3-21-1527/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1527

Haldusasi

X ja Y kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti

01.06.2021 projekteerimistingimuste nr 2111802/05079

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad X ja Y, esindaja vandeadvokaat Taimar

Ehrlich

Vastustaja Tallinna linn, esindajad EV ja TP

Kolmandad isikud Gerüst OÜ, Q ja F, esindaja

vandeadvokaat Martin Kruus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 14.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kolmandate isikute taotlus lõpetada asja menetlus.

2. Võtta asja juurde apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2.

3. Rahuldada X ja Y apellatsioonkaebus.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 14.03.2022 otsus haldusasjas 3-21-1527. Teha uus

otsus,

millega

tuvastada

Tallinna

Linnaplaneerimise

Ameti

01.06.2021

projekteerimistingimuste nr 2111802/05079 õigusvastasus.

5. Mõista Tallinna linnalt X ja Y kasuks solidaarselt välja 5085 eurot kaebajate esimese

ja teise kohtuastme menetluskulude katteks. Ülejäänud menetluskulud jätta

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.03.2023 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-21-1527

2(15)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linnale kuuluvat transpordimaa sihtotstarbega Kloostrimetsa tee T9 kinnistut

(registriosa nr 26885801, katastritunnus 78402:205:0213) kasutavad oma kinnistutele

juurdepääsuna Kloostrimetsa tee 43 ja 45 elanikud. Kloostrimetsa tee T9 kinnistu piirneb

Gerüst OÜ-le, Q-le ja F-le kuuluva elamumaa sihtotstarbega Karuslase tn 7 kinnistuga

(registriosa nr 9301601, katastritunnus 78402:205:3480). Kloostrimetsa tee T9 ja Karuslase tn

7 kinnistute piiril on paekivist müür, mille ehitasid kuni 03.09.2021 Kloostrimetsa tee 43

omanikeks olnud X ja Y ajal, kui Kloostrimetsa tee T9 kinnistu oli reformimata riigimaa.

2. Tallinna Linnavolikogu 13.06.2002 otsusega nr 262 kehtestati Sompa tee 1b ja

Kloostrimetsa tee 41a kinnistute vahelise ala detailplaneering, millega määrati mh Karuslase tn

7 ehitusõigus kahekorruselise pereelamu ja kahe abihoone püstitamiseks ning juurdepääs

kinnistule Sügislase tänava kinnistu kaudu (registriosa nr 9302101, katastritunnus

78402:205:3530). Detailplaneeringu kohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise pidi tagama

ehitusloa taotleja vastavalt 07.05.2002 sõlmitud lepingule nr 78. Planeeringualal asub ka

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu.

3. Tallinna Linnaplaneerimise Amet (TLPA) andis 11.05.2017 projekteerimistingimused nr

1711802/03161 Karuslase tn 7 kinnistule kahe korteriga elamu püstitamiseks ja

detailplaneeringuga määratud juurdepääsu asukoha täpsustamiseks Kloostrimetsa tee T9

kinnistu kaudu. TLPA andis 26.09.2019 ehitusloa nr 1812271/23469. X ja Y esitasid kaebuse

projekteerimistingimuste ja ehitusloa tühistamiseks juurdepääsuteed puudutavas osas, mille

Tallinna Halduskohtus rahuldas (haldusasi nr 3-19-2055). Kohtuotsus jõustus.

4. TLPA

andis

ehitusseadustiku

(EhS)

§

lg

p

alusel

01.06.2021

projekteerimistingimused nr 2111802/05079 Karuslase tn 7 uue juurdepääsu rajamiseks

Kloostrimetsa tee T9 kinnistu kaudu tingimusel, et seadustatakse ebaseaduslikult rajatud

kivimüür.

Juurdepääs Karuslase tn 7 kinnistule on kavandatud Kloostrimetsa tee T9 põhjapoolsest

nurgast. Kivimüür tuleb seetõttu osaliselt lammutada.

Detailplaneeringu järgset lahendust ei ole enam võimalik ellu viia või vähemalt oleks see

ebamõistlik. 23.12.2009 antud ehitusloa alusel rekonstrueeriti Lepiku peakraav, mis hõlmas ka

Sügislase tänava kinnistut. Juurdepääsu ei saa enam rajada Sügislase tänava kinnistu kaudu,

sest Lepiku peakraavi laius ei võimalda piisavat pöörderaadiust. Karuslase tn 1 ja 3 kinnistutele,

kuhu detailplaneeringuga kavandati juurdepääs Sügislase tänava kinnistu kaudu, on rajatud

3-21-1527

3(15)

2010. ja 2017. a-tel antud ehituslubade alusel juurdepääsud muudest kohtadest. Sügislase

tänava kinnistu on eraomandis ning selle kaudu juurdepääsu rajamine üksnes Karuslase tn 7

kinnistu tarbeks oleks eraomanikule liialt koormav. Karuslase tn 7 kinnistu piirneb

Kloostrimetsa tee T9 kinnistuga, mis on munitsipaalomandis ja avalikult kasutatav.

Kloostrimetsa tee liikluskoormust arvestades ei ole soovitav kavandada sinna täiendavaid

mahasõite. Juurdepääsu lahenduse muutmine säilitab Lepiku peakraavi koosluse ega ole

vastuolus õigusaktidega, sh Pirita linnaosa üldplaneeringuga. Detailplaneeringu olemus ei

muutu.

Projekteerimistingimuste andmiseks viidi läbi avatud menetlus. Kloostrimetsa tee 43 omanikud

vaidlesid projekteerimistingimustele vastu ja neile on vastatud 09.04.2021 kirjaga.

5. X ja Y esitasid Tallinna Halduskohtule 07.07.2021 kaebuse TLPA 01.06.2021

projekteerimistingimuste nr 2111802/05079 tühistamiseks. Kohus võttis 27.07.2021 määrusega

kaebuse menetlusse.

6. Kaebajad teatasid 06.09.2021 e-kirjaga kohut, et võõrandasid 03.09.2021 notariaalse

lepinguga Kloostrimetsa tee 43 kinnistu ja nõustuvad kinnistu uute omanike menetlusse

astumisega kaebajate asemel. Kohus küsis 13.10.2021 määrusega kinnistu uute omanike

seisukohta menetlusse astumise küsimuses ning hoiatas, et tähtajaks vastamata jätmise korral

lõpetab kohus asja menetluse. Kloostrimetsa tee 43 kinnistu uued omanikud ei vastanud

tähtaegselt kohtule.

7. Kaebajad taotlesid 12.11.2021 avalduses kaebuse muutmist ja projekteerimistingimuste

tühistamise nõude asemel selle õigusvastasuse tuvastamist, et vastustajalt oleks võimalik

kaebajate kasuks välja mõista kohtumenetlusega seoses kantud õigusabikulud. Vastustaja

vaidles 22.11.2021 seisukohas kaebuse muutmisele vastu, sest HKMS § 38 lg-s 4 ja § 45 lg-s 2

sätestatud tuvastamiskaebuse esitamise eeldused ei ole täidetud ning HKMS § 152 lg 2 ei ole

praeguses asjas kohaldatav. Vastustaja hinnangul puudusid kaebajatel pärast kinnistu

võõrandamist subjektiivsed õigused, mida praeguses haldusasjas esitatud kaebusega kaitsta.

Kolmandad isikud vaidlesid 22.11.2021 seisukohas samuti kaebuse muutmisele vastu, sest

kaebajad on minetanud huvi kaebuse esialgse eseme vastu ning menetluskulude hüvitamine ei

saa olla õiguslik huvi kaebuse muutmiseks. Kolmandad isikud palusid seetõttu jätta kaebus läbi

vaatamata ja lõpetada asja menetlus. Kaebaja täpsustas kohtu nõudel 01.12.2021 seisukohas, et

kaebuse muutmise mitteaktsepteerimine ja menetluse lõpetamine oleks kaebajate suhtes

ebaõiglane ega vastaks halduskohtumenetluse põhimõtetele. Menetluskulude väljamõistmine

kaebajate kasuks on võimalik, kui kohus tuvastab projekteerimistingimuste õigusvastasuse.

Kaebajad märkisid, et kui kohus peab vajalikuks, esitavad nad täiendavalt ka hüvitamisnõude,

kuigi see poleks menetluslikult otstarbekas. Kaebajate hinnangul on praeguses asjas sisuliselt

tegemist nn jätkutuvastuskaebuse esitamisega, mille puhul on aktsepteeritud soovi jätkata

menetlust menetluskulude hüvitamise eesmärgil.

8. Halduskohus lubas 30.12.2021 määruses kaebajatel muuta kaebuse nõuet ja menetles

edasi nõuet tuvastada projekteerimistingimuste õigusvastasus. Halduskohus leidis määruse

põhjendustes, et kaebuse muutmine on HKMS § 49 lg 1 alusel lubatav ja otstarbekas, sest

HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt võib esitada tuvastamiskaebuse ka sellise haldusakti

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi tekitada isikule kahju. Hüvitamiskaebust ei

saa pidada ilmselgelt perspektiivituks.

9. X ja Y kaebuse põhjenduste järgi kulgeb projekteerimistingimustes ettenähtud

juurdepääsutee otse Kloostrimetsa tee 43 hoone kõrvalt. Kloostrimetsa tee T9 tupikteed

kasutatakse praegu vaid kahele kinnistule juurdepääsuks. Kolmanda kinnistu lisandumisega

3-21-1527

4(15)

suureneb liikluskoormus, õhusaaste ja müra ning väheneb kaebajate privaatsus ja turvalisus.

See mõjutab ka kaebajate kinnistu väärtust ja põhjustab seega kaebajatele otsest varalist kahju.

Kaebajatel on õigus nõuda 2002. a-l kehtestatud detailplaneeringust kinnipidamist.

Projekteerimistingimused on õigusvastased, sest tegemist ei ole liikluskorralduse muutmisega

(EhS § 27 lg 4 p 7), vastustaja väiteid detailplaneeringus ettenähtud juurdepääsutee rajamise

võimatusest ei ole tõendatud ning tehtud on olulisi kaalutlusvigu, sh ei ole üldse kaalutud

kaebajate õigusi. Vastustaja jätab mainimata, et Sügislase tänava kinnistult on ette nähtud

juurdepääs ka Karuslase tn 5 kinnistule, kus paikneb piirkonda teenindav reoveepumpla. Kuigi

Karuslase tn 5 kinnistu asub Kloostrimetsa tee ääres, ei ole sealt kinnistule juurdepääsu rajatud

ning pumplat teenindavad autod peatuvad kergliiklusteel. See tekitab ohtlikke olukordi.

Puuduvad tõendid, et Lepiku peakraavi rajamise tõttu ei ole pöörderaadius juurdepääsu

rajamiseks piisav. Kaebajaid ei kaasatud menetlustesse, mille tulemusel muudeti Karuslase tn

1 ja 3 kinnistute juurdepääse. Seega ei saa sellega õigustada kaebajate suhtes negatiivse otsuse

tegemist. Tähtsust pole sellel, et Sügislase tänava kinnistu on eraomandis, sest omanikud ei ole

seni takistanud kinnistu kasutamist elamutele juurdepääsuks. Detailplaneeringu kohase

juurdepääsu rajamine ei saa olla samaaegselt võimatu ja ebamõistlikult koormav. Tegelikult on

detailplaneeringu elluviimine vaidlusaluses osas võimalik. Karuslase tn 7 hoone ehitamise ajal

ei kasutatud juurdepääsuks Kloostrimetsa tee T9 kinnistut. Kaebajad arvestasid Kloostrimetsa

tee 43 kinnistule elamu paigutamisel, et detailplaneeringust tulenevalt on liiklus

juurdepääsuteel minimaalne. Projekteerimistingimuste järgi lisandub sellele Karuslase tn 7

kahe korteriga elamu ning nende külastajate ja teenindajate liiklus. See suurendab liiklusohtu

ja raskusi juurdepääsutee kasutamisel, mis on tupiktee kitsuse tõttu juba praegu keeruline ja

ohtlik. Arvestatud pole Kloostrimetsa tee 43 kinnistu omaniku rasket liikumispuuet ja sellest

tulenevaid vajadusi. Arvestatud pole EhS § 11 lg-s 4 sätestatud nõuetega.

10. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses avaldatud

seisukohtade juurde. Vastustaja jäi 24.01.2022 menetlusdokumendis seisukohale, et kaebajatel

puuduvad pärast Kloostrimetsa tee 43 kinnistu võõrandamist subjektiivsed õigused, mida

kohtumenetluses kaitsta ning sisuliselt on tegemist populaarkaebusega, mis pole lubatav.

11. Gerüst OÜ, Q ja F palusid jätta kaebus rahuldamata. Kolmandad isikud jäid 24.01.2022

menetlusdokumendis seisukohale, et kaebuse muutmiseks ei olnud alust.

Detailplaneeringuga kehtestatud juurdepääs Kloostrimetsa tee 43 ja 45 kinnisasjadele tagab

nende kinnistute omanikele nõudeõiguse juurdepääsu võimaldamiseks üle Kloostrimetsa tee 9T

kinnisasja. Samas ei saa seada selle kinnisasja omanikule ega kolmandatele isikutele piiranguid

kinnisasja valdamiseks ja kasutamiseks muus ulatuses. Kloostrimetsa tee T9 on avalikult

kasutatav transpordimaa, mille kasutamine peab olema vaba. Kaebajate õigused ei saa tuleneda

sellest, et nad on püstitanud kõnealusele teele seadusliku aluseta ehitise, mis tagab nende

privaatsust. Kaebusest ei nähtu, et projekteerimistingimused piiraks või muudaks kaebajate

juurdepääsu enda kinnisasjale. Seega puudub kaebajate subjektiivsete õiguste riive.

Projekteerimistingimused

ei

välista

võimalust,

et

detailplaneeringuga

ettenähtud

juurdepääsutee Karuslase tn 3, 5 ja 7 kinnistutele tulevikus siiski rajatakse. Praegu puudub

selleks vajadus, sest Karuslase tn 7 kinnisasjale on lihtsam lahendada juurdepääs Kloostrimetsa

tee 9T asuva avalikult kasutatava transpordimaa kaudu. Karuslase tn 5 kinnistu faktiline kasutus

ei tingi juurdepääsutee vajadust. Detailplaneeringuga algselt piki Lepiku peakraavi kavandatud

juurdepääsuteega seonduvad küsimused saavad puudutada üksnes nende kinnistuomanike

õigusi, kelle kinnistutele on vastava tee kaudu juurdepääs ette nähtud. Tegemist on EhS § 27 lg

4 p-s 7 sätestatud liikluskorralduse põhimõtete muutmisega. Planeeringulahendust ei muuda

olemuslikult haldusakt, mis näeb ette avalikult teelt sissesõidu kinnisasjale, kus see varem

puudus. Kaebajad on teinud võõrale kinnisasjale kulutusi lootuses, et neil õnnestub saada hiljem

3-21-1527

5(15)

kinnisasja omanikuks. Asjaolu, et see ootus ei realiseerunud, ei anna kaebajatele õigust nõuda

avalikult kasutava teena registreeritud kinnistu kasutusõiguse piiramist, lähtuvalt enda huvidest.

12. Tallinna Halduskohus jättis 14.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ning mõistis

kaebajatelt Gerüst OÜ kasuks välja 858 eurot ning Q ja F kasuks 1716 eurot. Halduskohus jättis

kaebaja ja vastustaja menetluskulud nende endi kanda.

Kaebajatel

puudub

tühistamiskaebuse

esitamiseks

kaebeõigus.

Vaidlustatud

projekteerimistingimused ei saa muutnud asjaolude tõttu enam kaebajate õigusi rikkuda ja

tühistamiskaebus on muutunud ilmselgelt perspektiivituks. HKMS § 45 lg-st 2 tulenevalt on

isikul õigus esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks, millega võidi talle kahju tekitada. Samas on sätestatud, et hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui

hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja on põhjendanud kahju tekkimist

menetluskulude kandmisega ning projekteerimistingimuste õigusvastasuse tuvastamine on

vajalik nimetatud kahju hüvitamiseks. Kuigi kohus ei anna tuvastamiskaebuse läbivaatamisel

hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatusele, tuleb HKMS § 45 lg-s 2

tuvastamiskaebuse esitamiseks seatud piirangutest lähtuvalt hinnata hüvitamiskaebuse

perspektiivi. Praeguses asjas on kohaldatavad Riigikohtu 11.10.2012 määruses nr 3-3-1-35-12

toodud seisukohad, mille kohaselt on kaebajal võimalik läbiviidud menetluse õigusvastasuse

tuvastamise korral taotleda menetluses osalemisega seotud kulutuste hüvitamist.

Kohus saab hinnata vaid neid väiteid, mille puhul kaebajad väidavad oma õiguste rikkumist, ja

jätab tähelepanuta väited, mis seostuvad teiste puudutatud isikute õiguste riivega või avaliku

huviga (sh lootus olemasoleva elukeskkonna muutusteta säilimiseks). Halduskohtus kaitstav

subjektiivne õigus võib samas võrsuda ka planeeringust. Halduskohtus on vaidlustatavad ka

õiguste väheintensiivsed riived.

EhS § 27 lg-s 1 nimetatakse tingimused, millal võib pädev asutus detailplaneeringu olemasolu

korral ehitusloakohustusliku hoone või olulise avaliku huviga rajatise ehitusprojekti

koostamiseks anda projekteerimistingimusi, kusjuures sättes nimetatud alused on

alternatiivsed.

EhS

§

lg-s

nimetatakse

asjaolud,

mida

arvestatakse

projekteerimistingimuste andmisel. EhS § 27 lg-s 4 sätestatakse detailplaneeringu tingimused,

mida võib projekteerimistingimustega täpsustada. EhS § 27 lg 4 p 7 järgi võib asjakohasel juhul

täpsustada hoone või olulise rajatise detailplaneeringus käsitletud liikluskorralduse

põhimõtteid.

Projekteerimistingimusi

ei

anta

detailplaneeringus

kehtestatud

planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks (EhS § 27 lg 3) ning pädeval asutusel tuleb

keelduda projekteerimistingimuste andmisest, kui taotlus ei vasta EhS §-s 27 esitatud

tingimustele (EhS § 32 p 3). Tallinna Ringkonnakohus märkis 07.09.2021 määruses nr 3-21-

1527, et juurdepääsutee asukoha muutmine ei ole liikluskorralduse põhimõtte muutmine EhS §

27 lg 4 p 7 tähenduses.

Detailplaneeringus on juurdepääs Karuslase tn 7 kinnistule määratud Sügislase tänava

kinnistult, mis on eraomandis. TLPA andis Lepiku peakraavi rekonstrueerimiseks 23.12.2009

ehitusloa nr 41877, mis hõlmas ka Sügislase tänava kinnistut. See ehitusluba on kehtiv ja

Lepiku peakraav on rekonstrueeritud. Projekteerimistingimustes on selgitatud, et olemasoleva

kraavi laius ei võimalda rajada pöörderaadiust, millega tagatakse nõuetekohane juurdepääs

kinnistutele. Karuslase tn 3 ehitusprojekti seletuskirja p-s 2 on leitud, et planeeritud

juurdepääsutee Lepiku peakraavi ääres on rajamata, sest tee maa-alale on rajatud 5,5 m laiune

drenaažikraav ning Karuslase tänavalt piki drenaažikraavi uue nõuetekohase juurdepääsutee

rajamine ei ole enam võimalik, sest kraavi laius ei võimalda nõuetekohast pöörderaadiust.

Lepiku peakraavi rekonstrueerimine ning Karuslase tn 1 ja 3 kinnistute hoonestamine on

3-21-1527

6(15)

toimunud pärast Sompa tee 1b ja Kloostrimetsa tee 41a kinnistute vahelise ala detailplaneeringu

kehtestamist. Planeeringuala on rohkem kui 15 aasta vältel arenenud ja oluliselt muutunud.

Vajadus rajada juurdepääsutee on muutnud, sest detailplaneeringu lahenduse kohane tee

teenindaks ainult Karuslase tn 7 kinnistut. Karuslase tn 5 kinnistul asuva reoveepumpla

teenindamine on harv ega vaja eraldi tee rajamist. Ka asja juurde esitatud fotode põhjal saab

järeldada, et Sügislase tänava kinnistule piki Lepiku peakraavi ei ole võimalik rajada toimivat

teed. Lisaks on põhjendatud vastustaja eeldus, et uue juurdepääsu kavandamine Tallinna linnale

kuuluvalt avalikult kasutavalt transpordimaa sihtotstarbega kinnistult on Karuslase tn 7 kinnistu

omanikule

kõige

vähem

koormav

lahendus.

Kokkuvõtvalt

on

vastustaja

projekteerimistingimustes leidnud, et detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud

planeeringulahendus tänavavõrgu osas niivõrd, et Karuslase tn 7 kinnistu puhul ei ole võimalik

detailplaneeringu kohast juurdepääsu lahendust ellu viia või on see ebamõistlikult koormav.

Projekteerimistingimuste kehtestamise korrektseks õiguslikuks aluseks on EhS § 27 lg 1 p-d 1

ja 2, mis puudutavad olukordi, kus mingite asjaolude tõttu ei ole enam võimalik

detailplaneeringut täielikult ellu viia või on detailplaneeringu elluviimine oluliselt raskendatud.

Karuslase tn 7 kinnistule juurdepääsu rajamine Kloostrimetsa tee T9 kinnistult ei halvendata

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu kasutamist ega käsutamist, sest juurdepääs on planeeritud

munitsipaalomandile. Eelduslikult ei võta autodel kinnistul asuvast majast möödumine palju

aega, osaliselt piirab vaadet majale ka hekk ning juurdepääsutee poole pole palju aknaid. Ka

võimalus, et Kloostrimetsa teele ja sealt kinnistule liikumiseks tuleb senisest rohkem oodata, ei

kahjusta kaebajate õigusi ülemääraselt. Kuna Karuslase tn 7 kinnistule on projekteeritud kahe

korteriga elamu, ei saa ohtu pidada ülemäära suureks. Vastustaja selgitas õigesti, et kaebajate

välja toodud ohutusega seonduvad mured on võimalik lahendada juurdepääsutee ehitusprojekti

koostamisel, kus pannakse paika täpsem liikluskorraldus ning Kloostrimetsa tee T9 kinnistu

kujundus ja ohutusmeetmed.

Kuigi vastustaja tugines projekteerimistingimuste andmisel valele õiguslikule alusele, ei too

see kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58,

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1). Kaebajad ei ole esitanud ühtegi sisulist

vastuväidet, millele tuginedes oleks põhjust järeldada, et vastustaja oleks pidanud andma

teistsuguse sisuga haldusakti või haldusakt rikub kaebajate õigusi kaebuses kirjeldatud viisil.

Kogutud tõenditele tuginedes on tõendatud, et vaatamata vastustaja tehtud menetlusveale

(valele õiguslikule alusele) on haldusmenetluses tehtud otsus sisuliselt õige, kaebajate

subjektiivseid õigusi ei ole rikutud ning puudub alus tunnistada projekteerimistingimused

õigusvastaseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

13. X ja Y esitasid apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse

tegemiseks, millega kaebus rahuldada.

Kaebajad soovivad kaitsta oma subjektiivseid õigusi, mis tulenevad mh Sompa tee 1b ja

Kloostrimetsa

tee

41a

kinnistute

vahelise

ala

detailplaneeringust.

Vaidlustatud

projekteerimistingimused

muudavad

õigusvastaselt

detailplaneeringuga

ettenähtud

juurdepääsuteede lahendust.

Halduskohus leidis õigesti, et projekteerimistingimusi ei saanud anda EhS § 27 lg 4 p 7 alusel,

kuid kohtuotsuse resolutsioon on selle järeldusega vastuolus. Kohus hakkas ise otsima õigustusi

projekteerimistingimuste kehtima jätmiseks. Kohtu põhjendused ei ole asjakohased. Kuigi

projekteerimistingimustega ettenähtud lahendus võib olla kolmandatele isikutele kõige

soodsam, ei arvestanud vastustaja negatiivseid mõjusid kaebajatele ega seda, kas Kloostrimetsa

3-21-1527

7(15)

tee T9 maaüksus on täiendavate liiklejate lisandumise korral juurdepääsu rajamiseks sobiv.

Kolmandate isikute jaoks sobivaim lahendus on tekkinud kaebajate arvel, kes on selle tee

rajanud, kuigi tänava väljaehitamise kohustus lasub tegelikult vastustajal.

Projekteerimistingimusi ei olnud võimalik anda EhS § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Selliseks

aluseks ei saa olla Lepiku peakraavi rekonstrueerimine. Vastustaja väited selle tulemusel

tekkinud ebapiisavast pöörderaadiusest Karuslase tn 7 kinnistule on paljasõnalised ja ka kohus

pole kogunud selle kohta täiendavaid tõendeid. Asjakohaseks tõendiks pole Karuslase tn 3

hoone projekti seletuskiri, sest ka seal esitatud väide on paljasõnaline ning esitatud teise

kinnistu kohta, mille olukord erineb Karuslase tn 7 kinnistu olukorrast. Kaebaja on aerofotode

ja asendiplaanidega tõendanud, et Karuslase tn 7 kinnistule liikumiseks on ruumi rohkem.

Projekteerimistingimustega kavandatud juurdepääsu puhul ei ole pöörderaadius suurem.

Tähtsust pole ka sellel, et pärast detailplaneeringu kehtestamist on valminud Karuslase tn 1 ja

3 hooned. Vastustaja ei väida, et nende hoonete ehitamise või Lepiku peakraavi

rekonstrueerimisega oleks muudetud detailplaneeringu järgset lahendust. Lepiku peakraavi

rekonstrueerimiseks antud projekteerimistingimustes (lisa 1) on nimetatud kohustust järgida

kehtivaid ja koostamisel olevaid detailplaneeringuid ning projekteerimistingimustes ega selle

seletuskirjas ei ole juttu Karuslase tn 5 ja 7 juurdepääsude muutmisest. Lepiku peakraavi

rekonstrueerimise joonisele (lisa 2) on kantud punktiirina peakraavi kõrval kulgev tee ja ette

nähtud kraavi otstesse jääva maa-ala tugevdamine. Kui vastustaja lubas faktiliselt siiski ehitada

õigusvastaselt, ei saa sellega õigustada vaidlusaluste projekteerimistingimuste andmist.

Karuslase tn 1 ja 3 kinnitute hoonestamine ei takista detailplaneeringu realiseerimist Karuslase

tn 7 kinnistu juurdepääsu osas. Selline juurdepääs on vajalik ka Karuslase tn 5 kinnistule ning

projekteerimistingimustega ettenähtud juurdepääsutee ei lahenda Karuslase tn 5 kinnistule

juurdepääsu küsimust. Väide, et Karuslase tn 5 asuva reoveepumpla teenindamine on harv ega

vaja eraldi tee rajamist, on põhjendamata. Karuslase tn 3 hoone ehitusprojektis ei käsitleta seda

küsimust. Kaebaja on tõendanud, et Karuslase tn 5 asuvat reoveepumplat teenindavad autod

peatuvad praegu Kloostrimetsa teega piirneval kõnniteel, mis pole kohane ja tekitab liiklusohu.

Kui Karuslase tn 5 kinnistu teenindamine on võimalik teed rajamata, peab sama järeldus

kehtima ka Karuslase tn 7 kinnistu puhul, eriti arvestades, et Karuslase tn 5 kinnistut

teenindavad suured ja rasked veokid. Detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamise

võimatust ei saa järeldada pelgalt fotode visuaalsest vaatlusest. Pealegi on kaebajad tõendanud

vastupidist. Seega kokkuvõttes ei ole pärast detailplaneeringu kehtestamist ilmnenud

asjaolusid, mille tõttu ei ole detailplaneeringu täielik elluviimine enam võimalik. Halduskohtu

seisukoht on ka vastuoluline, sest kui projekteerimistingimusi ei saanud anda EhS § 27 lg 4 p 7

alusel, sest tegemist oleks detailplaneeringu olemusliku muutumisega, kehtib sama järeldus ka

EhS § 27 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaldamisel.

Väär on halduskohtu seisukoht, et projekteerimistingimustega ettenähtud juurdepääsutee

rajamine ei halvendaks Kloostrimetsa tee 43 kinnistu kasutamist ega käsutamist põhjusel, et

juurdepääsutee on kavandatud munitsipaalmaale. Tuvastamisnõude rahuldamisel ei ole tähtsust

kaebajate õiguste riive intensiivsusel, kuid halduskohus on siiski ebaõigesti hinnanud riive

väheintensiivseks. Autod liiklevad otse Kloostrimetsa tee 43 kinnistu elamu kõrvalt, millega

kaasneb müra, heitgaasid ja visuaalne häiring ning võimalikud on liiklusohtlikud olukorrad.

Tõenditel ei põhine halduskohtu seisukoht, et osaliselt piirab vaadet Kloostrimetsa tee 43

elamule hekk, sest fotodelt on näha vaid mõned põõsad. Sama puudutab seisukohta, et hoonel

ei ole kavandatud juurdepääsutee poolses küljes palju aknaid – kaebajad on tõendanud, et selles

küljes on 8 akent ning veel 5 akent paiknevad selliselt, et sealt avaneb vaade Kloostrimetsa tee

T9 maaüksusele. Kloostrimetsa teelt manöövrite tegemiseks kuluvale ajale on kaebajad

viidanud liiklusohutuse, mitte enda mugavuse seisukohast – kui manöövri tegemisele kulub

rohkem aega, siis suureneb liiklusoht, sest Kloostrimetsa teel on liiklus tihe. Karuslase tn 7

3-21-1527

8(15)

kinnistule on planeeritud 6 parkimiskohta, mis viitab tulevikus tihedale liiklusele Kloostrimetsa

tee T9 maaüksusel. Arusaamatu on halduskohtu väide, et liiklusohutuse probleeme saab

lahendada juurdepääsutee projekteerimise käigus, sest kaebajad on tee juba ammu oma kulul

valmis ehitanud ning vastustaja ei väida, et midagi oleks vaja muuta. Vastustaja väited

liiklusohutuse suurendamisest on sisutühjad.

Tuvastamisnõuet ei saa jätta rahuldamata viitega HMS §-le 58 ja RVastS § 3 lg 3 p-le 1. Neil

normidel on tähtsus tühistamisnõude puhul, kui õigusvastase haldusakti võib jätta teatud

tingimustel tühistamata. Halduskohus tuvastas, et projekteerimistingimused on antud valel

õiguslikul alusel, s.o need on õigusvastased. Tegemist pole ka üksnes vormiveaga, mis ei

mõjutanud lõpptulemust, sest projekteerimistingimusi ei saanud anda ka EhS § 27 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel.

Kolmandad isikud jätavad tähelepanuta, et kaebajad ei esitanud kohtule tuvastamiskaebust,

vaid muutsid kaebuse nõuet pärast kinnistu võõrandamist. Seega on tegemist

jätkutuvastuskaebusega, mis on kohtupraktika kohaselt lubatud mh menetluskulude hüvitamise

eesmärgil.

14. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja jääb varasemate

seisukohtade juurde ja toetab kolmandate isikute seisukohti.

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu võõrandamise tõttu ei riiva projekteerimistingimused enam

kaebajate õigusi ja sisuliselt on tegemist populaarkaebusega. Kinnistu uued omanikud ei

soovinud menetluses osaleda. Ka enne kinnistu võõrandamist oli kaebajate õiguste riive vähene

ja nende välja toodud probleemid oli võimalik lahendada ehitusprojekti menetluses. Kaebajate

õiguste riivet on projekteerimistingimustes hinnatud. Kohtumenetluse kulude hüvitamine ei ole

subjektiivne õigus, mida saab projekteerimistingimusi vaidlustades kaitsta. Vastustaja on

tõendanud, et detailplaneeringu kohane juurdepääsutee lahendus ei ole enam asjakohane ning

detailplaneeringu elluviimise käigus on järk-järgult vähenenud võimalus detailplaneeringut

Karuslase tn 7 juurdepääsu puudutavas osas ellu viia. Praeguse vaidluse asjaoludel oleks

ebamõistlik nõuda juurdepääsu küsimuse lahendamiseks uue detailplaneeringu koostamist.

Projekteerimistingimuste andmine oli võimalik ka EhS § 27 lg 4 p 7 alusel ega muuda

olemuslikult detailplaneeringut.

15. Gerüst OÜ, Q ja F paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja lõpetada asja menetlus.

Kolmandad isikud jäävad varasemate seisukohtade juurde.

Projekteerimistingimused kehtivad ja kolmandad isikud saavad neist lähtuda Karuslase tn 7

kinnistule juurdepääsutee rajamisel. Projekteerimistingimused on antud õigel õiguslikul alusel

ja sellega ei ole detailplaneeringut olemuslikult muudetud. Projekteerimistingimused ei muuda

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu juurdepääsu. Detailplaneering ei näe ette, et kaebajatel oleks

eksklusiivne õigus kasutada Kloostrimetsa tee T9 kinnistut. Seega puudub alus väita, et

projekteerimistingimuste lahendus riivab kaebajate õigusi.

Kaebajatel puudub põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, sest kohtus kantavad

menetluskulud ei saa olla kaebuse esemeks. Kaebeõigus läks üle Kloostrimetsa tee 43 kinnistu

uutele omanikele, kes ei soovinud menetluses osaleda. Seega oleks tulnud menetlus lõpetada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

16. Kolmandate isikute taotlus lõpetada haldusasja menetlus jääb rahuldamata.

3-21-1527

9(15)

17. Menetlusosalistel on erinevad arusaamad sellest, kas kaebajad on HKMS § 49 lg 1 alusel

kaebust muutnud, asendades tühistamisnõude tuvastamisnõudega, või on tegemist nn

jätkutuvastuskaebusele üleminekuga HKMS § 152 lg 2 alusel. Tuvastamisnõude lubatavuse

eeldused on nende aluste puhul erinevad (nt Riigikohtu 28.10.2020 määrus nr 3-20-580, p 12).

18. Vaidlusega seotud eseme omandi või muu sellesarnase õiguse üleandmine või nõude

loovutamine ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Eseme võõrandamine pärast kaebuse esitamist

ei anna iseseisvat alust jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 30 lg 1). Õigusjärglane võib eseme

omandi kohtumenetluse ajal võõrandamise korral astuda menetlusse õiguseelneja asemel, kui

õiguseelneja sellega nõustub, samuti kui kohtuotsus ei saaks kohtu hinnangul ilmselgelt enam

mõjutada õiguseelneja õigusi (HKMS § 30 lg 2). Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et

õiguseelneja õigus jätkata menetluses kaebajana võib seisneda mh huvis menetluses kantud

menetluskulude hüvitamise vastu (nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2022 määrus nr 3-19-

1869, p 10; 16.03.2022 määrus nr 3-20-1830, p 7). Praeguses asjas võõrandasid kaebajad

03.09.2021 Kloostrimetsa tee 43 kinnistu, kuid kinnistu uued omanikud ei avaldanud tähtaegselt

tahet astuda menetlusse kaebajate eriõigusjärglasena. Kaebajad soovisid seejärel jätkata

menetlust, et kaebuse rahuldamise korral mõistaks kohus vastustajalt välja kaebajate kantud

õigusabikulud. Sellistel asjaoludel ei takista kinnistu omaniku muutumine menetluse jätkamist

seniste pooltega ega anna eraldi alust jätta kaebajate kui Kloostrimetsa tee 43 kinnistu endiste

omanike kaebus rahuldamata.

19. Kaebajatel olnuks põhimõtteliselt võimalik jätkata menetlust projekteerimistingimuste

tühistamise nõudega, mille kohus oli võtnud menetlusse ja mille rahuldamist ainuüksi

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu võõrandamine HKMS § 30 ls 1 kohaselt ei mõjutanud. Kaebajad

taotlesid aga tühistamisnõude asendamist tuvastamisnõudega. Ringkonnakohus leiab, et

praeguse vaidluse asjaoludel ei olnud tegemist HKMS § 49 lg-s 1 sätestatud kaebuse nõude

muutmisega, mille puhul tuleb arvestada HKMS § 45 lg-s 2 sätestatud tuvastamiskaebuse

esitamise piiranguid. Seejuures on halduskohus viidanud HKMS § 45 lg 2 ls 2 redaktsioonile,

mis on alates 01.01.2018 kehtetu. Praegu välistab HKMS § 45 lg 2 selgesõnaliselt kahju

hüvitamise nõuet ettevalmistavad tuvastamiskaebused. Halduskohtu viidatud Riigikohtu

11.10.2012 määruses nr 3-3-1-35-12 tõlgendati samuti HKMS § 45 lg 2 ls 2 kuni 31.12.2017

kehtinud redaktsiooni, mille kohaselt sai tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina

käsitada mh soovi esitada hiljem hüvitamiskaebus. Praegune vaidlus sarnaneb pigem HKMS §

152 lg 1 p-s 4 ja lg-s 2 kirjeldatud olukorraga, mis reguleerib nn jätkutuvastuskaebusele

üleminekut. Kaebajad valisid oma õiguste kaitseks õigel ajal kohase õiguskaitsevahendi.

Kloostrimetsa

tee

kinnistu

omaniku

vahetumise

tõttu

on

vaidlusalustel

projekteerimistingimustel praeguseks kadunud mõju ja praktiline tähendus kaebajate õigustele,

kuid menetluse jätkamine tuvastamisnõudega on vajalik nende õiguste kaitseks, et nad saaks

taotleda menetletavas asjas kantud menetluskulude hüvitamist (vrd nt Tartu Ringkonnakohtu

05.04.2022 määrus nr 3-19-2392, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2022 määrus nr 3-21-

1639, p 15; 06.07.2022 määrus nr 3-21-1066, p 17; 08.07.2022 otsus nr 3-22-619, p 15).

20. Kuna praegune vaidlus ei ole kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ammendunud

ning kaebuse rahuldamine saab jätkuvalt kaasa aidata kaebajate õiguste kaitsele, tuleb

kaebeõigust hinnata kaebuse esitamise aja seisuga (vrd Riigikohtu 13.02.2023 määrus nr 3-21-

1360, p 12.1 ja seal viidatud lahendid). Kaebeõiguse aluseks on õiguse võimalik riive, mis ei

pea olema intensiivne (nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11). Kohtulikult on

kaitstavad põhiõigused ja -vabadused, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest ja

haldusaktidest tulenevad õigused. Subjektiivsed õigused võivad võrsuda ka planeeringust.

Seega saavad kaebajad hoolimata Kloostrimetsa tee 43 kinnistu võõrandamisest tugineda

3-21-1527

10(15)

õiguste riivele, mis on välja toodud nende esialgses kaebuses ja mille juurde on kaebajad jäänud

ka edaspidi.

II

21. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

22. Ainuüksi isiku lootus olemasoleva elukeskkonna (sh vaate või miljöö) muutusteta

säilimise vastu ei ole kohtulikult kaitstav (nt Riigikohtu 28.03.2012 otsus nr 3-3-1-4-12, p 12;

24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10, p 22). Kaebajad ei saa praeguses asjas kaitsta ka avalikke huve

(HKMS § 44 lg-d 1 ja 2), nt üldisemalt liiklusohutust Kloostrimetsa teel. Tuleb siiski arvestada,

et Karuslase tn 7 kinnistule uueks juurdepääsuks kavandatud Kloostrimetsa tee T9 kinnistu on

nn tupiktee, mille laius on Kloostrimetsa tee poolses otsas ligikaudu 6 meetrit ja teises otsas

10,5 meetrit. Seda teed on seni kasutatud juurdepääsuks üksnes Kloostrimetsa tee 43 ja 45

kinnistutele, millel mõlemal asuvad elamu ja 2 parkimiskohta. Seega eeldatavalt ei ole

liiklustihedus juurdepääsuteel seni olnud kuigi suur. Kaebajatele kuulunud Kloostrimetsa tee

43 kinnistul paiknev elamu asub vahetult juurdepääsutee ääres. Karuslase tn 7 kinnistule on

kavandatud kahepereelamu koos 6 parkimiskohaga. Seega suureneb elamu kasutusse võtmise

järel eeldatavalt liiklustihedus ja müra kaebajatele kuulunud elamu kõrval asuval

juurdepääsuteel ligikaudu kahekordselt. Täiendavad liiklejad vähendavad ka privaatsust

Kloostrimetsa tee 43 kinnistul. Kaebajate väitel langetavad eespool nimetatud asjaolud

Kloostrimetsa tee 43 kinnistu väärtust. 2002. a-l kehtestatud detailplaneeringu järgi oli

juurdepääs Karuslase tn 7 kinnistule ette nähtud üksnes Sügislase tänava kinnistu kaudu. Tuleb

eeldada, et tegemist oli kaalutletud otsustusega selle kohta, milline oli ümberkaudsete kinnistute

omanike ja liiklusohutuse seisukohalt parim võimalik juurdepääsuteede korraldus. Neil

asjaoludel riivavad projekteerimistingimused kaebajate privaatsust ja omandiõigust

(põhiseaduse §-d 26 ja 32), samuti tulenevad kaebajate kohtus kaitstavad subjektiivsed õigused

2002. a-l kehtestatud detailplaneeringust. Seega on kaebajatel kaebeõigus.

23. EhS § 27 lg 1 sätestab, et detailplaneeringu olemasolu korral võib pädev asutus

põhjendatud juhul anda ehitusloakohustusliku hoone või olulise rajatise ehitusprojekti

koostamiseks projekteerimistingimusi juhul, kui 1) detailplaneeringu kehtestamisest on möödas

üle viie aasta; 2) detailplaneeringu kehtestamise järel on ilmnenud olulisi uusi asjaolusid või on

oluliselt muutunud planeeringuala või selle mõjuala, mille tõttu ei ole enam võimalik

detailplaneeringut täielikult ellu viia, või 3) detailplaneeringu kehtestamise järel on muutunud

õigusaktid või kehtestatud planeeringud, mis mõjutavad oluliselt detailplaneeringu elluviimist.

EhS § 27 lg 2 kohaselt arvestatakse projekteerimistingimuste andmisel: 1) hoone või olulise

rajatise

asukohas

väljakujunenud

keskkonda,

sealhulgas

hoonestuslaadi; 2) et

projekteerimistingimuste andmine ei oleks vastuolus õigusaktide, isikute õiguste või avaliku

huviga;

3) üldplaneeringus

määratud

tingimusi;

4) detailplaneeringu

muinsuskaitse

eritingimusi, kui need on nõutavad muinsuskaitseseaduse kohaselt. EhS § 27 lg 3 kohaselt ei

anta EhS § 27 lg 1 alusel projekteerimistingimusi detailplaneeringus kehtestatud

planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks. EhS eelnõu (Riigikogu XII koosseisu 555 SE)

seletuskirja kohaselt on projekteerimistingimustega keelatud täpsustada detailplaneeringut

selliselt, et selle kaudu muutub detailplaneeringu olemus, st sekkutakse varem kokkulepitud

põhilahendusse (lk 54). EhS § 27 lg 4 sätestab omakorda loetelu neist detailplaneeringuga

lahendatavatest küsimustest (nt planeerimisseaduse § 126 lg 1 p-d 2 ja 4–9 ning lg 4 p-d 2–5),

mille vähest täpsustamist projekteerimistingimustega ei ole üldjuhul põhjust pidada

detailplaneeringu olemuslikuks muutmiseks.

24. Vaidlustatud haldusaktist ei ole täpselt aru saada, millisele EhS § 27 lg-s 1 toodud alusele

vastustaja tugines, sest nimetatud normile on viidatud üldiselt. Projekteerimistingimuste

3-21-1527

11(15)

põhjendused on kõige enam seotud EhS § 27 lg 1 p-ga 2: detailplaneeringu elluviimine ei ole

täies ulatuses enam võimalik, sest Lepiku peakraavi rekonstrueerimise tõttu ei saa Sügislase

tänava kinnistule enam rajada piisavalt laia teed, tagamaks nõuetekohane pöörderaadius

kinnistutele sissesõiduks. Kuigi kaebajad vaidlesid sellele väitele vastu juba haldusmenetluses

(nt 21.12.2020 arvamus, dtl 87 jj), ei ole vastustaja projekteerimistingimustes ega

haldusmenetluse käigus kaebajale saadetud kirjades ära näidanud, millistel tõenditel ja

õigusaktidel või standarditel see vastustaja järeldus põhineb. Asjakohaseid tõendeid ei ole

vastustaja esitanud ka kohtumenetluses. Õige on kaebajate seisukoht, et piisav tõend ei ole

Karuslase tn 3 hoone ehitusprojekti seletuskiri (dtl 281), sest ka seal piirdutakse üldsõnalise

selgitusega selle kohta, et Lepiku peakraavi rajamise tõttu ei ole pöörderaadius piisav, et

kavandada Sügislase tänava kinnistu kaudu nõuetekohane juurdepääs Karuslase tn 3 kinnistule.

Juurdepääsutee ehitamise võimatust ei saa tuvastada pelgalt vastustaja esitatud fotode põhjal

(dtl 242–243), eriti kui vastustaja ei ole tõendanud, kas ja kui palju on Lepiku peakraavi

laiendatud, võrreldes detailplaneeringu kehtestamise ajaga. Ringkonnakohus võtab HKMS §

198 lg 3 alusel asja õigemaks lahendamiseks asja juurde apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 –

Lepiku peakraavi rekonstrueerimise projekteerimistingimused ja joonise. Neist dokumentidest

ei tulene samuti, et detailplaneeringus ette nähtud juurdepääsutee rajamine muutuks pärast

Lepiku peakraavi rekonstrueerimist võimatuks. Kraavi rekonstrueerimisel oli kohustus järgida

kehtivaid detailplaneeringuid. Vastustaja ega kolmas isik ei ole tõenditega ümber lükanud ka

kaebajate väidet, et Karuslase tn 7 kinnistule elamu ehitamise ajal kasutati juurdepääsuna

detailplaneeringus ettenähtud Sügislase tänava kinnistut. Seega pidi pöörderaadius olema piisav

mh ehitustranspordi jaoks. Seega ei ole vastustaja ära näidanud, et projekteerimistingimuste

andmisel sai tugineda EhS § 27 lg 1 p-le 2.

25. Praeguses asjas on siiski täidetud EhS § 27 lg 1 p-s 1 nimetatud tingimus, sest mh

Karuslase tn 7 kinnistut ja sellele juurdepääsu puudutav detailplaneering kehtestati juba 2002.

a-l. Seega tuleb kontrollida ka muude EhS §-s 27 sätestatud eelduste täidetust.

26. Kaebajad

on

seisukohal,

et

projekteerimistingimused

muudavad

oluliselt

planeeringulahendust ja on seetõttu vastuolus EhS § 27 lg-ga 3. Ringkonnakohtud on senises

praktikas

hinnanud

detailplaneeringu

olemuslikuks

muutmiseks

näiteks

soovi

projekteerimistingimustega vähendada detailplaneeringus ettenähtud ehituskeeluvööndit (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2017 otsus nr 3-16-2496, p 11), samuti olukorda, kus

detailplaneeringu kohaselt oli kinnistule lubatud püstitada 4–8 korteriga elamu, kuid taotluses

sooviti projekteerimistingimuste väljastamist 2–3 korteriga elamu püstitamiseks (vt Tartu

Ringkonnakohtu 18.06.2020 otsus nr 3-19-674, p 22), või 150 korteriga elamu asemel sooviti

püstitada 350 eluruumiga ühiselamu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2021 otsus nr 3-20-

1344, p-d 14–15). Detailplaneeringu olemuse muutmist on nähtud ka selles, kui

detailplaneeringus kavandatud gaasivarustuse teenindamisega seotud ärihoone asemel

soovitakse rajada hoopis tavandihoone-krematoorium (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.02.2021

otsus nr 3-19-1749, p-d 30–37) või muudetakse oluliselt krundi hoonestusala paiknemist (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-712, p 31). Seevastu ei ole detailplaneeringu

olemuslikuks muutmiseks peetud seda, kui planeeringuala kõrval asuvale kinnistule avalikult

teelt juurdepääsu tagamiseks tuleks pikendada detailplaneeringus ettenähtud tupikteed (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2017 otsus nr 3-15-1873, p 18), samuti krundisisese

sissesõidutee asukoha muutmist või täiendava sissesõidutee lisamist (Tallinna Ringkonnakohtu

16.05.2022 määrus nr 3-22-829, p 15) või tänava liikluskorralduse muutmist selliselt, et

detailplaneeringu järgi jalakäijatele eraldatud alale suunati ka jalgratturid ja teised kergliiklejad

(Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2022 otsus nr 3-21-1611, p-d 17–18).

3-21-1527

12(15)

27. Vaidlustatud projekteerimistingimuste õiguslik alus on EhS § 27 lg 4 p 7, mille järgi

täpsustatakse projekteerimistingimustega asjakohasel juhul hoone või olulise rajatise

detailplaneeringus käsitletud liikluskorralduse põhimõtteid. Ringkonnakohus pidas 07.09.2021

esialgse õiguskaitse määruses kaebuse perspektiivi hinnates tõsiselt võetavaks kaebajate

kahtlust, et juurdepääsutee asukoha muutmine ei ole liikluskorralduse põhimõtete muutmine,

kuid ei võtnud selles küsimuses siduvat seisukohta. Kaebajate väidete paikapidavust tuli

põhjalikumalt kontrollida asja sisulisel lahendamisel. Ringkonnakohus leiab mh oma hilisemale

praktikale tuginedes, et vaidlustatud projekteerimistingimuste andmine EhS § 27 lg 4 p 7 alusel

oli praegusel juhul siiski lubatav (vrd eeskätt haldusasjad nr 3-22-829 ja 3-21-1611).

Detailplaneeringus ettenähtud juurdepääsuteedena planeeringualas asuvatele elamukruntidele

saab käsitada nii Sügislase tänava kinnistut kui ka Kloostrimetsa tee T9 kinnistut. Juurdepääs

Karuslase tn 7 kinnistule on ette nähtud Sügislase tänava kinnistu kaudu. Detailplaneeringut ei

ole selles osas kehtetuks tunnistatud ja vastustaja ei ole tõendanud, et detailplaneeringu kohase

lahenduse elluviimine on võimatu, isegi kui vastustaja ei pea seda otstarbekaks. Karuslase tn 7

kinnistu piirneb ka (praeguseks munitsipaalomandisse kuuluva ja transpordimaa sihtotstarbega)

Kloostrimetsa tee T9 kinnistuga. Projekteerimistingimustega on kavandatud Karuslase tn 7

kinnistult täiendav sissesõidutee samuti detailplaneeringualasse kuuluvale ja avalikult

kasutatavale juurdepääsuteele. Seega ei muudeta projekteerimistingimustega detailplaneeringu

lahenduse kui terviku seisukohalt põhimõtteliselt planeeringuala puudutavaid juurdepääsuteid,

vaid sisuliselt Karuslase tn 7 kinnistult väljasõidu reegleid ning liikluskorraldust Kloostrimetsa

tee T9 kinnistul. Sellise muudatuse tegemiseks ei olnud vältimatult vaja koostada uut

detailplaneeringut, sest tegemist ei ole 2002. a-l kehtestatud detailplaneeringu olemusliku

muutmisega EhS § 27 lg 3 tähenduses.

28. Vastustaja on põhjendanud detailplaneeringu muutmise vajadust nii Karuslase tn 7

kinnistule detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamise võimatusega kui ka selle lahenduse

ebaproportsionaalsusega kolmandate isikute jaoks. Kuna vastustaja ei ole veenvalt ära

näidanud, et detailplaneeringus ettenähtud lahenduse elluviimine on Lepiku peakraavi

rekonstrueerimise

tõttu

võimatu,

ei

saa

nimetatud

asjaoluga

põhjendada

ka

projekteerimistingimuste andmise vajadust.

29. Detailplaneeringu järgi kavandati Sügislase tänava kinnistult juurdepääs Karuslase tn 1,

3, 5 ja 7 kinnistutele. Puudub vaidlus, et Sügislase tänava kinnistul ei ole kõnealust Lepiku

peakraavi ääres kulgevat juurdepääsuteed seni välja ehitatud. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et Karuslase tn 1 ja 3 kinnistute jaoks ei oleks see enam ka vajalik. Karuslase tn 1

ja 3 kinnistutele on elumajad valmis ehitatud ning juurdepääs neile kinnistutele on korraldatud

detailplaneeringus ettenähtust erineval viisil. Praeguses asjas ei tule hinnata, kas selline tegevus

oli õiguspärane, sh kooskõlas detailplaneeringuga, sest Karuslase tn 1 ja 3 kinnistutel ehitamist

reguleerivad haldusaktid ei ole kaebuse esemeks. Need on kehtivad haldusaktid, mis on

täitmiseks kohustuslikud mh vastustajale. Seega ei saanud jätta neid asjaolusid arvestamata ka

vaidlustatud projekteerimistingimuste andmisel.

30. Kaebajatel on aga õigus, et vastustaja ei ole projekteerimistingimustes üldse puudutanud

Karuslase tn 5 kinnistu juurdepääsu küsimust. Kaebaja esitatud fotolt (dtl 108) on näha, et seda

kinnistut, millel asub reoveepumpla, teenindatakse faktiliselt Kloostrimetsa tee poolsest küljest.

Samas ei ole vaidlust, et eraldi juurdepääsu ei ole Kloostrimetsa tee poolsesse külge rajatud

ning projekteerimistingimuste kohaselt ei pea vastustaja kinnistutelt Kloostrimetsa teele

täiendavate sisse- ja väljasõitude loomist ka põhjendatuks, arvestades Kloostrimetsa tee

liiklustihedust. Seega ainuke õigusaktidega ettenähtud juurdepääsutee Karuslase tn 5 kinnistule

on jätkuvalt Sügislase tänava kinnistu kaudu. Vastustaja ei ole esitanud selgitusi ega tõendeid

selle kohta, kui sagedasti ja milliste sõidukitega on vaja Karuslase tn 5 kinnistule juurde

3-21-1527

13(15)

pääseda, kuid pole eitanud asjaolu, et reoveepumpla on kasutuses ja sellele sõidukiga

juurdepääsu tagamine on vajalik. Eeltoodu tõttu on ekslik ka vastustaja väide, et

detailplaneeringus ettenähtud Sügislase tänava kinnistu juurdepääsutee (umbes 70 m) oleks

vajalik üksnes Karuslase tn 7 kinnistu teenindamiseks. See omakorda võis mõjutada vastustaja

hinnangut sellele, et detailplaneeringu kohase juurdepääsutee rajamine ühe kinnistu tarbeks

oleks liialt koormav.

31. Vastustaja õigustab projekteerimistingimuste kehtestamist ka sellega, et nii säilib Lepiku

peakraavi ümbruses praeguseks kujunenud kooslus. Samas ei ole vastustaja hoolimata kaebajate

vastuväidetest selgitanud, kui väärtuslik on peakraavi äärne kooslus (peale selle, et fotode järgi

on tegemist üldisemalt haljasalaga), kas ja kuidas on see kooslus detailplaneeringu kehtestamise

järel muutunud ning kuidas mõjutaks praegust kooslust detailplaneeringu kohase

juurdepääsutee välja ehitamine. Seega ei ole võimalik ka hinnata, kui kaalukas on huvi sellise

haljasala säilitamiseks, eriti arvestades, et Sügislase tänava kinnistu sihtotstarbe kohaselt on

tegemist transpordimaaga (dtl 36), mille aluspõhjaks on Lepiku kraavi poolses osas killustik (vt

tingmärgid Karuslase tn 7 eelprojekti asendiplaanil, dtl 168), ning vaidlustatud

projekteerimistingimustes märgitu kohaselt puhastati kraavi servad rekonstrueerimise käigus

põõsastest ja puudest. Lisaks on vastustaja projekteerimistingimustes Lepiku peakraaviga

seoses viidanud Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusega nr 179 kehtestatud Pirita linnaosa

üldplaneeringust tulenevatele piirangu-, ehituskeelu- ja veekaitsevööndite laiustele, kuid ei ole

hoolimata kaebajate vastuväidetest (vt kaebuse p 3.2.5.3) selgitanud, millist tähtsust need

praeguses vaidluses omavad. Kaebajad on õigesti välja toonud, et üldplaneeringu seletuskirjast

ei nähtu, et varasem detailplaneering, millega nähti ette mh Karuslase tn 7 juurdepääsutee

rajamine, kaotaks selles osas üldplaneeringu kehtestamise järel kehtivuse (vt kaebuse lisa 22,

dtl 113 jj).

32. Kaebajad on projekteerimistingimuste eelnõu kohta esitatud 21.12.2020 arvamuses (dtl

87) mh välja toonud, et Kloostrimetsa tee T9 juurdepääsutee on kitsas ja liiklustihedus suureneb

oluliselt (Karuslase tn 7 kinnistule on kavandatud 2 korteriga elamu ja 6 parkimiskohta;

lisandub elumaja teenindava liiklus, nt prügivedu). See suurendab liiklusohtlikke olukordi, sh

Kloostrimetsa teele välja sõitmisel või sealt sisse pööramisel. Üks Kloostrimetsa tee 43 elanik

on sügava liikumispuudega ja liigub ratastoolis ning tema jaoks on lisanduv liiklus eriti ohtlik.

Kaebajad

märkisid,

et

detailplaneeringus

arvestati

juurdepääsuteede

kavandamisel

tasakaalustatult kõigi planeeringualasse jäävate kinnistute omanike huvidega, mistõttu on

kaebajatel õigus nõuda detailplaneeringust kinnipidamist. Samuti juhtisid kaebajad tähelepanu,

et projekteerimistingimuste eelnõus on liiga suurt rõhku pandud Karuslase tn 7 omaniku

õigustele, jättes kaebajate õigused tähelepanuta. Õige on kaebajate seisukoht, et

projekteerimistingimustes ei ole neid vastuväited hinnatud. Vastustaja on aga kaebajate

väidetele vastanud 09.04.2021 kirjaga nr 4-1/20/3511-7 (dtl 93 jj), millele on

projekteerimistingimustes viidatud. Kirjas märgitakse, et Kloostrimetsa tee 43 kinnistu omanike

subjektiivseid õigusi ei riivata oluliselt. Kinnistule on detailplaneeringu kohaselt võimalik

rajada piirdeaed ning jalakäijate ja ratastooliga liiklejate ohutus on tagatud võimalusega pääseda

kinnistult otse Kloostrimetsa tee kergliiklusteele. Kirjas märgitakse ka, et Kloostrimetsa tee T9

kinnistule on võimalik kaaluda jalakäijate ala rajamist. Seega ei ole kaebajate väiteid jäetud

tähelepanuta, kuigi vastustaja on neile vastanud üsna lakooniliselt ja üldsõnaliselt.

33. Vastustajale ei saa ette heita nende asjaolude kaalumata jätmist, mida kaebajad

haldusmenetluses selgesõnaliselt välja ei toonud (nt privaatsuse või kinnistu väärtuse

vähenemine). Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebajad ei ole kohtumenetluses tõendanud, et

Karuslase tn 7 kinnistule projekteerimistingimuste kohase juurdepääsu rajamine mõjutas

negatiivselt Kloostrimetsa tee 43 kinnistu väärtust. Kaebajate privaatsuse riive ei saa samuti olla

3-21-1527

14(15)

kuigi

intensiivne.

Kloostrimetsa

tee

T9

on

avalikult

kasutatav.

See

jääb

ka

projekteerimistingimuste kohase lahenduse elluviimisel tupikteeks ning selle kasutajate hulka

lisandub vaid üks 2 korteriga elumaja, mille ehitamisega seonduvaid haldusakte ei ole kaebajad

vaidlustanud. Kloostrimetsa tee 43 kinnistu asub linnas ja piirneb lisaks vaidlusalusele

juurdepääsuteele Kloostrimetsa teega, kus kaebajate kinnitusel on sõidukite liiklus tihe. Seega

tuleb Kloostrimetsa tee 43 kinnistu omanikel elamu asukohast tulenevalt arvestada selles

piirkonnas tavapärase liiklusmüra, heitgaaside ja autotuledest tingitud visuaalse reostusega.

Ringkonnakohtule ei nähtu, et projekteerimistingimuste järgse lahenduse elluviimisel oleksid

kahjulikud mõjud kaebajatele ülemäärased.

34. Kuigi kokkuvõttes võib vastustajaga nõustuda selles, et kaebajate õiguste riive ei ole

intensiivne, ei ole vastustaja samas selgelt välja toonud ka seda, milles seisneks ülemäärane

koormus Karuslase tn 7 omanikele, kui juurdepääs nende kinnistule kavandatakse üksnes

detailplaneeringus ettenähtud viisil. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebajate seisukohale, et

kõnealust juurdepääsuteed ei peaks ehitama Karuslase tn 7 omanikud, vaid detailplaneeringu

elluviimise peab tagama vastustaja, ehitades juurdepääsutee ise või nõudes selle ehitamist

planeerimisala arendajalt, kellega on sõlmitud vastav leping (vt täpsemalt kaebuse p 3.2.7.7; vt

ka 07.05.2002 leping nr 78, dtl 33). Asja materjalide põhjal pole ka alust arvata, et

detailplaneeringu kohase juurdepääsutee kinnistu omanik teeks takistusi selles osas

detailplaneeringu elluviimiseks, sh servituudi seadmiseks, sest tema transpordimaa

sihtotstarbega kinnistu muudelt osadelt on teistele piirkonna kinnistutele juurdepääs tagatud.

Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole vastustaja tõendanud, et detailplaneeringu

elluviimine seal ettenähtud juurdepääsutee osas oleks võimatu, sh kasutati Sügislase tänava

kinnistut juurdepääsuks Karuslase tn 7 hoonete ehitamise ajal. Järelikult on see juurdepääs

põhimõtteliselt kasutatav ka teed välja ehitamata ning tegemist ei ole olukorraga, kus Karuslase

tn 7 kinnistu omanikel puuduks sellele üldse juurdepääs, kui projekteerimistingimustega

ettenähtud lahendus ei realiseeru.

35. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks hinnata kaebajate muid väiteid, sest ainuüksi eespool

toodud asjaoludel on vaidlustatud projekteerimistingimused õigusvastased. Seejuures ei ole

küsimus üksnes haldusakti ebapiisavas motiveerimises või muudes formaalsetes puudustes.

Ringkonnakohus ei ole veendunud, et vastustaja tuvastas õigesti kõik asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud, sest paljud projekteerimistingimustes esitatud väited on jäänud

paljasõnaliseks. Seetõttu puudub kindlus, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt ja

jõudis õigele tulemusele hoolimata asjaolust, et kaebajate õiguste riive ei ole väga intensiivne.

Seepärast tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus

teeb

uue

otsuse,

millega

rahuldab

kaebuse

ning

tuvastab

TLPA

01.06.2021

projekteerimistingimuste õigusvastasuse.

36. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Menetluskulud

kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kolmanda isiku menetluskulud

hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid

hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

37. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda. Vastustajalt tuleb

välja mõista kaebajate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebajad on tasunud riigilõivu

kokku 85 eurot (kaebuse esitamisel 15+15 eurot, esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel 15

eurot, apellatsioonkaebuse esitamisel 20+20 eurot). Lisaks kandsid kaebajad halduskohtus

3-21-1527

15(15)

õigusabikulusid kokku 9592,20+468 eurot koos käibemaksuga (24.01.2022 taotlus koos

lisadega, dtl 402 jj; 22.02.2022 taotlus koos lisadega, dtl 420 jj) ja ringkonnakohtus 4492,80

eurot (01.02.2023 taotlus koos lisadega, dtl 505 jj). Taotlusele on lisatud arved ja

spetsifikatsioonid.

38. Riigilõiv on mõlemas kohtuastmes vajalik kulu. Esindajakulude vajalikkuse ja

põhjendatuse hindamiseks tuleb analüüsida läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning

kaebuse või vastuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (vt nt Riigikohtu 18.05.2009 määrus

nr 3-3-1-28-09, p 11; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1; 03.05.2017 otsus nr 3-3-1-80-

16, p 35). Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute

menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks

kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude

suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-

1570, p 17). Ringkonnakohus leiab, et vaidluse sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades

ei ole põhjendatud mõista kaebajate menetluskulusid vastustajalt välja täies ulatuses. Tegemist

ei olnud keskmisest mahukama ega keerukama vaidlusega. Arvete spetsifikatsioonide järgi on

esindaja pidanud ühe kaebajaga halduskohtumenetluse ajal arvukalt telefonikõnesid, millega

seotud ajakulu ei ole põhjust jätta vastustaja kanda. Samuti on kaebajad mitmes

menetlusdokumendis korranud samu seisukohti. Teisalt tuleb arvestada, et pärast Kloostrimetsa

tee 43 kinnistu müümist muutus menetluslik olukord ja kaebajatele ei saa ette heita, et nad

vaidlesid vastu vastustaja ja kolmanda isiku seisukohtadele, milles viidati kaebajate

kaebeõiguse puudumisele ja vaidluse ammendumisele. Apellatsioonkaebuses on suures osas

korratud seisukohti, mis on varasemas menetluses juba esitatud. Kummaski kohtuastmes ei

toimunud kohtuistungit. Kokkuvõttes loeb ringkonnakohus vajalikeks ja põhjendatud

õigusabikuludeks halduskohtus 3000 eurot ja ringkonnakohtus 2000 eurot. Kokku tuleb

vastustajalt kaebajate kasuks solidaarselt välja mõista 5085 eurot (koos käibemaksuga).

(allkirjastatud digitaalselt)