3-21-15/23 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

17. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-21-15

Haldusasi

X kaebus Tallinna Kesklinna Valitsuse 22. detsembri

2020. a otsuse tühistamiseks ning Tallinna linna

kohustamiseks vaadata tema 22. detsembri 2020. a

toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2022. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Tallinna linn, esindajad KT, MP ja MR

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2022. a otsuse

peale haldusasjas nr 3-21-15 läbivaatamatult selle esitajale.

2. Jätta X taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 119 lg 1, § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3; RÕS § 15 lg 8).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Kesklinna Valitsusele 22.12.2020 taotluse toimetulekutoetuse

saamiseks 2020. a detsembri eest. Tallinna Kesklinna Valitsus jättis 22.12.2020 otsusega X-

le toimetulekutoetuse sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 133 lg 2 alusel määramata, sest tema

sissetulek ületas pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud mahaarvamiste tegemist kehtestatud

toimetulekupiiri 115,63 euro ulatuses.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 04.01.2021 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega

tühistada Tallinna Kesklinna Valitsuse 22.12.2020 otsus ja kohustada Tallinna linna vaatama

tema 22.12.2020 taotluse uuesti läbi. Kohalik omavalitsus on kohustatud tagama, et isikule

jääks pärast eluasemekulude tasumist söögi ja esmatarvete jaoks kätte vähemalt 150 eurot kuus.

Kaebaja esitas ka 22.12.2020 vastuvõtul kontoväljavõtted, mille kohaselt jäi talle

3-21-15

2(5)

retseptiravimite, söögi, esmatarvete ja kaitsemaskide ostuks kätte 0 eurot. Sellele vaatamata

kinnitas ametnik, et tal puudub õigus toetust saada. Tallinn linn on jätnud kaebaja kui raske

puudega invaliidi (100% töövõimetu) hädasse.

3. Tallinn linn palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebajale on 2020. a novembris

makstud puudega tööealise inimese toetust 49,09 eurot, mida ei arvata toimetulekutoetuse

määramisel isiku sissetulekute hulka (SHS § 133 lg 2 p 3), ning töövõimetoetust 461,59 eurot.

Kaebaja pangakontolt nähtuvalt maksis ta 12.11.2020 elatist 100 eurot ja KÜ XXX arve nr

M058715003 alusel kuulusid 2020. a detsembris tasumisele eluasemekulud 95,96 eurot.

Kaebaja sissetulekuks 2020. a novembris oli seega 361,59 eurot (s.o 461,59 – 100) ning tema

eluasemekuludena arvestati vastavalt korteriühistu arvele 95,96 eurot, kuivõrd see ei ületanud

kehtestatud piirmäära (vt Tallinna Linnavolikogu 28.05.2015 määrus nr 9 „Toimetulekutoetuse

määramiseks eluruumi alaliste kulude piirmäärad“). Kaebaja 2020. a detsembri eluasemekulude

hulgas ei saa SHS § 133 lg-st 7 tulenevalt arvestada 2020. a novembri eluasemekulude (88,78

eurot) tasumist 04.12.2020. Neid kulusid on võetud arvesse kaebajale 2020. a novembri eest

toimetulekutoetuse määramisel. Kuivõrd kaebajale jäi pärast kuu sissetulekust (361,59 eurot)

eluasemekulude (95,96 eurot) mahaarvamist kätte 265,63 eurot, mis ületab 115,63 euro võrra

kehtestatud toimetulekupiiri määra (150 eurot – 2020. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 6 p 3),

siis puudus vastustajal õiguslik alus määrata temale 2020. a detsembri eest toimetulekutoetust.

Tõele ei vasta väide, et kaebajale jäi 2020. a detsembris ravimite, söögi ja esmatarvete ostuks

0 eurot. Tallinna linn on maksnud kaebajale järjepidevalt toetusi alates 2010. a-st (sh Tallinna

Linnavolikogu 29.11.2012 määruse nr 27 „Sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord“

alusel ka sissetulekust sõltuvat toetust, mis ei kujuta olemuselt igakuist regulaarset toetust).

Lisaks on kaebaja igakuiselt saanud puudega tööealise inimese toetust (49,09 eurot), mis on

samuti nähtud ette ravimite ja muude puudest tingitud kulude katmiseks. Kaebajale on olnud

tagatud toiduabi (sellest on kaebaja osaliselt keeldunud, kuid Euroopa Liidu toiduabi paki sai

ta mitmekordsete meeldetuletuste järel kätte 29.12.2020) ja kaebajale on igakuiselt (v.a juulis)

võimaldatud mh soodushinnaga toitlustamine Tallinna Kesklinna Sotsiaalkeskuses (omaosalus

50 senti). Kuna kaebaja on korduvalt teinud majanduslikult kahjulikke otsuseid (nt toiduabist

loobumine, suured või kaalutlemata ostud, mille tagajärjel on tekkinud eluasemekulude võlg),

siis on teda korduvalt kohustatud pöörduma Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse majandamisnõustaja

poole, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Vastustaja on juhtinud korduvalt tähelepanu vajadusele

hinnata kaebaja abivajadust tervikuna, et pakkuda temale lisaks sotsiaaltoetustele ka sobivaid

sotsiaalteenuseid, kuid ka sellest on kaebaja keeldunud. Kaebajal on väärarusaam, nagu ta võiks

riigi poolt makstavad toetused rahalisi vahendeid planeerimata ära kulutada ning Tallinna linn

peab temale igal kuul täiendavalt maksma toimetulekupiiri määrale vastava summa, kuigi tal ei

ole seaduse järgi õigus toimetulekutoetust saada. Sotsiaalhoolekandelise abi osutamine ei anna

isikule õigust tekitada endale halbade valikutega süstemaatiliselt rahalisi probleeme.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17.01.2022 otsusega X kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Toimetulekutoetuse eesmärk on isikute iseseisvat

toimetulekut soodustava ajutise abimeetmena leevendada abi vajavate isikute ja perekondade

materiaalset puudust, tagades minimaalsed vahendid esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131

lg 1). Toimetulekutoetust on õigus saada mh üksi elaval isikul, kelle kuu netosissetulek pärast

SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude mahaarvamist on alla

kehtestatud toimetulekupiiri (SHS § 131 lg 2). Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse

minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja

teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 3). 2020. aasta riigieelarve seaduse § 2

lg 6 p 3 kohaselt oli üksi elava isiku toimetulekupiir 150 eurot kalendrikuus.

3-21-15

3(5)

Toimetulekutoetuse arvestamise aluseks on eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse

maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud

toimetulekupiir (SHS § 133 lg 1). SHS § 133 lg 2 määratleb, milliseid laekumisi ei arvestata

sissetuleku osana. Kaebaja sai toimetulekutoetuse taotluse esitamisele eelneval kuul (2020. a

novembris) puudega tööealise inimese toetust 49,09 eurot, töövõimetoetust 461,59 eurot ja

toimetulekutoetust 42,50 eurot, millest sissetulekuna läks arvesse 461,59 eurot ja sellest arvati

SHS § 133 lg 1 alusel maha tasutud elatis 100 eurot. Seega arvestas vastustaja kaebaja 2020. a

novembri sissetulekuks õigesti 361,59 eurot. Sissetulekust saab SHS § 133 lg 1 alusel maha

arvata ka jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluasemekulud. KÜ XXX arve kohaselt

(maksetähtaeg 31.12.2020) kuulusid 2020. a novembri eest tasumisele eluasemekulud kokku

95,96 eurot. Kuivõrd need tuli tasuda 2020. a detsembris, siis on vastustaja 22.12.2020 otsuses

need õigesti kaebaja 2020. a novembri sissetulekust maha arvanud. Kaebaja esitatud teisel arvel

(maksetähtaeg 30.11.2020) toodud 2020. a oktoobri eest tasumisele kuuluvaid eluasemekulusid

kokku 88,55 eurot (s.o varem tekkinud võlgnevust) ei saa SHS § 133 lg 7 kohaselt arvestada

jooksval kuul tasumisele kuuluvate eluasemekulude hulka. SHS § 133 lg 1 alusel saab lisaks

sissetulekust maha arvata kehtestatud toimetulekupiiri 150 eurot. Vastustaja on õigesti leidnud,

et kaebajale jäi pärast mahaarvamisi 2020. a detsembris kätte 115,63 eurot rohkem kui seaduses

sätestatud toimetulekupiir (s.o 461,59 – 100 – 95,96 – 150 = 115,63) ning järelikult ei olnud tal

õigust toimetulekutoetust saada (SHS § 131 lg 2).

Vastustaja on lükanud ümber väited, justkui oleks kaebaja jäetud ilma igasuguse abita. Kaebaja

on saanud igakuiselt puudega tööealise inimese toetust, talle on olnud tagatud toiduabi (sh

soodushinnaga toitlustamine), samuti pakutud majandusnõustamise teenust ja tehtud ettepanek

hinnata tema abivajadust tervikuna (sh vajadust sotsiaalteenuste järele). Toimetulekutoetuse

maksmise eesmärk ei ole tagada isikule pidev sissetulek mis tahes kulutuste tegemiseks, vaid

SHS § 131 lg-st 1 tulenevalt on tegemist eelkõige ajutise abimeetmega, mis tagab minimaalsed

vahendid esmavajaduste rahuldamiseks. Isikul lasub omalt poolt vastutus parandada enda

elujärge ja kasutada toetust eesmärgipäraselt, st toidukulude, eluasemekulude jm esmavajaliku

katmiseks. Vastustaja pakutav muu abi (sh toiduabi, majandusnõustamine) on kaebajale hea

võimalus hoida kokku kulusid ja parandada elujärge. Kaebaja ei saa eeldada, et tal on võimalik

toetusmeetmetena makstavad summad kulutusi planeerimata ära kulutada ja seejärel väita, et

talle ei tagata piisavat elatusmiinimumi. Enda toimetuleku eest vastutab eelkõige inimene ise.

Kui kaebaja on otsustanud vastustaja pakutud täiendavatest võimalustest keelduda, ei saa tema

elujärg olla nii kehv, nagu kaebuses väidetakse.

5. X palub 01.02.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. Halduskohtu otsus on tehtud valedel alustel ja menetlusnorme rikkudes.

Kohus ei ole mõistnud, et kaebaja esitas vastustajale kaks taotlust: toimetulekutoetuse

määramiseks ja ühekordse toetuse saamiseks, et oleks võimalik osta süüa, esmatarbekaupu ja

ravimeid. Otsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 10 ja 28. Riik on pannud

kohalikele omavalitsustele kohustuse maksta toetust selleks, et pärast eluasemekulude tasumist

jääks inimesele vähemalt 150 eurot söögi ja esmatarbekaupade ostuks. Vastustaja ametnikud

olid vaidlustatud otsuse tegemisel teadlikud, et raske puudega invaliidil jääb hädavajalikeks

kulutusteks 0 eurot, kuid jätsid kaebaja sellele vaatamata hätta ja seda eriolukorra ajal. Tallinna

Kesklinna Valitsus otsustas 25.11.2020 määrata kaebajale sissetulekust sõltuva toetuse 42,50

eurot, kuid selle summa kujunemine ei olnud arusaadav ja see ei taganud ka reaalselt kaebaja

toimetulekut. Tallinna Linnavalitsuse 27.12.2012 määrus nr 82 „Sissetulekust sõltuvate toetuste

maksimaalmäärad“ ei kehti raske puudega invaliidi suhtes, sest invaliidil on suuremad kulud,

kui tavalisel pensionäril. Ühtlasi palub kaebaja määrata endale riigi õigusabi korras pädev

vandeadvokaadist esindaja, sest ta on 100% töövõimetu ja raske puudega invaliid ning ei suuda

oma õigusi vaidluses Tallinna linnaga iseseisvalt kaitsta.

3-21-15

4(5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus märgib esmalt, et praeguse vaidluse esemeks on üksnes Tallinna

Kesklinna Valitsuse 22.12.2020 otsus, millega jäeti kaebajale määramata toimetulekutoetus

2020. a detsembri eest, mitte aga Tallinna Kesklinna Valitsuse 25.11.2020 otsus, mille alusel

maksti kaebajale 2020. a novembris sissetulekust sõltuvat toetust 42,50 eurot. Ehkki kaebaja

taotles käesolevas asjas esitatud kaebuses algselt ka Tallinna Kesklinna Valitsuse 25.11.2020

otsuse tühistamist, lõpetati kõnealuse nõude osas haldusasja menetlus Tallinna Halduskohtu

02.11.2021 määrusega (vt resolutsiooni p 2 ja põhjenduste p-d 9–10) põhjusel, et kaebaja oli

samasisulise nõudega pöördunud kohtusse juba haldusasjas nr 3-21-301 ja selles asjas tehtud

Tallinna Halduskohtu 01.06.2021 otsus oli 02.07.2021 jõustunud. Kaebaja esitas haldusasjas

nr 3-21-301 tehtud kohtuotsuse peale küll 16.07.2021 apellatsioonkaebuse, kuid see tagastati

apellatsioonitähtaja rikkumise tõttu Tallinna Ringkonnakohtu 24.08.2021 määrusega (jõustus

22.09.2021). Kaebaja ei ole vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 02.11.2021 määrust, millega

lõpetati menetlus Tallinna Kesklinna Valitsuse 25.11.2020 otsuse tühistamise nõudes ja määrus

on selles osas jõustunud (HKMS § 179 lg 3). Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebaja

väited, et halduskohtu vaidlustatud otsus on tehtud valedel alustel ja 2020. a novembris makstud

sissetulekust sõltuv toetus 42,50 eurot ei taganud kaebaja äraelamist.

7. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist

määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. Apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning

loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2). HKMS § 187 lg 3 p 5

sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust

eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud

apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid

tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. HKMS § 187 lg 3 p 5 kohaldamisel

tuleb lähtuda apellandi faktiväidetest. Apellandi etteheited faktiliste asjaolude tuvastamisele ei

takista apellatsioonkaebuse tagastamist HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel siis, kui need asjaolud ei

ole haldusasja lahendamisel olulised (nt Riigikohtu 28.01.2021 määrus nr 3-19-1282, p-d 13–

14; 17.01.2018 määrus nr 3-16-1861, p 11; 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8).

8. Xi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise küsimus on ekslikult jäänud senini

lahendamata. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel

tagastada, sest faktilised asjaolud ja õiguslik regulatsioon on selged ning apellatsioonkaebust ei

saaks ilmselgelt rahuldada.

9. SHS § 131 lg 2 järgi on toimetulekutoetust õigus saada mh üksi elaval isikul, kelle kuu

netosissetulek pärast SHS § 133 lg-tes 5 ja 6 sätestatud tingimustel arvestatud eluasemekulude

mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. SHS § 131 lg 3 alusel oli 2020. a riigieelarve

seaduse § 2 lg 6 p-ga 3 kehtestatud üksi elava isiku toimetulekupiiriks 150 eurot kalendrikuus.

SHS § 133 lg 1 järgi on toimetulekutoetuse arvestamise aluseks üksi elava isiku puhul tema

eelmise kuu netosissetulek, millest arvestatakse maha makstud elatis, jooksval kuul tasumisele

kuuluvad eluasemekulud ning kehtestatud toimetulekupiir. Toimetulekutoetuse määramisel

arvesse minevad eluasemekulud on sätestatud SHS § 133 lg-s 5. Eluasemekulude piirmäärad

kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus arvestusega, et need peavad tagama isiku inimväärse

äraelamise (SHS § 133 lg 6). Vaidlustatud otsuse tegemise ajal olid eluasemekulude piirmäärad

kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 28.05.2015 määrusega nr 9 „Toimetulekutoetuse

määramiseks eluruumi alaliste kulude piirmäärad“.

3-21-15

5(5)

10. Vaidlust ei ole selles, et üksi elavale kaebajale maksti 2020. a novembris töövõimetoetust

461,59 eurot. Sellest summast (s.o eelmise kuu netosissetulekust) arvestas vastustaja maha

2020. a novembris makstud elatise (100 eurot) ning jooksval kuul (s.o 2020. a detsembris)

tasumisele kuuluvad eluasemekulud (95,96 eurot vastavalt KÜ XXX 14.12.2020 arvele nr

M058715003). Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et eluasemekuludena ei saanud arvesse

võtta 04.12.2020 tasutud kommunaalmakseid 88,55 eurot, sest tegemist oli 2020. a novembri

eest tasutud eluasemekuludega (KÜ XXX 12.11.2020 arve nr M058714882 maksetähtaeg oli

30.11.2020). SHS § 133 lg-te 1, 5 ja 7 kohaselt saab arvestada üksnes jooksval kuul tasumisele

kuuluvate eluasemekuludega. Kuna kaebaja kuu netosissetulek ületas pärast seaduses sätestatud

mahaarvamisi 115,63 euro võrra kehtestatud toimetulekupiiri (150 eurot), ei olnud kaebajal

SHS § 131 lg 2 kohaselt õigus 2020. a detsembris toimetulekutoetust saada. Tallinna Kesklinna

Valitsuse 22.12.2020 otsuses on selgelt välja toodud nii õiguslik alus kui ka faktilised asjaolud,

millest taotluse lahendamisel lähtuti, ning otsusest nähtub ka põhjendus, et toimetulekutoetus

jäeti kaebajale 2020. a detsembri eest määramata, kuna tema sissetulek ületas pärast

eluasemekulude mahaarvamist toimetulekupiiri 115,63 euro ulatuses.

11. Kaebaja väited raske puudega isiku abita jätmisest ei ole põhjendatud. Eelduslikult katab

toimetulekupiirile vastav summa kulutused keskmise inimese minimaalselt vajalikule toidule,

ravimitele ja esmatarvetele (vt ka Riigikohtu 05.05.2020 otsus nr 5-20-1). Kaebajale makstakse

igakuiselt täiendavalt puudega tööealise inimese toetust summas 49,09 eurot, mida ei arvestata

sissetulekuna toimetulekutoetuse arvutamisel (SHS § 133 lg 2 p 3), ning mis on mõeldud

ravimite ja muude puudest tingitud lisakulude, sh abivahenditega seotud kulude katmiseks (vt

puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 7 lg 1). Kaebajal ei ole seaduse järgi alust nõuda

toimetulekutoetuse maksmist põhjendusega, et ta kasutas saadud sissetuleku ära varasemate

võlgnevuste (nt 2020. a novembris tasumisele kuulunud eluasemekulude) katmiseks, mida ta ei

suutnud eelmisel kuul tasuda, kuna oli 09.11.2020 soetanud endale arvuti hinnaga 399,99 eurot.

Vastustaja selgitusel on kaebajale korduvalt pakutud erinevat abi (sh toiduabi) ja teenuseid (nt

majandamisnõustamist), kuid kaebaja on olnud huvitatud eelkõige rahaliste toetuste saamisest,

mitte muudest meetmetest, mis võiksid aidata tema elujärge parandada.

12. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel keeldub ringkonnakohus Xi

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle läbivaatamatult. HKMS § 187 lg 2

kohaselt apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

13. Kuna ringkonnakohtu hinnangul on apellatsioonkaebuse eduväljavaated olematud ning

ringkonnakohus tagastab apellatsioonkaebuse sellel põhjusel läbivaatamatult, siis tuleb kaebaja

taotlus riigi õigusabi saamiseks jätta riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 5 ja HKMS § 111

lg 1 alusel rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)