2-22-10303/6 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10303

Kohtuasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 6. detsembri 2022 tagaseljaotsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

1955,01 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood

11919806), lepinguline esindaja CK

X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 6.

detsembri 2022 tagaseljaotsuse peale tsiviilasjas nr 2-22-10303 menetlusse.

2. Otsustada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal (tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 646).

3. Tühistada Harju Maakohtu 6. detsembri 2022 tagaseljaotsus tsiviilasjas nr 2-22-

10303 osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 775,01 eurot osas ja edasiulatuva

viivisenõude võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas

osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Saata asi

tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

4. Osaühingu Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 14.07.2022 Harju Maakohtule hagi X (kostja)

vastu põhivõla 4000 euro, intressi 521,25 euro, sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks

muutunud viivise 986,30 euro ning jooksva viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja ESTO AS 14.07.2021 krediidikonto lepingu nr

4497828231, mille alusel võimaldati kostjale arvelduskrediidi limiidi 4000 euro kasutamist.

Lepingus leppisid pooled kokku intressimääras 37,50% aastas. Kostja kohustus tasuma intressi

kasutatud krediidisummalt järgmise kuu 15. kuupäevaks. Kostja ei tasunud tagasimakseid alates

lepingu sõlmimisest ning jättis tasumata intressi. ESTO AS teavitas kostjat lepingu

ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja

tähtpäevast kinni ei pidanud, siis ESTO AS luges krediidi tagastamise tähtpäeva saabunuks

15.11.2021. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal kasutusel krediidisumma 4000 eurot.

Kostjale on saadetud korduvalt võla kohta meeldetuletusi, mille eest on hagejal vastavalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 3 õigus nõuda sissenõudmisega seotud kulusid 35

eurot.

3. 28.12.2021 loovutati nõue hagejale, millest teavitati kostjat kirjalikult.

4. Hageja nõuab kostjalt viivist põhivõlalt 4000 eurolt alates võlgnevuse sissenõutavaks

muutumisest 16.11.2021 kuni hagi esitamiseni 14.07.2022 lepingus kokkulepitud viivisemääras

37,50% aastas. Hagiavalduse esitamise päeva seisuga oli hageja sissenõutavaks muutunud

viivise nõue 986,30 eurot. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks mittemuutunud viivist

põhinõudelt 4000 eurolt alates 15.07.2022 kuni põhinõude täitmiseni 37,50% aastas, kuid

kokku koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

Kostja vastuväited

5. Kostja hagile ei vastanud.

Maakohtu otsus

6. Maakohus rahuldas hagi 06.12.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 4000 eurot, intressi 513,70 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise 211,29 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 15.07.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

7. Maakohus selgitas, et kuna tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on õiguse kohaldamine

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse

kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus

kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt

Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Ebaproportsionaalselt suure viivise või

leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja

võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016

otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS

§ 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe,

kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises

suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära

suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

8. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku viivisemääras 37,50% aastas. Kuna seadusjärgne

viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8% aastas, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise

määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise

tingimusega.

9. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist.

Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus.

Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult

kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p

13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine.

10. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on

poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise

väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule.

Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 16.11.2021 -

14.07.2022 eest 211,29 eurot (4000 × 0,022% × 241).

11. Hageja nõuab intressi perioodi 14.07.2022-15.11.2021 eest summas 521,25 eurot.

Krediidikonto lepingu kohaselt on intressimääraks 37,5% aastas (0,10274% päevas). Kohtu

arvutuste kohaselt on intressi summaks 513,70 eurot.

12. Menetluskulud jättis kohus 89% ulatuses kostja kanda ja 11% ulatuses hageja kanda. Hageja

menetluskulud on riigilõiv 665 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. Kohus pidas ajakulu

põhjendatuks 1 tunni ulatuses, s.o summas 120 eurot (1 tund + KM). Käesoleva tsiviilasja

keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude

taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud

eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Riigilõivu 665 eurot pidas

kohus põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 785 eurot. Tulenevalt

menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 698,65

eurot. Kohus kohustas kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt (698,65 eurolt) hagejale viivist

alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, milles maakohus jättis viivise osaliselt välja mõistmata. Hageja palub viidatud

osas hagi rahuldada. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist.

Hageja palub alternatiivselt tühistatud osas saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks.

14. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS

§ 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas

tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest

viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega

viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid,

st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega

põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette

tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.01.2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-

120-08, p 12). Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 37,50 % aastas.

Riigikohus ei lahendanud 10.05.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, millele maakohus on

tuginenud, tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust.

15. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg

1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal

Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele

antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus

kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja

intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule

kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud

tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostja on sõlminud 14.07.2021 lepingu

krediidikulukuse määraga 53,83% aastas. Alates 30.11.2015 oli Eesti Panga avaldatud

eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% (18,68% x 3 = 56,04%).

Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga

avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda

(53,83% < 56,04%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra.

16. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes

sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud

intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Samale seisukohale

on asunud Tallinna Ringkonnakohus 28.05.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-20-4331.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu

tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning

§ 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks

läbivaatamiseks

saata

ka

menetluskulude

jaotuse

ja

kindlaksmääramise

osas.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

18. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab

maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude. Samuti

on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

19. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis viivisenõuet käsitledes

materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohus jättis tähelepanuta

tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113

lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited

lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks

ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu.

20. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike

teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava

kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses

lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1

ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse

põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis

peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS §

113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga

ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12).

Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu pooled on lepingus kokku

leppinud intressimäärana. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada

lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.

21. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 37,50% aastas. Seega oli

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb

lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud

vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva

intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muuhulgas ei ole maakohus tuvastanud, et

krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.

22. Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga,

mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud

intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu

seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendis.

Viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning lepingus ei olnud kokku lepitud

intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud

intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes

siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat)

viivisemäära.

23. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa

ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid TsMS § 657 lg 2 kohaselt tuleb

tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

TsMS § 646 alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui

kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob

ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi

saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole

praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja

menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus TsMS § 646, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise

lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal. TsMS § 646 kohaldamisel ei ole

ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebusele vastust (Riigikohtu

24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11).

24. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse

piiridega (TsMS § 651 lg 1). Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle

ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt

tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 775,01 eurot ja rahuldamata hageja

edasiulatuva viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas.

Ringkonnakohus viitab, et maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud rahuldamata jäänud

viivise summaks 774,71 eurot. Kuna hageja nõudis sissenõutavaks muutunud viivist 986,30

eurot ning maakohus mõistis välja 211,29 eurot, siis on rahuldamata jäänud viivise suuruseks

775,01 eurot.

25. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks

läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude

jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

(allkirjastatud digitaalselt)