2-14-7458/92 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-14-7458

Kohtuasi

X kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29. novembri 2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Võlgnik X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Võlausaldaja I kohtutäitur Hille Kudu

Võlausaldaja II Holm Bank AS (registrikood 14080830),

lepinguline esindaja AJ

Võlausaldaja III Bigbank AS (registrikood 10183757)

Võlausaldaja IV Swedbank AS (registrikood 10060701),

lepinguline esindaja GJ

Võlausaldaja V OMEGA INVEST OÜ (registrikood

10866568)

Võlausaldaja VI

CREDITREFORM

EESTI

OÜ

(registrikood 10887820)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 29. novembri 2021 määruse resolutsioon muutmata, kuid

täiendada määruse põhjendusi.

2. Jätta Swedbank AS-i määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

2-14-7458

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtus kuulutas 14. märtsi 2014 määrusega välja X (võlgnik) pankroti. Harju

Maakohus lõpetas 14. jaanuari 2015 määrusega võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu

pärast pankroti väljakuulutamist ja algatas tema kohustustest vabastamise menetluse, määrates

usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku enda. Võlgniku pankrotimenetluses jäid rahuldamata

võlausaldaja kohtutäitur Hille Kudu (võlausaldaja I) nõue summas 7,29 eurot, võlausaldaja

Holm Bank AS (endine võlausaldaja OÜ KODULIISING) (võlausaldaja II) nõue summas

989,11 eurot, võlausaldaja Bigbank AS (võlausaldaja III) nõue summas 9046,82 eurot,

võlausaldaja Swedbank AS (võlausaldaja IV) nõue summas 1347,09 eurot, võlausaldaja

OMEGA INVEST OÜ (endine võlausaldaja Acme Finants OÜ) (võlausaldaja V) nõue summas

439,42 eurot ja võlausaldaja CREDITREFORM EESTI OÜ (võlausaldaja VI) nõue summas

377,67 eurot.

2. Võlgnik esitas 10. veebruaril 2020 Harju Maakohtule avalduse kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamiseks ning tema kohustustest vabastamiseks.

3. Maakohus küsis 12. veebruari 2020 kirjaga võlausaldajate seisukohta võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamise osas. Võlausaldaja I märkis, et jätab võlgniku kohustusest

vabastamise kohtu otsustada. Võlausaldajad II, III ja VI ei nõustunud võlgniku kohustustest

vabastamisega, kuna võlgnik ei ole võlausaldajatele ühtegi makset teinud. Võlausaldaja V palus

jätta võlgniku kohustustest vabastamata või alternatiivselt pikendada kohustustest vabastamise

menetlust seitsmele aastale. Võlausaldaja IV palus võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetada ja jätta ta kohustustest vabastamata, kuna võlgnik on jätnud 2016. aasta

juulikuus usaldusisikule loovutamata 104 eurot ja 2019. aastal kokku 2754 eurot, millest

võlausaldaja IV oleks pidanud saama kokku 315,48 eurot. Arvestades asjaolu, et võlgnik on ka

varasematel aastatel teeninud tulu, millest osa kuulus usaldusisikule loovutamiseks, oleks

võlgnik menetluse kestel tõenäoliselt tasunud pea poole võlausaldaja IV nõudest.

4. Maakohus kuulas võlgniku ära 28. jaanuaril 2021. Võlgnik selgitas, et ei ole võlausaldajatele

makseid teinud, kuna ta oli saanud info, et väikeste osamaksetena võlgasid tasuda ei saa, vaid

tasuda tuleb täissummad. Võlgnik ei teadnud, et pidi andma 75% sissetulekust võlausaldajatele,

kuna sai aru, et viie aasta möödumisel ta vabastatakse täielikult võlast või määratakse

maksmisele kuuluv summa, kuid menetluse kestel ei pea väljamakseid tegema. Võlgnikule ei

olnud usaldusisiku kohustusi selgitatud. Aruandeid aitasid koostada tuttavad, kes tõlkisid talle

ka 14. jaanuari 2015 määruse, millest võlgnik on kokkuvõttes valesti aru saanud. Kui võlgnik

oleks teadnud, et peab maksma, oleks ta seda teinud. Võlgnikul on keskharidus, ta ei ole Eesti

kodanik ega oska eesti keelt, mis takistab tal teistsugust tööd leidmast. Enne pankroti

väljakuulutamist töötas võlgnik pagarilaos, kus tal ei olnud suurem sissetulek. Võlgnik oli

kohtu ettepanekul nõus kohustustest vabastamise menetluse pikendamisega ning avaldas, et

saaks maksta võlausaldajatele kokku iga kuu 30 eurot. Maakohus määras, et lahendab

veebruarikuu jooksul võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks ja nõusoleku tähtaja

pikenemise kohta 2 aasta võrra kohustusega maksta igakuiselt 30 eurot võlausaldajatele, ja

võtab ühendust võlausaldajatega.

5. Harju Maakohus teatas 4. oktoobril 2021 asja menetleva kohtuniku vahetumisest ja andis

võlausaldajatele tähtaja seisukohtade esitamiseks ning määras võlgniku ärakuulamise aja.

2-14-7458

Võlausaldaja II jäi oma varasema seisukoha juurde, kuid lisas, et menetluse kestel on talle

võlgnevuse katteks laekunud C-lt käenduslepingu alusel 66,39 eurot. Võlausaldajad III ja V

kordasid oma varasemat seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise osas. Võlgniku

ärakuulamine toimus 4. novembril 2021, kus võlgnik selgitas, et ta elab munitsipaalkorteris

koos oma invaliidist emaga. Võlgnik töötab alates 2015. aastast koristajana, töötasu on 500–

600 eurot kuus. Võlgnik ei leia tasuvamat tööd, kuna ei räägi eesti keelt. Võlgnik ei ole

võlausaldajatele väljamakseid teinud. Võlgnik andis maakohtule võlgniku vande.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohus lõpetas 29. novembri 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustustest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda, kuid määras kindlaks, et

võlausaldajatel puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest möödunud ligi seitse aastat, mistõttu otsustas kohus võlgniku pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt PankrS § 175 lg-le 1. Kohustustest

vabastamise menetluse lõpetamise otsustamisel hindab kohus lisaks võlausaldajatele tasutud

summadele ka võlgniku käitumist kohustustest vabastamise menetluse jooksul ja tema

suhtumist oma kohustuste täitmisesse. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole oma kohustuste

täitmisest kõrvale hoidunud. Võlgnik on selgitanud, et töötab alates 2015. aastast koristajana ja

saab töötasu 500–600 eurot kuus. Samas elab võlgnik sotsiaalkorteris koos oma invaliidist

emaga ja tal ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, et võlausaldajatele väljamakseid teha. Lisaks on

võlgnik selgitanud, et ei leia tasuvamat tööd, kuna ei räägi eesti keelt. Võlgnik on menetluse

kestel esitanud korrektselt aruandeid. Samuti on võlgnik selgitanud, et pakkus võlausaldajatele

väikeste summade tasumist, kuid võlausaldajad ei olnud sellega nõus. Maakohtu hinnangul on

võlgnik andnud endast parima oma kohustuste täitmiseks ega ole oma PankrS §-s 173 nimetatud

kohustusi rikkunud. Võlgniku majanduslik seisukord on maakohtu hinnangul eriti raske.

Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise algatamisest möödub 14. jaanuaril 2022 seitse

aastat, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetluse pikendamine seitsme aastani

otstarbekas. Maakohus leidis, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

vabastamine on põhjendatud ning võimaldamaks võlgnikule uut majanduslikku algust tuleb

võlgnik tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastada.

Määruskaebus

7. Võlausaldaja IV esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha

uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning jätta võlgnik

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Võlausaldaja IV palub tagastada

määruskaebuse rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv.

Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlustatud määrus põhjendatud. Maakohus on jätnud

hindamata võlausaldaja IV väited võlgniku rikkumiste kohta ega ole analüüsinud

võlausaldaja IV esitatud arvutusi. Võlausaldaja IV on juba 25. veebruaril 2020 välja toonud, et

võlgnik on rikkunud PankrS § 173 lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust, kuivõrd ainuüksi

2019. aastal kuulus igakuiselt usaldusisikule loovutamiseks 229,50 eurot ehk 2754,00 eurot

aastas. Seega oleks võlgnik pidanud võlausaldajale IV tasuma 2019. aastal 304,00 eurot (mis

moodustab 22,6% võlausaldaja IV nõudest). Seejuures oli võlgnik teeninud ka teistel aastatel

tulu, millest osa kuulus usaldusisikule loovutamiseks ja võlausaldajatele väljamaksmiseks.

2-14-7458

Võlgnik on seega kahjustanud võlausaldajate huve. Lisaks on võlgnik eelistanud ühte

võlausaldajat teisele, kui tasus võlausaldaja II nõude katteks 66,39 eurot.

Samuti leidis võlausaldaja IV, et võlgniku väide, et ta ei leia tasuvamat tööd eesti keele oskuse

puudumise tõttu ei ole põhjendatud. Võlgnik on viie aasta jooksul püsinud madala palgaga

ametikohtadel ja ei ole põhistanud tulutoovama tegevusega tegelemist ega selle otsimist.

Võlgnik ei ole teinud midagi oma keeleoskuse parandamiseks.

Võlgnik ei ole ka peale 28. jaanuari 2021 ärakuulamist võlausaldajatele väljamakseid teinud,

kuigi nõustus kohustuste vabastamise menetluse pikendamisega 2 aasta võrra ning igakuiselt

võlausaldajatele 30 euro maksmisega.

Võlgnik on selgitanud, et ei saanud aru, kuidas ta peab kohustusi täitma, kuid 14. jaanuari 2015

määruses on välja toodud mh võlgniku kohustus usaldusisikule arestitav sissetulek üle andja ja

see vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja

maksta. Võlausaldaja IV leiab, et võlgniku kohustus oli hankida kohtumäärusele korrektne

tõlge, mõistmaks temal lasuvaid kohustusi. Võlgnik on 8. veebruari 2020 avalduses kinnitanud,

et ta on teadlik, kust tulenevad tema kohustused. Võlgnik on kohustusi süüliselt rikkunud, olles

vähemalt raskelt hooletu.

Maakohus ei ole põhjendanud 2021. aasta veebruarikuus lubatud kohtumääruse mitte tegemist

ning võlgniku kohustustest vabastamist võlausaldaja IV seisukohta arvestamata, kahjustades

sellega võlausaldaja IV huve

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

8. Võlgnik palub määruskaebuse jätta rahuldamata.

9. Võlausaldaja V

palus

määruskaebuse

menetlusse

võtta.

Võlausaldaja II

toetas

määruskaebust, kuid selgitas, et võlgnik ei ole üht võlausaldajat teisele eelistanud, kuna võlgnik

ei ole võlausaldajale II makseid teinud, vaid talle laekus 66,39 eurot kohtutäituri Mati Roodese

kaudu C arvelduskontolt.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21

(koosmõjus §-ga 659) alusel muutmata, kuid täiendada tuleb määruse põhjendusi.

Määruskaebus jääb rahuldamata.

12. Kuna praeguses asjas on kohustustest vabastamise avaldus esitatud enne füüsilise isiku

maksejõuetuse seaduse (FiMS) jõustumist, siis tuleb tulenevalt FiMS § 68 lg-st 2 kohaldada

pankrotiseaduse redaktsiooni või võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadust, mis kehtisid

kuni 30. juunini 2022.

13. Määruskaebemenetluses on vaidluse all, kas maakohus oleks pidanud keelduma võlgnikku

tema kohustustest vabastamast kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel,

kuna võlgnik rikkus süüliselt PankrS § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi.

2-14-7458

14. Kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku

kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 nimetatud kohustusi

ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud

tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima.

PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab

sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

15. Kolleegium selgitab esmalt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on

anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma

kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning

normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-

16, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et

võlgnik oleks kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt

rikkunud, mis omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6

koosmõjus §-ga 659), kuid täiendab neid määruskaebusele vastates. Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

15.1. Võlausaldaja IV on seisukohal, et võlgnik on rikkunud 30. juunini 2022 kehtinud

PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda

otsida. Määruskaebuse esitaja leiab, et võlgnik ei ole teinud midagi oma keeleoskuse

parandamiseks, et enda konkurentsivõimelisust tõsta. Võlgnik on ärakuulamisel selgitanud, et

ta on töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel koristajana ja töötasu on 500–600

eurot kuus (II kd, tl 85). Enne pankroti väljakuulutamist töötas võlgnik pagarilaos, kus ta ei

teeninud suuremat töötasu (II kd, tl 53 pöördel). Võlgnik ei ole Eesti kodanik ega oska eesti

keelt (samas). Ringkonnakohtule on usutav, et eesti keele kirja- või kõnekeele oskamatus piirab

võlgniku valikuid leida tasuvam töö, kuid samas tuleb möönda, et võlgnikul on menetluse ajal

võimalik omandada või arendada oskusi (sh keeleoskust), et suurendada tasuvama töö leidmise

võimalusi. Sealjuures tuleks aga kohtul seda võlgnikule eelnevalt selgitada ja juhtida tema

tähelepanu asjaolule, et võlgniku teenitud töötasu ei ole piisav ning et tal tuleks nõuete

rahuldamiseks leida tasuvam töö, või välja uurida põhjused, mis takistavad tal selle leidmist.

Üksnes kohtu viide kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 173 lg-le 1 ei ole selleks piisav.

Füüsilisest isikust võlgnik ei pruugi selle kohustuse sisu piisavalt mõista ega hoomata, mida tal

tuleb kohustustest vabastamiseks teha. Maakohus ei ole praegusel juhul võlgnikule selgitanud,

et tal tuleks leida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tulusam töö, ega kindlaks teinud

põhjuseid, mis takistavad võlgnikul leida tasuvam töö. Võlgnik on menetluse ajal töötanud,

oma sissetulekud avaldanud ning maakohus on tuvastanud, et võlgnik on ka aruandeid

korrektselt esitanud. Seda arvestades ei ole võlausaldaja IV etteheide võlgniku keeleoskuse

parandamise ja tulutoovama töö otsimise osas põhjendatud ning ringkonnakohtul ei ole alust

vaidlustatud määrust sellel põhjendusel muuta.

15.2. Lisaks väidab võlausaldaja IV, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses võtnud arvesse

võlausaldaja IV väiteid loovutamiskohustuse rikkumise kohta ega ole põhjendanud nende

väidetega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub selles osas määruskaebuse esitajaga,

et maakohus on jätnud võlausaldaja IV väidetega arvestamata, kuid ringkonnakohus saab selle

eksimuse parandada ning maakohtu määruse põhjendusi järgnevalt täiendada.

Võlausaldaja IV tõi 25. veebruaril 2020 esitatud seisukohas (ja määruskaebuses) esile, et

võlgnik oleks usaldusisikule pidanud loovutama 2016. aasta juulis 104 eurot ja 2019. aastal

2-14-7458

2754 eurot (II kd, tl 16 pöördel, 96 pöördel). Võlausaldaja IV arvates on võlgnik väljamakseid

tegemata jättes käitunud süüliselt, vähemalt raske hooletusega.

Praegusel juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Kolleegium märgib,

et võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine ei saa olla iseenesest aluseks võlgadest

vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku

pahatahtlikkust. Maakohus määras 14. jaanuari 2015 määrusega võlgniku usaldusisikuks tema

enda (I kd, tl 92 pöördel). Kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib

kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa

põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise

täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku

kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab.

Kolleegiumi hinnangul võib kohus 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel

keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik, kes on määratud iseenda

usaldusisikuks, ei ole süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 173 lg-tes 3–5

sätestatu kohaselt. Samas eristas 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseadus usaldusisiku

kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik

rikkus enda kohustusi, võis kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku

kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täitnud enda kohustusi kohaselt, võis kohus

usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Kohtupraktika

kohaselt kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et

võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski

määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik

täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (Riigikohtu 2. novembri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 p 18 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus

võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus

võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku

kohustusi. Selleks ei piisa, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on

üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole

õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt

mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb

määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse

korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi

selgitama (Riigikohtu 30. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27).

Maakohtu 14. jaanuari 2015 määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud

võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus

oleks seda ka menetluse kestel teinud (v.a 28. jaanuari 2021 ärakuulamisel). Maakohus on

praegusel juhul menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele kohustustele (30. juunini

2022 kehtinud PankrS § 173 lg-tele 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt,

mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 94, 99, 105,

131, 153). Samuti ei ole maakohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu

sellele, et ta on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud tegema

väljamakseid võlausaldajatele. Alles 28. jaanuari 2021 ärakuulamisel, kui kohustustest

vabastamise menetlus oli kestnud üle kuue aasta, uuris maakohus võlgnikult, miks ta ei ole

ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud (II kd, tl 53). Võlgnik selgitas, et ei saanud maakohtu

14. jaanuari 2015 määrusest, millega mh määrati võlgnik usaldusisikuks, õigesti aru ning kui ta

oleks teadnud, et peab kohustustest vabastamise menetluse jooksul midagi võlausaldajatele

tasuma, oleks ta seda teinud (II kd, tl 53 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et arvestades

2-14-7458

võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, samuti seda, et maakohus on

kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud võlgniku esitatud aruandeid,

juhtimata tähelepanu rikkumistele ning selgitamata, et võlgnik peab võlausaldajatele jooksvalt

võlga tasuma, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna

nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele

seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei

ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise tõttu PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel

kohustustest vabastamata.

15.3. Eeltoodut ei väära ka võlausaldaja IV väide, et võlgnik jättis täitmata kohustuse peale

28. jaanuari 2021 istungit tasuda võlausaldajatele iga kuu 30 eurot. Kohtuistungi protokollist

nähtub, et maakohus pakkus võlgnikule, et menetlust pikendatakse kahe aasta võrra ning

võlgnik peab võlausaldajatele maksma iga kuu 30 eurot (II kd, tl 53 pöördel – 54). Samas

märkis maakohus, et peab esmalt võlausaldajatega igakuist tasumist arutama ning maakohus

teeb menetluse pikendamise ja võlgniku tasumise kohustamise määruse veebruarikuu jooksul

(samas). Maakohus sellist määrust ei teinud. Peale asja lahendava kohtuniku vahetumist ei

selgitanud maakohus võlgnikule, et ta oleks pidanud vahepealsel ajal võlausaldajatele teatud

summas võlga tasuma või peaks seda tegema edaspidi (II kd, tl 57, 85). Kuivõrd maakohus oli

lubanud võlausaldajatega igakuist tasumist arutada ja teha täiendava määruse, kuid seda ei

teinud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul võlgnikule ette heita ka igakuiselt 30 euro

võlausaldajatele tasumata jätmist. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati

maakohtu 14. jaanuari 2015 määrusega ja menetlust sai selles asjas seega pikendada

maksimaalselt kuni 14. jaanuarini 2022 (30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 51), ei oleks

ringkonnakohus määruskaebuse ringkonnakohtusse saabumise aja tõttu saanud praeguses asjas

ka menetlust pikendada, et võlgnik saaks osaliselt võlgnevusi tasuda.

15.4. Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt, kui

tasus võlausaldajale II menetluse jooksul osa võlast, teistele võlausaldajatele väljamakseid

tegemata. Võlausaldaja II on vastuseks määruskaebusele selgitanud, et võlga ei tasunud mitte

võlgnik, vaid raha laekus täitemenetluses solidaarvõlgnikult Clt (II kd, tl 114). Järelikult ei ole

määruskaebuse väide asjakohane.

16. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises

võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole

võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele

kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks

võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada

oma nõue rahuldatud. Seetõttu tuleb maakohtu määrus jätta lõppjäreldustes muutmata.

17. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel

nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus

võlgniku huvides. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu määruskaebuse

rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele.

18. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse kuni 30. juunini 2022 kehtinud

PankrS § 175 lg 6 alusel. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

2-14-7458

(allkirjastatud digitaalselt)