2-17-12240/162 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-12240

Kohtuasi

Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Andrias Palmitsa hagi Swedbank AS-i vastu võla

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Andrias Palmitsa apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

2 274 364,46 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Osaühingu Alberta Trade (pankrotis;

registrikood 10730478) pankrotihaldur Andrias Palmits,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

Kostja

(vastustaja)

Swedbank

AS

(registrikood

10060701), lepingulised esindajad vandeadvokaadid

Silvia Urgas ja Martin Tamme

Kolmas isik OÜ Alex Stewart Inspection Estonia

(registrikood

11326176),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Üllar Talviste

Menetluse liik

Kohtuistungil 26. jaanuaril 2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihalduri Andrias Palmitsa

apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta Swedbank AS-i ja Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihalduri

Andrias Palmitsa apellatsioonimenetluse kulud Osaühingu Alberta Trade

(pankrotis) kanda ning OÜ Alex Stewart Inspection Estonia menetluskulud tema

enda kanda.

2-17-12240

2 (36)

4. Määrata rahaliselt kindlaks Swedbank AS-i menetluskulud apellatsiooniastmes

summas 5095,20 eurot ning mõista see summa Osaühingult Alberta Trade

(pankrotis) Swedbank AS-i kasuks menetluskulude hüvitisena välja. Hüvitatavatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühingu Alberta Trade (pankrotis) pankrotihaldur Andrias Palmits (hageja) esitas

Swedbank AS-i (kostja) vastu hagi võla väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista

Osaühingu Alberta Trade (pankrotis, edaspidi võlgnik) kasuks põhivõla 1 748 776,78 eurot,

hagi esitamise seisuga viivise 385 685,54 eurot ja põhinõudelt seaduses sätestatud määras

edasiulatuva viivise alates hagi esitamisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja palus jätta

menetluskulud kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid võlgnik ja kostja 29. juulil 2011 laenulimiidilepingu nr 11-

045198-JL (edaspidi ka laenuleping). Laenulepinguga sätestati laenulimiit, mille sihtotstarve

oli rahastada võlgniku kauplemist mitteraudmetallidega. Lisaks sõlmisid pooled 18. märtsil

2010 finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010 (edaspidi ka raamleping).

1.2. Võlgnik ja kostja sõlmisid 29. juulil 2011 lepingu võlgniku kohustuste täitmise tagamiseks

(edaspidi ka tagatisomandamise leping või TOL), mille kohaselt on kostja nõue tagatud

tagatiskauba omandiõiguse üleminekuga kostjale. TOL kohaselt läks tagatiskauba omandiõigus

kostjale üle vastuvõtuakti ja laokirjade alusel. Tagatiskaup ladustati Venemaal Peterburis

kolmandale isikule kuuluvas laos.

1.3. Kostja on 8. augusti 2014. a e-kirja ja täpsustava tabeli alusel hinnanud tagatiskauba

väärtuseks 19 634 894,15 USA dollarit, s.o 15 164 422,30 eurot.

1.4. Kostja esitas 8. augustil 2014 võlgnikule e-postiga laenulepingu ülesütlemise teatise

nr A09.10-200-02/12636, milles märgitakse, et kui laenusaaja ei tasu kostjale võlgnevust

1 153 316,62 USA dollarit hiljemalt 15. augustil 2014, loeb kostja laenulepingu üles öelduks

alates 16. augustist 2014.

1.5. Tagatiskauba väärtus oli vahetult enne ülesütlemist, s.o 15. augustil 2014, maailmaturu

hindade kohaselt 19 293 094,08 USA dollarit, s.o 14 410 736,54 eurot; ca pooleteist kuud pärast

2-17-12240

3 (36)

ülesütlemist 1. oktoobri 2014. a seisuga 17 762 818,75 USA dollarit, s.o 14 094 119,46 eurot;

hagi esitamise seisuga 13 844 579,58 USA dollarit, s.o 11 788 640,65 eurot.

1.6. Kostja esitas 21. augustil 2014 võlgnikule pankrotihoiatuse ja 9. septembril 2014

pankrotiavalduse Harju Maakohtule.

1.7. Võlgnik esitas 18. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-57048 protsessuaalse

tasaarvestusavalduse, milles palus tasaarvestada laenulepingust tulenev nõue tagatisomandi

väärtusest tuleneva nõudega. Kostja ei ole nõuete tasaarvestust tunnistanud. Võlgnik esitas 24.

novembril 2014 tuvastushagi, milles palus tuvastada, et kostja nõuded on tasaarvestatud

ulatuses lõppenud. Hagi jäi läbi vaatamata.

1.8. Harju Maakohus kuulutas 30. septembril 2015 kell 16.00 tsiviilasjas nr 2-14-57098 välja

võlgniku pankroti. Pankrotihalduriks nimetati Andrias Palmits.

1.9. Kostjal oli TOL p 2.7 kohaselt õigus rahuldada oma nõuded tagatiskauba arvel. Kostjal oli

õigus tagatiskaupa omal äranägemisel käsutada, sh müüa selline osa kaupadest, mis on võlgniku

võla tasumiseks piisav. Kostja ei ole käitunud vastavalt TOL-le ja ei ole hinnanud, millises

ulatuses on võlgniku võlgnevus tasutud tagatiskaubaga ning kas ja kui suur osa tagatiskaubast

tuleb võlgnikule tagastada. Tagatiskauba müügi asemel esitas kostja avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks. Võlgniku pankrotimenetluses nõuab kostja kogu laenulepingutest tuleneva

kohustuse tasumist, arvestamata TOL olemasoluga. Tagatiskauba väärtus on oluliselt langenud

ja hagi esitamise seisuga ei jätkuks tagatiskaubast nõuete rahuldamiseks.

1.10. Tagatisomandamise korral ei ole eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub

üksnes tagatise eseme võõrandamisega. Ka TOL-st nähtuvalt ei olnud kostja õigused

tagatiskauba suhtes piiratud üksnes selle võõrandamisega. Tagatisomandamise lepingute

eripära seisneb selles, et võlausaldaja nõue loetakse rahuldatuks ka selle arvelt, et tagatise saaja

jätab vara enda omandisse, mida kostja ongi teinud.

1.11. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et tagatisomandamisele on kõige lähedasem

õigussuhe liisinguleping, sh sale and lease back tüüpi liisinguleping, ning tagatise

realiseerimisel

tuleks

analoogia

korras

kohaldada

liisingulepingu

regulatsiooni.

Liisingulepingu ülesütlemisel on võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-st 3 tulenevalt oluline

eseme väärtus selle tagastamise hetkel. Kuigi seaduses on peetud silmas eelkõige olukordi, kus

liisingueseme väärtus on väiksem liisinguvõtja kohustustest, ei ole välistatud olukord, kus

liisingueseme väärtus on liisinguvõtja kohustustest suurem. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas

on leitud, et sel juhul on liisinguandjal kohustus oma nõudeid ületavas osas jääkväärtus

liisinguvõtjale hüvitada, kuna liisinguandja ei tohi ülesütlemise abil rikastuda. Eeltoodu

kohaldub ka tagatisomandi realiseerimisel. TOL p 2.7 kohaselt leidis „tagastamine“ aset

sellega, et võlgnik kaotas õiguse tagatiskaupa käsutada ja kostjal tekkis õigus seda omal

äranägemisel käsutada. Seejärel oli kostjal võimalus tagatiskaup maha müüa või seda muul

viisil kasutama hakata. Võlgnik tegi kostjale ettepaneku, et võib kostjat tagatiskauba müümisel

aidata. Kostja keeldus sellest abist.

1.12. Võlgnikul oli laenulepingust tulenev võlgnevus 14 810 152,73 USA dollarit ja

raamlepingust tulenev võlgnevus 2 141 679 USA dollarit, kokku 16 951 831,73 USA dollarit.

Võlgnik täitis oma kohustused kostja ees sellega, et kostjale läks pärast krediidilepingute

ülesütlemist üle täielik tagatiskauba käsutamise õigus. Tagatiskauba väärtus 15. augustil 2014

(19 293 094,08 USA dollarit) oli 2 341 262,35 USA dollari, s.o 1 748 776,78 euro võrra suurem

kui kostja nõue võlgniku vastu ja kostja pidi nimetatud väärtuses tagatiskaupa võlgnikule

2-17-12240

4 (36)

tagastama. Isegi, kui kohus asub seisukohale, et tagatiskauba väärtust ei saa hinnata sama päeva

seisuga, vaid tuleb lähtuda mõistlikust müügiajast, ületas tagatiskauba väärtus ka ca poolteist

kuud hiljem ehk 1. oktoobril 2014 (17 762 818,75 USA dollarit) oluliselt kostja nõudeid

võlgniku vastu.

1.13. Eelnevale tuginedes nõuab võlgnik kostjalt TOL p 2.7 ja VÕS § 367 lg 3 alusel

tagatiskauba väärtuse hüvitisena 1 748 776,78 euro tasumist. Alternatiivselt, kui kohus leiab, et

tagatiskauba väärtust tuleb hinnata mõistliku müügiaja seisuga, on hagejal õigus kostjalt nõuda

643 487,28 euro hüvitamist.

1.14. Võlgnik esitas oma nõude kostja vastu hiljemalt 18. novembril 2014 protsessuaalse

tasaarvestusavaldusega. Seadusjärgses määras viivis ajavahemiku 18. november 2014 kuni 16.

august 2017 eest on 385 685,54 eurot.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja väitel ei teki võlgnikul kostja vastu TOL p 2.7 alusel mingeid nõudeid enne

tagatiseks oleva kauba realiseerimist ja selle tulemusena saadud raha arvel kostja nõuete

rahuldamist. Seega ei tekitanud laenulepingu ülesütlemine alates 16. augustist 2014 ega hageja

ühepoolselt määratud kuupäeva 1. oktoobri 2014 saabumine võlgnikule ühtki rahalist või muud

nõuet kostja vastu ega lõpetanud kostja tagatud nõudeõigusi võlgniku vastu. Võlgnikul tekkis

TOL alusel üksnes tingimuslik nõue kostja vastu, mille suurus ja sissenõutavaks muutumise

aeg sõltuvad kauba võõrandamisest kostja poolt.

2.2. Lisaks ei teki võlgnikul TOL p 2.7 alusel kostja vastu rahalisi nõudeid, vaid kui tagatise

saaja nõue on väiksem kui tagatiskauba väärtus, tuleb tagatise saajal anda tagatise andjale üle

see osa tagatiskaubast, mida ei ole tagatise saaja nõude rahuldamiseks vaja.

2.3. Selleks, et nõude rahuldamine toimuks tagatiseks oleva kauba jätmisega tagatise saaja

omandisse, tuleb selles eelnevalt kokku leppida või tagatise saajal sellekohane ettepanek teha.

Kostjal ja võlgnikul puudub kokkuleppe, et võlgniku kohustuste täitmine toimub tagatiseks

antud kauba kostja omandisse jätmisega. TOL p 2.7 sätestab kostja õiguse rahuldada tagatud

nõudeid tagatise realiseerimisest saadava tulu arvel, kuid ei määra kindlaks tagatisvõõrandatud

kauba hinda ega sätesta kostja kohustust kaup osta ja selle arvelt oma nõudeid rahuldada. Kostja

ei ole kordagi teinud ettepanekut jätta tagatiseks olev kaup nõude rahuldamiseks enda

omandisse ning kostja ja võlgnik pole kokku leppinud tagatise väärtuses. Seega ei ole võlgnikul

tekkinud kostja vastu rahalisi või muid nõudeid.

2.4. Tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras käsipandi sätteid. Tagatise saaja

nõude rahuldamine toimub tagatiseks oleva kauba realiseerimise teel ning enne seda ei saa

võlgnikul olla tagatiseks oleva kaubaga seoses kostja vastu mingeid nõudeid. Ebaõige on hageja

väide, et tagatisomandamisele kohaldatakse analoogia korras liisingulepingu regulatsiooni.

Isegi kui liisingulepingu regulatsioon kohalduks, siis praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga,

kus tagatise esemeks olev kaup jääb kostja omandisse ning kauba väärtuse arvelt rahuldatakse

kostja nõuet. Kostja soovib kauba realiseerida ning rahuldada oma nõuet kauba müügist saadud

raha arvelt. Juba sel põhjusel ei ole võimalik kohaldada analoogia korras VÕS § 367 lg-t 3.

2.5. Hageja ja võlgniku varasem käitumine ning tegevus kinnitavad, et nii hageja kui ka võlgnik

said aru, et tagatiskauba arvelt ei ole toimunud ega toimu kostja nõude rahuldamist enne

2-17-12240

5 (36)

tagatiskauba realiseerimist. Kumbki ei esitanud kostja nõudele võlgniku nõuete kaitsmise

koosolekul vastuväidet. Võlgnik tegi 21. novembril 2014, s.o ca 3 kuud pärast laenulepingu

ülesütlemist, ettepaneku tagatiskaup ise omandada.

2.6. Kostjal ei olnud võimalik tagatiskaupa võõrandada Venemaal kauba omandiõiguse üle

toimunud kohtuvaidluse tõttu. Kostjale tagatisena üle antud kauba omandas võlgnik Kanada

äriühingult Cantec Systems Ltd (edaspidi Cantec), kes omakorda omandas selle Vene

äriühingult OOO Buruktalskii Nikelivõj Zavod (edaspidi BNZ). TOL kohaselt pidi võlgnik

andma kauba kostjale üle vabana mistahes kolmandate isikute õigustest. Tegelikkuses oli

aastaid Vene kohtu menetluses BNZ hagi Cantec, võlgniku jt vastu, mille esemeks oli

omandiõiguse tunnustamine kõnealuse kauba suhtes (tsiviilasi nr А56-42353/2014). Kostja oli

kohtumenetlusse kaasatud kolmanda isikuna. Venemaa esimese astme kohus jättis BNZ hagi

rahuldamata ja tunnustas kostja omandiõigust kauba suhtes. BNZ apellatsioonkaebus sellele

lahendile jäeti Vene ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016. a määrusega rahuldamata. BNZ

kassatsioonkaebus ringkonnakohtu lahendile jäeti rahuldamata 26. mail 2016, kuid BNZ kaebas

otsuse edasi neljanda astme kohtusse. Venemaa ülemkohus ei võetud BNZ kaebust menetlusse.

Alles 9. septembril 2016 jõustus otsus, mille kohaselt kuulub kaup kostjale. Kohtumenetluse

ajal ei olnud laopidaja C.Steinweg – Handelsveem B.V. (Steinweg, laopidaja) nõus kaupa

väljastama ja teostas pandiõigust, kuna võlgnikul oli tekkinud laopidaja ees võlgnevus.

2.7. Pärast Venemaal kauba omandiõiguse üle toimunud kohtuvaidluse jõustunud lahendiga

lõppemist üritas kostja leida tagatiseks olevale kaubale ostjat ja seda müüa. Kaup viidi

Venemaalt Hollandisse Rotterdami. Kaupa ei õnnestunud realiseerida, kuna see osutus

väheväärtuslikuks. Kauba kohta aastatel 2016–2018 tehtud uuringud ja muud asjas esitatud

tõendid kinnitavad, et kauba tegelik koostis ei vastanud juba OÜ Alex Stewart Inspection

Estonia 2014. a raportite koostamise ajal sellele, mille võlgnik kostjale väidetavalt üle andis ja

mis nähtus raportitest. Kauba ümbervahetamine on kõiki asjaolusid, sh kauba mahtu ja

ümbervahetamise keerukust arvestades äärmiselt ebatõenäoline, lisaks ei kinnita seda tõendid.

Kauba tegelik väärtus oli ca 0,5 miljonit eurot. Kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude

27 161 947,41 eurot. Kostja nõue võlgniku vastu ületab oluliselt tagatiskauba väärtust, mistõttu

võlgnikul ei saa olla kostja vastu mistahes nõudeid.

2.8. Kauba väärtusel laenulepingu ülesütlemise seisuga ega 1. oktoobri 2014. a seisuga ei ole

asjas tähtsust. Tagatiskaupa ei olnud võimalik võõrandada enne Venemaal toimunud

kohtuvaidluse lõppu, s.o enne 9. septembrit 2016. Kauba väärtust tuleb hinnata selle

realiseerimise aja seisuga. Hageja väited tagatiskauba väärtuse kohta on tõendamata.

Maailmaturuhindade põhjal koostatud kalkulatsioonid ei ütle midagi konkreetse kauba väärtuse

kohta. Kostja 8. augusti 2014. a e-kiri ei tõenda kauba turuväärtust. Hageja pole kauba väärtuse

juures arvestanud ka ladustamis- ja müügikuludega, mis kauba võõrandamise korral tuleb

hüvitada enne kostja nõuete rahuldamist. Lisaks on tõendamata hageja väide, et tagatiskauba

väärtus on ajas langenud.

2.9. Võlgniku 18. novembri 2014. a tasaarvestusavaldusel ei olnud toimet, kuna sel ajal ei

esinenud tasaarvestuse olukorda. Lisaks on kostja nõuet hiljem võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatud. Kostja esitas 26. juulil 2019 tasaarvestusavalduse kogu haginõude ulatuses.

Menetluse edasine käik

3. Hageja esitas avalduse kaasata menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel

OÜ Alex Stewart Inspection Estonia.

2-17-12240

6 (36)

4. Maakohus jättis 29. augusti 2018. a määrusega hageja taotluse rahuldamata.

5. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. detsembri 2018. a määrusega määruskaebuse, tühistas

maakohtu 29. augusti 2018. a määruse ning kaasas menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel

OÜ Alex Stewart Inspection Estonia (edaspidi kolmas isik).

Kolmanda isiku seisukoht

7. Kolmas isik tõi kohtule esitatud seisukohas välja, et ta koostas 13. augustil 2014 neli raportit,

mille aluseks oli kaupade ülevaatus 1. augustist 2014 kuni 4. augustini 2014 Seinwegi laos

Janinos, mis asub Sankt-Peterburi lähedal. Raportite lõpus on 21. augusti 2014. a sertifikaadid,

milles on kindlaks määratud ladustatud kauba koostisosad. Sertifikaatidest tuleneb, et kostja

tegi eksperdi abil kindlaks, mis koguses ja millise kaubaga on tegemist. Samas ei kontrollinud

kostja tagatiskauba kogust ja koostist piisava hoolsusega. Kolmas isik tegi inspekteerimise

pisteliselt tulenevalt kostja tellimusest. Kolmas isik selgitas kostjale, et inspekteerida oleks vaja

kogu kaupa, kuid kostja loobus sellest. Kostja loobus kokkuhoiu eesmärgil ka kogu kauba

liikumise kontrollist. Kauba liikumise kontroll oleks välistanud kauba ümbervahetamise, mis

hiljem toimus. Kolmas isik tuvastas 2014. a augustis kauba inspekteerimisel massiivse kauba

sisse- ja väljaliikumise laos, s.o kauba vahetumise. Kostja kulude kokkuhoid ja hooletu

käitumine viisid selleni, et kostja kaup vahetati enne Rotterdami jõudmist ümber.

8. Kostja esitas järgmised valeväited:

-

ekspertiisi käigus selgus, et tegemist oli laiaulatusliku ning põhjalikult ettekavandatud

petuskeemiga;

-

kostjale tagatiseks antud kaup oli väheväärtuslik algusest peale ning kolmanda isiku

2014. a raportid ja sertifikaadid kauba väidetava koosseisu kohta olid teadlikult ja

tahtlikult ebaõiged;

-

ekspert FW 27. märtsi 2018. a esialgsest raportist saab üheselt järeldada, et kostjale

tagatiseks antud kaup oli algusest peale väheväärtuslik ning kolmas isik väljastas kauba

väidetava koosseisu kohta teadlikult ja tahtlikult ebaõiged sertifikaadid ja raportid, kuna

juba metallisulamite välimusest ja lõhnast pidi kogenud inspektoritel olema võimalik

järeldada, et tegu ei ole kolmanda isiku raportites ja sertifikaatides kirjeldatud kaubaga.

Võlgnik on algusest peale kostjale kauba väärtuse kohta valetanud, tehes sealjuures

koostööd kolmanda isikuga, kes väljastas 2014. a-l ebaõiged sertifikaadid ja raportid.

9. Tagatiskaupa inspekteeriti täiendavalt 2016. a septembris Rotterdamis. Inspekteerimise

käigus koostatud raportitest selgub, et Venemaalt Rotterdami 2016. a-l saabunud kauba pakend

ja sisu ei vastanud sellele, mida kolmas isik oli Peterburis 2014. a-l inspekteerinud.

9.1. Kolmanda isiku Hollandi partner Stockpile surveying and protection B.V (edaspidi SSP)

edastas 7. detsembril 2016 kostja eksperdile FW-le 4 raportit. Raportist 1018675-A Inspection

Report - Moly Conc, Steinweg – Rotterdam tuleneb, et 30. septembril 2016 toimus Rotterdamis

80 koti kaaluga 79,004 kg inspekteerimine. Kotid olid väga halvas seisukorras,

värvimuutustega (määrdunud ja korrosioonilaikudega). Osad suured kotid olid ümber pakitud.

Suured kotid olid algselt suletud plastiksidemega, millest enamik oli purunenud või olid kotid

rikutud. Märgistus oli tehtud paberkleebistega.

2-17-12240

7 (36)

9.2. Raportist 1018675-B Inspection Report - Fe Mo, Steinweg – Rotterdam tuleneb, et

28. septembril 2016 ja 29. septembril 2016 toimus Roterdamis 260 suure koti kaaluga

266,006 kg inspekteerimine. Enamik suuri kotte oli ümber pakitud uutesse valgetesse kottidesse

ja tagurpidi. Suured kotid olid ülalt avatud ja asetsesid tagurpidi teise suure koti sees. Märgistus

oli erinevates vene tähtedes ja numbrites, samuti paberkleebistega vene- ja inglisekeelsete

tähtedega.

9.3. Raportist 1018675-C Inspection Report - Ferro Nickel Granules, Steinweg – Rotterdam

tuleb, et 27. septembril 2016 ja 28. septembril 2016 toimus Rotterdamis 766 suure koti kaaluga

763,106 kg inspekteerimine. Suured kotid olid väga halvas seisukorras. Enamik suuri kotte oli

ümber pakitud, kinnitusi polnud näha ja osad kotid olid avatud. Märgistus oli tehtud erinevate

numbritega suurtel kottidel ja lisatud papil.

9.4. Raportist 1018675-D Inspection Report - Ferro Tungsten, Steinweg – Rotterdam tuleneb,

et 28. septembril 2016 ja 29. septembril 2016 toimus Rotterdamis 320 suure koti kaaluga

327,415 kg inspekteerimine. Enamik suuri kotte oli ümber pakitud. Märgistus oli esitatud

erinevates vene tähtedes ja numbrites, samuti paberkleebistega vene- ja inglisekeelsete

tähtedega.

9.5. Kui võrrelda 2016. a septembris Rotterdamis tehtud raporteid 13. augusti 2014. a

raportitega, on ilmne, et tegemist pole sama kaubaga – pakend, pakendi märgistus ja pakendi

sisu ei ole vastavuses. See on tuvastatav ka värvifotodelt. Seega on kostja kaup eelduslikult

Peterburi laos ümber vahetatud. Kauba ümbervahetamine Peterburis on kostjast sõltuv asjaolu.

10. Täiendavalt leppisid kolmas isik ja kostja 2014. a-l kokku, et poolte suhetele kohalduvad

teenuse osutaja nn üldtingimused, mille kohaselt võimalikud vaidlused poolte vahel

lahendatakse Inglise seaduse alusel Inglise kohtus ning pretensioonide esitamise tähtaeg on

kuus kuud. Vaieldamatult on kuus kuud möödunud.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

11. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja

kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 94 373,76 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise välja mõistetud

menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

11.1. Kohus tuvastas, et vaidlust pole järgmistes faktilistes asjaoludes:

• kostja ja võlgnik sõlmisid 29. juulil 2011 laenulimiidilepingu nr 11-045198-JL

(laenuleping);

• kostja ja võlgnik sõlmisid 18. märtsil 2010 finantstehingute raamlepingu nr 9848/2010

(raamleping);

• kostja ja võlgnik sõlmisid 29. juulil 2011 lepingu võlgniku kohustuste täitmise

tagamiseks (tagatisomandamise leping, TOL);

• kostja esitas 8. augustil 2014 võlgnikule e-postiga laenulepingu ülesütlemise teatise

nr A09.10-200-02/12636, milles märgitakse, et kui võlgnik ei tasu kostjale võlgnevust

1 153 316,62 USA dollarit hiljemalt 15. augustil 2014, loeb kostja laenulepingu üles

öelduks alates 16. augustist 2014;

2-17-12240

8 (36)

• kostja esitas 21. augustil 2014 võlgnikule pankrotihoiatuse ning 9. septembril 2014

pankrotiavalduse (tsiviilasi nr 2-14-57098);

• võlgnik esitas 18. novembril 2014 tsiviilasjas nr 2-14-57048 protsessuaalse

tasaarvestusavalduse, paludes tasaarvestada laenulepingust tulenev nõue tagatisomandi

väärtusest tuleneva nõudega;

• võlgnik esitas 24. novembril 2014 tuvastushagi (tsiviilasi nr 2-14-61399), milles palus

tuvastada, et kostja nõuded tema vastu on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. Harju

Maakohus jättis hagi 31. märtsi 2017. a määrusega läbi vaatamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 26. mail 2017 maakohtu määruse muutmata. Riigikohus ei

võtnud 6. septembril 2017 menetlusse kaebust ringkonnakohtu määruse peale;

• Harju Maakohus kuulutas tsiviilasjas nr 2-14-57098 30. septembril 2015 kell 16.00 välja

võlgniku pankroti ja pankrotihalduriks nimetati Andrias Palmits;

• kostja esitas võlgniku pankrotimenetluses nõude 27 161 947,41 eurot. Kostja nõudele

ei esitanud 18. veebruari 2016. a nõuete kaitsmise koosolekul vastuväidet ei hageja ega

ka võlgnik.

11.2. Maakohus leidis, et TOL-st ei tulene kostjale kohustusi seoses kauba müügiga. TOL

sõnastusest nähtuvalt on kostjal õigus kaupu müüa, kui võlgnik jätab oma kohustused täitmata;

kostja ei tohi kaupu käsutada ega koormata, kuni võlgnik ei ole kohustusi rikkunud; kui võlgnik

oma kohustused täidab, siis tagastab pank kaupade omandiõiguse; kui kohustused saavad

täidetud osa kaupade müügist, siis tagastab pank ülejäänud kaubad võlgnikule. Seega saaks

hageja lepingu järgi nõuda eelkõige nende kaupade tagastamist, mis jäid üle pärast kohustuste

täitmist. Võib möönda ka võimalust, et lepingu alusel saaks esitada rahalise nõude juhul, kui

kaupade müügist laekuks rohkem raha, kui kohustuse täitmiseks vajalik, kuid antud juhul ei ole

tegu sellise olukorraga.

11.3. Üks-ühele ei vasta TOL-s kokkulepitu ei liisingule ega ka käsipandile. Pooled võivad

suhteid reguleerida ka selliste lepingutega, mida ei ole seaduses reguleeritud. Selliseks

lepinguks on ka TOL. Esmajoones tuleb lähtuda lepingus endas kokkulepitust. TOL p 2.7

kohaselt tekib hagejal nõudeõigus siis, kui vara müügi järgselt on tasutud kõik kohustused ning

selle järel jääb vara (või selle müügist saadud raha) üle – sellisel juhul saab hageja nõuda

ülejäänu tagastamist. Lepingus ei ole kokku lepitud, millal, kuidas ja mis hinnaga peaks kostja

vara võõrandama, kuid see ei mõjuta p-s 2.7 sätestatut. Vaidlust ei ole selles, et kauba

võõrandamisest saadud summa ei ületanud kostja nõudeid võlgniku vastu, sh ka ainult

põhinõuet. Seega ei ole hagejal kostja vastu nõuet.

11.4. Kohus ei nõustunud hagejaga, et võlgniku kohustused loeti täidetuks kauba üleandmisega.

TOL-st seda ei tulene. Võlgnik ja kostja ei ole ka hiljem kokku leppinud, et võlgnevus loetakse

kaupadega tasutuks, samuti pole tehtud sellist ettepanekut. Pole reguleeritud ka seda, millises

summas loetakse kohustus kaupade arvel tasutuks, s.o mis on kauba kokkuleppeline väärtus.

11.5. Hageja võrdles lepingut sale and lease back lepinguga. Ka kohtupraktikas ollakse

seisukohal, et tagatisomandamine sarnaneb olemuselt rohkem liisingule kui käsipandile. VÕS

§ 367 lg 3, millele hageja tugineb, ei anna hagejale nõudeõigust, vaid õiguse esitada vastuväide

kostja nõudele, kui kostja ei arvesta oma nõude esitamisel tagatise väärtusega.

11.6. Kuna hageja võttis aluseks kaupade väärtuse laenulepingu ülesütlemise aja seisuga, lähtus

ka maakohus sellest, et kõige varasem aeg, mil kauba väärtust hinnata, on ülesütlemise aeg.

2-17-12240

9 (36)

Kohus ei pidanud põhjendatuks lähtuda kauba väärtuse hindamisel poolte märgitud

kuupäevadest, s.o hageja pakutud 1. oktoober 2014 ja kostja pakutud 23. oktoober 2016, mis

on arvestatud mõistliku müügiaja järgi. Need kuupäevad ei seondu kauba üleandmisega.

Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas hageja positsioon, et kostja oleks saanud kaubad

võõrandada igal ajal. Esiteks puudub vaidlus selles, et 15. juunil 2014 algatas BNZ Venemaa

kohtus vaidluse hageja poolt TOL alusel kostjale tagatiseks antud kauba omandiõiguse üle. 9.

septembril 2016 jõustus otsus, mille kohaselt kuulub kaup kostjale. Kuigi Venemaa kohtutes ei

rakendatud hagi tagamise abinõusid, siis avaldas laopidaja 8. septembri 2014. a seisukohas, et

ta ei väljasta kaupa enne võlgniku võla tasumist. Ehkki pandiõiguse teostamine iseenesest ei

oleks takistanud kostjal kauba kättesaamist, ei saa kostjale ette heita, et ta ei tasunud laopidajale

võlgnevust Venemaal toimunud menetluse ajal, kuna ei olnud teada, milline on kohtumenetluse

tulemus. Lisaks oli hageja positsioon vastuoluline. Pankrotihaldur soovis ühelt poolt tagada

kaupade säilimise kuni menetluse lõpuni, kuid teisalt väitis, et kostja oleks võinud kaubad igal

ajal võõrandada. Hageja palve tagada kaupade säilimine on esitatud 2015. a-l, kuid hagis oli

hageja seisukohal, et kostja oleks pidanud kaubad müüma juba 2014. a augustis–oktoobris, s.o

pärast BNZ poolt Vene kohtusse hagi esitamist.

Isegi kui kaupade võõrandamiseks ei olnud juriidilisi takistusi, oleks see olnud majanduslikult

põhjendamatu. Kaupa, mille omandiõiguse üle käib vaidlus, ei ole tõenäoliselt võimalik müüa

turuhinnaga või kallimalt, vaid hind jääks märgatavalt alla turuhinna. Ostja peaks arvestama

võimalusega, et mingil hetkel peab ta kauba omanikule tagastama või selle väärtuse hüvitama.

Sellises olukorras ei pruugi isegi ostjat leida, kuna ka kaubaga seonduvad kulud on nt kauba

mahu tõttu suured. Samuti riskinuks kostja võimalusega, et kui Venemaa menetluses tehakse

otsus BNZ kasuks, peab ta müügist saadud raha tagastama ning võivad lisanduda täiendavad

vaidlused ja kulud. Sellise riski võtmata jätmist ei saa kostjale ette heita.

Seega ei olnud kostjal tegelikult võimalik kaupa käsutada enne, kui jõustus lahend

omandiõiguse vaidluses. Järelikult tuleb kauba väärtus teha kindlaks 9. septembri 2016. a

seisuga.

Hageja tõi esile, et 9. septembril 2016 oli kauba väärtus 11 614 101,14 USA dollarit. Samas

kostja laenu- ja raamlepingutest tulenev põhinõue hageja vastu oli 16 951 831,73 USA dollarit.

Seega ületas juba kostja põhinõue vara väärtust ning hagejal puudub ka seetõttu kostja vastu

nõue.

11.7. Kohus käsitles ka võlgniku 2014. a tasaarvestusavaldust. Kohtu hinnangul ei esinenud

võlgniku tasaarvestusavalduse tegemise ajal tasaarvestuse olukorda. TOL-st tulenevalt

tekkinuks võlgnikul nõudeõigus siis, kui pärast nõuete täitmist oleks jäänud kaupa või selle

müügist saadud raha üle. Avalduse tegemise ajaks ei olnud sellist olukorda tekkinud. Seega oli

2014. a tasaarvestusavaldus tagajärjetu. Lisaks on võlgniku 2014. a tasaarvestusavaldus

tagajärjetu ka põhjusel, et kostja nõue on mh 2014. a tasaarvestusavaldusega hõlmatud ulatuses

võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud pärast tasaarvestusavalduse tegemist. Hageja ja

võlgnik ei esitanud nõudele vastuväiteid. Teised võlausaldajad esitasid vastuväited, kuid need

langesid hiljem ära. Seega ei saa pankrotimenetluses kostja nõude puhul tugineda

tasaarvestusele ja kostjale tuleb teha väljamakseid vastavalt tema kogu nõude alusel määratud

jaotisele. Pankrotimenetlust lõpetav määrus on kostja nõude osas täitedokument.

11.8. Seoses kauba kvaliteediga nõustus kohus hageja seisukohaga, et 2016. a või hilisemad

uuringud ei tõenda kauba omadusi 2014. a-l. Küll aga võimaldavad tõendid kogumis kujundada

seisukoha, kas analüüsiti sama kaupa kui 2014. a-l.

2-17-12240

10 (36)

11.8.1. Kostja esitas EA selgitused valvemeetmete kohta Janino logistikapargis. Seletusest

nähtub, et Janino hoov on ümbritsetud aiaga, on üks sisse- ja väljapääs mille juures on

väravavahi valveruum, ning turvatöötaja peab avama tõkkepuu. Janino töötajad kontrollivad

valduseid 24/7, kohapeal on töödejuhataja. Iga külastaja peab enne külastust ennast

registreerima ja enda saabumisest turvatöötajale teatama, samuti tõendama oma isiku.

Valdustes on valvekaamerad ja alarmsüsteem. Janino valdustes kohapeal olevad Venemaa

tollivõimud kontrollivad kaupade sissetulekut ja väljaminekut. Veose liigutamine toimub ainult

Steinwegi juhiste kohaselt ja kui kolmas isik palub Janinol veost liigutada, kontrollib Janino

selle Steinwegist üle. Kohtu hinnangul saab sellest järeldada, et kauba vahetamine laos on

põhimõtteliselt välistatud. Sellises koguses kauba ümbervahetamine ilma, et seda märgataks,

on eluliselt ebausutav.

11.8.2. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kauba puudused oleksid pidanud ilmnema enne kauba

äraviimist. Tollitöötajad ei ole eelduslikult metallieksperdid ega tee kaubale ka ekspertiise. See,

et deklareeriti samas kaalus kaup ja eelduslikult kontrolliti ka kaalu vastavust

deklaratsioonidele, näitab samuti, et kaupa ei olnud vahetatud Janino laos. Ei ole välistatud, et

kaup vahetati ümber pärast selle äraviimist Janino laost, kuid ka see on eluliselt ebausutav.

Kaup oli kogu aja laopidaja valve all, kui viidi Steinwegi Janino laost Hollandi lattu.

11.8.3. Ei ole välistatud, kuid ei saa ka kindla veendumusega väita, et fotode järgi on võimalik

teha kindlaks, kas metall on see, milleks seda nimetatakse. Visuaalselt näevad kohtu

mitteprofessionaalse arvamuse kohaselt 2014. a kolmanda isiku ja 2016. a SSP / kolmanda isiku

aruannete piltidel olevad metallikamakad välja sarnased (sama värvus, sooniline struktuur),

sarnased on ka väidetav ferrovolfram ja väidetav ferromolübdeen omavahel. 2014. a ja 2016. a

aruannetes nimetatud materjalide kohta on märgitud ka sama kogus – ferromolübdeeni 260 kotti

ja ferrovolframi 320 kotti. Ferromolübdeeni ja -volframi suurused on aruannetes samad (10–

100 mm). Samuti näeb 2014. a ja 2016. a aruannetes visuaalselt samasugune välja ferronikkel

(mõlemal juhul oligi tegu ferronikliga, aruanded annavad erineva tulemuse kvaliteedi osas) ning

molübdeenikontsentraat. Molübdeenikontsentraadi kogus on mõlemas aruandes sama (80 kotti)

ja mõlemas aruandes on materjali kirjeldatud kahvaturohelise / pruuni pulbrina (fotodelt

nähtuvalt on materjal mõlemas aruandes puruna, mis sisaldab ka suuremaid tükke). Kottide

välimuse erinevused on põhjendatavad sellega, et osa kaubast pandi teiste kottide sisse koos

vana kotiga.

11.8.4. Kostja esitatud asjaolud ja tõendid viitavad kogumis sellele, et 2014. a-l ja 2016. a-l

analüüsiti sama kaupa, st kaup oli algusest peale väheväärtuslik.

11.9. Kaup võõrandati lõpuks ca 0,5 miljoni euro eest. Kuigi ei ole teada, mis oli kauba väärtus

maailmaturuhindade järgi 9. septembril 2016 (või mõne muu kuupäeva seisuga), siis võib

eeldada, et igal juhul ei ületanud kauba väärtus ka sel ajal kostja nõuet hageja vastu. Ka sel

põhjusel on hagi rahuldamine välistatud. Kauba täpse väärtuse kindlakstegemine ei ole asja

lahendamise seisukohalt vajalik.

11.10. Kuna hagi jäi rahuldamata, siis jättis kohus kostja menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 kohaselt hageja kanda ning kolmanda isiku menetluskulud tema

enda kanda. Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada.

2-17-12240

11 (36)

12.1. Kohtu järeldus, et TOL-st ei tulene hageja nõuet kostja vastu, on materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tulemus.

12.1.1. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, et TOL järgi tekib võlgnikul kostja vastu nõue vaid

juhul, kui tagatiskauba müügi järgselt on tasutud kõik kohustused ning selle järel jääb vara üle.

12.1.2. Kohus jättis arvestamata, et TOL-le kohalduvad liisingulepingu normid. Kohus on

õigesti tuvastanud, et tagatisomandamine sarnaneb oma olemuselt liisingulepingule (sale and

lease back tüüpi liisinguleping). Kuigi kohus möönis liisingulepingu normide kohalduvust,

jättis ta põhjendamatult arvestamata VÕS § 367 lg-e 3. Kui liisinguleping öeldakse üles, tuleb

liisinguandjal hüvitada liisinguvõtjale jääkväärtus tema nõudeid ületavas osas. Asjaolu, et

TOL-s endas ei ole kokku lepitud, millal, kuidas ja mis hinnaga kostja peaks vara võõrandama,

ongi põhjus, miks tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3. Selle sätte eesmärk on vältida liisinguandja

rikastumist, s.o olukorda, kus liisinguandja saab vara ja samas nõuab kõigi tasumata

võlgnevuste täitmist. Praegu on just selline olukord. Kostja ei ole käitunud vastavalt TOL-le

ning ei ole hinnanud, millises ulatuses on hageja võlgnevus tasutud tagatiskaubaga ning kas ja

kui suur osa tagatiskaubast tuleb hagejale tagastada. Kostja käitumine on vastuolus hea usu

põhimõttega, arvestades eriti seda, et võlgnik tegi 2014. a-l kostjale ettepaneku, et võib kostjat

tagatiskauba müümisel aidata. Kostja keeldus võlgniku abist ning asus pankrotimenetluses

nõudma võlgnikult kogu laenulepingutest tuleneva kohustuse tasumist, arvestamata TOL

olemasoluga. Kohus oleks pidanud VÕS § 367 lg-t 3 ja selle praktikat arvestades jõudma

järelduseni, et võlgnikul on kostja vastu nõue juhul, kui tagatiskauba väärtus ületas selle

tagastamisel kostja nõudeid.

12.2. Kohus arvestas tagatiskauba väärtust ebaõige hetke seisuga.

12.2.1. Tagatiskauba väärtust tuleb hinnata laenulepingu ülesütlemise seisuga, s.o 16. august

2014. Sellest hetkest oli tagatiskaup täielikult kostja mõjusfääris. Kostjal oli TOL p-st 2.7

tulenevalt õigus tagatiskaup võõrandada, kuid ta ei teinud seda. Ainuüksi hea usu põhimõttest

tulenevalt ei saa olla vastuvõetav tagatiskauba väärtuse vähenemise riisiko võlgniku kanda

jätmine olukorras, kus kostja ei võõrandanud tagatiskaupa aastate jooksul ega võtnud vastu

võlgniku ettepanekut aidata tagatiskaupa realiseerida. Võlgniku laenulepingust tulenev

võlgnevus oli 16. augusti 2014. a seisuga 14 810 152,73 USA dollarit ja raamlepingust tulenev

võlgnevus 2 141 679 USA dollarit, kokku 16 951 831,73 USA dollarit. Tagatiskauba väärtus

oli 15. augusti 2014. a seisuga 19 293 094,08 USA dollarit. Seega oli tagatiskauba väärtus

2 341 262,35 USA dollari võrra suurem kui kostja nõue hageja vastu. Kostja pidi 15. augusti

2014. a seisuga TOL p-st 2.7 tulenevalt võlgnikule tagastama tagatiskaupa 2 341 262,35 USA

dollari ehk 1 748 776,78 euro väärtuses.

12.2.2. Venemaal toimunud omandiõiguse vaidlus ei mõjuta hageja nõudeid. See vaidlus ei

puutu asjasse ega takistanud tagatiskauba müüki. Tagatiskauba omand kuulus kogu Venemaal

toimunud vaidluse aja kostjale. Kohtuvaidluse raames ei rakendatud hagi tagamise meetmeid,

mistõttu tagatiskauba müük ei olnud takistatud. Tollideklaratsioonidest nähtub, et kostja asus

kaupa Venemaalt välja viima juba 15. juulil 2016, s.o ca 2 kuud enne Venemaa kohtuvaidluse

lõpplahendi jõustumist. Deklaratsioonidelt nähtuvalt deklareeris kostja täpselt sama kauba,

mille võlgnik kostjale 2014. a-l üle andis. Deklaratsioonidel esitatud kauba kaal 1 405 121 kg

vastab vastuvõtuaktides kajastatud kaalule 1 405 121 kg. Kohus jättis tollideklaratsioonid

tähelepanuta. Asjassepuutumatud on kohtu viited laopidaja väitele, et tagatiskaupa ei väljastata

enne võlgniku võla tasumist. Võlgniku võlgnevus laopidaja ees ei takistanud tagatiskauba

müüki. Kaupade füüsilise valduse üleandmise asemel andis võlgnik kostjale üle kehtivad ja

tulevikus tekkivad väljanõudeõigused ekspediitori vastu (TOL p 2.1). Kostja ei esitanud

2-17-12240

12 (36)

kordagi nõuet kauba väljaandmiseks. Kostja tasus 2016. a-l laopidajale võlgnevuse ja sai viia

kauba Venemaalt välja Rotterdami. Puuduvad mistahes põhjused, miks kostja ei saanud seda

teha varem.

12.2.3. Kohus leidis meelevaldselt, et kuna BNZ, võlgnik ja Cantec olid seotud isikud, ei saa

välistada, et BNZ poolt Venemaa menetluse algatamise eesmärk oli koos hagejaga välistada

kostja omandiõigus kaubale. Asjaolust, et VG ja NG olid BNZ väikeaktsionärid, ei saa teha

selliseid järeldusi. Võlgnik ega temaga seotud isikud ei ole korraldanud kohtuvaidlust

Venemaal. Kohus on ilma igasuguste tõenditeta teinud meelevaldse järelduse.

12.2.4. Kohus leidis, et ka juhul, kui juriidilisi takistusi kaupade võõrandamiseks ei olnud, siis

oleks majanduslikult olnud põhjendamatu müüa kaupa, mille osas käib vaidlus omandiõiguse

üle. Kohtu väide on ebaõige ja vastuoluline. Kohus arvestas tagatiskauba väärtust selle hetke

seisuga, mil tagatiskauba võõrandamine oli võimalik, s.t mil ei esinenud takistusi selle

käsutamiseks. Majanduslik põhjendatus ei mõjuta seda, kas tagatiskauba võõrandamine oli

võimalik. VÕS § 367 lg 3 sõnastusest ega eesmärgist ei tulene, et liisingueseme väärtust peaks

arvestama selle hetke järgi, mil liisingueseme müük on liisinguandjale majanduslikult

soodsaim. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb lähtuda hetkest, mil tagatiskaup kostjale tagastati. Kostjale

tekkis tagatiskauba täielik käsutusõigus alates hetkest, mil laenuleping üles öeldi.

12.2.5. Kohus seadis alusetult kostja majanduslikud huvid hageja omadest kõrgemale.

Tagatiskauba müügihind ei puuduta poolte õigussuhet. Müügihinna langus sai tuleneda vaid

kostja ja laopidaja õigussuhtest. Kui laopidaja on kostjale kahju tekitanud, saab kostja esitada

nõude kahju tekitanud isiku vastu.

12.3. Kohus tuvastas ebaõigesti, et hageja nõue on välistatud, kuna tagatiskaup oli juba

üleandmise hetkel väheväärtuslik.

12.3.1. Kohus jättis arvestamata järgmised olulised väited ja tõendid, mis kinnitavad kogumis,

et tagatiskaup ei olnud üleandmise hetkel väheväärtuslik:

1) hageja 2. märtsi 2018. a menetlusdokumendi „Tõendite esitamine“ lisad 1–35 ja

vastuvõtuaktid 27–63. Hagiavaldusega esitas hageja 6. veebruari 2014. a vastuvõtuakti,

mille alusel läks kostjale üle 20,848 t kauba omandiõigus. Hageja esitas 2. märtsil 2018

ülejäänud kaupade omandiõiguse üleminekut tõendavad vastuvõtuaktid. Vaidlust ei saa

olla, et võlgnik andis kostjale üle vähemalt 1 405 121 kg kauba omandiõiguse;

2) hageja 2. märtsi 2018. a menetlusdokumendi „Seisukoht kostja 28.02.2018 taotlustele“ lisad

1–4. Lisades on kolmanda isiku 2014. a juuni ja augusti raportid ja sertifikaadid Venemaal

analüüsitud kauba koostise kohta, milles on kirjeldatud kauba seisundit 2014. a seisuga.

Raportite tõlked on esitatud 7. märtsil 2018. Raportite lõpus on toodud 21. augustil 2014

välja antud sertifikaadid, milles on täpselt kindlaks määratud ladustatud kaupade

koostisosad. Raportid kinnitavad kauba vastavust vastuvõtuaktides toodule;

3) hageja 2. märtsi 2018. a menetlusdokumendi „Seisukoht kostja 28.02.2018 taotlustele“ lisad

36 ja 37. Lisas 36 on kostja 9. detsembri 2014. a taotlus kohtuasja materjalidesse täiendavate

dokumentide lisamiseks, kus kostja ise kinnitab, et kaup on korralikult pakendatud ja heas

seisukorras. Lisas 37 on laoseisu raport koos laopidaja Steinwegi kinnitusega, millest

nähtub kaupade nimekiri, mis vastab vastuvõtuaktides toodud kaubale;

4) kostja 20. oktoobri 2017. a menetlusdokumendi lisa 6. Lisas sisaldub võlgniku ettepanek

tagatiskauba müümiseks. Ettepanek näitab, et võlgnik oli lattu paigutanud vastuvõtuaktides

nimetatud, mitte väheväärtusliku kauba. Võlgnik ei oleks teinud sellist ettepanekut

2-17-12240

13 (36)

olukorras, kus ta on pettusega müünud kostjale tagatiskaubana väheväärtusliku kauba.

Sellistel asjaoludel oleks kuriteo tunnused ja need täidaks kelmuse koosseisu. Kuriteo

toimepanija ei algataks ise kauba müüki. Asjaolu, et võlgnik soovis aidata kaasa kauba

müügile ja ühingu pankroti vältimisele, välistab selle, et võlgnik oli ise müünud

väheväärtusliku kauba;

5) 7. mai 2019. a kohtuistungi protokoll RM ja MT´i ütlustega. Tegemist on isikutega, kes

tegid esialgse inspekteerimise ja andsid ütluseid kauba pakendi, pakendi märgistuse ja sisu

kohta. Ütlustest nähtub, et 2014. a-l hoiatati, et on toimunud kauba liikumine laost sisse ja

välja. 2016. a-l Hollandisse jõudnud kotid näevad välja uued. Hollandisse jõudnud kaup ei

tundu olevat sama, mida 2014. a-l kontrolliti. Tunnistajate hinnangul vahetati kaup ära;

6) kolmanda isiku 18. jaanuari 2019. a menetlusdokumendi lisad 1–4. Lisades on esitatud

kauba raportid, mis koostati kauba inspekteerimise tulemusel 2016. a septembris

Rotterdamis. Raportitest selgub, et Venemaalt 2016. a-l Rotterdami saabunud kauba pakend

ja sisu ei vasta sellele, mida inspekteeriti 2014. a-l Peterburis. Kotid olid väga halvas

seisukorras ja värvimuutustega. Suured kotid olid esialgu suletud plastiksidemega, millest

enamik oli purunenud või olid suured kotid rikutud. Enamik suuri kotte olid ümber pakitud

uutesse kottidesse ja tagurpidi. Osad suured kotid olid pealt avatud;

7) kostja 10. juuni 2019. a menetlusdokumendi lisa 188. Lisas on kostja 13. detsembril 2017

Hollandis esitatud hagi Steinwegi vastu, milles kostja ise väidab hulgalistele tõenditele

tuginedes järgmist: „2016. a analüüsi tulemuste võrdlemine 2014. a analüüsi tulemustega

näitab selgelt, et metallide koostis on 2014. ja 2016. aastal erinev. /…/ Peale metallide

sisalduse erinevad metallid 2014. ja 2016. a võrdluses ka oma välimuse poolest. /…/ Kostja

andis 2014. a-l kaubad Steinwegile hoiustamiseks ja 2016. a-l tuvastati, et Steinwegi laos

hoiustatud kaubad ei ole enam needsamad, mis hoiule anti. Kaubad peavad olema välja

vahetatud ajal, mil need olid Steinwegi vastutusel. Kostja andis hoiustada väärismetallid,

mis on nüüd asendatud palju vähem väärt olevate metallide vastu.“

12.3.2. Tagatiskaup ei olnud kostjale üleandmise hetkel väheväärtuslik. Tõendeid kogumis

hinnates on meelevaldne kohtu järeldus, et 2014. a-l ja 2016. a-l analüüsiti sama kaupa. Kauba

kvaliteet ja väärtus langesid pärast selle omandiõiguse üleminekut kostjale. Selle eest ei vastuta

võlgnik. Võlgnikul puudus mistahes kontroll kauba üle pärast selle üleandmist kostjale

laoteenust osutanud isikule.

12.3.3. Igal juhul on kostja kaotanud õiguse tugineda tagatiskauba puudustele. Kostja pole

kauba omandiõiguse üleminekust ega laenulepingu ülesütlemisest alates esitanud mistahes

pretensioone seoses kauba puudustega. Kohus jättis analüüsimata hageja väite, et kauba

üleandmisest ja laenulepingu ülesütlemisest oli möödunud enam kui kolm aastat, kui kostja

hakkas tuginema asjaolule, et kaup ei vasta kvaliteedinõuetele. Kostja viitas tagatiskauba

puudustele esimest korda 20. oktoobri 2017. a menetlusdokumendis. Eluliselt ei ole usutav, et

kostja kogu selle aja kestel ei tuvastanud, et tegemist oli hoopis muu ja väheväärtusliku

kaubaga. Eriti olukorras, kus kostja asjatundjad on väitnud, et pelgalt fotode vaatluse ja lõhna

kaudu on tuvastatav, et tegemist ei ole tagatisomandiks oleva kaubaga. Nii pika aja möödumisel

kauba puudustest teavitamine võtab hagejalt mõistliku võimaluse esitada kohtumenetluses

kauba kvaliteedi kohta tõendeid. Samuti on arusaamatu, miks kaubal nii olulise puuduse

tuvastamisel ei esitatud neid andmeid võlgnikule ega võimaldatud osaleda kauba ülevaatamisel.

Kuna kostja ei teatanud kauba puudustest mõistliku aja jooksul ja ei kaasanud võlgnikku kauba

ülevaatamisele, on ta minetanud õiguse esitada kauba kvaliteediga seotud vastuväiteid.

2-17-12240

14 (36)

12.3.4. Hageja esitatud tõendite pinnalt tuleb järeldada, et võlgnik tarnis nõuetekohase kauba

nõuetekohases koguses. Hageja on tõendanud, mis kaup hoiustati Venemaal Janinos asuvas

laos. Tagatiskauba liikumine pärast laenulepingu ülesütlemist on olnud täielikult hageja

mõjusfäärist väljas. Kaupa on hoitud esmalt aastaid laopidaja poolt, seejärel on täpselt sama

kaup deklareeritud Venemaalt välja ja transporditud laevaga Rotterdami. Ei saa välistada, et

tagatiskaupa sisaldavaid kotte ja nende kinnitusplomme on asendatud. Tunnistajad RM ja MT

kinnitasid, et plomme on võimalik taaskasutada ja asendada ning et selline pettus on tavapärane.

Ka kostja kutsutud tunnistaja FW kinnitas, et plommid ei olnud unikaalsed. Kolmas isik, kes

on valdkonnas aastakümneid tegutsenud, selgitas, et analoogseid plomme saab reprodutseerida

iga vastavas valdkonnas tegutsev isik. Hageja ei tea, millisel hetkel ja kelle tegevuse tõttu

tagatiskauba väärtus vähenes. Pärast laenulepingu ülesütlemist jäi tagatiskaup Steinwegi Janino

lattu Peterburis. Võlgnik kaotas võimaluse tagatiskaupa vallata ja kasutada; see oli täielikult

kostja mõjusfääris, sh oli kostjal selle käsutusõigus. Tagatiskauba väärtuse vähenemine ei saa

olla hageja riisiko. Hageja nõuet ei saa mõjutada see, kui kolmandate isikute tõttu on kauba

väärtus vähenenud.

Vastustaja ja kolmanda isiku seisukohad

13. Kostja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

14. Kolmas isik toetab apellatsioonkaebust, palub see rahuldada ja jätta menetluskulud kostja

kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

15. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse menetluskulud ja määrab

hüvitatavad menetluskulud rahaliselt kindlaks.

16. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud praeguse otsuse p-s 11.1 märgitud

maakohtu tuvastatud asjaolusid, mistõttu ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi

apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks.

17. Hageja nõue põhineb sellel, et tagatiskauba väärtus ületas laenulepingu ülesütlemise hetke

seisuga kostja nõuet, mistõttu tuleb kostjal hüvitada hagejale (võlgnikule) tagatiskauba

jääkväärtus (vt apellatsioonkaebuse p 2). Kolleegium mõistab hageja seisukohti praeguses

menetluses selliselt, et hageja arvates on võlgnik oma kohustused kostja ees täitnud sellega, et

kostja jättis laenulepingu ülesütlemise järgselt tagatiskauba enda omandisse, ning hagejal on

õigus nõuda TOL või alternatiivselt seaduse (VÕS § 367 lg 3) alusel tagatiskauba selle osa

väärtuse hüvitamist, mis ületas kostja nõudeid. Selline nõue oleks kvalifitseeritav lepingu

täitmise nõudena. Alternatiivselt leiab hageja seda, et kostjal oli kohustus tagatiskaup

võõrandada ning kuna kostja seda õigeaegselt ei teinud, on hagejal õigus nõuda tagatiskauba

väärtuse ja võlgniku kohustuste vahe hüvitamist laenulepingu ülesütlemise seisuga. Sel juhul

võiks tegemist olla lepingu (TOL) rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega.

18. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hagejale TOL-st või VÕS § 367

lg-st 3 tuleneva nõudeõiguse kohta ning kostja kohustuste kohta seoses tagatise realiseerimisega

(I). Selle käigus hindab kolleegium, kas hagejal võib olla kostja vastu lepingu täitmise nõue või

seadusest tulenev nõue osa kauba või selle väärtuse üleandmiseks. Pärast seda hindab

2-17-12240

15 (36)

kolleegium, kas kostja on rikkunud TOL-st tulenevaid kohustusi, viivitades tagatise

realiseerimisega, mis võiks anda hagejale õiguse nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist

(II). Seejärel hindab kolleegium apellatsioonkaebuse väiteid tagatiskauba koosseisu ja väärtuse

kohta (III) ning maakohtu järeldusi seoses võlgniku ja kostja tasaarvestusavaldustega (IV).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramisega seotud otsustused.

I

19. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses TOL tõlgendamise üle: esiteks selle üle, kas

hagejale saab TOL-st koosmõjus VÕS § 367 lg-ga 3 tuleneda rahalisi nõudeid kostja vastu;

teiseks selle üle, millised olid kostja õigused ja kohustused tagatise realiseerimisel, sh kas

kostjal oli kohustus tagatiskaup võõrandada ja millise aja jooksul ning kas võlgniku kohustused

kostja ees saab lugeda täidetuks tagatiskauba kostja omandisse jäämise arvel.

20. Maakohus tuvastas TOL-ga seoses järgneva, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle:

• võlgniku ja kostja 29. juulil 2011 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli laenulimiit

18 000 000 USD (p 1.1) ja selle peamine otstarve oli rahastada kauplemist

mitteraudmetallidega, osaliselt kasutati limiiti ka laenusaajaga sõlmitud laenulepingute

refinantseerimiseks (p 1.2). Laenulimiit võeti kasutusse 15. detsembril 2011 (p 1.3). Iga

laen tagati mh terminalis/ekspediitori juures ladustatava kauba omandiõiguse

loovutamisega pangale (p 1.9.1);

• võlgniku ja kostja 29. juuli 2011. a TOL sõlmiti põhjusel, et võlgnik (lepingus

„äriühing“) ja C.Steinweg Handelsveem b.V.-Rotterdam (lepingus „ekspediitor“)

sõlmisid 10. jaanuaril 2011 ekspedeerimis- ja laoteenuse lepingu; äriühing tarnib

ekspediitorile aeg-ajalt edasisaatmiseks ja hoiustamiseks kaupu (FeNiCr-valuplokke ja

FeNi-graanuleid), pank (s.o kostja) ja äriühing sõlmisid laenulepingu (lepingus

„rahastamisleping“) ja nimetatud lepingust tulenevad äriühingu kohustused tagatakse

kaupade omandi üleandmisega pangale;

• TOL p-st 2.1 tuleneb, et „[o]ma kohustuste täitmise tagamiseks annab äriühing kaupade

omandiõiguse üle pangale, kes võib juhul, kui äriühing jätab kõik kohustused või

ükskõik millise kohustuse täitmata, kaubad müüa või omal äranägemisel muul viisil

realiseerida, ning kes tagastab kaubad äriühingule pärast seda, kui äriühing on oma

kohustused täielikult täitnud. Äriühing on kohustatud andma kaubad üle pangale nii, et

need ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega. Kaupade füüsilise valduse

üleandmise asemel annab äriühing pangale üle oma kehtivad ja tulevikus tekkivad

väljanõudeõigused ekspediitori suhtes. Üleandmise kinnituseks väljastab ekspediitor

dokumendi või dokumentide komplekti, mis tõendab, et ekspediitor on panga nõudmisel

teatud koguse kaupu edasi saatnud ja/või hoiustanud.“

• TOL p-st 2.2 tuleneb, et äriühing ja pank allkirjastavad kaupade omandiõiguse

üleandmist kinnitava vastuvõtuakti; p-st 2.3 tulenevalt lisab äriühing aktidele kaupade

kvaliteeditõendite koopiad; p 2.4 kohaselt läheb kaupade omandiõigus pangale üle

vastuvõtuakti allkirjastamisega; p 2.5 kohaselt ei tohi pank kaupade omandiõigust

käsutada ega koormata, kuni äriühing ei ole rikkunud rahastamislepingus sätestatud

kohustusi või muid kohustusi;

• TOL p 2.7 sätestab, et kui äriühing jätab kohustused täitmata või ei täida neid

nõuetekohaselt, kaotab ta õiguse nõuda kaupade tagastamist. Sel juhul on pangal

kaupade käsutusõigus, sh õigus müüa / kui kohustused on täitmata osaliselt, siis on

2-17-12240

16 (36)

pangal õigus müüa osa kaupadest, mis on kogu võla tasumiseks piisav. Kui pank on

saanud tagasi võlad, tagastab ta lepingu alusel pangale üleantud ülejäänud kaubad

äriühingule.

21. Kolleegium nõustub maakohtuga, et TOL sisustamisel tuleb lähtuda esmajoones lepingus

endas kokkulepitust. Seejuures tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg 1 järgi

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks

teha, tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 p-de 3 ja 4 kohaselt tuleb lepingu

tõlgendamisel arvestada mh lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning

lepingu olemust ja eesmärki. Lisaks lepingule endale võivad poolte lepingust tulenevad

kohustused tuleneda seadusest. Arvestades, et tagatisomandamise lepingut ei ole seaduses

eraldi reguleeritud, nõustub kolleegium maakohtuga selles, et osas, milles see leping sarnaneb

käsipandi seadmisele või liisingulepingule, võib olla põhjendatud kohaldada nende õigussuhete

kohta seaduses sätestatud reegleid (käsipandi realiseerimise ja osade liisingulepingu põhimõtete

kohaldamist on peetud võimalikuks ka õiguskirjanduses, vt Varul, P. jt. Asjaõigusseadus II.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014 (AÕS kommentaar). § 281, p 4.4).

22. Kuna praegusel juhul on poolte vahel vaidlus selles, milline oli võlgniku ja kostja ühine

tegelik tahe TOL sõlmimisel, ja seda tahet ei ole võimalik lepingu sõnastuse põhjal üheselt

tuvastada, tuleb lepingut tõlgendada lepingupooltega sarnase mõistliku isiku vaatest.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et TOL järgi saaks hageja nõuda kostjalt eelkõige nende

kaupade tagastamist, mis jäid üle pärast (osa) tagatiskauba müügi arvelt võlgniku kohustuste

täitmist. Selliselt mõistaks lepingupooltega sarnane mõistlik isik TOL p-i 2.7. Võttes arvesse

mh lepingu olemust ja eesmärki, nõustub kolleegium maakohtuga ka selles, et kui kostja

tagatiskauba realiseeriks ja saaks selle eest rohkem raha kui võlgniku kohustuste täitmiseks on

vaja, võiks võlgnik (või hageja) nõuda ülejääva rahasumma väljaandmist (s.t kauba asemel),

esitades rahalise nõude. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole saanud

tagatiskauba müügist sellist summat, mis kataks võlgniku kohustused kostja ees. Seega ei ole

võlgnikul (ega hagejal) tekkinud TOL alusel õigust nõuda kostjalt mingi osa tagatiskaubast

tagastamist või võlgniku kohustuste täitmisest ülejääva rahasumma väljaandmist. Eelnevast

tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu sooritusnõuet lepingu täitmiseks.

23. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et võlgniku kohustused kostja ees sai lugeda täidetuks

sellega, et tagatiskaup jäi kostja omandisse.

23.1. Asja üleandmisel tagatise andmise eesmärgil on pooltel võimalik leppida kokku tagatise

realiseerimise eri viisides (vt ka Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p

17). Kaupade jätmine tagatise saaja omandisse tagatud kohustuse katteks on üks võimalik viis

tagatise realiseerimiseks lisaks selle müümisele ja tagatud kohustuse täitmisele müügist saadud

raha arvel. See eristab tagatisomandamist käsipandist, mille puhul enne müügiõiguse tekkimist

sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja omandab panditud asja pandiga tagatud nõude

rahuldamiseks, on tühine (vt AÕS § 292 lg 3). Ka Riigikohus on märkinud, et kui pandi korral

toimub nõude rahuldamine müügist saadud summa arvel, siis tagatisomandamise korral ei ole

eeldust, et võlausaldaja nõude rahuldamine toimub tagatise eseme võõrandamise teel (vt

eespool viidatud otsus asjas nr 3-2-1-19-14, p 15). Lisaks sellele, et pooled võivad tagatise

realiseerimises selle tagatise saaja omandisse jätmisega kokku leppida juba tagatisomandamise

lepingus, ei ole välistatud sellise kokkuleppe sõlmimine ka pärast seda, kui tagatav nõue on

muutunud sissenõutavaks.

2-17-12240

17 (36)

23.2. Praegusel juhul leidis maakohus põhjendatult, et võlgnik ja kostja ei ole TOL-s ega ka

hiljem kokku leppinud, et võlgniku võlgnevus loetakse täidetuks sellega, et tagatiskaup jääb

kostja omandisse.

23.2.1. Ehkki nii hageja kui ka kostja on ühel meelel selles, et kostjal oli TOL järgi õigus

otsustada, millisel viisil ta tagatise realiseerib, sh kas enda omandisse jätmisega või

võõrandamisega (vt ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:20:12 ja 00:23:20), ei saa TOL-i kolleegiumi hinnangul tõlgendada selliselt, et ilma

lepingupoolte sellekohase eraldi kokkuleppeta või vähemalt kostja vastavasisulise

tahteavalduseta oleks saanud lugeda võlgniku kohustused kostja ees täidetuks tagatiskauba

jätmisega kostja omandisse. Esiteks läheks selline tõlgendus vastuollu tagatisomandamise

eesmärgiga, milleks ei ole tagatiseks antud kauba omandamine tagatise saaja poolt, vaid tagatise

andja kohustuste (praegusel juhul rahaliste) täitmise tagamine. Seega peaks selleks, et

tagatiseks antud kauba omandi üleandmisega saaks lugeda tagatud kohustuse täidetuks (s.o

sisuliselt kohustuse täitmise asendamine VÕS § 89 mõttes), olema selgelt tuvastatav

võlausaldaja nõusolek. Teiseks on võlgniku ja võlausaldaja kokkulepet selle kohta, et võlgnetav

kohustus loetaks täidetuks tagatiskauba jätmisega võlausaldaja omandisse, vaja ka selle jaoks,

et fikseerida selles mh tagatiskauba väärtus ja summa, mille ulatuses loetakse võlgnetav

rahaline kohustus tagatiskauba arvel täidetuks. Sellele, et tagatise jäämine tagatise saaja

omandisse ja selle väärtuse kindlakstegemise viis peab olema tagatislepingu poolte vahel kokku

lepitud, on viidanud ka Riigikohus eespool viidatud otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14 p-s 19.

Ka õiguskirjanduses on märgitud, et tagatisüleandmise vormis antud tagatise realiseerimine

toimub tagatiskokkuleppes määratud korras, kusjuures tagatise saaja võib tagatise andjaga

kokku leppida, et tagatise realiseerimiseks võib tagatise saaja tagatise eseme endale jätta (AÕS

kommentaar. § 281, p-d 4.1 ja 4.4).

23.2.2. TOL-s kokkulepitut tervikuna hinnates nähtub, et lepingupooled pidasid lepingut

sõlmides silmas eelkõige seda, et tagatise realiseerimine toimub selle võõrandamise teel. TOL-

i lepingupooltega sarnase mõistliku isiku perspektiivist hinnates ei ole võlgnik ja kostja selles

kokku leppinud, et tagatise realiseerimine toimuks kauba jätmisega kostja omandisse. Sellise

kokkuleppe sõlmimine etteulatuvalt, s.o enne tagatava kohustuse sissenõutavaks muutumist,

oleks olnud kostja jaoks ka selgelt ebamõistlik, kuna see oleks jätnud tagatiskauba hinnariski

täielikult kostja kanda, kes on finantsasutus ja ei tegele igapäevaselt metallikaubandusega.

Kostjal ei olnud huvi metalli omandada, vaid tema jaoks oli tegemist rahaliselt hinnatava

tagatisega, mille realiseerimise teel oleks olnud võimalik täita võlgniku rahalised kohustused.

Seda, et TOL-s ei olnud kokku lepitud, et tagatise realiseerimine toimub selle jätmisega kostja

omandisse, kinnitab ka lepingupoolte hilisem käitumine. Hageja on ise esile toonud, et võlgnik

tegi kostjale 21. novembril 2014 ettepaneku aidata kostjat kauba müümisel (vt

apellatsioonkaebuse p 14; I kd, tl 115 pöördel). Lisaks ei esitanud võlgnik vastuväiteid kostja

esitatud nõudele pankrotimenetluses (I kd, tl 107). Seega ei arvanud ka võlgnik ise, et kaup

oleks pidanud jääma laenulepingu ülesütlemise järgselt kostja omandisse ja võlgniku

laenulepingust tulenevad kohustused oleks tulnud lugeda sellega täidetuks.

23.2.3. Samuti ei ole võlgnik ja kostja pärast tagatava kohustuse sissenõutavaks muutumist

leppinud kokku selles, et võlgniku kohustuse täitmine asendatakse tagatiskauba kostja

omandisse jätmisega. Hageja möönab ka ise, et kostja ei ole teinud võlgnikule tahteavaldusi,

millest nähtuks soov tagatiskaup enda omandisse jätta (vt ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:22:08). Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostja on

sellekohast tahet väljendanud konkludentselt sellega, et ta tagatiskaupa aastaid ei müünud.

Asjas esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alates laenulepingu ülesütlemisest 16. augustist

2014 astunud samme selleks, et realiseerida tagatis selle müümise teel, ning kostja käitumist ei

2-17-12240

18 (36)

saa hinnata konkludentse tahteavaldusena jätta kaubad enda omandisse. Lisaks eelnevale ei ole

võlgnik (ega hageja) ja kostja leppinud kokku selles, millises ulatuses saab võlgniku kohustused

kostja ees lugeda tagatiskauba arvel täidetuks.

24. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et ka VÕS § 367 lg-st 3 ei tulene hagejale praegusel

juhul rahalist nõuet kostja vastu. Kolleegium möönab, et tagatisomandamisel on ühiseid jooni

liisingulepinguga, sh sale and lease back tüüpi lepinguga, nii nagu tagatisomandamisel on

ühiseid jooni ka käsipandiga. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle

liisinguandjale tagastamise hetkel. Paragrahvi 1. lõike kohaselt peab liisinguvõtja

liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses

liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles

ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kolleegium nõustub

maakohtuga, et isegi kui VÕS § 367 lg-t 3 saaks praegusel juhul (analoogia korras) kohaldada,

ei annaks see norm hagejale nõudeõigust, vaid õiguse esitada vastuväide kostja nõudele, kui

kostja ei arvestaks võlgniku kohustuste täitmise nõudmisel tagatise väärtusega (vt maakohtu

otsuse p 36). Lisaks välistab VÕS § 367 lg 3 kohaldamise hageja soovitud viisil see, et nagu

kolleegium eespool tuvastas, ei pidanud tagatiskaup jääma kostja omandisse, vaid tagatis pidi

realiseeritama eelduslikult selle müümise teel (vt praeguse otsuse p-d 23–23.2.3). Seega ei ole

oluline, milline oli tagatiskauba teoreetiline väärtus laenulepingu ülesütlemise ajal või ka mõnel

hilisemal ajal, vaid isegi, kui VÕS § 367 lg-st 3 tulenevaid põhimõtteid saab analoogia korras

kohaldada, tuleks nende kohaldamisel käsitada tagatiskauba väärtusena seda summat, mille

kostja kauba realiseerimisel selle müügi eest sai. Eelnevat arvestades jätab kolleegium

maakohtu otsusest välja selle põhjendused p-des 38–38.6 osas, milles maakohus käsitles

küsimusi, millistel tingimustel ja millise kuupäeva seisuga saab lugeda tagatiskauba VÕS § 367

lg 3 tähenduses kostjale (kui liisinguandjale) „tagastatuks“ ning kas selle kuupäeva seisuga

ületas tagatiskauba hageja väidetud väärtus kostja nõuet.

25. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et kostjale ei tulene TOL-st kauba müügiga seoses

kohustusi (vt maakohtu otsuse p 32), ja muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

25.1. Ehkki TOL sõnastus selliseid kohustusi otsesõnu ette ei näe, võivad lepingupoolte

kohustused VÕS § 23 lg 1 järgi lisaks lepingus või seaduses sätestatule tuleneda mh lepingu

olemusest ja eesmärgist (p 1), aga ka hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (p 4). Võimalust

sisustada tagatisomandamiseks sõlmitavat tagatislepingut ja tuletada lepingupoolte kohustusi

lähtuvalt lepingu tagamiseesmärgist on jaatatud ka õiguskirjanduses (vt AÕS kommentaar. §

281, p 4.3.3.3.b). Lähtudes TOL (ja laiemalt tagatiskokkulepete) eesmärgist, milleks on tagada

võlgniku kohustuste täitmist tagatise saaja ees, ja võttes arvesse, et pärast seda, kui võlgnik

jättis oma kohustused täitmata, kaotas ta õiguse nõuda kaupade tagastamist ja kostja sai täieliku

õiguse neid käsutada (vt TOL p-d 2.5 ja 2.7), leiab kolleegium, et kostjal oli TOL alusel mitte

ainult õigus, vaid ka kohustus tagatis realiseerida või juhul, kui kostja seda teha ei soovinud,

tagatiseks antud kaup võlgnikule tagastada. Tagatiskokkuleppe olemuse ja eesmärgiga, aga ka

hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega, ei oleks kooskõlas see, kui tagatise saaja saaks pärast

võlgnevuse tekkimist üksnes õiguse tagatis realiseerida, aga sellega ei kaasneks kohustust

tagatist eesmärgipäraselt kasutada, mh kuna võlgnik võib soovida täita oma kohustust tagatise

müügist saadava raha arvel. Seejuures on õiguskirjanduses leitud, et kui asja realiseerimise

kohta kokkulepped puuduvad, tuleks vastavalt VÕS § 23 lg 1 p-le 1 asuda seisukohale, et

tagatisomandamise eesmärgist tulenevalt on tagatise saaja kohustatud tagatiseks oleva asja

realiseerima viisil, mis võtab arvesse tagatise andja ja tema muude võlausaldajate huve

võimalikult suure müügitulemi saamiseks, st tagatiseks olev ese tuleks ka ilma eraldi

2-17-12240

19 (36)

kokkuleppeta realiseerida parimal võimalikul viisil selliselt, et tagatiseseme eest saaks suurima

rahalise tulemi (AÕS kommentaar. § 281, p 4.4).

25.2. Arvestades, et TOL-s endas ei olnud ette nähtud, millise aja jooksul tagatis tuleks

realiseerida, leiab kolleegium, et seda oleks tulnud teha mõistliku aja jooksul, mille pikkus

sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest, sh tagatiskauba olemusest. Pooled ei vaidle selle üle, et

praegusel juhul ei olnud tegemist rikneva kaubaga (vt ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:37:05), mistõttu ei olnud vaja seda kiiresti müüa. See, et

metalli maailmaturuhinnad muutuvad, ei ole iseenesest asjaolu, mille tõttu oleks kauba müügiga

tulnud kiirustada, kuna maailmaturuhinnad oleksid võinud langemise asemel ka tõusta.

Tagatise realiseerimisega ei tuleks põhjendamatult venitada, kui sellega kaasneks võlgniku

kohustuste suurenemine, nt viiviste näol, kuid praegusel juhul oli viivise arvestamine võlgniku

vastu suunatud nõuetelt lõpetatud seoses võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Kolleegium

nõustub kostjaga, et parima hinna saamiseks võib olla põhjendatud transportida metall teise

kohta (praegusel juhul Peterburist Rotterdami; vt samas, ajamärk 00:40:53). Pooled ei vaidle

selle üle, et enne metalli müüki on põhjendatud korraldada ekspertiis selle koostise ja kvaliteedi

väljaselgitamiseks. Ringkonnakohtu istungil leidis hageja, et selleks oleks pidanud piisama

kolmanda isiku 2014. a-l tehtud pistelisest kontrollist (vt samas, ajamärk 00:39:26). Samas on

kolmas isik ise menetluses kostjale ette heitnud, et juba 2014. a-l oleks tulnud pistelise kontrolli

asemel inspekteerida kogu kaupa (vt kolmanda isiku 18. jaanuari 2019. a menetlusdokumendi

p 9). Kolleegiumi hinnangul on kauba olemust ja väärtust arvestades õigustatud kostja

seisukoht, et enne kauba müümist oleks tulnud teha uuring kogu kauba kohta (samas, ajamärk

00:40:53). Lisaks võtab aega ka ostjate leidmine, kes oleks huvitatud just sellise koostise ja

kogusega kaubast. Eelnevat arvestades ei ole hageja väidetud 1,5 kuud kolleegiumi hinnangul

piisav aeg vaidluse esemeks oleva kauba müügi ettevalmistamiseks ja müümiseks. Pigem kulub

sellise metalli võõrandamiseks isiku poolt, kes on selle saanud tagatisena, mõistlikult tegutsedes

3–4 kuud, kuid sõltuvalt konkreetse juhtumi asjaoludest võib mõistlik müügiaeg olla ka pikem.

25.3. Eelnevast tuleneb, et ehkki hagejal ei ole kostja vastu lepingu täitmise nõuet, tuleb asja

lahendamisel kontrollida ka seda, ega hagejal ei või olla kostja vastu TOL-st tulenevate

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Selline nõue võiks hagejal olla juhul,

kui kostja oleks tagatise realiseerimata jätmise või selle realiseerimisega viivitamisega

rikkunud oma kohustusi ja tekitanud sellega võlgnikule kahju.

II

26. Seoses kostja võimalusega tagatiskaupa pärast laenulepingu ülesütlemist võõrandada

tuvastas maakohus järgmised asjaolud (vt maakohtu otsuse p-d 38.5.1–38.5.3), mille üle pooled

apellatsiooniastmes ei vaidle:

• 15. juunil 2014 algatas BNZ Venemaa kohtus vaidluse võlgniku poolt TOL alusel

kostjale tagatiseks antud kauba omandiõiguse üle (tsiviilasi nr A56-42353/2014). Kostja

oli kaasatud menetlusse kolmanda isikuna;

• esimese astme kohus jättis Venemaal BNZ hagi rahuldamata ja tunnustas kostja

omandiõigust kauba suhtes. BNZ apellatsioonkaebus sellele lahendile jäeti Venemaa

ringkonnakohtu 26. jaanuari 2016. a määrusega rahuldamata. BNZ kassatsioonkaebus

ringkonnakohtu lahendile jäeti 26. mail 2016 rahuldamata. Venemaa ülemkohtu 9.

septembri 2019. a otsusega ei võetud BNZ kaebust menetlusse ja jõustus otsus, mille

kohaselt kaup kuulub kostjale;

2-17-12240

20 (36)

• oma 8. septembri 2014. a seisukohas teavitas laopidaja, et ta ei väljasta kaupa enne, kui

võlgnik tasub oma võla (laopidaja ees);

• oma 29. novembri 2014. a seisukohas avaldas laopidaja, et „kuni vaidlusaluse kauba

(veose) omandiõiguse vaidluse lõppemiseni Sankt-Peterburgi ja Leningradi oblasti

arbitraažikohtus ei välju veos laoterminalist Janinos, kuna see on vastuolus nii

hoiuleandja

kui

hoidja

laohoiulepingu

järgsete

seaduslike

õiguste

ja

majandushuvidega.“;

• 13. veebruaril 2015 saatis hageja laopidajale kirja, milles palus võtta kasutusele kõik

vajalikud abinõud tagamaks, et kaupu säilitataks Janinos, kuni omandiõiguse küsimuses

jõustub lõplik lahend, ja et Steinweg Russia ei võtaks kaupade suhtes mis tahes

meetmeid ega lubaks lao käitajal mis tahes selliseid meetmeid võtta seni, kuni ei teatata

teisiti.

27. Maakohtu otsusest tuleb jätta välja põhjendused selle kohta, kas BNZ ja Cantec on võlgniku

lähikondsed ning kas nimetatud kolm äriühingut võisid teha koostööd selleks, et välistada kostja

omandiõigus kauba suhtes (maakohtu otsuse p 38.5.1, alates 2. lõigust). Nendel asjaoludel ja

nende põhjal tehtud järeldustel ei ole asja lahendamisel tähtsust.

28. Kolleegium nõustub tuvastatud asjaolude põhjal maakohtu järeldusega, et kostjal ei olnud

tegelikult võimalik tagatiskaupa realiseerida enne, kui jõustus kohtulahend kauba

omandiõiguse üle Venemaal toimunud vaidluses. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendustega (esitatud maakohtu otsuse p-des 38.5.2–38.5.4) ja TsMS § 654 lg 6 järgi

neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

28.1. Hageja leiab, et Venemaal toimunud kohtuvaidlus ei takistanud tagatiskauba müüki, kuna

tagatiskauba omand kuulus sel ajal kostjale ja kohtumenetluses ei rakendatud hagi tagamise

meetmeid. Hageja neid väiteid on maakohus vaidlustatud otsuses juba käsitlenud ja kolleegium

nõustub maakohtu järeldustega. Isegi kui juriidiliselt oli kostja kauba omanik ka Venemaa

kohtuvaidluse ajal, ei saanud kostjalt mõistlikult eeldada kauba müümist enne selle

omandiõiguse üle peetava kohtuvaidluse lõppu. Nimelt ei olnud välistatud, et vaidlus laheneb

kostja kahjuks ning selgub, et ta ei olegi kauba tegelik omanik. Sel juhul oleks kostja riskinud

vajadusega tagastada kauba müügist saadud raha ostjale ning võimalike täiendavate vaidluste

ja kuludega. Kuna kostja ei oleks saanud võimalikule ostjale täie kindlusega garanteerida kauba

omandiõiguse üleminekut ega ka valduse saamist, oleks ostja leidmine olnud raskendatud ning

tõenäoliselt ei oleks kauba eest saadud selle tegelikku turuhinda. Seega ei oleks tagatise

võõrandamine Venemaa kohtuvaidluse ajal eelduslikult vastanud ka võlgniku huvidele.

28.2. Lisaks eelnevale arvestas maakohus asjaoluga, et laopidaja 8. septembri 2014. a ja 29.

novembri 2014. a seisukohtade kohaselt keeldus ta kaupade väljastamisest enne võlgniku võla

tasumist ja kauba omandiõiguse üle toimunud kohtuvaidluse lõppemist. Kolleegium ei nõustu

hagejaga, et kostja oleks pidanud tasuma võlgniku võlgnevuse laopidaja ees juba varem ja

nõudma laopidajalt kauba väljaandmist. Maakohus leidis põhjendatult, et olukorras, kus kostja

ei teadnud Venemaa kohtumenetluse tulemust ja seega seda, kas ta on üldse kauba omanik, ei

saanud talt eeldada võlgniku võlgnevuse tasumist. Olukorras, kus kauba omanik oli ebaselge ja

laopidaja oli selgelt väljendanud, et ta ei väljasta kaupa Janino laost enne omandiõiguse

vaidluse lõppemist, ei saa kostjale ette heita ka seda, et ta ei nõudnud laopidajalt kauba

väljastamist.

28.3. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et tollideklaratsioonidest nähtuvalt asus kostja

kaupa Venemaalt välja viima juba 15. juulist 2016, s.o ca 2 kuud enne Venemaa kohtuvaidluse

2-17-12240

21 (36)

lõpplahendi jõustumist, mis näitab, et kaubad väljastati talle juba enne kohtumenetluse

lõppemist. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on jätnud tollideklaratsioonid

põhjendamatult käsitlemata, ja täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja on

esitanud menetluses 15. juuli – 26. augusti 2016. a tollideklaratsioonid (VII kd, tl-d 60–72),

mille alusel viis kostja vaidlusaluse kauba Venemaalt välja. Kostja ei ole ka eitanud seda, et

kauba Hollandisse viimiseks tehti ettevalmistusi juba enne 9. septembrit 2016. Kostja väitel aga

ei väljastatud talle sel ajal kaupa, vaid kaup viidi laopidaja Steinwegi kontrolli all Steinwegi

ühest laost teise. Arvestades, et juuliks 2016 oli BNZ hagi Venemaal jäetud rahuldamata juba

kolmes kohtuastmes ja oodati veel vaid Venemaa ülemkohtu seisukohta, võis kostja olla

menetluse tulemuses piisavalt kindel, et teha tagatise realiseerimiseks ettevalmistusi, tasudes

22. juulil 2016 ja 2. septembril 2016 võlgniku võla laopidaja ees (VIII kd, tl-d 46 – 48 pöördel)

ja asudes korraldama kauba transporti kohta, kus seda oleks parem müüa. Seda, et kostja asus

tagatise realiseerimist ette valmistama esimesel mõistlikul võimalusel, ei saa kostjale ette heita,

kuna see oleks olnud eelduslikult ka võlgniku huvides. Kõiki asjaolusid arvestades ei oleks aga

saanud kostjalt eeldada seda, et ta oleks neid samme võtnud juba enne 2016. a suve.

28.4. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et kostjale on etteheidetav see, et ta ei võtnud vastu

võlgniku 2014. a-l tehtud ettepanekut aidata kostjal tagatiskaupa realiseerida (vt

apellatsioonkaebuse p-d 14 ja 19). Kostja on välja toonud, et ettepaneku tegemise ajal oli

võlgnikule määratud juba ajutine pankrotihaldur ning peagi kuulutati välja võlgniku pankrot;

juba 13. veebruaril 2015 saatis hageja laopidajale kirja (IV kd, tl-d 103 – 103 pöördel), milles

palus tagada kaupade säilitamine Janino laos kuni Venemaa kohtuvaidluses lõpliku otsuse

jõustumiseni (vt apellatsioonkaebuse vastuse p 2.6.c; ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:05:17). Sellises olukorras on mõistetav, miks kostja

ettepanekuga kaasa ei läinud. Lisaks olid võlgniku ettepaneku tegemise motiivid ebaselged ja

ettepanekus oli olulisi sisulisi vastuolusid (vt selle kohta praeguse otsuse p 35.3.5). Ka see võis

põhjendatult vähendada ettepaneku tõsiseltvõetavust kostja silmis.

29. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tagatiskauba müügiga ebamõistlikult viivitanud.

Esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alustanud mõistlikul ajal ettevalmistusi kauba viimiseks

Peterburist Rotterdami ning kaup on jõudnud Rotterdami juba 16. septembril 2016, s.o nädal

pärast Venemaal toimunud kohtuvaidluse jõustunud lahendiga lõppemist. Juba 27.–29.

septembril 2016 on toimunud kauba ülevaatus SSP inspektorite poolt (kolmanda isiku

alltöövõtja; III kd, tl-d 26–55) ning sellele on järgnenud põhjalikumad inspektsioonid, kuna

selgus, et kaup ei vasta võlgnikuga kokkulepitule ja kolmanda isiku 2014. a raportitest

nähtuvale. Seejuures on põhjalike uuringute tegemiseks, selgitamaks välja kauba koosseis ja

turuhind, arusaadavalt kulunud aega. Asja materjalide põhjal ei ole alust heita kostjale ette

ebamõistlikke viivitusi kauba müügi ettevalmistamisel ja korraldamisel.

30. Eelnevat arvestades ei ole praegusel juhul alust heita kostjale ette ka TOL-st tulenevate

kohustuste rikkumist. Kostjalt ei saanud igal juhul eeldada tagatiskauba realiseerimist selle

võõrandamise teel enne septembrit 2016. Kostja esitatud andmetel oleks tagatiskauba väärtus

juhul, kui tegemist oleks olnud kolmanda isiku 2014. a raportites kajastatud kaubaga, olnud 9.

septembri 2016. a seisuga 11 614 101,14 USD ning poolteist kuud hiljem 11 186 323,76 USD

(kostja 15. aprilli 2019. a menetlusdokumendi p 2.59 ja lisad 30 – 31 (V kd, tl-d 179 ja 180)).

Kostja laenu- ja raamlepingutest tulenev põhinõue võlgniku vastu oli 9. septembri 2016. a

seisuga 16 951 831,73 USA dollarit (vt maakohtu otsuse p 38.6). Hageja ei ole väitnud, et

septembris 2016 või ka hiljem oleks tagatiskauba väärtus kostja nõuet ületanud. Seega ei saa

hagejal olla kostja vastu ka lepingu rikkumisest tulenevaid rahalisi nõudeid, sh kahju

hüvitamise nõuet.

2-17-12240

22 (36)

III

31. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et hageja võimaliku nõude, mis seisneb

tagatiskauba väidetava väärtuse ja kostja nõude vahes, välistab ka asjaolu, et tagatiseks antud

kauba tegelik väärtus ei ületanud kostja nõuet ei laenulepingu ülesütlemise ajal 16. augustil

2014 ega ka ühelgi hilisemal ajahetkel. Maakohus leidis esile toodud asjaolude ja esitatud

tõendite põhjal põhjendatult, et kostjale tagatiseks antud kaup ei vastanud tagatiskokkuleppes

kokku lepitule, vaid tegemist oli väheväärtuslike metallidega.

32. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tugines maakohus tagatiskauba koostist ja kvaliteeti

hinnates järgmistele tõenditele (vt maakohtu otsuse p 42.3):

• kolmanda isiku 13. augusti 2014. a raportid nr M2177-1, M2177-2, M2177-3, M2177-

4 koos 21. augusti 2014. a sertifikaatidega;

• Steinwegi 11. augusti 2014. a kinnitus;

• Stockpile Surveying and Protection B.V. (SSP) 2016. a septembri raportid nr 1018675-

A, 1018675-B, 1018675-C ja 1018675-D ning kolmanda isiku 2016. a oktoobri raportid

ja sertifikaadid nr M2254-1, M2254-2, M2254-3, M2254-3;

• FW 27. märtsi 2018. a esialgne raport ja 16. mai 2018 lõplik raport uuringuaruanne

S16/10-0418;

• FW 3. aprilli 2019. a lisa uuringu aruandele S16/10-04180;

• PB 8. aprilli 2019. a eksperdiarvamus, milles on analüüsitud kolmanda isiku

protokollides sisalduvaid pilte materjalist;

• fotod, mis on tehtud FW 2018. a raporti koostamise käigus, Steinwegi poolt 2017. a-l ja

SSP poolt 2016. a septembris;

• säilinud plommide nimekiri ja 14. märtsi 2019. a fotod plommist.

33. Maakohtu tuvastatust nähtub, et 2016. a septembris Rotterdami jõudnud kaup, mida on

analüüsitud SSP ja kolmanda isiku 2016. a septembri-oktoobri raportites ja FW

uuringuaruannetes, on koostise poolest erinev sellest, mille võlgnik kostjale tagatiskaubana

väidetavalt üle andis ja mida kirjeldavad kolmanda isiku 2014. a raportid. Kaup, mis tegelikult

Rotterdami jõudis, on kokkulepitud tagatiskaubast oluliselt vähem väärtuslik, olles FW 3.

aprilli 2019. a lisa kohaselt 16. mai 2018. a uuringu aruandele väärt 531 793,30 eurot

(arvestades ka hävitamist vajava materjali hävitamiskulu; IV kd, tl 137 pöördel). Eelnevat ei

ole hageja menetluses ka vaidlustanud. Hageja tugineb menetluses sellele, et Rotterdamis

uuritud kaup ei ole sama, mille võlgnik kostjale 2014. a-l üle andis ja mida kajastasid kolmanda

isiku 2014. a raportid, vaid kaup võidi pärast selle kostjale üleandmist ümber vahetada.

34. Kolleegium ei nõustu maakohtuga selles, et 2016. a-l või hiljem tehtud uuringud ei tõenda

kauba omadusi 2014. a-l (vt maakohtu otsuse p 42.4). Juhul, kui uuritud on sama kaupa, mis

tuleb tõendite põhjal tuvastada, võivad hiljem tehtud uuringud anda vähemalt kaudselt teavet

selle kohta, millised olid kauba omadused ajaliselt varem. Seda eriti praegusel juhul, kus

tegemist on kaubaga, mille omadused ajas kiiresti ei muutu.

35. Maakohus leidis põhjendatult, et asjas esile toodud asjaolud ja tõendid kogumis

võimaldavad järeldada, et 2014. a-l ja 2016. a-l analüüsiti sama kaupa ning kaup oli juba

kolmanda isiku 2014. a raportite tegemise ajal, s.o augustis 2014 väheväärtuslik.

2-17-12240

23 (36)

35.1. Maakohus tuvastas, et kolmanda isiku 2014. a raportitest ning SSP ja kolmanda isiku

2016. a raportitest nähtuva kauba välimus on sarnane (väidetava ferrovolframi ja

ferromolübdeeni

värvus,

sooniline

struktuur;

samuti

väidetava

ferronikli

ja

molübdeenikontsentraat välimus; molübdeenikontsentraati on mõlemas aruandes kirjeldatud

kahvaturohelise või pruuni pulbrina), materjalide kogus on sama (nt ferromolübdeeni 260 kotti,

ferrovolframi 320 kotti, molübdeenikontsentraati 80 kotti) ning väidetava ferromolümbdeeni ja

ferrovolframi suurused on aruannete kohaselt samad (10–100 mm).

35.2. Lisaks toetavad kolleegiumi hinnangul järeldust, et Rotterdamis uuritud kaup oli sama,

mida uuris 2014. a-l kolmas isik, muu hulgas FW 16. mai 2018. a uuringuaruanne ja selle 3.

aprilli 2019. a lisa ning asjatundja PB 8. aprilli 2019. a arvamus.

35.2.1. FW 16. mai 2018. a uuringuaruande (III kd, tl-d 103–119, tõlge tl-d 86–102) kohaselt

analüüsiti Rotterdamis asuvat kaupa, võttes proove ka nendest kottidest, mis olid kinnitatud

kolmanda isiku plommidega, mida oli kasutatud kottide sulgemiseks 2014. a inspektsiooni

käigus. Uuringu tulemusel järeldati mh järgmist:

-

uuritud ferronikli keskmine niklisisaldus (Ni) 7,66% oli oluliselt väiksem, võrreldes

kolmanda isiku esitatud analüüsitulemustes (16,97%) ja müüa/tarnija poolt kostjale

esitatud sertifikaatidel (16,95%) märgitud sisaldusega. Kolmanda isiku plommidega

suured kotid ei sisaldanud sellises ulatuses niklit kui kolmas isik oma metalliproovide

aruandes kajastas, kusjuures kottide sisu ei erinenud ilma kolmanda isiku plommideta

kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid, olid nõuetekohaselt

plommitud (III kd, tl 98);

-

uuritud ferrovolframi volframisisaldus (W) (keskmiselt 0,05%) puudus või oli vaid

veidi üle minimaalselt tuvastatava määra, võrreldes kolmanda isiku esitatud

analüüsitulemustes (keskmiselt 77,62%) ja müüa/tarnija poolt kostjale esitatud

sertifikaatidel (76,68%) märgitud sisaldusega; tegemist oli ferrovolframi asemel

ferrosiliitsiumiga. Kolmanda isiku plommiga suurte kottide ferrovolframisisaldus ei

vastanud kolmanda isiku analüüsiproovide aruandele ning nende sisu ei erinenud ilma

kolmanda isiku plommideta kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid,

olid nõuetekohaselt plommitud (III kd, tl 99);

-

uuritud ferromolübdeeni molübdeenisisaldus (Mo) (keskmiselt 0,03%) ei olnud

tuvastatav või oli vaid veidi üle minimaalselt tuvastatava määra, võrreldes kolmanda

isiku analüüsitulemustes (keskmiselt 66,91%) ja müüa/tarnija poolt kostjale esitatud

sertifikaatidel (66,84%) märgitud sisaldusega; tegemist oli hoopis ferrosiliitsiumiga.

Kolmanda isiku plommidega suurte kottide ferromolübdeenisisaldus ei vastanud

kolmanda isiku analüüsiproovide aruandele ning nende kottide sisu ei erinenud ilma

kolmanda isiku plommideta kottide sisust. Kotid, sh kolmanda isiku plommidega kotid,

olid nõuetekohaselt plommitud (III kd, tl 99 pöördel);

-

uuritud molübdeenikontsentraadi molübdeenisisaldus (Mo) (keskmiselt 0,015%) ei

olnud tuvastatav või oli vaid veidi üle minimaalse tuvastamistaseme, võrreldes

kolmanda isiku esitatud analüüsitulemustes (keskmiselt 61,0%) märgitud sisaldusega.

Kottides, kust võeti proove, olev sulam sisaldas suures koguses väävlit ja rauda, viidates

sellele, et tegu on rauasulatamise kõrvalsaaduse või jäätmetega. Molübdeeni ei leitud

(III kd, tl 100 pöördel).

Seega kinnitavad uuringu tulemused, et nendes kottides, mis olid 2014. a-l suletud kolmanda

isiku plommidega ja kust kolmas isik järelikult 2014. a-l proove võttis, sisaldus samasugune

2-17-12240

24 (36)

väheväärtuslik kaup nagu teistes kottides, mitte aga sellise koostisega kaup, nagu nähtus

kolmanda isiku 2014. a-l koostatud raportitest.

Lisaks märkisid uuringu läbiviijad aruandes, et kolmanda isiku aruannetes esitatud fotode

põhjal ei sisalda suured kotid ferrovolframi ja ferromolübdeeni tükke, vaid nendelt fotodelt on

ilmne, et suured kotid sisaldasid ferrosiliitsiumi tükke juba siis, kui neid ladustati Janinos

Peterburis alates 2014. a juunist (III kd, tl 101 – 101 pöördel). Järelikult toetas ka kolmanda

isiku 2014. a raportites sisalduvate fotode analüüs järeldust, et juba toona oli tegemist

väheväärtusliku kaubaga.

35.2.2. F. Wjinbergeni 3. aprilli 2019. a lisa 16. mai 2018. a uuringu aruandele (IV kd, tl-d 113–

125, tõlge tl.d 126–138) käsitleb plomme, mida on näha kolmanda isiku 2014. a protokollides

ja mis leiti Rotterdamis asuvate partiide erinevate uuringute ja kontrollide käigus aastatel 2016–

2018. Tõendist nähtub, et kaupa sisaldavate Big Bag kottide kontrollimise käigus leiti mitmeid

kolmanda isiku plomme, mida oli kasutatud kauba kottide sulgemiseks 2014. a inspektsiooni

käigus, seda nii väidetava ferromolübdeeni, ferrovolframi kui ka ferronikli osas (väidetav

ferromolübdeeni kontsentraat oli aruande kuupäeva seisuga laos hoiustamisel, see loeti

ohtlikuks jäätmeks). Kontrollides nendes kottides sisalduvat kaupa, mis olid suletud kolmanda

isiku plommidega, selgus, et väidetav ferromolübdeen sisaldas rauda (Fe) 69,05–68,90%,

molübdeeni (Mo) 0,02% ja siliitsiumi (Si) 29,96–30,01% (IV kd, tl 131), samas kui kolmanda

isiku 2014. a augusti raporti kohaselt oleks ferromolübdeeni molübdeenisisaldus pidanud olema

66,89%. Väidetava ferrovolframi ja ferronikli osas viidati 16. mai 2018. a aruande tulemustele

(IV kd, tl-d 131 pöördel ja 132). 3. aprilli 2019. a lisa kohaselt jäid selle koostajad täiendava

fotode ja dokumentide läbivaatuse ning säilitatud plommide inventuuri alusel oma 16. mai

2018. a uuringu aruandes märgitud seisukohtadele (IV kd, tl 136 pöördel). Seega kinnitab see

tõend täiendavalt seda, et juba kolmanda isiku poolt 2014. a-l uuritud kottides sisaldus erinev

kaup kui see, mis oli kajastatud 2014. a raportites.

35.2.3. Tunnistaja FW avaldas ka maakohtus ütlusi andes, et tuginedes tema inspektsioonidele

ja dokumentidele, oli metall, mille nad Rotterdamis leidsid, kottides juba siis, kui toimus

kolmanda isiku inspektsioon. Võrreldes saadetise informatsiooni, vaadates partii ja plommide

numbreid, pakkimisnimekirju ja piltidelt nähtuvaid plomme, oleks tunnistaja väitel pidanud

toimuma 100% asendamine, et viia Big Bag kottide kaal, dokumentide numbrid ja plommide

numbrid vastavusse (vt maakohtu 27. augusti 2019. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

03:42:24).

35.2.4. Asjatundja PB on oma 8. aprilli 2019. a arvamuses (IV kd, tl-d 170–181, tõlge tl-d 182

– 182 pöördel) analüüsinud kolmanda isiku proovivõtu protokollides sisalduvaid fotosid juunist

ja augustist 2014. Nende põhjal järeldas asjatundja, et ferrovolframi ja ferromolübdeeni kohta

käivates 10. juuni 2014. a ja 13. augusti 2014. a proovivõtu protokollides sisalduvatelt piltidelt

näha oleva materjali väljanägemine on väga erinev ferrovolframi ja ferromolübdeeni

väljanägemisest. Lisaks, arvestades ferrovolframi väga suurt suhtelist tihedust, oleks piltidel

olevad Big Bag kotid, mille kandevõime on 1500 kg, pidanud kaaluma palju rohkem, kui on

nende kandevõime või kui suur oli pildilt nähtuv koti netokaal. Ka see tõend kinnitab, et juba

ajal, mil kolmas isik 2014. a-l kaupa inspekteeris, oli tegemist väheväärtusliku kaubaga (s.o

sellisega, nagu jõudis 2016. a Rotterdami), mitte sellise koostisega kaubaga, nagu on kajastatud

2014. a raportites.

35.3. Hageja arvates on maakohus jätnud arvestamata mitmed tõendid, mis kogumis

kinnitavad, et tagatiskaup ei olnud üleandmise hetkel väheväärtuslik. Kolleegiumi hinnangul ei

2-17-12240

25 (36)

võimalda need tõendid teha maakohtust erinevat järeldust. Vastuseks hageja väidetele

konkreetsete tõendite kohta märgib kolleegium järgmist.

35.3.1. Vastuvõtuaktid (II kd, tl-d 4–185 ja III kd, tl-d 18–22, osalised tõlked IV kd, tl-d 12–

54) tõendavad hageja väitel seda, et võlgnik andis kostjale üle vähemalt 1 405 121 kg kauba

omandiõiguse.

Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei ole vaidlust selle üle, et võlgnik andis kostjale

tagatisena üle nimetatud koguse kaupa. Vaidlus on selles, milline oli kauba kostjale üleandmise

ajal selle tegelik koostis ja kvaliteet. Aktidel on märgitud ka kauba kirjeldus (nt aktil nr 29

ferronikli graanulid (IV kd, tl 12), aktil nr 31 ferromolübdeen (IV kd, tl 32), aktil nr 37

molübdeeni kontsentraat (IV kd, tl 42)). Samuti on täpsustatud kauba kvaliteeti: nt aktil nr 29

on märgitud „[v]astavalt veokite tootja sertifikaadile […] on nikli üldkogus 48 429,00 kg

(16,80% Ni)“ (IV kd, tl 12), aktil nr 31 on märgitud „Kamyshinskiy valu- ja ferrosulamitehase

[…] 25.02.2014 sõltumatu sertifikaadi alusel on Mo sisaldus 68,49% (13 698 kg Mo)“ (IV kd,

tl 32) ning aktil nr 37 on märgitud „[r]egionaalse analüütilise keskuse Mekhanobr Inzhiniring

Analit […] 27.02.2014 väljastatud sõltumatu sertifikaadi alusel on Mo sisaldus 64,11% Mo“

(IV kd, tl 42). Seega lähtuvad aktid kauba koostise osas sertifikaatidest, mida endid ei ole asjas

esitatud (seda möönis ka hageja ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a istungil, vt protokoll,

ajamärk 01:28:17). Eelnevat arvestades saab vastuvõtuakte käsitada küll kaudsete tõenditena

kostjale üle antud kauba koosseisu ja kvaliteedi kohta, kuid neid tõendeid tuleb arvestada koos

teiste asjas esitatud tõenditega. Pole välistatud ka see, et aktidelt endilt või nende aluseks

olevatelt sertifikaatidelt nähtuvad andmed on valed. Vaidlust ei ole selles, et vastuvõtuaktide

allkirjastamisel kauba tegelikku koostist ja kvaliteeti ei kontrollitud.

35.3.2. Kolmanda isiku 2014. a raportid ja sertifikaadid Venemaal analüüsitud kauba koostise

ja seisundi kohta 2014. a-l (I kd, tl-d 179–202, tõlked III kd, tl 3–14) tõendavad hageja väitel

kauba vastavust vastuvõtuaktides toodud kaubale.

Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Maakohus

on vaidlustatud otsuse p-s 42.3(1) tõendit hinnanud ja tuvastanud, et sertifikaatide kohaselt

sisaldas ferrovolfram volframi 77,14%, ferromolübdeen molübdeeni 66,89%, ferronikli

graanulid niklit 16,97% ja rauda 77,05% ja molübdeenikontsentraat molübdeeni 63,09%.

Kolleegium märgib, et praeguses asjas ei ole vaidlust selles, et kolmanda isiku 2014. a raportid

olid laos oleva kauba koostise osas kooskõlas vastuvõtuaktidelt nähtuvaga. Ka neid raporteid

ja sertifikaate tuleb aga hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Praegusel juhul leidis

maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult, et 2014. a-l analüüsiti sama kaupa mida

2016. a-l, mis tähendab, et kauba koostis ei olnud 2014. a-l tegelikult selline, nagu kolmanda

isiku raportitest nähtus.

35.3.3. Kostja 9. detsembri 2014. a taotluses Venemaal toimunud kohtuasja materjalidesse

dokumentide lisamiseks (II kd, tl-d 186–187 pöördel, tõlge tl-d 188–190) kinnitab kostja hageja

väitel ise, et kaup on korralikult pakendatud ja heas seisukorras.

Selles dokumendis, mille kostja Venemaal toimunud kohtumenetluses esitas, tugineb kostja

kauba

koosseisu

ja

kvaliteedi

osas

kauba

vastuvõtuaktidele,

laopidaja

antud

hoiundamiskinnitustele ja kolmanda isiku 2014. a raportitest nähtuvale. Seega ei tõenda see

dokument iseseisvalt kauba koostist 2014. a-l. Lisaks on dokument koostatud enne seda, kui

kostjal tekkisid kahtlused kauba tegelikus kvaliteedis ja seda täiendavalt uuriti. Kostja märgib

apellatsioonkaebuse vastuses põhjendatult, et hageja viidatud dokumendis ei ole viiteid kauba

pakendile ja seisukorrale.

2-17-12240

26 (36)

35.3.4. Laoseisu raportist koos laopidaja Steinwegi kinnitusega (II kd, tl-d 191–192, tõlge III

kd, tl-d 15–17) nähtub hageja väitel kaupade nimekiri, mis vastab vastuvõtuaktides toodud

kaubale.

Nimetatud tõendist nähtub laopidaja kinnitus selle kohta, millist liiki kaupa (Fe-Tungsten, Fe-

Ni, Fe-Mo ja Molybdenium concentrate) ja millises koguses laopidaja 11. augusti 2014. a

seisuga kostja tellimusel ja võlgniku arvel hoiustas. Laopidaja esitatud tabelist nähtuvad ka

kauba ladustamise kuupäevad ning sõidukite ja saatelehtede numbrid. Eelnevast saab järeldada,

et laopidaja kinnitus on koostatud kauba saatelehtede põhjal ning kajastab seda, millist liiki ja

millises koguses kaup oleks pidanud sel hetkel laos olema. See tõend ei võimalda iseseisvalt

teha järeldusi selle kohta, kas laos oleva kauba näol oli ka tegelikult tegemist dokumendis

märgitud liiki kaubaga. Samuti ei sisalda tõend andmeid kauba koostise kohta.

35.3.5. Võlgniku ettepanek tagatiskauba müümiseks (I kd, tl-d 115 pöördel – 116) näitab hageja

väitel, et võlgnik oli paigutanud lattu vastuvõtuaktides nimetatud kauba, mitte väheväärtusliku.

Hageja leiab, et võlgnik ei oleks sellist ettepanekut teinud, kui ta oleks pettusega andnud

kostjale tagatiseks väheväärtusliku kauba.

Viidatud tõendist nähtuvalt tegi võlgnik 21. novembril 2014 kostjale ettepaneku lahendada

poolte laenulepingust tulenev vaidlus sellega, et võlgnik omandab kostja omandis oleva

tagatiskauba ja võõrandab selle kolmandatele isikutele. Esimeses osas tegi võlgnik ettepaneku

omandada tagatiskaupa 200 t ulatuses partiide kaupa, kusjuures iga partii oleks 60–70 t,

järgmiste hindadega: 1) nikli (Ni) eest 80% LLME/t; 2) kroomi (Cr) eest 1650 USD/t; 3) raua

(Fe) eest 300 USD/t.

Kolleegium leiab, et sellise ettepaneku tegemisest võlgniku poolt ei saa teha hageja väidetud

järeldust, et laos oli vastuvõtuaktides märgitud kaup, mitte väheväärtuslik kaup. Võlgnik ei

pruukinud ka ise teada, et laos olev kaup ei vasta vastuvõtuaktidelt (ja nende aluseks olevatelt

dokumentidelt) nähtuvale. Juhul kui ta seda teadis, võis kirjeldatud ettepaneku tegemine olla

tingitud ka soovist pettust varjata. Lisaks ei ole võlgnik teinud konkreetset ja siduvat

ettepanekut kogu tagatiskauba omandamiseks, mida oli kokku ca 1400 t, vaid on esimeses osas

soovinud omandada vaid 200 t, mis on võrdlemisi väike osa. Seejuures ei ole võlgnik soovinud

omandada ferrovolframit ja ferromolübdeeni, mis kostja väitel oleksid pidanud olema

tagatiseks antud metallide seas väärtuslikumad (vt ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:03:11), samuti molübdeenikontsentraati. Seega on

ettepaneku tegemise tegelikud motiivid ebaselged. Ettepaneku sisus on ka vastuolusid, kuna

seal viidatud kroomi ei olekski pidanud tagatiskauba seas olema.

35.3.6. Raportitest, mis koostati kauba inspekteerimise tulemusel 2016. a-l Rotterdamis (III kd,

tl-d 170–189 (alltöövõtja SSP raportid); III kd, tl-d 26–55 (kolmanda isiku raportid koos

tõlgetega)) selgub hageja väitel, et Venemaalt 2016. a-l Rotterdami saabunud kauba pakend ja

sisu ei vasta sellele, mida inspekteeriti 2014. a-l Peterburis.

Põhjendatud ei ole hageja etteheide, et maakohus ei ole neid tõendeid arvestanud. Maakohus

on vaidlustatud otsuse p-des 42.3(3) ja 42.6 2016. a raporteid hinnanud. Maakohus on kolmanda

isiku 2014. a ja 2016. a raportite, sh neis sisalduvate fotode võrdlemisel leidnud, et raportites

kajastatud metalli välimus (sh värv, struktuur, tükkide suurused) on sarnane, mis viitab sellele,

et analüüsitud on sama kaupa. Kottide, st kauba pakendi välimuse erinevus on põhjendatav

sellega, et osa kaubast pandi teiste kottide sisse koos vana kotiga. Kolleegium nõustub selles

osas maakohtu hinnanguga. Ka 2016. a raportitest endist nähtub, et suur osa suuri kotte oli

ümber pakitud uutesse valgetesse kottidesse (III kd, tl-d 171, 176, 180, 184 pöördel). Kottide

2-17-12240

27 (36)

kehvem seisukord ja värvimuutused võisid tuleneda sellest, et kaup oli vahepeal seisnud kaks

aastat välitingimustes.

35.3.7. Kostja 13. detsembri 2017. a Hollandis esitatud hagis Steinwegi vastu (IX kd, tl-d 84–

88, tõlge tl-d 89–92 pöördel) väidab kostja hageja väitel ka ise tõenditele tuginedes, et 2014. a-

l ja 2016. a-l analüüsitud metallid erinevad nii koostise kui ka välimuse poolest ning 2016. a-l

Steinwegi laos hoiustatud kaubad ei ole enam need samad, mis hoiule anti, mistõttu kaubad

peavad olema välja vahetatud.

Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest tõendist teha järeldust, et kaubad on pärast kolmanda isiku

2014. a raportite koostamist ümber vahetatud. Tegemist on kostja tolleaegse hinnanguga selle

kohta, mis võis olla kolmanda isiku 2014. a ja 2016. a raportite tulemuste erinevuse põhjuseks.

Kuna kostja kahtlustas kaupade ümbervahetamist, esitas ta Steinwegi vastu hagi, põhjendades

seda praeguses kohtumenetluses sellega, et vastasel juhul oleks võimalik nõue võinud aeguda

(vt ka apellatsioonkaebuse vastuse p 2.6.f). Kostja on aga menetluses välja toonud, et pärast

FW 16. mai 2018. a raporti valmimist pandi Hollandi menetlus 30. mail 2018 pausile ja lõpetati

8. augustil 2018 (vt samas). Menetluse lõpetamist põhjendas kostja sellega, et tõendid kogumis

viitasid, et kaup ei ole ümber vahetatud, vaid oli algusest peale vale. Kostja selgitused on

eluliselt usutavad.

36. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et kauba väljavahetamine Janino laos pärast

kolmanda isiku 2014. a raportite koostamist on tõendamata ja eluliselt ebausutav. See kinnitab

täiendavalt järeldust, et 2014. a-l analüüsitud kaup pidi olema see sama, mis jõudis septembris

2016 Rotterdami lattu.

36.1. Maakohus on põhjendatult järeldanud EA selgitustest Janino logistikapargi

valvemeetmete kohta, et sellises koguses kauba (ca 1400 t) vahetamine laos on põhimõtteliselt

välistatud ning selle toimumine, ilma et seda märgataks, on eluliselt ebausutav (vt maakohtu

otsuse p 42.5).

36.2. Lisaks tuvastas maakohus, et 15. juuli – 26. augusti 2016. a tollideklaratsioonidelt nähtuva

kauba kaal vastab 2014. a vastuvõtuaktidelt nähtuvale ning ka kauba kottide arv oli sama.

Arvestades ka sarnasusi 2014. a-l analüüsitud kauba ja Rotterdamis uuritud kauba välimuses,

oleks kauba ümbervahetamine eeldanud seda, et kaup oleks vahetatud välja sarnase välimusega

kauba vastu, mis on ligikaudu samas kaalus ja samas arvus kottides. FW uuringuaruande

koostajate hinnangul on väga ebatõenäoline või isegi võimatu, et suurte kottide sisu asendati

nende Janinos ladustamise ajal, sest tuvastatud nummerdatud plommid vastavad

olemasolevatele pakkelehtedele ja tarnija/müüja esitatud dokumentidele (III kd, tl 101 – 101

pöördel). Samuti vastasid 2016. a-l analüüsitud kauba kottide välimus ja märgistused ning

kottidel olevad sildid 2014. a raportites sisalduvatelt fotodelt nähtuvale (vt kostja 15. aprilli

2019. a menetlusdokumendi p-des 2.21 ja 2.22 toodud piltide võrdlus). Kaup oli ka 2016. a-l

algses pakendis, ehkki osaliselt teiste kottide sisse tõstetud, ja algsete plommidega, kusjuures

kottide ja plommide välimus oli selline, mis viitas nende pikaajalisele viibimisele

välitingimustes (vt nt tunnistaja FW ütlused, maakohtu 27. augusti 2019. a istungi protokoll, lk

11). Ehkki teoreetiliselt on kauba ümbervahetamine ja ka kaupa sisaldavate kottide

kinnitusplommide asendamine võimalik, mh kuna kolmanda isiku kasutatud plommid ei olnud

unikaalsed, on kolleegiumi hinnangul asjas esitatud tõendeid kogumis hinnates ning Janinos ja

Rotterdamis uuritud kauba ja selle pakendite sarnasusi arvestades sisuliselt välistatud see, et

kaup oleks pärast kolmanda isiku 2014. a raportite koostamist ümber vahetatud.

2-17-12240

28 (36)

36.3. Kolmas isik on toonud menetluses esile, et ta tuvastas 2014. a-l kauba sisse ja välja

liikumise laos ning teavitas sellest kostjat, pakkudes ühtlasi laoliikumise jälgimise teenust. Selle

tõendamiseks esitas kolmas isik kirjavahetuse, mis toimus 2013. a lõpus ja 2014. a esimeses

pooles (III kd, tl 188 – 189 pöördel; VII kd, tl-d 31–33). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest,

et kolmas isik pakkus kostjale kauba lattu vastuvõtmise ja laost väljastamise jälgimise teenust,

järeldada seda, et laos oleks tuvastatud lubamatu kauba liikumine ja kostjat oleks sellest

teavitatud. Esitatud kirjavahetus ei võimalda sellist järeldust teha. Lisaks nõustub kolleegium

maakohtuga, et sellel ajal toimunud kauba liikumisest ei saaks järeldada tagatiskauba

ümbervahetamist. Esiteks ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalune tagatiskaup toodi Janino

lattu ajavahemikul 17. veebruar kuni 29. mai 2014 (vt ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a

istungi protokoll, ajamärk 01:00:01), millega kaasnes järelikult kauba liikumine laos. Kostja

esitatud tõenditest nähtub, et võlgnikule ka tagastati 2014. a esimeses pooles osaliselt kaupa

(24. jaanuaril 2014, 29. jaanuaril 2014 ja 29. mail 2014 (VII kd, tl-d 38 – 43 pöördel)). Seega

toimuski laos kauba liikumist ning sellest ei saaks järeldada, et tegemist oleks olnud lubamatu

liikumisega. Lisaks, kuna kirjavahetuse ajavahemik puudutab laenulepingu ülesütlemisele

eelnevat aega ja laoteenuse leping oli 2013. a-l sõlmitud võlgniku ja Steinwegi vahel (IV kd, tl-

d 108 – 112 pöördel, osaline tõlge tl 139), ei kannaks kostja võimaliku sellel ajal toimunud

kauba liikumise riski. Kolmanda isiku esitatud kirjavahetus ei tõenda kauba lubamatut liikumist

laos augustis 2014.

36.4. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et maakohus on kauba võimaliku ümbervahetamise

hindamisel jätnud arvestamata tunnistajate RM ja MT´i ütlustega 7. mai 2019. a kohtuistungil

(IIV kd, tl-d 79–84), millest hageja väitel nähtub, et 2014. a-l hoiatati, et on toimunud kauba

liikumine laost sisse ja välja; 2016. a-l Hollandisse jõudnud kotid näevad välja uued ning

Hollandisse jõudnud kaup ei tundu olevat sama, mida 2014. a-l kontrolliti; tunnistajate

hinnangul vahetati kaup ära. Kolleegium märgib selle kohta järgmist.

36.4.1. RM osales kolmanda isiku 2014. a raporti koostamisel ja MT osales 2016. a raporti

koostamisel (vt ka ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

01:39:24). Seega sai 2014. a-l toimunud kauba liikumise kohta ütlusi anda üksnes RM.

Kohtuistungil täpsustatu põhjal tugineb hageja eelkõige RM järgmistele ütlustele: „mind 2014

hoiatati terminalis sellest, et on toimunud kauba liikumine sisse ja välja ja me hoiatasime ka

panka. Võtsime kõigepealt ühendust Alex Stewart Estonia’ga ja nemad informeerisid panka.

Siis me saime teada, et selle liikumise jaoks ei olnud pank luba andnud“ (maakohtu 7. mai 2019.

a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:07:20) ning „me saime vihjeid rohkem kui ühel juhul,

mõned olid kergemat laadi, teised väga tõsised. Meil ei olnud alati võimalik tuvastada kaupa,

mis oli kohale toodud konkreetse veoautoga. Saime info selle inspektsiooni käigus ja pärast“

(samas, ajamärk 01:57:31). Tunnistaja ütluste kohaselt ei mäleta ta täpset kuupäeva, mil saadi

info kahtlase kauba liikumise kohta, aga see oli 2014. a-l (samas, ajamärk 01:56:58); selle kohta

ei tehtud raportisse märkust (samas, 01:59:09); info põhjal edastati suuline hoiatus Alex Stewart

Estoniale RS-le (samas, 01:59:17) ja probleem ei ole kuskil kirjalikult fikseeritud, mh kuna

tunnistaja arvuti läks 2015. a-l kaduma (samas, 00:59:44).

Tunnistaja RM ei täpsusta, mis ajal kauba väidetav liikumine toimus, mistõttu on võimalik, et

ta peab silmas veel kuni 2014. a keskpaigani toimunud kauba väljastamist võlgnikule kostja

loal (vt VII kd, tl-d 38 – 43 pöördel). Sel ajal ei kandnud kostja ka kauba võimaliku

ümbervahetamise riisikot, sest kostjal tekkis õigus kaupa käsutada alles laenulepingu

ülesütlemisega 16. augustist 2014; TOL-st ei tulene, et ainuüksi kauba kostjale tagatiseks

üleandmisega (vastuvõtuaktide alusel) oleks talle läinud üle ka selle säilimise riisiko. Isegi kui

mõista RM ütluseid selliselt, et kauba liikumine toimus ka 2014. a augustis kolmanda isiku

raportite aluseks oleva inspektsiooni toimumise ajal, ei ole see tõend kolleegiumi hinnangul

2-17-12240

29 (36)

piisav selleks, et teha järeldust, et kaup vahetati Janino laos ümber. Esiteks on RM ütlused

ebamäärased; teiseks on eluliselt ebausutav, et sellise tähtsusega asjaolu kohta ei ole kirjalikke

jälgi ei raportis endas ega ka nt kirjavahetuse näol; kolmandaks on kostja menetluses eitanud

seda, et teda oleks kauba liikumisest laos teavitatud. Ka tunnistaja SA sõnul ei teavitatud kostjat

kauba valimatust liikumisest (maakohtu 27. augusti 2019. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid

00:29:40–00:31:23, 00:37:02). Arvestades asjas esitatud tõendeid selle kohta, millised olid

Janino laos kasutatud turvameetmed, samuti selle kohta, millise ulatuse ja keerukusega oleks

kogu kauba (s.o ca 1400 t) ümbervahetamine pidanud olema, ning võttes arvesse asjaolu, et

peale RM ütluste ei ole asjas esitatud tõendeid, mis viitaks sellele, et kaup oleks võidud Janino

laos ümber vahetada, ei mõjuta RM ütlused maakohtu järelduste põhjendatust.

36.4.2. Tunnistaja MT andis maakohtus ütlusi selle kohta, et Hollandisse jõudnud kotid olid

küllaltki puhtad ja neid ei saanud olla hoitud kaks aastat vabas õhus (maakohtu 7. mai 2019. a

kohtuistungi protokoll, ajamärk 03:24:15). Seda seletab kolleegiumi hinnangul asjaolu, et

Janino

laos

pakendati

kaup

ümber.

Eelnevat

kinnitavad

Janino

logistikapargi

kommertsdirektori 26. märtsi 2015. a kiri ja Steinwegi esindaja 27. mai 2015. a kiri (VII kd, tl-

d 56 – 59 pöördel). Tunnistaja FW avaldas, et ta nägi 2016. a-l palju Big Bag kotte, mis olid

pandud suuremate sisse (maakohtu 27. augusti 2019. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

03:00:04). Ka tunnistaja MT ise kinnitas, et Rotterdamis olid kaubal topeltkotid, st mõned kotid

olid tagurpidi pandud teiste kottide sisse (samas, ajamärk 03:40:09). Seejuures mõjutab

tunnistaja ütluste asjakohasust see, et tunnistaja enda sõnul ei käinudki ta Rotterdami laos

kohapeal, vaid tema ütlused tuginesid fotodele ja inspektoritega räägitule (samas, ajamärk

03:36:22). Seega ei tajunud tunnistaja vahetult neid asjaolusid, mille kohta ta ütlusi andis. Igal

juhul ei võimalda ka MT´i ütlused teha järeldust, et kaup vahetati pärast kolmanda isiku 2014.

a raportite koostamist ära.

36.5. Eluliselt usutav ei ole ka see, et kaup oleks vahetatud ära ajal, mil see viidi Janino laost

Hollandi lattu, arvestades et kaup oli laopidaja valve all. Menetluses ei ole ka esile toodud

asjaolusid, mis viitaks sellele, et kaup oleks võidud pärast Janino laost väljaviimist ümber

vahetada.

37. Kokkuvõttes leidis maakohus kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et asjas esile toodud

asjaolud ja tõendid kogumis viitavad sellele, et 2014. a-l ja 2016. a-l analüüsiti sama kaupa ning

see oli juba kolmanda isiku 2014. a raportite tegemise ajal, s.o augustis 2014 väheväärtuslik.

Kostja on menetluses FW hinnangule tuginedes väitnud, et kauba tegelik väärtus oli 531 793,30

eurot (vt ka apellatsioonkaebuse vastuse p 1.3). Ringkonnakohtu istungil kinnitas kostja, et

nüüdseks on kaup täielikult müüdud või utiliseeritud ning kostja ei saanud kauba müügist sellest

suuremat tulu (vt 26. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:49:25 ja 00:49:39).

Hageja ei ole kostja väiteid Rotterdami jõudnud ja kostja poolt müüdud kauba väärtuse ja selle

eest saadud hinna kohta vaidlustanud, märkides viimase kohta ringkonnakohtu istungil, et

hagejal ei ole selle kohta andmeid (vt samas, ajamärk 00:50:18; apellatsioonkaebuse p-s 28

märkis hageja, et kostja võõrandas tagatiskauba ca 0,5 miljoni euro eest). Põhjendatud on

maakohtu seisukoht, et kauba väärtus ei saanud ka 2014. a ega 2016. a seisuga igal juhul ületada

kostja nõuet võlgniku vastu. Tõenäoliselt ei ületanud kauba väärtus ka põhjendatud kulude

suurust, mida kostja on kauba hoiustamise, transpordi ja müümisega seoses kandnud ning mis

tuleks tagatise võõrandamisest saadavast tulust enne võlgniku nõude rahuldamist maha arvata

(vt TOL p 2.8, AÕS § 295 lg 1). Kostja väitel olid ainuüksi tema kulud kauba ladustamisele

Venemaal ja Rotterdamis ning kauba transpordile Rotterdami, sh laopidaja inspektsioonile, 15.

aprilli 2019. a seisuga 743 686,84 eurot (vt sama kuupäeva menetlusdokumendi p 2.5.2.b ja

seal viidatud lisad). Eelnevat arvestades leidis maakohus põhjendatult, et kauba täpse väärtuse

kindlakstegemine ühegi konkreetse ajahetke seisuga ei ole praeguse asja lahendamiseks oluline.

2-17-12240

30 (36)

38. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et kostja on VÕS § 220 lg-te 1 ja 3 järgi kaotanud

õiguse kauba kvaliteediga seotud puudustele tugineda, kuna ta ei teavitanud võlgnikku või

hagejat puudustest mõistliku aja jooksul (vt apellatsioonkaebuse p 3.2). Praegusel juhul oli

kauba omandiõiguse kostjale üleandmise aluseks võlgniku ja kostja vahel sõlmitud

tagatiskokkulepe, s.o võlaõiguslik tagatisleping. Tegemist ei olnud müügilepinguga, mistõttu

ei

kohaldu

asjas

müügilepingut

reguleerivad

normid

mh

müügilepingu

eseme

lepingutingimustele vastavuse ja puudustest teavitamise kohta. Tagatislepingu olemus ja

eesmärk erinevad müügilepingust, mis on suunatud asja omandamisele ostja poolt. Seega ei ole

praegusel juhul alust kohaldada VÕS § 220 lg-d 1 ja 3 ka analoogia korras. Ka asjaolu, et kostja

ei kaasanud võlgnikku kauba ülevaatusele, ei võta kostjalt õigust tugineda sellele, et talle

tagatisena üleantud kaup ei vastanud kokkulepitule. Lisaks nähtub asja materjalidest, et kostja

on teinud menetluses hagejale ettepaneku vaadata üle Rotterdamis hoiustatav molübdeeni

kontsentraat ja ferrosiliitsium (kostja 15. aprilli 2019. a menetlusdokumendi p-d 2.42-2.43).

IV

39. Hageja viitas apellatsioonkaebuses, et võlgnik on kostja nõude 18. novembril 2014

tsiviilasjas nr 2-14-57048 esitatud protsessuaalse tasaarvestusavaldusega tasaarvestanud (vt

apellatsioonkaebuse p 1(6)) ning jäi ringkonnakohtu menetluses selle juurde, et asjas on oluline

hinnata võlgniku 18. novembri 2014. a tasaarvestusavaldust, selle kehtivust ja tagajärgi, kuna

tasaarvestuse kehtivuse korral ei ole kostjal võlgniku vastu nõuet (vt ringkonnakohtu 26.

jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:49:56).

39.1. Seoses võlgniku tasaarvestusavaldusega tuvastas maakohus järgmised asjaolud

(maakohtu otsuse p 39), mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle:

• 18. novembril 2014 esitas võlgnik tsiviilasjas nr 2-14-57048 protsessuaalse

tasaarvestuse avalduse vastusena kostja pankrotiavaldusele. Avalduse p 2.2.6 kohaselt

„Käesolevaga tasaarvestab Võlgnik oma 15 164 422,30 EUR suuruse nõude

Võlausaldaja nõudega Võlgniku vastu summas 13 340 850,19 EUR. Pärast

tasaarvestuse teostamist võlgneb Võlausaldaja (Swedbank AS) Võlgnikule (Alberta

Trade OÜ) 1 823 572,11 EUR.“ Punktis 2.2.4 on avaldust põhjendatud järgmiselt:

„Tagatisomandamise lepingu olemusest ja eesmärgist tuleneb, et juhul, kui

Võlausaldaja esitab nõude Võlgniku vastu ja ei kasuta õigust rahuldada nõuet

tagatiskaupade realiseerimisega, on Võlgnikul õigus nõuda tagatiskauba omandiõiguse

üleandmist. Kui Võlausaldaja on tagatiskauba realiseerinud, on Võlgnikul rahaline nõue

tagatiskauba väärtuse ulatuses, mis Võlausaldaja enda hinnangul on 15 164 422,30

EUR. Sellest tulenevalt on Võlausaldajal ning Võlgnikul teineteise suhtes vastastikused

kohustused. Järelikult tuleneb tagatislepingu olemusest ja eesmärgist, et kui

Võlausaldaja nõuab Võlgnikult nõude rahuldamist, vaatamata oma õigusele tagatiskaup

realiseerida, on Võlgnikul rahaline nõue Võlausaldaja vastu tagatiskauba väärtuse

ulatuses 15 164 422,30 EUR.“:

• 24. novembril 2014 esitas võlgnik tuvastushagi (tsiviilasi nr 2-14-61399), milles palus

tuvastada, et kostja nõuded tema vastu on tasaarvestatud ulatuses lõppenud. 31. märtsil

2017 jättis maakohus hagi läbi vaatamata; 26. mai 2017. a määrusega jättis

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata; 6. septembri 2017. a määrusega jättis

Riigikohus võlgniku määruskaebuse menetlusse võtmata;

• 18. veebruari 2016. a nõuete kaitsmise koosolekul ei esitanud kostja nõudele

vastuväiteid ei hageja ega ka võlgnik. Kostja nõue on võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatud.

2-17-12240

31 (36)

39.2. Arvestades eespool toodud põhjendusi, nõustub kolleegium maakohtuga, et võlgniku

tasaarvestusavalduse tegemise ajal, s.o 18. novembril 2014, ei olnud võlgnikul kostja vastu

rahalist nõuet, mida tasaarvestada, mistõttu tasaarvestuse eeldused VÕS § 197 lg 1 järgi ei olnud

täidetud. Lisaks viitas maakohus põhjendatult, et kostja nõue on mh võlgniku 18. novembri

2014. a tasaarvestusavaldusega hõlmatud ulatuses hiljem võlgniku pankrotimenetluses

tunnustatud. Selles olukorras tuleb võlgniku pankrotimenetluses lähtuda kostja tunnustatud

nõudest. Kui võlgnik või hageja oleks leidnud, et kostja nõue on tasaarvestuse tõttu osaliselt

lõppenud, oleks tulnud esitada nõudele pankrotimenetluses vastuväide.

39.3. Kolleegium märgib

lisaks,

et

see, kas

võlgniku

18. novembri

2014. a

tasaarvestusavaldusel olid tagajärjed või mitte, ei pruugiks mõjutada praeguse asja lahendust.

Kehtiva tasaarvestuse tegemine mõjutab üldjuhul vaid tasaarvestuse poolte neid nõudeid

teineteise vastu, mis tasaarvestatakse ja mis selle tagajärjel kattuvas ulatuses lõppevad (VÕS §

197 lg 2). Praeguses asjas esitatud hagis nõuab hageja kostjalt kohustuse täitmist osas, mida

tasaarvestus ei mõjutanud, st hageja on esitanud hagis rahalise nõude, mis võlgnikul pärast 18.

novembri 2014. a tasaarvestuse tegemist kostja vastu väidetavalt alles jäi.

40. Praeguse menetluse käigus esitas kostja 26. juulil 2019 tasaarvestusavalduse, mis

kolleegiumi hinnangul vastab protsessuaalse tasaarvestusavalduse tunnustele. Kuna aga

võlgnikul ei ole kostja vastu nõuet, mida kostjal oleks võimalik tasaarvestada, ei ole vaja kostja

tasaarvestusavaldust ja selle toimet asjas hinnata. Kolleegium jätab sellekohased põhjendused

maakohtu otsusest välja (maakohtu otsuse p-d 40–41). Ehkki maakohus on käsitlenud kostja

tasaarvestust vaidlustatud otsuses sisuliselt alternatiivse põhjendusena, leides, et ka kostja

tasaarvestusavalduse tõttu jääks hageja nõue rahuldamata, ei ole selline lähenemine kolleegiumi

hinnangul õigustatud. Arvestades, et kehtiva tasaarvestuse tagajärjel tasaarvestuse poolte

nõuded kattuvas ulatuses lõpevad, on pooltel vaja selgust, kas tasaarvestus on toimunud või

mitte. Olukord, kus maakohus tugineb otsuses tasaarvestusele alternatiivse põhjendusena,

sellist selgust ei taga.

41. Eelnevat arvestades on maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas lõppjärelduses

põhjendatud. Kuna otsus jääb hagi lahendamise osas muutmata, ei ole vajalik seda muuta ka

menetluskulude jaotuse osas (TsMS § 173 lg 3 esimene lause). Hageja ei ole

apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohus oleks eksinud menetluskulude jaotamisel

sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata. Samuti ei ole hageja eraldi vaidlustanud kostja

maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramist. Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu

otsuse resolutsioon muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

42. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

jäävad

hageja

ja

kostja

apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 esimese lause järgi hageja kanda. Kolmanda

isiku menetluskulud jäävad TsMS § 167 lg 2 esimese lause järgi tema enda kanda.

43. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab kolleegium kindlaks ka kostja ringkonnakohtus

kantud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

43.1. Kostja 26. jaanuaril 2023 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja

menetluskulud apellatsiooniastmes koos käibemaksuga 6235,20 eurot, millele lisanduvad

kohtuistungiga seotud menetluskulud. Hageja jättis kostja menetluskulude vajalikkuse ja

põhjendatuse kohtu hinnata (ringkonnakohtu 26. jaanuari 2023. a kohtuistungi protokoll,

ajamärk 02:29:23). TsMS § 175 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab

2-17-12240

32 (36)

menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses.

43.2. Arvestamata ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud kulusid, on kostja lepingulistel

esindajatel kulunud apellatsiooniastmes 37,3 töötundi järgmistele toimingutele:

-

18. märtsil 2022 otsuse analüüs, ülevaade kliendile – 0,7 t hinnaga 140 eurot/t;

-

6. mail 2022 kohtumääruste analüüs, ülevaade kliendile (apellatsioonid) – 0,4 t hinnaga

140 eurot/t;

-

23. mail 2022 apellatsiooni analüüs, vastuse koostamine – 2 t hinnaga 140 eurot/t;

-

24. mail 2022 apellatsioonile vastuse koostamine – 7 t hinnaga 140 eurot/t;

-

25. mail 2022 apellatsioonile vastuse täiendamine – 1 t hinnaga 160 eurot/t;

-

25. mail 2022 apellatsiooni täiendamine ja esitamine, ülevaade kliendile – 0,6 t hinnaga

140 eurot/t;

-

27. mail 2022 Alex Stewarti määruskaebuse ülevaatamine – 0,4 t hinnaga 140 eurot/t;

-

19. septembril 2022 kohtumääruse analüüs, ülevaade kliendile – 0,2 t hinnaga 140

eurot/t;

-

17. novembril 2022 võimaliku pankrotimenetluse raugemise mõju kohtumenetlusele,

õiguslik analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t;

-

18. novembril 2022 pankrotimenetluse analüüs ja büroosisesed nõupidamised;

kohtupraktika analüüs – 2,2 t hinnaga 120 eurot/t;

-

18. novembril 2022 õiguslik analüüs (pankrotimenetluse raugemise mõju

kohtumenetlusele), suhtlus kliendiga – 0,8 t hinnaga 140 eurot/t;

-

30. novembril 2022 kirja projekt haldurile (deposiidi küsimine, pankrotimenetluse ja

kohtumenetluse edasine käik, kulude kandmine) – 0,7 t hinnaga 140 eurot/t;

-

1. detsembril 2022 kiri haldurile, ülevaade kliendile – 0,3 t hinnaga 140 eurot/t;

-

2. detsembril 2022 suhtlus kliendiga, võimalik menetluse lõpetamine – 0,3 t hinnaga

140 eurot/t;

-

5. detsembril 2022 halduri kirja analüüs, võimaliku kompromissi analüüs – 0,4 t hinnaga

140 eurot/t;

-

6. detsembril 2022 materjalide analüüs, menetluskulude väljamõistmise õiguslik

analüüs – 0,3 t hinnaga 120 eurot/t;

-

6. detsembril 2022 nõupidamine kliendiga, võimaliku kompromissi analüüs,

menetluskulude väljamõistmise võimalikkuse analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t;

-

7. detsembril 2022 istungi aja kooskõlastamine, võimaliku kompromissi analüüs

(pankrotihalduri vastutus menetluskulude eest) – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t;

-

9. detsembril 2022 halduri võimaliku vastutuse analüüs – 1,7 t hinnaga 120 eurot/t;

-

9. detsembril 2022 kompromissi võimaluste analüüs, halduri võimaliku vastutuse

analüüs – 0,5 t hinnaga 140 eurot/t;

-

12. detsembril 2022 võimaliku vastutuse analüüs – 0,6 t hinnaga 120 eurot/t;

2-17-12240

33 (36)

-

12. detsembril 2022 võimaliku kompromissi analüüs, tegevuskava paikapanemine – 0,5

t hinnaga 140 eurot/t;

-

13. detsembril 2022 kompromissi analüüs, edasise menetlusstrateegia paikapanek – 0,5

t hinnaga 140 eurot/t;

-

14. detsembril 2022 suhtlus kliendiga (istung ja kompromiss) – 0,2 t hinnaga 140 eurot/t;

-

21. detsembril 2022 kompromissi arutamine, kohtumine pankrotihalduriga, ettepaneku

ettevalmistamine – 1 t hinnaga 140 eurot/t;

-

27. detsembril 2022 kirja projekt haldurile, kompromissi põhitingimuste koostamine –

0,8 t hinnaga 140 eurot/t;

-

2. jaanuaril 2023 suhtlus halduri ja kliendiga (üldkoosolek) – 0,2 t hinnaga 140 eurot/t;

-

3. jaanuaril 2023 koosolekuks ettevalmistumine, suhtlus halduriga – 0,3 t hinnaga 140

eurot/t;

-

13. jaanuaril 2023 võlausaldajate koosolekul osalemine, ülevaade kliendile – 2 t hinnaga

140 eurot/t;

-

18. jaanuaril 2023 võlausaldajate koosoleku protokolli analüüs (0,2 h), taotluse

koostamine ja esitamine kohtule (tagatis), ülevaade kliendile – 1,2 t hinnaga 140 eurot/t;

-

25. jaanuaril 2023 istungiks ettevalmistumine – 2,5 t hinnaga 160 eurot/t;

-

25. jaanuaril 2023 hageja vastuse ja kohtu kirja ülevaatamine, suhtlus kliendiga,

kohtukõne ettevalmistamine, istungiks ettevalmistamine, menetluskulude nimekirja

koostamine – 6,5 t hinnaga 140 eurot/t.

43.3. Kostja menetluskulude nimekirjas loetletud toimingud ja nende ajakulu on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud osaliselt.

43.3.1. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu ajavahemikul 18. märtsist 2022 kuni 25. maini

2022 kokku 11,7 t (0,7+0,4+2+7+1+0,6) seondub apellatsioonkaebusele vastamisega

(maakohtu otsuse analüüs, kohtumääruste analüüs ja ülevaade kliendile, apellatsiooni analüüs

ning sellele vastuse koostamine, täiendamine ja esitamine). Seejuures on analüüsitud

kohtumääruste all eelduslikult silmas peetud ringkonnakohtu 4. mai 2022. a määrust, millega

võeti hageja apellatsioonkaebus menetlusse ja anti kostjale tähtaeg sellele vastamiseks, ning 6.

mai 2022. a määrust, millega keelduti kolmanda isiku apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist määrustega, mida kostjal oleks olnud

tarvis analüüsida, küll aga on põhjendatud nende määrustega tutvumine. Võttes arvesse

maakohtu otsuse mahtu, vaidluse ulatust apellatsiooniastmes ning kostja esitatud vastuse

apellatsioonkaebusele mahtu ja sisu, on kostja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 11,7 t

kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Seejuures võtab kolleegium arvesse ka seda, et hageja

lepingulisel esindajal on tema esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kulunud maakohtu

otsuse analüüsimisele ja kliendiga nõupidamisele 6,7 t ning apellatsioonkaebuse koostamisele

täiendavalt 31,7 t. Ka selle valguses ei saa kostja esindajate ajakulu pidada ülemääraseks.

43.3.2. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu 27. mail 2022 kolmanda isiku määruskaebuse

ülevaatamiseks ja 19. septembril 2022 Riigikohtu määrusega tutvumiseks, millega jäeti see

määruskaebus menetlusse võtmata, ning kliendile ülevaate andmiseks on kolleegiumi

hinnangul põhjendatud kokku kuni 20 min ulatuses, s.o 0,3 t (0,6 t asemel). Kostjalt ei küsitud

määruskaebuse kohta seisukohta, mistõttu kostjal oli vaja sellega tutvuda üksnes menetluse

käiguga kursis olemiseks. Määruskaebuse sisuline osa oli u 3,5 lk-l, millest põhjendusi 2,5 lk,

2-17-12240

34 (36)

ning Riigikohtu määrus üksnes mõne rea pikkune. Seega tuleb kulu vähendada 0,3 t võrra

hinnaga 140 eurot/t.

43.3.3. 17. ja 18. novembril 2022 on kostja lepingulised esindajad kulutanud kokku 3,5 t

selleks, et analüüsida võimaliku pankrotimenetluse raugemise mõju kohtumenetlusele,

pankrotimenetlust ja kohtupraktikat (analüüsi eset täpsemalt määratlemata), pidada

büroosiseseid nõupidamisi ja suhelda kliendiga. Kolleegiumi hinnangul ei ole see ajakulu

otseselt vajalik praeguse kohtumenetluse jaoks, vaid pankrotimenetluse ja selle võimaliku

raugemise mõjude analüüs on seotud laiemalt kostja võlausaldaja positsiooniga võlgniku

pankrotimenetluses. Seejuures ei ole kostja esindajate õiguslik analüüs leidnud väljundit ühegi

menetlusdokumendi näol praeguses menetluses. Eelnevast tulenevalt ei ole tegemist vajaliku ja

põhjendatud menetluskuluga, mille kohtumenetluse vastaspool peaks hüvitama. Seega tuleb

kulu vähendada 3,5 t võrra hinnaga 140 eurot/t.

43.3.4. Ajavahemikul 30. november kuni 7. detsember 2022 on kostja lepingulised esindajad

menetluskulude nimekirjast nähtuvalt tegelenud halduriga suhtlemisega (haldurile kirja

koostamine, suhtlus ja nõupidamine kliendiga, halduri kirja analüüs) ja võimaliku kompromissi

analüüsimisega kokku 2,7 t (0,7+0,3+0,3+0,4+0,5+0,5), mis sisaldab ka 7. detsembril istungi

aja kooskõlastamist; lisaks 6. detsembril 2022 0,3 t materjalide analüüsi ja menetluskulude

väljamõistmise õigusliku analüüsiga. Ehkki asja materjalides kostja suhtlus hagejaga ei kajastu,

ei ole hageja kasutanud võimalust kostja menetluskuludele selles osas vastuväiteid esitada

(samas hageja enda menetluskulude nimekirjast sellist ajakulu ei nähtu). Kolleegium leiab, et

mõistlikus mahus suhtlus menetlusosaliste vahel asja menetluse ajal on põhjendatud, eriti kui

see on suunatud võimaluste otsimisele lõpetada asjas vaidlus kompromissiga. Selleks on

lepingulisel esindajal vaja suhelda ja pidada nõu ka oma kliendiga. Arvestades, et kostja

esindajate toimingud olid osaliselt seotud ka küsimustega, mis ei seondu otseselt praeguse

kohtumenetlusega (s.o haldurile kirjutamine seoses deposiidi küsimise ja pankrotimenetluse

edasise käiguga) ning ebaselgeks jääb vajadus analüüsida 6. detsembril 2022 materjale ja

menetluskulude

väljamõistmist

(ehkki

viimane

võis

seonduda

kostja

kompromissiettepanekuga), loeb kolleegium kostja esindajate toimingud ajavahemikul 30.

november kuni 7. detsember 2022 põhjendatuks kokku 2,2 t ulatuses (kokku 3 t asemel).

Arvestades, et kostjale on sel ajavahemikul osutatud õigusteenust erinevate tunnihindadega,

täpsustab kolleegium, et põhjendamatuks loetakse 6. detsembril 2022 kulunud 0,3 t tunnitasuga

120 eurot/t ning 0,5 t võrra vähendatakse 30. novembri 2022. a ja 1. detsembri 2022. a ajakulu

tunnihinnaga 140 eurot/t. Seega tuleb kulu vähendada 0,3 t võrra hinnaga 120 eurot/t ja 0,5 t

võrra hinnaga 140 eurot/t.

43.3.5. Kostja esindajate ajakulu 9. detsembrist kuni 12. detsembrini 2022 seoses halduri

võimaliku vastutuse analüüsiga kokku 2,8 t (1,7+0,5+0,6) ei ole kolleegiumi hinnangul

põhjendatud, kuna see ei seondu otseselt praeguse kohtumenetlusega. Tegemist ei ole kuluga,

mille vastaspool peaks kostjale menetluskuluna hüvitama. Seega tuleb kulu vähendada 2,3 t

võrra hinnaga 120 eurot/t ja 0,5 t võrra hinnaga 140 eurot/t.

43.3.6. Ajakulu ajavahemikul 12. detsember kuni 27. detsember 2022 seoses võimaliku

kompromissi analüüsi, arutamise ja ettevalmistamisega, suhtlusega kliendiga (istungi ja

kompromissi teemal) ning pankrotihalduriga (kohtumine, kirja projekti koostamine) kokku 3 t

(0,5+0,5+0,2+1+0,8) on kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Ehkki asja materjalides kostja

suhtlus hagejaga, sh kompromissi arutamine ei kajastu, ei ole hageja kasutanud võimalust kostja

menetluskuludele selles osas vastuväiteid esitada. Mõistlikus mahus suhtlus menetlusosaliste

vahel asja kokkuleppel lahendamiseks on põhjendatud ning kostja menetluskulude nimekirjast

2-17-12240

35 (36)

nähtuvad konkreetsed toimingud ja nende ajakulu ei ole sellised, mida ei saaks lugeda

õigustatuks.

43.3.7. Kostja lepinguliste esindajate ajakulu 2. jaanuarist kuni 13. jaanuarini 2023 kokku 2,5 t

ning 18. jaanuaril 2023 kulunud 0,2 t seonduvad võlgniku võlausaldajate üldkoosolekuga

(selleteemaline suhtlus halduri ja kliendiga, koosolekuks ettevalmistamine, koosolekul

osalemine, ülevaade kliendile ja võlausaldajate koosoleku protokolli analüüs). Need toimingud

ei seondu otseselt praeguse kohtumenetlusega, vaid kostja võlausaldaja positsiooniga võlgniku

pankrotimenetluses üldiselt, mistõttu nendega kaasnevad kulud ei ole käsitatavad vajalike ja

põhjendatud menetluskuludena. Seega tuleb kulu vähendada 2,7 t võrra hinnaga 140 eurot/t.

43.3.8. Kostja esindajate valmistumine kohtuistungiks on ühe esindaja puhul põhjendatud

menetluskulude nimekirjast nähtuvas mahus 2,5 t, kuid teise esindaja puhul tuleb 6,5 t asemel

lugeda põhjendatuks kuni 4 t, mis hõlmab ka vajalikku suhtlust kliendiga ja menetluskulude

nimekirja koostamist. Ehkki asja materjalid on väga mahukad ja vajasid enne istungit meelde

tuletamist ja ülevaatamist, olid mõlemad esindajad asja juures juba maakohtus ja seega

menetluse käigu ja esitatud dokumentidega kursis, samuti oli kostja esitanud põhjaliku vastuse

apellatsioonkaebusele. Kirjalikke teese kostja kohtuistungiks ei koostanud. Seega tuleb kulu

vähendada 2,5 t võrra hinnaga 140 eurot/t.

43.3.9. Muus osas on kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvad toimingud ja nende ajakulu

kolleegiumi hinnangul vajalikud ja põhjendatud, olles kooskõlas asja sisu ja mahuga ning

vastates ka menetluse käigule ja sarnastes õigusvaidlustes lepinguliselt esindajalt mõistlikult

oodatavale panusele.

43.4. Kostja lepinguliste esindajate tunnitasu, mis on olnud ühe esindaja puhul 140 eurot

(käibemaksuta) ja teise puhul 160 eurot (käibemaksuta), osade toimingute puhul ka 120 eurot

(käibemaksuta), on praeguse asja sisu, keerukust ja mahtu arvestades mõistlik ning jääb sarnaste

õigusvaidluste puhul kohtupraktikas põhjendatuks peetud vandeadvokaadi tunnitasude piiresse.

43.5. Kostja kinnitas menetluskulude nimekirjas, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada (TsMS § 174 lg 10). Kohus kontrollis käibemaksukohustuslaste registrist, et kostja

registreering käibemaksukohustuslasena on 31. oktoobril 2014 kustutatud. Seega on

põhjendatud mõista kostja menetluskulud välja käibemaksuga.

43.6. Eelnevat arvestades tuleb kostja menetluskulude nimekirjast nähtuvat esindajate ajakulu

vähendada kokku 12,6 t võrra (0,3+3,5+0,3+0,5+2,3+0,5+2,7+2,5), lugedes vajalikuks ja

põhjendatuks 37,3 t asemel 24,7 t. Lepinguliste esindajate tasu tuleb vähendada kokku 1712

euro võrra (2,6×120+10×140), lugedes põhjendatuks 5196 euro (käibemaksuta) asemel 3484

eurot (käibemaksuta), s.o koos käibemaksuga 4180,80 eurot.

43.7. Lisaks palub kostja määrata kindlaks ringkonnakohtu istungil osalemisega seotud

menetluskulud vastavalt protokolli märgitud ajale tunnihinnaga 192 eurot (käibemaksuga)

vandeadvokaat Martin Tamme osas ning 168 eurot (käibemaksuga) vandeadvokaat Silvia

Urgase osas. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 2 t 32 min ehk 2,54 t. Seega

lisandub eelnevalt kindlaks määratud menetluskuludele 914,40 eurot (192×2,54+168×2,54).

43.8. Kokku on kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud apellatsiooniastmes koos

käibemaksuga 5095,20 eurot (4180,80+914,40), mis tuleb hagejal vastavalt menetluskulude

jaotusele kostjale hüvitada. Vastavalt kostja taotlusele märgib ringkonnakohus otsuses, et

2-17-12240

36 (36)

hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda praeguse lahendi jõustumisest alates kuni

menetluskulude hüvitamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

43.9. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja

hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa