3-22-1716/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1716

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.07.2022 otsuse

nr 1220308004-1 p-dele 1 ja 2

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.10.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

07.02.2023 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta haldusasja materjalide juurde võtmata 02.02.2023 esitatud Y iseloomustus.

2. Jätta X 06.02.2023 menetlusabi taotlus rahuldamata.

3. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.10.2022 otsus

haldusasjas nr 3-22-1716 muutmata.

4. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

5. Mõista X-lt riigituludesse tõlgikulud 78 eurot.

6. Asendada avaldatavas lahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.03.2023.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-22-1716

2(6)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X (sünd 1954) saabus 23.02.2022 Venemaalt Eestisse.

Riiki sisenemise aluseks oli Eesti väljastatud C liiki viisa kehtivusega kuni 09.03.2022.

2. X esitas 08.03.2022 rahvusvahelise kaitse taotluse.

3. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 21.07.2022 otsusega nr 1220308004-1 taotluse

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ja lükkas

taotluse VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi (p 1). Lisaks tegi PPA väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks

Venemaale vabatahtliku täitmistähtajaga 30 päeva (p 2) ning jättis VSS § 74 lg 4 alusel

sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata (p 3).

Rahvusvahelise kaitse taotluse kohaselt leiab X, et on Venemaal tagakiusatav, sest toetab

selliseid poliitilisi liikumisi, mida Venemaa valitsus ei poolda. Ta kardab, et teda sunnitakse

vägivallaga andma valeütlusi. Eestisse saabumise eesmärk oli korteri ostmine ja Eestisse

kolimine.

Kuni 1997. a-ni elas taotleja Eestis, kuid kolis siis Venemaale, sest tundis, et on venelane.

Hilisemas eas asus taotleja uurima oma sugupuud ja jõudis arusaamisele, et ta pole päris

venelane, sest ema oli tema arvates eestlane. Venemaal uuris ta ka repressiivorganite

toimimist ja töötas vabatahtlikuna Gulagi muuseumis. Ta on käinud erinevatel

meeleavaldustel, sh Polotnaja väljakul. Viimati käis meeleavaldusel 3–5 aastat tagasi. Ta on

toetanud Jaboklot ja Navalnõid ning teinud Navalnõi liikumisele annetusi. Vahistatud taotlejat

pole ning ametivõimudega pole samuti probleeme olnud. Taotleja ütlused on üldjoontes

usutavad.

Taotleja ütlusi kogumis hinnates ei ole asjaolud ja elusündmused sellised, mis viitaksid, et

koduriigis oleksid ametivõimud temast huvitatud, teda võidaks taga kiusata või määrata

ebaproportsionaalne karistus. Taotlejal on olnud eelkõige suusõnalised vaidlused teiste

inimestega. Isikud, kellega taotleja on argumenteerinud, on muutunud agressiivseks ning

paaril korral pidi taotleja kaklema. Üldiselt tõi taotleja välja, et ta pole isik, kes otsiks

probleeme. Võimuorganid pole tema vaadete suhtes huvi tundnud. Seega pole tal

rahvusvahelise kaitse vajadust. Riigipoolseks tagakiusamiseks ei saa pidada panga või

finantsinstitutsiooni ühekordset kõnet, kus küsiti laenu ja võlgnevuse kohta.

Taotleja on 68-aastane Venemaa kodanik, kellel puuduvad tõsised tervisehädad, ta ei ole

Venemaal tagaotsitav või eelnevalt kriminaalkorras karistatud. Venemaa territooriumil ei

toimu sellist sõjategevust, mis võiks ohtu seada iga Venemaa territooriumil elava isiku elu.

Puudub alus arvata, et taotlejat ohustaks Venemaale naastes surmanuhtlus või mõni muu

inimväärikust alandava kohtlemisviisi rakendamine. Venemaa suhtes kohaldatavad

majandussanktsioonid ja nendest tingitud ebameeldivused jäävad väljapoole VRKS § 4 lg-s 3

sätestatud täiendava kaitse mõistet.

VRKS § 10 lg 2 p 2 kohaselt tuleb taotlejale teha lahkumisettekirjutus. Põhjendatud on

vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutuse tegemine. Isik tegi PPA-ga rahvusvahelise

kaitse menetluses koostööd ning kinnitas, et on negatiivse otsuse korral nõus vabatahtlikult

3-22-1716

3(6)

lahkuma. Lahkumisettekirjutuse tegemist ei takista asjaolu, et isikul on Eestis sugulased ning

korter.

4. X esitas 12.08.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 21.07.2022 otsuse p-de 1 ja 2

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.

Kaebajal on hirm Venemaale tagasipöördumise ees. Seal hakatakse teda alusetult taga

kiusama ning mõistetakse vangi tegude eest, mida ta pole teinud. Tuttavad on kaebajat

hoiatanud, et kui ta saabub tagasi Venemaale, võivad tal tekkida tõsised konfliktid

võimuorganitega, sest ta esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse ega naasnud peale viisa

lõppemist Venemaale. Lisaks põhjusel, et ta on soetanud Eestis kinnisvara.

Kindlasti esineb aga alus täiendava kaitse andmiseks. Vale on vaidlustatud otsuses esitatud

väide, et kaebajal on Venemaal pere ning laps. Vastustaja jättis alusetult kõrvale täiendavad

asjaolud, mis kaebaja esitas vastuseks PPA 06.06.2022 päringule.

Kaebaja sündis Eestis, ta on soovinud ammu Eestisse tagasi tulla ja saada maetud oma

vanemate kõrvale. Pärast Ukraina sõja algust pole kaebaja oma vaateid salajas hoidnud ning

on Putini valitsemise hukka mõistnud. Kaebaja sõpradest on tema vaadete tõttu saanud

vaenlased. Pole kahtlust, et endised sõbrad teavitavad võime kaebaja vaadetest. Venemaal

pole inimõigused tagatud. Kaebaja ema on etniline eestlane, kuigi ilmselt repressioonide

hirmus lasknud end venelasena registreerida.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 21.07.2022 otsuses avaldatud seisukohtade

juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 11.01.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

nõustus PPA 21.07.2022 otsuse põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

HKMS § 158 lg 31 kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keelduva otsuse

õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Pole alust pidada kaebajat rahvusvahelist

kaitset vajavaks isikuks. Päritoluriigi teave ei kinnita, et vaikides või passiivselt sõja vastu

olevaid Venemaa kodanikke ootaks riigipoolne kohtlemine, mis küüniks tagakiusamiseni või

kujutaks reaalset ohtu nende elule ja tervisele. Kaebaja varasem pigem vaoshoitult poliitilise

meelsuse väljendamine ei anna alust arvata, et riigil võiks olla tema vastu mingi huvi, sh kohe

piiri ületamisel, mis võiks viia tema tagakiusamiseni. Võimalik küsitlemine ja läbiotsimine

pole käsitatavad tagakiusamisena. Pelgalt viisa tähtaja ületamine ja kinnisvara omamine

Eestis pole sellised erilised asjaolud, mis esineksid üksnes kaebaja puhul ning ärataksid

seetõttu piiriületusel tavapäratut tähelepanu. Rahvusvahelise kaitse taotlemisest Eesti riik

isikute kodakondsusjärgset riiki ei teavita ja vastav menetlus pole avalik (VRKS § 13 lg 1).

Kaebaja on 68-aastane, tal pole reservohvitseri saatust või muid spetsiifilisi oskusi, mille tõttu

ta võiks karta mobiliseerimist. Varasema käitumise ja kohtuistungil selgitatu (tegevus

vabatahtlikuna muuseumis, erimeelsused abikaasa pojaga koduseinte vahel, aktiivse rolli

puudumine protestidel ja võimude huviorbiiti mittesattumine, alalhoidlik käitumine

meeleavaldustel) kohaselt ei ole tõenäoline, et kaebaja asub aktiivselt osalema sõjavastastes

protestides ja satuks seeläbi võimude huvi alla.

Kaebaja ei vasta VRKS § 4 lg 1 eeldustele. Toetus opositsioonilisele poliitilisele liikumisele

ei saa iseenesest olla aluseks pagulasena kvalifitseerimiseks poliitilise meelsuse tõttu. Samuti

pole selleks mõttekaaslaste ja perekonna puudumineVenemaal. Kaebaja ei kavatsenud enda

sõnul jääda viisa lõppemisel Eestisse ning tegi sellise otsuse alles siis, kui Venemaa alustas

sõda Ukrainas. Pole eluliselt usutav, et isik, kes kardab oma kodakondsusjärgses riigis

tegelikku tagakiusu, oleks nõus sinna vabatahtlikult naasma.

Samuti ei vaja kaebaja täiendavat kaitset. Venemaale naasmine ei too kaebajale kaasa tõsist

ohtu VRKS § 4 lg 3 mõttes. Venemaa pole olnud demokraatlikke väärtusi austav riik kogu

3-22-1716

4(6)

selle aja jooksul, kui kaebaja seal elas ning see pole kaebajale varem olulisi probleeme

tekitanud. Rahvusvahelist kaitset ei saa anda põhjusel, et kaebaja ei soovi elada ebastabiilses

riigis, soovib taastada suhted endise perekonnaga ning tema vanavanemad on väidetavalt

eestlased. Venemaa vastu kohaldatavad sanktsioonid ei kujuta endast seal elavate inimeste

elule ja tervisele tõsist ohtu.

Lahkumisettekirjutuse tegemine oli põhjendatud. Kaebaja on kohustatud lahkuma Venemaale,

sest tegu on tema kodakondsusjärgse riigiga (VSS § 17 lg 1). Kaebajal pole alternatiivset riiki,

kuhu ta saaks lahkuda ning kus tal oleks perekondlikke sidemeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.10.2022 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde,

esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohtu seisukohad ei ole põhjendatud. Kaebaja selgitas ja põhistas oma ütlustega

istungil, et ta vajab kaitset ja tema osas on reaalne oht, et Venemaale saabudes ta

arreteeritakse ja pannakse kinnipidamisasutusse. Tõendatud on, et kaebaja vastab VRKS § 4

lg 1 eeldustele. Kaebaja tuttavad Venemaal on teda hoiatanud, et naastes võivad tal tekkida

tõsised konfliktid võimuorganitega, sest ta esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse, ei

pöördunud pärast viisa lõppu tagasi ning soetas Eestis kinnisvara. Eestist tagasi- või

väljasaatmine võib kaebajale Venemaal kaasa tuua tõsise ohu, sh surmanuhtluse kohaldamise,

piinamise, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistusviiside kasutamise.

Kaebaja peetakse kinni ning teda hakatakse piinama.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohtu 07.02.2023 istungil tõi kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamise

põhjendustena muu hulgas välja järgmise: ta on Eestis sündinud ja kasvanud, tal on Eestis

tööstaaži 20 aastat ning korter, ta tunneb end Lääne kultuuri inimesena ning ei taha Venemaal

töötada sõja heaks. Eeltoodu ei ole seotud pagulase või täiendava kaitse saaja staatusega ega

ole seega rahvusvahelise kaitse andmise üle käivas kohtuvaidluses asjassepuutuv. Vastustaja

ei saa kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust rahuldada põhjusel, et kaebajale meeldib Eestis

rohkem ning ta ei toeta Venemaa agressiooni.

Samal põhjusel ei ole asjassepuutuv ka 02.02.2023 ringkonnakohtule esitatud Y iseloomustus,

mille järgi töötab kaebaja seal alates 18.11.2022 abihooldajana ning on hea töötaja, kellega

soovitakse töösuhet jätkata. Ringkonnakohus jätab tõendi asja juurde võtmata (HKMS § 62 lg

2).

11. Kaebaja märkis ringkonnakohtu istungil veel, et Venemaal on ohus kõik inimesed, kes on

sõja vastu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellist infot päritolumaa teabest ei

nähtu. Kaebaja osales protestidel mitu aastat tagasi ning polnud vähemalt kuni 23.02.2022,

mil ta lahkus Venemaalt Eestisse, võimuorganite huviorbiiti sattunud. Halduskohus selgitas

õigesti, et varjupaigamenetlus pole avalik. Seega pole karta, et Venemaale naastes võiks

kaebaja sel põhjusel sattuda tagakiusamise ohvriks.

3-22-1716

5(6)

Samuti ei saa tagakiusamist põhjustada Eestis olev korter. Kaebaja ostis korteri 2021. a

detsembris ning tema saabumine Eestisse 23.02.2022 ei olnud seotud hirmuga korteri

omandamisega kaasneda võivate tagajärgede ees. Nimelt oli kaebaja ütluste järgi tal algselt

plaan viisa lõppedes Eestis lahkuda ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta Ukraina sõja

algusest tingituna.

Rahvusvahelise kaitse andmist ei õigusta samuti asjaolu, et kaebaja võib Venemaale naastes

sattuda riigiorganite tähelepanu alla viisatingimuste rikkumise tõttu. Pole põhjust eeldada, et

kaebajale saavad osaks tagajärjed, mis õigustaksid täiendava kaitse andmist (VRKS § 4 lg 3).

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

13. Kaebaja esitas 06.02.2023, s.o päev enne istungit taotluse tõlkekulude kandmiseks

menetlusabi saamiseks. Ringkonnakohus märgib esmalt, et taotlus oli esitatud hilinemisega

(HKMS § 51 lg 1) ning viisil, mis seadis ohtu kohtuistungi toimumise määratud ajal.

Halduskohtu istungile võttis kaebaja tõlgi ise kaasa ega taotlenud menetlusabi.

Ringkonnakohus selgitas 07.12.2022 määruses kaebajale, et kui kaebaja ei valda piisavalt

eesti keelt, tuleb tal istungile tõlk kaasa võtta või taotleda menetlusabi, kui ta ei suuda

majandusliku seisundi tõttu tõlgikulusid tasuda. Taotluse esitamine alles 06.02.2023 ei olnud

seega põhjendatud (HKMS § 51 lg 4).

Menetlusabi taotlus pole ka sisuliselt põhjendatud. HKMS § 111 lg 1 sätestab, et menetlusabi

taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi

tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena

ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetluses

osalemise edukust ega mõistlikkust ei hinnata menetlusabi taotlemisel menetlusdokumendi

või kohtulahendi tõlkimiseks (HKMS § 111 lg 4). HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta

füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa menetlusabi taotleja kahekordset

keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu

keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse

maksed,

ülalpidamiskohustuse

täitmiseks

ettenähtud

summa,

mõistlikud

kulutused

eluasemele, transpordile ning muud vältimatud kulutused, kusjuures muud vältimatud

kulutused võib maha arvata igakuiselt kuni 75 protsendi ulatuses töölepingu seaduse § 29

lg 5 alusel kehtestatud kuutasu alammäärast. Vabariigi Valitsuse 09.12.2022 määruse nr 124

„Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on alates 01.01.2023 töötasu alammäär 725

eurot kuus.

Kaebaja menetlusabi taotluse kohaselt on tema keskmine sissetulek ühe kuu kohta 1000 eurot,

millele lisandub 250 eurot üüritulu. Lisaks on menetlusabi taotlusesse märgitud, et kaebajal on

pangakontol 3000 eurot. 07.02.2023 kohtuistungil täpsustas kaebaja, et on töötanud kolm

kuud ning esimesel kuul sai ta töötasuna 300 eurot ja järgmistel 1200 eurot. Kaebaja tööandja

on 02.02.2023 saatnud ringkonnakohtule kaebaja iseloomustuse ja selles on märgitud, et

kaebaja alustas töötamist 18.11.2022. Sellest võib järeldada, et menetlusabi taotluse esitamise

ajaks oli kaebaja saanud töötasu 300 eurot 2022. a novembri eest ning 1200 eurot nii 2022. a

detsembri kui ka 2023. a jaanuari eest. Seega on kaebaja sissetulek menetlusabi taotluse

esitamisele eelneva nelja kuu jooksul olnud kokku 3700 eurot (300 + 2 x 1200 + 4 x 250) ja

keskmiselt ühes kuus 925 eurot. Kaebaja ei ole täpsustanud, kas nimetatud töötasu on tema

bruto- või netopalk. Kui tegemist on brutopalgaga, tuleb sellest ma arvata ka maksud. Sel

juhul on kaebaja sissetulek menetlusabi taotluse esitamisele eelneva nelja kuu jooksul olnud

kokku orienteeruvalt 3445 eurot (295 + 2 x 1075 + 4 x 250) ja keskmiselt ühes kuus 861,25

eurot. Kaebaja püsikulutused on menetlusabi taotluse kohaselt järgmised: eluasemekulud 250

eurot, transpordikulud 40 eurot, kulutused toidule 300 eurot ja arstile 45 eurot. Seega on

3-22-1716

6(6)

kaebaja püsikulutused ühe kuu kohta kokku 635 eurot. Järelikult on kaebaja kahekordne

keskmine ühe kuu sissetulek, millest on arvatud maha kulud eluasemele, transpordile ning

muud vältimatud kulutused, 580 või 452,50 eurot vastavalt sellele, kas arvestuse aluseks on

tema bruto- või netosissetulek. Ringkonnakohtu 07.02.2023 istungil osalenud tõlgi tasu oli

kohtule esitatud arve kohaselt 78 eurot (koos käibemaksuga). Kohtuotsuse eeldatav tõlkekulu

on orienteeruvalt kuni 170 eurot (koos käibemaksuga). Järelikult ei ületa eeldatav tõlkekulu

(kokku 248 eurot) kaebaja eeltoodud kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut ja talle ei ole

võimalik HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel menetlusabi anda.

14. Kuna menetlusabi taotlus jääb rahuldamata, tuleb kaebajalt välja mõista tõlgikulud 78

eurot, mis on seotud tõlgi osalemisega 07.02.2023 kohtuistungil (Multilingua Tõlkebüroo OÜ

07.02.2023 arve nr 230081). Kuna tõlgi vajadus ilmnes päev enne istungit, polnud võimalik

nõuda kaebajalt tõlgikulude ette tasumist (HKMS 105 lg 1). Tõlgikulud peab kaebaja tasuma

riigituludesse, sest tõlkebüroo arve on kohtu eelarvest juba makstud.

(allkirjastatud digitaalselt)