2-20-4289/60 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-20-4289

Tsiviilasi

L.S. hagi R.P.i vastu kostja tahteavalduse asendamiseks

kohtuotsusega ja valduse üleandmiseks kohustamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

60 716 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. juuni 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: L.S. (hageja), ik XXXXXXXXXXX); esindaja

advokaat Janar Kuus

Vastustaja: R.P. (kostja), ik XXXXXXXXXXX); esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 16. juuni 2022 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud L.S. kanda.

4. Mõista L.S.lt välja R.P.i kasuks menetluskulude katteks 576 eurot. Menetluskuludelt tuleb

tasuda viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. L.S. (hageja) esitas hagi R.P.i (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat kustutama

kinnistu asukohaga XXXXXXXXXXXX (registriosa nr XXXXXX) kohta avatud registriosa II

jaost kostja kaasomanikuna 1/2 osas ja kanda ainuomanikuna sisse hageja ning asendada vastav

tahteavaldus kohtuotsusega. Hageja palus ka kohustada kostjat andma hagejale üle kinnistu

valdus. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja mõttelise osa kinnistust kostjale 21. aprilli 2008

kinkelepinguga nr 1203. Sellest ajast on hageja ja kostja kinnistu kaasomanikud, kostjale

kuulub ½ kaasomandist.

Hageja ja kostja kooselu lõppes aastaid tagasi. Hageja on püüdnud säilitada viisakaid suhteid,

kuid kahjuks ei ole see eelmise aasta sügisest alates kostja tegevuse tõttu enam õnnestunud.

Kostja on muutunud hageja ning hageja ja kostja laste suhtes äärmiselt vaenulikuks,

ebaviisakaks ja ähvardavaks. Eelmise aasta sügisest on kostja käitumine muutunud selliseks, et

hageja on olnud sunnitud korduvalt politsei poole pöörduma. Jämeda tänamatusena

kvalifitseeritav käitumine on toimunud 7. septembril 2018; 20. mail 2019; 22. oktoobril 2018;

16. novembril 2018; 28. detsembril 2018; 2. novembril 2019. Samuti on kostja levitanud hageja

kohta solvavaid ja laimavaid väiteid ka kolmandatele isikutele.

Kuna kostja käitumine muutus aina hullemaks, esitas hageja 4. septembril 2019 kostjale

kinkelepingust taganemise avalduse. Hageja teatas, et ta taganeb alates 5. septembrist 2019

kostjaga 21. aprillil 2008 sõlmitud kinkelepingust nr 1203. Kostja ei ole nõus kinnistu mõttelise

osa tagastamisega.

Kostja käitumine on vähemalt kogumis selline, mida tuleb pidada hageja suhtes jämedaks

tänamatuseks VÕS § 268 lg 1 ja § 267 p 1 mõttes.

Kinkelepingust ei nähtu ühtegi kostja vastusoorituse kohustuse olemasolu ja kostja pole ka

tõendanud, et neil oleks olnud kinkelepingu sõlmimise hetkel mingisugune muu kokkulepe.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostjale kuuluv ½ mõttelist osa kinnistust ei ole omandatud kinke teel. Poolte vahel sõlmitud

leping ei ole kvalifitseeritav kinkelepinguna. Kostja ei saanud kinnistu omanikuks ilma hagejale

vastusooritusi tegemata.

Alates poolte kooselu algusest tegeles kinnistu renoveerimisega ja renoveerimise

korraldamisega kostja. Osa töödest tegi kostja ise, osad töid tegid kolmandad isikud kostjaga

sõlmitud lepingute alusel. Kinnistu renoveerimiseks vajalike materjalide ostmisega tegeles

samuti peamiselt kostja.

Poolte vahel olid kokkulepped, mille kohaselt kostja tegi ja korraldas kinnistu ümberehitustöid,

sai koos hagejaga solidaarvõlgnikuks nimetatud kinnistu ostmiseks ja ehitamiseks võetud

laenukohustuse suhtes ning võttis koos hagejaga täienevalt laenu ümberehitustööde lõpule

viimiseks. Hageja võõrandas kostjale ½ mõttelise osa kinnistust vastutasuks kostja rahalise ja

töise panuse eest kinnistu parendamisse.

Kuna leping ei ole kinkeleping, ei saanud hageja nimetatud lepingust VÕS § 267 p 1 ja § 268

lg 1 alusel taganeda. Isegi juhul, kui leping oleks kvalifitseeritav kinkelepinguna, puudus

hagejal VÕS § 270 lg 3 tuleneva piirangu tõttu alus sellest taganeda.

Arvestades kostja tegevust kinnistu omandamiseks ja parendamiseks võetud laenukohustusega

ühinemisel ning kinnistu ümberehitustööde korraldamisel, tööde tegemisel ja kostja poolset

rahalist panustamist, saab kinnistu mõttelise osa kostjale võõrandamist käsitleda kõlbelise

kohustuse täitmiseks sõlmitud lepinguna.

Poolte vabaabieluliste suhete lõppemine mõjutas mõlema poole käitumist. Kostja möönab, et

temal ja hagejal on olnud tülisid, mille käigus on teineteisele halvasti öeldud. Kostja käitumise

hindamisel tuleb arvestada pooltevahelisi suhteid ja käitumise tausta. Kostja ei ole käitunud

hageja suhtes jämedalt tänamatult. Kinkelepingust taganemise materiaalsed alused ei ole

täidetud, mistõttu ei ole ülesütlemisavaldusel õiguslikke tagajärgi.

MAAKOHTU OTSUS

3. Tartu Maakohus jättis 16. juuni 2022 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud 4500 eurot ja viivise

menetluskuludelt.

Kinkelepingu tekst ei sisalda ühtegi tingimust ega kokkulepet, millest võiks järeldada, et

kingisaajal tekkis või oli eelnevalt olemas mingi vastusoorituse kohustus, sh puuduvad

igasugused koormised ja kohustused VÕS § 265 lg 1 mõttes. Notar on pooltele lepingu

sõlmimisel selgitanud, et hilisemate vaidluste ärahoidmiseks tuleb lepingusse märkida kõik

asjasse puutuvad kokkulepped. Ühtegi sellist kokkulepet kinkelepingusse märgitud ei ole.

Maakohus sedastas, et kohtul ei ole asjas uuritud tõendite pinnalt alust tuvastada, et poolte vahel

oli kinkelepingu sõlmimisel mingi teistsugune või täiendav kokkulepe, millega kostja võttis

vastusoorituse kohustuse. Tõendamata on kostja väide, et ta omandas kinnistu vastusooritusena

tehtud töö või rahalise panuse eest. Tõendeid ei ole esitatud ka laenulepingute ega tehtud

kulutuste kohta.

VÕS § 268 lg 1 alusel nõude rahuldamise otsustamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas on täidetud

kinkelepingust taganemise nii formaalsed kui ka sisulised eeldused.

Taganemisavalduses on tuginetud väitele, et kingisaaja on näidanud kinkija suhtes üles jämedat

tänamatust – suhtleb kinkijaga äärmiselt ebaviisakalt, solvab kinkijat, saadab kinkija sõpradele

kinkijat halvustavaid kirju, ähvardab lõhkuda kinkija valduses olevat sõiduautot ja kasutab

kinkija suhtes lähisuhtevägivalda. Ühtegi konkretiseeritud etteheidet, sh kuupäevaliselt

fikseeritavat, kostjale taganemisavalduses esitatud ei ole. Ka pole taganemisavalduses väidetud,

et kingisaaja oleks jämedat tänamatust näidanud üles kinkija laste suhtes.

Arvestades VÕS § 270 lg 1 sätestatud piiranguga võiksid 4. septembri 2019 taganemisavalduse

aluseks olla 4. septembrist 2018 kuni 4. septembrini 2019 toimunud konkreetsed sündmused

või kostja käitumisaktid.

Asjas on leidnud tõendamist, et hageja on teinud politseisse kostja käitumisega seotud

väljakutseid 7. septembril 2018 ning 20. mail 2018. Seega on vähemalt nimetatud kuupäevade

kohta olemas informatsioon kostja käitumisaktide kohta. Mõlemad kuupäevad on hõlmatud

üheaastase tähtajaga enne 04.09.2019 taganemisavalduse esitamist.

Kinkelepingust taganemise formaalsed alused on täidetud. Kinkeleping on täidetud, lepingu ese

on kostja kaasomandis ja valduses, taganemisavaldus on esitatud ühe aasta jooksul kostja

konkreetsetest käitumisaktidest teadasaamisest ning kostja on taganemisavalduse kätte saanud.

Taganemisavalduse kehtimiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ning VÕS § 268 lg 1 alusel esitatud nõude

võimalikuks rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas lisaks formaalsete eelduste täitmisele on

ühtlasi täidetud ka lepingust taganemise sisulised eeldused, s.o kas esineb mõni VÕS § 267

punktides 1-3 nimetatud alustest. Hageja on tuginenud VÕS § 267 punktile 1.

Uuritud tõenditest ei nähtu selliseid kostja käitumisakte, mida võiks käsitada jämeda

tänamatusena poolte ühiste laste suhtes. Kohus analüüsib järgnevalt, kas kostja käitumist

menetluses tõendatud kuupäevadel võiks lugeda jämedaks tänamatuseks hageja suhtes.

07.09.2018 on hageja politseisse tehtud teatel kostja võtnud autovõtme ja tahab kütusepaaki

valada toiduõli või vett. Auto ei kuulu teatajale. Kostja on olnud alkoholijoobes ning paigutatud

kainenema.

20.05.2019 on hageja politseisse teatanud, et kostja ähvardab hagejat verbaalselt, viskab toitu

külmkapist välja. Politsei on käinud kohal kahel korral, teisel korral on kostja paigutatud

kainenema.

Kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja või hageja lapse turvalisus oleks mõlemal

viidatud juhtumil olnud ohus. 20.05.2019 sündmuse osas on hageja väitnud, et politsei

vormistas lähisuhte vägivalla toimumise kohta akti, kuid pole sellist dokumenti kohtule

esitanud. See ei nähtu ka politsei kohtule esitatud vastusest. Vastuses on kirjeldatud hageja

esitatud teadet ning kostja ei ole vastusest tulenevalt viidud arestimajja mitte otsese ohu tõttu

hagejale või lastele, vaid kainenemisele.

Hageja on toonud välja kostjapoolse sõimamise kuupäevadena ka 22.10.2018; 16. 11. 2018;

28.12.2018 ja 02.11.2019, samuti esitanud kohtule helisalvestised 16.11.2018; 28.12.2018;

20.05.2019 ja 02.11.2019 kohta.

02.11.2019 võimalik kostja käitumisakt on toimunud pärast taganemisavalduse esitamist, seega

ei saa see olla taganemise aluseks.

22.10.2018 sündmuste kohta mingeid muid tõendeid peale hageja ütluste esitatud ei ole. Kohtul

puuduvad piisavad andmed tuvastamaks, mis poolte vahel sel kuupäeval toimus.

Kohus on uurinud 16.11.2018, 28.12.2018 ning 20.05.2019 kohta esitatud helisalvestisi ning

tuvastanud, et kostja kasutanud hageja suhtes väljendeid, nagu „kao pe..e punnsilm“

(16.11.2018), „las ema võtab oma v..u välja“ (20.05.2019).

Ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks levitanud hageja kohta solvavaid ja laimavaid väiteid

ka kolmandatele isikutele, kohtumenetluses esitatud ei ole.

Maakohus märkis, et ei kahtle selles, et kostja on hageja suhtes väljendunud end korduvalt

solvaval viisil. Kostja ei ole seda ka ise eitanud. Kohtu hinnangul nähtub poolte ütlustest ning

teistest uuritud tõenditest, et vähemalt kooselu lõppemisest saadik 2013. aastal on

pooltevahelised suhted olnud äärmiselt halvad ning mõlemad on üksteise suhtes tülide käigus

kasutanud halvustavaid ja solvavaid väljendeid. Peale kooselu lõppemist on pooled jäänud

elama samasse majja, mille tagajärjel jätkusid ka tülid. Kaasomandi lõpetamise üle ei ole pooled

kokkulepet saavutanud.

Poolte vande all ülekuulamisel tunnistas hageja, et on kasutanud kostja suhtes väljendeid, nagu

tropp, jobu, psühhopaat. Kostja avaldas, et hageja on lisaks talle öelnud psaiko, persevest,

vastik värdjas vanamees.

Maakohus jõudis seisukohale, et ei ole leidnud tõendamist, et kostja oleks hageja suhtes

näidanud üles jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes, seda nii üksikute käitumisaktidena

kui ka kogumis. Hageja ütlustest tulenevalt olid kinkelepingu sõlmimise ajendiks nii tema

terviseprobleemid ja kartus oma elu pärast kui ka lootus, et kinkeleping parandab poolte

omavahelisi suhteid. Kostja ebaviisakat suhtlemist hagejaga ei saa mingil viisil heaks kiita ning

kahtlemata on see hagejale ebameeldiv. Siiski ei saa kostja käitumist pidada niivõrd kaalukaks

põhjuseks, mis võimaldaks kinkelepingut üles öelda, arvestades asjaoluga, et pooltevahelised

suhted on olnud pikemat aega halvad ning solvanguid on üksteisele öelnud mõlemad pooled.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et tegemist oli kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud

kinkelepinguga. Hageja on õigesti leidnud, et kõlbeline kohustus ei teki ainuüksi kooselu

faktist.

Maakohus tegi pooltele ettepaneku lahendada vaidlus kaasomandi lõpetamisega, mis

võimaldaks lõpetada ka kurnavaks muutunud kooselu.

Menetluskulud tuleb TsMS 162 lg 1 alusel jätta hageja kanda, kuna hagi jäeti rahuldamata.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Alternatiivselt palus hageja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 267 lg 1

esimest punkti. Maakohus jättis põhjendamatult tuvastamata jämeda tänamatuse esinemise. Nii

7. septembri 2018 kui ka 20. mai 2019 juhtumid toimusid lapse või laste juuresolekul. Kui

nuttev laps palus kostjal rahuneda, sõimas ja ähvardas kostja ka last, et „teie ema läheb lihtsalt

haiglasse kinni“, „las emavõtab oma v..u välja“ jms. Mõlemal juhul lõppes asi sellega, et hageja

kutsus politsei, kes viis kostja arestimajja. Arestimajja viimine tähendas, et kostja oli ohtlik

hagejale või lastele, kuna seaduse järgi võib isiku arestimajja viia siis, kui ta on ohtlik endale

või teistele. Hageja ohustamine on lähisuhtevägivald ja see vägivalla ülesnäitamine on jäme

tänamatus. Maakohtu otsus õigustab lähisuhtevägivalda ja annab ühiskonnale vale sõnumi.

Maakohtu otsuse punktis 27 esitatud väide, et poolte vande all ülekuulamisel tunnistas hageja,

et on kasutanud kostja suhtes väljendeid „tropp, jobu ja psühhopaat“, on vale. Sõna „jobu“

kasutamise kohta vastas hageja, et on seda võib-olla kasutanud. Kostja väited, et hageja on

lisaks talle öelnud „psaiko, persevest, vastik värdjas, vanamees“, on valed. Hageja ei ole

selliseid sõnu kasutanud. Maakohtu järeldus, et vähemalt kooselu lõppemisest saadik 2013.

aastal on pooltevahelised suhted olnud äärmiselt halvad ning mõlemad on üksteise suhtes tülide

käigus kasutanud halvustavaid ja solvavaid väljendeid, on ebaõige. Roppu sõimu ja ähvardusi

kasutas eelkõige kostja.

Maakohus on rikkunud TsMS § 402 norme. Kohus tegi otsuse enne kohtuvaidluste lõppu.

Poolel on õigus kohtukõnele ja repliigile. Kui kohus annab kirjalikus menetluses pooltele

tähtajad kohtukõnede ja vastuväidete esitamiseks, ei saa kohus enne otsust ära teha.

Maakohus on eiranud TsMS § 176 lõiget 8, mille kohaselt määrab kohus menetlusosalisele

tähtaja vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja märkis, et jääb maakohtus väljendatud

seisukohtade juurde.

Vastusena apellatsioonkaebusele märkis kostja, et tegu ei olnud kinkelepinguga, hageja täitis

kõlbelist kohustust ning ta ei ole hageja suhtes olnud jämedalt tänamatu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata ning menetluskulud jäävad hageja kanda.

7. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinkelepingust puudub alus taganeda ning ei korda

kõiki maakohtu otsuse põhjendusi TsMS § 654 lõike 6 alusel. Ringkonnakohus ei kogu, uuri

ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja

arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel

tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise

rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (TsMS 652

lg 5). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjaolud tuvastanud kooskõlas menetlusõigusega

ning ei ole rikkunud TsMS § 442 lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

Vastusena apellatsioonkaebuste põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Õigus kinkelepingust taganeda VÕS § 267 punkti 1 alusel jämeda tänamatuse tõttu ei tähenda

seda, et kinkijal tekib aastaid pärast kinkelpingu sõlmimist õigus pöörata tehing ümber iga tüli

tõttu, mis tekib poolte vahel. See seisukoht kehtib ka juhul, kui tülide käigus kasutatakse

ebaviisakaid sõnu. Vastupidine seisukoht tähendaks õiguskindluse põhimõtte ebamõistlikku

kitsendamist, mis tooks kaasa sagedase kinkelepingutest taganemise. Samuti ei anna

kinkelepingu sõlmimine kinkijale alust eeldada, et kingisaaja käitub tema suhtes kogu elu kestel

kinkija soovitud viisil.

9. Hageja tugines kostja käitumisele, mis toimus ligukaudu kümme aastat pärast kinkelepingu

sõlmimist. Kuna kinkelepingu sõlmimisest on möödunud palju aega, ei ole ainuüksi solvav

käitumine selline, mida saaks pidada jämedaks tänamatuseks. 2008. a sõlmitud kinkelepingu

eesmärgiks ei saanud olla mõjutada kostja käitumist 2019. aastal. Kinkelepingu eesmärki tuleb

hinnata selle sõlmimise ajal esinenud eesmärkide valguses. 2019. a toimunud tülid ei ole enam

seotud asjaoludega ega eesmärkidega, mis esinesid kinkelepingu sõlmimise ajal. Lepingust ei

nähtu ka seda, et hageja oleks kostjale seadnud pikaaegseid koormisi või tingimusi VÕS § 265

lg 1 mõttes. Seega leidis maakohus õigesti, et kinkelepingust taganemiseks ei ole

materiaalõiguslikku alust.

10. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja kainestusmajja viimine väljendas hagejale

sellist ohtu, mis annaks aluse seda pidada jämedaks tänamatuseks. Hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et kostja on tema suhtes toime pannud kuri- või vägivallateo. Ringkonnakohus ei

hinda, milliseid ebaviisakaid sõnu hageja või kostja üksteise suhtes kasutas, kuna

ringkonnakohus leidis nõustudes maakohtuga, et tülid ning ebaviisakas suhtlus ei ole praegusel

juhul kvalifitseeritav jämeda tänamatusena.

Hageja seisukoht, et maakohtu otsus õigustab lähisuhtevägivalda, on meelevaldne.

Ringkonnakohus selgitab, et kinkelepingust taganemise eelduste mittetäidetuse tuvastamine ei

tähenda lähisuhtevägivalla õigustamist.

11. Maakohtu otsuse protokollist nähtub, et hageja on ise teinud kohtule ettepaneku pidada

kohtukõne kirjalikult, kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kohus määras istungil tähtaja 6. juuni

2022 teeside esitamiseks. Kohus määras ka tähtaja 16. juuni 2022 seisukoha esitamiseks

vastaspoole esitatule ning märkis, et kohtuotsuse tegemise tähtaeg on 6. juuli 2022. Toimikust

nähtub, et hageja on enda kohtukõne teesid esitanud 6. juunil 2022 ehk tähtaegselt. Seega ei ole

õige hageja väide, et ta ei saanud kohtukõnet pidada, arvestades, et ta soovis seda ise kirjalikult

teha ning ta seda ka tegi. Õige on hageja seisukoht, et maakohus rikkus õigust esitada

vastaspoole kohtukõnele repliik (TsMS § 402 lg 6). Toimikust nähtub, et hageja esitas repliigi

16. juunil 2022 ehk kohtuotsuse tegemisega samal päeval. Ringkonnakohtule leiab, et

maakohus oleks pidanud enne otsuse tegemist ootama ära repliikide ja vastaspoole

menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks määratud tähtaja ning see on iseenesest

menetlusnormi rikkumine. Siiski ei ole tegu menetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tooks

kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Ka juhul, kui maakohus oleks oodanud ära tähtaja

saabumise, ei oleks saanud teha teistpidist otsust.

12. Kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta

menetluskulud hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja TsMS § 175 lg 1 alusel määrab ringkonnakohus kostjale vastaspoole poolt

hüvitavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kostja

menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal apellatsioonkaebusele vastuse

koostamiseks kuus töötundi. Ringkonnakohus leiab, et see ajakulu ei ole põhjendatud, kuna

vastus sisaldas suures ulatuses juba varem väljaöeldud seisukohti. Samuti ei olnud vaidlus

ringkonnakohtus õiguslikult keerukas. Võttes eeltoodut arvesse, leiab ringkonnakohus, et kostja

esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus on 4 töötundi ehk kokku 576 eurot (4x144, sh

käibemaks).

Menetlusosaliste taotlusel ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/