4-22-4606/12 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruaril 2023. a, Tartu kohtumajas

kirjalikus menetluses

Väärteoasja number

4-22-4606

Kohtukoosseis

Kohtunik Peet Teidearu

Väärteoasi

Kaevatava otsuse teinud asutus

Grete Maria Neppo kaebus PPA Lõuna prefektuuri

13.12.2022 otsusele väärteoasjas nr 2780,21,010962

PPA Lõuna prefektuur (asukoht: Tartu, Riia 132; e-post:

ppa@politsei.ee), esindaja kaebemenetluses: eriasjade uurija

komissar

Cristel

Jakobson,

e-post:

cristel.jakobson@politsei.ee

Menetlusalune isik/kaebuse

esitaja

Grete Maria Neppo, isikukood: 49610120293; elukoht:

xxxx; e-post: xxxx

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 120, § 132 p 1, § 133, § 155, § 156 ja § 180

lg 1, kohus

Otsustas:

Jätta Grete Maria Neppo kaebus rahuldamata ja PPA Lõuna prefektuuri 13.12.2022. a

otsus väärteoasjas 2780,21,010962 muutmata.

Jätta KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulud Grete Maria Neppo kanda.

Edastada käesolev kohtuotsus Grete Maria Neppole ja PPA Lõuna prefektuurile.

Edasikaebe kord

Kohtuotsuse peale võivad menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja ning kohtuväline menetleja

või advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule. Kaebuse esitamise soovist

tuleb teatada 7 (seitsme) päeva jooksul kohtuotsuse avaldamisest/kättesaamisest kirjalikult

Tartu Maakohtule. Nõuetekohaselt vormistatud kassatsioonkaebuse saab Riigikohtule esitada

30 (kolmekümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest.

Menetluse käik ja asjaolud

xxxx koostas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse avariimenetlusgrupi uurija R.S. väärteoprotokolli nr

AB1619734 väärteoasjas nr 2780,21,010962 selle kohta, et Grete Maria Neppo xxxx kella

22.12 ajal Tartu linnas xxxx ja xxxx tänavate ristmikul osales liikluses elektrilise tõukeratta

juhina, liigeldes kõnniteel, ületas piiratud nähtavusega kohas sõiduteed, kuid ei vähendanud

sõidutee ületamiseks sõidukiirust (sõiduteed peab ületama jalakäija tavakiirusega), mistõttu

sõitis ette mootorsõidukile Ford Focus reg-nr-ga XXX. Liiklusõnnetusega põhjustas

tõukeratast juhtinud G. M. Neppo varalise kahju OÜ-le M.G. esistange kahjustamise näol.

Menetlusalune isik rikkus liiklusseaduse (LS) § 321 lg-tes 2, 3 sätestatud nõudeid ning tema

tegu on kvalifitseeritud LS § 259 lg 2 p 3 järgi.

PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna menetlustalituse teabegrupi 13.12.2022

otsusega määrati G. M. Neppole karistuseks LS § 259 lg 2 p 3 alusel rahatrahv 20

trahviühikut, s.o 80 eurot.

G. M. Neppo esitas 28.12.2022 kaebuse PPA Lõuna prefektuuri 13.12.2022 otsusele

väärteoasjas nr 2780,21,010962 ja palub kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses tühistada.

Menetlusaluse isiku hinnangul on täielikult jäetud arvestamata G. M. Neppo korduvad

selgitused õnnetuse asjaolude kohta. Õnnetust uuriv politseiametnik on algusest peale olnud

eelarvamusega, et kõik elektritõukerattaga liiklejad käituvad süüdimatult ja põhjustavad ise

õnnetusi. Süüdistus põhineb ainult autojuhi ütlustel (kes õnnetuse päeval menetlusaluse

isikuna ülekuulamisel tunnistas, et ei märganud ratturit, hiljem tunnistajana üle kuulates

väidab, et rattur kiirust ei vähendanud). Arvestades osapoolte vastukäivaid ütlusi, ei ole

politsei tõe selgitamiseks välja nõudud G. M. Neppo tunnistust kinnitavat valvekaamera

salvestust, mille olemasolu on fikseeritud LÕ nr 225 lisalehel. Bolti elektritõukeratastel on

xxxx tn (ja mujal vanalinnas) automaatne kiiruspiirang 10 km/h. Otsuses viidatud

patrullsõiduki kaameraga filmitud videolõiku ei ole samuti väärteomenetluse materjalides.

Sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fotol „vaade xxxx tänava poolt“ on näha parkiv

sõiduk, mille varju Ford ilmselt jäi, kui G. M. Neppo teed ületama asus ja millest möödasõit

võis võtta kogu Fordi juhi tähelepanu ning mistõttu märkas ta menetlusalust isikut teed

ületamas liiga hilja. G. M. Neppo enda sõnul liikles Tartus elades igapäevaselt peamiselt

elektritõukerattaga, sealhulgas konkreetselt xxxx tänaval mitmeid kordi nädalas ja on

keeruliste/ohtlike/pimedate ristmikega väga hästi kursis. Lähtudes eelnevast, menetlusalune

isik leiab, et Tartu politseijaoskond on temaga toimunud liiklusõnnetuse uurimisel olnud

erapoolik ja eelarvamusega elektritõukeratta juhi suhtes ning ebaobjektiivne, jätnud uurimata

olulised tõendid videokaamerate salvestiste näol, mistõttu kuulub rahatrahvi määramise otsus

tühistamisele. 24.01.2023 teavitas menetlusalune isik maakohut, et soovib asjas kirjalikku

menetlust.

PPA Lõuna prefektuur 31.01.2023 vastuses kaebusele on seisukohal, et otsuse tühistamiseks

ja uue otsuse tegemiseks puuduvad alused ning rikkumise sooritamine on tõendamist leidnud.

Tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et G. M. Neppo sõitis elektrilise

tõukerattaga sõiduteele tee ületamise eesmärgil ning ei vähendanud piisavalt kiirust, et

sõidukit õigel ajal märgata ja seisma jääda, mistõttu sõitis autole ette. Vastavalt LS § 321 lg-

tele 2 ja 3 kergliikur võib sõiduteed ületada, kuid seda tehes ei ole kergliikuril sõiduauto

suhtes eesõigust. Antud õnnetus juhtus xxxx ja xxxx tänavate ristmikul, kus on nähtavust

tugevalt piirav müür, seega ei olnud autojuhil võimalik näha paremale ja tõukeratturil

vasakule enne, kui nad jõudsid ristmiku vahetusse lähedusse. Sõiduauto liikus xxxx kella

22.11 ajal mööda tänavat, mis õnnetuse päeval oli poolenisti üles kaevatud ja ajutise

killustikukattega kaetud. Autojuhi sõnul võis tema kiirus olla kuni 15km/h just teetööde tõttu

ning kergliikurit märkas ta liiga hilja, kuna see sõitis ootamatult kõnniteelt sõiduteele ilma

pidurdamata. Tõukerattur liikus mööda xxxx tänavat ning asudes ületama xxxx tänavat, jäi

mootorsõiduki ette ja sai vigastada. Kuna mõlemal juhil olid võrdselt piiratud nähtavus, siis

oli mõlemal ka kohustus olla ettevaatlik ja hoolas. Kummagi sõiduriista kiirust ei ole

võimalik tagantjärele tuvastada ning samuti ei olnud ka kaamerasalvestist, mis asjas selgust

tooks. Materjali juurde lisatud videosalvestised pärinevad patrullsõiduki pardakaamerast ja

on vaid näitlik abimaterjal. Üks video näitab poolenisti üles kaevatud teeolustikku xxxx

tänaval, kus liikus sõiduauto Ford ning teine video näitab politseisõiduki kohalejõudmist

sündmuskohale ja kinnitab fotodel nähtud õnnetusejärgset olustikku. Seega tuleb lähtuda

kummagi osapoole ütlustest ja seadusest. Siinkohal on liiklusseadus pannud kergliikuri juhile

kohustuse vähendada kiirust nii palju, et on võimalik ootamatu takistuse ees seisma jääda

ning lisab, et kergliikuril ei ole teeületamise kohas auto suhtes eesõigust ning tee ületamine

peab toimuma jalakäija tavakiirusega. Ka sõidukijuhil on kohustus olla tähelepanelik ja oma

tegevusega mitte kahjustada ega ohustada kergliikurijuhti. Siinkohal tuleb aga võrrelda

kummagi osapoole kohustusi ja seda, kumb oma tegevuses rohkem eksis. Kui sõidukijuht

liikus sõiduteel, siis ei eksinud ta ühegi liiklusreegli vastu, kuna ta liikus sõidueesõigusega

teel. Aga kui kergliikur sõitis kõnniteelt sõiduteele, siis sel momendil kadus tema eesõigus

sõidukijuhi ees ja seega oli temal ka automaatselt ohutuse tagamise kohustus. Antud juhtumi

puhul sai kergliikuri juht ainult ise oma ohutust tagada, sest mõlemad olid võrdsel

positsioonil - pimenurga tõttu piiratud nähtavusega ristmikul. Kõnnitee äär on sõiduteega

ristumise kohas teega peaaegu sama madalale tasapinnale toodud, mistõttu saab sellest ka

mõne liikuriga mugavalt sõiduteele vurada. Kui analüüsida kummagi osapoole ütlusi, siis

jääb arusaamatuks, kuidas menetlusalune isik, olles oma sõnade kohaselt jäänud seisma ja

tõstnud tõukeratta sõiduteele, ei näinud sõiduteel lähenevat tuledega liikuvat mootorsõidukit.

Lisaks jääb selgusetuks, miks tõukeratast peab sõiduteele tõstma, kui kõnnitee ja sõidutee

üleminekukohas ei ole kõrget äärekivi, vaid need on peaaegu samatasandilised. Seda on näha

ka kohapeal politsei poolt tehtud fotodel. Vaadates fotodel ka peatunud sõiduauto asukohta,

siis on selge, et sõiduauto liikus paremal tee ääres ja valmistus parempöördeks, samuti on

näha, et kuigi liikuva auto pidurdamisel mängib seismajäämisel rolli nii sõidukiirus,

reaktsioonikiirus kui ka pidurdusteekond, on ta ometi suutnud peatuda enne ristmikule

väljasõitu. Samuti ei ole auto plastikust esistangel ega ka tõukerattal märkimisväärseid

kahjustusi. Ehk siis sõiduki võimalik kiirus ei saanud olla suur. Määratud rahatrahv on

tunduvalt alla poole võimalikust määrast just seetõttu, et suurema kahju kannataja oli just

menetlusalune isik ise. Siiski otsustas kohtuväline menetleja määrata karistuse, kuna

menetlusalune isik ei mõista oma süüd, seega ei ole selge, kas ta on valmis sellest ka

vajalikke järeldusi tegema, et taolisi olukordi rohkem ei juhtuks. Seega on määratud karistus

kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust ja

VTMS § 132 p 1, taotleb kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise

menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses.

Kohtu põhjendid

VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse

kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud

kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ja selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes

ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad soovivad

kirjalikku menetlust.

Kohus leiab, et on olemas alused, lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on

PPA Lõuna prefektuurile edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja

seisukoha kaebuse osas ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad nõustuvad

asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Samuti on mõlemad osapooled saanud kirjalikult

oma seisukohti avaldada.

Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat.

Kohtu hinnangul on väärteoprotokoll ja -otsus ning tunnistaja ja menetlusaluse isiku

ülekuulamised, samuti sündmuskoha vaatlusprotokoll vormistatud nõuetekohaselt. Kuigi

väärteoprotokollis on väärteo kvalifikatsiooni 13.12.2022 kuupäeval parandatud, siis

parandusest on menetlusalust isikut e-kirja teel teavitatud ning süüdlane oli nõus skanneeritud

protokolli digitaalse koopia enda meilile edastamisega, mis ka 13.12.2022 G. M. Neppole

saadeti. Paranduse juurde on ka märgitud selle tegemise kuupäev ja paranduse teinud

ametniku nimi koos allkirjaga. Sellise võimaluse loob menetlejale ka VTMS § 68 lg 2 ja § 69

lg 3. Nii väärteoprotokollis kui ka -otsuses on süüteokirjeldus ühtne, selge ning arusaadav.

Samuti nähtub nii väärteoprotokollist kui ka menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, et

G. M. Neppole on selgitatud VTMS §-s 19 sätestatud menetlusaluse isiku õiguseid ja

kohustusi ning isik on nende õiguste tutvustamise kohta andnud ka allkirja. Samuti ei saa

väita, et kohtuväline menetleja oleks kuidagi G. M. Neppo ütlustes esitatud seisukohad jätnud

otsuse koostamisel arvesse võtmata – kohtuvälise menetleja poolt sisulise lahendi

koostamisel ja karistuse määramisel diskretsiooniõiguse kasutamine ei tähenda a priori, et

menetlusaluse isiku seisukohti ei oleks arvesse võetud.

Vaidlust ei ole asjaoludes, et G. M. Neppo juhtis BOLT-i elektritõukeratast

väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas ning oli xxxx ja xxxx tänavate ristmikul aset

leidnud liiklusõnnetuse üks osapooltest. Neid faktilisi asjaolusid ei ole ka menetlusalune isik

kohtuvälises ega kohtumenetluses kordagi vaidlustanud. Küll aga on vaidlus selles, kas

menetlusalune isik rikkus kergliikuriga liigeldes liiklusnõudeid. Liiklusõnnetuse tehiolude

osas käesolevalt vaidlust ei ole ning liiklusõnnetuse põhjustamist ei ole ka menetlusalusele

isikule väärteoprotokolli kohaselt ette heidetud.

Väärteoasjas kogutud tõendid (tunnistaja ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollid,

sündmuskoha vaatlusprotokoll, videosalvestised, fotod) kinnitavadki kohtu hinnangul

kogumis, et G. M. Neppo pani temale ette heidetava liiklusrikkumise toime.

Menetlusaluse G. M. Neppo 14.11.2022 antud ütlustest nähtub, et xxxx xxxx-xxxx nurgal

kella 22 ajal sõitis temale otsa punane Ford Focus reg-nr-ga XXX. Menetlusalune isik sõitis

elektritõukerattal mööda xxxx tänava kõnniteed. Tee ületamiseks keeras isik xxxx tänavale,

sest antud kohas on pime nurk (müür). Enne teele minemist G. M. Neppo kontrollis, et

autosid poleks – selleks jäi ta seisma. Seejärel ta tõstis tõukeratta autoteele ja hakkas tänavat

ületama. Isik soovis ennast keerata tagasi xxxx tänava poole, nii et ta oli korraks seljaga xxxx

tänava poole ja näoga xxxx mäe poole. Täpselt sel hetkel, kui menetlusalune isik hakkas

keerama vasakule, nägi ta silmanurgast autot. G. M. Neppo proovis auto eest ära keerata, aga

auto sõitis liiga kiiresti ja tegi samal ajal parempööret, nii et kokkupõrge oli vältimatu. Ford

tabas esiotsaga menetlusaluse isiku vasakut jalga umbes põlve kõrguselt. Kokkupõrke

tagajärel lendas isik autost paari meetri kaugusele. Sõidukist autojuht koheselt ei väljunud,

kiirabi kutsus elektriteatrist väljunud paar. Sõidukist väljunud autojuht korrutas, et ta ei

näinud G. M. Neppot ja vabandas. Kui saabus politsei, menetlusalune isik kuulis enda sõnul,

kuidas juht ütles, et tema on süüdi. Antud kohas on kiirusepiirang 20 km/h, mida järgides on

võimatu inimesele otsa sõita. Menetlusaluse isiku kiirus tõukerattal oli 5-10 km/h. Avarii

põhjustas G. M. Neppole tervisekahjustuse luumurru näol ja ta oli kuu aega haiguslehel. Ford

Focuse omaniku kindlustusfirma on maksnud menetlusalusele isikule hüvitist. 2022. a

maikuus lubas uurija saata ütluste koostamiseks elektroonilise blanketi, aga seda ei teinud.

G. M. Neppo liiklusõnnetusejärgset terviseseisundit tõendab ka Tartu Ülikooli Kliinikumi

28.09.2021 haigusjuht (xxxxxx, xxxxx).

Tunnistaja T.T. 28.07.2022 ütluste kohaselt esmaspäeval xxxx kella 22.11 ajal õhtul juhtis ta

Tartu linnas xxxx tänaval mootorsõidukit Ford Focus reg-nr-ga XXX. Arvestades, et tänav

oli pooleldi üles kaevatud, oli maksimaalne sõidukiirus 15 km/h. Xxxx tänaval parempööret

sooritama hakates nägi tunnistaja järsku midagi kiiresti silme eest vilksatamas ja tunnistaja

pidurdas järsult. Samal ajal kuulis tunnistaja pauku ja peatas auto käsipiduriga ning tormas

autost välja. Ta nägi auto ees lamamas noort neidu ning BOLT tõukeratas oli auto ees

pooleldi auto stange alt väljas. Tunnistaja küsis, kas kõik on korras ja kas peaks kiirabi

kutsuma. Neiu vastas „jah, palun“. Seepeale helistas tunnistaja 112. Ka pealtvaatajad, kes

olid selleks hetkeks kohale jõudnud, helistasid 112. Enne politsei ja kiirabi saabumist palus

tõukerattaga sõitnud neiu, et tunnistaja liigutaks tõukeratta kõnniteele püsti, et ta saaks sõidu

lõpetada. Tõukerattur tegi ka pilti olukorra fikseerimiseks. Tõukerattaga sõitnud neiul ei

olnud peas kaitsekiivrit. Tunnistaja enda sõnul tõesti märkas kahjuks teda liiga hilja, kuna

tõukerattur enne sõidutee ületamist hoogu ei vähendanud, tuli pimeda nurga tagant (Xxxx 5

hoonet ümbritseva kõrge müüri tagant) ja ei pidurdanud. Tunnistaja ütlused riimuvad ka tema

poolt menetlusaluse isikuna xxxx antud ütlustega.

T. T. suhtes on 21.11.2022 väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel osaliselt lõpetatud

süüteotunnuste puudumise tõttu. Kohtuväline menetleja leidis, et lähenedes ristmikule (Xxxx

tn – Xxxx tn), ületas piiratud nähtavusega sõiduteega lõikumiskohas teed tõukerattur, kuid ei

vähendanud sõidutee ületamiseks sõidukiirust, mistõttu sõitis ette mootorsõidukile Ford

Focus reg-nr-ga XXX, mida juhtis T. T.

15.12.2021 BOLT-i poolt PPA päringuvastusele edastatud kaardirakenduse väljatrükilt

nähtub xxxx kella 22.10-22.12 Tartus Xxxx ja Xxxx tänavate ristmikul toimunud avariiga

seoses rendiratta liikumisskeem. Ratta kasutajaks oli G. M. Neppo, sõidu algus kell 22.07.30

ja lõpp kell 22.15.16. Sõidu trajektoor oli xxxx ja xxxx tänavate ristmikust edasi Xxxx

tänavani, edasi Xxxx ja Xxxxt änavate ristmikuni.

xxxx sünduskoha vaatlusprotokollist nähtub järgnevat. Sündmuskohal Tartus Xxxx ja Xxxx

tänavate T-kujulisel samaliigiliste teede ristmikul on Xxxx tänaval sõidukorras asfaltkate,

kuid Xxxx tänaval on teostatud erinevaid teetöid ning sõidutee on mitmest kohast freesitud,

auklik ja mõnes kohas killustikuga täidetud. Ka on Xxxx tänav Xxxx tänava suhtes tõusev.

Xxxx tänav on umbes 5 meetri laiuse sõidutee osaga. Xxxx tänaval on sõidutee laius 8

meetrit ja mõlemal pool teed on sillutatud kõnnitee. Sündmuse toimumise aeg on xxxx kell

22.12 xxxx-Xxxx tänavate ristmikul. Liiklusõnnetuse osapooled on G. M. Neppo, kes oli

tõukerattur, ja T. T. , kes juhtis sõidukit Ford Focus reg-nr-ga XXX. Sõiduki omanik on OÜ

M.G. Sõiduki parempoolsel esinurgal ja esistange allservas on kriimud. Tegemist on piiratud

nähtavusega ristmikuga.

LÕ nr 225 lisalehe kohaselt sündmuskohal on pime nurk. Sõiduki suhtes paremal Xxxx 5

krunti piirav müür takistas nägemist mõlemal liiklejal. Kannatanu oli enda sõnul pidurdanud

ja vaadanud, et kedagi ei tule ning järsku oli auto. Kuna Xxxx tänav on mitmest kohast üles

kaevatud, siis seal suurel kiirusel võimalik sõita ei ole. Samuti tänavate ristumise suunas

kulgeb Xxxx tänav ülespoole. Pimeduses oli sõiduauto tulesid ilmselt näha, kui pidurdada.

Ka politseisõiduki pardakaamera videosalvestustelt nähtub, et Xxxx tänaval ei saa suuremat

kiirust arendada mitmete ebatasasuste tõttu.

Liiklusõnnetuse akti ja sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelite kohaselt sai kokkupõrke

tulemusena sõiduautol Ford Focus kahjustada parempoolne esinurk ja esistange allserv

(kriimud). Sõiduki Ford Focuse tehniliste vigastuste näol on kolmandale isikule tekkinud

varaline kahju. Ford Focuse omanik liiklusõnnetuse akti kohaselt on OÜ M.G. Kohus märgib

ka ära, et varalise ja mittevaralise kahju täpse suuruse kindlaksmääramine ei ole käesoleva

menetluse

esemeks,

kuna

kahju

hüvitamine

otsustatakse

tsiviilmenetluses

(sh

kindlustusmenetluses).

Kohus möönab, et kuigi menetlusalusele isikule G. M. Neppole ette heidetava rikkumise

tuvastamine käesoleval juhul toimub põhimõtteliselt ainult ühele tõendile (tunnistaja T. T.

ütlused) tuginedes (menetlusaluse isiku G. M. Neppo ütluste sisu liiklusõnnetusele eelneva

osas lahkneb tunnistaja ütlustest), siis ka Riigikohtu hinnangul ei ole välistatud isiku

süüditunnistamine vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muuhulgas olla tunnistaja

ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal süüteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine

kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse

lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks

igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud

kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (vt RKKKo 1-15-10967, p 6 koos edasiste

viidetega). Käesolevas väärteomenetluses on andnud aset leidnud sündmuse kohta

menetlusalust isikut süüstavaid ütluseid ainult tunnistaja T. T.. Teised tõendid (asitõendi

vaatlusprotokoll, videod, fotod) on sisuliselt iseloomustav materjal. Seega kohaldub

tunnistaja T. T. ütlustele ka eespool viidatud Riigikohtu lahendis väljendatu. Kohtul samas ei

ole tekkinud tõendeid kogumis hinnates kahtlusi, et tunnistaja T. T. poolt väidetu ei oleks

tõene. Rikkumine tuleb tuvastada tõendeid kogumis hinnates ning menetlusalust isikut

süüstavale seisukohale jõudmine ei tähenda, et menetleja oleks olnud kuidagi erapoolik.

Enamuses menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused omavahel sisult riimuvad. Ütluste sisu

aga lahkneb selles, kes ohtliku liiklusolukorra põhjustas. Ka lisavideote puudumine ei takista

kohtul tegelikult aset leidnud faktiliste asjaolude tagantjärele tuvastamist, tuginedes

muuhulgas Riigikohtu praktikale.

Nagu kohus juba eespool sedastas, siis vaidlust ei ole liiklusõnnetuse toimumise ajas, kohas

ning liiklusõnnetuses osalenud sõidukite ja juhtide osas. Samuti ei ole tegelikult vaidlust selle

üle, milliseid juhtimisvõtteid ja –manöövreid G. M. Neppo ning T. T. vahetult enne

liiklusõnnetusse sattumist sooritasid. Seega näiteks asjaolu, kas G. M. Neppo enne õnnetust

ratta tõstis enne sõiduteele suundumist kõnniteelt üles või mitte, ei oma hetkel tähtsust ja seda

ei saa ka tõsikindlalt tagantjärele tuvastada.

Küll aga kohus peab liiklussituatsioonis aset leidnud rikkumist hindama tervikuna, s.o

analüüsima mõlema liikluses osalenud osapoole käitumist, sest ühe osapooleta ei oleks ka

leidnud tuvastamist teise osapoolega aset leidnud faktilised asjaolud. Siinkohal on kohtu

hinnangul asjakohane Riigikohtu seisukoht, mis on väljendamist leidnud eelkõige

liiklusõnnetuse kontekstis. Riigikohus on sedastanud, et ühe liiklusõnnetuse osapoole

vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt

RKKKo 3-1-1-85-12, p 8.2 koos edasiste viidetega). Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka

välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad

liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel

juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku

käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest

teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga

liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas

lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest (RKKKo 3-1-1-95-11,

p 9 koos edasiste viidetega).

G. M. Neppole on ette heidetud LS § 321 nõuete rikkumist. Siinkohal tuleb täpsustada, et LS

§ 2 p 211 sätestab, et kergliikur on käesoleva seaduse § 87 lõike 12 nõuetele vastav ühe

inimese vedamiseks ettenähtud istekohata elektri jõul liikuv sõiduk, välja arvatud jalgratas.

Kergliikuriks loetakse ka käesoleva paragrahvi punktis 80 nimetatud tasakaaluliikurit. LS §

17 lg 1 järgi liikleja peab tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest. Kuna

menetlusalune isik ületas teed kohas, millele sõiduki juht ei pööranud, ei kuulu

kohaldamisele LS § 17 lg 5 p 2. LS §-st 31 lg 3 nähtub, et kergliikuri juht ei pea kandma

sõitmisel kiivrit, kui ta on üle 16-aastane. LS § 321 lg 1 sätestab, et sõiduteega lõikumise

kohale mööda jalgteed, kõnniteed, jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed lähenevad jalgrattur,

kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht peavad vähendama kiirust ning ületama

sõidutee jalakäija tavakiirusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jalgteel, kõnniteel,

jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja

seda ületades peavad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht vähendama

kiirust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva

võimaliku takistuse ees. Lõike 3 järgi ülekäigurajal või ülekäigukohal võib sõidutee ületada

ka jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõites, kuid jalgratturil, kergliikurijuhil ega

pisimopeedijuhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur,

kergliikurijuht või pisimopeedijuht ületab ülekäigurajal või ülekäigukohal sõiduteed, millele

sõidukijuht pöörab (sellist liiklusolukorda praegusel juhul ei esinenud). Ülekäigurajal või

ülekäigukohal peab jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõitma jalakäija

tavakiirusega.

Maakohtu seisukohalt, tõlgendades LS § 321 lõikeid 1-3 kogumis, tuleb asuda seisukohale, et

sellises liiklussituatsioonis, mida menetlusalusele isikule G. M. Neppole väärteoprotokollis

ette heidetakse, oleks pidanud igal juhul G. M. Neppo tegema endast kõik oleneva, et

liiklusõnnetust vältida (nt teed ületama, elektriratas käe kõrval, mida kogutud materjalidest

tulenevalt ei nähtu). Siinkohal ei oma ka mingit tähtsust asjaolu, kuidas menetlusalune isik

tekkinud olukorda enda vaatevinklist tõlgendab, samuti mootorsõidukijuhi käitumine ja

sõidukite kiirused. Ka kahju hüvitamine menetlusalusele isikule teise osapoole

kindlustusandja poolt ei mõjuta süüteomenetluse tulemust – tegemist on eraldiseisva

tsiviilmenetlusega. Samuti ei ole asjas kogutud tõendeid selle kohta, nagu mootorsõiduki juht

oleks liikluseeskirju rikkunud. Tegemist ei ole siinkohal mitte erapooliku menetlusega, vaid

selliseid tõendeid lihtsalt ei eksisteeri. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kuna

kohtule edastatud videosalvestis näitab poolenisti üles kaevatud teeolustikku Xxxx tänaval,

siis nähtub, et autoga seal kuigi kiiresti sõita ei saanud. Lisaks eelnevale mootorsõiduki juht

liikus kergliikuri suhtes sõidueesõigusega teel. Kohtu jaoks on ka eluliselt ebausutav, kuidas

G. M. Neppo, olles oma sõnade kohaselt jäänud seisma ja tõstnud tõukeratta kõnniteelt

sõiduteele, ei näinud sõiduteel pimedal ajal tema suunas lähenevat tuledega üsnagi aeglaselt

liikuvat mootorsõidukit. Järelikult ei olnud menetlusalune isik kohtu seisukohalt sellisel juhul

ikkagi piisavalt tähelepanelik, et liiklusohtu ennetada ja vältida, millise kohustuse aga LS §

321 talle otsesõnu paneb. Vaidlust ei ole selles, et Xxxx tänava kõnnitee ei suundu üle Xxxx

tänava, vaid toimub kõnnitee ristumine sõiduteega. Sellise inimlikult hooletu käitumise

tulemuseks oli aga liiklusõnnetus ja suurem kahju tekkis just menetlusalusele isikule G. M.

Neppole tervisekahjustuste näol. Samas asjaolu, kas menetlusalune isik ikkagi ratast tõstis

kõnniteelt sõiduteele või sõitis sellega koheselt sõiduteele, ei anna rikkumise tuvastamisele

midagi juurde. Pigem võib asuda seisukohale, et kergliikuri sõiduteele tõstmisel oleks

menetlusalune isik pidanud selgemini tajuma temani läheneva mootorsõiduki valgustust ja

eesolevat ohtu, sest selline tegevus eeldab üldjuhul peatumist, s.o sõidukiiruse vähendamist

nullini. Samas tunnistaja T. T. ütluste kohaselt elektrilise tõukerattaga sõitja ei peatunud, mis

on ka tekkinud liikluspilti arvestades eluliselt usutavam. Ei ole ka arvestatav menetlusaluse

isiku väide, et sellistel kiirustel, s.o 5-20 km/h (ütlustest nähtuvalt e-tõukerattur 5-10 km/h,

sõiduk 15-20 km/h) ei saa liiklusõnnetust tekkida – käesoleval juhul ju nii läks. Eelnevale

tuginedes on ka täiesti asjakohatud menetlusaluse isiku etteheited kohtuvälisele menetlejale

viimase erapoolikuse jms osas. Kohtu hinnangul on Politsei- ja Piirivalveamet uurinud

juhtunut piisava põhjalikkusega ning etteheiteid saab teha ainult menetlusaluse isiku G. M.

Neppo liikluskäitumisele ja tema subjektiivsetele alusetuid hinnanguid andvatele väidetele.

Siinkohal on ka asjakohatud G. M. Neppo viited teiste ratturite käitumisele (väide, et

menetleja peab eelkõige süüdlasteks rattureid), kõne all on siiski käesolevalt menetlusaluse

isiku enda tegu. Kuna ei ole ka vaidlust selles, et enne T-kujulise ristmiku ületamist

menetlusalune isik viibis kõnniteel ning seega oli liiklusohutuse tagamise kohustus eelkõige

kergliikuri juhil, siis eelnev tähendab, et objektiivselt leidis aset liiklusnõuete oluline

rikkumine kergliikuri juhi poolt , mis ei olnud kuidagi õigustatud.

Kuigi G. M. Neppo enda kinnitusel enne sõiduteed kergliikuriga ületamist veendus manöövri

ohutuses, siis vaatamata sellele tekkis tee ületamisel liiklusohtlik olukord, mida

menetlusalune isik paraku enne manöövri alustamist ette ei näinud, kuid kohusetundliku

liiklejana oleks kohtu hinnangul pidanud nägema ning samuti on menetlusalune isik ka

varasemalt sellel teelõigul enda sõnul sõitnud. Lisaks on ristmiku läheduses kõigile

osapooltele, sh menetlusalusele isikule teadaolevalt pimenurk. LS § 14 lg 2 kohaselt iga

liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida

ohtu ja kahju tekitamist. LS § 16 lg 1 kohaselt liikleja peab oma käitumises hoiduma kõigest,

mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Jättes aga

piirkonnas, kus on eesõigus mootorsõidukil, üles näitamata piisavalt hoolikust ja tähelepanu

sõidutee ületamisel, G. M. Neppo suurendas liiklusõnnetuse ja kahju tekitamise ohtu

märkimisväärselt. Ja seda isegi enam kui T. T. – nimelt T. T. oli manöövri sooritamisel

eesõigus. Kui G. M. Neppo ei oleks teed ületanud, ei oleks ka nimetatud oht realiseerunud

liiklusõnnetuse näol. Mitte ainult G. M. Neppo, vaid ka T. T. oli õigustatud lähtuma

usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad LS nõudeid. Paraku juhtus nii,

et G. M. Neppo poolne liiklusnõuete rikkumine realiseerus liiklusõnnetuse põhjustamises.

Liiklusnõuete rikkumisel peab juht arvestama mis tahes kaasnevate tagajärgedega

(liiklusõnnetus kas sõiduki või inimesega). Hoolsuskohustuse rikkumisel suurenes ja ka

realiseerus

liiklusõnnetuse

tekkimise

oht

ning

sellise

ohu

suurenemine

antud

liiklussituatsioonis on keskmisele mõistlikule inimesele ka ettenähtav (vt RKKKo 1-19-4422,

p 13 koos edasiste viidetega; RKKKo 4-18-5832, p 21 koos edasiste viidetega; RKKKo 3-1-

1-52-16, p 11.1 - 11.2 koos edasiste viidetega).

Eeltoodut kokku võttes on kohtu hinnangul üheselt tuvastamist leidnud, et G. M. Neppo xxxx

kella 22.12 ajal Tartu linnas Xxxx ja Xxxx tänavate ristmikul osales liikluses elektrilise

tõukeratta juhina, liigeldes kõnniteel, ületas piiratud nähtavusega kohas sõiduteed, kuid ei

vähendanud sõidutee ületamiseks sõidukiirust, mistõttu sõitis ette mootorsõidukile Ford

Focus reg-nr-ga XXX. Liiklusõnnetusega põhjustas elektrilist tõukeratast juhtinud G. M.

Neppo varalise kahju OÜ-le M.G. mootorsõiduki esistange kahjustamise näol. Menetlusalune

isik ei ole ka ise otsuses märgitud ajal, kohas ja sõidukiga liiklusõnnetuses osalemist eitanud.

KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või

ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ja otseseks ning

kaudseks tahtluseks. KarS § 18 lg 1 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus.

Sama paragrahvi lõike 2 järgi isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks

süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse

tõttu loodab seda vältida. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui

ettevaatamatu tegu.

Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik G. M. Neppo rikkumise toime ettevaatamatusest

kergemeelsuse vormis KarS § 18 lg 2 mõttes – süüdlane on ka ise oma ütlustes selgitanud, et

ta on nimetatud sõidutrajektoori korduvalt kergliikuriga läbinud, seega on ta teadlik piirkonna

liikluse iseärasustest. Järelikult piisavalt liiklusolukorrale tähelepanu mittepööramisel pidi

menetlusalune isik ka võimalikuks rikkumise asetleidmist, kuid tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida (vt ka RKKKo 1-20-3306, p 15 ja 24).

Käesoleval juhul liiklusnõuete rikkumisel õigusvastasust, süüvõimet ja süüd välistavad

asjaolud puuduvad. Kuna liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju kolmandale isikule, on G.

M. Neppo toimepandu kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud LS § 259 lg 2 p 3 järgi.

Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel kohus ei tuvastanud.

Menetlusalune isik ei ole rikkumist kahetsenud, vaid asetab selle eest vastutuse eelkõige

teisele osapoolele, s.o mootorsõiduki juhile.

LS 259 lg 2 p 3 sätestab, et kergliikurijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui

puudub käesoleva seaduse §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis,

kui

sellega

on

tekitatud

varaline

kahju

või

liiklusoht,

karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut.

VTMS § 133 p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega.

KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud G. M. Neppole rikkumise eest

proportsionaalse karistuse. LS § 259 lg 2 p 3 järgi saab karistusena mõista rahatrahvi kuni

100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) Käesoleval juhul määrati G. M. Neppole rahatrahv

sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksemas määras. Mõistetud karistuse määrast ka nähtub,

et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud seda, et menetlusalune isik

oli teo toimepanemise ajal karistamata. Ka kohtu hinnangul on G. M. Neppo süü seetõttu

keskmisest väiksem.

Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja lähtunud Riigikohtu praktikas avaldatud

seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega). LS § 259 lg 2 p 3

rahatrahvi sanktsiooni keskmine määr on 50 trahviühikut. Arvestades menetlusaluse isiku süü

suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra

kaitsmise huvisid), on kohtu hinnangul rahatrahvi määramisel kohtuväline menetleja kõiki

eelloetletud põhimõtteid arvesse võtnud. Seega on rahatrahv kohtuvälise menetleja poolt

määratud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutades ning mõistetud karistus on õiguspärane ja

proportsionaalne. Arvestades G. M. Neppo süü suurust, ei pea kohus võimalikuks temale

kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust muuta. Ka kergliikuri juht peab juhinduma

liiklusseadusest, sest ta on liikleja, mitte asetama vastutust liiklusohutuse eest ainult

kaasliiklejatele. PPA Lõuna prefektuuri poolt LS § 259 lg 2 p 3 alusel menetlusalusele isikule

G. M. Neppole karistuseks määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest väiksemas määras, s.o

20 trahviühikut ehk 80 eurot on õiguspärane ja proportsionaalne karistus ning vastavuses G.

M. Neppo süü suurusega ning eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega.

Tuginedes eeltoodule, jätab kohus menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata ning PPA Lõuna

prefektuuri 11.12.2022 otsuse väärteoasjas nr 2780,21,010962 muutmata. Kohus on

veendunud, et määratav sanktsioon saadab ka tegelikult menetlusalusele isikule signaali, et

liiklusnõuete rikkumine ei ole mingil moel aktsepteeritav. Karistuse kandmine ei pea olema

isikule mugav, vaid peab hoidma ära uued süüteod ja saatma ka ühiskonnale signaali, et

rikkumistele järgnevad mõjusad karistused.

Kuna kaebuse esitaja ei ole taotlenud karistuse kandmist, s.o rahatrahvi tasumist ositi pikema

tähtaja jooksul ning ei ole ka kohtule esitanud tõendeid enda majandusliku olukorra kohta,

jätab kohus karistuse tasumise kehtima kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tingimustel.

Menetlusalusel isikul on võimalik kohtuvälisele menetlejale esitada taotlus karistuse ositi

kandmiseks.

Kohus siinkohal selgitab menetlusalusele isikule, et ei pea võimalikuks tema suhtes ka

väärteomenetlust lõpetada. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise

teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on kergliikurite juhtide rikkumiste osas olemas ka suur

avalik menetlushuvi, kuna tegemist on üldteadaolevalt massirikkumistega, mille tagajärjel on

hiljuti ka isikud (eelkõige kergliikuri juhid ise, sh menetlusalune isik) tõsiselt viga saanud.

Halvimal juhul võivad selliste rikkumistega kaasneda ka fataalsed tagajärjed. Samuti ei ole

menetlusaluse isiku süü väike, sest on leidnud tõendamist, et ta ettevaatamatusest rikkus

liikluseeskirju kohas, mida ta väidetavalt on ka varasemalt läbi sõitnud ja oli piirkonna

iseärasustest teadlik. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse

kaalutlustel. Kohtuväline menetleja on samas õigesti tunnistaja T. T. suhtes väärteomenetluse

lõpetanud seoses süüteo tunnuste puudumisega.

VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtumenetluses järgitakse menetluskulude arvestamisel

kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral

hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Eelnevale tuginedes jätab kohus VTMS § 38 lg 1 ja

KrMS § 180 lg 1 alusel G. M. Neppol kui väärteo toime pannud isikul kaebemenetluses

tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Otsuse tegemise seisuga ei ole kohtule

menetluskulude hüvitamise taotlusi esitatud.

Seoses kohtuvälises menetluses PPA ametniku poolt lubatud menetlusdokumendi väidetava

mittesaatmise

osas

tuleks

menetlusalusel

isikul

soovi

korral

pöörduda

politsei

sisekontrollitalituse poole, sest nimetatud asjaoluga kohus ei saa kaebemenetluses arvestada,

samuti ei kontrolli kohus käesolevas menetluses politseiametnike käitumise õiguspärasust.

Kohtunik Peet Teidearu

(allkirjastatud digitaalselt)