2-21-17669/47 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-17669

Tsiviilasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) hagi X ja Y

vastu vara tagasivõitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 20. juuni 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

50 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

kaudu), lepinguline esindaja DP

Kostjad (apellandid): X (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Y

(isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja

Vello Luik

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. juuni 2022 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades kostjate kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, hageja) esitas 10. novembril 2021 Harju

Maakohtule hagi X (kostja I) ja Y (kostja II, koos: kostjad) vastu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamise ja nõusolekute andmiseks kohustamise nõudes. Hageja palus:

(1) tunnistada kehtetuks kostjate vahel 26. jaanuaril 2021 sõlmitud kinkeleping ja

asjaõigusleping, millega läks kostja I omandist välja kinnisasi asukohaga XXX

(registriosa nr XXXXXXX, edaspidi: kinnistu);

(2) kohustada kostjat II andma nõusolek tema kohta tehtud omanikukande kustutamiseks

ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ainuomanikuna sisse kostja I;

(3) kohustada kostjat I andma nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna kinnistus-

raamatusse.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

kostjal I on maksuvõlg 148 602,81 eurot, mis koosneb 9. juuli 2018 vastutusotsusega

nr 13-7/00838-153

(edaspidi:

vastutusotsus)

määratud

maksusumma

saldost

148 416,81 eurot ja tasumata deklareeritud füüsilise isiku tulumaksust 186 eurot

(2019. aasta eest). Tulumaksult on 10. novembriks 2021 lisaks arvestatud intressi

36,83 eurot. Vastutusotsus jõustus 15. septembri 2020 Riigikohtu määrusega haldus-

asjas nr 3-18-1912, milles kohtud jätsid rahuldamata kostja I kaebuse;

-

hageja esitas 10. augustil 2018 Eestis asuvatele krediidiasutustele korralduse kostja I

pangakontode arestimiseks 152 447,05 euro ulatuses. Arestiti ka kostja I töötasu. Kuni

hagi esitamiseni on pangakonto aresti tulemusel laekunud 441,77 eurot, töötasu aresti

tulemusel nõuti sisse 679,49 eurot ja füüsilise isiku tuludeklaratsioonide rakenduse

(FIDEK) tagastusnõuete arvelt on nõue tasutud 865,10 euro ulatuses;

-

sissenõude pööramine kostja I varale ei viinud ega ilmselt ka vii hageja maksunõude

rahuldamiseni: avalike registrite andmete kohaselt puudub kostjal I registervara; tal

puudub piisav sissetulek, mille arvelt oleks võimalik nõuete rahuldamine; kostja I ei

ole äriühingute osanik, mistõttu ei ole võimalik ka dividendide väljamaksetest saadav

tulu;

-

kostja I sai 26. jaanuaril 2021 pärimise teel kinnistu omanikuks ja samal päeval

võõrandas selle kinkelepinguga oma tütrele kostjale II. Kostjad tegid tehingu üksnes

sundtäitmise vältimise eesmärgil, sest kinkimise päeva seisuga oli kostja I teadlik

vastutusotsusest tulenevast kohustusest. Kostja I teadis, et vastutusotsusega määratud

summa sissenõudmiseks on maksuhaldur alustanud sundtäitmistoiminguid. Kinnistu

võõrandati eesmärgiga vältida maksuvõla sissenõudmist, sest pärast võõrandamist ei

jäänud kostjale I piisavalt vara hageja nõude tasumiseks. Kostjate tehing kahjustas

hageja kui sissenõudja huve, sest selle tagajärjel muudeti teadlikult sissenõudja nõuete

rahuldamine võimatuks;

-

kostja II on kostja I tütar, seega kostja I lähikondne pankrotiseaduse (PankrS) § 117

lg 1 p 3 tähenduses. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 188 lg 2 kohaselt kostja II

teadis või vähemalt pidi teadma hageja huvide kahjustamisest.

2. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 16. novembri 2021 määrusega, millega keelas

kostjal II kinnistu käsutamise ja andis korralduse kanda kinnistusraamatusse registriossa

kolmandasse jakku esimesele vabale järjekohale keelumärge hageja kasuks.

3. Kostja I vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hageja nõue on alusetu, sest vastutusotsus on õigusvastane ja kehtetu ega saa olla

täitmiseks kohustuslik; tõendina on vastav dokument saadud kostja I põhiõiguse

õigusvastase rikkumisega;

3 (5)

-

vastutusotsuse menetlus on kriminaalõigusliku iseloomuga, kus kostjal I puudus

kaasaaitamiskohustus, maksuhaldur (hageja) oleks pidanud tagama kostjale I

kaitseõiguse, tutvustama talle tema õigusi, samuti oleks pidanud vastutusotsuse

menetluse ja kohtuliku kontrolli käigus kontrollitama Ehitusturva OÜ (kustutatud,

edaspidi: maksuvõlgnik) suhtes tehtud maksuotsuse seaduslikkust. Maksuhaldur ei

taganud kostjale I kaitseõigust ega tutvustanud tema õigusi. Kostja I soovi, saada

selgust oma õigustest ja maksuhalduri õiguskäsitlusest, käsitles hageja kui kostja I

soovi menetlusega venitada ja menetlust takistada,. Vastutusotsuse eelduseks olnud

maksuvõlgniku suhtes tehtud maksuotsuse õiguspärasust vastutusotsuse menetluses

ega kohtumenetluses ei kontrollitud;

-

hageja ja halduskohtute konstateering, et maksumenetluse näol on tegemist pelgalt

haldusmenetlusega ja menetlusosalisele ei laiene kriminaalmenetluses ette nähtud

õiguslikud tagatised, ei muuda maksumenetlust haldusmenetluseks. Samal ajal, kui

kostjalt I nõuti teavet seoses tema kui maksuvõlgniku juhatuse liikme suhtes läbi

viidava vastutusotsuse menetlusega, menetleti kriminaalasja, kus üks kahtlustatav oli

Delta Security OÜ (kustutatud), mille juhatuse liige oli kostja I. Vastutusotsuse

p-s 3.3.c heidetakse kostjale I ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist – seega on talle

sisuliselt ette heidetud, et ta kasutas põhiseaduslikku enese mittesüüstamise privileegi

olukorras, kus tema suhtes viidi läbi kriminaalõigusliku iseloomuga menetlust

(vastutusotsuse menetlus), samal ajal toimus kriminaalasja kohtueelne menetlus asjas,

kus kahtlustatavaks oli kostja I juhitud teine äriühing ja kostjal I oli reaalne alus arvata,

et ka temale võidakse esitada kriminaalsüüdistus;

-

Eesti õigus, mis käsitleb maksumenetluse, sh vastutusotsuse menetluse iseloomu ja

sellele kohaldatava õiguse tagajärgi, ei ole selge ega üheselt arusaadav ja menetluses

osalejale ei ole ette nähtavad talle kohaldatava riigisisese õiguse tagajärjed;

-

haldusasjas nr 3-18-1912 Riigikohtule esitatud kassatsioonkaebuses sisaldus taotlus

eelotsustuse küsimiseks Euroopa Kohtult. Riigikohus ei pidanud eelotsuse küsimist

vajalikuks, millega rikuti samuti kostja I õigusi.

4. Kostja II vaidles ka hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kinkelepingu kehtetuks tunnistamine kahjustab kostja II õigusi ja tekitab talle

kohustusi. Kostja II ei olnud menetlusosaline kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse

menetluses. Ta ei tea, missuguseid tõendeid koguti vastutusotsuse menetluses ja kas

menetluses rikuti kostja I põhiõigusi. Kui kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse

menetlus oli õigusvastane, siis kinkelepingu kehtetuks tunnistamine õigusvastase

rikkumisega saadud tõendi alusel rikub ka kostja II õigusi ja tal peab olema võimalus

oma õiguste kaitseks kasutada tõhusat õiguskaitsevahendit;

-

hageja ei tõendanud oma nõuet kostja I vastu, sest vastutusotsus ei ole lubatud tõend.

Hageja ei ole käsitletav sissenõudjana ja vastutusotsus ei ole käsitletav täitmiseks

kohustusliku täitedokumendina;

-

hagiavalduses toodud maksuvõla osa, mis koosneb tasumata füüsilise isiku

tulumaksust summas 168 eurot ja sellelt arvestatud intressist 36,83 eurot ei saa eraldi

olla nõudeks, mis õigustab kinkelepingu kehtetuks tunnistamist. Seega hageja

vaidlustatud kinkeleping ei kahjusta sissenõudja huvisid ja puudub alus nõude

rahuldamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

5. Maakohus rahuldas hagi 20. juuni 2022 otsusega (vaidlustatud otsus), tunnistades

kehtetuks vaidlusaluse kinkelepingu ja asjaõiguslepingu ning kohustades kostjaid andma

tahteavaldused kinnistu omandikande muutmiseks nii, et omanikuks saab taas kostja I.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165

4 (5)

lg 1 alusel võrdsetes osades kostjate kanda ning otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi. Ühtlasi jättis maakohus otsuse täitmise tagamiseks kehtima hagi tagamise.

5.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena järgmist:

-

26. jaanuaril 2021 sõlmisid kostjad kinnistu kinkelepingu, millega kostja I kinkis

kinnistu kostjale II;

-

kostjal I on maksuvõlg 148 602,81 eurot, sh 9. juuli 2018 vastutusotsusega määratud

maksusumma 148 416,81 eurot ja füüsilise isiku tulumaks 186 eurot;

-

vastutusotsus on jõustunud.

5.2. Täidetud on TMS § 187 lg-te 1 ja 2 kohaldamise eeldused. Vastutusotsus on kehtiv täite-

dokument. Hageja kui sissenõudja nõue on sissenõutav, sissenõude pööramisega kostja I varale

ei kaasnenud nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et see ka ei vii nõude rahulda-

miseni. Kostja I ei ole tasunud vastutusotsusega talle tasumiseks määratud summat, mistõttu

maksuhaldur alustas maksukorralduse seaduse (MKS) § 128 lg 4 p 2, lg 4¹ ja § 130 lg 1 alusel

võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhaldur tegi krediidiasutustele korraldused kostja I panga-

kontode arestimiseks ja raha ülekandmiseks ning sellega alustas kostja I võla sundtäitmist.

Sissenõude pööramine kostja I pangakontole ei viinud hageja nõude rahuldamiseni. Samuti ei

kuulu kostjale I vallas- või kinnisvara, mille arvelt saaks hageja nõuded rahuldada.

5.3. Täidetud on ka TMS § 189 lg 1 kohaldamise eeldused ega esine asjaolusid, mis

võimaldaks lähtuda TMS § 189 lg-st 3. Majanduslikult väärtusliku kinnistu kinkimine ei ole

tavapärane kingitus, vaid kostja I soovis end varatuks muuta, et vältida hagejale võla tasumist.

Seega oli kinge hageja huve oluliselt kahjustav tehing. Kostjad avaldasid kinkelepingu p-s 2.5,

et hindavad kinnistu väärtuseks 50 000 eurot, seega on kinke ese väärtusega.

5.4. Asjakohatud on kostjate vastuväited vastutusotsuse kehtivuse ja seaduslikkuse kohta.

Kostja I esitas vastutusotsuse peale kaebuse, mis jäi Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2019

otsusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. aprilli 2020 otsusega kostja I

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Riigikohus keeldus 15. septembril 2020 kostja I

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Seega on vastutusotsuse seaduslikkust kontrollitud

kolmes kohtuastmes ning see on kehtiv ja põhjendatud täitedokument.

5.5. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 5, TMS § 184 ja kinnistusraamatuseaduse (KRS)

§ 34¹ lg 1 alusel tuleb kostjat II kohustada tagastama kinnistu kostja I omandisse ning andma

nõusolek kostja I omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks. Samuti tuleb kostjat I kohustada

andma nõusolek tema kandmiseks ainuomanikuna kinnistusraamatusse.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Kostjad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja

uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud paluvad kostjad panna hageja kanda.

6.1. Esiteks jäävad kostjad selle juurde, et vastutusotsus ei ole lubatud tõend. Vastutusotsuse

dokument on kostja I põhiõiguste õigusvastase rikkumisega saadud tõend, mille vastuvõtmisest

maakohus pidanuks keelduma ja selle tagastama. Sellest järeldub omakorda, et hageja ei

tõendanud nõuet kostja I vastu, hageja ei ole käsitletav sissenõudjana ja vastutusotsus ei ole

käsitletav täitmiseks kohustusliku täitedokumendina. Kostja II taotles, et maakohus kontrolliks

kostja I suhtes läbi viidud vastutusotsuse menetluses tõendite kogumise ja kasutamise

seaduslikkust ja vastutusotsuses tuvastatud asjaolusid.

6.2. Teiseks oli nii halduskohtumenetluses kui on käesolevas menetluses vaidlus selle üle, kas

Eesti maksumenetlus on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Kui halduskohtud ei pidanud

vajalikuks kohaldada liidu õigust ning ignoreerisid Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa

Kohtu praktika seisukohti, siis ei saa vastutusotsust lugeda seaduslikuks. Lähtuvalt Euroopa

5 (5)

Kohtu praktikast tuleb kohtul kontrollida, kas liikmesriigi õigus on kooskõlas liidu õigusega, ja

tuvastades vastuolu liikmesriigi õiguse ja liidu õiguse vahel, kohaldada liidu õigust.

7. Hageja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata

(TsMS § 657 lg 1 p 1). Kostja kannavad menetluskulud ringkonnakohtus.

9. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kinkelepingu sõlmimise, maksuvõla suuruse ja

vastutusotsuse kohta kohtulahendite jõustumise kohta. Samuti pole vaidlust, et kostjad on

lähikondsed TMS § 188 lg-te 2 ja 3 tähenduses (PankrS § 117 lg 1 p 3 kaudu).

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Kuivõrd maakohtu

otsus jääb hagi rahuldamise osas muutmata, siis puudub alus muuta menetluskulude jaotust või

hagi tagamise abinõu kehtima jätmise otsustust. Vastuseks kaebusele tuleb märkida järgmist.

10.1. Põhjendamatu on kostjate arusaam, et vastutusotsus ei ole lubatav tõend. Viidatud otsus

vastab TsMS § 272 lg 1 tunnustele ja on seega formaalselt korrektne dokumentaalne tõend.

Tegemist ei ole maksuvõlgniku ega kostja I põhiõiguse õigusvastase rikkumisega saadud

tõendiga (TsMS § 238 lg 3 p 1). Maakohus märkis vaidlustatud otsuse p-s 24 kokkuvõtvalt

õigesti, et vastutusotsuse kehtivuse üle vaieldi haldusasjas nr 3-18-1912 ja selles on jõustunud

kohtuotsus, millega ei tuvastatud vastutusotsuse kehtetust. Samuti ei nähtu haldusasja otsustest,

et vastutusotsuse tegemisel oleks rikutud maksumenetluse osaliste põhiõigusi. Vastutusotsus ei

ole karistusliku ega repressiivse iseloomuga, vaid MKS § 96 lg 1 järgi on selle alus kolmanda

isiku (käesoleval juhul kostja I) seadusjärgne vastutus maksumaksja või maksu kinnipidaja

(maksuvõlgniku) kohustuste täitmise eest. Sel viisil ei karistata vastutusotsusega selle

adressaati, vaid temalt nõutakse seadusest tuleneva kohustuse täitmist. Kostja II suhtes ei ole

vastutusotsuse menetluses tuvastatud asjaoludel sellist tähendust, nagu käsitles Euroopa Kohus

16. oktoobri 2019 otsuses kohtuasjas Glencore Agriculture (C-189/18, ECLI:EU:C:2019:861).

10.2. Eeltoodud kaalutlustel ei jaga ringkonnakohus kostjate arusaama, et käesolevas asjas on

asjakohane avaram vaidlus küsimuses, kas ja kuivõrd on maksuvõlgniku ja kostja I suhtes läbi

viidud maksumenetlused kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ning kas neis rakendati karistus-

õigusliku iseloomuga sanktsioone. Ringkonnakohus põhjendas eelmises p-s 10.1, et vastutus-

otsus on lubatav tõend ja sel puudub karistuslik sisu. Tsiviilkohus ei saa kontrollida haldusakti

kehtivuse sisulisi eelduseid (Riigikohtu 28. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-9421,

p 14). Vastutusotsuse formaalse kehtivuse tunnuseid kostjad kaebuses kahtluse alla ei seadnud.

Niisiis lähtus maakohus õigesti sellest, et vastutusotsus on kehtiv täitedokument. Ringkonna-

kohtu hinnangul pole maakohtu kohaldatud õigusnormid vastuolus Eesti Vabariigi

Põhiseaduse, Euroopa Liidu õiguse ega Euroopa inimõiguse ja põhivabaduste konventsiooniga.

11. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel kostjate kanda

võrdsetes osades. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud

rahaliselt kindlaks maakohus.

(allkirjastatud digitaalselt)