaidlust olla. Nakkuse leviku tõkestamisega seonduv oli vastustaja

pädevuses ja vastavate meemete valiku üle võib alati vaielda, kuid antud juhul ei saa asuda sellisele

seisukohale, et ohtude hindamisel oleks olnud tegemist ilmselgete kaalutlusvigadega. Uudse ja ohtliku

nakkushaiguse ohu tõrjumisel ongi asjakohane lähtuda ettevaatuspõhimõttest, mis omakorda seostub ka

haiglate ravivõimekuse säilitamisega. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemele ja öelda, et välitingimustes

ei oleks olnud piiranguid vaja sel ajal kehtestada.

23. Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus ei oleks vastanud

haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatud põhimõtetele, ei oleks olnud proportsionaalne või ei oleks

vastanud vorminõuetele. Seonduvalt vorminõuetele vastavuse küsimusega ei ole protsessiosaliste vahel

vaidlust ka olnud. Seega ei ole Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse

leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ nr 305 punkti 10 alapunkti 2 õigusvastasuse

tuvastamiseks alust.

24. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole aga menetluskulude

hüvitamise taotlust esitatud, mistõttu eelnimetatud küsimust ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud

menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik