3-21-2519/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Elle Kask

Otsuse kuulutamise aeg ja koht

17.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2519

Haldusasi

O.P (O.P) kaebus Eesti Kaitseväe 05.10.2021 käskkirja nr

295P tühistamise, kaebaja teenistusse ennistamise ning

teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise nõudes,

alternatiivselt Eesti Kaitseväe 05.10.2021 käskkirja nr

295P õigusvastaseks tunnistamise, teenistusest vabastamise

aluse muutmise ja hüvitise väljamõistmise nõudes.

Menetlusvorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: O.P

Esindaja: Henno Nurmsalu

Vastustaja: Eesti Kaitsevägi

Esindaja: Liisi Muiste

RESOLUTSIOON

1. Jätta O.P kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eesti Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülema 05.10.2021 käskkirja nr 295P „Tegevteenistusest

vabastamine“ alusel vanemveebel O.P vabastati staabi personalijaoskonna staabiallohvitseri

ametikohalt ja tegevteenistusest 05.10.2021 seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele

mittevastavusega ning arvati reservi alates 06.10.2021.

O.P (edaspidi kaebaja) vaidlustas Eesti Kaitseväe (edaspidi vastustaja) 05.10.2021 käskkirja

nr 295P, taotledes selle tühistamist, kaebaja teenistusse ennistamist ning teenistusest

puudutud aja eest tasu väljamõistmist, alternatiivselt Eesti Kaitseväe 05.10.2021 käskkirja nr

295P õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitise

väljamõistmist.

Kaebaja on seisukohal, et ATS § 105 lg 1 alusel kehtestatud kaebeõiguse piirangud, mis ei

võimalda taotleda teenistusest vabastamise käskkirja tühistamist, teenistusse ennistamist ning

teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmist, on põhjendamatu kaebeõiguse piiramine,

mis on Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja taotleb ATS § 105 lg 1 Põhiseadusega vastuolus

olevaks tunnistamist.

Kohus tegi pooltele ettepaneku kaaluda vaidluse kohtuvälist lahendamist kompromissiga.

Pooled pidasid kompromissläbirääkimisi, kuid kompromissi ei saavutatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et teenistusest vabastamine on formaalselt õigusvastane. Tõendite

esitamise nõue ei tulene seadusest. Kaitseväe juhataja andis 31.08.2021 käskkirja nr 162

(kaebuse lisa 2), mille p 4 kohaselt kohustusid tegevväelased tulenevalt käskkirja lisaks olevast

riskianalüüsist esitama kahe nädala jooksul käskkirja andmisest arvates ühe kolmest COVID-

19 tõendist:

vaktsineerimise alustamine; vaktsineerimiskuuri läbimine; haiguse

läbipõdemine. Käskkirjas nr 162 on nimetatud, et Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83

lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse alusel nõutava

dokumendi. Eesti Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülema 27.09.2021 teatises nr TVJ-1.2-

3.2/21/27435-1 (kaebuse lisa 3) on põhjendatud, et kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber

korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, on Kaitseväe juhataja

käskkirjaga nr 162 kohustanud kaebajat Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg

1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 1, p 111, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000

määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded” alusel esitama ühe järgnevatest tõenditest: COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise (esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19

läbipõdemise tõend. Eelviidatud seadustest ei tulene Kaitseväe juhataja käskkirjaga nõutavate

dokumentide esitamise kohustust. TTOS § 13 lg 1 p 3 sätestab kohustuse tööandjale

korraldada töökeskkonna riskianalüüs. KKS § 24 p 1 ja p 111 sätestab Kaitseväe juhataja

õiguse kehtestada Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad. Vabariigi Valitsuse

05.05.2000 määrus nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud tookeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded”, mis ei ole seaduse tasandi õigusakt kehtestab eelkõige

töökeskkonna riskianalüüsi nõude tööandjale. Sedavõrd ulatusliku nõude kehtestamine, mis

läheb vastuollu PS §-s 12 sätestatud diskrimineerimiskeeluga, ei ole lubatud, sest selline nõue

rikub ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi. Kaitseväe tegevus lähtub teenistujate

vaktsineerimisele kohustamisel mitte Kaitseväes nakkuse leviku PS-le vastava

(proportsionaalse) tõkestamise eesmärgist, vaid inimeste vaktsineerimisele sundimise

eesmärgist, mida ei saa aga pidada põhiseaduspäraseks. Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 162

tühine käsk tulenevalt KKS § 33 lg 1 p 3, mida sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja

lg 3 kohaselt ei pea täitma. 27.09.2021 teatises oli märgitud, et vastuväiteid saab esitada kuni

05.10.2021. Kaebaja esitas oma vastuväited (kaebuse lisa 6). Põhiseadusega kaitstud kehalise

puutumatuse nõuete alusel ei ole lubatud sellest olulisemaks pidada kaitseväe toimimist ehk

pragmaatilised kaalutlused ei saa olla olulisemad kui kehalise puutumatuse põhiõigus. Eriti

vaktsineerimise puhul, mis teadaolevalt ei paku olulist kaitset nakatumise või viiruse

edasikandumise eest, sest pidevalt nakatuvad ja annavad nakkust edasi ka vaktsineeritud

inimesed. Seega on sisuliselt sundvaktsineerimise nõue põhjendamatu. Kaebaja teenistusest

vabastamine on materiaalselt õigusvastane. Riskianalüüs ei ole objektiivne. See ei lähtu

teaduslikult tõendatud alustest ja ei vasta sellise riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele.

Riskianalüüs kätkeb väga tõsiseid ja põhimõttelisi puudusi ning on selge, et see on koostatud

mitte lähtudes eesmärgist kaardistada tegelikud riskid ja nende tõsidus, vaid eesmärgist luua

alus, millele toetudes õigustada mittevaktsineeritud inimeste teenistusest vabastamist. Lisaks

on vaktsineerimisotsus, mh lähtudes Põhiseaduse §-dest 26, 28, 41 ja 20, igaühe isiklik otsus

ja vaktsineerimisvabadus on olulise põhiõigusena seaduse kaitse all. Sellise riskianalüüsi

eesmärkidele ja võimalikele ohtudele seoses vaktsineerimissunniga on viidanud ka

õiguskantsler ning kaebaja leiab, et praegusel kujul on see riskianalüüs selgelt erapoolik ja

ebapädev. Kaebaja hinnangul võib vaktsineerimine iseenesest olla tööohutuse tagamise

abinõuks, aga kõigepealt peab tööandja valima üldmeetmed (nt distantseerumise nõue,

vaheseinad, töökorralduse muutmine vms) ja alles seejärel individuaalsed abinõud (nt maskid,

kaitseriietus, individuaalne elektrooniline õhupuhasti (krae), kiirtestimine vms). Kui

riskianalüüs kinnitab, et ükski eelmainitud abinõu ei ole piisav, tagatakse töötaja ohutus kas

vaktsineerimisega, nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimisega või töötajate testimisega.

Praeguses õigusruumis saaks nende alternatiivide hulgast sobiva valida üksnes töötaja ise.

Juhul kui leitakse, et teatud ametikohtadel on eeltingimuseks vaktsineerimine, siis tuleb

vastav kohustus sätestada ka seaduses, käesoleval juhul siis KVTS §-s 83. Praegusel juhul on

tegemist ebaproportsionaalsuse tõttu isikute põhiõigusi rikkuva nõudega, mis oluliselt piirab

põhiõigusi ja seetõttu saaks selline piirang tuleneda vaid otseselt seadusest. Lisaks

vaktsineerimist puudutavatele kahele võimalusele võib esitada ka läbipõdemise tõendi. Sellise

tõendi olemasolu aga ei tõenda, et seda esitav isik ei kujuta nakkusohtu, kui see tõend ei

tugine negatiivsele testile. Tõendi esitamise nõudmine korralduses nimetatud tegevustes

osalemiseks või õiguste kasutamiseks on abinõuna ebaproportsionaalne, kuna ei täida seda

eesmärki, mille jaoks see ette on nähtud. Vaktsineerimine ei ole ainus võimalik meede.

Käskkirja lisaks olevas seletuskirjas on nimetatud, et antud hetketeadmiste kohaselt aitab

üksnes vaktsiin tõhusalt (loomulikult mitte 100%) vähendada haigestumist või raskelt

haigestumist ning vähendab oluliselt viiruse kandlust. Kaebaja märgib, et Ameerika

Ühendriikide Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse (CDC) poolt 24.08.2021 avaldatud uuringu

tulemuste kohaselt on ka Eestis laialt kasutatud vaktsiinide (Pfizer-BioNTech, Moderna ja

Janssen) efektiivsus viiruse Delta tüve levides täienevalt kahanenud. Enne Delta tüve levimist

täheldati vaktsineeritud inimeste puhul 91%-se määraga kaitset koroonaviiruse suhtes ja peale

Delta tüve dominantseks muutumist 66%-se määraga kaitset. Samas näiteks 27.03.2021

teadusajakirjas

The

Lancet

avaldatud

Taanis

läbi

viidud

uuringu

(https://www.thelancet.com/journals/lancet/article/PIIS0140-6736(21)00575-4/fulltext#)

kohaselt kaitses 2020. aastal kogutud andmete põhjal koroonaviiruse läbipõdemine keskmiselt

80,5%-se määraga uuesti nakatumise eest. Üle 65-aastaste puhul oli see määr aga 47,1%.

Hiljutiste teadusuuringute kohaselt levitavad Covid-19 vastu vaktsineeritud inimesed oma

leibkonna liikmete seas sama suure tõenäosusega viiruse deltavarianti kui need, kes pole

süstitud – sellise järelduseni jõudsid näiteks Briti teadlased uuringus, mille tulemusi esitleti

kuulsas teadusväljaandes The Lancet (https://forte.delfi.ee/artikkel/95008939). Eeltoodu

tõendab, et riskianalüüsis toodud väide üksnes vaktsiini tohususe kohta on sisuliselt vale,

mistõttu on ka võetavad meetmed tõendite esitamise näol ebaproportsionaalsed ja

võrduspõhiõiguse rikkumised. Vaktsineerimine annab võrreldes läbipõdemisega inimesele

viirusesse nakatumise ja selle levitamise suhtes väiksema kaitse, mida kinnitab 25.08.2021

avaldatud (https://www.medrxiv.org/content/10.1101/2021.08.24.21262415v1.full) Iisraelis

läbi viidud suuremastaabiline uuring. Uuringu tulemuste kohaselt on SARS-CoV-2 vastu

BioNTech/Pfizeri kaks doosi saanud vaktsineeritutel 13,06 korda suurem tõenäosus viiruse

deltatüvesse nakatuda kui läbipõdenutel. Kõik teadaolev viitab sellele, et COVID-19

läbipõdemine tagab tõhusama ja pikaajalisema kaitse kui vaktsineerimine mistahes levinud

vaktsiiniga. Lisaks on teada, et haiguse läbipõdemine on enamasti kerge kuluga eriti

vanusegrupis, kuhu kuulub kaebaja. Seega on riskianalüüs lähtunud valest eeldusest ning

vaktsineerimine saaks olla vaid üks võimalikest meetmetest ohutegurite minimeerimises,

mitte sisuliselt ainus nagu nähtub riskianalüüsist. Määruses nr 144 § 22 on sõnaselgelt esitatud

näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes

on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia

läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs tervikuna

oluliste puudustega. Kaitseväe koduleheküljel avaldatud informatsioonist nähtuvalt on

Kaitseväe vaktsineerituse tase 21.10.2021 seisuga ligi 98% teenistujatest ja töötajatest. Seega

ei saaks kaebaja tegevteenistuse jätkumine kuidagi kahjustada avalikku huvi Eesti Vabariigi

kaitsevõime tagamise näol. Vähemalt peaks olema riskianalüüsis arvesse võetud asjaolu, et

märkimisväärse osa kaitseväelaste vaktsineerimise järel ei ole ülejäänute lausalise

vaktsineerimiskohustuse kehtestamine põhjendatud ning iga üksikjuhtumit tuleks kaalutleda

eraldi.

Vaktsineerimine ei välista viiruse edasikandumist. Riskianalüüsis ei sisaldu ka analüüsi,

kuidas igal ametikohal võiksid muud meetmed olla efektiivsemad kui valitud meetmed.

Samas on praeguseks üldtunnustatud arusaam, et vaktsineerimine ei takista (kaugeltki mitte

algselt lubatud määral) viiruse edasikandumist, vaid pigem leevendab viiruse rasket

läbipõdemist (mis on probleemiks peamiselt vanurite puhul). Seega ei ole valitud lisameede

asjakohane vältimaks viiruse edasikandumist. Käskkirja nr 162 lisaks oleva seletuskirja

kohaselt tuleb esitada tõend, et töötaja on läbinud COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

kuuri, saavutanud viimase vaktsiinidoosi järel maksimaalse kaitse ning sellest ei ole

möödunud rohkem kui üks aasta. Kui vaktsineerimisdoosist ühe aasta möödumise järgselt

puudub praeguste teadaolevate andmete kohaselt vaktsiinil igasugune efekt – tegelikult kaob

immuunsus juba palju varem, vaid loetud kuudega ja seetõttu ei ole seda paljudel end kevadel

vaktsineerida lasknud inimestel. Selleks ajaks (tegelikult juba palju varem) võrdsustuvad

vaktsineeritud inimese immunoloogilised näitajad mittevaktsineeritud inimeste omadega.

Riskianalüüsis puudub igasugune teave selle kohta, mida kavatsetakse teha ühe aasta

möödumisel, eriti arvestades, et osad teenistujad said vaktsineeritud juba kevadel 2021. Kui

Kaitseväe teenistujaid ei kohustata tegema aasta möödumisel uusi vaktsiinisüste ja nii

perioodiliselt ka sellele järgnevas tulevikus, siis saab nende vaktsineeritusest lähtuv

immuunsus olema peagi nii ehk naa vaktsineerimata teenistujate omaga samaväärne

(tegelikult on paljude, nt 2021. aasta kevadel Astra Zeneca vaktsiini manustanute puhul seda

juba praegu). Kaebaja hinnangul eeltoodud tingimuse täitumisel langeb ära alus ka

mittevaktsineeritud teenistujate teenistusest vabastamiseks (nt kui mõni praegune teenistuja

on pikemaajalisel puhkusel, nt vanemapuhkusel ja naaseb teenistusse alles kevadel vms).

Seega on tegemist teenistujate selgelt ebavõrdse kohtlemisega, mida ei saa pidada

põhiseaduspäraseks.

Määruse nr 144 § 6 lg 3 nõudeid ei ole täidetud. Määruses nr 144 on sõnaselgelt esitatud

näitlikud meetmed, mida tööandja saab vajadusel täiendada lisameetmetega. Viidatud sättes

on samamoodi välja toodud ka testimismeetmed, samuti tuleks iga ametikoha põhiselt viia

läbi riskianalüüs. Seda riskianalüüsis aga tehtud ei ole, mistõttu on riskianalüüs oluliste

puudustega. Töötaja vajab tööandja poolset tuge, et töötaja saaks tunda end turvaliselt ja olla

kindel, et riskianalüüsiga nakkusohutuse tagamiseks ettenähtud meetmena vaktsineerimine on

tema tervisele ja elule ohutu. Tööandja saab suunata töötaja töötervishoiuarsti vastuvõtule,

mis on tööandjale kohustuseks määruse nr 144 § 6 lg 3 kohaselt. Käesoleval juhul ei ole

kaebajale teadaolevalt teenistujatele sellist võimalust antud, nende personaalsete

terviseandmete alusel ei ole vaktsineerimise vajalikkust ja sobivust hinnatud ning see on

oluline rikkumine. Kaitseväe juhataja käskkirjas ja selle lisades sisalduvad olulised puudused,

mis ei võta arvesse kõiki võimalusi ohutegurite minimeerimisel. Samuti ei lähtu riskianalüüs

teadusuuringute käigus tõendatud asjaoludest viiruse edasikandumise tingimuste kohta. Kui

riskianalüüs kinnitab, et rahvatervise või kriitiliste teenuste toimepidevuse tagamiseks on

vältimatu tagada töötajate vaktsineerimine, tuleb asjakohaseid seadusi täiendada

tegevusaladega, millel töötamiseks oleks ilmtingimata vaja tervisetõendi esitamine ning

täpsustada, milliseid tõendeid on tarvis esitada. Kaebaja leiab, et vastab kõigile seadusest

tulenevatele nõuetele, mis kehtivad tegevteenistujatele, ning eeltoodu on tõendatud käesolevas

avalduses toodud asjaoludega ning pidevalt läbitud tervisekontrollidega. Kaebaja arvates on

ebaproportsionaalne, kui üle 30 aasta laitmatut tegevteenistuse staaži omavaid teenistujaid

vabastatakse niivõrd lühikese etteteatamistähtajaga teenistusest üksnes seetõttu, et teenistuja

ei saa kaudselt meditsiinilistel põhjustel või ei soovi siseveendumuse tõttu või muudel

olulistel isiklikel kaalutlustel ennast vaktsineerida ühe konkreetse vaktsiiniga.

Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamine on toimunud alusetult. Avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 105 lg-s 4 märgitud isikul on õigus nõuda enda vabastamise kohta antud

haldusakti tühistamist ning enda teenistusse ennistamist. Kaebajal seda õigust ei ole, kuna ta

ei kuulu sättes loetletud isikute ringi. Kaebaja leiab, et kaebeõiguse piirangud ATS § 105 lg 1

sätestatu kohaselt ei ole proportsionaalsed. Kohtud on seisukohal, et teenistusse ennistamise

võimaluse puudumist ja pensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik

kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava

hüvitisega, viidates seejuures Riigikohtu lahendile 3-3-1-49-16 (p 22). Viidatud hüvitise all ei

ole aga mõeldav käsitleda seaduses märgitud 3 kuu keskmise palga suurust hüvitist, seda eriti

kaitseväeteenistuja puhul, kelle spetsiifiline erialane ettevalmistus sisuliselt ei võimaldagi

leida muud erialast tööd. Eelviidatud võimalikule vastuolule viitas ka Riigikohus haldusasjas

3-21-2241 (p 12): Küsimus, kas ATS § 105 tagab teenistusest vabastatud ametnikule alati ja

kõiki üksikjuhu erandlikke asjaolusid arvestades piisavalt tõhusa kaitse HKMS § 45 lg 1

mõttes, on vaieldav. See võib sõltuda muu hulgas elukutsega seotud teguritest. Praegusel juhul

võib hilisem kaitse osutuda ebapiisavaks, sest endisel kaitseväelasel on keeruline kui mitte

võimatu leida uut kutsealast tööd. Kuivõrd teenistusse ennistamist ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest ei saa nõuda ATS § 105 lg 1 sätestatud kaebeõiguse piirangute tõttu, siis on

tegemist kaebeõiguse põhjendamatu piiranguga, mistõttu taotleb kaebaja ATS § 105 lg 1

Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Kaitsevägi ei nõustu kaebaja väitega, et

tõendite esitamise nõue ei tulene seadusest. Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5

kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava

dokumendi. Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 1 p-le 3 on tööandja

kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Riskianalüüsi eesmärk on leida

töökeskkonnas olevad ohud ja hinnata töökeskkonna ohutegureid, mis võivad töötajaid

kahjustada. Riskianalüüsi praktiliseks osaks on ettepanekud iga ohuteguri neutraliseerimiseks

ning riskide maandamine on olulise tähtsusega, sest see mõjutab nii töötaja tervist kui tema

töövõimet ning asutuse tegevuse tulemuslikkust. TTOS § 4 lg 1 ja § 13 lg 2 on sätestatud

tööandja õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja

tööohutuse nõudeid. 17.08.2021 jõustusid TTOS § 8 lg 3 ja § 131 lg 9 alusel kehtestatud

Vabariigi Valitsuse 05.05.2000 määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud

töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ (määrus nr 144) muudatused. Muudatuste

eesmärk oli tagada SARS-Cov-2 viiruse laialdase leviku ajal töökohtadel töötajate tervise ja

ohutuse nõuetekohane kaitse. Määruse täpsustamine puudutas kõiki tööandjaid ja töötajaid,

kes töökeskkonnas puutuvad kokku SARS-Cov-2 viirusega, suunates tööandjat riskianalüüsi

uuendama ja rakendama sobivaid meetmeid. Määruse seletuskirja kohaselt on iga töökoht

erinev ja seetõttu on töökeskkonna riskianalüüsi koostamine ette nähtud tööandja poolt (TTOS

§ 13 lg 1 p 3). Tööandjal on kõige parem ülevaade töökeskkonnast, milles tema töötajad

töötavad, sh millised riskid esinevad, sh viirusnakkuse leviku oht ning tööandjal on võimalik

valida, milliste meetmetega riske maandada. Tööandja võib riskianalüüsi teha ise, tellida selle

teenusena või koostada Tööinspektsiooni uues iseteeninduskeskkonnas (tööelu infosüsteem

TEIS), mis abistavate küsimustega võimaldab koostada riskianalüüsi. Määruse nr 144 § 6 lg 1

kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt.

Sama sätte lg 2 p 7 alusel peab töötajate terviseriski vähendama võimalikult madala tasemeni,

tagades teiste meetmete hulgas vaktsineerimise võimaluse töötajatele, kes puutuvad kokku

bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on tõhus vaktsiin. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11 kohaselt

oli tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste

inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse

vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise

või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Riigikohus selgitas 25.11.2021 kohtumääruse nr 3-

21-2241 p-s 24, et tööandjale on antud sõnaselgelt õigus kehtestada rangemaid nõudeid ning

KVTS ega selle rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes

erandit. Eelnevast lähtudes on riskianalüüsi koostamine tööandja kohustus ning tööandjal on

õigus kehtestada õigusaktides ettenähtud miinimumnõuetest rangemaid nõudeid. Lisaks on

Riigikohus 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-s 23 asunud seisukohale, et

vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva intensiivsusastmega, sõltuvalt kestusest,

kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest, isiku suhtest

avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende hindamise

võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda. Riigikohtu senist

praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist madalama astme

õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160;

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50).

Käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestati kõigile Kaitseväe teenistujatele töötamise tingimuseks

vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu. Käskkirjast tuleneb, et kui isik

soovib Kaitseväes teenistust jätkata, tuleb tal ennast vaktsineerida. Tegemist on tingimusliku

vaktsineerimisnõudega, mis kitsendab küll kaebaja võimalust jätkata tegutsemist senisel

ametikohal, kuid tegemist ei ole üldise vaktsineerimissunniga, mis piiraks kaebaja

juurdepääsu avalikele teenustele (st erinevalt EIK 08.04.2021 otsuses nr 47621/13 jt,

Vavřička jt vs. Tšehhi).

Vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõue

kehtestati TTOS § 134 alusel läbiviidud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusel. Riskianalüüs ja

seda kinnitav käskkiri on antud kehtiva seaduse alusel, sellega kooskõlas ja on kehtivad.

Seega tuleneb vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi

esitamise nõude kehtestamise õigus seadusest, millest tulenevalt on tegemist muu seaduse

alusel nõutava dokumendiga, mille teenistuja pidi tööandjale esitama. Tegemist on

teenistuslikul eesmärgil antud käsuga. Käsk on antud lähtudes Kaitseväe põhiülesande

täitmisest ja arvestades riskianalüüsi olulist aspekti - riigikaitselist töökohustust. Kaitsevägi

on ülesehituselt süsteemne tervik, kus iga ametikoht on eesmärgipärane. Kaitsevägi peab

olema valmis reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks

valmis olema. Kaitseväe põhiülesande täitmiseks on oluline isikkoosseisu võimalikult suurel

hulgal kohalolu. Tegevteenistus ei ole ega saa olla distantsilt ja kaitseväelaste tegevust

toetavad tugitegevused toimuvad samuti kontaktsena. Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse

nr 103 „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu

moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti- või töökoha loomise ning muutmise ja

andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel on Kaitseväe juhataja 21.04.2017

käskkirjaga 190P määranud 100% Kaitseväe ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega

ametikohaks (20.10.2022 vastuse lisa 4). Eelnevast tulenevalt on Kaitseväes kõik ameti- ja

töökohad riigikaitselise töökohustusega. Arvestades, et Kaitsevägi on sõjaväeliselt

korraldatud valitsusasutus, siis teenistuja nakatumine COVID-19-sse võib häirida või

mõjutada Kaitseväe jaoks oluliste tegevuste toimimist. Kaitseolukorra muutumisel ei ole

teenistujal õigust otsustada, kas ta soovib oma teenistusülesandeid täita ning on kohustatud

viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha asukohta. Isik peab olema valmis koheselt

ilmuma teenistusse ja seda ka raskes pandeemia olukorras ning üldist kaitsevõimet

kahjustamata., mis tähendab, et isikul tuleb igal juhul asuda teenistusse ja täita oma

tööülesandeid. Riigikohus on 25.11.2021 määruse 3-21-2241 punktis 31 leidnud, et

„Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel toimuv vaktsineerimine on käsitatav

teenistusülesande täitmisena. Käskkirja nr 162 p 5 jättis teenistujatele võimaluse esitada tõend

vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste kohta“. Tallinna Ringkonnakohus on

30.11.2021 kohtumääruse nr 3-21-2237 p-s 14 leidnud, et teatud tegevusvaldkondades

tegutsemiseks tuleb arvestada mitte ainult isiklike, vaid ka avalike huvidega ning sellest

tulenevalt tuleb vajadusel eelistada isiklikele huvidele avalikke huve. Kaebajal oli võimalik

kaaluda, kas tema jaoks oli olulisem jätkata teenistust Kaitseväes ja esitada nõutav tõend või

mitte vaktsineerides teostada ennast teises valdkonnas. Samas määruses märgib ka kohus, et

teadmata on, millisel ajahetkel võib riigi julgeolekut puudutav kriisiolukord tekkida. Kui riigi

julgeolekut puudutavas kriisiolukorras peaks hakkama kõiki inimeste immuniseerimata

jätmisest tekkivaid riske uuesti läbi mõtlema ja otsima kõigile sobivaid lahendusi, ei saaks

Kaitsevägi keskenduda kriisiolukorras oma peamise ülesande täitmisele, s.o tagada Eesti riigi

kaitsevõime ja riigi julgeolek.

Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustik“ p 9

kohaselt lähtutakse Kaitseväe eesmärkide saavutamisel võrdse kohtlemise põhimõttest.

Kaitseväelane allutab kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe huvidele. Kaebaja ei ole

varem sisemäärustiku ega KVTS sätestatu osas vastuväiteid esitanud, mis tähendab, et kaebaja

on nendega nõustunud ja kohustus neid sätteid täitma. Seega oli vastustajal õigus nõuda

kaebajalt käskkirja nr 162 p 4 täitmist. KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus

suulises, kirjalikus või märguande vormis. Sama paragrahvi lg 7 alusel on käsu saaja

kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka

teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. Riskianalüüsi

seletuskirja kohaselt on Kaitseväe eesmärk tagada ja hoida riigi kaitsevõimet. Riskianalüüs on

objektiivne, lähtub teaduslikult tõendatud alustest ja vastab riskianalüüsi eesmärgile ja nõuetele.

Tööandja seadusest tulenev kohustus on koostada riskianalüüs ning ette näha riskide

maandamise meetmed. Riskianalüüsis nähakse muuhulgas ette tegevuste kavandamine riski

kõrvaldamiseks või vähendamiseks ning tööandja peab riskianalüüsi uuendama, kui on

ilmnenud uusi andmeid ohuteguri mõju kohta inimese tervisele. Tõsisemaid tervisehäireid

põhjustavad tegurid tuleb maandada eelisjärjekorras. Töökeskkonnas esinevaid riske ei

hinnata isiku, vaid teenistuskoha põhiselt. COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi

koostamisega alustati Kaitseväes jaanuaris 2021 ning toonaseks eesmärgiks oli välja selgitada

valdkondade põhiselt nakatumise riskid. Samal ajal oli alles alustatud Kaitseväes

vaktsineerimise võimaldamisega ning esmalt suunati võimalus vaktsineerimiseks kõrgema

riskiga valdkondade teenistujatele. Riskianalüüsi tulemusena nähtus, et riskitase on kõrgem

tegevväelaste, julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades

võrreldes väljaõpet toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi

30.03.2021 käskkirjaga nr 79. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel

2021 Kaitseväes ja riigis üldiselt, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning

deltatüvi muutunud domineerivaks.

23.08.2021 vastu võetud Vabariigi Valitsuse korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 25 kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui

alfatüvi. Terviseameti 02.08.2021 koostatud analüüsi kohaselt oli nakatamiskordaja üle-

eestiliselt 1,55 (piirid 1,45 - üle 1,6). R on kasvutrendis, mis on seotud nii Delta tüve

domineerimisega kui ka ürituste läbiviimisega. Kõrgeim oli Kaitseväes nakatumiste arv

aprillis 2021, kus haigestunute arv ületas 300 (max 344) ning isolatsiooni määratud

teenistujate arv oli üle 1200 (max 1273) (31.08.2021 riskianalüüsi lk 4). Sõltumata sellest, et

isik ise ei haigestunud tuli tal jääda karantiini kümneks kalendripäevaks kui tema

lähikontaktsel oli diagnoositud COVID-19 haigus. Seevastu vaktsineeritud teenistujad ei

pidanud lähikontaktsetena viibima karantiinis ja said jätkata teenistusülesannete täitmist.

(Vabariigi Valitsuse 28.05.2021 korraldus nr 212, p 5). Rakendusviroloogia professor Andres

Merits väitis, et deltatüve puhul on vaktsiinide efektiivsus ülikõrge. Ka professor Irja Lutsar

kinnitas, et elanikkonna vaktsineerimine kahe doosiga on ennekõike see, mis selle vastu aitab

võidelda. Teadusnõukoja liige ja Tartu Ülikooli matemaatilise statistika professor Krista

Fischer on 23.08.2021 avaldanud Eesti juuli- ja augustikuu andmete põhjal koostatud

diagrammi, millest nähtub, et täielikult vaktsineeritud inimestel on 4 korda väiksem tõenäosus

nakatuda kui isikutel, kes pole vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud (31.08.2021

riskianalüüsi joonis 4).

Olemas olnud teadusuuringute ja hinnangute valguses tunnistas Kaitseväe juhataja käskkirja

nr 162 p-ga 1 kehtetuks 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 kinnitatud riskianalüüsi. Käskkirja nr 162

punktiga 2 kinnitas Kaitseväe juhataja „Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline

ohutegur. COVID-19" koos tegevuskavaga. Tegevväelaste suhtes ei toonud käskkirjaga nr

162 kinnitatud riskianalüüs kaasa muudatust vaktsineerimise nõude osas võrreldes 30.03.2021

kinnitatud riskianalüüsiga. Kaebajal oli vaktsineerimise kohustus alates 30.03.2021. Samal

ajal kehtis testimise kohustus neile ametikohtadele, kellele ei kohaldunud

vaktsineerimiskohustus. Kaitsevägi üldmeetmena esmalt suunas kõik teenistujad 2020

varakevadel kaugtööle, mistõttu katkes igasugune väljaõpe. Seejärel kinnitati käskkirjaga nr 79

riskianalüüs, mis nägi ette vaktsineerimise kohustuse kõrge nakatumise riskiga

tegevuskohtadele. Ülejäänud isikkoosseisule kehtis testimise ja maskikandmise kohustus.

Selgus, et selle meetme rakendamine ei olnud eesmärgipärane ja endiselt olid Kaitseväe

tööprotsessid häiritud. Testimise võimaluse jätkamine ei oleks sama tõhus meede, sest ei

takista testi teinud isiku nakatumist ega viiruse levitamist. Samuti näitas test vaid

hetkeolukorda ega olnud seega usaldusväärne pikemaajalises perspektiivis.

TTOS § 121 lg 3 sätestab, et töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete

kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi. Tööandja

kohustus on tagada ohutu töökeskkond, rakendades selleks vajalikke meetmeid, mis tähendab,

et testimise kulu ei tohi jätta töötaja kanda, mis tähendaks Kaitseväele ka märkimisväärset

materiaalset kulu nii testide ostmise kui ka ohtlike jäätmete käitlemise mõttes.

Vaktsineerimisnõude üks eesmärke on vähendada lisakoormust, mis tekiks immuniseerimata

teenistujate nakkusohutuse tagamise ja nendele vajalike eritingimuste tõttu (Tallinna

Ringkonnakohtu 29.12.2021 määrus nr 3-21-2549 p 16). Seega on riskianalüüsi tegevuskavas

leitud, et meede riskitasemel keskmine-kõrge on vaktsineerimine. Kui asutuses on asutuse

juht kehtestanud kohustuse, mis tugineb analüüsil ja Kaitseväes ei ole mitte ühtegi töökohta,

kus võiks töötada testimisega või maski kandmisega ilma vaktsineerimata, siis ei olnud ka

kaebaja puhul võimalik muid meetmeid kasutada. Ka Riigikohus leidis 25.11.2021 määruses 3-

21-2241, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel

ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste

nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada

teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused

teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid

vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite

kohta praegu ei ole (p-d 27–28). Riskianalüüsi kui dokumendi eesmärk pole selles erinevate

otsuste vastuvõtmine, vaid töökeskkonnas vastavate riskide esinemise ja esinemiste tasemete

välja selgitamine, sh riskide maandamise võimalused. Kaitsevägi on koostanud TTOS sätetele

vastavalt riskianalüüsi, esitanud analüüsi selgitused ning nende põhjal on kinnitatud

tegevuskava ning vastu võetud töökorralduslik otsus (käskkiri nr 162), mis konkreetselt

kogumina Kaitseväe tegevust arvesse võttes on kõige tulemuslikum ja kokkuvõttes kogu

Kaitseväe isikkoosseisu edaspidist tegevust toetav. Peale vaktsineerimiskohustuse kehtestamist

on saanud Kaitsevägi läbi viia väljaõpet ja õppuseid ning igapäevatööd ilma takistusteta.

Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti sõnul on Kaitseväes kõrge vaktsineerituse taseme

tõttu võrreldes ühiskonnaga üldiselt olukord selgelt parem. Pidevalt täienevatel

teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud

prognoosotsust õigusvastaseks. Hinnata tuleb seda, kas vastustaja prognoos korralduste

andmise või muutmise aja seisuga oli põhjendatud ja kas sellest lähtudes valitud meetmed

olid põhjendatud. (Tallinna Halduskohtu 10.06.2022 otsus nr 3-21-2732, p 24). Kaitseväe

seisukohta toetab ka Riigikohtus korduvalt väljendatud seisukoht, et ennetava meetme

eesmärgiks ei ole karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme

rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud

teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme

rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et

õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse

kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, st arvestada saab neid asjaolusid, mis olid

haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme

õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis

ilmnesid pärast meetme rakendamist. (Riigikohtu nr 3-3-1-88-14, p 16; nr 3-3-1-63-09, p 16;

nr 3-3-1-33-10, p 12). Riigikohtu seisukoht kattub ka ELTL tuleneva ettevaatuspõhimõttega

(Euroopa Üldkohtu otsus T-710/21 ja teised seal viidatud lahendid). Kaitsevägi ei ole

vaktsiinide tõhususe hindamiseks/kaalumiseks pädev asutus. Samuti ei ole Kaitsevägi pädev

asutus sellekohaseid täiendavaid uuringuid tegema või vaktsiinide ohutust kahtluse alla

seadma. Tegemist ei ole asjaoluga, mida peab tööandja kaaluma, kui Eestis kasutusel olevatele

vaktsiinidele on müügioad antud, mis tähendab, et nende ohutust ja toimet on piisavalt uuritud

ning nende kasutamine on lubatud. Seega ei pidanud vastustaja eelnimetatud asjaolusid

meetme kehtestamisel kaaluma.

Alates 03.03.2021 oli kohustus vaktsineerida kõrge riskitasemega ametikohtadel. Hoolimata

korduvatest märgukirjadest seda korraldust ei täidetud, järelikult ei olnud leebema meetmega

võimalik tagada eesmärgi saavutamist. Teenistujate ebavõrdne kohtlemine tuleb kõne alla

olukorras, kus sarnastele tunnustele vastavaid teenistujaid ebavõrdselt koheldakse.

Kaitseväes kohaldub tõendi esitamise nõue kõikidele ametikohtadele, seega ei kohelda ühtegi

töökohta erisustega. Praegusel juhul tugineb tööandja seisukoht objektiivsel riskianalüüsil.

Kaebaja ei ole võrdses olukorras isikutega, kes viibivad vanemapuhkusel, sest

vanemapuhkusel viibijatega on teenistussuhe peatunud ja kaitseolukorra muutumisel ei ole

neil kohustust asuda teenistuskohustusi täitma. Kaebajal seevastu oli kohustus olla valmis igal

hetkel asuda täitma teenistusülesandeid tööandja poolt määratud kohas. Tööandjal on

kohustus riskianalüüsi üle vaadata ja pidevalt uuendada ettevaatusprintsiibil, kuid see ei

tähenda, et tööandjal oleks kohustus ennustada meetmete tõhusust aasta pärast. Meetmed

peavad olema tõhusad nüüd ja praegu. COVID-19 puhul oli tegemist uudse ohtliku

nakkushaigusega, mille kohta teave täienes pidevalt. Kaitseväe juhatajal puudus pädevus

eirata Vabariigi Valitsuse korraldust nr 212, mis nägi ette karantiini ja isolatsiooni

tingimused nakatunud isikute puhul. TTOS-st tuleneva tööandja kohustuse kohaldamisel

töötaja tervisekontrolli korraldamiseks tuleb arvestada KVTS § 192 lg-ga 1, mille kohaselt

kaitseväelase ja asendusteenistuja teenistustingimustele kohaldatakse TTOS, arvestades

käesolevas seaduses sätestatud erisusi. KVTS § 83 p 6 näeb ette erisuse, et tegevteenistusse

võetakse isik, kes vastab tegevväelase tervisenõuetele ning KVTS § 98 lg 1 p 2 kohaselt

toimub arstlik läbivaatus ja tervisenõuete vastavuse hindamine Kaitseväe arstlikus komisjonis

määramata või määratud ajaga tegevteenistuse korral igal kolmandal aastal katkematusse

tegevteenistusse asumisest arvates. Kaitseväe juhataja 02.04.2013 käskkirjaga nr 78

kinnitatud „Kaitseväe sisekorraeeskirja“ (20.10.2022 vastuse lisa 5) p 63 nägi ette, et

käesoleva eeskirja p-des 61 ja 62 sätestatut ei kohaldata tegevväelastele. Tegevväelaste

terviseuuringuid teostatakse Kaitseväeteenistuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktidega

ettenähtud korras. Kaebaja näol oli tegemist tegevväelasega, kelle terviseseisundit ei hinnanud

töötervishoiuarst, vaid Kaitseväe arstlik komisjon.

Kaitseväe koosseisu kuulub

meditsiiniüksus, mis lähtub oma töös Kaitseväe spetsiifikast ja mida juhib peaarst. Kaitseväe

riskianalüüsi koostamisse oli kaastatud Kaitseväe meditsiiniüksus, sh Kaitseväe peaarst.

Sotsiaalministeerium on oma selgituses (20.10.2022 vastuse lisa 6) määruse 144 § 6 lg 3 sätte

tõlgendamise osas juhtinud tähelepanu, et töötervishoiuarst ei hinda, kas töötajale on

vaktsineerimine vastunäidustatud või mitte. Kaitsevägi korraldas vaktsineerimise Kaitseväe

meditsiiniüksustes arstliku järelevalve all. Vastustaja leiab määruse 144 § 6 lg 3 ja määruse

seletuskirja tõlgendades, et sättes nimetatud vajalikkuse ja sobivuse üle konsulteerimisel on

silmas peetud, et riskianalüüsi koostamisel hinnatakse, kuidas on tööandjal vaktsineerimist

kõige otstarbekam töötajatele korraldada ning sätte eesmärk ei ole riskianalüüsi koostamisele

eelnevalt iga üksiku töötaja puhul vaktsineerimise vastunäidustuse väljaselgitamine. Vastava

tõendi saanuks töötajale väljastada tema perearst või raviarst. Käskkirjaga nr 162 on Kaitseväe

juhataja andnud Kaitseväe peaarstile pädevuse otsustada olukorrapõhiselt meditsiiniliste

vastunäidustuste üle, lähtudes talle esitatud arstlikust hinnangust. Kaebaja ei ole tõendit

meditsiiniliste vastunäidustuste kohta esitanud.

Vastustaja leiab, et kaebaja teenistusest vabastamise 05.10.2021 käskkiri nr 295P on

õiguspärane. Kaitseväe juhataja on 30.03.2021 kinnitanud käskkirjaga nr 79 riskianalüüsi,

mille kokkuvõttes on leitud, et üldistatult võib lugeda kõrge nakatumise riskiga tegevväelaste,

julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondi ning vaktsineerimine oli

kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt parim ja

kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Kaebaja ametikoht oli tegevväelase

ametikoht ning riskianalüüs oli talle teatavaks tehtud 31.03.2021 dokumendihaldusprogrammi

vahendusel. 31.08.2021 muudeti varasemat riskianalüüsi, mille tulemusel muutusid kõik

Kaitseväe töökohad vaktsineerimiskohustusega töökohtadeks, sest selgus, et kui isegi osade

teenistuskohtade puhul on teatud ajaperioodi jooksul võimalik hoida teatud isoleeritust, siis

Kaitseväe ülesannete ja riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ning tööprotsesside

efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada.

Riskianalüüsis ettenähtud nõude täitmiseks andis Kaitseväe juhataja eraldi tähtaja nõude

täitmise tõendamiseks hiljemalt 14.09.2021. Kaebaja oli teadlik enda ametikohal kehtivast

vaktsineerimise nõudest juba 5 kuud. Kuna kaebaja tähtajaks nõutud tõendit ei esitanud,

alustati tema suhtes haldusmenetlust ning talle anti Toetuse väejuhatuse ülema 27.09.2021

teatisega nr TVJ-1.2-3.2/21/27435-1 teada, et tegevteenistuses jätkamiseks on tal õigus

hiljemalt 05.10.2021 puudus kõrvaldada, esitades nõutud tõendi. Samuti anti teada, et nõutava

dokumendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi temaga teenistussuhte alates 06.10.2021.

Kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited enda tegevteenistussuhte lõpetamise

kohta hiljemalt 05.10.2021. Kaebaja tähtajaks tõendit ei esitanud, vaid esitas 05.10.2021

vastuväite (kaebuse lisa 4), sisuga: „Ma ei saa esitada KVJ 31.08.2021 käskkirja nr 162

punktis 4 nõutud dokumenti, kuna mul ei ole seda ja puudub võimalus seda seaduslikult

hankida“. Kuna kaebaja tõendit ei esitanud ning tema vastuväide polnud sisuline, siis

vabastati isik Toetuse väejuhatuse ülema 05.10.2021 käskkirjaga nr 295P tegevteenistusest ja

ametikohalt. 05.10.2021 käskkiri nr 295P vastab HMS § 54 nõuetele, sisaldab õiguslikke ja

faktilisi asjaolusid ning viidet haldusakti andmise aluseks olevale riskianalüüsile. Samuti on

käskkirjas 295P välja toodud põhimotiivid. Käskkirjaga nr 162 kinnitatud riskianalüüsist

tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega

kaasneb inimeste vaheline nakatumisrisk. Kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber

korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada on Kaitseväe juhataja

käskkirjaga nr 162 ja 31.08.2021 e-kirjaga kohustanud teenistujaid esitama tõendi, mida

kaebaja ei olnud esitanud. Tõendi esitamise nõue on kehtestatud TTOS alusel ning tõendi

mitte-esitamine on KVTS § 86 p 7 muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav

asjaolu ning tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus, millest tulenevalt isik

tegevteenistusest vabastati.

Kaebaja arvates on ebaproportsionaalne, kui üle 30 aasta laitmatut tegevteenistuse staaži

omavaid teenistujaid vabastatakse niivõrd lühikese etteteatamistähtajaga teenistusest üksnes

seetõttu, et teenistuja ei saa kaudselt meditsiinilistel põhjustel või ei soovi siseveendumuse

tõttu või muudel olulistel isiklikel kaalutlustel ennast vaktsineerida ühe konkreetse

vaktsiiniga. Vastustaja hinnangul nõude täitmisest etteteatamise tähtaeg ei olnud lühike ning

kaebaja teadis nõudest juba 2021. aasta kevadel. Vastustaja leiab, et kaebaja laitmatu

teenistuskäik ühelgi viisil ei seondu kaebaja võimaliku nakkusohtlikkusega ning on seega

asjakohatu väide. Kaebaja subjektiivne hinnang enda eeskujulikule teenistusele ei ole

riskianalüüsi muutmise aluseks. Kaebaja leiab, et tal on õiguspärane ootus olla edasi

teenistuses vähemalt kuni pensionile jäämiseni. Vastustaja sellise hinnanguga ei nõustu.

Õigust tööle kui sellisele ei ole olemas ning alati on risk töökaotuseks. PS §-s 29 sätestatud

õigus valida endale elukutse, tegevusala ja töökoht ei ole absoluutne. See õigus on kaebajal

küll olemas, kuid teisest küljest tuleb Kaitseväel tagada teenistujate ohutus, asutuse

toimepidevus ning laiemalt riigi kaitsevõime. Need on kaalukamad kaebaja huvist töökoha

säilitamiseks. Kaebajal oli võimalik valida, kas ta esitab tõendi või leiab rakendust mõnes

muus valdkonnas. Kaebaja pensioniõiguslik staaž, mille olemasolul sai isik 50-aastaseks

saades pensionile minna, oli täitunud. Kaebaja on teinud teadliku valiku tõendi

mitteesitamisega.

Vastustaja hinnangul kaebaja taotlus ATS § 105 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks

tunnistamiseks ei ole põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja hinnangu ja tõlgendusega

ATS § 105 lg 1 osas, et sätte kaebeõiguse piirangud ei ole proportsionaalsed. Riigikohus on

asunud seisukohale, et teatud vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise

võimaluse. Tegemist on olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise

alus, mille kohaldamise osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub

teenistusest vabastamisel teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS § 88) ja teenistusest

vabastamisel asjaolude tõttu, mis välistaksid ametniku teenistusse võtmise (ATS § 95).

Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et kui ametnik vabastati teenistusest õigusvastaselt, kuid

tegelikult esineb õiguslik alus, mis kohustab ametiasutust ametnikku teenistusest vabastama,

siis ei ole ennistamise nõuet võimalik rahuldada (Riigikohtu lahenda asjas nr 3-3-1-7-05).

Vastustaja leiab, et käesoleval juhul on tegu olukorraga, mis välistaks isiku teenistusse

ennistamise, kuna 31.08.2021 käskkirja nr 162 kohaselt tuli tõend esitada kõigil Kaitseväe

teenistujatel ja selle mitteesitamine on muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav

asjaolu ning tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja

hinnanguga, et ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetavat hüvitist ei ole mõeldav kohaldada

kaitseväeteenistuja puhul, kuna spetsiifiline erialane ettevalmistus sisuliselt ei võimaldagi

leida muud erialast tööd. Kaebaja ei ole oma kaebuses ega seisukohas välja toonud, milline on

spetsiifiline ettevalmistus, mis piirab tema võimalusi tööturul. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja

teenis Kaitseväes, ei tähenda, et see on ainuke argument, millega tuleb arvestada ja muid

tegureid arvesse võtma ei pea.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ning vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas

esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata.

Haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas vanemveebel O.P vabastamine Kaitseväe toetuse

väejuhatuse ülema 05.10.2021 käskkirjaga nr 295P staabi personalijaoskonna staabiallohvitseri

ametikohalt ja tegevteenistusest seoses tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega oli

õiguspärane või mitte.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt kohus hindab haldusakti ja

toimingu õiguspärasust haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Osundatud

sätte seletuskirjas on sedastatud (eelnõu 755 SE): „Tegemist on kaaluka põhimõttelise

normiga nii õiguskaitse efektiivsuse kui ka täitev- ja kohtuvõimu vahekorra piiritlemise

seisukohast. Kontrollitava haldusotsuse tegemisest on halduskohtu otsuse tegemise ajaks

tavaliselt möödunud umbes üks aasta, pahatihti enam. Selle aja jooksul muutuvad sageli

haldusotsuse või kaebaja nõude aluseks olevad asjaolud. Kaebuse põhjendatuse hindamisel on

määrava tähtsusega, kas kohus arvestab neid muutusi. Senist kohtupraktikat läbib põhimõte,

et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmise aja seisuga. Seda põhimõtet ei

ole eelnõus peetud võimalikuks ega vajalikuks muuta ning seda on laiendatud ka

toimingutele. Asudes haldusakte hindama hilisemate asjaolude valguses, ei teostaks kohus

enam haldusakti üle õiguslikku kontrolli, vaid asuks ise täitevvõimu eest otsuseid tegema.“

Kaitseväe toetuse väejuhatuse ülema 05.10.2021 käskkirjaga nr 295P vabastati vanemveebel

O.P staabi personalijaoskonna staabiallohvitseri ametikohalt ja tegevteenistusest seoses

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavusega ning arvati reservi alates 06.10.2021.

Tegevteenistusest vabastamise käskkirjas selgitati, et KVTS § 86 p 7 kohaselt ei võeta

tegevteenistusse isikuid, kelle puhul esineb muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist

välistav asjaolu. Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 alusel kehtib

kaitseväeteenistusse võtmise tingimusena p-s 4 sätestatud dokumendi nõue. KVTS § 140 lg 1

p 4 järgi on tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus tegevteenistusest vabastamise

alus. Käskkirja nr 295P kohaselt seisuga 14.09.2021 ei olnud vanemveebel O.P Kaitseväe

juhataja nõutud dokumenti esitanud, seega esines tema suhtes muu seaduses sätestatud

teenistusse võtmist välistav asjaolu, mis on tegevteenistusest vabastamise aluseks.

Kaitseväe juhataja 30.03.2021 käskkirjaga nr 79 kinnitati „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur.“ (edaspidi käskkiri nr 79). Nimetatud käskkirja nr 79

kokkuvõttes on leitud, et üldistatult võib lugeda kõrge nakatumise riskiga tegevväelaste,

julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondi ning vaktsineerimine on

hetkel kõrgete nakatumisvõimalustega ja kõrge riskitasemega valdkondadele teadaolevalt

parim ja kindlaim meede viiruse leviku maha surumiseks. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli sel

ajal tegevväelane.

Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirjaga nr 162 kinnitati „Töökeskkonna ohutegurite

riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19“, mille p-ga 1 tunnistati kehtetuks 30.03.2021

käskkiri nr 79. Sama käskkirja p-ga 2 kinnitati riskianalüüs ja tegevuskava. Riskide hindamise

tulemusel jõuti järeldusele, et Kaitseväe ülesannete, riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks

ning tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes

rakendada, millest tulenevalt eeldavad kõik Kaitseväe ameti- ja töökohad teenistusalaseid

kontakte, millega kaasneb inimestevaheline nakatumisrisk. Käskkirjas leitakse, et kuna

tööandjal ei ole võimalik tööd ümber korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt

maandada, siis on Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p 4 järgi kohustanud Kaitseväe

teenistujaid esitama ühe järgnevatest tõenditest: - COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise

alustamise (esimene doos), - vaktsineerimiskuuri läbimise või - COVID-19 läbipõdemise

tõend. Nimetatud tõendi esitamine kinnitab vastavust tegevteenistuse nõuetele. Tõendi

esitamise tähtajaks määrati 14.09.2021. Samaks kuupäevaks oli võimalus esitada ka COVID-19

haiguse vastast vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste tõend.

Kaitseväe juhataja edastas 31.08.2021 kõikidele Kaitseväe teenistujatele e-kirjaga

pöördumise, milles kordas riskianalüüsi kinnitamist, selle põhjendusi ning kohustust tutvuda

allkirja vastu Kaitseväe e-õppe keskkonnas riskianalüüsiga ning esitada tähtajaks vastav

tõend. Kaebaja on e-õppe keskkonnas riskianalüüsiga tutvumist kinnitanud 10.09.2021.

Kaitseväe 27.09.2021 teatisega nr TVJ-1.2-3.2/21/27435-1 juhiti kaebaja tähelepanu

asjaolule, et ta ei ole 21.09.2021 seisuga Kaitseväe juhataja nõutud dokumenti esitanud.

Kaebajale anti võimalus esitada nõutud tõend, samuti oma seisukohad/vastuväited hiljemalt

05.10.2021. Teatises selgitati, et nõutava dokumendi esitamata jätmisel lõpetab Kaitsevägi

kaebajaga teenistussuhte alates 06.10.2021. Kaebaja teavitas 05.10.2021 vastustajat, et ta ei saa

esitada KVJ 31.08.2021 käskkirja nr 162 punktis 4 nõutud dokumenti, kuna tal ei ole seda ja

puudub ka võimalus seda seaduslikult hankida. Vaidlus puudub, et nõutud tõendit kaebaja

vastustajale ei esitanud, samuti tõendit meditsiiniliste vastunäidustuste kohta.

Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2021 kohtumääruse asjas nr 3-21-2071 p 10 esimese

lause kohaselt käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada otseseks

vaktsineerimiskohustuseks. Riigikohtu halduskolleegium 25.11.2021 kohtumääruses asjas nr

3-21-2241 (p 19) leiab, et „/…/ Käskkirja nr 162 p 4 tühistamise korral oleks kaebaja

teenistusest vabastamine vältimatult õigusvastane. Kolleegiumi esialgsel hinnangul on

käskkirja nr 162 p 4 tühistamine pigem vähetõenäoline/…/“. Sama kohtulahendi p-s 20

Riigikohus on asunud seisukohale, et käskkirja nr 162 p-ga 4 kehtestatud nõuet ei saa pidada

otseseks vaktsineerimiskohustuseks.

Kaebaja arvates vaidlusaluse tõendi esitamise nõue ei tulene seadusest. 27.09.2021 teatises on

märgitud, et KVTS § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe juhatajale muu seaduse

alusel nõutava dokumendi. Teatise kohaselt kuna tööandjal ei ole võimalik tööd ümber

korraldada ja riski ei saa teiste meetmete abil piisavalt maandada, on Kaitseväe juhataja

käskkirjaga nr 162 kohustanud kaebajat Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg

1 p 3, Kaitseväe korralduse seaduse (KKS) § 24 p 1, p 111, Vabariigi Valitsuse 05.05.2000

määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja

tööohutuse nõuded” alusel esitama kas COVID-19 haiguse vastase vaktsineerimise alustamise

(esimene doos) või vaktsineerimiskuuri läbimise või COVID-19 läbipõdemise tõendi. Kaebaja

leiab, et eelviidatud seadustest ei tulene Kaitseväe juhataja käskkirjaga nõutavate

dokumentide esitamise kohustust. Kaitseväe tegevus teenistujate vaktsineerimisele

kohustamisel lähtub mitte Kaitseväes nakkuse leviku Põhiseadusele vastava

(proportsionaalse) tõkestamise, vaid inimeste vaktsineerimisele sundimise eesmärgist, mida ei

saa pidada põhiseaduspäraseks.

Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 83 lg 2 p 5 kohaselt peab isik esitama Kaitseväe

juhatajale muu seadusega või seaduse alusel nõutava dokumendi. TTOS sätestab töötajate ja

ametnike tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja

kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel. Vastavalt TTOS § 13 lg 1 p-le

3 on tööandja kohustus korraldada töökeskkonna riskianalüüs. Määruse nr 144 § 6 lg 2 p 11

kohaselt oli tööandjal kohustus tagada SARS-CoV-2 viiruse leviku korral töökeskkonnas teiste

inimestega kokku puutuvate töötajate nakkusohutus eelkõige läbi töötajate COVID-19 haiguse

vastase vaktsineerimise tagamise, SARS-CoV-2 nakkusohutust kinnitava tõendi kontrollimise

või töötajate testimise SARS-CoV-2 testiga. Tulenevalt KKS § 23 lg-st 1 ja Kaitseväe

põhimääruse § 3 lg-st 1 juhib Kaitseväge ainujuhtimise põhimõttel Kaitseväe juhataja.

Kaitseväe põhimääruse § 3 lg 1 täpsustab, et Kaitseväe juhataja ülesanded sätestatakse seaduse

ja selle alusel antud õigusaktiga. KKS § 24 p 111 kohaselt kehtestab Kaitseväe juhataja

Kaitseväe tegevust reguleerivad eeskirjad ja korrad, sh sisekorra.

Vastustaja viitab Riigikohtu 25.11.2021 määrusele nr 3-21-2241 p-s 23, kus on asutud

seisukohale, et vaktsineerimisnõuded võivad olla väga erineva intensiivsusastmega sõltuvalt

kestusest, kohustuse otsesest või kaudsest iseloomust, nõudega seotud hüvede olulisusest,

isiku suhtest avaliku võimuga ning vaktsiini manustamisega kaasnevatest riskidest ja nende

hindamise võimalustest. Sellest tulenevalt võivad ka nõuete õiguslikud alused erineda.

Riigikohtu senist praktikat arvestades ei saa välistada vaktsineerimisnõuete kehtestamist

madalama astme õigusaktiga seaduse alusel (Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-8-

09, p 160; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus nr 5-19-40/36, p 50). Riigikohus

leidis 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241, et Kaitseväes kehtestatud vaktsineerimiskohustusele

alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei aita lisaks suurtele

kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja vaktsineerimisnõude

eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse. Samuti on Riigikohus

leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide efektiivsusele ja tõsiselt

võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt

kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28).

Riigikohus sedastas 25.11.2021 kohtumääruse nr 3-21-2241 punktis 24, et „Kaitseväe juhataja

31. augusti 2021. a käskkirja kui halduse siseakti p-le 4 võivad anda piisava aluse töötervishoiu

ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144

„Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 6

lg 2 p 11. TTOS § 1 lg 2 järgi laieneb see seadus ka kaitseväelaste teenistustingimustele niivõrd,

kuivõrd eriseadusega või nende alusel kehtestatud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. TTOS

§ 4 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2 on tööandjale antud õigus kehtestada ettevõttes (sh riigiasutuses)

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Seda õigust ei piira KVTS § 31 lg 6, sest TTOS § 13 lg 2

lubab sõnaselgelt kehtestada õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded ning KVTS ega selle

rakendusaktid ei sätesta rangemate tingimuste kehtestamise õiguse suhtes erandit.“ Riigikohus

on sama määruse p-s 31 leidnud, et „Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel toimuv

vaktsineerimine on käsitatav teenistusülesande täitmisena. Käskkirja nr 162 p 5 jättis

teenistujatele võimaluse esitada tõend vaktsineerimist tõkestavate meditsiiniliste näidustuste

kohta“.

Vabariigi Valitsuse 23.09.2016 määruse nr 103 „Täiendavate riigikaitselise töökohustusega

ameti- ja töökohtade loetelu ning loetelu moodustamise, riigikaitselise töökohustusega ameti-

või töökoha loomise ning muutmise ja andmete esitamise kord“ § 2 lg 1 p 10 ja § 2 lg 3 alusel

on Kaitseväe juhataja 21.04.2017 käskkirjaga nr 190P määranud 100% Kaitseväe

ametikohtadest riigikaitselise töökohustusega ametikohaks. Seega Kaitseväes on kõik ameti- ja

töökohad riigikaitselise töökohustusega.

O.P oli tegevväelane, kes oli teenistuses staabi personalijaoskonna staabiallohvitseri ametikohal.

Vaidlust ei ole, et kaebaja puhul oli tegemist teenistujaga, kes ei saanud töötada distantsilt ja

kontaktivabalt.

Kaitseväe juhataja 31.08.2021 käskkirja nr 162 p 4 alusel kehtestati kõigile Kaitseväe

teenistujatele töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse

vastu. Vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19 läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise

nõue kehtestati TTOS § 134 alusel läbi viidud töökeskkonna riskianalüüsi tulemusel.

Riskianalüüs ja seda kinnitav käskkiri on antud kehtiva seaduse alusel ning on õigusruumis

kehtivad. Eeltoodust nähtuvalt tuleneb vaktsineerimiskuuri läbimist või COVID-19

läbipõdemist kinnitava tõendi esitamise nõude kehtestamise õigus seadusest, seega on

tegemist muu seaduse alusel nõutava dokumendiga, mille teenistuja pidi tööandjale esitama.

Kaebaja hinnangul on käskkiri nr 162 KKS § 33 lg 1 p-s 3 nimetatud tühine käsk, mida sama

paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi anda ja lg 3 kohaselt ei pea täitma. Vastustaja sellise

käsitlusega ei nõustu ning osundab, et KKS § 29 lg 1 kohaselt on käsk ülema tahte väljendus

suulises, kirjalikus või märguande vormis ning sama paragrahvi lg 7 alusel on käsu saaja

kohustatud vastuvaidlematult täitma saadud käsud. Käsu saaja on kohustatud täitma ka

teenistusalased käsud, mille täitmise kohustus ei tulene tema ametikohast. KKS § 33 lg 1 p 3

kohaselt on käsk tühine ka siis, kui käsk ei ole antud teenistuslikul eesmärgil, välja arvatud

KKS §-s 30 sätestatud juhtudel. Antud juhul käsk oli antud lähtudes Kaitseväe põhiülesande

täitmisest ja arvestades riskianalüüsi olulist aspekti - riigikaitselist töökohustust. Vaidlust ei

ole, et Kaitseväe põhiülesanne on kaitsevalmiduse alalhoidmine läbi sõjalise jõu loomise, mis

on (peab olema) alalises valmisolekus. Kaitsevägi on oma ülesehituselt süsteemne tervik, kus

iga ametikoht on eesmärgipärane. Samuti vaidlust ei ole, et Kaitsevägi peab olema valmis

reageerima ja koonduma ettenähtud aja jooksul ning isikkoosseis peab selleks valmis olema.

Vastustaja selgituse kohaselt kaitsevalmiduse muutmisele eelnevad tegevused peavad olema

proaktiivsed ning arvestama maksimaalselt ühelt poolt kõrgenenud ohutasemel tekkivaid

Kaitseväe vajadusi ning teiselt poolt kindlustama personali tegevuse efektiivsuse ja

jätkusuutlikkuse ning Kaitseväe põhiülesande täitmiseks on oluline isikkoosseisu võimalikult

suurel hulgal kohalolu. Vastustaja selgitab, et tegevteenistuses ei saa olla distantsilt ja

kaitseväelaste tegevust toetavad tugitegevused toimuvad samuti kontaktsena.

Vaidlust ei ole, et Kaitsevägi on sõjaväeliselt korraldatud valitsusasutus, seega on ilmne, et

teenistuja nakatumine COVID-19-sse võis häirida või mõjutada Kaitseväe jaoks oluliste

riigikaitseliste tegevuste toimimist. Riigikaitselist töökohustust asutakse täitma riigi

kaitseseisundi muutmisel ning isik on kohustatud viivitamata ilmuma oma töö- või ametikoha

asukohta. Kaitseväes teeniv isik peab olema valmis viivitamatult ilmuma teenistusse, ja seda

ka raskes pandeemia olukorras, üldist kaitsevõimet kahjustamata. Vastustaja väitel

riigikaitseliste töökohustuste täitmiseks ja tööprotsesside efektiivseks toimimiseks ei saa

kontakte vältivat töökeskkonda Kaitseväes rakendada, millest sõltuvalt eeldavad kõik Kaitseväe

ameti- ja töökohad teenistusalaseid kontakte, millega kaasneb ka inimestevaheline

nakatumisrisk.

Riigikohus on 25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 sedastanud, et Kaitseväes kehtestatud

vaktsineerimiskohustusele alternatiivseid meetmeid hetkel ei esine, sest massiline testimine ei

aita lisaks suurtele kuludele vältida kaitseväelaste nakatumist väljaspool teenistust ja

vaktsineerimisnõude eesmärk on just vähendada teenistujate seas nakatumise ohtu üleüldse.

Samuti on Riigikohus leidnud, et praegused teadmised osutavad piisavalt vaktsiinide

efektiivsusele ja tõsiselt võetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt sama tõhusate,

ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta praegu ei ole (p-d 27–28). Riigikohus on

selgitanud, et testimine täiendab vaktsineerimist, aga ei asenda seda. Tallinna

Ringkonnakohus on 24.01.2022 määruses (p 11) asjas nr 3-21-2918 leidnud, et muud viiruse

leviku tõkestamist soodustavad meetmed (nt kaitsemaskide kasutamine, distantsi hoidmine,

desinfitseerimine, teatud olukordades täiendav kiirtestimine) on vajalikud vaktsineerimisest

sõltumata, kuid sellest ei saa järeldada, et vaktsineerimine oleks eesmärgipäratu või ebavajalik

abinõu.

Kaitseväe juhataja 05.04.2013 käskkirjaga nr 95 kinnitatud „Kaitseväe sisemäärustik“ p-i 9

kohaselt Kaitseväe eesmärkide saavutamisel lähtutakse võrdse kohtlemise põhimõttest. Sama

määrustiku p-i 10 kohaselt allutab kaitseväelane kaitseväeteenistuses isiklikud huvid Kaitseväe

huvidele. Kohtu hinnangul vastustajal oli õigus nõuda kaebajalt käskkirja nr 162 p 4 täitmist.

Kaitseväe eesmärk on tagada ja hoida riigi kaitsevõimet, millest sõltuvalt on Kaitsevägi

kohustatud kohaldama meetmeid ka teenistujate tervise kaitseks ja ohutu töökeskkonna

tagamiseks.

COVID-19 viirusega seotud riskianalüüsi kohaselt riskitase oli kõrgem tegevväelaste,

julgeolekuteenistujate, meditsiinitöötajate ja ajateenijate valdkondades võrreldes väljaõpet

toetavate valdkondadega. Kaitseväe juhataja kinnitas riskianalüüsi 30.03.2021 käskkirjaga nr

79. Riskianalüüsi muutmise aluseks oli viiruse leviku olukord suvel 2021 Kaitseväes ja riigis

tervikuna, kui koroonaviiruse levik oli märgatavalt tõusnud ning deltatüvi muutunud

domineerivaks. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p-i 25 kohaselt levis deltatüvi 60% paremini kui

alfatüvi, samuti nakatuti deltatüve tõttu hõlpsamini ning viiruse peiteaeg oli lühem. Kuna

deltatüvi oli agressiivsem levija kui alfatüvi, siis olemas olnud teadusuuringute ja hinnangute

valguses tunnistas Kaitseväe juhataja käskkirja nr 162 p-ga 1 kehtetuks 30.03.2021 käskkirjaga

nr 79 kinnitatud riskianalüüsi. Käskkirja nr 162 p-ga 2 kinnitas Kaitseväe juhataja

„Töökeskkonna ohutegurite riskianalüüs. Bioloogiline ohutegur. COVID-19" koos

tegevuskavaga. Kaebaja oli tegevväelane, kelle terviseseisundit ei hinnanud töötervishoiuarst,

vaid Kaitseväe arstlik komisjon. Töötervishoiuarst ei hinda, kas töötajale on vaktsineerimine

vastunäidustatud või mitte. Kohus lisab, et eelnimetatud tõendi (vastunäidustuse kohta) võis

vajadusel väljastada selleks pädevust omav perearst või eriarst/raviarst.

Kohus märgib, et pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või

täpsustumine iseenesest ei muutnud varem tehtud prognoosotsust õigusvastaseks. Nimetatud

seisukohta toetab ka Riigikohus 25.11.2021 lahendis asjas nr 3-21-2241 (p 27). Kohus saab

hinnata seda, kas vastustaja prognoos korralduste andmise või muutmise aja seisuga oli

põhjendatud ja kas sellest lähtudes valitud meetmed olid põhjendatud (Tallinna Halduskohtu

10.06.2022 otsus asja nr 3-21-2732, p 24). Antud juhul Kaitsevägi ei pidanud kaaluma

meetme kehtestamisel Eestis müügiloa saanud vaktsiinide tõhusust ega seadma kahtluse alla

nende ohutust, kuna Kaitsevägi ei ole selleks pädev asutus. Tööandjal oli kohustus

riskianalüüsi üle vaadata ja seda pidevalt uuendada ettevaatusprintsiibist ning kehtivast ja tol

ajal pidevalt muutuvast olukorrast lähtudes, mis aga ei tähenda, et tööandjal oleks kohustus

ennustada meetmete tõhusust nt aasta pärast (seda ei ole võimalik prognoosida). Kohus

osutab, et kohaldatavad meetmed peavad olema tõhusad nüüd ja praegu (hetkeolukorras).

COVID-19 puhul oli tegemist uudse nakkushaigusega, mille kohta teave pidevalt

täienes/muutus. Riigikohus on leidnud, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku

suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas

kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et

kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on

tõenäoline. Riigikohtu seisukoht kattub ka ELTL tuleneva ettevaatuspõhimõttega (Euroopa

Üldkohtu otsus T-710/21 ja teised seal viidatud lahendid).

Kohus leiab, et kui riigi tavapärane toimimine oli pandeemiast tingituna häiritud, pidi riik

viiruse leviku kontrolli all hoidmiseks osasid riigi funktsioone piirama. Riskianalüüs oli

kehtestatud seaduse alusel tööandja seadusest tuleneva kohustuse täitmiseks riigi kaitsevõime

tagamiseks ning ühtlasi ka kõikidele teenistujatele ohutu töökeskkonna võimaldamiseks.

Kohus leiab, et tegemist oli õiguspärase teenistusalase käsuga, mida on kinnitanud Riigikohus

25.11.2021 määruses asjas nr 3-21-2241 (p 31). Käskkirja nr 162 p-s 4 sätestatud nõude alusel

toimuv vaktsineerimine oli mõistetav/tõlgendatav teenistusülesande täitmisena. Kaebaja,

asudes teenistusse Kaitseväes (kus kehtib nn käsuliin) on nõustunud nii kaitseväeteenistuses

kehtivate tingimustega kui ka põhiõiguste riivega, mida kaitseväeteenistus kaasa toob, millega

nõustub ka kohus. Kaitseväe tegevteenistuses olles kaitseväelane allutab isiklikud huvid

Kaitseväe huvidele.

Kohus leiab, et Kaitsevägi on riskimaandamise meetmete valikul kohaldanud õiguspäraselt ja

vajalikus ulatuses kaalutlusõigust. Riskianalüüsi koostamise järgselt pidi tööandja kasutusele

võtma meetmed riskide vähendamiseks (TTOS § 121), mis on ennetustegevus. Kaitsevägi on

meetmeid erinevate riskitasemete korral kirjeldanud/analüüsinud tegevuskavas. Tööandja oli

uue koroonatüve levimisel riskianalüüsi 31.08.2021 ajakohastanud ning lisanud selgitused

ametikohtade riskitaseme määramise kohta. Riskianalüüsiga koos on kinnitatud ka

tegevuskava, milles on eraldi välja toodud meetmed erinevate riskitasemete puhul. Tööandja

ei saa ega tohi teenistuskohas leiduvate riskide maandamise osas hakata riskide maandamise

üle kaalutlema lähtuvalt sellest, kuidas konkreetset teenistuskohta täitev teenistuja oma

töökohustusi täidab või milliseid riskide maandamise viise sobivaks peab. Kohtu hinnangul

Kaitsevägi on õigesti arvestanud konkreetse ametikoha riskitasemega. Kaitsevägi ei saa

kriisolukorras luua olukorda, kus on võimalus suurel osal isikkoosseisust haigestuda.

Kohtu hinnangul praegusel juhul oli riigikaitse ja rahvatervisega seotud huvi kaalukam. Kohtu

hinnangul Kaitsevägi on antud juhul arvestanud konkreetse ametikoha riskitasemega.

Kaitseväe juhataja käskkirjaga nr 162 p 4 alusel kehtestati kõigile Kaitseväe teenistujatele

töötamise tingimuseks vaktsineeritus COVID-19 haigust põhjustava viiruse vastu.

Riigikohus on 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241 (p 26) sedastanud, et vaktsineerimisnõude

eesmärk oli koroonapandeemia tingimustes inimeste elude ja tervise kaitse ning riigi

tuumikfunktsioonide lakkamatu/katkematu toimimise tagamine. Kaitseväelaste

vaktsineerimisnõude spetsiifiline eesmärk oli kaitseväelaste teenistus- ja reageerimisvõime

säilitamine, seeläbi riigi kaitsevõime ehk kokkuvõttes riigi enda kindlustamine. Samas

lahendis (p 32) on Riigikohus asunud seisukohale, et KVTS § 140 lg 1 p 4 ja § 145 lg 1

kohaselt vabastatakse tegevväelane teenistusest nõuetele mittevastavuse korral, kui ilmnevad

asjaolud, mis oleks välistanud tema teenistusse võtmise sama seaduse § 83 kohaselt. ATS §

95 lg 1 koosmõjus §-ga 15 kohustab asutust ametnikku teenistusest vabastama, kui ilmneb

asjaolu, mis välistab isiku teenistusse võtmise (sama lahendi p 20). Kehtiva käskkirja nr 162 p

4 alusel kaitseväelastelt nõuti vaktsineerimistõendi esitamist määratud tähtajaks. Vaidlust ei

ole, et kaebaja seda nõuet ei täitnud ning vastavat tõendit ei esitanud. Samas oli kaebajal

võimalus vaktsineerimise meditsiinilise vastunäidustuse puhul esitada vastav arstitõend.

Käskkiri nr 162 ei välista sellise tõendi esitamist ja aktsepteerimist.

Kohus ülalöeldut kokku võttes asub seisukohale, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ning

puudub alus kaebaja nõuete rahuldamiseks.

Kaebaja taotleb ATS § 105 lg 1 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Kaebaja ei

kuulu ATS § 105 lg 4 loetletud isikute ringi, kuid on seisukohal, et ebaproportsionaalne on

ATS § 105 lg 1 kohane kaebeõiguse piirang, mis ei võimalda taotleda enda ebaseadusliku

teenistusest vabastamise kohta antud haldusakti tühistamist, enda teenistusse ennistamist ja

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja viitab ATS seletuskirjale, mille kohaselt

on selline piirang kehtestatud avalike ressursside koormamise vältimiseks. Ka Riigikohus on

leidnud haldusasjas 3-3-1-49-16 (p 22) (millele on viidatud ka vastustaja), et eesmärk mitte

koormata õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke

ressursse, on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine

rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas (Riigikohtu 18.10. 2016 otsus asjas nr 3-3-1-13-

16, p 29). Oluline on ka see, et teenistusse ennistamise korral võib tekkida vajadus koondada

teine ametnik, kellele saaks tulevikus samuti määrata väljateenitud aastate pensioni. Samas

lahendis on leitud, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine ei ole põhjendatud.

Kaebaja sellega ei nõustu. Kaebaja väitel ei kompenseeri ATS § 105 lg 1 kohane 3 kuu

keskmise palga suurune hüvitis ebaseaduslikult vabastatud isikule teenistusse ennistamise

võimaluse puudumist ja pensionist ilmajäämist, seda eriti kaitseväeteenistuja puhul, kelle

spetsiifiline erialane ettevalmistus sisuliselt ei võimaldagi leida muud erialast tööd. Kohus

siinkohal märgib, et nõustub Riigikohtu eelosundatud seisukohaga. Lisaks kohus märgib, et

ATS § 105 lg 1 teine lause annab kohtule võimaluse hüvitise suurust muuta, arvestades

teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.

Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning viitab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt teatud

vabastamise alused välistavad oma olemuselt ennistamise võimaluse. Tegemist on

olukordadega, kus tegelikult esineb mõni teenistusest vabastamise alus, mille kohaldamise

osas puudub ametiasutusel kaalutlusõigus. Kaalutlusõigus puudub teenistusest vabastamisel

teenistustähtaja möödumise tõttu (ATS § 88) ja teenistusest vabastamisel asjaolude tõttu, mis

välistaksid ametniku teenistusse võtmise (ATS § 95). Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et

kui ametnik vabastati teenistusest õigusvastaselt, kuid tegelikult esineb õiguslik alus, mis

kohustab ametiasutust ametnikku teenistusest vabastama, siis ei ole ennistamise nõuet

võimalik rahuldada. (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-7-05). Vastustaja leiab, et käesoleval

juhul on tegu asjaoluga, mis välistaks isiku teenistusse ennistamise, kuna 31.08.2021

käskkirja nr 162 kohaselt tuli tõend esitada kõigil Kaitseväe teenistujatel ning selle

mitteesitamine on muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistav asjaolu ning

tegevteenistusse võtmise nõuetele mittevastavus. Kaebaja ei ole välja toonud, milline on

spetsiifiline ettevalmistus, mis piirab tema võimalusi tööturul. Seega ainuüksi asjaolu, et

kaebaja teenis Kaitseväes, ei tähenda, et see on ainuke argument, millega tuleb arvestada ning

muid tegureid arvesse võtma ei pea. Kaebaja ei ole välja toonud ühtegi sisulist põhjendust,

mis piiraks tema võimalusi tööturul uue töö leidmiseks, vaid on üksnes abstraktselt, tuginedes

Riigikohtu lahendile (asjas nr 3-21-2241, p 12) leidnud, et kaebeõiguse piirang on

põhjendamatu. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, mis õigustaks tema puhul

ATS § 105 lg 4 kohaldamist ja kehtivast õiguslikust regulatsioonist erandi tegemist. Seega ei

saa kaebaja nõuda kohtult käskkirja nr 295P tühistamist, enda teenistusse ennistamist ning

tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks ta leiab, et

on erilist kaitset vajav isik.

Kohtu hinnangul seadusandja on soovinud ATS § 105 lg 4 kehtestamisel tagada nimetatud

sättes määratletud gruppi kuuluvatele isikutele (ametnik, kes oli teenistusest vabastamise ajal

rase, kellel on õigus emapuhkusele/isapuhkusele või lapsendajapuhkusele või kes kasvatab

alla seitsmeaastast last) erikaitse, mis on seadusandja tahe. Vaidlus puudub, et kaebaja ei

kuulu eelviidatud isikute, kelle suhtes seadusandja on teinud erandi, ringi. Kohus ei pea

põhjendatuks ATS § 105 lg 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamist

Riigikohtus.

MENETLUSKULUD

Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Otsus tehti kaebaja kahjuks. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei ole

taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Elle Kask

Kohtunik