3-22-1166/15 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1166

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17.05.2022

ettekirjutusele nr 1052255517

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja JN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.07.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.07.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-1166 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24.03.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-22-1166

2(7)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi 17.05.2022 X’le ettekirjutuse nr 1052255517 Eesti

Vabariigist lahkumiseks 15 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 01.06.2022. Samuti kohaldas

PPA X suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks lahkumiskohustuse täitmise päevast alates

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel.

X on Austraalia ja Iisraeli kodanik, kelle on õigus viibida Schengeni alal viisavabalt kuni 90

päeva 180-päevase perioodi jooksul. Ta saabus viimati Schengeni alale 27.02.2020 Eesti

Vabariigi kaudu viisavabalt Iisraeli kodaniku passi alusel. Alates 11.04.2019 kuni 12.05.2022

on X korduvalt Eestis viibinud, kuid selleks puudus seaduslik alus kokku 1001 päeval, kuna

isik ületas lubatud viisavaba viibimisaega. Ta põhjendas seadusliku aluseta Eestis viibimist

koroonaviiruse mõjudega, mistõttu ei saanud Austraaliasse naasta. X töötab muusikabaaris

kehtiva tööloata. Seega on PPA-l kohustus teha isikule lahkumisettekirjutus VSS § 7 lg 1

alusel.

VSS § 74 lg-st 1 tuleneb sissesõidukeelu kohaldamine kolmeks aastaks. Välismaalaste seaduse

(VMS) § 11 kohaselt on Eestis ajutiselt viibiv välismaalane kohustatud järgima Eesti

põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille

eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. X on

ebasoovitav välismaalane, sest rikkus ajutise viibimise tingimusi, viibides Schengeni alal

perioodil 2019–2022 seadusliku aluseta kokku 1001 päeva. Piiriületamistel näitas ta

vaheldumisi oma Austraalia ja Iisraeli passe nii, et piirivalvurid ei paneks tähele, et ta elab

tegelikult püsivalt Eestis. Piirivalvurid ei tuvastanud probleemi, sest sisenemis- ja

väljumistemplid olid erinevates passides. Isikut ei ole võimalik pidada usaldusväärseks

välismaalaseks.

Sissesõidukeelu võib jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata. X puhul neid ei esine. VSS

§ 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui

sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades

ebaproportsionaalne. Praegusel juhul ei esine ühtegi asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu

pikkuse lühendamist. Isikul puuduvad tugevad perekondlikud sidemed Eestiga. Tal on Eestiga

sotsiaalsed ja kultuurilised sidemed, kuid ebaseadusliku viibimise pikkus on niivõrd suur,

mistõttu ei ole võimalust sissesõidukeelu pikkust vähendada. X ei ole esitanud ühtegi sisulist

põhjendust sissesõidukeelu vähendamiseks.

2. X esitas 25.05.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 17.05.2022 ettekirjutuse

tühistamiseks sissesõidukeelu osas ning uue otsuse tegemiseks, millega jätta Schengeni

sissesõidukeeld kohaldamata. Alternatiivselt taotles ta sissesõidukeelu vähendamist 0 kuu

peale või määrani, mis vastab kohtu õiglasele äranägemisele. Kaebaja esitas 05.07.2022

taotluse alternatiivse nõude muutmiseks selliselt, et kui kohus jätab tühistamisnõude

rahuldamata, tuvastaks kohus PPA 17.05.2022 ettekirjutuse õigusvastasuse.

Kaebaja on Eestiga kokku puutunud alates 2010. a-st ning hakanud seda pidama enda teiseks

kodumaaks. Tal on tihe kokkupuude Eesti ja eestlastega nii tööalaselt kui ka sõpruskonna

tähenduses. Kaebaja on vabakutseline muusik, kes edendab alternatiivmuusika ning

subkultuuri edasiviimist. Ta on panustanud Eesti muusikakultuuri arengusse nii ürituste

korraldamisel kui ka paljude erinevate muusikutega koos töötamisel. Kaebaja Eestist

lahkumine tähendaks suurt kaotust kultuuri mitmekesisusele.

Sissesõidukeeld kolmeks aastaks on põhjendamatu, ebavajalik ja ebaproportsionaalne.

Sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel

arvestatakse kogumis välismaalase isiklikke, majanduslikke ja muid sidemeid Eestiga, mis

väärivad kaitsmist (VSS § 31 lg 3 p 4). Kaebaja jaoks on tähtis viibida Eestis sõprade juures,

töö ja bändiga tegutseda, ta soovib tulla siia tagasi niipea kui võimalik. Kaebaja saab aru, et

3-22-1166

3(7)

Eestis seadusliku aluseta viibimine ja töötamine oli vale ja seadusevastane, kuid soovib

esimesel võimalusel saada seadusliku aluse.

Humaansetel kaalutlustel võib sissesõidukeelu tühistada või selle kestust vähendada (VSS §

32 lg 1). Kaebaja suhtes ei saa teha etteheiteid avaliku korra või riikliku julgeoleku põhjustel.

Kaebaja lahkus Eestist lahkumisettekirjutuse alusel, ta sai väärteo korras trahvi 600 eurot.

Tegemist on topeltkaristusega. Sissesõidukeeld n-ö lisakaristusena on ebaproportsionaalne ja

ülekohtune, tuues kaasa pöördumatuid kahjusid. Kaebaja ei saa täita pooleliolevaid

muusikaprojekte ega tegutseda bändis. PPA ei kohaldanud VSS § 271 lg-s 1 võimaldatud 10-

aastast sissesõidukeeldu, pidades seda järelikult ebaproportsionaalseks. Ka 3-aastane keeld on

ülemäära koormav. Sissesõidukeeldu oleks tulnud vähendada 0 päevani.

Ka VSS § 74 lg 4 kohaselt võib sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel kohaldamata.

Lisaks võib keelu kehtivust piirata Eesti Vabariigi territooriumiga (VSS § 74 lg 41). PPA on

valinud raskeima abinõu ning kehtestanud sissesõidukeelu kogu Schengeni alasse. Selline

tagajärg on ülemäärane. Kaebaja suhtes ei esine sissesõidukeelu kohaldamise muid aluseid,

mis on sätestatud VSS § 29 lg-s 1, välja arvatud sätte p 8 ehk Eestis viibimist reguleeriva

õigusakti rikkumine.

Eesti Vabariigi ja Iisraeli Riigi vahelise kultuuri-, haridus- ja teadusalase koostöö lepingu

eesmärgiks on soodustada riikide suhete arengut kultuuri, hariduse ja teaduse valdkonnas

vastastikuse kasu alusel. Sissesõidukeeld takistab osaliselt koostöölepingu eesmärgi täitmist

kultuuri edendamise osas, sest kaebaja kaotab Eestis kultuurialased sidemed ja

koostööpartnerid.

Kaebaja Eestis viibimise pikkuse tingis suuresti koroonapandeemia aegne periood, mil

liikumine välisriikides oli kas täiesti võimatu või oluliselt komplitseeritud. Kaebaja lend

Schengeni territooriumilt õigeaegselt lahkumiseks tühistati lennufirma airBaltic poolt.

Vähemalt perioodi 27.02.2020–12.05.2022 (806 päeva) osas ei saa kaebajat seega Eestis

alusetult viibimise eest süüdistada. Pärast eriolukorra väljakuulutamist 2020. a märtsis oli

tegemist force majeure olukorraga.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 17.05.2022 ettekirjutuses toodud seisukohtade

juurde.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19.07.2022 otsusega kaebuse ning kaebaja taotluse

alternatiivnõude muutmiseks rahuldamata. Kohus nõustus vaidlustatud ettekirjutuse

põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Kohus selgitas kaebust menetlusse võttes, et kaebaja nõue, et kohus lühendaks ise

sissesõidukeeldu, ei ole asjakohane, sest kohus ei saa PPA eest otsustada, kas ja kui pikaks

ajaks sissesõidukeeldu kohaldada (HKMS § 158 lg 3). Kaebaja esitas 05.07.2022 taotluse

alternatiivse nõude muutmiseks selliselt, et kui kohtu hinnangul on kaebaja nõue

sissesõidukeelu üle otsustamiseks ebaõige, siis soovib ta muuta esitatud nõuet selliselt, et kui

kohus jätab rahuldamata kaebaja nõude PPA ettekirjutuse nr 1052255517 tühistamiseks osas,

millega kaebajale määrati Schengeni territooriumile sissesõidukeeld 3 aastaks, palub kaebaja

kohtul tuvastada PPA ettekirjutuse nr 1052255517 õigusvastasus. Kaebuse selliselt muutmine

ei ole lubatav, sest see pole otstarbekas ega kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Lisaks

väljub see kaebuse algsest ulatusest.

Sissesõidukeelu kehtestamise aluseks on VSS § 7 lg 1 kohaselt viibimisaluse puudumine

VMS § 43 lg 1 mõttes ning sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava

välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist (VSS § 6). Vaidlust ei ole, et kaebaja

viibis Eestis ebaseaduslikult ning seda ei muuda ka asjaolu, et kaebaja kasutas paralleelselt

Eestisse sisenemiseks ja siit lahkumiseks nii Austraalia kui ka Iisraeli passe. Kuskilt ei tulene,

3-22-1166

4(7)

et kui isikul on nende riikide topeltkodakondsus ja kehtivad passid, on tal õigus Eestis viibida

2x90 päeva 180 päeva jooksul.

VSS §-st 74 tuleneb, et üldjuhul tuleb haldusorganil lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Seega on seadusandja juba teatud huvide kaalumise läbi

viinud, leides, et kui välismaalane on käitunud viisil, mis tingib lahkumisettekirjutuse

tegemise, on üldjuhul põhjendatud 3-aastane sissesõidukeeld (VSS 5. ptk lubab seevastu

sissesõidukeelu määrata alaliselt või kuni 10 aastaks). Haldusorganil on võimalus kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (samas lg 3) või sissesõidukeelu kohaldamisest üldse

loobuda (samas lg 4), kui seda tingivad humaansed asjaolud. Kuna sissesõidukeelu

kehtestamine toimub haldusorgani kaalutlusõiguse alusel, siis saab halduskohus HKMS § 158

lg-s 3 sätestatust tulenevalt kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on

täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud.

Halduskohus ei saa teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Vastustaja on sissesõidukeelu kehtestamisel hinnanud nii kaebaja käitumist kui ka seost

Eestiga ning leidnud, et sissesõidukeelu rakendamine on põhjendatud. PPA kaalus kaebaja

võimalikku kultuurilist sidet Eestiga. Õige pole kaebaja hinnang, et PPA on üle tähtsustanud

riigis ebaseadusliku viibimise fakti ning põhjendamatult vähendanud kaebaja kultuurilist

panust. Ehkki bändides osalemine on sissesõidukeelu kohaldamisel pea võimatu, siis muus

osas on muusika kirjutamine võimalik ka väljaspool Eestit. Meelevaldseks ei saa pidada PPA

järeldust, et kaebaja pikaaegne ebaseaduslik Eestis viibimine, erinevate passide kasutamine

ning Eesti õiguskorra aktsepteerimata jätmine mõjutavad kaebaja usaldusväärsust ja kaaluvad

üles kaebaja tegevuse kultuurimaastikul.

Humaansetel kaalutlustel võib jätta sissesõidukeelu kohaldamata. Üldjuhul on tegemist

eelkõige isiku enda, tema lähedaste või perekonnaliikmete tervise ja vanusega seonduvate

asjaoludega. Selliste asjaolude esinemist kaebaja ei väida. Asjaolu, et kaebaja on

ebaseaduslikult Eestis viibinud väga pika aja jooksul ning peab Eestit enda kodumaaks, ei

anna alust sissesõidukeelu kohaldamata jätmisele. Riigil puudub kohustus respekteerida

mittekodanike elukohariigi valikut, mistõttu välismaalasel on õigus viibimisalusele vaid juhul,

kui ta täidab selleks riigi poolt kehtestatud tingimusi (VMS § 13 lg 1).

Kaebaja suhtes kohaldati Schengeni ülest sissesõidukeeldu. Ka selles osas on sissesõidukeelu

kehtestamine õiguspärane ja põhjendatud. Nimelt sätestas otsuse tegemise ajal kehtinud VSS

§ 74 lg 41, et lahkumisettekirjutuses võib piirata välismaalase suhtes kohaldatud

sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kui välismaalasel on seaduslik alus

Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks. Kuna kaebajal

selliseid asjaolusid ei esinenud, siis tuli kaebajale sissesõidukeeld määrata kogu Schengeni

konventsiooni liikmesriikide ulatuses.

PPA leidis õiguspäraselt, et kaebajal puuduvad Schengeni konventsiooni liikmesriikides

kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed, ning asjaolu, et kaebaja

sooviks Euroopas või Eestis muusikuna tegutseda, ei ole sedavõrd kaalukas, et tooks endaga

kaasa sissesõidukeelu õigusvastasuse ja tühistamise. Kaebaja viidatud majanduslikud ja

kultuurilised huvid on seotud ebaseadusliku Eestis viibimisega, mida riigivõim ei pea kaitsma

ning seda kohustust ei saa tuletada ka kaebaja viidatud koostöölepingust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 19.07.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

3-22-1166

5(7)

Kohus ei kontrollinud, kas vastustaja järgis kaalutlusõiguse piire ja kaalutlusreegleid. PPA on

jätnud põhjendamiskohustuse täitmata. VSS § 31 lg 3 sätestab loetelu asjaoludest, millega

tuleb sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja kehtivusaja määramisel kogumis arvestada.

Ettekirjutusest ei saa aru, millistele asjaoludele tuginedes on vastustaja kaalutlusotsuse teinud.

Vastustaja ei arvestanud, et kaebaja taotles Eestis elamiseks elamisluba, näidates sellega üles

huvi Eesti ühiskonda lõimuda ja end Eestiga siduda. Tegemist on kergendava asjaoluga, mida

oleks tulnud kaaluda. PPA-l on kaalutlusõigus nii sissesõidukeelu pikkuse osas kui ka

küsimuses, kas üldse sissesõidukeeldu kohaldada.

Vastustaja hakkas kohtumenetluses tagasiulatuvalt enda otsust põhjendama ja selgitama.

Tegemist on rikkumisega, mis toob kaasa sissesõidukeelu tühistamise. Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 56 lg 3 järgi tuleb haldusakti põhjendustes märkida kaalutlused, millest

haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Ebaõige on kohtu väide, et vastustajal on õigus

enda äranägemisel otsustada, kas ja mil viisil ta haldusakti põhistab. Vastustaja tugines

kohtumenetluses nt argumendile, et kaebaja töötas Eestis ebaseaduslikult, kuid vaidlustatud

ettekirjutusest sellist kaalutlust ei nähtu. Samuti ei nähtu sealt, millise kaalu on vastustaja

andud ettekirjutuses esile toodud asjaoludele. Vead kaalumisel võisid mõjutada asja sisulist

otsustamist ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lg 3 p 1 ei võimalda jätta ettekirjutust

vastavas osas tühistamata.

Kohus ei kohelnud pooli võrdselt, sest luges kõik kaebaja argumendid ja põhistused

ebatähtsaks, leides, et kaebaja õigused ei vääri Eesti Vabariigis kaitset. Kaebaja ei ole

ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut ega kujuta sellist ohtu ka tulevikus.

Halduskohus märkis 30.05.2022 määruses, et kaebaja alternatiivnõue on ebasobilik, sest

sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle otsustab PPA, mitte kohus, ning andis

kaebajale võimaluse alternatiivnõudest loobuda. Kaebaja leidis, et kui alternatiivnõue pole

lubatav, palub ta kohtul tuvastada 17.05.2022 ettekirjutuse õigusvastasuse. Halduskohus ei

selgitanud kohtuotsuses, miks ei ole kaebuse sellisel viisil muutmine lubatav. Ebapiisav on

põhjendus, et see pole otstarbekas ega kaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kaebaja palus

HKMS § 37 lg 2 p 6 alusel kohtul kindlaks teha haldusakti õigusvastasus.

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

Kaebaja esitas apellatsioonkaebuses viidatud elamisloa taotluse vastustajale 05.08.2016 ning

PPA jättis selle 25.01.2017 läbi vaatamata, sest korduvatele menetlustähtaja pikendamisele

vaatamata ei esitanud kaebaja taotluse sisulist läbivaatamist võimaldavaid andmeid. Enne

lahkumisettekirjutuse tegemist kontrollis vastustaja, kas kaebajal on viibimisõigus Eestis või

mõnes muus Schengeni liikmesriigis. Välismaalase hooletus või viisavabade päevade valesti

lugemine ei ole kaalutlus, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamata jätmise.

VSS § 74 lg 1 alusel kohaldatakse sissesõidukeelu kolmeks aastaks. Vastustaja diskretsioon

puudutas valikut, mis liiki sissesõidukeeldu kohaldada ning kas esinevad asjaolud

sissesõidukeelu tähtaja lühendamiseks või humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätmiseks.

Kõik kaalutlused on lahkumisettekirjutuses kajastatud. Lahkumiskohustuse vabatahtlik

täitmine kaebaja poolt ei saa olla sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

3-22-1166

6(7)

8. Halduskohus selgitas õigesti, et VSS §-i 74 regulatsiooni silmas pidades tuleb

lahkumisettekirjutuse tegemisel üldjuhul kohaldada välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks (lg 1), sissesõidukeelu võib jätta kohaldamata vaid humaansetel kaalutlustel

(lg 4) või lühendada selle kehtivust, kui eelnimetatud tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3).

Kaebaja puhul humaanseid kaalutlusi ei nähtu. Seega on vaidluse all eelkõige küsimus, kas

esinevad mingid asjaolud, mis muudavad 3-aastase sissesõidukeelu ebaproportsionaalseks.

Vastustajal on selle üle otsustamisel suur kaalumisruum. VSS § 74 lg-s 1 nimetatud tähtaega

võib põhimõtteliselt lühendada nullini.

9. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu VSS § 74 lg 1 alusel (VSS 2. ptk), s.o

sissesõidukeeld tulenes kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisest. Kaebaja on muu hulgas

viidanud VSS §-dele 29 ja 31, mis asuvad VSS 5. ptk-s, mis reguleerib iseseisvat

sissesõidukeelu kohaldamise menetlust. Vastavalt VSS §-le 27 kohaldatakse 5. ptk-s sätestatut

ulatuses, mis ei ole vastuolus 2. ptk-s sätestatuga ning lahkumisettekirjutuses kohaldatava

sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei

kohaldata 5. ptk-s sätestatut.

Eeltoodust tulenevalt ei pidanud vastustaja kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel arvestama

VSS §-s 29 loetletud sissesõidukeelu kohaldamise alustega ega VSS § 31 lg-s 3 toodud

sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel kaalumisele kuuluvate asjaolude kogumiga. See, et

VSS § 74 lg-st 3 tuleneval kaalumisel võib asjassepuutuv olla mõni VSS § 31 lg-s 3 nimetatud

asjaolu, ei tähenda, et PPA on proportsionaalsuse hindamisel rangelt seotud viimati nimetatud

sättes toodud kataloogiga.

10. Vaidlustatud ettekirjutus ja seal sisalduv sissesõidukeeld on piisavalt põhjendatud ning

halduskohus

leidis

õigesti,

et

see

on

antud

kaalutlusvigadeta.

Kaebusest

ja

apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud mingi olulise asjaolu tähelepanuta,

mistõttu oleks tulnud sissesõidukeelu tähtaega VSS § 74 lg 3 alusel lühendada.

Kaebaja viitab, et vastustaja oleks pidanud arvestama, et kaebaja on taotlenud elamisluba

Eestis elamiseks. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et nimetatud asjaolu ei omanud

otsustamisel tähtsust, eriti arvestades, et kaebaja taotles elamisluba 2016. a-l ning taotlus jäeti

läbi vaatamata. Sissesõidukeelu tähtaja pikkuse vähendamist ei tingi ka see, et kaebaja ei

ohusta Eesti julgeolekut.

Vastustaja ei asunud kohtumenetluses 17.05.2022 ettekirjutust tagasiulatuvalt põhjendama.

Asjaolu, et kaebaja töötas Eestis ilma kehtiva tööloata, nähtub ka ettekirjutusest. Vastustaja ei

pidanud ebaseadusliku töötamise fakti hakkama VSS § 74 lg 3 kohaldamisel eraldi kaaluma,

sest see poleks ilmselgelt saanud olla asjaoluks, mis oleks võinud tuua kaasa sissesõidukeelu

tähtaja lühendamise. Vastustaja arvestas eelkõige asjaoluga, et kaebajal on sotsiaalsed ja

kultuurilised sidemed Eestiga, kuid leidis põhjendatult, et riigis ebaseaduslikult viibitud

perioodi arvestades ei too need kaasa tähtaja lühendamist. Kaebaja pole esile toonud muid

kaalukaid argumente, lähtudes vaid eelkõige oma subjektiivsest soovist elada ja töötada

Eestis. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebaja sellele soovile vaatamata püüdnud oma Eestis

viibimist aastate vältel seadustada. Arvestades, et kaebaja kasutas Eestisse sisenemiseks kahte

erinevat passi, viitab, et ta rikkus viisarežiimi teadlikult, tegemata alates 2017. a-st, mil tema

elamisloa taotlus jäeti läbi vaatamata, ühtegi katset saada Eestis elamiseks ja töötamiseks

elamisluba.

11. Apellatsioonkaebuses viidatud kohtulahendid ei ole asjassepuutuvad. Sissesõidukeelu

tähtaja määramine on kaalutlusotsus ning kaalutlused on iga juhtumi puhul erinevad.

Praeguses asjas pole kohus kaalutlusvigu tuvastanud.

3-22-1166

7(7)

12. Halduskohus pole pooli ebavõrselt kohelnud, kui ta nõustus vastustaja seisukohtadega

ning pidas kaebaja väited põhjendamatuks.

13. PPA 17.05.2022 ettekirjutus on õiguspärane ning halduskohus jättis tühistamiskaebuse

õigesti rahuldamata. Seega ei saa rahuldamisele kuuluda ka alternatiivnõue tuvastada

17.05.2022 ettekirjutuse õigusvastasus ning ringkonnakohus ei hinda apellatsioonkaebuse

väiteid, mis puudutavad nõude muutmise lubatavust.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)