2-20-5005/79 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5005

Kohtuasi

X hagi Y vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 175/2019/1126

ja õigusliku aluseta saadu tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.02.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9498,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Sven Paaver

Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Maarika Pähklemäe

Asja läbivaatamine

20.01.2023 kohtuistungil hageja osavõtuta

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 10.02.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.

4. Rahuldada Y taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määrata X poolt Y-

le hüvitatavateks menetluskuludeks 360 eurot.

5. Mõista X-lt Y kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 360

eurot.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb X-l Y-le tasuda viivist alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

7. Välja mõista X-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses tasumata riigilõiv

77 eurot.

2-20-5005

8. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb tasuda 1 kuu jooksul arvates

kohtuotsuse jõustumisest kohtuotsuse lisaks oleva makseinfo lehel märgitud korras.

9. Menetluskulude Eesti Vabariigi kasuks tasumise nõudega viivitamise korral peab X

tasuma viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg

1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X esitas 01.04.2020 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Y vastu ja 17.04.2020 ning 30.04.2020

hagiavalduse täiendused, mille kohaselt palub hageja kohtul tunnistada täiteasjas nr

175/2019/1126 sundtäitmine lubamatuks või esimese alternatiivse nõudena vähendada viivist

või teise alternatiivse nõudena kohustada kostjat tagastama õigusliku aluseta saadud 9498,80

eurot.

2. 25.02.2019 on Pärnu Maakohtu otsusega asjas nr 2-18-110037 hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud 3515 euro suurune põhivõlgnevus, viivis summas 818,33 eurot ning menetluskulud

summas 1375 eurot. Kohtulahendiga on kindlaks määratud, et hagejal tuleb kostjale

võlgnevuste täitmiseni tasuda viivist 0,25% põhivõlgnevuselt kuni võlgnevuse täitmiseni ning

VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses menetluskuludelt kuni võlgnevuse täitmiseni.

Kohtulahendis ei ole märgitud, millise ajavahemiku suhtes viivist 0,25% põhinõudelt tuleb

tasuda (minutis, tunnis, päevas, nädalas, kuus, aastas, sajandis jne). Hageja leiab, et kuna

seaduses määratakse viivis aasta lõikes, siis on mõistlik eeldada, et ka kohtulahendis "viivis

0,25%" on aasta lõikes, mitte aga kuu, nädala, päeva või tunni. Kohtutäitur on hagejalt erinevate

täitetoimingute abil ühe aasta jooksul kostja kasuks ja oma täitekuludena sisse nõudnud kokku

11 522,24 eurot. Seega on hageja kostjale ja kohtutäiturile tasunud kokku 3515 euro suuruse

põhinõude ja 1375 euro suuruse menetluskulu katteks ühe aasta jooksul kolmekordse summa.

Kuna hageja tasus kogu võlgnevuse kohtutäiturile hiljemalt 24.03.2020, sai seadusjärgset

viivist arvesse võttes kostja nõudeks olla maksimaalselt 6130,61 euro suurune nõue (3515 eurot

põhivõlg + 1375 eurot menetluskulu + 422,28 eurot VÕS § 113 kohane viivis + 818,33 eurot

kohtuotsusega väljamõistetud viivis). Rahalise nõude arestimise aktist on võimalik järeldada,

et täitur on sissenõudjale sundtäitmise abil välja nõudnud hagejalt 9498,80 eurot. Seega on

sissenõudja saanud ebaõige sundtäitmise abil hagejalt 3368,19 eurot alusetult. Hagejal on õigus

nõuda täitemenetluses ebamõistliku viivise vähendamist ka juhul, kui kohus eelnevaga ei

nõustu. Hageja näol on tegemist tarbijaga, kes nõuab viivise vähendamist seadusjärgse

suuruseni.

2-20-5005

3. Sõiduki ostu-müügi lepingust tuleneva hageja rahalise kohustuse (poolte vahel sõlmitud

laenuleping) nõudis kostja hagejalt kohtu kaudu välja. Hageja ostis kostjalt auto ja tasus auto

ostul kostjale sissemaksuks 3200 eurot ning seejärel 1129 eurot rahas ning ülejäänud osas

sõlmisid pooled laenulepingu. Seega tasus hageja kostjale kokku 4329 eurot enne käesolevas

asjas täitedokumendiks olevat kohtuotsust ning kohtuotsuse järgselt on kostja hagejalt

täitemenetluse kaudu sisse nõudnud 9498,80 eurot. Seega on hageja kostjale tasunud auto eest

ja menetluskulude ning viiviste katteks kokku 13 827,80 eurot. Hageja taganeb hagi

esitamisega poolte vahel sõlmitud auto ostu-müügilepingust, kuna kostja ei täitnud lepingust

tulenevad kohustusi ning nõuab selle tagasitäitmise nõudega kostja sundtäidetud nõude

tasaarvestamist. Esiteks müüs kostja hagejale lepingutingimustele mittevastava asja (sõiduki).

Teiseks ei ole kostja alandanud asja hinda ning kolmandaks keeldus alusetult käsutustehingu

tegemisest asja omandiõiguse üleminekuks hagejale. Vallasasja müügi puhul läheb

omandiõigus üle eelduslikult asja valduse üle andmisega, kui seda pole piiratud omandiõiguse

reservatsiooniga. Kostja seadis hagejale autot müües omandiõiguse reservatsiooni. Kostja on

alusetult keeldunud asja omandiõiguse üleandmisest hagejale, väites, et omandireservatsioon

tagab tema viivisenõudeid. Omandiõigust ei andnud kostja hagejale üle seetõttu, et vastasel

korral ei oleks kohtutäitur saanud hageja kinnisasjale sissenõuet pöörata, sest esimeses

järjekorras oleks pidanud nõude pöörama vallasasjale ehk autole. Viimane aga ei ole põhjus, et

mitte täita omandiõiguse üleandmise kohustust.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidleb hageja nõudele vastu. 30.10.2020 Pärnu Maakohtu kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-18-110037 parandas kohus 25.02.2019 kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3

sõnastust, mille kohaselt mõisteti X-lt Y kasuks muu hulgas välja viivis põhivõlgnevuselt, s.o

3515 eurolt ning määras 0,25% tasumata summalt päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku

täitmiseni. Eelpool viidatud kohtumäärus on jõustunud 05.12.2020. 15.12.2020 Pärnu

Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-110037 jättis kohus rahuldamata X taotluse

kohtuotsuses vea parandamiseks. Tulenevalt eeltoodust puudub sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks õiguslik alus ning kostja ei ole hagejalt mitte midagi alusetult saanud, s.t

sundtäitmine on toimunud seaduslikult ja jõustunud kohtuotsuse alusel. Kehtiv seadusandlus ei

piira tsiviilasjas nr 2-18 110037 hageja (käesolevas asjas kostja) õigusi viivise saamisel pärast

kohtuotsuse jõustumist.

5. Tsiviilasjas nr 2-18-110037 kvalifitseeris kohus hageja ja kostja vahelise õigussuhte

sõiduauto Volvo S60 järelmaksuga müügilepinguna. Kohus ei nõustunud, et tegemist on

tarbijamüügilepinguga. Hageja väited selle kohta, et ostetud sõidukil esinesid mitmed vead, ei

ole kohtuasja nr 2-18-110037 menetluses leidnud tõendamist. Kostja on tõendanud, et

vaidlusaluse sõiduki omand on hagejale 14.08.2020 üle antud. Enamgi veel, Maanteeameti

sõiduki taustakontrollist nähtub, et kõnealune sõiduk on pärast eelpool nimetatud kuupäeva veel

2 korda omanikku vahetanud, vastavalt 05.11.2020 ja 08.09.2021.

6. Kostjale jääb mõistetamatumaks hageja

alternatiivne

nõue. 17.04.2020 hageja

menetlusdokumendi puhul on tegemist justkui tingimusliku lepingust taganemisega, millest

hageja on hiljem loobunud, sest hageja on pärast taganemisavaldust ikkagi nõudnud ja vastu

võtnud sõiduki omandi ning on selle hiljem edasi võõrandanud. Kostja hinnangul on hageja

teise järjekorra nõue algusest peale alusetu (taganemiseks puudub alus) ning see ei kuulu

rahuldamisele. Täitemenetlus, mille lubamatuks tunnistamist hageja hagiavalduses koos

tasaarvestusavaldusega on nõudnud, on lõpetatud 06. aprillil 2020 täitmise tõttu. Tulenevalt

eeltoodust ei muutunud enne seda kuupäeva sissenõutavaks hageja nõue kostja vastu sõiduki

omandi üleandmiseks. Kostja on oma kirjalikus seisukohas tsiviilasjas nr 2-18-110037

2-20-5005

kinnitanud oma nõusolekut anda sõiduki omand peale kõigi nõuete rahuldamist üle hagejale.

Perioodil 06. aprill 2020 – 17. aprill 2020 ei ole hageja sõiduki omandi üleandmise nõuet

esitanud ega selleks mõistlikku, sh täiendavat, tähtaega andnudki, mistõttu ei ole lepingust

taganemine selle alusel õiguslikult põhjendatud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

7. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitisena 2160 eurot.

8. Täitemenetlus täiteasjas nr 175/2019/1126 algatati 25.02.2019 Pärnu Maakohtu poolt

tsiviilasjas nr 2-18-110037 tehtud lahendi alusel, millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja

3515 euro suurune põhivõlgnevus, viivis summas 818,33 eurot ning menetluskulud summas

1375 eurot. Kohtulahendiga määrati kindlaks, et hagejal tuleb kostjale võlgnevuste täitmiseni

tasuda viivist 0,25% põhivõlgnevuselt kuni võlgnevuse täitmiseni ning VÕS § 113 lg 1

ettenähtud ulatuses menetluskuludelt, kuni võlgnevuse täitmiseni. Kohus nõustub hagejaga

selles, et otsuse resolutsioonis jäi märkimata, millise ajaperioodi kohta viivis 0,25% välja

mõisteti. Samas 30.10.2020 Pärnu Maakohtu kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-110037

parandas kohus 25.02.2019 kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3 sõnastust, mille kohaselt

mõisteti X-lt Y kasuks muu hulgas välja viivis põhivõlgnevuselt, s.o 3515 eurolt, määras 0,25%

tasumata summalt päevas kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni. Nimetatud kohtumäärus on

jõustunud. Maakohtu 25.02.2019 otsuse parandamine tähendab õiguslikult seda, et otsus on

selles sõnastuses tehtud selle tegemise ajast ehk 25.02.2019 ja seega on kostjale hageja poolt

täitemenetluses tasutud 9498,80 eurot otsusest nähtuv ja kohane summa.

9. Menetluse käigus selgus, et hageja vastu suunatud täitemenetlus lõpetati kohtutäituri

otsusega juba 06. aprillil 2020 täitmise tõttu ehk 5 päeva pärast hagi esialgse versiooni esitamist.

Kuna täitemenetlus on lõppenud (lõppes juba enne hagi menetlusse võtmist), kostja

kohtulahendist tulenev nõue on arvutatud ja rahuldatud õigesti, ei saa seda enam lubamatuks

tunnistada ning seega tuleb jätta hagi selles osas rahuldamata.

10. Pärnu Maakohus asus 25.02.2019 kohtuotsuses kohus samade poolte vahel peetud vaidluses

seisukohale, et tegemist ei olnud tarbijamüügilepinguga VÕS § 208 lg 4 tähenduses

(kohtuotsuse põhjendava osa p 12). Kohus tuvastas, et poolte vahel sõlmitud lepingu p-s 1.4 on

pooled leppinud viivisemäärana kokku 0,25%. Vastavalt VÕS § 113 lg-s 8 sätestatule oli

eelpool toodud viivise vähendamine võimalik ainult kostja taotlusel. Kostja vastavat taotlust

aga menetluses ei esitanud, mis on eraldi ära märgitud kohtuotsuse põhjendava osa punktis 17.

Kohus ei saa käesolevas asjas uuesti samu asjaolusid kaaluda ja teistsugusele seisukohale asuda.

Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtulahend ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221

lg 2 lubab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi kohtulahendi puhul esitada vaid siis, kui

hagi aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast selle jõustumist. Põhimõtteliselt saab hagi

viivise vähendamiseks esitada ka viivise osas, mis on arvutatud pärast lahendi jõustumist, kuid

seda vaid juhul kui viivis ei ole kohtulahendis välja mõistetud kindla summana või kui selle

lõplik suurus ei ole lahendist tulenevalt välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast

kohtulahendiga kindlaksmääratud kuupäevani). Antud juhul on 25.02.2019 lahendist viivist

protsendimääraga aastas kuni põhivõlgnevuse täieliku täitmiseni võimalik välja arvutada.

11. Järelmaksuga ostetud auto maksumuse ja võimalike müüdud sõiduki puuduste osas on

kohus samade poolte vahel toimunud vaidluses kohtuasjas nr 2-18-110037 vastavalt selles

tehtud otsusele juba seisukoha võtnud ja väiteid hinnanud. Seega on need seisukohad pooltele

kohustuslikud. Seega saab hagi hageja alternatiivnõudes olla rahuldamise mõttes kaalumisel

2-20-5005

vaid hageja väite osas, mis puudutab kostja poolt alusetut keeldumist asja omandiõiguse

üleminekuks hagejale. Pooltevahelise kokkuleppe järgi oli tegemist omandireservatsiooniga

müügiga, s.t esmalt pidi hageja tasuma ostuhinna ja selle lõpliku tasumise järgselt sai alles

nõuda omandiõiguse üleandmist. Antud juhul ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja tasus kogu

nõude kostjale ning täitemenetlus lõpetati alles 06.04.2020 ning seega sai nõudeid omandi

üleandmiseks esitada alles sellest ajast ja seega vahemikus 06.-17.04.2020 (viimati märgitud

päeval esitas hageja oma parandatud hagiavalduse punktis 8 taganemisavalduse). Kohtule ei ole

esitatud ühtegi tõendit ega isegi mitte väidet, et kostja keeldunuks nimetatud ajavahemikul

sõiduki omandi üleandmisest või et hageja oleks seda kostjalt pärast lepingust tulenevate

summade tasumist nõudnud.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

13. Kuna kostja ei vastanud hagile, ei saanud maakohus jätta hagi rahuldamata. Ebaõige on

maakohtu järeldus, et hageja ei saanud müügilepingust taganeda, kuna pole kostjalt nõudnud

sõiduki omandi üleandmist. Seaduse kohaselt on müüjal kohustus omand üle anda, mitte ostjal

kohustus asi müüjalt välja nõuda. Hageja taotles vande all seletuse võtmist, kuid kohus

põhjendamatult sellest keeldus. Ebaõige on järeldus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel

ei saa viivise vähendamist nõuda.

14. Hageja vaidleb vastu menetluskulude jaotusele. Menetluskulud pidi kandma tähtaja

möödalaskunud kostja ja seda isegi siis kui hagi rahuldamata jätmine on õige. Lisaks märkis

hageja, et maakohus on mõistnud välja ulmelised menetluskulud.

Vastustaja seisukoht

15. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, muutes

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse

põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

17. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti materiaalõigust kohaldades ja

menetlusnorme rikkumata jätnud hageja nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega selles osas ning

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Hageja alternatiivse alusetult saadu

tagastamise nõude on samuti maakohus õigesti jätnud rahuldamata, kuid ringkonnakohus peab

vajalikuks selles osas muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus esitab

muudetud põhjendused, vastates ühtlasi apellatsioonkaebuse väidetele.

18. Maakohus jättis põhjendatult sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamata, kuna

täitemenetlus on lõppenud hagi esitamise järgselt, mistõttu ei saa seda enam lubamatuks

tunnistada. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus täitemenetlus on pärast sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitamist lõpetatud, ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagiga taotletavat eesmärki enam võimalik saavutada. Selline hagi on õiguslikult perspektiivitu

2-20-5005

ja kohtul on õigus juhul, kui hageja tunnistab täitemenetluse lõppemist, jätta see hagi TsMS §

423 lg 2 p 2 järgi läbi vaatamata, kuigi asjaolu, mis tingib hagi õigusliku perspektiivituse, on

tekkinud pärast hagi esitamist. Hagi võib eelnimetatud sätte järgi jätta läbi vaatamata nii juhul,

kui õiguskaitsevajadust ei olnud juba hagi esitamise ajal, kui ka siis, kui õiguskaitsevajadus

langeb ära menetluse kestel (vt Riigikohtu 15.06.2022 määrust tsiviilasjas nr 2-20-9975, p 11).

Seega pole kolleegiumi arvates vajalik apellatsioonkaebuse väiteid sundtäitmise osas enam

käsitleda.

19. Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid sõiduki Volvo S60 ostu-müügilepingu, mille eest hageja

pidi tasuma osamaksetena. Hageja väidetest ja asjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oleks

vahemikus 06.04.-17.04.2020 pidanud kostja hagejale sõiduki Volvo S60 omandi üle andma,

kuid jättes selle tegemata, rikkus hageja väitel kostja lepingut. Vaidlust ei ole, et hagejal oli

sõiduki

valdus

alates

järelmaksuga

müügilepingu

sõlmimisest

ja

tegemist

oli

omandireservatsiooniga müügilepinguga. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul õigesti

leidnud, et kostja ei ole müügilepingut rikkunud. Maakohus on viidanud sellele, et tegemist oli

omandireservatsiooniga müügilepinguga, kuid lähtus ebaõigesti sellest, et ostja (hageja) pidi

müüjalt (kostjalt) nõudma müügieseme omandiõiguse üleandmist. VÕS § 233 lg 1 kohaselt

juhul kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja

omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega

(omandireservatsioon). Kahtluse korral, millist tüüpi omandireservatsiooni kokkuleppega on

tegemist, kehtib VÕS § 233 lg-s 1 sätestatud reegel, mille kohaselt eeldatakse, et omand

müüdud asjale läheb ostjale ostuhinna täielikult tasumisel üle automaatselt (Võlaõigusseaduse

kommenteeritud väljaanne II, p 3.1, lk 147-148). Kostja on oma kirjalikus seisukohas

tsiviilasjas nr 2-18-110037 kinnitanud oma nõusolekut anda sõiduki omand peale kõigi nõuete

rahuldamist üle hagejale (II kd tl 69-72) ning kostja on käesolevas asjas tuginenud sellele, et ta

ei ole keeldunud hagejale sõiduki omandi üle andmisest. Pooled ei ole esile toonud, et omandi

üleandmiseks oleks olnud vajalik sõlmida täiendav kokkulepe, samuti ei nähtu kirjalikust

laenulepingust (II kd tl 84), et tagatiseks antud sõiduauto Volvo S60 omandi üleandmise osas

oleks poolte vahel mingeid erikokkuleppeid. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul lähtuda

eeldusest, et sõiduki omand läks kostjalt hagejale üle automaatselt ostuhinna tasumise järgselt.

Pooled ei vaidle, et ostuhind oli hageja poolt kostjale tasutud hiljemalt 06.04.2020, s.o

täitemenetluse lõpetamise aja seisuga. Seega läks sõiduauto Volvo S60 omand hagejale üle

06.04.2020, mille tõttu hageja väited lepingu rikkumisest kostja poolt on põhjendamatud. Kuna

kostja pole lepingut rikkunud, ei esinenud ka hagejal alust lepingust taganemiseks. Seega pole

ringkonnakohtu hinnangul oluline hinnata, kas ja millal hageja nõudis kostjalt omandi

üleandmist. See, et registris ei olnud omanikuvahetust enne 17.04.2020 alustatud, ei tähenda,

et omand poleks hagejale üle läinud. Hageja on sellest ringkonnakohtu arvates ka ise nii aru

saanud, kuna lepingust taganemise väide pole takistanud tal sõiduki edasi võõrandamist.

20. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuses esitatu, et kostja hagile ei vastanud. Vastus on

kostja poolt esitatud 03.03.2021 (I kd tl 170-173). Ehkki see esitati hilinenult, on see siiski

käsitletav kostja vastusena hagile.

21. Maakohus jättis põhjendatult hageja taotlused poolte vande all ülekuulamiseks

rahuldamata. Kostja ei olnud hageja vande all ülekuulamisega nõus (TsMS § 268) ja kostjat

oleks saanud vande all üle kuulata, kui puuduksid muud tõendid asjaolu tõendamiseks (TsMS

§ 267), et kostja ei reageerinud hageja nõudmisetele sõiduki omand üle anda. Maakohus leidis,

et seda asjaolu on võimalik muude tõenditega tõendada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga,

lisades, et käesolevas asjas polnud ka oluline tõendada asjaolu, et kostja ei reageerinud hageja

nõudmistele sõiduki omand üle anda, kuna omandiõigus läks hagejale üle ostuhinna tasumise

järgselt.

2-20-5005

22. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. See, et

maakohus oleks pidanud menetluskulud teisiti jaotama, kuna kostja hilines vastusega hagile, ei

tähenda, et kõik kulud tulnuks kostja kanda jätta. TsMS § 169 lg kohaselt saab jätta ainult

konkreetse menetlustoimingu tegemise tähtaja möödalaskmisest tingitud kulud hilinemise

põhjustanud menetlusosalise kanda. Tsiviilasjas hageja poolt esitatust ei selgu, millised olid

hageja täiendavad kulud kostja hilinemisest tulenevalt.

23. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ka menetluskulude ülemäärases ulatuses välja

mõistmises kostja kasuks. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2160

eurot. Kostjale osutati õigusabi 18 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot. Hageja ei ole

selgitanud, miks peaksid kulud väiksemad olema. Dokumentide koostamiseks ja õigusteenuse

osutamiseks kulunud aja hindamise aluseks ei saa olla üksnes teise menetlusosalise arvamus, et

nendeks toiminguteks kulub vähem aega (vt nt Riigikohtu 26.10.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-

2-1-88-11, p 12). TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja

ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui

kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 27.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-18-

7550, p 11 ja selles viidatud praktika). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostjale

osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel

kaalumispiire ületanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

24. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

25. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid. Kostja esitas 25.01.2023 ringkonnakohtule menetluskulude

nimekirja, milles palus hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku

360 eurot (käibemaksu ei lisandu). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja lepinguline

esindaja osutanud kostjale apellatsioonimenetluses õigusabi 4 tunni ja 30 minuti ulatuses

tunnihinnaga 80 eurot (käibemaksuta).

26. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud -

apellatsioonkaebusega tutvumine, seisukoha kujundamine ning vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti

põhjendatud ja vajalik. Samuti on kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr 80 eurot

(käibemaksuta) kolleegiumi hinnangul TsMS § 175 lg 1 mõttes mõistlik ja põhjendatud

arvestades käesoleva asja vähest keerukust ja väikest mahtu.

27. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes

kantud õigusabikulud 360 eurot (käibemaksu ei lisandu).

28. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

29. Ringkonnakohus jätkas 11.05.2022 määrusega hagejale menetlusabi andmist ja võimaldas

hagejal apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu 770 eurot tasuda kümne

2-20-5005

kuu jooksul 77 euro suuruste osamaksetena. Hagejal on praeguseks tasumata veel kokku 77

eurot. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 190 lg 5 ja § 179 lg 1 järgi tuleb tasumata riigilõiv

hagejalt välja mõista riigi tuludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 menetluskulude

riigituludesse tasumise nõudega viivitamise korral peab tasuma kohustatud isik viivist alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg