3-21-944/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-944

Haldusasi

X kaebus Tallinna Vangla 26. märtsi 2021. a käskkirja nr

5-2/21/193 ja 28. aprilli 2021. a vaideotsuse nr 5-

15/21/174-2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja AK

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8. oktoobri 2021.

a otsus haldusasjas nr 3-21-944 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. märtsil 2023

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-944

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 26.03.2021 käskkirjaga nr 5-2/21/193 tunnistati X süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ning määrati talle distsiplinaarkaristuseks

kartserisse paigutamine üheks ööpäevaks. Kinnipeetavat karistati selle eest, et ta ei allunud

26.02.2021 kella 9.20 paiku vanglaametniku korraldusele väljuda läbiotsimise ajaks kambrist

ja tegi seda alles pärast ca 5-minutilist viivitust. Nii ettekandest kui ka kinnipeetava selgitustest

nähtub, et kinnipeetav tegeles kambrist väljumise asemel muude kõrvaliste toimingutega, kuigi

talle oli teada, et korraldus väljumiseks anti kambri läbiotsimise eesmärgil, mille puhul on eriti

oluline, et kambrist väljutaks viivitamata ning ei tekiks võimalust keelatud esemeid peita või

hävitada. Kinnipeetava tegevus viitas teadlikule allumatusele ja eesmärgile valmistada kamber

läbiotsimiseks ette (nt täites tühjad topsid äravõtmise vältimiseks kõikvõimalike esemetega).

Põhjendatuks saab pidada üksnes viivitust, mis seondus riietumisega. Kõik muud tegevused

olid põhjendamatud ja ebavajalikud (sh tulnuks WC külastamiseks küsida ametnikelt luba, et

välistada nt keelatud esemete potist alla laskmist). Allumatus on raske distsipliinirikkumine ja

proportsionaalne on määrata karistuseks kartserisse paigutamine, sest muud karistused ei oleks

piisavad, kuna kinnipeetav suhtub oma eksimusse ükskõikselt. Karistuseks töölt eemaldamine

ei oleks otstarbekas, sest kinnipeetavat on just vajalik suunata majandustöödele (19.03.2020 on

talle määratud 4 distsiplinaarkaristust tööst keeldumise eest). Kuna kinnipeetav lõpuks ikkagi

kambrist väljus, võib piirduda kartserikaristuse miinimummääraga (1 ööpäev).

2. X esitas käskkirja kehtetuks tunnistamiseks 29.03.2021 vaide, mille Tallinna Vangla

jättis 28.04.2021 vaideotsusega nr 5-15/21/174-2 rahuldamata. Karistus pöörati täitmisele

31.03.2021–01.04.2021.

3. X esitas Tallinna Halduskohtule 03.05.2021 kaebuse Tallinna Vangla 26.03.2021

käskkirja nr 5-2/21/193 ja 28.04.2021 vaideotsuse nr 5-15/21/174-2 tühistamiseks. Kaebaja ei

viivitanud kambrist väljumisega pahatahtlikult, vaid tegi enne seda hädavajalikke toiminguid:

käis WC-s, pesi hambaid, riietus, tegi voodi korda, täitis veetopsi ja jõi vett, pani veetopsi

teekoti hiljem tee tegemiseks, otsis nimesilti ja pani jalanõud jalga. Kõigele sellele kulus 4,5

minutit, mida ei saa pidada ebamõistlikuks viivituseks olukorras, kus kaebaja oli just ärganud.

Kuna kaebajal on probleeme selja, puusa ja põlvega, on tema liigutused selle tõttu aeglasemad.

Õigusvastane on anda korraldust, mis riivab kaebaja inimväärikust.

4. Tallinna Vangla palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Karistuse määramise käskkiri

ja vaideotsus on õiguspärased ning haldusmenetlus toimus nõuetekohaselt. Valvur teavitas

26.02.2021 kambris nr R2-08 paiknevaid kinnipeetavaid, et toimub kambri läbiotsimine ja

andis korralduse kambrist väljuda. Teine kinnipeetav täitis korralduse kohe, kuid kaebaja jätkas

aeglases tempos oma toiminguid kambris: käis korduvalt tualetis, toimetas riiulite juures,

kammis juukseid, pani esemeid eelnevalt tühjalt seisnud karpidesse, jõi vett ja täitis seejärel

topsi uuesti veega. Kaebaja viivitas kambrist väljumisega ca 5 minutit, väljudes alles siis, kui

teine valvur kambrisse sisenes ja andis korduva korralduse väljuda. Kaebaja jätkas viivitamist

ka koridoris ametnike poolt määratud ruumi liikumisel. Kaebaja oli teadlik VangS § 67 p-st 1

tulenevast kohustusest täita vanglateenistuse ametniku korraldust, mis ei ole ilmselgelt tühine.

Kaebaja sai valvuri korraldusest aru ja tal puudusid takistused selle täitmiseks. Kohtupraktikas

on allumatuseks VangS § 67 p 1 tähenduses peetud isegi kolmesekundilist viivitust korralduse

täitmisel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2011 otsus nr 3-10-1554, p 13). Vaidlust ei ole, et

kaebajale on meditsiinilistel näidustustel ja arsti ettekirjutusel antud kambrisse võimlemismatt.

3-21-944

3(6)

Sellele vaatamata pidi kaebaja viivitamata asuma täitma ametniku korraldust ja liikuma

kambrist välja, mitte hakkama kambris enda äranägemise järgi toimetama. Kaebaja on alates

26.02.2021 määratud vangla majandustöödele ja arst ei ole näinud selleks takistust. Kui kaebaja

on võimeline osalema tööhõives, pidi ta saama liigselt viivitamata ka kambrist väljuda. Kuna

vahejuhtum toimus kella 9.20 paiku, mitte vahetult pärast äratust, pidid kaebaja kirjeldatud

hügieeni- ja koristustoimingud olema päevakava järgi juba tehtud (Tallinna Vangla 22.11.2018

käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 5.1 ja lisa 1.81). Viivitust

õigustavate vältimatute toimingutena saaks aktsepteerida riietumist, nimesildi otsimist ja

ihuhädade rahuldamist, kuid mitte muid toiminguid (tee valmistamine, asjade kambris ümber

paigutamine). Kaebaja viivitas kambrist väljumisega tahtlikult.

5. Tallinna Halduskohus jättis 08.10.2021 otsusega X kaebuse rahuldamata, nõustudes

vaidlustatud käskkirja ja vaideotsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Ametniku seadusliku

korralduse kinnipeetava poolt täitmata jätmine ei ole vangla julgeoleku aspektist lubatav (nt

Riigikohtu 14.11.2012 otsus nr 3-3-1-44-12, p 17; 30.05.2012 otsus nr 3-3-1-14-12, p 10).

Puudub vaidlus, et ametniku korraldus oli õiguspärane. Kaebaja leiab, et täitis korralduse ja

väljus kambrist esimesel võimalusel. Kaebaja märgib, et ta äratati unest, ta oli pesemata ja kohvi

oli joomata ning valude tõttu on tal hommikuti raske liikuda. Kaebaja selgituste põhjal ei saa

järeldada, et viivitus ei olnud tahtlik. Kambrist väljumisega viivitamise mõjuvaks põhjuseks

võib lugeda WC külastust, kuid muude toimingute tegemine ei olnud möödapääsmatu. Kuna

vanglaametnik andis kaebajale korraldusi korduvalt, saab järeldada, et kaebaja viivitas ja eiras

korraldust tahtlikult. Vaidluse all ei ole, et kaebajale on antud meditsiinilistel näidustustel ja arsti

ettekirjutusel võimlemismatt, ning tal võivad esineda kaebuses kirjeldatud vaevused. Kaebaja

kirjeldatud terviseprobleemid ei ole siiski seotud toimepandud rikkumisega, sest kaebaja ei ole

haldus- ega kohtumenetluses väitnud, et tal ei olnud terviserikke tõttu võimalik kambrist väljuda.

Kaebaja on kirjeldanud üksnes selliseid toiminguid, mis pidid olema tehtud juba enne kambrist

väljumiseks kella 9.20 paiku korralduse saamist. Päevakava kohaselt on isikliku hügieeni eest

hoolitsemine, kambri korrastamine ja toitlustamine nähtud ette alates äratusest kell 6.00 kuni

kell 7.30 ning pärast seda toimub hommikune loendus kell 7.55–8.45. Haldusasja materjalidest

ei nähtu, et distsiplinaarkaristuse määramisel oleks rikutud menetlusnorme. Kaebajal on saanud

korduvalt esitada omapoolseid selgitusi ja käskkirjas on nõuetekohaselt põhjendatud karistamise

vajadust ning karistuse liiki ja määra. Vanglateenistuse ametniku korraldusele mitteallumine on

raske rikkumine ja asjaolusid arvestades ei ole 1 ööpäeva pikkune kartserikaristus ülemäärane.

Kaebaja ei ole oma rikkumist senini tunnistanud ega teinud sellest järeldusi. Kuna karistamise

käskkiri on õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka vaideotsust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. X palub 08.11.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 08.02.2023) tühistada

halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja täitis korralduse ja väljus

kambrist. Allumatusega olnuks tegemist, kui kaebaja ei oleks kambrist ise väljunud, vaid teda

oleks tulnud jõuga kambrist välja tassida. Kaebaja ei saanud aru, et ta rikub mingeid nõudeid,

sest ta käitus enda tavapärasel viisil ja varem pole sellest probleeme olnud. Esimesena

korralduse andnud valvur ei hoiatanud kaebajat, et ta teeb midagi valesti. Siis, kui teine valvur

kambrisse sisenes, oli kaebaja juba valmis ja väljus kohe kambrist. Halduskohus ei arvestanud,

et kaebaja põlve-, puusa- ja seljavalud tingisid aeglasemad liigutused olukorras, kus kaebaja oli

just ärganud. Kaebajal võtab juba ainuüksi ülemiselt narilt alla ronimine aega vähemalt 1 minuti

ja tavapäraselt peab ta valude tõttu hommikul 10–15 minutit võimlema selleks, et keha hakkaks

paremini kuuletuma. Taastusraviarst ei väljastanud võimlemismatti põhjuseta. Ebavajalikena

välja toodud toimingud (nt vee joomine, voodi korrastamine) ei võtnud praktiliselt üldse aega

3-21-944

4(6)

(ca 8–10 sekundit). Muud vajalikud toimingud (nt tualetis käimine, riietumine) tegi kaebaja ära

4 minutiga, kuigi tavaliselt kulub tal nende peale 1,5 tundi.

Kui korraldusele reageerimiseks on aega 3 sekundit, siis jääb arusaamatuks, miks ei karistatud

kambris viibinud teist kinnipeetavat, kellel olid kõik toimetused varem tehtud, kuid ikkagi läks

väljumiseks aega 1,5 minutit. Kui valvuritel oli kiire, siis võinuks kambrite läbiotsimise teha nt

jalutuskäigu ajal. Arusaamatud on kohtu etteheited seoses tavaolukorras kehtiva päevakava

järgimata jätmisega, sest juhtumi ajal kehtis vanglas eriolukord ja puudus päevakava ning

kinnipeetavad olid COVID-19 tõttu päev läbi kambritesse lukustatud. Selle leevendamiseks

lisati erinevaid telekanaleid, mida oli võimalik jälgida ööpäevaringselt ehk nn öörahu ei olnud.

Eriolukorra tingimustes oli ka kaebaja päevarežiim sassis, s.o öösel vaatas ta televiisorist filme

ja päeval magas. Kaebaja läks 26.02.2021 magama alles pärast kell 8.00 toimunud loendust.

Arusaamatuks jääb, mida oli vanglal nn suletud režiimi ja viiruse leviku ohtu arvestades üldse

kambritest otsida.

7. Tallinna Vangla palub 06.12.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus hindas korralduse täitmisega viivitamist mh kaebaja tervise aspektist lähtudes ja

leidis, et kaebaja kirjeldused tervise kohta ei ole seotud toimepandud rikkumisega. Päevakava

järgimise kohustusele viitas vangla juba vastuses kaebusele. COVID-19 viirushaiguse leviku

tõkestamiseks kehtestatud suhtlemis- ja liikumispiirangute kehtivuse ajal oli kinnipeetavatel

jätkuvalt äratus igal hommikul kell 6.00 ja kamber tuli korrastada loenduse ajaks. Päevakavas

märgitud aegadel toimusid ka toitlustamine ja ravimite jagamine, endiselt korjati kokku kirju ja

anti neid kätte, võimaldati helistada ning viidi vajadusel arsti juurde ja tehti muid ettenähtud

toiminguid. Kaebajale oli see teada. Piirangute kehtestamisest ei saanud kaebaja järeldada, et

lukustatud kambris on tal vaba režiim ja soovi korral võibki ta terve päeva magada. Viide teise

kinnipeetava tegutsemiskiirusele näitab, et ametnik ei jätnud kaebajale kambrist väljumiseks

ainult kolme sekundit, vaid tal oli mõistlik aeg korralduse täitmiseks. Kambrite läbiotsimiseks

ja muudeks järelevalve teostamiseks vajalike protseduuride tegemiseks sobiva aja valib vangla

ning kinnipeetavatel tuleb sellega arvestada, täites vanglaametnike korraldusi, olenemata nende

andmise ajast (sh vajaduse korral öösel). Kaebaja ei ole varem väitnud, et esimesena korralduse

andnud valvur aktsepteeris tema käitumist. See ei ole ka usutav, kuna distsiplinaarmenetlus on

algatatud just nimetatud valvuri ettekandest ajendatuna. Samuti ei ole tõenäoline, et ettekannet

survestas koostama teine valvur, sest viimane saanuks ka ise ettekande koostada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning seda ei ole alust tühistada. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki

halduskohtu põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

9. Ringkonnakohus jättis 18.01.2023 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse nõuda

vastustajalt välja COVID-19 haiguse levikuga seoses Tallinna Vanglas kehtestatud eriolukorda

reguleerinud dokumendid, millega kaebaja soovis kinnitada väidet, et 26.02.2021 sündmuse

ajal vanglas ettenähtud päevakava ei kehtinud ja halduskohus heitis alusetult ette, et kaebaja

tegeles pärast kambrist väljumiseks korralduse saamist toimingutega, mis pidid päevakava järgi

olema juba varem tehtud. Vastustaja on kinnitanud, et päevakava (Tallinna Vangla kodukorra

lisa 1) ei ole muudetud. Kaebaja on 08.02.2023 seisukohas viidanud Tallinna Vangla direktori

10.12.2020 käskkirjale nr 1-1/20/56, millega nähti ette, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse

leviku tõkestamiseks jätkatakse mh päevakavade järgsete tegevuste peatamist (p 1.4) ning

kehtestatud piirangute leevendamiseks jäetakse kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon

3-21-944

5(6)

sisselülitatuks ööpäevaringselt kogu piirangute kohaldamise ajal (p 4). Seega järeldab kaebaja

päevakava mittekehtimist asjaolust, et vastasel korral pidanuks kehtima ka tavapärane öörahu.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebaja tavapärase öörahu režiimi muutmisest (s.o

kinnipeetaval on keelatud kasutada öörahu ajal kell 22.00–6.00 isiklikke elektriseadmeid ning

kaabeltelevisioon, raadio, päevavalgustus ja seinakontaktide elekter lülitatakse kambrites sisse

kell 6.00 ja välja kell 22.00, v.a erandjuhtudel – vt kodukorra p-d 1.14.29 ja 5.6) ja päevakavas

(vt kodukorra lisa 1.81) ettenähtud kambriväliste tegevuste piiramisest tuletada üldist päevakava

mittekehtimist. R-hoone avatud kambrite päevakava (vt Tallinna Vangla direktori 14.03.2019

käskkiri nr 1-1/19/14, p 1.9) vähemasti põhiosas kehtimist pidi kaebaja mõistma juba ainuüksi

asjaolust, et loendused, ravimite jagamine, kirjade üleandmine ja vastuvõtmine jm toimusid

jätkuvalt ettenähtud ajal. Kaebaja on 24.03.2021 vastuväidetes ka ise möönnud, et äratus ja

hommikusöök toimusid kell 6.00, märkides üksnes, et see ei takistanud tal uuesti magama

minemist. Seega tuli kaebajal arvestada, et isegi kui tema eelistab öösiti üleval olla ja filme

vaadata, ei saa ta eeldada, et tal lastakse päeval segamatult magada, vaid ta peab olema valmis

põhjendamatu viivituseta reageerima vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Seetõttu ei saa

kaebaja õigustada kambri läbiotsimiseks vabastamiseks antud korralduse täitmisega viivitamist

asjaoluga, et tal oli vaja enne lahkumist teha toimetusi, kuna oli alles ärganud.

11. Asjakohased ei ole ka vastuväited, et kambrite läbiotsimise võinuks korraldada muul ajal

(nt jalutuskäigu ajal) ning vanglas kehtestatud liikumis- ja suhtlemispiiranguid ning viiruse

leviku ohtu arvestades polnud kambrite läbiotsimine üldse põhjendatud. VangS § 68 lg 1 järgi

on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada mh kinnipeetava isiklike asjade ning elu- ja

olmeruumide läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Justiitsministri 05.09.2011

määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 33 lg 1 kohaselt tuleb vanglal vähemalt kord

kvartalis korraldada mh kõigi ruumide läbiotsimine, kus kinnipeetavad tavapäraselt viibivad.

Seega oli vanglal kohustus teha kambrites nn plaanilisi läbiotsimisi sellest olenemata, et viiruse

leviku tõkestamiseks oli kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisvõimalusi oluliselt piiratud. Selle

üle, millal täpselt läbiotsimine teostada, otsustab vangla ja kinnipeetav peab olema valmis kõik

pooleliolevad toimetused viivitamata lõpetama ning liikuma temale kindlaksmääratud kohta.

Vanglas keelatud esemete ja ainete tõhusaks avastamiseks on oluline, et kinnipeetavad ei teaks

läbiotsimisest ette ning ei saaks keelatud esemeid ja aineid peita või hävitada. Selle tagamiseks

näevad määruse nr 44 § 33 lg-d 3 ja 5 ette, et plaanilise läbiotsimise kava või läbiotsimisplaan

tehakse ka läbiotsimist teostavatele vanglateenistuse ametnikele teatavaks alles vahetult enne

läbiotsimise algust.

12. Ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et kuna kaebaja lõpuks siiski täitis temale antud

korralduse ja väljus kambrist, ilma et tema suhtes oleks tulnud kasutada jõudu, ei olnud tegemist

allumatusega VangS § 67 p 1 tähenduses. Allumatusena ei saa käsitada ainuüksi korralduse

täitmata jätmist, vaid ka selle mittenõuetekohast täitmist (sh täitmisega viivitamist). Valvuri

korraldus kamber läbiotsimise teostamiseks vabastada ja minna ettenähtud kohta (elusektsiooni

teise korruse arvutiruumi), tuli kaebajal täita põhjendamatu viivituseta. Kaebaja pidi mõistma,

et vanglateenistuse ametnikud soovisid viivitamata asuda tema kambrit läbi otsima, mistõttu

tuli kaebajal hoiduda kõigist üleliigsetest toimingutest ja kambrist väljuda. Ebausutav on väide,

et kaebaja ei saanud aru, et rikub viivitamisega mingeid nõudeid. Hinnang sellele, kui kiiresti

tuleb kinnipeetaval vanglaametniku korraldus täita, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest (sh

sellest, kui palju aega kulub objektiivselt korralduse täitmiseks). Praegusel juhul ei ole kaebajalt

seejuures nõutud reageerimist kolme sekundi jooksul, vaid mõistliku aja jooksul. Seda kinnitab

asjaolu, et kaebaja kambrikaaslasele ei ole viivitamist ette heidetud, kuigi tema väljus kambrist

ca 1,5 minutit pärast ukse avamist. Vastustaja viidatud haldusasjas nr 3-10-1554 kajastatud

juhtumil ei allunud kinnipeetav viivitamata vanglaametniku korraldusele asetada käed kambri

3-21-944

6(6)

seinale ning seda olukorras, kus kõrvalkambris oli toimunud süütamine ja lõhuti kambri uks

ning kaebaja kambrikaaslane püüdis samuti kambri ust jõuga avada ja ründas vanglaametnikke.

Vahetu julgeolekuohu korral on mõistlik aega korraldusele allumiseks kahtlemata palju lühem,

kui praegu vaidluse all oleval juhul, kuid see ei tähenda, et kaebaja tegevuses puudus viivitus.

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal võisid 26.02.2021 esineda kaebuses kirjeldatud põlve-,

puusa- ja seljavalud ning tema liigutused võisid olla sellest tingitult tavapärasest aeglasemad.

Kaebaja ei väida siiski, et ta poleks suutnud üldse liikuda ja temale ei olegi heidetud ette mitte

niivõrd hädavajalike tegevuste aeglast sooritamist, vaid pigem ebavajalike toimingute tegemist.

Vastustaja on pidanud aktsepteeritavaks viivitust, mis tulenes vajadusest rahuldada ihuhädasid,

riietuda ja otsida nimesilti, kuid muud toimingud viivitust ei õigusta. Ringkonnakohus nõustub,

et kaebajale ei saaks ette heita üksnes vältimatute ja edasilükkamatute toimingute tegemist, kuid

muude (ebavajalike) toimingute tegemine kujutab endast korralduse mittenõuetekohast täitmist

sellest olenemata, kui kaua nende peale tegelikult aega kulus. Seetõttu ei oma tähtsust, kas nt

vee joomine, tühja topsi veega täitmine või topsi teekoti asetamine, kommide karpidesse panek,

riiulite juures askeldamine, teleripuldi otsimine, voodi korrastamine või juuste kammimine

võtsid aega vaid mõned sekundid või rohkem, sest igal juhul oli tegemist tarbetu viivitamisega.

Kaebaja 24.03.2021 vastuväidetest võib järeldada, et kaebaja ei pidanud kiirustamist lihtsalt

vajalikuks, kuna tema hinnangul ei olnud kambri läbiotsimine kiireloomuline toiming. Samuti

võis kaebaja tühjade topside ja karpide täitmisega soovida vältida nende äravõtmist.

14. Seonduvalt kaebaja väitega, et kui teda pingutamisele ja kiirustamisele vaatamata ikkagi

kartserisse paigutamisega karistati, siis oleks ta sama hästi võinud edasi magada ja korralduse

üldse täitmata jätta, märgib ringkonnakohus, et vastustaja on seda, et kaebaja korralduse lõpuks

siiski täitis, arvestanud kergendava asjaoluna temale karistuse määramisel, piirdudes kartserisse

paigutamisega minimaalseks ajaks (1 ööpäev). Kui kaebaja oleks vanglaametniku korraldust

ignoreerinud ja teda oleks tulnud sundida kambrist väljuma, olnuks määratav karistus ilmselt

märkimisväärselt rangem. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas määratud

distsiplinaarkaristuse valikut põhjendatud piisavalt ja asjakohaselt. Allumatust tuleb pidada

raskeks rikkumiseks, sest see ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas (vrd Riigikohtu

08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p 19). Kaebajale oli Tallinna Vangla 19.03.2021 käskkirjaga nr

5-2/21/154 seejuures alles hiljuti määratud tööle asumise korralduste täitmisest põhjendamatu

keeldumise ehk samuti allumatuse eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine kokku

8 ööpäevaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 17.02.2023 otsus nr 3-21-956). Kuivõrd Tallinna

Vangla 26.03.2021 käskkiri nr 5-2/21/193 on õiguspärane ja 28.04.2021 vaideotsus nr 5-

15/21/174-2 ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi, siis jääb kaebus tervikuna rahuldamata

15. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel tuleb X apellatsioonkaebus jätta rahuldamata

ning Tallinna Halduskohtu 15.12.2021 otsus muutmata.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ja pole esitanud

andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)