3-22-1587/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

8. veebruar 2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1587

Haldusasi

X kaebus Tallinna linna poolt kaebaja inimväärikuse

alandamisega

(seoses

kaebajale

elukoha

mitte

võimaldamisega peale vanglast vabanemist 2020 talvel

ja 2022 varakevadel) tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

Menetlusosalised

Kaebaja: X

Vastustaja: Tallinna linn

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10. märtsil 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas 25.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna poolt kaebaja

inimväärikuse alandamisega (seoses kaebajale elukoha mitte võimaldamisega peale vanglast

vabanemist 2020 talvel ja 2022 varakevadel) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu

äranägemisel.

2. 24.08.2022 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 03.01.2023 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja määras menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

3. Kaebuse esitaja palub Tallinna linnalt välja mõista linna poolt kaebaja inimväärikuse

alandamisega tekitatud mittevaralise kahju kohtu äranägemisel.

3.1. Kaebaja selgitab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue on esitatud seoses kaebajale

elukoha mitte võimaldamisega peale vanglast vabanemist 2020 talvel ja 2022 varakevadel.

Nimelt mõlemal nimetatud korral kui kaebaja vanglast vabanes, pöördus vangla sotsiaaltöötaja

enne kaebaja vabanemist Mustamäe Linnaosa Valitsuse poole ning edastas vajalikud

dokumendid linnale kaebajale teenuste osutamiseks.

Lähtuvalt põhiseadusest tuleb igal kohalikul omavalitsusel tagada vanglast vabanenule, kellel

pole elukohta, inimväärsed elamistingimused. Nimetatud kohustust vastustaja ei täitnud.

Kui kaebaja vabanes, jäeti ta tänavale. Kaebaja soovis saada kohta erakorraliselt Akadeemia

tee 34 sotsiaalmajas. Seda kaebajale ei võimaldatud vaatamata sellele, et kaebaja käis ka

isiklikult kohal sotsiaaltöötaja juures koheselt peale vabanemist.

2022 aastal helistas kaebaja enne oma vabanemist Mustamäe Linnaosa Valitsusesse ja ütles, et

vabaneb 11.04.2022 ja vajab elukohta. Selle peale öeldi, et tuleb kohale tulla ja siis vaadatakse

mis saab.

Kaebaja jäeti ilma abita kui ta vabanes 06.01.2020 ning järgmine kord alates 01.04.2022.

Sellega rikuti põhiseadust ja alandati kaebaja inimväärikust. Kaebaja pidi ööbima tänaval.

Kaebaja elu ja tervis olid ohus – kiirabi turgutas kaebaja elule kolmel korral 2022 aasta mai

kuus.

Kaebaja selgitab, et on 70 aastane pensionär ja liikumispuudega isik, kellele ei sobi varjupaik,

kust tuleb hommikul kell 8.00 lahkuda. Ühe öö kaebaja siiski Paldiski mnt varjupaigas magas

ja sai sealt sügelised, mis Tallinna Vanglas välja raviti. Kaebaja ei soovi peale seda enam

varjupaigas ühtegi ööd veeta.

3.2. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja talle välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu

äranägemisel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

4.1. Vastavalt sotsiaalhoolekandelise abi põhimõtetele on esmalt iga inimese enda kohustus

oma toimetulek tagada. Seejärel on kohustatud aitama inimest tema pereliikmed.

Tuginedes kohtule esitatud aastakümnete pikkusele kronoloogiale (dtl 176-182), on selgesti aru

saada, et kohalik omavalitsus on aidanud kaebajat kõige võimaliku abiga, mida on saanud

pakkuda ajal, kui isik on vabaduses viibinud. Kaebajale on võimaldatud kõik seadusest

tulenevad sotsiaaltoetused, milleks on tal õigust olnud.

4.2. Alates 24.05.2005 võeti kaebaja Mustamäe LOV eluasemekomisjoni otsusega

munitsipaaleluruumi taotlejana järjekorda 48ndana. Järjekorda ei katkestatud ka tema vanglas

viibimise perioodide jooksul. Kaebajale selgitati, et sotsiaaleluruumi järjekord liigub aeglaselt.

Nii oli kaebaja 2009 aastal 35, 2010 40, 2011 28, 2012 37. 2013 38 ja 2014 35. järjekorras.

12.02.2014 esitas Tallinna Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus Männiku 92 X avalduse

eluruumi üürimiseks Tallinna sotsiaalmajas Akadeemia tee 34-8.

28.11.2014 otsustas Mustamäe LOV eluasemekomisjon X taotluse rahuldada, sest isikul ei ole

kindlat elukohta alates 2001 aastast.

22.12.2014 otsustas Tallinna linn sõlmida lepingu Xga sotsiaaleluruumi üürimiseks 1 aastaks.

07.01.2015 sõlmisid X ja Tallinna Linnavalitsus oma vastava volitatud ameti - Tallinna

Linnavaraameti - kaudu üürilepingu. X sai endale remonditud sotsiaaleluruumi, eraldi kööktoa

koos pesemisevõimalustega. 14.02.2015 läks X taas vanglasse. Sealt vabanes ta 28.10.2015.

Selle aja jooksul ta tema kasutusse antud eluruumi kulusid ei kandnud. 10.11.2015 asus X

jällegi vanglas karistust kandma.

13.06.2016 esitas Tallinna linn, kui korteriomanik Tallinna Üürikomisjonile avalduse X vastu

üüri- ja kõrvalkulude, kahjuhüvitise, eluruumi valduse üleandmise kohustamise ja väljatõstmise

nõudes. 08.07.2016 X vabanes. 05.09.2016 üürikomisjoni otsuse kohaselt rahuldati

üürivaidlusasjas nr 11-1/57/16 Tallinna linna eelmainitud avaldus X vastu.

X ei asunud oma kohustusi täitma ja 25.09.2015 saatis Tallinna linn Xle hoiatuse, millega andis

talle

teada

tema

võlgnevuse

ning

hoiatas

üürilepingu

ülesütlemisega.

Tallinna

Linnavaraametini jõudis X 14.10.2015 kiri, milles ta aktsepteeris võlga ning lubas maksma

hakata ja isiklikult 29.10.2015 kohale tulla. (ÜVA nr 11-1/57/16, tl 9). Märgitud tähtpäeval X

aga Tallinna Linnavaraametisse ei tulnud ja rohkem ühendust ei võtnud. Tulenevalt asjaolust,

et X oli võlgu juba 3 kuu üüri, saatis linn 02.12.2015 kostjale üürilepingu erakorralise

ülesütlemise avalduse. X andis 20.04.2016 üürikomisjonile saadetud kirjas teada, et ta sai

11.02.2016 OÜ Maket Kinnisvara avalduse üürilepingu lõpetamisega, et ta vabaneb

08.07.2016 ja on valmis koostama maksegraafiku.

21.09.2018 aasta otsusega tsiviilasjas nr 2-16-13750 kohustas kohus Xt tagastama Tallinna

linnale Tallinnas aadressil Akadeemia tee 34-8 asuva eluruum, andes nimetatud eluruumi koos

selle oluliste osadega linna valdusesse. Kohus määras, et eluruumi tagastama jätmise korral,

tõstetakse kostja X ning temale kuuluvad asjad eluruumist välja. Kohus mõistis välja seisuga

31.05.2018 sissenõutavaks muutnud üürivõla ja kõrvalkulude võla, kokku summas 1595,09

eurot. Samuti mõistis kohus Xlt Tallinna linna kasuks välja alates 01.06.2018 igakuiselt hüvitise

summas 25,09 eurot kuni kõnealuse eluruumi tagastamiseni. Kuna X asus taas karistust

kandma, siis ei olnud võimalik tema osalusel eluruumi üle võtta.

08.05.2019 täiteasja nr 024/2019/602 raames tõsteti X asjad (vt akt) aadressilt Akadeemia tee

34-8 välja ja ladustati linna poolt.

4.3. 20 aasta jooksul kokku 31 korral ei ole olnud kaebajat võimalik nõustada ja sotsiaaltööd

teha, sest vabaduses viibides ei ole ta teenust vastu võtnud. Kaebaja käitumisviis- ja muster ei

ole võimaldanud resotsialiseerimisteenust alustada. Samas isiku esimene võimalus peale

vabanemist saada majutusteenust on just resotsialiseerimisteenuse kaudu (vt dtl 176-182

kohtule esitatud kronoloogia seoses kaebaja sotsiaalabi taotlustega).

Viimase 20 aasta jooksul on kaebaja veetnud vangis 17-18 aastat. Vabaduses u 4 aastat. Tema

teod ja retoorika, sh kirjalikult esitatud avaldused kinnitavad, et ta ei ole teinud ega ka soovinud

teha ise piisavalt pingutusi, et oma toimetulekut paranda ja ühiskonnas hakkama saada.

Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaaltöötajad on olnud järjepidevas hirmus, kui isik on peale

vabanemist sotsiaalhoolekande osakonda tulnud, sest kaebaja on järjepidevalt lubanud

sotsiaaltöötajad tappa.

Mustamäe Linnaosa Valitsus on taganud Xle esmase sotsiaalabi ja -majutuse, iga kord, kui ta

on vabanenud, kuid isiku koostöövõime puudumine ei toeta abi vastuvõtmist. Nii ka tänasel

päeval on Mustamäe Linnaosa Valitsus määranud seadusest tuleneva toimetuleku toetuse,

sissetulekust sõltuva ühekordse toetuse ning voodikoha sotsiaalmajutusüksuses aadressil

Tuulemaa 6, kuid isik on avaldanud sotsiaaltöötajale, et ta tunneb ennast vanglas mugavamalt,

kui vabaduses.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

5. Vaidlus seisneb selles, kas on põhjendatud kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt Tallinna

linna poolt kaebajale peale tema vanglast vabanemist eluruumi mitte võimaldamisega tekitatud

mittevaraline kahju.

Kaebaja väitel on kahju põhjustatud sellega, et kaebajale ei võimaldatud elukohta peale vanglast

vabanemist 2020 talvel ja 2022 varakevadel. Kaebaja jäeti ilma abita kui ta vabanes 06.01.2020

ning järgmine kord alates 01.04.2022. Sellega rikuti kaebaja väitel põhiseadust ja alandati

kaebaja inimväärikust. Kaebaja pidi ööbima tänaval. Kaebaja elu ja tervis olid ohus – kiirabi

turgutas kaebaja elule kolmel korral 2022 aasta mai kuus. Kaebaja on üle 70-aastane pensionär

ja liikumispuudega isik, kellele ei sobi varjupaik, kust tuleb hommikul kell 8.00 lahkuda.

Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebajale ei ole mittevaralist kahju, mis

kuuluks hüvitamisele, tekitatud. Vastustaja on teinud kõik endast oleneva tagamaks kaebajale

erinevad sotsiaalteenused ja -toetused, kuid kaebaja ise oma suhtumise ja käitumisega ei soovi

resotsialiseeruda ega resotsialiseerimisteenusel osaleda. Esmane vastutus on oma toimetuleku

eest isikul endal. Vastustaja ei ole seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ega kaebaja

inimväärikust alandanud.

6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud

järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2)

isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo

ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna linn) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle

seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (mh sotsiaalhoolekande täideviimist).

8. Järgnevalt tuleb võtta seisukoht, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane ning kas kaebuse

esitaja poolt väidetud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.

8.1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on vabanenud vanglast 06.01.2020 aastal.

Samal päeval on Tallinna linn määranud kaebajale ühekordset toetust seoses vanglast

vabanemisega. Samuti on Tallinna linn 07.01.2020 määranud kaebajale ühekordset toetust

eakale (välja makstud 09.01.2020 (dtl 208). Kaebaja ei ole vastavatele asjaolude vastu vaielnud.

Kaebaja kinnitab ka oma 28.09.2022 avalduses kohtule vabanemistoetuse saamist. Samuti

nähtub kohtule esitatud tõenditest, et kaebaja asus juba 28.01.2020 uuesti vanglasse karistust

kandma (dtl 90-91). Seega viibis kaebaja vabaduses peale 06.01.2020 vabanemist 21 päeva.

8.2. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja vabanes vanglast ka 11.04.2022 nagu ta oma kaebuses

märgib (vahepeal oli kaebaja samuti mõned väga lühikesed perioodid vabaduses) ning

vanglasse läks karistust kandma uuesti 15.05.2022 (vt dtl 90-91). Seega teisel vaidlusalusel

perioodil viibis kaebaja vabaduses 33 päeva.

19.04.2022 määrati kaebajale toetus 50 eurot (dtl 211-213) so samal päeval kui isik vastava

taotluse esitas. Kaebaja ei ole ka vastavat asjaolu vaidlustanud.

8.3. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebaja saab vanaduspensioni 402.36 eurot (vt dtl 205). Tal

on õigus taotleda sissetulekust sõltuvat toetust igas kuus (aasta piirmäär on 250 eurot).

8.4. Kaebaja on ise kinnitanud kohtule esitatud kaebuses, et tal oli võimalik ööbida varjupaigas,

millist võimalust kasutas ta üksnes ühel korral, kuna talle see ei sobi. Nimelt peab sealt

hommikul kl 8.00 lahkuma ja see on invaliidist pensionärile vastuvõetamatu. Samuti sai ta sealt

väidetavalt sügelised.

8.5. Vaidlust ei ole ka selles, et munitsipaalkorterit kaebajale ei ole eraldatud ei 06.01.2020 ega

ka 11.04.2022. Küll aga on kaebajale varasemalt enne vaidlusalust aega munitsipaalkorter

eraldatud, kuid selle osas on leping üles öeldud, kuivõrd kaebaja ei tasunud ettenähtud üüri ega

kandnud kõrvalkulusid (vt Harju Maakohtu otsus nr 2-16-13750). Kaebajalt on vastava

kinnisasja valdus koos kohtutäituri abiga ära võetud (vt dtl 149-165). Samuti ei ole kaebajat

kummagi vabanemise järgmiselt otsustatud paigutada sotsiaalmajutusüksusesse või

ühiselamusse.

9. Kohus peab esmalt vajalikuks selgitada kaebajale, et tema arusaam, et tema igakordsel

vanglast vabanemisel peaks teda ees ootama sotsiaalosakonnas munitsipaaleluruumi või

sotsiaalmajutusüksuse ruumi võtmed (nagu kaebaja on korduvalt oma avaldustes varasemalt

vastustajale avaldanud – vt dtl 109-110 ja 135-138 märkides, et varjupaik ei ole kaebajale sobiv

lahendus) ja milline seisukoht kuvab läbi ka esitatud kaebusest, ei ole kooskõlas kehtiva

õigusega. Kaebaja eksib märkides, et tal on põhiseadusest (PS) tulenev õigus igakordselt peale

vanglast vabanemist saada enda kasutusse eraldi eluruum ning selle võimaldamata jätmisega

alandatakse kaebaja inimväärikust.

10. Õiguslik regulatsioon

10.1. PS § 28 teine lause sätestab, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse,

töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja

korra sätestab seadus. Seega kuidas riik abi tagab, tuleb sätestada seadusega.

Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) sätestab üldised põhimõtted sotsiaalabi korraldamisel

ehk reguleerib sotsiaalkaitse korraldust ja sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt.

SÜS § 5 lg 1 sätestab, et isikul on esmane vastutus teda ohustavate sotsiaalsete riskidega

toimetulekul. Sama paragrahvi lg 2 tuleneb, et hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt

kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise

kohandamisele.

SÜS § 9 lg 1 sätestab, et sotsiaalkaitse paremaks korraldamiseks on hüvitisi andvatel asutustel

ja isikutel kohustus teha koostööd.

SÜS § 14 kohaselt mitterahaline hüvitis on isikule antav soodustus, mis ei seisne rahasumma

maksmises, eelkõige: 1) isikule osutatav teenus või teenuse osutamise korraldamine, sealhulgas

isikult talle kolmanda isiku poolt osutatud teenuse eest tasu maksmise kohustuse täielik või

osaline ülevõtmine; 2) asja või õiguse isiku käsutusse või kasutusse andmine.

10.2. Teiseks reguleerib sotsiaalteenuste saamise korda sotsiaalhoolekande seadus (SHS).

SHS § 5 lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu

sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne

kohaliku omavalitsuse üksus.

SHS § 8 sätestab, et isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite

kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu,

riietuse ja ajutise majutuse.

SHS § 15 lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud

isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi

saamiseks vajalikes tegevustes. [RT I, 28.04.2022, 1 - jõust. 08.05.2022] Sama paragrahvi lg

2 tuleneb, et abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku

abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid

asjaolusid, sealhulgas: 1) isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid; 2) isiku

füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

SHS § 30 lg 1 sätestab, et varjupaigateenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on ajutise ööbimiskoha võimaluse kindlustamine täisealisele

isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Ajutises ööbimiskohas peab olema

tagatud voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond.

SHS § 41 lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav

sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei

ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama.

10.3. Kaebaja vabanemise ajal 06.01.2020 reguleeris resotsialiseerimisteenuse osutamist

Tallinna Linnavolikogu 12.12.2019 määrus nr 25 „Resotsialiseerimisteenuse osutamise kord“

(kehtis kuni 31.12.2021) (määrus nr 25 (kehtetu)).

Määruse nr 25 (kehtetu) § 1 sätestas, et resotsialiseerimisteenuse osutamise kord reguleerib

resotsialiseerimisteenuse (edaspidi ka teenus) osutamise tingimusi, teenuse taotlemist ja

resotsialiseerimisteenuse lepingu sõlmimist.

Määruse nr 25 (kehtetu) § 2 lg 1 kohaselt on teenuse eesmärk säilitada või parandada õigustatud

isiku toimetulekuvõimet, kuni ta on võimeline iseseisvalt ühiskonnas toime tulema, sealhulgas

tagama endale eluruumi ja täitma sellega kaasnevaid kohustusi. Sama paragrahvi lg 2 tulenes,

et teenus hõlmab teenuse kasutaja nõustamist ja toimetuleku toetamist ning talle ja tema

leibkonnaliikmetele majutuse võimaldamist kas voodikoha, toa või tubade näol (edaspidi

koos teenuskoht).

Määruse nr 25 (kehtetu) § 3 lg 1 kohaselt teenuse osutamise kohad on: 1) varjupaik;

2) sotsiaalmajutusüksus; 3) ühiselamu. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et varjupaigas

osutatakse teenust isikule, kes vajab pärast talle vältimatu sotsiaalabina osutatud

varjupaigateenust püsivat ööpäevaringset kõrvalabi ja hooldust ning kellele on raskendatud

väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse korraldamine. Isikule tagatakse juhendamine,

nõustamine, toitlustamine, koduteenused ja koduõendusteenus. Lg 3 tulenes, et

sotsiaalmajutusüksuses osutatakse teenust isikule, kes vajab iseseisva toimetulekuvõime

säilitamiseks või parandamiseks juhendamist ja nõustamist. Ja lg 4 kohaselt ühiselamus

osutatakse teenust isikule, kes vajab iseseisva toimetulekuvõime saavutamiseks vähesel määral

juhendamist ja nõustamist.

Millist teenust isikule osutada oli vastustaja otsustuspädevuses (vt Määruse nr 25 (kehtetu) § 5-

7) ja teenuskoha vabanemise korral teeb hoolekandeosakond järjekorras olevale isikule

ettepaneku sõlmida teenuseosutajaga leping (määruse nr 25 (kehtetu) § 8).

10.4. Alates 01.01.2022 kehtib Tallinna linnas Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord, mis

on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrusega nr 24 (määrus nr 24). Seega

kaebajale sotsiaalteenuste osutamise üle otsustamisel peale 11.04.2022 vabanemist tuli lähtuda

lisaks SÜS-le ja SHS-le ka määrusest nr 24.

Määruse nr 24 § 6 kohaselt vältimatut sotsiaalabi osutatakse sotsiaalselt abitus olukorras

inimesele hädavajaliku toidu, riietuse, ajutise majutuse, sotsiaalnõustamise ja transpordi

tagamiseks seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt

abitus olukorras või tema toimetulek tagatakse muu abiga. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et

vältimatu sotsiaalabi saamiseks võib inimene pöörduda teenuse osutaja poole linnaosa valitsuse

haldusaktita. Teenust osutatakse toiminguna.

Määruse nr 24 § 8 lg 1 sätestab, et abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese

rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab

abivajadust. Taotlusele tuleb lisada linnaosa valitsuse nõutavad tõendid, mida on vaja

abivajaduse hindamiseks.

Määruse nr 24 § 9 lg 1 kohaselt linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna

abivajadust, sealhulgas sotsiaal-majanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle

ulatuse ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada.

Samuti kehtib alates 01.01.2022 Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 25

„Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“, mille paragrahvid 16, 17 ja 18 sätestavad

varjupaigateenuse, resotsialiseerimisteenuse ja eluruumi tagamise teenuse osutamise

korra.

11. Kohus, arvestades kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega ja eelkõige sellega, et nii

kaebaja kui vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebajale on olnud tagatud peale mõlemat

vaidlusalust vabanemist vähemalt varjupaigateenus ning tutvunud ülal viidatud õigusliku

regulatsiooniga, leiab, et vastustaja ei ole kaebajale sotsiaalteenuste osutamisel õigusvastaselt

käitunud ega seaduse ning ülal nimetatud määruste nõudeid rikkunud. Eeltoodust tulenevalt on

täitmata esmane kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk vastustaja õigusvastane

tegevus/tegevusetus.

Kohus selgitab, et vastustaja otsustuspädevuses oli ja on ka praegu otsustada, kuidas ja millist

sotsiaalteenust isikule tema avalduse alusel osutada. Vastustajal tuli vastavate otsuste

langetamisel lähtuda talle teada olevatest kaebajaga seonduvatest faktilisest asjaoludest,

kaebaja enda taotlusest ja kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning teha kaalutletud otsus.

Vastustaja on seda ka kohtu hinnangul õiguspäraselt teinud. Oluline on siinkohal märkida, et s

konkreetse sotsiaalteenuse osutamine on lubatud otsustada toiminguna ning eraldi haldusakti

selleks alates 01.01.2021 vormistada ei tulnud. Varasemalt kehtinud määrus nr 25 (kehtetu) §

7 nägi ette vastava otsuse vormistamise kirjalikult. Kuigi sellist otsust kohtule esitatud ei ole,

ei tähenda eeltoodu veel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist olukorras, kus

kaebajale oli varjupaiga teenus tagatud ja selle üle vaidlus puudub.

Kaebajat ei ole jäetud abita ning sellega alandatud süüliselt tema inimväärikust nagu leiab

kaebaja. Kaebajale on peale vanglast vabanemist olnud tagatud varjupaigateenus mõlemal

vaidlusalusel korral. Kaebaja on seda ise kinnitanud, kuid leidnud, et see ei ole temale sobiv

teenus ja talle oleks tulnud võimaldada teenust sotsiaalmajutusüksuses või eraldada

munitsipaalkorter.

Kohtule ei nähtu, arvestades seda, et kaebaja on viimased kakskümmend aastat olnud vastustaja

sotsiaalhoolekande erinevate teenuste kliendiks ning vahelduva eduga kasutanud erinevaid

teenuseid ning seejärel jälle vanglasse karistust kandma asunud, et vastustaja oleks teinud

siinkohal kaebajale teenuse osutamisel kaalutlusvea või kuidagi õigusvastaselt käitunud. Nagu

kohus ülal välja tõi, vastutab isik esmalt ise oma toimetuleku eest. Võttes arvesse kaebaja

käitumist teenuse saamisel (sh oma kohustute pidevat mitte täitmist), on vastustaja

õiguspäraselt langetanud valiku erinevate teenuste vahel ja taganud kaebajale lisaks talle

määratud toetustele esmase teenusena varjupaigateenuse. Sellega on vastustaja oma esmased

kohustused täitnud.

Lisaks ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest, et kaebaja oleks üldse 06.01.2020 vabanemise

järgselt esitanud kirjalikku avaldust teenuse saamiseks. Samas märgib kaebaja, et ta käis

sotsiaalhoolekande osakonnas kohapeal. Kaebajale on makstud välja nii toetused kui ka tagatud

ööbimiskoht varjupaigas. Arvestades, et kaebaja asus juba 28.01.2020 uuesti vanglasse

karistust kandma, siis isegi kui kaebaja taotlus teenuse osutamiseks sotsiaalmajutusüksuses või

ühiselamus oleks kuulunud rahuldamisele (millised tingimused ei pruukinud olla täidetud, kuid

mille kohta ei ole kohtule kumbki pool dokumentaalseid tõendeid esitanud – avaldus ja selle

kohta tehtud otsus), tuli arvestada mh sellega, et nendele teenustele on järjekord ning teenusele

saamine eeldas ka lepingu sõlmimist (kaebaja ei väida, et ta oleks vastava lepingu sõlminud).

Vastavat asjaolu näitab ka Määruse nr 25 (kehtetu) § 9 lg 1, mis sätestas, et teenuskoha

vabanemise korral teeb hoolekandeosakond järjekorras olevale isikule ettepaneku sõlmida

teenuseosutajaga leping. Arvestades, et kaebaja viibis vabaduses üksnes 21 päeva, siis

arvestades üldteada olevat sotsiaalteenuste osutamise järjekordade pikkust Tallinna linnas on

ilmselge, et vastustaja ei ole oma seadusega sätestatud kohustusi rikkunud tagades kaebajale

ainult seadusega ettenähtud miinimumi varjupaiga teenuse näol.

11.04.2022 vabanemise järgmiselt on kaebaja vastava avalduse 14.04.2022 vastustajale teenuse

saamiseks esitanud (dtl 211-213) ning kaebajale on toiminguna võimaldatud koht varjupaigas.

Kuivõrd Tallinna linna õigusvastane tegevus puudub, siis ei ole võimalik ka kaebaja kahju

hüvitamise taotlust rahuldada.

Kohus peab veel vajalikuks selguse huvides märkida, et varjupaiga teenus jaguneb Tallinna

linna kodulehel oleva info kohaselt kaheks -öömajaks ja varjupaigaks. Kodulehel on märgitud

järgmine info: „Erinevalt öömajast, kuhu saab minna vaid öötundideks, on varjupaigas

võimalik viibida ööpäevaringselt.

Varjupaigateenust on võimalik saada ajutiselt vältimatu sotsiaalabi korras või pikemaajaliselt.

Viimase puhul on tegemist resotsialiseerimisteenusega varjupaigas, mille käigus koostatakse

inimesele teda kaasates individuaalne tegevusplaan, mis toetab inimese toimetuleku

paranemist. Varjupaigas saab inimene hooldust, õendust, toitlustust ja nõustamist seni, kuni ta

on võimeline edasi liikuma mõnele muule tema vajadustele vastavale teenusele (nt

sotsiaalmajutusüksusesse, üldhooldusteenusele).

Vältimatu sotsiaalabi korras tagatav varjupaigateenus on Tallinna elanikele tasuta.

Pikemaajalisemat teenust kompenseeritakse inimese sissetulekust (nt töövõime toetusest,

töövõimetuspensionist, rahva- või vanaduspensionist vms).

Öömajas (ehk kodutute varjupaigas) tagatakse ööbimiskoht inimestele, kellel ei ole võimalik

kasutada ööbimiseks muud kohta (nt oma kodu või sõbra kodu). Teenuse eesmärk on parandada

või säilitada inimese toimetulekut ning vajadusel tagada inimesele pesemisvõimalus, riide-

ja/või toiduabi, söögitegemise ja pesupesemise võimalused ja info muu abi kohta (sh dokumendi

taotlemise, linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna pakutavate teenuste, toetuste jms

kohta).

Öömaja on üldjuhul avatud vaid õhtusel ja öisel ajal, mistõttu võib olla täiendavaks abiks

võimalus kasutada kodututele mõeldud päevakeskust.

Öömaja

kasutamine

Tallinna

elanikele

on

tasuta.“

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://www.tallinn.ee/et/teenused/varjupaik-koduta-inimesele .)

Asjaolu, et kaebaja on ise otsustanud valida mitte kasutada varjupaiga teenust öömaja ja ka

päevakeskuse näol, on tema õigus. Küll aga ei saa sellest kuidagi järeldada, et vastustaja oleks

jätnud kaebaja õigusvastaselt tänavale ning alandanud sellega süüliselt kaebaja inimväärikust

ning kaebajale tuleks sellest tulenevalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis. Otsuse teenust

mitte kasutada tegi kaebaja ise ja selle eest ei pea vastustaja vastutama. Vastustaja ei saa ka

sundida kaebajat nõuetele vastavat sotsiaalabi teenust vastu võtma ja seda kasutama. Võimaliku

kahju põhjustas käesoleval juhul kaebajale tema enda käitumine.

Kohus on seisukohal, et ka rahalise hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud muuhulgas

kaebaja enda tegevuse tõttu. Arvestada tuleb, et kaebaja oleks saanud oma tänavale jäämist ja

väidetavat inimväärikuse alandamist seoses tema väidetava tänavale jätmisega peale vanglast

vabanemist 06.01.2020 ja 11.04.2022 ise vältida kasutades talle pakutud varjupaiga teenust

(RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1). Samuti juhul, kui kaebaja ei nõustunud vastustaja

otsustega temale varjupaigateenuse osutamisel, oleks tulnud tal kasutada esmaseid

õiguskaitsevahendeid ning vaidlustada vastustaja otsused vaidemenetluse korras või kohtus (vt

RVastS § 7 lg 1 ja määrus nr 24 § 10 lg 5). Kaebaja ei ole ka seda teinud. Ka neil põhjustel

tuleb jätta kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

12. Kohus peab vajalikuks täiendavalt välja tuua, et alates 01.11.2022 viibib kaebuse esitaja

Tallinna Sotsiaaltöökeskuses resotsialieerimisteenusel Tuulemaa 6 üksuses 27.10.2022

vastustaja otsuse alusel (mille aluseks on kaebaja 02.09.2022 avaldus teenuse saamiseks – isik

vabanes vanglast 26.10.2022). Seega on käesoleval ajal kaebajale tagatud koht

sotsiaalmajatusüksuses. Kahjuks on kaebaja korduvalt rikkunud temaga sõlmitud lepingut ning

on jätnud teenuse eest tasumata, samuti pole kaebaja taotlenud detsembris toimetulekutoetust,

millest tulenevalt on kaebajal tekkinud jälle üürivõlg ja mille tulemusena võib kaebaja kaotada

koha sotsiaalmajatusüksuses (vt dtl 214).

Seetõttu selgitab kohus kaebajale veelkord, et tema enda kohustus on täita sotsiaalabi saamise

tingimusi ja käituda selliselt, et talle üldse oleks võimalik teenust osutada. Kohus leiab, et

kaebaja käitumine ka käesoleval ajal teenusel olles näitab üheselt ja selgelt, et vastustaja tegi

vaidlusalustel perioodidel arvestades kõiki asjaolusid kogumis kaebaja suhtes põhjendatud

otsused tagades talle varjupaigateenuse osutamise.

Menetluskulud

13. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik