2-21-14100/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu

Määruse tegemise aeg ja koht 15.2.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-14100

Kohtuasi

X avaldus laste suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

saamiseks

Y avaldus laste suhtes ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja lõpetatud osas ainuhooldusõiguse

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5.4.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Olga Väina

Avaldaja Y (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Natalja Santaševa

Puudutatud isikud W (isikukood XXXXXXXXX) ja Q

(isikukood XXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaat Aavo Aadli

Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu),

lepinguline esindaja MK

Narva-Jõesuu linn, lepinguline esindaja ŽG

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta tõenditena vastu X 20.4.2022 määruskaebuse lisad ja Y 6.5.2022 seisukoha

lisa.

2. Tühistada Harju Maakohtu 5.4.2022 määruse resolutsiooni p 2 osas, milles

maakohus jättis laste viibimiskoha määramise õiguse territoriaalselt piiritlemata.

Teha tühistatud osas uus määrus, millega lõpetada X ja Y ühine hooldusõigus

2-21-14100

osaliselt ja anda X-le ainuhooldusõigus W ja Q viibimiskoha määramiseks Eesti

Vabariigi piires.

3. Muuta Harju Maakohtu 5.4.2022 määruse resolutsiooni p 3 selliselt, et eelmises

punktis käsitlemata osas (s.o väljaspool Eesti Vabariiki reisimisel) jääb W ja Q

viibimiskoha määramise küsimuses kehtima ühine hooldusõigus.

4. Muus osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

kohtumääruse põhjendusi.

5. Harju Maakohtu 5.4.2022 määrus on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata

ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste haridust puudutavates

küsimustes (resolutsiooni p 4), ning menetluskulude jaotust puudutavas osas

(resolutsiooni p 7).

6. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt.

6.1. Rahuldada osaliselt X avaldus.

6.2. Lõpetada X ja Y ühine hooldusõigus osaliselt ja anda X-le

ainuhooldusõigus W ja Q viibimiskoha määramiseks Eesti Vabariigi

piires.

6.3. Muus osas (s.o väljaspool Eesti Vabariiki reisimisel) jääb W ja Q

viibimiskoha määramise küsimuses kehtima ühine hooldusõigus.

6.4. Jätta rahuldamata X avaldus X ja Y ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks alaealiste W ja Q

hariduse osas X-le.

6.5. Jätta rahuldamata Y avaldus Y ja X ühise hooldusõiguse osaliseks

lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse üleandmiseks alaealiste W ja Q

viibimiskoha osas Y-le.

6.6. Toimetada määrus menetlusosalistele kätte ja saata määruse jõustumisest

arvates 10 päeva jooksul perekonnaseisuasutusele hooldusõiguse andmete

kandmiseks rahvastikuregistrisse.

6.7. X ja Y menetluskulud jäävad nende endi kanda. W-le ja Q-le määratud

esindaja tasu ja kulud jäävad Eesti Vabariigi kanda.

7. Rahuldada Y määruskaebus osaliselt.

8. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

9. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a riigi

õigusabi korras määratud lapse esindaja tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2-21-14100

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldused ja menetlusosaliste seisukohad

1. X (ema) esitas 8.9.2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada enda ja Y (isa)

ühise hooldusõiguse W (vanem laps) ja Q (noorem laps) suhtes hariduse ja viibimiskoha

küsimustes, ning anda selles osas ainuhooldusõiguse emale.

1.1. Avalduse kohaselt sündis vanemate abielust XX.XX.XXXX vanem laps ja

XX.XX.XXXX noorem laps (ühiselt lapsed). Vanemad lahutasid 27.4.2021 ning pärast seda

jäid lapsed emaga Narva elama. Ema andis isale 2021. a augustis teada, et leidis endale

Tallinnas hästi tasustatud töökoha ja soovib lastega Tallinna kolida. Ema palus isalt nõusolekut

laste elukoha registreerimiseks Tallinnasse ning vanema lapse üleviimiseks YYY-sse ja

noorema lapse üleviimiseks Eralasteaeda XXX. Isa keeldus nõusolekute andmisest. Isa mõjutab

vanemat last enda juurde jääma ja Narva kooli minema. Samuti ähvardab isa, et kui ema ei too

lapsi Narva, ei anna ta neid emale üle ja hoiab neid enda juures. Isa ei arvesta laste soove ja

huve ning kuritarvitab oma hooldusõigust.

1.2. Ema ei ole kunagi takistanud ega soovi takistada isa ja laste suhtlust, kuid leiab, et lastel

peab olema üks kodu. Emal on nii vaimne kui ka majanduslik valmisolek lapsi kasvatada,

samuti on tal lastega tugev emotsionaalne side. Ema hoolitseb laste eest ja jälgib, et neile oleks

tagatud kõik arenguks vajalik. Ta ei ole lastest nende sünnist saati lahus olnud rohkem kui üks

päev. Tallinnas on lastel tulevikus rohkem võimalusi.

2. Isa vaidles ema avaldusele vastu ja esitas 7.10.2021 Harju Maakohtule avalduse, milles

palus lõpetada enda ja ema ühise hooldusõiguse laste elu- ja viibimiskoha küsimustes, ning

anda selles osas ainuhooldusõiguse isale.

2.1. Vanemad ei leppinud pärast lahkuminekut kokku, kumma vanema juurde jääb laste püsiv

elukoht. Nad leppisid kokku, et osalevad laste elus võrdselt, ning enne ema Tallinna kolimist

viibisidki lapsed kummagi vanema juures võrdselt. Ema ei arutanud isaga Tallinna kolimise

küsimust ning andis isale kolimisest tagantjärele teada. Ema selline käitumine ei vasta laste

huvidele. Ema ei saa laste Tallinna kolimise üle üksi otsustada, tal ei ole rohkem õigusi kui isal.

Ema väited ei vasta tõele ja ta üritab isa halvas valguses näidata. Lapsed ei soovinud kolida

ning ema lähtus kolimisel üksnes enda soovidest.

2.2. Lapsed on harjunud elama isa juures, kus neil on olemas kõik eluks ja arenguks vajalik.

Nad on Narva-Jõesuus elanud sünnist saati ning vanem laps käis Narva-Jõesuus koolis ja

noorem laps lasteaias. Narva-Jõesuus on ka laste sõbrad ja sugulased. Lastel on isaga soojad ja

head suhted ning nad armastavad isa. Isa on võimeline lapsi kasvatama ja nende heaolu eest

hoolt kandma. Laste elukoha ja elukorralduse muutmine ei ole põhjendatud ainuüksi seetõttu,

et ema leidis uue töökoha. Laste huvidele vastab isa juurde jäämine.

3. Ema vaidles isa avaldusele vastu. Ema teatas isale lastega Tallinna kolimise soovist

12.8.2021 ja kolis nendega Tallinna 20.8.2021, mistõttu ei vasta tõele isa väide, et ema teavitas

teda kolimisest tagantjärele. Samuti ei vasta tõele see, et lapsed ei soovinud emaga kolida. Isa ei

ole võimeline tegelema kõigi lastega seotud küsimustega. Isal ei ole kindlat töögraafikut.

Ta saab tööajast teada alles hommikul ja see võib muutuda. Kui isal ei ole enda vanemate abi,

ei saa ta lastega hakkama. Isa ei suuda vanemat last õigeks ajaks kooli viia ega jälgi tema

koduste ülesannete tegemist. Ema hoolitseb laste eest igas olukorras. Emal on stabiilne ja hästi

tasustatud töökoht ning kindel töögraafik.

4. Laste esindaja toetas ema avaldust ja vaidles isa avaldusele vastu.

4.1. Laste esindaja kohtus ema ja lastega ema juures. Ema juures on olemas kõik vajalik laste

kasvamiseks ja arenguks. Ema selgitas, et vanemate kooselu lõppes 2020. a novembris, mille

järel kolis ema lastega Narva ning lapsed käisid isa juures üle ühe nädalavahetuse. Vanemad

2-21-14100

proovisid isa soovil ka sellist varianti, et lapsed olid ühe nädala ema ja teise nädala isa juures,

kuid see ei sobinud lastele. Ema sõnul on vanemate suhted halvad ja nad ei ole võimelised lapsi

puudutavaid küsimusi lahendama. Isa nõuab endiselt, et lapsed oleksid poole ajast tema juures.

Isa rääkis, et ema ei arutanud temaga lastega Tallinnasse kolimist, ning järsud muudatused laste

elukorralduses ei ole laste huvides. Isa sõnul tahab vanem laps Narva-Jõesuusse tagasi, kuid

noorem laps ei taha isa juurde isegi nädalavahetusteks tulla. Vestlusest lastega selgus, et nad on

uue elukorraldusega kohanenud. Neil on lähedased suhted mõlema vanemaga, kuid vanemate

tülid on neid mõjutanud.

4.2. Vanemate vahel on tõenäoliselt ületamatud erimeelsused laste viibimiskoha küsimuses.

Vanemate elukohtade vahelist kaugust arvestades on laste elukohaga lahutamatult seotud ka

laste kooli- ja lasteaiavaliku küsimus. Seetõttu tuleb vanemate ühine hooldusõigus lõpetada

viibimiskoha ja hariduse küsimustes. Ema eksis lastega teise linna kolimisel ühise

hooldusõiguse teostamise põhimõtete vastu, kuid ainuüksi see ei tähenda, et endine olukord

tuleks taastada. Avalduste lahendamisel tuleb lähtuda laste huvidest. Ema on laste igapäevase

hooldamise ja kasvatamisega rohkem vahetult tegelenud. Seetõttu võib eeldada ka tema

suuremat hingelist seotust lastega ja paremat vaimset valmisolekut lapsi kasvatada. Isa sõnul

oli ta ajavahemiku 2017–2019 perest eemal ja käis kodus iga kahe nädala tagant

nädalavahetustel. Kogu selle aja tegeles laste kasvatamisega ema. Ka pärast vanemate

lahkuminekut elasid lapsed peamiselt emaga. Paremaid elamistingimusi, kui on lastel ema

juures, on raske leida. Isa avalduse rahuldamine tähendaks laste elukorralduse uut muudatust,

mis ei pruugi laste heaolule hästi mõjuda.

5. Tallinna linn (Haabersti Linnaosa Valitsuse kaudu) (Haabersti LOV) toetas ema avaldust ja

vaidles isa avaldusele vastu.

5.1. Haabersti LOV esindaja tegi 1.11.2021 ema juurde kodukülastuse ja veendus selles, et

ema tagab lastele turvalise ning stabiilse elu- ja kasvukeskkonna. Ema pöörab laste

kasvatamisele palju tähelepanu ning lapsed on emasse tugevalt kiindunud. Isal on suur soov

lastega suhelda ning osaleda nende kasvatamises ja elus. Lapsed rääkisid, et nad suhtlevad isaga

ja leiavad koos palju võimalusi ühistegevusteks. Lapsed tahavad elada emaga ning suhelda ja

kohtuda isaga.

5.2. Ema avalduse rahuldamine vastab laste huvidele ja vajadustele. Vanemate suhted on

pingelised ning nad ei ole jõudnud isa ja laste suhtlemise korraldamises üksmeelele. Isa nõuab

emalt, et ema viiks lapsed igal nädalavahetusel isa juurde, mistõttu lõpeb vanemate suhtlus

sageli konfliktiga. Praeguseks on mõlema lapse elu korraldatud Tallinnas ema juures. Lastel ei

ole küll Tallinna sissekirjutust, kuid noorem laps käib Tallinnas eralasteaias ja vanem laps õpib

Tallinna XXX. Laste perearst on samuti Tallinnas. Ema tagab laste emotsionaalsete ja füüsiliste

vajaduste rahuldamise ning lapsed tunnevad end ema juures hästi. Isa töö on seotud ehituse ja

sagedaste lähetustega, kuid tema vanemad ja uus elukaaslane on valmis teda laste kasvatamisel

aitama. Arvestades ema vanemlikke omadusi ja laste tihedat emotsionaalset sidet emaga, on

eelistatum, kui laste igapäevase hooldamisega tegeleb ema, mitte isa abistajad. Ei esine piisavalt

põhjendatud asjaolusid, mis annaksid alust laste praeguseks väljakujunenud elukorraldust

muuta. Emale taotletud küsimustes ainuhooldusõiguse andmine tagab laste kasvatamise,

arenemise ja stabiilse elukorralduse.

6. Narva-Jõesuu linn leidis, et mõlemad vanemad on võimelised lapsi kasvatama.

6.1. Lapsed avaldasid 18.2.2021 kohtumisel, et kui vanemate kooselu ei ole võimalik, tahavad

nad elada emaga ja kohtuda isaga. 26.10.2021 kodukülastusel rääkisid aga lapsed, et neile

meeldib Narva-Jõesuus aega veeta ning nad tahavad elada isaga ja käia oma endises koolis ja

lasteaias. Noorem laps ütles, et talle ei meeldi uues lasteaias. Vanem laps ütles, et talle meeldib

2-21-14100

uues koolis, kuid tal on seal ainult üks sõber. Laste arvamus muutub seega olenevalt

ümbritsevast keskkonnast ja inimestest.

6.2. Arvestades, et lapsed elavad suurema osa ajast emaga, kes korraldab nende elu, tegeleb

nende arenguga ja hoolitseb nende tervise eest, võib ema avalduse rahuldada, kui ema juures on

sobivad elamistingimused. Samas on lastele ka isa juures tagatud kasvatamiseks ja arenguks

vajalikud tingimused ning isal on soov ja võimalus lapsi kasvatada.

7. Vanemad osalesid 30.12.2021 perelepituses Narva-Jõesuus. Perelepitaja AV teatas, et

vanemad jõudsid seal kirja panna ühised teemad, mida arutada. Järgmine kohtumine pidi

toimuma 21.1.2022, kuid see jäi ära.

8. Maakohtus 18.3.2022 toimunud ärakuulamisel rääkis vanem laps, et ta elab ema juures, kus

ta jagab õega tuba. Ta käib Tallinna XXX ja tal on Tallinnas sõpru, kellega nad käivad üksteisel

külas. Ta käib tennise trennis ja laulab kooris. Tema vanavanemad elavad Narva-Jõesuus ja onu

Tallinnas. Lapsed kohtuvad isaga üle nädalavahetuse. Isa juures on väga hea olla ja seal on

sõbrad. Noorem laps rääkis, et ta õpib muusikat ja käib kehalises kasvatuses. Talle meeldis

Narvas rohkem, sest seal oli muusika, tants, kehaline kasvatus ja ujumine. Ta käib

ettevalmistusklassis. Tal on isa juures väga hea olla.

Maakohtu määrus

9. Harju Maakohus jättis 5.4.2022 määrusega isa avalduse rahuldamata ning rahuldas ema

avalduse

vanemate

ühise

hooldusõiguse

lõpetamiseks

osaliselt

ja

andis

emale

ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha, st elukoha määramise küsimuses. Maakohus jättis

vanemate menetluskulud nende endi kanda ja lastele määratud esindaja tasu ja kulud riigi

kanda.

9.1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on põhjendatud ema avalduse osaline

rahuldamine, s.o vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine laste viibimiskoha (elukoha

määramise) küsimuses, ning selles osas ainuhooldusõiguse andmine emale. Isa avalduse

rahuldamiseks ja ema avalduse rahuldamiseks muus osas ei ole alust.

9.2. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise

eelduseks perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 alusel on vanemate vahelised erimeelsused ja/või

koostöö puudumine ning sellest tulenev ühiste otsuste tegemise ja ühise hooldusõiguse

teostamise suutmatus.

9.3. Siinses asjas vaidlevad vanemad mh selle üle, kellel peaks olema õigus otsustada, kus on

laste elukoht. Nende suhted on pingestatud ja perelepitus ei olnud tulemuslik. Kohtul ei ole ka

veendumust, et vanemate suhted lähiajal paraneksid. Laste arengu huvides on see, et lastel oleks

üks koht, mida nad võivad pidada oma koduks. See tagab lastele stabiilsuse ning ka selle, et

vähemalt ühel vanemal on hea ülevaade laste elus toimuvast. Samuti on laste huvides kindla,

laste jaoks arusaadava ja ettenähtava elukorralduse säilitamine ning koos kasvamine. Ema

otsustas lastega Tallinnasse kolimise vastuolus ühise hooldusõiguse teostamise põhimõtetega

üksi, kuid ainuüksi see ei anna alust endise olukorra taastamiseks ja isa avalduse rahuldamiseks.

Laste igapäevase hooldamisega on valdavalt tegelenud ema ning sellest saab järeldada ka tema

tugevamat vaimset valmisolekut lapsi kasvatada ja tugevamat hingelist seotust lastega.

Seejuures oli isa kolm aastat, s.o ajavahemiku 2017–2019, perest eemal, ning käis kodus üksnes

nädalavahetustel iga kahe nädala tagant. Selle aja vältel kasvatas lapsi ema. Pärast vanemate

lahkuminekut 2020. a novembris elasid lapsed emaga Narvas, mitte Narva-Jõesuus. Lapsed on

seega Narva-Jõesuust eemal olnud pea aasta ja on sellega harjunud. Vanemad proovisid ka laste

vahelduvat elukohta, kuid see ei sobinud lastele. Lastel on ema juures head elamistingimused

ning nad on kohanenud ja harjunud uue elukorraldusega, sh uue kooli, lasteaia, trenni ja

2-21-14100

huviringidega. Eelnevat arvestades on põhjendatud laste viibimiskoha (elukoha) määramise

küsimuses ainuhooldusõiguse andmine emale.

9.4. Vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha küsimuses reisimist

puudutavas osas ei ole alust, sest vanemate vahel ei ole selles osas erimeelsusi. Ema ei ole esile

toonud ega tõendanud, et isa vastuseisu tõttu oleks mõni reis lastega ära jäänud. Ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks reisimist puudutavas osas ei anna alust ainuüksi see, et isa ei anna

emale tähtajatut nõusolekut lastega riigist lahkumiseks.

9.5. Samuti ei ole alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks hariduse küsimuses.

Hetkel ei ole vanemate vahel selles küsimuses erimeelsusi. Noorem laps käib XXX lasteaias ja

on registreeritud Tallinna XXX eelkooli ning vanem laps õpib Tallinna XXX.

9.6. Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel

menetlusosaliste enda kanda, v.a laste esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi

kanda.

Isa määruskaebus

10. Isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega

maakohus rahuldas osaliselt ema avalduse ja jättis isa avalduse rahuldamata, ning teha

tühistatud osas uue määruse, millega rahuldada isa avaldus.

10.1. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole maakohus määruse tegemisel lähtunud laste

huvidest. Maakohus ei ole piisavalt arvestanud sellega, et ema otsustas lastega Tallinnasse

kolimise üksi ja kuritarvitas sellega vanemate ühist hooldusõigust. Sellises olukorras emale

laste viibimiskoha küsimuses ainuhooldusõiguse andmine on vale. Samuti on vale jätta endine

olukord taastamata ainuüksi seetõttu, et ema korraldas laste elu uues kohas. See rikub isa õigusi

ega arvesta laste huve ja soove. Kui ema ei oleks lastega Tallinnasse kolimist üksi otsustanud,

oleks laste elu võinud olla korraldatud teisiti.

10.2. Perekond on kogu aeg Narva-Jõesuus elanud. Lapsed räägivad isale, et nad tahavad elada

oma kodus Narva-Jõesuus, mitte Tallinnas. Lapsed on harjunud seal elama ning neil on seal

palju paremad tingimused, sh kõik vajalikud elamistingimused. Lapsed vajavad värsket õhku

ja aktiivseid tegevusi, mida isa saab tagada. Vanem laps igatseb oma kooli ja sõpru. Lapsed on

isasse kiindunud ja neile meeldib koos aega veeta.

10.3. Isa töötas Leedus vähem kui kaks aastat. Selle aja jooksul kasutas ta kõiki võimalusi

perega aja veetmiseks. Sellest, et isa töötas, ei saa teha järeldust, et ta ei hooldanud lapsi. Isa

oli ja on hooliv vanem, kes armastab oma lapsi ja tegeleb nendega. 2019. a oktoobrist kuni

2020. a suveni isa ei töötanud ja tegeles lastega.

Ema määruskaebus

11. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega

maakohus jättis lõpetamata vanemate ühise hooldusõiguse lastega reisimise küsimuses, ning

teha selles osas uue määruse, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lastega reisimise

küsimuses ning anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Määruskaebuse väidete kohaselt on

vanematel pidevalt erimeelsused lastega reisimise küsimuses. Kui ema küsib isalt lastega

reisimiseks nõusolekut, mõtleb isa selle andmise üle väga kaua. Kuigi isa väitis ärakuulamisel,

et ta ei takista lastega reisimist, ei andnud ta emale pärast vaidlustatud määruse tegemist

nõusolekut lastega Türki reisimiseks, väites, et seal on ohtlik. Isa võttis selles osas ühendust ka

lastekaitsega, kes ei näinud lastega Türki minemises ohtu. Isa šantažeeris ema sellega, et lubas

reisimiseks loa anda, kui ema annab lapsed suveks talle.

2-21-14100

Menetlusosaliste seisukohad

12. Isa vaidleb ema määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Isa ei ole kunagi

takistanud emal lastega reisimist ning ükski reis ei ole isa vastuseisu tõttu ära jäänud. Reis Türki

toimus, mis näitab, et isa nõusolek ei olnud vajalik. Isa ei olnud Türgi reisile vastu, vaid oli

laste pärast mures, sest Ukrainas toimuva sõja tõttu ei ole praegu rahulik. Isa muretseb laste

heaolu pärast ja lihtsalt arutas seda küsimust emaga. Isa soovib, et vanematel säiliks reisimise

küsimuses ühine hooldusõigus, et vanemad saaksid reisimisega seonduvat omavahel arutada.

13. Ema vaidleb isa määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Ema jääb

maakohtus avaldatud seisukohtade juurde. Maakohus on teinud kõiki asjaolusid arvesse võtva

ja põhjendatud määruse ning isa määruskaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust. Isa ei

esitanud ärakuulamisel argumente ega tõendeid, mis näitaksid, et laste huvides ei ole elada

emaga Tallinnas. Samuti ei suutnud isa kohtule selgitada, miks on lastel parem elada temaga.

Isa lähtub ainult enda huvidest.

14. Narva-Jõesuu linn vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust.

14.1. Isa määruskaebuse väited ei ole piisavalt põhjendatud.

14.2. Ema määruskaebuse rahuldamine on laste huvides. Kuigi isa väitis ärakuulamisel, et ta ei

takista emal lastega reisimist, takistas ta seda esimesel juhul, kui ema palus temalt lastega

reisimiseks nõusolekut. Pärast isa juures viibimist hakkasid lapsed reisi pärast muret avaldama

ning isa keelas emal lastega viimase hetkeni reisile minna. See tekitas pingelise olukorra nii

emale kui ka lastele.

15. Haabersti LOV vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust.

15.1. Lapsed on kogu aeg elanud emaga ning on temaga hingeliselt rohkem seotud. Laste elu

on korraldatud ema juures Tallinnas ja lapsed on uute tingimustega kohanenud. Lapsed peavad

koduks ema elukohta ja tunnevad end seal hästi. Lapsed on ema ülalpidamisel ja isa neid ei

toeta. Ema on hooliv ja vastutustundlik lapsevanem, kes teeb last puudutavates küsimustes

teadlikke valikuid ja lähtub laste huvidest.

15.2. Ema ei saanud isalt lastega Türki reisimiseks nõusolekut, kuigi reis oli planeeritud ja isaga

oli sellest räägitud. Isa selline käitumine ei ole laste huvides. Isa ei toeta laste reisimist emaga

ja vanemad ei suuda lastega reisimises isa takistava tegevuse tõttu kokku leppida. Laste huvides

on, et neid puudutavad küsimused otsustatakse õigel ajal ja sobivaimal viisil. Reisimine on laste

huvides ja toetab nende arengut. Ema suudab laste huvide eest seista parimal viisil.

16. Laste esindaja vaidleb isa määruskaebusele vastu ja toetab ema määruskaebust.

16.1. Maakohus on põhjalikult kaalunud, kummale vanemale anda laste viibimiskoha

küsimuses ainuhooldusõigus, ning on teinud laste huvidele vastava otsuse. Isa on jätnud

teadlikult mainimata, et lapsed elasid enne Tallinnasse kolimist emaga Narvas ning kohtusid

isaga üle nädala nädalavahetustel. Lapsi hooldas seega viimastel aastatel ema. Kuna lapsed

jäävad emaga ja suhtlevad isaga, siis laste elus palju ei muutu.

16.2. Maakohtu määrus on ema avalduse rahuldamise osas vastuoluline. Ema taotles avalduses

ainuhooldusõigust laste viibimiskoha küsimuses, kuid maakohus jättis lahendamata selle alla

kuuluvad muud kui laste elukoha määramist puudutavad küsimused ning võrdsustas

viibimiskoha küsimuse elukoha määramisega. Viibimiskoht hõlmab aga lisaks lapse elukoha

määramisele ka seda, kellega, kus ja millal laps viibib, lühemaajalist puhkusreisil või

lastelaagris viibimist ning lapse tulevast elukohta. Emal peaks olema ainuhooldusõigus laste

viibimiskoha küsimuses tervikuna.

2-21-14100

Menetluse edasine käik

17. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ning edastas TsMS

§ 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et isa määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 osaliselt rahuldada ja vaidlustatud määrus tühistada osas, milles maakohus jättis

laste viibimiskoha määramise õiguse territoriaalselt piiritlemata (resolutsiooni p 2).

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega lõpetab ühise hooldusõiguse

osaliselt ning annab emale ainuhooldusõiguse laste viibimiskoha määramise küsimuses

Eesti Vabariigi piires. Sellest tulenevalt muudab ringkonnakohus ka maakohtu määruse

resolutsiooni p 3 ja sõnastab selle ümber, jättes muus osas, st laste viibimiskoha määramise

küsimuses väljaspool Eesti Vabariiki reisimisel, kehtima ühise hooldusõiguse. Samuti täiendab

ringkonnakohus selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Ema määruskaebus jääb TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 rahuldamata.

19. Ema on koos 20.4.2022 määruskaebusega esitanud uued tõendid (kirjavahetus isaga,

reisiteenuse arve (I kd, tl 181–185)). Samuti on isa esitanud 6.5.2022 seisukoha juurde uue

tõendi (SMS-ide väljavõte koos tõlkega (II kd, tl 6–7)). Uued tõendid puudutavad laste ema

reisi Türki ja selleks isa nõusoleku saamise küsimust. Ringkonnakohus leiab, et tõendid on

asjakohased ning võtab need TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1 I lause alusel vastu.

20. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

TsMS § 651 lg 1 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Ema vaidlustab maakohtu määrust osas, milles maakohus jättis rahuldamata tema avalduse

hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks laste viibimiskohta (reisimist) puudutavas osas ning

selles küsimuses hooldusõiguse andmiseks emale (määruse resolutsiooni p 3). Isa vaidlustab

maakohtu määrust osas, milles maakohus lõpetas ühise hooldusõiguse laste viibimiskoha

(elukoha) määramise osas ja andis selles küsimuses otsustusõiguse emale (määruse

resolutsiooni p 2) ning osas, milles maakohus jättis rahuldamata isa avalduse

ainuhooldusõiguse andmiseks isale (määruse resolutsiooni p 5). Seega on vaidluse all ka

maakohtu määruse resolutsiooni p 1, millega ema avaldus osaliselt rahuldati. Maakohtu määrus

on jõustunud osas, milles jäeti rahuldamata ema avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks laste

haridust puudutavates küsimustes (määruse resolutsiooni p 4), ning menetluskulude jaotust

puudutavas osas (määruse resolutsiooni p 7). Järelikult on määruskaebemenetluses vaidluse all

hooldusõiguse kuuluvus laste viibimiskoha määramise küsimuses.

21. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud eeldused, mis annavad alust

vanemate ühise hooldusõiguse PKS § 137 lg 1 alusel osaliselt lõpetada, ning leidnud

põhjendatult, et vanemate ühine hooldusõigus tuleb viibimiskoha määramise osas osaliselt

lõpetada. Samuti andis maakohus selles küsimuses ainuhooldusõiguse põhjendatult emale.

Seejuures ei ole maakohus ema ega isa ühise hooldusõiguse lõpetamist puudutava avalduse

lahendamisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest.

22. Vanematel on PKS § 116 lg 1 kohaselt laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Ühise

hooldusõiguse korral teostavad vanemad PKS § 118 lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad

hoolsuskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu.

Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on

sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja

hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises

hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (PKS § 119) või ühise hooldusõiguse täieliku või

2-21-14100

osalise lõpetamise (PKS § 137) kaudu (vt ka Riigikohtu 12.2.2016 määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-159-15, p 24; 5.1.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233, p-d 13 ja 14).

22.1. Kui kohtule esitatakse PKS §-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise

hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles

vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid

arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (PKS § 123, TsMS

§ 477 lg 5). PKS § 119 kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last

puudutava ühekordse olulise küsimuse üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra

lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Ühise hooldusõiguse

osaline või täielik lõpetamine PKS § 137 alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate

muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus

tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud. Vanemate ühist

hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema

õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada tuleb võimalikult

suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane

ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole

põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik.

Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus

selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust

võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse

suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu 19.2.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686, p 18;

19.5.2021 määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19; 5.1.2022 määrus tsiviilasjas nr 2-21-233,

p 15).

23. Vanemate hooldusõiguse muudatuste üle otsustades teeb kohus PKS § 23 ning § 137 lg 2

p 2 ja lg 3 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja

asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last

kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse

tulevasi elamistingimusi. Seega on ühise hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamine kohtu

kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme

kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud

oluliselt menetlusõiguse normi.

24. Mõlemad vanemad on esitanud kohtule avalduse PKS § 137 alusel ning taotlenud ühise

hooldusõiguse lõpetamist viibimiskoha määramise küsimuses. Vanemate vahelised

erimeelsused lapse viibimiskoha määramise küsimuses on tekkinud sellest, et ema kolis isa

nõusolekuta lastega Narvast Tallinnasse. Isa arvates on lastel parem elada tema juures

Narva-Jõesuus pere varasemas ühises elukohas. Ema leiab, et lapsed peaksid jääma tema

juurde, arvestades, et elukorralduse muudatused vastasid laste huvidele (Tallinnas on ema

arvates lastel paremad võimalused arenemiseks) ning ka enne vanemate lahku kolimist elasid

lapsed Narvas ema juures.

25. Maakohus on õigesti selgitanud, et viibimiskoht on laiem mõiste kui elukoht. Maakohus on

lõpetanud vanemate ühise hooldusõiguse vaid laste elukoha määramise osas ning jätnud

lõpetamata reisimise küsimuses. Maakohus on sisuliselt jaganud viibimiskoha määramise

küsimuse kaheks, s.o elukoht ja reisimine. Samas hõlmab viibimiskoha määramine ka

otsustamist selle üle, kus, kellega ja millal lapsed viibivad. Laste ema ei ole taotlenud

ainuhooldusõigust üksnes laste elukoha määramise osas, vaid viibimiskoha määramise osas

tervikuna, nagu ka laste esindaja on 9.5.2022 seisukohas määruskaebustele tähelepanu juhtinud.

Laste esindaja arvates tuleks ainuhooldusõigus laste viibimiskoha määramise küsimuses anda

emale.

2-21-14100

25.1. Ringkonnakohus märgib, et kui vanemate vahel on vaidlus üksnes ühekordselt elukoha

määramise küsimuses, siis on kohtul võimalik PKS § 119 alusel anda (ühekordselt või

igakordselt) otsustusõigus elukoha määramise küsimuses ühele vanemale, säilitades muus osas

ühise hooldusõiguse. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada

üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise

üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Vanemate

tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes võivad siiski viidata sellele, et

vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides (vt Riigikohtu 7.6.2011

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 19–20).

25.2. Lapse viibimiskoha määramise õigust saab territoriaalselt piirata, sh anda vanemale

õiguse määrata lapse viibimiskohta üksnes ühe riigi piires. Kohus saab piirata lapse

viibimiskoha määramise õigust ja anda vanemate lahuselu korral ühele vanemale lapse

viibimiskoha määramise õigus vanemate ja lapse elukohariigi piires, et säilitada teisele

vanemale õigus otsustada lapse välisriiki elama asumise üle, kuna see puudutab vahetult tema

ja lapse õigust omavahel suhelda. Seejuures ei takista selliselt piiratud lapse viibimiskoha

määramise õigus lapsel koos vanemaga reisida, kui vanemad on selles küsimuses ühel meelel.

Sellisel juhul reisib laps vanemate kokkuleppel, nagu ka siis, kui vanematel on ühine

hooldusõigus. Kui vanematel on erimeelsused lapse lühiajaliste välisriigis viibimiste (reiside)

küsimuses, saab vanem taotleda kohtult vajadusel ka selles küsimuses otsustusõigust

(Riigikohtu 12.2.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30).

25.3. Seega saab ka praeguses asjas anda ühele vanemale viibimiskoha määramise õiguse

territoriaalselt piiritlemata ulatuses (sh õigus välisriigis reisida) või näiteks ainult Eesti

Vabariigi piires. Viimasel juhul ei saaks üks vanem ilma teise nõusolekuta määrata laste

elukohaks mõnda välisriiki.

25.4. Praegusel juhul puudutavad vanemate peamised erimeelsused laste elukohta, kuid

erimeelsusi on ka selles, kus, kellega ja millal lapsed viibima peaks, s.o laste igakordses

viibimiskohas (nt ema 8.9.2021 avaldus (I kd, tl 2–4 pöördel); laste esindaja 7.10.2021

seisukoht (I kd, tl 39–40 pöördel); ema 29.10.2021 seisukoht ja selle lisa 1 (I kd, tl 55–57

pöördel); maakohtu 18.3.2022 ärakuulamise protokoll (I kd, tl 135 pöördel), ajamärk 00:39:14–

00:40:10; ema määruskaebus ja selle lisad 1–3 (I kd, tl 178–185)). Ema ja isa on oma avaldustes

taotlenud laste viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist, millest samuti

järeldub, et selles küsimuses puudub vanematel üksmeel ning kumbki tahab saada õigust

otsustada ka tulevikus igakordselt üksi lapse viibimiskoha üle. Vanemate elukohtade vahelist

kaugust (ca 200 km) arvestades ei ole lastel võimalik elada vaheldumisi mõlema vanema juures

ja jätkata samas õppeasutuses käimist. Mõistlik ja lapse huvidega on kooskõlas see, et lapse

igakordse viibimiskoha määramise küsimuses on ainuhooldusõigus vanemal, kellega laps

peamiselt elab. See aitab vältida vanemate lahkhelisid lapse igapäevaelu korraldamisel ning

tagab eelduslikult paremini lapse elukorralduse stabiilsuse. Seega oli põhjendatud erimeelsuste

lahendamine PKS § 137 alusel vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise teel.

26. Asjaolu, et ema kolis lastega ilma isa nõusolekuta teise linna, ei ole praegusel juhul

hooldusõiguse küsimuse otsustamisel määrav. Maakohus on õigesti leidnud, et see ei anna alust

jätta ema avaldus rahuldamata ning anda hooldusõigus laste viibimiskoha määramise osas isale.

Maakohus arvestas, et lastega on põhiliselt tegelenud ema, samas kui isa töötas aastatel 2017–

2019 välismaal. Samuti elasid lapsed vanemate kooselu lõppemise järel alates novembrist 2020

emaga Narvas, v.a 2021. a veebruar, mil lapsed olid poole ajast nädala kaupa Narva-Jõesuus.

26.1. Laste elamistingimused oleksid nii isa kui ka ema juures väga head. Ema juures elavad

lapsed korteris; Tallinnas on lastel ema väitel paremad võimalused arenemiseks (eestikeelne

keskkond, trennid, muusikakool jne). Isa juures elaksid lapsed eramus ning sealt kooli

jõudmiseks kulub isa väitel 15 minutit ilma ummikuteta. Laste esindaja on välja toonud, et kui

2-21-14100

lapsed elasid 2021. a veebruaris nädala kaupa osa ajast isa juures, tekkisid vanemal lapsel

probleemid koduste ülesannete tegemise ning kooli õigeks ajaks jõudmisega (isa viis lapse hilja

kooli, korra laps ka hilines tundi), noorem laps aga ei tahtnud isa juures nädal aega järjest olla.

2021. a märtsis ja suvel oli isal palju tööd ning ta sai lapsi enda juurde võtta vaid

nädalavahetuseti, kui tal oma vanemaid abiks ei olnud. Isa tööaeg on muutuv ning sõltub

muuhulgas aastaajast (ärakuulamise protokoll (I kd, tl 136), ajamärk 00:40:25). Ema seevastu

on tööl kindlatel päevadel ja kellaaegadel (ärakuulamise protokoll (I kd, tl 135 pöördel),

ajamärk 00:36:29).

26.2. Asjas on oluline arvestada sellega, et lapsed on pärast vanemate kooselu lõppemist elanud

emaga ning on kohanenud oma elukorraldusega Tallinnas, kus nad elavad alates 2021. a

augustist. See nähtub muuhulgas ka 18.3.2022 laste ärakuulamise protokollist (I kd, tl 131).

Laste elukorralduse muutmine ei oleks laste huvides. Laste igapäevase kasvatamisega on

tegelenud peamiselt ema juba enne vanemate lahku kolimist, mistõttu võib tema puhul eeldada

paremat vaimset valmisolekut laste eest hoolitseda. Ema on ka majanduslikult võimeline

tagama laste vajaduste rahuldamise, olles seda seni teinud ilma isa rahalise toetuseta. Lapsed

on mõlema vanemaga lähedased, kuid laste emotsionaalset sidet emaga saab pidada

tugevamaks. Lapsed ei ole harjunud emast pikema eemal viibimisega. Ema juures elades on

lastele tagatud stabiilsus.

27. Kuna maakohus ei ole laste viibimiskoha määramise õigust territoriaalselt piiritlenud, tuleb

maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas uus määrus, millega piiritleda

viibimiskoha määramise õigus Eesti Vabariigiga. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses

asjas põhjendatud anda hooldusõigus Eesti Vabariigi piires laste viibimiskoha määramisel

emale.

28. Muus osas laste viibimiskoha määramise küsimuses, s.o väljapoole Eesti Vabariiki

reisimise osas säilib vanematel ühine hooldusõigus. Ringkonnakohus ei pea välisriiki reisimise

küsimuses ette tulnud erimeelsusi piisavalt kaalukaks asjaoluks, et lõpetada selles osas ühine

hooldusõigus. Laste huvides on kõige parem, kui vanemad kooskõlastavad omavahel reiside

ajad ja sihtkohad. Kui selles osas anda laste viibimiskoha määramise õigus piiramatult emale,

ei peaks tema küsima isa nõusolekut, samas kui isa peaks lastega reisimiseks saama ema

nõusoleku. Isa on vastuses ema määruskaebusele kinnitanud, et ei ole vastu laste reisimisele

emaga ning ta soovib reisimise küsimusi emaga arutada; reisile Türki oli isa vastu turvalisuse

kaalutlustel läheduses (Ukrainas) toimuva sõjategevuse tõttu. Vanemate võrdsuse põhimõttest

(PKS § 116 lg 1) selles osas kõrvale kaldumine ei oleks praeguses vaidluses esile toodud

asjaoludel põhjendatud, arvestades, et lastega välisriiki reisimine ei ole igapäevane sündmus

ning teise vanema nõusoleku saamist ei saa pidada ülemääraselt koormavaks. Kui vanemad

siiski ei suuda ka edaspidi erimeelsusi välisreiside küsimuses ületada, on vanemal võimalik

taotleda kohtult selles küsimuses otsustusõigust. Reisimise ajal viibimiskoha määramise

küsimust on võimalik lahendada näiteks selliselt, et vanemal, kelle juures lapsed suhtluskorra

järgi viibivad, on laste viibimiskoha määramise ainuhooldusõigus osas, mis puudutab laste

viibimiskohta reisimise ajal. Lapsega suhtlemise korra raames saab kehtestada ka reisimist

puudutavaid tingimusi, nagu teise vanema teavitamine enne sõitu reisi sihtkohast ning reisile

minemise ja sealt saabumise kuupäevast (vt Riigikohtu 19.2.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-

15686, p 19). Praeguses asjas ei ole taotletud suhtluskorra kindlaksmääramist ning kohtule pole

teada ka lahuselava vanema lastega suhtlemise korra määramisest teises kohtuasjas või

vanemate vahelisel kokkuleppel (PKS § 143 lg 21).

Menetluskulud

29. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi

korras määratud esindaja kulu, mis jäi riigi kanda. Samal viisil tuleb TsMS § 172 lg 1 esimese

lause järgi jaotada ka määruskaebemenetluse kulud. Vanemad ja eestkosteasutused kannavad

2-21-14100

oma menetluskulud ise. Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks

määrata. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäävad riigi kanda. Riigi õigusabi

korras määratud esindaja tasu taotluse lahendas Tallinna Ringkonnakohus 13.12.2022

määrusega.

30. TsMS § 696 lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse praeguse määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)