2-20-4536/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

08.02.2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-4536

Tsiviilasi

OÜ

Restor

hagi

Hotel

Regent

Tallinn

OÜ,

MOBELENT INVEST OÜ ja X vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Hotel Regent Tallinn OÜ vastuhagi OÜ Restor vastu

võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.04.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

OÜ Restor apellatsioonkaebus, hind 202 833,33 eurot

Hotel Regent Tallinn OÜ apellatsioonkaebus, hind

1 620 771,71 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuhagis kostja) OÜ Restor (registrikood

10049450), seaduslik esindaja Arsi Kook, lepingulised

esindajad Maimo Pärn ja vandeadvokaat Kristjan Tamm

Kostja (vastuhagis hageja) Hotel Regent Tallinn OÜ

(registrikood 14103991)

Kostja

(OÜ

Restor

hagis)

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo

Peterson

Kohtuistung

21.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.04.2022 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

2. Harju Maakohtu 25.04.2022 otsus on jõustunud osas, milles OÜ Restor hagi

MOBELENT INVEST OÜ vastu jäi rahuldamata.

3. Jätta rahuldamata kostja Hotel Regent Tallinn OÜ 21.11.2022 taotlus sama

kuupäeva

menetluskulude

nimekirjadega

ühes

esitatud

dokumentide

vastuvõtmiseks.

4. Jaotada ringkonnakohtu menetluskulud järgmiselt:

4.1. OÜ Restor apellatsioonkaebusega seotud X kulud jätta OÜ Restor kanda ja OÜ

Restor kulud tema enda kanda.

4.2. Hotel Regent Tallinn OÜ apellatsioonkaebusega seotud OÜ Restor kulud jätta

Hotel Regent Tallinn OÜ kanda ja Hotel Regent Tallinn OÜ kulud tema enda

kanda.

5. Rahuldada

kostja

X

taotlus

ringkonnakohtu

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata X põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suuruseks 2146,75 eurot ja mõista see summa hagejalt OÜ Restor kostja X kasuks

välja.

6. Rahuldada hageja OÜ Restor taotlus ringkonnakohtu menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks osaliselt. Määrata OÜ Restor põhjendatud ja vajalike

menetluskude suuruseks 2952 eurot ja mõista see summa kostjalt Hotel Regent

Tallinn OÜ-lt hageja OÜ Restor kasuks välja.

7. Tagastada kostjale Hotel Regent Tallinn OÜ-le enamtasutud riigilõiv 3192,78 eurot

ja kanda see summa X arveldusarvele XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Restor (hageja/töövõtja) esitas 23.03.2020 Harju Maakohtule hagi Hotel Regent Tallinn

OÜ (kostja I/tellija), MOBELENT INVEST OÜ (kostja II/omanik) ja X (kostja III/seaduslik

esindaja) vastu võlgnevuse 187 808,64 euro ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus jätta

menetluskulud solidaarselt kostjate I ja III või alternatiivselt kostja II kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25.11.2016 töövõtulepingu nr 099-16 PTV

hotelli asukohaga Pikk 69, Tallinn ehitustööde teostamiseks. Kinnistu ja sellel asuva hotelli

omanikuks oli kostja II. Kostjate I ja II juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks oli kostja III.

Hagejaga sõlmis töövõtulepingu kinnistu omanikuks mitteoleva isikuga, kuid hageja tööst sai

kasu kinnistu omanik, sest töö tulemusena parendati kostja III kinnistul asuvat ehitist.

Hageja teostas kõik töövõtulepingus kokkulepitud tööd ja kostja I soovil ka lisatöid, mis

töövõtulepingu mahtu ei kuulunud. Kostja I ei tasunud kõiki arveid. Kostja I oli hagejale võlgu

lisa- ja muudatustööde eest kokku 187 808,64 eurot (arve nr 192 alusel 85 968,96 eurot, arve

nr 193 alusel 11 461,80 eurot ning osaliselt tasumata arve nr 383 alusel 90 377,88 eurot).

Töövõtulepingu p 5.2 ja p 9.2. kohaselt oli lisa- ja muudatustööde tellimiseks vajalik

vastavasisulise kalkulatsiooni ja põhjenduse esitamine tellijale. Hageja oli seda teinud ja tellija

talle esitatud kalkulatsioone ei vaidlustanud ning soovis töövõtjalt vastavate tööde teostamist.

Arve nr 192 esitati kostjale I 10.05.2019 vastavalt lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile

nr 19.10.2018. Arve oli tasumata. Arve nr 193 esitati kostjale I 10.05.2019 vastavalt lisa- ja

muudatustööde kalkulatsioonile nr 08042019, mis oli koostatud perioodil 01.11.2018–

31.03.2019 teostatud lisa- ja muudatustööde kohta. Arve oli tasumata. Arve nr 383 esitati

kostjale I 03.09.2018 vastavalt töövõtulepingus kokkulepitud maksepostidele ja lisa- ja

muudatustööde kalkulatsioonile nr 26.03.2018, mis oli allkirjastatud koos töövõtulepingu

lisaga nr 6. Arve oli tasumata osaliselt.

Tellija polnud tööde vastuvõtmise akti allkirjastanud, sest tellija hinnangul esinesid töös

puudused (seda vaatamata asjaolule, et hotell oli sisustamiseks valmis ja hotellile väljastati

kasutusluba 03.09.2018 ning hotell avati 2018 lõpus). Hageja esitas kostjale I 12.12.2018 pärast

vaegtööde likvideerimist töö üleandmisevastuvõtmise akti, kuid kostja I sellele tähtaegselt ei

vastanud ja ühtegi puudust välja ei toonud (lepingu p 7.3.). Kuivõrd kostjal I puudusid

pretensioonid, siis tuli lugeda töö vastuvõetuks nii seaduse kui ka töövõtulepingu p 7.4. alusel.

Alates sellest hetkest sai lugeda tööd vastu võetuks ja hageja tasunõue muutus sissenõutavaks.

Hageja arvestas, et tasunõue muutus sissenõutavaks alates 16.12.2018. Hageja esitas tellijale

ka 31.12.2019 nõude võlgnevuse vabatahtlikuks tasumiseks tähtajaga 10.01.2020, kuid võlga

ei tasunud. Hagejale sai teatavaks, et kostja oli sisuliselt pankrotiseisus ning hageja polnud

ainus töövõtja, kellele kostja I jättis hotellis tehtud tööde eest tasumata.

Hagi oli suunatud kõikide kostjate vastu, sest nõuded oli õiguslikult omavahel seotud ja nende

ühine menetlemine võimaldas asja kiiremat ja lihtsamat lahendamist. Hageja nõuded põhinesid

ennekõike asjaolule, et ta teostas kostja I soovil töövõtulepingu põhimahtu mittekuulunud

lisatöid, kuid kostja I nende eest ei tasunud (lepingust tulenev tasunõue). Alternatiivselt, juhul

kui kohus leiab, et poolte vahel polnud kehtivat lisa- ja muudatustööde kokkulepet, siis nõudis

hageja kostjalt I tasu käsundita asjaajamise sätete alusel, sest lisatöid tehti kostja I huvides ja

kostja I sai nendest kasu. Hageja nõue oli suunatud esmalt kostja I vastu. Alternatiivselt oli

nõue suunatud ka kostja II vastu (kui kohus leiab, et hageja nõudeid eelviidatud alustel ei olnud

võimalik rahuldada), sest töö esemeks olnud kinnisvara kuulus kostjale II, kes sai ehitustöödest

otsest kasu ja tööde tulemusena kasvas kostjale II kuuluva kinnisvara väärtus. Kostja II vastutas

käsundite asjaajamise sätete alusel. Kostja III ei esitanud kostja I juhatuse liikmena õigeaegselt

pankrotiavaldust ja hagejale tekkis sellest tulenevalt otsene varaline kahju (nõue delikti alusel).

22.11.2021 menetlusdokumendis tugines hageja lisaks asjaolule, et kostja III rikkus ka

raamatupidamise korraldamise kohustust ja lõi heade kommete vastase skeemi, mille eesmärk

oli jätta hagejale tehtud tööde eest tasumata. Kostja III vastutas kostjaga I solidaarselt.

Hageja nõudis kostjatelt ka viivist. Töövõtulepingus lepiti kokku viivisemääraks 0,3% päevas

tasumisega viivitatud summast iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Kuna juba

25.02.2020 seisuga oli hageja viivise nõude suurus suurem kui põhinõue (187 808,64 x 464 x

0,3% = 261 429,63 eurot), siis piiras hageja viivise suurust põhinõude suurusega ehk nõudis

tellijalt viivist 187 808,64 eurot. Juhul kui kohus ei rahulda hageja nõuet kostja I vastu lepingu

alusel, vaid käsundita asjaajamise alusel, siis nõudis hageja kostjalt I viivist seadusjärgses

määras alates 21.12.2020 (nõudekirja saatmise aeg) kuni nõude täitmiseni. Hagi esitamise

seisuga moodustas sissenõutav viivist 2 996,73 eurot (73 x 8% x 187 808,64). Edasiulatuv

viivis tuli välja mõista alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni

seadusjärgses määras. Juhul, kui kohus peab põhjendatuks hageja alternatiivset nõuet kostja II

vastu, siis nõuab hageja kostjalt II viivist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni

nõude tasumiseni. Juhul, kui kohus peab põhjendatuks nõuet kostja III vastu, siis nõuab hageja

kostjalt III viivist seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude tasumiseni.

Hageja palus 10.06.2020 menetlusdokumendis määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord

selliselt, et otsus tuleb täita esmalt kostja I kohta tehtud otsust puudutavas osas. Kostja III kohta

tehtud osas tuleb otsus täita, milles seda ei õnnestu teha kostja I vastu kolme kuu jooksul alates

täitemenetluse alustamisest.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Pooled pidasid enne lepingu sõlmimist läbirääkimisi ning 23.09.2016 sõlmisid hageja ja kostja I

projekteerimistööde töövõtulepingu. Umbes kaks kuud pärast seda esitas töövõtja tellijale

ülevaatamiseks ehitusteenuse lepingu ja hinnapakkumise. Hinnapakkumist esitades ega ka

hiljem töövõtulepingut sõlmides ei informeerinud hageja kostjat I kordagi nagu oleks tegemist

esialgse hinnapakkumisega või ei oleks hinnapakkumisega hõlmatud kõik vajalikud tööd.

Hinnapakkumisse arvestas hageja ka 50 000 eurot ettenägematute tööde katteks. See kinnitas,

et hinnapakkumist tehes oli hageja teadlik, et tellija sooviks on saada võtmed kätte lahendus

ning hinnapakkumine pidi hõlmama kõiki materjale ja töid, mis olid vajalikud hotelli

rekonstrueerimiseks viie tärni hotelliks. Risk, et lõplikud tööd võivad minna kallimaks, oli

hageja kanda. Hageja oli teadlik hotelli omandistruktuurist ja kostjate omavahelistest suhetest,

kuid vaatamata sellele hageja ise ei pidanud vajalikuks sõlmida lepingut kostjaga II ega III.

Töövõtja pidi hotellis asuva restorani üle andma 31.05.2017, hotelli osa 31.10.2017 ning

kasutusloa pidi hotellile saama hiljemalt 30.11.2017. Tegelikkuses hageja aga ühestki

kuupäevast kinni ei pidanud, kuid sellest hoolimata nõudis kostjalt I lepingujärgse graafiku

alusel maksete tegemist. Tellija otsustas töövõtjale vastu tulla ning nõustus lepingu täitmise

tähtaja pikendamisega kuni 31.01.2018, kuid hageja ei suutnud ka selleks ajaks töid lõpetada.

Töövõtja hinnangul lõppesid ehitustööd 14 kuud pärast esialgu kokkulepitud tähtaega, kuid

selleks ajaks ei olnud kõrvaldatud kõiki puudusi. Puudustele juhtis tellija hageja tähelepanu

juba alates 2017 ja palus korduvalt neid kõrvaldada, kuid töövõtja seda ei teinud. Seega polnud

hageja tasunõue muutunud sissenõutavaks. Kasutusloa väljastamine ei tähendanud, et hageja

täitis kõik lepingust tulenevad kohustused. Kuna hageja ei esitanud ka lepingu p-le 8.2. vastava

pangagarantii, siis esitas kostja I hagejale 20.12.2019 nõudekirja koos tasaarvestusavaldusega,

milles tasaarvestas poolte vahelised nõuded summas 90 376 eurot. Hageja 20.01.2020 keeldus

enda kohustuse täitmisest ning esitas kostjale I omapoolsed nõuded.

Hagejal puudus kostja I vastu nõue. Hageja vaidlusalused arved olid seotud muudatus- ja

lisatöödega, mille tegemise eelduseks oli poolte kirjalik kokkulepe (lepingu p 5.2. ja

pooltevaheline praktika). Töövõtja pidi esitama vähemalt hinnakalkulatsiooni. Arvete nr 192 ja

193 aluseks olnud lisatöödest informeeris hageja kostjat I alles pärast seda, kui tööd olid

väidetavalt juba tehtud. Arve nr 192 esitati 15 kuud ning arve nr 193 6 kuud pärast väidetavate

lisatööde algust. Pooled polnud nendes töödes kokku leppinud ja kostja I polnud kooskõlastust

neile andnud. Lisaks polnud tellijale teada, et tegemist polnud puuduste kõrvaldamisega, vaid

muudatus- ja lisatöödega, mille eest tuli täiendavalt tasuda. Tellija hinnangul oli tegemist

lepingu maksumusega hõlmatud töödega.

Hageja nõue arve nr 383 alusel oli tasaarvestatud. Kostja I ei vaielnud, et tegemist oli

muudatustöödega, mille eest tuli kostjal I tasuda täiendavalt 80 000 eurot (+käibemaks). Küll

aga oli hagejale teada, et kostja I polnud nõus muudatustööde eest tasuma enne, kui hageja tööd

lõpetab ning parandab ka puudused, mis tulenesid hageja poolt ebakvaliteetselt tehtud töödest.

Hagejale oli teada ka kostja I nõue teha arvele nr 383 kreeditarve. Hageja aga keeldus sellest.

Pärast läbirääkimisi jõudsid pooled novembris 2018 kokkuleppele, et tellija maksab esialgu

100 000 eurot (+käibemaks) ning ülejäänud summa tasutakse siis, kui hageja kõrvaldab

puudused, mis tuvastati 05.11.2018. Hageja eksitas kohut, kui leidis, et kostja poolt raha

ülekandmist tuli käsitleda kostja I poolt hagejaga lisa- ja muudatustööde tegemise ja tasumise

kokkuleppe tunnustamisena.

Kostjal I oli õigus keelduda oma kohustuste täitmisest seni, kuni hageja täidab oma lepingulised

kohustused. Hageja viivisenõue oli alusetu, sest töövõtjal polnud tellija vastu nõuet ning lisaks

esitati kostjale I arved nr 192 ja 193 alles 10.05.2019 (maksetähtaeg 22.05.2019). Viivisemäär

polnud proportsionaalne ja seda tuli vähendada.

Kuivõrd kõik tööd olid lepingujärgsed, siis ei saanud hagi kostja I vastu rahuldada käsundita

asjaajamise sätete alusel. Isegi kui kohus leiab, et hageja nõuet saab sellel alusel lahendada, siis

hagejal puudus tellija heakskiit (vaikimist ei saanud lugeda heakskiiduks) ja hageja nõudeõigus

oli välistatud, kuna tal ei olnud kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu

maksmist (arved esitati 15 ja 6 kuud pärast töödega alustamist). Samuti polnud hagejal nõuet

kostja II vastu, kuna käsundita asjaajamisega ei olnud tegu juhul, kui lepinguga soodustatakse

isikut, kes ei ole lepingu pooleks. Lisaks polnud täidetud käsundite asjaajamise eeldused. Ka

kostja III ei vastutanud deliktilisel alusel ning ta polnud solidaarvõlgnik. Kostja I polnud

pankrotiseisus.

Kostja I soovis käesolevas menetluses oma nõudeid hageja vastu tasaarvestada ning kostja I

esitas selle kohta vastuhagi ja menetlusliku tasaarvestuseavalduse.

Kostja I vastuhagi

4. Kostja I esitas 30.07.2020 vastuhagi hageja vastu, milles palus välja mõista

1 119 839,64 eurot, viivise 35 727,62 eurot (29.07.2020 seisuga) ja kohustada hagejat tasuma

alates vastuhagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni seadusjärgses määras viivist

põhinõudelt. Menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kui kohus rahuldab hageja hagi (ka

osaliselt), siis tasaarvestada kosja I nõuded kattuvas ulatuses hageja nõudega.

Kostja I täpsustas 29.10.2021 oma nõuet ja palus mõista hagejalt kostja I kasuks välja

1 130 924,04 eurot (vt ka vastuhagi täpsustuse p 96. nõuete suurendamise ja vähendamise osas),

viivis 35 714,79 eurot (29.07.2020 seisuga) ja kohustada hagejat tasuma alates vastuhagi

esitamisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni seadusjärgses määras viivist põhinõudelt.

5. Kostja I nõudis hagejalt kommunaalkulude hüvitamist. Lisaks oli kostjal I puuduste

kõrvaldamisest tekkinud kulutuste hüvitamise nõue ja saamata jäänud ettevõtlustulu hüvitamise

nõue.

5.1. Pooled leppisid 07.03.2018 protokollis kokku, et hageja kohustub kostjale I hüvitama

hoone elektri, vee, kanalisatsiooni ja soojuse tarbimise kulud („kommunaalkulud“) 85%

ulatuses alates 01.12.2017 kuni ehitustööde lõpetamiseni. Kostja nõudis kulude hüvitamist

detsembri 2017 - novembri 2018 eest 30 547,47 eurot (koos käibemaksuga 36 656,97 eurot).

5.2. Töövõtja ei suutnud kõiki töid teostada nõuetekohaselt ning töödes esines mitmeid puudusi

(soojussõlme kasutamise koolitus, lipuhoidja, pumpla ja rasvapüüdja, lülitite vahetus ja

elektrikilbi remont), mille puuduste kõrvaldamisega tekkis kostjale kulu kokku 5 031,18 eurot:

− kostja I palus 13.05.2019, et hageja viiks läbi soojussüsteemi koolituse. Hageja keeldus

sellest, kuigi 10.06.2019 e-kirjas nõustus hageja kandma koolituse kulu. Hagejale esitati

13.06.2019 arve nr 74 summas 144 eurot. Kostja I avaldas 29.10.2021, et nõue oli

hagejale ekslikult esitatud ja ta vähendas oma nõuet 144 euro võrra;

− tellija teavitas 10.06.2019 hagejat, et välisseinale kinnitatud lipuhoidja juurest varises

osa välisviimistlusest ning palus hagejal probleem lahendada. Hageja keeldus. Kostja I

esitas 13.06.2019 arve nr 75 summas 360 eurot;

− 11.09.2019 hotelli pumplas toimunud ülevaatusel tuvastati, et pumpla kuivkäigu ujuk

oli paigaldatud valesti (vale kõrgus), mistõttu esines pumpla töös häireid. Samuti

tuvastati, et rasvapüüdja andur oli paigaldamata. 29.10.2019 esitati hagejale

parandustööde eest arve nr 89 summas 1155,18 eurot;

− elektritöödega seonduvatest puudustest teavitas kostja I hagejat 14.09.2018 e-kirjaga.

Hageja käis kohapeal puudustega tutvumas ning kinnitas 28.10.2018 e-kirjas, et osad

puudused olid kõrvaldatud. Samuti nõustus hageja, et kostja I võib elektritöödega seotud

puudused kõrvaldada omal kulul ning hageja kompenseerib selle kulu. Kostja I esitas

hagejale puuduste kõrvaldamisega seoses 05.10.2018 arve nr 26 summas 1 584 eurot,

06.11.2018 arve nr 28 summas 1 812 eurot ja 06.11.2018 arve nr 29 summas

1 704 eurot. Hageja tasus vaid arve nr 26. Kõik eelnevalt nimetatud arved olid seotud

hageja ebakvaliteetsest tööst tingitud lülitite uuesti paigaldamisega. Lülite vahetus oli

tingitud sellest, et hageja poolt lülitite paigaldamiseks palgatud isikud ei olnud piisavalt

kvalifitseeritud kõnealuste lülitite paigaldamiseks. Tunnistades oma viga, nõustus

hageja hüvitama kostjale I lülitite uuesti paigaldamisega tekkiva kulu. Tellija kõrvaldas

puuduse ning peale seda töötasid kõigi tubade lülitid korrektselt. Poolte vahel puudus

hageja väidetud kokkulepe, et kui hageja tasub ühe lülititega seotud arve, siis tegeleb

edaspidi lülitite probleemiga kostja I ise. Kui tegemist oleks olnud lifti lülititega nagu

väitis hageja, siis oli ilmselge, et hageja ei oleks võtnud endale kohustust hüvitada

tellijale lülitite uuesti paigaldamisega seotud tööde kulu. Sellise kulu aktsepteerimine

kinnitas, et puudus oli tekkinud töövõtja süül.

5.3. Lisaks eelnimetatud puudustele esines töövõtja töös veel täiendavaid puudusi, mida hageja

ei polnud esitamise seisuga kõrvaldanud. Hotellis viidi läbi 13.04.2020 audit ning tuvastati

järgmised nõrk- ja tugevvoolusüsteemide puudused ja mittevastavused (vastuhagi p-d 39. ja

vastuhagi täpsustus p 2.3.6. - nõrkvoolusüsteemide paigaldise mittevastavused ja puudused,

ATS

paigaldise

puudused,

tugevvoolu

paigaldise

puudused).

Viidatud

puuduste

kõrvaldamiseks kulus tellijal 14 091,38 eurot (koos käibemaksuga). Tellija palus vastuhagi

käsitleda nõrk- ja tugevvoolusüsteemide puudustest teavitamisena. Samuti ei vastanud nõuetele

hotelli ja restorani ventilatsioon (vastuhagi p 41.), mille osas kostja I hagejat korduvalt

informeeris (nt 16.02.2018 e-kiri). Hageja parandas süsteemi, kuid pärast seda esines süsteemi

töös korduvalt rikkeid, millest hagejat informeeriti (nt 26.11.2019 ja 19-03.20202 e-kirjad).

Tegemist oli hagejapoolse veaga (08.04.20202 e-kiri), kuid hageja puudusi ei kõrvaldanud.

Lisaks eelnevalt nimetatud puudustele esines puudusi ka hotellitubades (vastuhagi p 42. ja

vastuhagi täpsustus 2.3.7. ning p-d 91.-92.). Hotelli tubadega seotud puudused maksid 17 160

– 22 152 euro ning lisandus 2 953,80 eurot helikindla vaiba paigaldamine vastavalt hageja enda

hinnapakkumisele.

Kokku

oli

kahju

kogusumma

34 205,18 eurot

(14 091,38+17 160+2953,80).

Isegi, kui asuda seiskohale, et kostja I ei tõendanud, et puudused nõrk- ja tugevvoolusüsteemis

ning hotelli tubades esinesid töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kostjale I ülemineku

ajal või et kostja I ei ole hagejat neist puudustest õigeaegselt teavitanud (millega kostja I ei

nõustunud), oli kostjal I võimalik oma nõue esitada ka töövõtugarantii sätete alusel

(töövõtulepingu p 8.1.). Garantii tähtaeg hakkas kõige varasemalt kulgema 15.12.2018 ehk

kuupäeval, mil hageja luges ehitustööd üleantuks. Seega kattis hageja poolne töövõtugarantii

kõik töö lepingutingimustele mittevastavused, mis tekkisid 15.12.2018-15.12.2020.

5.4. Kostja I nõudis hagejalt ka saamata jäänud tulu. Lepingu kohaselt pidi hageja kostjale I

hotellis asuva restorani üle andma 31.05.2017 ning hotelli osa 31.10.2017. Poolte kokkuleppel

pikendati hotelli üleandmise tähtaega kuni 31.01.2018. Kui hageja oleks hotelli õigeaegselt üle

andnud, oleks kostja I saanud hotellitubade müügi ja hotelli turundusega alustada juba 2017

teises pooles ning hotelli täielikult avada 2018. Hageja tegevuse tõttu see polnud võimalik.

Hageja lõpetas ehitustööd 11-kuulise hilinemisega, kuid pooled polnud tänaseks

üleandmisevastuvõtmise akti allkirjastanud. Kuivõrd töövõtja varasem käitumine ja tähtaegade

ignoreerimine ei võimaldanud kostjal I hotelli müügitegevust piisava ajavaruga planeerida,

avati hotelli 2019 alguses, kuid selliselt, et hotelli tubade müügi ja hotelli turundusega alustati

avamisega samaaegselt. Tavapärane praktika hotellinduses oli, et selliste tegevustega

alustatakse vähemalt 6 - 9 kuud enne hotelli tegelikku avamist. Hageja viivitus ja käitumine

kostjal I seda teha ei võimaldanud. Kuna kostja I ei saanud hagejast tulenevalt avada hotelli

2018 veebruaris, jäi kostjal I saamata 2018 tulu. Lisaks oli hageja tegevusest negatiivselt

mõjutatud ka 2019 tulu. 2019 sai kostja I hotelli küll avada, kuid kostjal I ei olnud hagejast

tulenevatel põhjustel võimalik alustada hotelli turundus- ja müügitööga. Seda seetõttu, et hageja

varasemast käitumisest oli selge, et ühtegi hageja poolt määratud tähtaega ei saa usaldada ning

hotelli müügi ja turundustegevusega saab reaalselt alustada alles siis, kui tööd lõpetatakse.

Vastasel korral oleks kostja I riskinud nii maine- kui otsese rahalise kahjuga läbi broneeringute

tühistamise ja kompensatsioonide maksmise. Seega oli hotell 2019 alates küll avatud, kuid

külaliste vastuvõtmise asemel tuli suurem osa aastast tegeleda hoopis hotelli turundamisega

ühte perioodi langesid nii hotelli esimene tegutsemisaasta kui ka esmane turundusperiood. See

omakorda tõi kaasa, et hotelli külastatavus oli madal ning kostjal I jäi saamata tulu, mida ta

oleks 2019 saanud juhul, kui hageja oleks hotelli tähtaegselt 2018 jaanuaris üle andnud. Kui

töövõtja oleks tähtaegadest kinni pidanud, oleks olnud võimalik hotelli müügi- ja

turundustegevusega alustada hiljemalt 2017 suvel ning 2018 esimesel poolaastal oleks hotell

toiminud juba tavapäraselt. Praegusel juhul oli ilmne, et hageja tegevus mõjutas kostjat I

negatiivselt nii 2018 kui ka 2019. Hagejast tingituna jäi kostjal I 2018 tulu täielikult teenimata

ning 2019 oli tulu märkimisväärselt väiksem, võrreldes sellega, mida kostja I oleks teeninud

olukorras, kus hageja oleks lepingu lisas sätestatud tähtajast kinni pidanud. Kostja tõi välja, et

vastuhagi esitamise seisuga oli tema kahju hüvitamise nõue hageja vastu 1 069 822,91 eurot.

Kostjal I oli nõudeõigus perioodi osas, mis algas 01.02.2018, st saamata jäänud ettevõtlustulu

nõude aluseks oli periood 31.01.2018 – 31.12.2019.

Kostja I ei olnud saamata jäänud tulu nõudest loobunud. Kokkuleppe tõlgendamisel oli

sõnastusest üheselt arusaadav, et pooled pidasid silmas töövõtulepingu esialgse tähtaja

pikendamisega seonduvaid lepingulisi trahvisanktsioone. Kui pooled oleks soovinud kokku

leppida, et kostja I loobub täielikult õigusest kasutada hageja vastu õiguskaitsevahendeid, siis

oleks pooled kokkuleppe selliselt ka sõnastanud. Poolte tegelik soov ja tahe oli loobuda ainult

ja üksnes nõuetest, mis olid seotud perioodiga 31.05.2017 – 31.01.2018.

5.5. Hageja taotlused kahjuhüvitise ja viivise vähendamiseks tuli jätta rahuldamata.

Hageja vastus vastuhagile

6. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja I

kanda.

6.1. Kommunaalkulude hüvitamise nõue polnud põhjendatud. Vaatamata hageja korduvatele

palvetele tellija ei esitanud kommunaalkulude arvete aluseks olevaid näite. Ilma nendeta polnud

teada, millises ulatuses kostja I teenuseid tegelikult tarbis ja kas arved olid kooskõlas

tegelikkusega. Kommunaalkulude nõue oli tõendamata. Kuivõrd hageja lõpetas kõik ehitustööd

hiljemalt 28.02.2018, siis ei saanud kostja I nõuda kommunaalkulude hüvitamist hilisema aja

eest. Pärast nimetatud tähtaega teostas hageja üksnes töid, mis sõltusid tellijast. Kui arvestada

07.03.2018 nõupidamise protokolli tervikuna, oli üheselt selge, et pooled leppisid kokku, et

hageja hüvitab kommunaalkulud üksnes selle ehitusaja aja eest, mille pikkus sõltus hagejast.

6.2. Puuduste kõrvaldamisest tekkinud kulutuste hüvitamise nõue ei olnud põhjendatud:

− tegelikkuses ei viidud läbi soojussõlme koolitust. Puudus ka õiguslik alus kulu

hüvitamiseks, kuna pooled polnud selles kokku leppinud ja see ei olnud hageja töö

puuduseks;

− fassaadi ehitamine olid teostatud juba teise töövõtja poolt enne seda, kui hageja oma

töödega alustas. Hageja töövõttu kuulus üksnes fassaadi värvimine. Selle töö jaoks

töövõtja lipuhoidjaid ei eemaldanud, lipuhoidjad olid seina paigaldatud enne hageja

ehitustööde algust. Hageja töövõttu lipuvarraste paigaldamine ei kuulunud. Hageja ei

vastutanud tema töövõttu mittekuulunud tööde ees (lipuhoidja kinnitus ja fassaadi

parandamine);

− kostja I ei saanud hagejalt nõuda rasvapüüduri elektritööde ega pumpla defekteerimise

jaoks tehtud kulutusi. Tööd tuli teostada põhjusel, et kostja I ei teinud rasvapüüdurile

ega pumplale ette nähtud korralisi hooldusi. Hageja andis tellijale üle hooldusjuhendid,

kuid kostja I hooldusjuhenditega ette nähtud hooldustöid ei teinud. Garantiikohustuse

alla ei läinud seadmete rikked, mille oli põhjustanud tellija ise. Probleemid tekkisid

kostja I hooletusest ja parandamise kulud tuli tal ise kanda. Hageja sai vastutada üksnes

selliste töö puuduste eest, mis olid olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko

tellijale ülemineku ajal. Kostja I ei tõendanud, et töös oleks sel ajal puudus esinenud;

− põhjendatud ei olnud ka lülitite vahetusega ja elektrikilbi remondiga seotud kulutuste

nõue. Lülitite tarne kuulus kostja I otsehankesse ja kostja I tellis hotellitubadesse

valgusti lülitite asemel lifti lülitid. Nii hageja kui ka elektritööde alltöövõtja andsid

lülitite paigaldamise ajal kostjale I korduvalt teada, et tellitud lülitid ei sobinud valguse

reguleerimiseks hotellitubades ja need tuli ära vahetada. Sellele vaatamata soovis tellija

just selliste lülitite paigaldamist. Seega vastutas kostja I tema enda tarnitud seadmete

sobivuse ja töökorras oleku eest. Lisaks eelnevale loobus kostja I lülititega seotud

nõuetest hageja vastu (poolte kokkulepe 2018 oktoobris). Kostja I ei esitanud

dokumente, mis tõendaksid, et lülitid tegelikkuses ka välja vahetati, kes sellised tööd

teostas ja kui palju kostja I selliste tööde eest maksma pidi.

6.3. Kostja I täiendavate puuduste kõrvaldamisest tekkivate kulutuste hüvitamise nõue ei olnud

samuti põhjendatud. Tellija ei tõendanud hagejapoolset lepingu rikkumist ega toonud välja,

millist lepingu punkti hageja väidetavalt rikkus. Puuduste nimekirjast ei selgunud, milles

puudus seisnes ja kas need esinesid töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko kostjale I

ülemineku ajal, mis oli hageja vastutuse eelduseks. Lisaks ei teavitanud tellija töövõtjat

puudustest mõistliku aja jooksul, mis välistas tuginemise kõnealustele puudustele ja sellest

tulenevalt õiguskaitsevahendite kasutamise. Vastuhagist nähtus, et hagejat teavitati puudustest

valdavalt mais-juulis 2019 ehk rohkem kui aasta pärast tööde lõpetamist ning pool aastat pärast

hotelli opereerimisega alustamist. Osadest puudustest sai hageja teada alles vastuhagist ehk ligi

kaks aastat hiljem. Selline teavitamine polnud tehtud mõistliku aja jooksul. Voolusüsteemide

audit viidi läbi 13.04.2020 ning hiljemalt sellel hetkel pidi kostja I väidetavatest puudustest ka

teada saama. Väidetavad puudused olid sellised, mida oleks tellija pidanud töö ülevaatamisel

koheselt märkama, kui ta oleks töö viivitamatult üle vaadanud, nagu töövõtuleping ja seadus

seda nõuab. Puudustest tuli nõuetekohaselt hagejat teavitada. Samuti ei andnud tellija hagejale

nende puuduste kõrvaldamiseks täiendavat tähtaega, mis aga on puuduste kõrvaldamise kulude

hüvitamise nõude eelduseks. Nõutav kahjuhüvitise summa oli ebaselge ja tõendamata.

Nii hotelli kui ka restorani osa ventilatsiooni nõuetekohasust tõendasid 20.03.2018 ning

04.05.2018 mõõdistus- ja reguleerimistööde auditid ja ventilatsioonisüsteemide puudused said

olla tingitud üksnes kostjast I endast. 28.05.2018 viidi läbi hotelli automaatse

tulekahjusignalisatsioonisüsteemi audit, mille kohaselt selles puudusi ei esinenud. Samuti

väljastati hoonele kasutusluba, mis kinnitas automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi

vastavust kõigile nõuetele, sest vastasel juhul ei oleks hoonele kasutusluba väljastatud. Kui

suitsuandurid ei toiminud, siis oli see põhjustatud süsteemide mittehooldamisest. Tellija tõi

välja, et ka hotellitubades esinesid puudused. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Muinsuskaitse

osakond käis hotelliga tutvumas ja kinnitas, et vanades palklagedega majades oli pärast

renoveerimist vähesel määral tolmu pudenemine laest tavapärane ja see ei ole puuduseks.

Kostja I ei ole tõendanud, milles seisnes hagejapoolne lepingu rikkumine. Kuna tegemist oli

vana, keskaegse hoone renoveerimisega, siis sellise ehitise omadused ei saanud vastata kõigile

tänapäevastele kvaliteedinõuete. Lisaks tuli ruume korrapäraselt kütta. Ka muude puuduste osas

ei toonud tellija välja, milles seisnes hagejapoolne lepingurikkumine.

Kostja I ei saanud nõuda hagejalt väidetavate puuduste likvideerimist, sest kostja I on jätnud

hagejale lepinguliste tööde eest tasumata ning hageja on peatanud omapoolsete kohustuste

täitmise kuni võla likvideerimiseni. Võlgnevuse olukorras ei olnud hagejal kohustust täita ka

omapoolseid lepingulisi kohustusi, sh likvideerida väidetavaid töö puuduseid. Osas, mille

väidetavad töö puudused avaldusid pärast töö vastuvõetuks lugemist, olid garantiipuudused.

Töövõtjal oli õigus võlgnevuse korral keelduda ka garantiikohustuste täitmisest.

6.4. Ka saamata jäänud ettevõtlustulu nõue oli alusetu ja tõendamata, kuna tööde venimine oli

tingitud kostjast I ja ta oli loobunud sellise nõude esitamisest. 07.03.2018 koosoleku protokollis

lepiti kokku, et seoses tähtaja pikenemisega lepingulisi trahvisanktsioone ei rakendata.

Nimetatud trahvisanktsioonidest loobumise all pidasid pooled silmas nii leppetrahvi nõudest

loobumist kui ka muudest viivitustest tingitud sanktsioonidest loobumist, milleks oli ka saamata

jäänud tulu nõue. Sellise nõude esitamine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna töövõtjale

jäi arusaam, et tema vastu selliseid õiguskaitsevahendeid ei kasutata. Hagejast tingituna hotelli

avamine ei viibinud. Kostja ei põhjendanud kahju saamist kahe aasta eest, st hageja väidetav

viivituse kestus ja kostja I äri avamise takistuse kestus polnud omavahel kausaalses seoses.

2019 eest märgitud kahju oli ebaõige ja tõendamata. Saamata jäänud tulu nõude 2019 eest

välistas ka see, et turundustegevusega mittetegelemine oli kostja I enda riskiks. Lisaks polnud

tellija kunagi töövõtjat teavitanud, et tema käitumine takistaks kostja I turundustegevust,

mistõttu ei olnud selline kahju hagejale lepingu sõlmimisel ettenähtav. Kostja I ja tema

esindajad olid kaasatud ehitustegevusse ja ehitustegevus toimus pooltel kooskõlastatult. Tellijal

ei olnud takistusi alustada varem turundustegevusega. Hageja andis hotellitubade valduse üle

16.07.2018. Tellija väide, et tal polnud enne 2018 lõppu teada, millal hotell valmib, ei olnud

mõistlik. Kasutusluba väljastati juba 03.09.2018. Puudus ka kausaalne seos hageja väidetava

viivituse ja kostja I tegelike halbade majandustulemuste vahel ning kostja tegelik käive jäi

prognoositust väiksemaks. Kostja I toodud turuprognoosid olid ülepaisutatud. Kui ka hageja

oleks ehitustööd lõpetanud 31.01.2018, ei oleks selle tõttu kujunenud kostja I

majandustulemused 2018 ja 2019 aastal paremaks.

6.5. Alternatiivselt soovis hageja kahjuhüvitise vähendamist. Töövõtulepingu maksumuseks oli

ca 1 900 000 eurot. Seejuures nõudis tellija saamata jäänud tulu ca 1 100 000 eurot, mis

moodustas kogu töövõtulepingu maksumusest ca 60%. Nii suures ulatuses saamata jäänud

ettevõtlustulu nõudmine oli ebamõistlik. See oli hageja kui ehitaja suhtes äärmiselt ebaõiglane,

kui ta peaks ligi 60% töövõtulepingu maksumusest tellijale tagasi maksma ehk teostama

lepingulisi töid enam kui poole odavamalt. Hageja vaidles vastu ka viivisenõudele.

Maakohtu otsus

7. Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja võlgnevuse

187 808,64 eurot ja viivise 187 808,64 eurot (periood 18.12.2018-23.03.2020). Hagi jäi

kostjate II ja III osas rahuldamata. Samuti jäi rahuldamata vastuhagi. Kohus tühistas kostja III

ja hageja suhtes kohaldatud hagi tagamise abinõud. Hageja menetluskulud jäid kostja I kanda,

kostja II ja III menetluskulud jäid hageja kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud jäid

kostja I kanda. Kohus määras menetluskulud kindlaks rahaliselt.

7.1. Hagi lahendamine

Hageja ja kostja I vahel oli 25.11.2016 sõlmitud töövõtuleping nr 099-16 PTV hotelli

asukohaga Pikk 69, Tallinnas ehitustööde teostamiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1

mõttes. Hageja tõi välja, et kostjal oli arve nr 383 tasutud osaliselt ja arved nr 192 ja 193

tasumata. Kohtu hinnangul ei olnud tellijal põhjust saadud töö eest tasumisest keelduda (VÕS

§ 637 lg 4, § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 635 lg 1, § 637 ja Riigikohtu 28.06.1988 otsus tsiviilasjas nr

3-2-1-83-98). Hageja täitis oma lepingulised kohustused, samuti teostas tellija soovitud lisa- ja

muudatustööd. Kostja I väiteid, et töö oli oluliste puudustega, kohus veenvaks ei pidanud.

Kostja I ei teinud tõeseid avaldusi (TsMS § 328 lg 1). Kogutud tõenditest nähtus, et pooled

jõudsid 13.01.2018 kokkuleppele, et lepingu tähtaega pikendatakse kuni 28.02.2018. Eelnevast

tulenevalt polnud tegemist hagejapoolse lepingu rikkumisega, kuivõrd tööde valmimise

tähtaega pikendati kokkuleppel. Kohtule esitatud tõenditest nähtus, et hageja soovis 01.02.2018

esitada kasutusloa taotluse 28.02.2018, kuid teise alltöövõtja poolt tingitud viivituste tõttu ei

osutunud see võimalikuks. Nimelt oli kostja I poolt objektile valitud elektritööde alltöövõtja

enda töödega viivituses. Samuti saabusid kostja I poolt tarnitud valgustid hilinemisega.

Vaidlusalustel arvetel kajastatud tööde osas tellija hagejale tegelikkuses pretensioone ei

esitanud. 14.09.2018 teatas kostja I töövõtjale, et oli probleeme, mis vajasid lahendamist (II kd

tl 49). Hageja teatas 29.10.2018, et ta kõrvaldas kostja I poolt loetletud puudused ja esitas

ehitustööde üleandmisakti (II kd tl 46). 30.10.2018 teatas kostja I hagejale, et enamus

probleeme oli lahendatud, jäänud oli heliisolatsioon ja nö Päästeameti teema. Tellija märkis, et

ta loodab, et hageja likvideerib need nädala jooksul ja siis on kostja I valmis allkirjastama töö

vastuvõtuakti. Eeltoodust nähtus, et tegelikkuses tellijal oktoobri 2018 seisuga tööde osas enam

pretensioone ei olnud, v. a heliisolatsioon ja nö Päästeameti teema. Ilmnenud puudustest pidi

tellija teatama VÕS § 644 lg 1 esimese lause järgi mõistliku aja jooksul pärast puuduse

avastamist. VÕS § 644 lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu

sõlminud tellija peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

12.12.2018 esitas hageja kostjale I tööde üleandmise-vastuvõtmise akti. Kostja akti ei

allkirjastanud. Kostja I väitel informeeris ta 27.12.2018 hagejat töös esinevatest puudustest.

Kohtule esitati kostja I 27.12.2018 e-kiri hagejale, kus kostja I seaduslik esindaja (kostja III)

teatas, et osad töödest ei olnud tehtud (I kd tl 30-31). Hageja palus 28.12.2018 täpsustada, mis

oli tegemata. Puudusid tõendid selle kohta, et kostja I oleks täpsustanud, millised tööd olid

tegemata. 16.05.2019 teatas kostja I hagejale, et ta keeldub arvete tasumisest, kuna kostja I ei

saa aru, miks hageja saboteerib kostja I tegevust ning kostja I hinnangul võib hageja kahjustada

kostja I äritegevust (II kd tl 46 pöördel). Kohtu hinnangul kaotas kostja I õiguse tugineda

puudustele töös. Majandustegevuses tegutsevate isikute puhul ei saanud mõistlikuks pidada, et

tellija ei suuda vähemalt kahe kuu jooksul puuduseid kirjeldada ega neid töövõtjale esitada.

Pooltevahelise lepingu p 7.3. kohaselt esitab tellija töövõtjale oma pretensioonid seoses töö

mittevastavusega lepingule kolme tööpäeva jooksul arvates töö üleandmisest töövõtja poolt

ning p 7.4. kohaselt töö loetakse tellija poolt vastuvõetuks, kui tellija ei ole esitanud vastuväiteid

lepingu p-s 7.3. nimetatud tähtaja jooksul. Kogutud tõenditest nähtus, et hageja töö oli

lepingukohane, hageja esitas kostjale I tööd üleandmiseks 29.10.2018 ja 12.12.2018 (I kd tl 32-

34, II kd tl 44-45). Kooskõlas lepingu p 7.3. sätestatuga kostja I hagejale pretensioone ei

esitanud. Kostjal I pretensioonid tööde osas tegelikkuses puudusid. Küll puudus telliajl soov

tasuda tehtud töö eest (I kd tl 46 pöördel, lk 115). Kuivõrd 2018 olid 15. ja 16. detsember

puhkepäevad, võis tellija esitada pretensioone tööde osas kuni 17.12.2018. Kostja I seda ei

teinud. Eeltoodust tulenevalt tuli töövõtja poolt teostatud tööd lugeda kostja I poolt

vastuvõetuks hiljemalt 18.12.2018 (VÕS § 638, § 115 lg 1, § 119 lg 2 ja Riigikohtu 02.03.2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14 ja 28.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08).

Kostja I väitel tema hagejalt lisa- ja muudatustöid ei tellinud ja töövõtja poolt teostatud töid tuli

lugeda puuduste kõrvaldamiseks, mis sisaldus lepingu maksumuses. Kohus kostja I käsitlusega

ei nõustunud. Lepingu p-dest 5.2. ja 9.2. nähtus, et vaidlusalune leping ei olnud siduva

eelarvega leping, pooled pidasid lepingut sõlmides võimalikuks, et tekib vajadus lisa- ja

muudatustöödeks (VÕS § 8 lg 1 ja § 9 lg 1).

Hageja esitas 03.09.2018 kostjale I arve nr 383 summas 210 377,88 eurot, maksetähtajaga

08.09.2018 (I kd tl 24). Arve koostati vastavalt töövõtulepingus kokkulepitud lisa- ja

muudatustööde kalkulatsioonile nr 26.03.2018, mis oli allkirjastatud koos töövõtulepingu lisaga

6 (I kd tl 26-28). Lisa- ja muudatustööde kalkulatsiooni nr 26.03.2018 kohaselt pidi hageja

teostama muudatustöid 80 000 euro ulatuses, mis kajastus arvel 383 viimasel real. Kostja I

tasudes arve 120 000 euro ulatuses (I kd tl 123) ning soovides ülejäänud osas arvel kajastatud

nõuet tasaarvestada oli kostja I väljendanud nõustumust lisa- ja muudatustöödega lepingu p 5.2.

ja 9.2. tähenduses.

Hageja esitas 10.05.2019 kostjale I arve nr 192 summas 85 968,96 eurot. Arve koostati vastavalt

06.12.2018 kostjale I esitatud lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile nr 19.10.2018 (I kd tl 18,

19 pöördel). 10.05.2019 esitas hageja kostjale I arve nr 193 summas 11 461,80 eurot, mis oli

vastavalt lisa- ja muudatustööde kalkulatsioonile nr 08042019 (I kd tl 22-23). Kostja I

vastuväite kohaselt ei olnud ta lisatööde kalkulatsioone aktsepteerinud ning arved esitati ilma

õigusliku aluseta (I kd tl 168-169). Kohtu hinnangul oli selline vastuväide vastuolus käesolevas

menetluses kogutud tõenditega. 01.02.2018 ja 07.03.2018 nõupidamiste protokollidest (I kd tl

102-103, 117-118) nähtus, et kostja I juhatuse liige (kostja III) palus esitada lisa- ja

muudatustööde koondtabeli. Kostja III kinnitas, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus

täpsustatakse ehitustööde lõpetamisel. Juhul, kui uskuda tellija väidet, et tegelikkuses mingeid

lisatöid ei teostatud ega tellitud, oleks kostja III kinnitus sisutühi. Kohus ei pidanud eluliselt

usutavaks, et nõupidamiste protokolli kantakse midagi, mis tegelikkusega ei seostu.

Kostja I hinnangul välistas hageja arvest nr 383 tuleneva nõude maksmapaneku asjaolu, et

kostja I esitas 20.12.2019 hagejale nõudekirja, tasaarvestusavalduse ja kompromissettepaneku

(I kd tl 93-94). Kostja tegi samas ulatuses ka menetlusliku tasaarvestusavalduse. Kostjal I oli

kommunaalkulude hüvitamise, kõrvaldatud puuduste ja kahju hüvitamise nõue (III kd tl 89).

Kohtu hinnangul polnud täidetud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused, s.t. kostjal puudus

sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu (VÕS § 197 lg 1, § 127 lg 1, § 128 lg 3).

Tõendamist ei leidnud hagejapoolne töövõtulepingu rikkumine ja samuti puudus kostjal I

kulutuste ning kommunaalkulude hüvitamise nõue. Kostja I võimalik kahju tekkis kostja enda

tegevuse tulemusel (II kd tl 22-32) ja VÕS § 101 lg 3 kohaselt võlausaldaja ei või tugineda

kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid

niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või

sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus nõuda

187 808,64 eurot (arved nr 192, 193 ja 383). Kostja I tuli tasuda hagejale ka viivist (VÕS § 100,

§ 101 lg 1, § 113 lg 1 ja § 94 lg 1). Hageja piiras viivisenõude põhinõude ulatusega. Kostja I

vaidles viivisenõudele põhjendamatult vastu. Põhinõudega samas ulatuses viivis ei saanud olla

ebamõistlik, kostja I oli töövõtulepingus viivisemäära aktsepteerinud. Kohustuse täitmata

jätmise korral, pidi võlgnik arvestama sellega, et viivitamisel järgnevad sanktsioonid, st

kohustus maksta viivist seaduse või lepinguga ettenähtud määra järgi.

Hageja nõudis kostjalt III kahju hüvitamist solidaarselt kostjaga I, kuna kostja I oli 2018 suvel

püsivalt maksejõuetu ning kostja III kui kostja I juhatuse liige oleks pidanud esitama

pankrotiavalduse (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8 ja lg 3, § 1050, § 127 lg 2,

raamatupidamise seaduse § 21 lg 1 p 4, Riigikohtu 31.05.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07,

p 12; 14.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08, p 12; 08.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

191-12, p 17; 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 19 ja 19.12.2018 otsus tsiviilasjas

nr 2-14-58411, p 17.1). Kohtu hinnangul ei olnud pankrotiavalduse esitamata jätmine ja hageja

võimalik kahju tekkimine omavahel põhjuslikus seoses. Hagejale olid kostja I

majandustulemused äriregistri teabesüsteemi kaudu nähtavad lisa- ja muudatustööde

kokkulepet sõlmides. Lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt polnud hagejal kohustust

kostjaga I lisa- ja muudatustööde kokkuleppeid sõlmida. 29.01.2018 oli hagejale teada, et

töövõtuleping kostjaga I tõi talle kahju 220 000 euro ulatuses (I kd tl 137-139). 08.11.2018 e-

kirjast nähtus, et poolte kokkuleppel oli kostjal I võimalik arve nr 383 tasuda osade kaupa (I kd

tl 121, 122). Hageja oli alles 06.02.2020 ja 02.12.2020 teatanud kostjale I, et kasutab VÕS §

110 sätestatud võimalust peatada omapoolsete kohustuste täitmine (tl 156 pöördel). Kohtu

hinnangul oli kahtlemata tahtlik hea usu põhimõtte vastane käitumine tellija poolt hotelli

opereerimise rahavoogude suunamine kolmandale isikule (V köide kohtuistungi protokoll

ajamärk 03:36:33), kuid selle teo koosseis ei vastanud ÄS § 180 lg 51 sätestatule. Eeltoodust

tulenevalt jäi hagi kostja III vastu rahuldamata.

7.2. Vastuhagi lahendamine

Kostja I soovis kommunaalkulude hüvitamist (II kd tl 117, I kd tl 33-34). Hageja vaidles

nõudele vastu. 07.03.2018 toimunud nõupidamise protokollist nähtus, et hageja ja kostja I

leppisid kokku, et töövõtja tasub hoone elektri, vee, kanalisatsiooni ja soojuse tarbimise kulud

85% ulatuses alates 01.12.2017 kuni ehitustööde lõpetamiseni (I kd tl 117-118). Kostja I esitas

18.02.2022 kommunaalkulude hüvitamise nõude tõendamiseks kostja II poolt kostjale I esitatud

arved (V kd tl 12-14). Kohtu hinnangul esitati tõendid TsMS § 237 lg 1 ja 330 lg 1 rikkudes.

Hilinemisega esitatud arved ei tõendanud kostja I poolt tegelikkuses arvetel märgitud ulatuses

kommunaalkulude kandmist. Tegemist oli lähikondsete vahel teostatud arveldustega, mis ei

olnud kontrollitavad. Arvete aluseks olevaid kuludokumente ei esitatud hagejale ega kohtule.

Juhul kui arveldused kostja I ja kostja II tegelikkuses toimusid, ei olnud need aluseks hageja

vastu kommunaalkulude nõude esitamiseks, kuivõrd need ei olnud seostatavad ühegi

konkreetse näidu või tarbitud teenusega. Arvestades asjaoluga, et hotell sai 03.09.2018

kasutusloa (I kd tl 25, 29) ning 30.10.2018 kostja I teatas, et tööd olid peaaegu valmis (II kd tl

21), puudus põhjus, miks hageja pidi subsideerima kostja I äritegevust.

Kostja I soovis kahju hüvitamist põhjusel, et hageja jättis oma töös puudused kõrvaldamata ja

kostja I peaks neid puuduseid ise kõrvaldama hakkama, millest võis kostjale I tekkida kahju

tekkida (III kd tl 119-120). Hageja vaidles nõudele vastu (III kd tl 142).

Kostja I nõudis mh soojussõlme koolituse läbiviimise eest 144 euro hüvitamist (I kd tl 125).

Tegelikkuses polnud koolituse eest kostjale I ega II arvet esitatud (II kd tl 33). Kostja I ei

käitunud kooskõlas TsÜS § 138 lg-ga 2 (Riigikohtu 20.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-

10, 12.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14 ja 05.03.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

186-13). 10.06.2019 pöördus kostja I hageja poole, et viimane parandaks hoone fassaadil oleva

lipuhoidja (II kd tl 34 pöördel). Lipuhoidja oli hoonel enne töövõtja poolt tööde teostamist (II

kd tl 34). Kohtu hinnangul polnud kostjal I nõuet hageja vastu ka seoses rasvapüüduri,

elektritööde ega pumpla defekteerimisega. Kostja I jättis täitma vajalikud hooldusmeetmed ja

seega sai võimalik kahju olla tekkinud üksnes kostja I enda tegevuse tulemusel (II kd tl 39).

Kostja I nõudis alusetult ka lülitite ja elektrikilbi vahetusega seotud kulusid. E-kirjavahetusest

nähtus, et 29.09.2018 teatati kostjale I, et tema poolt tarnitud liftilülitid ei sobinud

hotellitubades kasutamiseks (II kd tl 39-40). Hageja teatas 29.10.2018, et kõrvaldas kostja I

poolt loetletud puudused ja esitas ehitustööde üleandmisakti (II kd tl 46). 30.10.2018 teatas

kostja I hagejale, et enamus probleeme oli lahendatud, jäänud oli heliisolatsioon ja nö

Päästeameti teema. Hageja esitas kostjale I tööd üleandmiseks 29.10.2018 ja 12.12.2018 (I kd

tl

32-34,

II

kd

tl

44-45).

Hageja

esitas

24.05.2019

kostjale

I

veelkordselt

üleandmisdokumentatsiooni

mälupulgal

(II

kd

tl

35).

30.05.2019

esitas

hageja

dokumentatsiooni digitaalselt (II kd tl 36). Garantiiaja ülevaatus teostati 08.08.2019 (II kd lk

37). Kohus nõustus hagejaga, et vastuhagis loetletud puudustest kostja I hagejat mõistliku

tähtaja jooksul ei teavitanud. Tegemist polnud selliste puudustega, mida tellija poleks märganud

juhul kui need tegelikkuses oleks eksisteerinud. Kohtu hinnangul oli nõue konstrueeritud

kohtumenetluse jaoks eesmärgiga vältida hagejale teostatud tööde eest tasumist.

Lisaks nõudis kostja I hagejalt saamata jäänud tulu hüvitamist (II kd tl 120-121, lk 158, IV kd

tl 44-45). Hageja vastuväite kohaselt oli nõue alusetu, kuna 07.03.2018 koosoleku protokollist

nähtus poolte kokkulepe, mille kohaselt tähtaja pikendamise seoses trahvisanktsioone ei

rakendata (I kd tl 117-118). Kohtu hinnangul oli kokkulepe olemuslikult seotud sama koosoleku

protokolli järgmise punktiga, milles kostja I esindaja kinnitas, et ehitustööde lisatööde maht ja

maksumus täpsustakse ehitustööde lõpetamisel. Seega mõistsid mõlemad pooled, et tegemist

oli olukorraga, kus hageja teostab lisatöid kostja I tellimusel ning seetõttu polnud põhjust tähtaja

pikenemisega seoses sanktsioone kohaldada. 01.02.2018 koosoleku protokollist nähtus, et

13.01.2018 jõuti kokkuleppele tähtaja pikendamise osas ning kostja I esindaja palus esitada

lisa- ja muudatustööde kalkulatsiooni (I kd tl 103). Eeltoodust nähtus, et 2018 ei teinud hageja

objektil omaalgatuslikult lisa- ja muudatustöid, vaid kostja I oli need hagejalt tellinud. Lisaks

toimus 2018 hotelli möbleerimine, sisustamine ja personali värbamine, seega tegevused, mis ei

olnud töövõtja kontrolli all. Isegi kui tellijal jäi 2018 ja järgnevatel aastatel ettevõtlustulu

eksperthinnangus toodud ulatuses (II kd tl 158) saamata, polnud see seotud hageja tegevusega,

vaid oli kostja I ettevõtlusrisk, mis realiseerus.

Eeltoodust tulenevalt ei kuulunud vastuhagi rahuldamisele. Kuivõrd vastuhagis toodud nõuded

ei olnud õiguslikult põhjendatud, siis ei olnud täidetud ka tasaarvestuse õiguse tekkimise

materiaalsed eeldused ning kostjal I polnud võimalik hageja nõuet tasaarvestada.

Hageja apellatsioonkaebus

8. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja III

vastu ning palus teha uue otsuse, millega hagi kostja III osas rahuldada ja jätta hageja poolt

esimeses kohtuastmes kantud menetluskulud 15% ulatuses kostja III kanda ning kostja III

menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, sest jättis käsitlemata asjas olulised hageja seisukohad

ja tõendid ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kohus jättis täielikult hindamata hageja väited ja

tõendid kostja III rikkumiste kohta kostja I raamatupidamise korraldamisel. Sellest tulenevalt

kohaldas kohus kostja III deliktilise vastutuse hindamisel ebaõigesti materiaalõiguse norme

VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 7 koosmõjus ÄS § 180 lg-ga 51 ning §-ga 183 ning jättis ebaõigesti

kohaldamata VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 8.

Kostja III oli kostjate I ja II ning Operating Reg.Tall. OÜ juhatuse liikmena enda tegevusega

täitnud kõik eeldused, mis oli deliktilise nõude esitamisel oluline ning hageja nõue kostja III

vastu tuli rahuldada. Kostja III rikkus raamatupidamise korraldamise kohustust ning vastutas

hagejale seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest. Kohus neid rikkumisi

ega tõendeid otsuse tegemisel ei analüüsinud ega hinnanud. Kostja I majandusaasta aruanded

esitati alles siis kui valdav osa lisa- ja muudatustöödest oli hageja poolt juba teostatud. Alles

kohtumenetluse ajal sai hagejale teatavaks, et aruannetes ja bilansis olid kajastatud valeandmed.

Kostja III tegevus oli teadlik ja eesmärgipärane. Kostja III rikkus pankrotiavalduse esitamise

kohustust ning ta vastutas hagejale seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

eest. Lisaks oli kostja III erinevate äriühingute kaudu loonud skeemi, mille eesmärk oli kostja

I võlausaldajate ees enda kohustuste täitmata jätmine. Kostja III vastutas hagejale ka heade

kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest.

Kohus tuvastas, et tema hinnangul oli kahtlemata tahtlik hea usu põhimõtte vastane käitumine

kostja I poolt hotelli opereerimise rahavoogude suunamine kolmandale isikule, kuid selle teo

koosseis ei vasta ÄS § 180 lg 51 sätestatule. Seega viitas kohus ühest küljest, et deliktilise nõude

esitamise eeldused ei olnud täidetud, samas kostja tegevus oli hea usu põhimõtte vastane

käitumine, kuid jättis kostja III õigusvastase käitumise tõttu hagejale kahjuhüvitise välja

mõistmata. Seega oli kohus oma seisukohtades vastuoluline. Samas ei ole praktikas hagejal

võimalik talle võlgnetavaid summasid täies ulatuses kostjalt I kätte saada, sest kostja I oli kostja

III tegevuse tõttu sisuliselt maksejõuetu. Tegutsedes erinevate ühingute kaudu ning jättes enda

majandustegevusega seotud kulud ja kohustused ühte ühingusse, vara ja tulud teistesse

ühingutesse, oli kostja III arvanud, et ta ei riski ise millegagi, jätab kostja I kohustused täitmata

ja teenib samas teiste isikute arvelt maksimaalse võimaliku kasumi. Sellise olukorra tekkimise

võimaldamine ja äriühingu piiratud vastutuse põhimõtte kuritarvitamise lubamine polnud

kehtiva õiguse eesmärgiks. Sellisel viisil võlausaldaja õiguste rikkumine polnud kooskõlas

heade kommetega.

Kostja I apellatsioonkaebus

9. Kostja I palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud tuli jätta hageja kanda. Kostja I nõustus

maakohtu otsusega osas, milles kohus jättis hagi kostjate II ja III suhtes rahuldamata.

Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, mis

viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et pooled pikendasid

tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 ja sealt alates viibis ehitustööde lõplik üleandmine

kostjast I tulenevatel põhjustel. Pooled pikendasid tööde teostamise tähtaega üksnes kuni

31.01.2018 ja hageja tegevus põhjustas tööde lõpliku üleandmise viivituse.

Kohus ei hinnanud esitatud tõendeid objektiivselt, igakülgselt ja täielikult, mistõttu jõudis

kohus eksliku arusaamani, et hageja poolt olid tööd lõpetatud juba 28.02.2018. Kohus ei

põhjendanud, miks ei olnud kostja I tõenditel seoses tööde mittelõpetamisega 28.02.2018 ja

hageja poolse viivitusega mitte mingisugust väärtust. Samuti polnud kohtu seisukoht järgitav –

kohus esmalt leidis, et tööd lõpetati hageja poolt 28.02.2018, siis tuvastas, et kostja I tõttu sattus

hageja viivitusse tööde üleandmisega ning seejärel leidis, et kostja I poolt saab lugeda tööd

vastuvõetuks alles 18.12.2018. Polnud võimalik asuda seisukohale, et tööd olid lõpetatud juba

28.02.2018, kui tööd sai lugeda vastuvõetuks 18.12.2018. Kõik tõendid viitasid, et hageja ei

olnud töödega 28.02.2018 lõpetanud.

Kohus tuvastas ebaõigesti, et hagejal oli arvetest nr 192, 193 ja 383 sissenõutavaks muutunud

nõuded. Viidatud arvete aluseks olevad tööd ei olnud kostja I poolt tellitud, kooskõlastatud ega

aktsepteeritud lisa- või muudatustööd. Samuti oli tegemist hageja töös esinevate puuduste

kõrvaldamisega. Kohus vastupidistele seisukohtadele jõudes rikkus tõendite igakülgse ja

objektiivse hindamise kohustust ja põhjendamiskohustust, kuna põhjendamatult eelistas hageja

vastuväiteid. Kostja I vastuväiteid kohus ei käsitlenud. Seega jõudis kohus läbi

menetlusõigusnormide rikkumise ebaõige järelduseni. Kohus jõudis ka ebaõigele järeldusele,

justkui kostja I oli algusest peale aktsepteerinud arvet nr 383 (tasudes 120 000 eurot) ning

kostjal I ei olnud alust arve maksmisest keelduda. Kostja I polnud arvet nr 383 sellisel kujul ja

ajal aktsepteerinud. Samuti oli kostjal I õigus arve nr 383 maksmisest keelduda, kuna kostjal I

oli hageja vastu vastastikused nõuded, mille kostja I tasaarvestas.

Maakohus, rikkudes tõendite hindamise nõuet ja põhjendamiskohustust, jõudis ebaõigele

järeldusele justkui kostja I polnud puudustest teavitanud või teavitas, et puudused olid

kõrvaldatud või teavitas puudustest hilinemisega. Kui kohus oleks hinnanud esitatud tõendeid

objektiivselt, igakülgselt ja täielikult, siis ei oleks kohus sellisele järeldusele saanud jõuda.

Samuti jättis kohus kohaldamata töövõtugarantii regulatsiooni. Kostjal oli võimalik oma

nõudeid hageja vastu esitada ka töövõtugarantii sätete alusel.

Kohus tuvastas ebaõigesti, et kostjal I polnud tööde mittevastavusest tulenevat kahju

hüvitamise nõuet. Kohus jättis hindamata kostja I esitatud vastuväited ja tõendid puuduste

olemasolu, esitatud pretensioonide ja puuduste tekkepõhjuste kohta. Kohus ei kontrollinud

võimalikku VÕS § 645 lg 1 rakendamist, mille kohaselt võis kostja I lepingutingimustele

mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta lepingutingimustele mittevastavusest

õigeaegselt ei teatanud, kui i) lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse

või raske hooletuse tõttu; või ii) töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele

mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Samuti on kohus

jätnud hindamata töövõtugarantiist tulenevad nõuded. Selliselt materiaalõiguse normide

kohaldamata jätmisel ja menetlusõigusnormide rikkumisel jõudis maakohus ebaõige

järelduseni, et kostjal I puudus kahju hüvitamise nõue. Lisaks tuvastas maakohus ekslikult, et

kostja I nõudis hagejalt soojussõlme koolituse läbiviimise eest 144 euro hüvitamist. Kostja I oli

vastava summa kahju hüvitamise nõudest maha arvanud.

Kohus jättis hindamata kostja I tõendid kommunaalkulude arvete kohta ning tõlgendas poolte

07.03.2018 protokollist tulenevat kostja I kommunaalkulude hüvitamise nõuet vääralt, muutes

vastava kokkuleppe sisutühjaks ja sekkudes sellega lepinguvabadusse. Samuti läks kohus

vastuollu kohtu eelnevalt avaldatud seisukohaga selles osas, et kuigi kostja I teavitas 2018

oktoobris, et tööd olid peaaegu lõpetatud ja jäid veel mõned üksikud probleemid ning samas

kuigi tööd olid loetud kostja I poolt vastuvõetuks 18.12.2018, siis ei olnud kostjal I sellele

vaatamata kommunaalkulude hüvitamise nõuet kuni ehitustööde lõpetamiseni. Kostja I

hinnangul oleks kohus tõendeid nõuetele vastavalt hinnates tuvastanud, et hageja polnud

töödega lõpetanud enne 2018 detsembrikuud ning seetõttu oli kostjal I ka õigus

kommunaalkulude hüvitamisele vastavalt 07.03.2018 protokollis kehtivalt kokkulepitule.

Lisaks tuvastas kohus ebaõigesti, et kostjal I ei olnud saamata jäänud tulu hüvitamise nõuet.

Kohus tegi ebaõiged järeldused ja rikkus tõendite hindamise nõudeid. Selle tulemusel kohus

kostja I nõuet ja selle eeldusi sisuliselt ei kontrollinud.

Vastustajate seisukohad

10. Hageja ja kostja III vaidlesid nende suhtes esitatud apellatsioonkaebusetele vastu, palusid

jätta need rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta vastaspoole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

11. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi kostja III vastu

rahuldamata. Hageja palus hagi selles osas rahuldada ja jätta hageja maakohtus kantud kuludest

15% ja apellatsioonimenetluse kulud täielikult kostja III kanda. Kostja I vaidlustas maakohtu

otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas ja vastuhagi rahuldamata jättis ning palus uue

otsusega jätta hagi tema vastu rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Tulenevalt TsMS § 456 lg 4 teisest lausest on maakohtu otsus jõustunud osas, millega

maakohus jättis hagi kostja II vastu rahuldamata ja jättis selles osas menetluskulud hageja

kanda.

12. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad kohtuistungil, tutvunud

apellatsioonkaebuste ja asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub

esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks.

13. Vastuseks apellatsioonkaebuste väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kaebustes on

enamuses korratud varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest

kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud

enamikku apellatsioonkaebustes esitatud väiteid, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile

väidetele kõigile veelkord vastata. Enamus hagi ja vastuhagi lahendamise seisukohalt olulisi

asjaolusid on maakohus arvestanud ja tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või

teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda

aluse otsuse tühistamiseks.

13. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja I sõlmisid 25.11.2016 töövõtulepingu Tallinnas

Pikk 69 asuva hotelli ehitustööde teostamiseks (I kd lk 14-17). Vastavalt lepingu p-le 2.2

kohustus hageja teostama lepingus ja lepingu lisades kirjeldatud tööd ja kostja I tellijana

kohustus tasuma tehtud tööde eest osamaksete kaupa vastavalt lepingu p-le 5. Lepingu p-s 5.2

leppisid pooled kokku, et lepingus mittesisalduvate töödele, mida tellija soovib teostada, esitab

töövõtja kooskõlastamiseks täiendava kalkulatsiooni, mis saab aluseks tööde teostamisele ja

arvete esitamisele.

14. Hageja väitel teostas ta kõik töövõtulepingus kokkulepitud tööd ja ka kostja I soovil

lisatööd, kuid kostja I ei ole kõiki arveid tasunud ja võlgneb hagejale 187 808, 64 eurot lisa- ja

muudatustööde eest. Tasumata on arved nr 192, 193 ja osaliselt arve nr 383. Hageja esitas

23.03.2020 hagi kostja I ja kostja III vastu solidaarselt 187 808,64 euro ja viivise

väljamõistmiseks. Juhuks, kui kohus hageja hagi kostjate I ja III vastu ei rahulda, esitas hageja

alternatiivse nõude kostja II vastu samuti 187 808,64 euro ja viivise väljamõistmiseks. Kostja I

oli tellija, kostja II oli kinnistu omanik ja kostja III oli kostja I ja kostja II juhatuse liige.

Maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja jättis hagi kostja II ja kostja III vastu ning kostja I

vastuhagi rahuldamata.

15. Ringkonnakohtus vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas kostjal I oli alust keelduda töö

vastuvõtmisest või oli kostja I keeldumine alusetu ja hagejal oli õigus nõuda töö eest tasu

maksmist, st kas hageja tasunõue oli muutunud sissenõutavaks.

Käesoleva vaidluse põhjustanud töövõtuobjekti puhul oli varasemalt teinud ehitustöid ka

kolmas isik ja osade töölõikude osas oli kostja I sõlminud otse töövõtulepinguid ning kostja I

oli tellinud hagejalt lisaks pärast kokkulepitud ehitustööde tähtaega lisa- ja muudatustöid.

Praegune vaidlusküsimus ongi tasu lisa- ja muudatustööde tegemise eest.

16. Kostja I heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist maakohtu

poolt. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks

igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses

sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende

puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Asja

materjalidest nähtuvalt toimus menetlus kooskõlas TsMS normidega.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ja

hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-

d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

17. Töövõtulepingu p-de 5.2 ja 9.2 kohaselt oli lisa- ja muudatustööde tellimiseks vajalik

vastavasisulise kalkulatsiooni esitamine tellijale. Vaidlus puudub, et hageja kalkulatsioonid

esitas ja et kostja I neid ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Asjas leidis

tõendamist, et objekti valmimine ei viibinud hageja tegevusetuse tõttu, vaid tulenes kostjast I.

Ebaõige on kostja I apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt pooled ei lähtunud oma tegevuses

mh 01.02.2018 ja 07.03.2018 koosoleku protokollides fikseeritust.

18. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooled olid 01.02.2018 koosolekul kokkuleppel

pikendanud tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 (I kd, lk 102-103). Tegemist ei olnud

üksnes arutlusega, nagu ebaõigesti väidab kostja I, vaid kostja I nõustus tähtaja pikendamisega

kuni 28.02.2018. Protokolliliste kokkulepetega lepingu tingimuste muutmine või täpsustamine

oli poolte vahel asjas esitatud tõenditest nähtuvalt tavaline. 01.02.2018 koosolekul arutati ka

kasutusloa taotlemiseks vajaminevat ja hageja palus kostjal täpsustada mh valgustite tarnega ja

veeühendusega seonduvat. Nimelt oli kostja I alltöövõtja edastanud hagejale tarnitavate

valgustite sertifikaadid seonduvalt mõõdistuste ja päästeameti kontrolliga, kuivõrd valgustus

pidi olema hageja poolt linnavalitsusele esitatava kasutusloa taotluse kohaselt eelnevalt olemas.

Asjas leidis tõendamist, et kostja I sõlmis osa töövõtulepinguid otse ja see mõjutas hageja poolt

töövõtulepingu täitmise tähtaega. Kostja I seaduslik esindaja kinnitas 01.02.2018 koosolekul,

et tema poolt kasutusloa taotlemiseks tellitud vajalik uus veeühendus teostatakse Tallinna Vee

poolt nädalal 6-7 (I kd, lk 103). Et pooled olid eelnevalt sõlminud lepingu lisa 6, milles lepiti

kokku hoone üleandmisdokumentatsiooni ja linnaplaneerimisametisse üleandmise tähtajaks

31.01.2018 (I kd, lk 106), ei olnud see enam asja lahendamise seisukohalt oluline, sest pooled

saavutasid 01.02.2018 nõupidamise protokolliga kokkuleppe lepingu pikendamises kuni

28.02.2018.

19. 07.03.2018 koosoleku protokollis (I kd, lk 117-118) fikseeriti, et ehitustööde lisatööde maht

ja maksumus täpsustatakse pärast ehitustööde lõppu. Sellest järeldus, et kostja I ega tema

seaduslik esindaja ei soovinud eraldi pakkumisi, kuivõrd lisatööde kalkulatsioonid tuli esitada

pärast tööde lõppu. Poolte lähtumine koosolekul sõlmitud kokkulepetest nähtus ka kostja I

esindaja selgitusest, et keldrikorruse ühe ruumi osas on hetkel ehitustööd peatatud, ta soovis

kaaluda võimalust rajada kaupluse asemele sigarituba. Protokollis fikseeriti samuti, et ühte

ruumi ei tule hambaravikabinetti, nagu kostja I oli varem soovinud, vaid ruum ehitatakse

hotellitoaks. Pooled pidasid neid kokkuleppeid õiguslikult siduvaks, kuivõrd lähtusid neist.

Eeltoodust tulenevalt on ebaõiged kostja I apellatsioonkaebuse väited, et hageja ei teostanud

töid tähtaegselt. Pooled olid pikendanud tööde teostamise tähtaega kuni 28.02.2018 ja

tõendamist leidis, et kostjast I mittesõltuvad ehitustööd olid selleks ajaks lõpetatud. Seda

kinnitas 01.02.2018 koosolekul hageja, pakkudes ehitustööde lõpetamise tähtajaks ja

täitedokumentatsiooni esitamise ajaks 28.02.2018, lisades lisa- ja muudatustööde

kalkulatsiooni. Samas soovis hageja alustada hoonele kasutusloa taotlemisega. Kostja I väited,

et tööd ei saanud olla valmis koosolekul kokkulepitud ajaks, kuivõrd 2018 septembris esinesid

töös puudused, pole põhjendatud. Tõendamist leidis hageja ja kostja I kirjavahetusega

ajavahemikus 14.09.-30.10.2018 (II kd, lk 50 jj), et puudustena loetletud märkused akende ja

lülitite kohta ei olnud hageja töövõtuga seotud. Lisaks oleks olnud tegemist vaegtööga, mis ei

oleks takistanud tööde vastuvõtmist. Et ehitustööde lõplik üleandmine venis kostjast I tingituna,

tõendas kostja I poolt 07.03.2018 (pärast hageja väidetud lõpptähtaega) tellitud lisatööde

(hambaravikabineti asemel tavalise hotellitoa ja kaupluse asemel sigaritoa väljaehitus),

valgustite ja lülitite tarnemahus tellimata jätmine selliselt, et ehitustöid oleks saanud lõpetada

28.02.2018. Kostja I tellitud valamud saabusid 2018 septembris ja oktoobris, mida kinnitavad

esitatud arved. Kostja I viivitas hoone veeühenduse rajamisega, mistõttu väljastati kasutusluba

alles 19.07.2018 (II kd, lk 31), mistõttu ei saanud hageja enne augustikuud esitada kasutusloa

taotlust.

20. Maakohus tuvastas, et kostja I jättis alusetult tööd vastu võtmata, kuigi hageja proovis

mitmel korral töid üle anda, kuid see tal ei õnnestunud. Esimest korda proovis hageja kostjale I

töid üle anda 09.04.2018, mistõttu tuleb töö lugeda vastuvõetuks. Sõltumata tööde lõpetamise

ajast tuli kostjal I hagejale tööde eest maksta, kui hageja oli tööd teostanud. Seega oli hagejal

arvetest nr 192 ja 193 sissenõutavaks muutunud nõuded.

Ebaõige on kostja I kaebuse seisukoht, et pooled olid eelnevalt alati lisatööde teostamises

kirjalikult kokku leppinud. Poolte kokkulepe ja praktika oli, et lisatööde koondkalkulatsioonid

tuli hagejal esitada tööde lõpetamisel. Samuti on ebaõige kostja I väide, mille kohaselt ta vaidles

enne kohtumenetlust arvetele nr 192 ja 193 vastu. Tõendamist leidis, et kuna kostja I hagejalt

töid vastu ei võtnud ja venitas üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisega, siis esitas hageja

06.12.2018 ja 10.05.2019 kostjale I arvete nr 192 ja 193 aluseks olevad kalkulatsioonid ja arved,

millele kostja I vastas 16.05.2019 e-kirjaga (II kd, lk 46 p). Nimetatud e-kirjas ei vaidlustanud

kostja I lisatööde tellimist ja nende eest tasumise kohustust, vaid märkis, et ta ei ole nimetatud

arveid saanud.

21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et arvete nr 192 ja 193 aluseks olevad tööd olid

kostja I tellitud lisatööd, mitte ei kujutanud endast puuduste likvideerimist. Samuti tõendas

hageja nende maksumuse vastavust tavalisele tasule VÕS § 637 lg 1 tähenduses. Lisatööde

teostamist tõendasid hageja objektijuhi Y kirjalik selgitus (IV kd, lk 5 jj), riiklikult tunnustatud

eksperdi MS asjatundja arvamus ja sellele lisatud fotod (II kd, lk 54-1–54-14) kui ka lisatööde

summasid tõendavad kuluarved (IV kd, lk 14p jj). Seega oli hagejal õigus saada lisatööde

tegemise eest tasu, nagu ka maakohus tõendeid hinnates õigesti luges tuvastatuks ja nõude

rahuldas.

22. Ringkonnakohus ei nõustu kostja I apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt maakohus

rahuldas ebaõigesti hageja 04.09.2018 esitatud tasunõude arve nr 383 järgi. Maakohus luges

põhjendatult tuvastatuks, et kostja I tunnistas arve 383 alusel 120 000 euro tasumisel lisaks

lepingujärgsetele põhitöödele ka osaliselt arves kajastatud lisa- ja muudatustöid, tasudes need

osaliselt 5622,12 euro ulatuses. Arves nr 383 oli lisaks põhitööde maksumusele kajastud ka

lepingu lisa nr 6 kajastatud lisa- ja muudatustööd, mille tasumisega tunnistas kostja I

kalkulatsioonis nr 26.03.2018 kajastatut. Et lepingu lisas 6 nimetatud lisatööde tegemise osas

puudus vaidlus, on kostja I kinnitanud 07.05.2020 hagiavalduse vastuse p-s 15 (I kd, lk 167).

Kuna tõendamist ei leidnud kostja I poolt maakohtus esitatud väide, et lepingupooltel oli

kokkulepe, mille kohaselt tuli arve nr 383 tasuda peale tööde lõpetamist ja puuduste

kõrvaldamist, rahuldas maakohus hageja nõude põhjendatult.

23. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja I ei ole hagejale

vaidlusaluste tööde osas pretensioone esitanud või puudustest õigeaegselt teavitanud.

Põhjendatud ei ole kostja I väited, mille kohaselt oli arvete nr 192 ja nr 193 aluseks olevate

tööde puhul tegemist puuduste likvideerimisega ja et arve nr 383 osas on kostja I esitanud

õigeaegselt pretensiooni. Kostja I viide 14.09.2018 e-kirjale, milles on esitatud hagejale

pretensioon elektritöödega seotud puudustest, ei saanud arvestada, kuivõrd lülitid, mis

probleemi tekitasid, olid kostja I poolt hangitud ja nendega seonduv kvaliteet ei olnud hageja

vastutada ning ei saanud takistada tasu sissenõutavaks muutumist. Pooled sõlmisid 2018

oktoobris lüliteid puudutava kokkuleppe, mille kohaselt hageja poolt lülitite vahetusega

seonduva arve tasumisel loobub kostja I arvel nr 26 kajastatud vastavatest nõuetest ja tegeleb

lülitite võimalike probleemidega tulevikus ise. Samas kinnitas kostja I 30.10.2018 e-kirjas

tööde lõpetamist, v.a heliisolatsiooni ja päästeametiga seonduv. Nõustuda ei saa kostja I

etteheitega, et maakohus järeldas ebaõigesti sellest e-kirjast pretensioonide puudumist.

Maakohtul oli õigus järelduseks, et töö vastuvõtmist takistavad probleemid olid 30.10.2018 e-

kirjast nähtuvalt selleks päevaks likvideeritud ja esitatud töö vastuvõtuakt oli võimalik nädala

jooksul allkirjastada.

24. Ebaõige on kostja I väide, et akti allkirjastamist ja töö vastuvõtmist takistas heliisolatsiooni

ja n-ö Päästeameti teema. sest hoonele oli nimetatud ajaks kasutusluba väljastatud, mille

eelduseks oli hoone vastamine tuleohutusnõuetele, so ameti heakskiit. Kui nõustuda hagejaga,

siis võimaliku vajaliku tulekahjuhäiresüsteemi ühendamiseks lepingu sai Päästeameti

Häirekeskusega sõlmida kostja I, mitte hageja. Seega ei saanud nn päästeameti teema takistada

töö vastuvõtmist. Samuti ei saanud heliisolatsiooni teema, so radiaatorite veega täitmisel

alguses nende õhutamine olla anda alust kostjale I töö vastuvõtmisest keeldumiseks. Tegemist

võib olla vaegtööga, mis ei anna kostjale I alust väiteks, et ta oli esitanud tähtaegselt

pretensiooni. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostaja I oleks teavitanud hagejat töös esinevatest

puudustest ja keeldunud arvete tasumisest enne 12.12.2018 esitatud akti. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et selleks ei olnud probleemid lülitite remondiga ega 30.01.2018 e-kirjast

tulenev. Nõustuda ei ole võimalik kostjaga I, et ta tugines puudustele enne maakohtu poolt

tuvastatud 16.05.2019. Kaebuses väidetud kuupäevadel 02.01., 29.04. ja 07.05.2019 saadetu ei

kvalifitseeru puudustest teatamiseks. Kuivõrd 07.05 oli soov muuta akti sõnastust ja 02.01.

sooviti teatada, et Qsys ei ole probleeme lahendatud, siis ei ole tegemist puudustest teatamisega

seaduse mõttes, st kirjad polnud asjakohased töö vastuvõtmise seisukohast. 29.04. teade, et

basseini funktsioonid ei tööta, ei olnud esitatud töövõtulepingu p 7.3 tähtaega järgides. Lepingu

p 7.3 kohaselt tuli kostjal I tööde vastuvõtmise akt läbi vaadata kolme tööpäeva jooksul, mitte

4,5 kuud peale tööde üleandmise-vastuvõtmise akti saamist.

25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal I ei saa olla töövõtugarantiist tulenevad

nõudeid. Kostja I ei saa tugineda garantiitööde raames puudustele, mis väidetavalt olid

ilmnenud juba enne töö üleandmist, kuid millele kostja I õigeaegselt ei tuginenud.

26. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus põhjendatult rahuldamata kostja I tööde

mittevastavusest tulenevat kahju hüvitamise nõude ja kohus ei korda tulenevalt TsMS 654 lg-

st 6 otsuse põhjendusi, vaid nõustub nendega. Maakohus põhjendas, miks hageja ei vastuta

lipuhoidja, rasvapüüduri ja pumpla, lülitite ja elektrikilbi puuduste eest ja sellega saab nõustuda.

Põhjendamatu on etteheide, mille kohaselt kohus väidetavalt eiras tõendeid puuduste

olemasolust ja pretensioonide esitamisest, kui jättis hindamata C-Connect OÜ vastuse. Kuivõrd

kostja I ei toonud välja, millisele asjaolule ta tugines ja mille seisnes hageja lepingu rikkumine,

ei saanud ka kohus otsuses eelnimetatud vastusele tugineda.

27. Nõustuda ei saa kostja I kaebuse väitega, mille kohaselt maakohus ei Ole hinnanud kostja I

nõuet töövõtugarantii alusel. Garantii peaks kaebaja hinnangul katma kõik lepingutingimustele

mittevastavused. Maakohus selgitas otsuses (p 106), et kostja I vastuhagis loeteletud väidetavad

puudused ei olnud sellised, mida kostja I poleks märganud juhul, kui need tegelikkuses oleksid

eksisteerinud. Lisaks ei teavitanud kostja I hagejat vastuhagis loetletud puudustest mõistliku

aja jooksul. Hageja tõendas maakohtu menetluses, et kostja I loetletud puudusi ei esinenud.

Hageja on apellatsioonkaebuse vastuses selgitanud, et kuna kostja I on jätnud hagejale

lepinguliste tööde eest tasumata, peatas ka hageja omapoolsete kohustuste täitmise. Osas, mille

väidetavad töö puudused avaldusid pärast töö vastuvõetuks lugemist, on oma olemuselt

tegemist garantiipuudustega. Hagejal on õigus võlgnevuse korral keelduda garantiikohustuste

täitmisest VÕS § 110 lg 1 alusel, sest tellija võlgnevusja töövõtja garantiikohustus on omavahel

piisavas vastastikkuses seoses VÕS § 110 lg 1 mõistes.

28. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja I kommunaalkulude hüvitamise nõude

rahuldamiseks ei olnud alust, sest nõue jäi tõendamata. Kuigi pooled leppisid 07.03.2018

nõupidamiste protokollis kokku, et hageja hüvitab hoone elektri, vee, kanalisatsiooni ja soojuse

tarbimise kulud kuni ehitustööde lõpetamiseni, tuli kostjal I nõuet tõendada. Maakohus märkis,

et kostja I poolt esitatud arved ei tõenda kostja I poolt tegelikkuses arvetel märgitud

kommunaalkulude kandmist. Tegemist oli lähikondsete vahel teostatud arveldustega, mis ei ole

kontrollitavad. Kohus möönis, et juhul kui kostja I ja kostja II vahel arveldused tegelikkuses

toimusid, ei ole arved aluseks nõude esitamiseks hagejale, kuivõrd need ei ole seostatavad ühegi

näidu või tarbitud teenusega.

29. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus õigesti rahuldamata kostja I hagi hageja vastu

saamata jäänud tulu nõuedes. Maakohus tuvastas eelnevalt, hageja tegi objektil 2018. aastal

töid lisa- ja muudatustöid kostja I tellimisel. Kohus leidis, et kostja I nõue on alusetu, kuivõrd

07.03.2018 koosoleku protokollist nähtuvalt oli pooltel kokkulepe, et tähtaja pikendamise

seoses trahvisanktsioone ei rakendata (l kd, tl 1 17-1 ja 18). Samal nõupidamisel lepiti veel

kokku, et ehitustööde lisatööde maht ja maksumus täpsustakse ehitustööde lõpetamisel.

Tegemist on olukorraga, kus ehitustööd objektil jätkusid ja maakohus märkis õigesti, et hageja

ei teinud töid omaalgatuslikult, vaid kostja I tellimusel ja kui tööde tegemine viibis, siis

tulenevalt kostjast I. Nõustuda saab maakohtuga, et isegi kui kostjal I jäi ettevõtlustulu saamata,

ei ole see seotud hageja tegevusega, vaid tegemist on kostja I realiseerunud ettevõtlusriskiga.

30. Järgnevalt vastab kohus hageja apellatsioonkaebuse väidetele.

Ringkonnakohtus on jätkuvalt vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt III kostja I

võlgnevuse tasumist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti hagi kostja III vastu

rahuldamata ja menetluskulud selles osas hageja kanda (otsuse põhjenduste p 100, 110 jj).

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks kostja III osas

ja otsus tuleb TsMS 657 lg I p I alusel jätta muutmata. Seega on maakohus õigesti jätnud hageja

kanda menetluskulud kostja III vastu esitatud nõude osas. Samuti ei kuulu rahuldamisele hageja

taotlus nõuete täitmise korra kindlaksmääramises selliselt, et kostja III kohta tehtud kohtuotsus

tuleb täita osas, milles kohtuotsust ei õnnestu kostja I vastu täita 3 kuu jooksul alates

täitemenetluse alustamisest.

31. Hageja tugines kostja III vastu nõude esitamisel järgmisele: kostja III rikkus ÄS §-st 183

tulenevat raamatupidamise kohustust; ÄS § 180 lg-st 5 tulenevat kohtule pankrotiavalduse

esitamise kohustust, lõi kostjate I ja II ainuosaniku ja juhatuse liikmena skeemi eesmärgil jätta

hagejale ehitustööde eest tasumata, lisaks tekitas kostja III hagejale kahju heade kommete

vastase käitumisega.

32. Ringkonnakohus leiab, et kostjale III ei saa ette heita kostja I juhatuse liikmena ÄS §-st 183

tuleneva raamatupidamise kohustuse rikkumist. Menetluses ei vaielda, et kostja III on

kajastanud kostja I raamatupidamises kostja I varade hulgas vara, mida kostjal I tegelikult ei

ole. Hageja leiab, et selline tegevus on õigusvastane VÕS §1045 Ig 1 p 7 tähenduses. Kostja III

selle seisukohaga ei nõustunud.

33. Ringkonnakohus leiab, et kostja III tegevus kostja I juhatuse liikmena ei ole õigusvastane.

RPS 3 p I kohaselt tuleb varaobjektide kajastamisel bilansis lähtuda valitsevast mõjust, mitte

ainult juriidilisest kuuluvusest. Materiaalse põhivara mõiste ei räägi sõnagi varaobjekti

juriidilisest kuuluvusest. Kostja III on viidanud Riigikohtu 08.12.2004 lahendi nr 3-3-1-72-04

p-le 9, milles selgitatakse, et RPS 3 p-st I tuleneb, et raamatupidamisarvestuses tuleb põhivarana

arvele võtta selline vara, mis ei kuulu isiku omandisse, kuid mida isik saab oma

majandustegevuses kasutada ja teenida selle vara kasutamisest tulu, nagu ta oleks selle vara

omanik. Üldjuhul ei ole selleks, et kasutada asja oma majandustegevuses tulu saamiseks, vaja

teostada omandiõigust sellele asjale. Arvestades eeltoodut ei ole raamatupidamise seaduses ega

Raamatupidamise Toimkonna juhendis sätestatud kohustust, et põhivaras näidatav vara peab

tingimata kuuluma ühingu omandisse. Sel põhjusel ei ole võimalik nõustuda vandeaudiitori M.

Männiku seisukohaga selles, et ühing ei tohi oma bilansis kajastada materiaalse põhivara alla

kolmandatele isikutele kuuluvat põhivara. Järelikult võib raamatupidamiskohustuslase

põhivara hulka kuuluda ka pikaajalise rendi- või üürilepingu alusel kasutatav vara, millele

raamatupidamiskohustuslasel omandiõigust ei teki. Sellest saab järeldada, et kuigi kinnistu Pikk

69, millel asub Hotel Regent Tallinn, ei kuulu kostja I omandisse, ei tähenda see automaatselt,

et kostja I omakapital on 2 130 019 euro võrra väiksem. Isegi kui selline seisukoht ei peaks

olema õige, väidab kostja III, et kostja I on maksejõuline.

34. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et puudub põhjuslik seos

pankrotiavalduse esitamata jätmise ja hageja võimaliku kahju tekkimise vahel. Maakohus

selgitas, et hagejale olid lisa- ja muudatustööde kokkulepet sõlmides kostja I

majandustulemused äriregistri teabesüsteemi kaudu nähtavad. Hagejale oli teada, et kostjaga I

sõlmitud leping oli toonud 2018 jaanuari seisuga kasumit umbes 220 000 euro ulatuses. Hagejal

oleks olnud võimalik kasutada VÕS § 110 võimalust. Kostja III vaidleb vastu hageja väitele, et

kostja I on maksejõuetu ja ta rikkus ÄS §-st 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada osaühingu

maksejõuetuse korral kohtule pankrotiavaldus. Kostja III märkis, et töövõtulepingu sõlmimise

ajal oli kostja I bilanss nullis, st kostjal I ei olnud sisuliselt mingit vara, kuid sellele vaatamata

otsustas hageja kostjaga I lepingulisse suhtesse astuda, mille esemeks olid suuremahulised ja

kulukad tööd. Lisaks selgitab kostja III, et maksejõulisuse hindamisel ei võeta arvesse hageja

vaieldavat nõuet ja seda ei arvestata ka pankrotimenetluses maksejõulisuse hindamisel. Kui

leiab tuvastamist, et kostja III on millegi vastu eksinud, siis vastutab kostja III vastava ühingu

juhatuse liikmena pankrotimenetluses. Kostja III kinnitusel on kostja I võimeline kohtulahendit

täitma ja puuduvad vastupidist kinnitavad asjaolud.

35. Tõendamist ei leidnud, et kostja III tahteks oli algusest peale hagejat kahjustada. Kostja III

kinnitab, et kui selline eesmärk oleks olnud, siis ei oleks kostja I hagejale enamuse tasumisele

kuuluvast summast, ca 2 miljonit tasunud. Tõendamist ei leidnud, kostja III lõi pahatahtlikku

skeemi, mille ainsaks eesmärgiks on olnud jätta hagejale tehtud ehitustööde eest tasumata,

36. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebustes esitatud

põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti jättis maakohus põhjendatult

rahuldamata kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramise taotluse.

Ringkonnakohus jätab vastu võtmata kostja I 21.11.2022 esitatud dokumendid, kuivõrd need

esitati väljaspool TsMS § 632 lg-s 1 sätestatud apellatsioonitähtaega.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

37. Kuivõrd maakohus tegi õige lahendi, siis puudub ringkonnakohtul alus menetluskulude

jaotust muuta maakohtus.

Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 ja 171 lg 1 jäävad hageja apellatsioonkaebusega seotud

menetluskulud hageja kanda ning kostja I kaebusega seotud menetluskulud kostja I kanda.

Eeltoodu tähendab, et seoses hageja apellatsioonkaebusega tuleb hagejal kanda kostja III kulud

ja hageja kulud jäävad tema enda kanda (hageja apellatsioonis oli vastustajaks vaid kostja III)

ning kostja I apellatsioonkaebusega seonduvad hageja menetluskulusid kannab kostja I ja

kostja I menetluskulud jäävad tema enda kanda (kostja I apellatsioonis oli vastustajaks vaid

hageja).

Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3

järgides ka ringkonnakohus.

38. Kõigepealt määrab kohus kindlaks kostjale III hüvitatava menetluskulude suuruse. Kostjad

I ja III kasutasid menetluses ühte lepingulist esindajat ning esitasid ühise menetluskulude

nimekirja.

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, mis seondusid nii

kostjaga I kui ka kostjaga III olid järgmised: kohtuotsusega tutvumine (30 minutit),

kohtuistungi aja kooskõlastamine (12 minutit), ettevalmistus kohtuistungiks (4 tundi).

Kohtuistungi protokolli kohaselt soovis esindaja kulude väljamõistmist vastavalt kulunud

istungi ajale, milleks oli 1 tund. Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud, mis seondusid

vaid

kostjaga

III

olid

järgmised:

hageja

apellatsioonkaebusega

tutvumine

ja

apellatsioonkaebusele vastuse koostamine (kokku 12 tundi 30 minutit).

Kohtu hinnangul on kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu ülemäära paisutatud arvestades

asja sisu ning menetluse käiku. Põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks kohtuistungiks

ettevalmistamisele on 1 tund. Ülejäänud osas olid esindaja tehtud toimingud vajalikud ja

põhjendatud, sh toimingutele kulunud aeg. Kulud, mis seondusid nii kostjaga I kui ka kostjaga

III, arvestab ringkonnakohus mõlema kostja puhul 50%, st esindaja panus kummagi kostja osas

oli võrdne.

Kostja III esindamiseks kulunud põhjendatud ja vajalik aeg on seega kokku 13 tundi 51 minutit

(otsusega tutvumine 15 minutit, istungi kooskõlastamine 6 minutit, istungiks ettevalmistamine

30 minutit, istungil osalemine 30 minutit ning hageja kaebusega tutvumine ja vastuse

koostamine 12 tundi 30 minutit). Lepingulise esindaja tunnihind oli 155 eurot, mis vastab asja

sisule ja keerukusele ning kohtupraktikale. Seega tuleb kostja III kasuks välja mõista 2146,75

eurot (155 eurot x 13 tundi 51 minutit). Kuna kostja III ei arvestanud õigusabikulude sisse

käibemaksu, siis ei tee seda ka ringkonnakohus. Kohus ei saa mõista menetluskulusid välja

suuremas ulatuses, kui pool ise taotleb.

Toimingud, mis on seotud vaid kostjaga I on järgmised: nõupidamine kliendiga seoses

apellatsioonkaebusega, apellatsioonkaebuse koostamine ning riigilõivu tagastamise taotluse

koostamine ja täiendamine. Need kulud puudutavad vaid kostjat I, mis menetluskulude jaotuse

järgi jäävad kostja I enda kanda. Samuti jäävad 50% kulud, mis olid seotud mõlema kostjaga,

kostja I kanda (ülejäänud poole hüvitab hageja kostjale III).

Lisaks esindajakulude väljamõistmisele taotlesid kostjad apellatsioonimenetluses riigilõivu

väljamõistmist menetluskuluna. Viidatud riigilõiv oli tasutud kostja I kaebuselt, st riigilõivu ei

saa kostja III menetluskuluna hagejalt välja mõista. Ka see kulu jääb vastavalt menetluskulude

jaotusele kostja I kanda. Samuti kandsid kostjad kulu 24 eurot seoses kinnistusraamatu ja

äriregistri päringute tegemisega, milliseid kohus vastu ei võtnud ja kulud jäävad tõendite

esitajate kanda. Seega tuleb hagejalt kostja III kasuks välja mõista kokku 2146,75 eurot.

39. Järgmiseks hindab ringkonnakohus hagejale hüvitatava menetluskulu suurust. Hageja kulud

seoses kostja I kaebusega oli: kaebuse analüüs ja vastuse koostamine (20 tundi). Kulud, mis

olid seotud nii hageja enda kaebusega kui ka kostja I kaebusega olid järgmised: menetluskulude

nimekirja koostamine ja ettevalmistus istungiks (3 tundi). Vastavalt istungi protokollile tuli

arvestada ka istungi ajakulu, milleks oli 1 tund.

Ringkonnakohus leiab, et istungiks ettevalmistamise mõistlik, vajalik ning põhjendatud ajakulu

on 1 tund arvestades vaidluse sisu ja menetluse käiku. Menetluskulude nimekirja koostamise

piisavaks ajakuluks saab lugeda 20 minutit. Samuti leiab ringkonnakohus, et arvestades hageja

vastuse sisu kostja I apellatsioonkaebusele saab selle mõistlikuks, vajalikuks ja põhjendatuks

ajakuluks lugeda 12 tundi ja 30 minutit. Seega põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks saab lugeda

kokku 13 tundi 40 minutit (kaebuse analüüs ja vastuse koostamine 12 tundi 30 minutit +

ettevalmistus istungiks 30 minutit + istungil osalemine 30 minutit + menetluskulude nimekirja

koostamine 10 minutit). Hageja nõudis esindajakulusid tunnihinnaga 180 eurot, millele

lisandub käibemaks (koos käibemaksuga 216 eurot tunnis). Esindaja tunnihinda saab lugeda

mõistlikuks arvestades käesoleva vaidluse sisu ja keerukust. Samuti vastab see kohtupraktikale.

Seega tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks esindajakulud 2952 eurot. Hageja soovis ka

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu väljamõistmist. Menetluskulude jaotuse kohaselt jääb

see kulu hageja enda kanda, sest on seotud hageja apellatsiooniga, ja seda ei saa kostjalt I välja

mõista.

Kostja I taotlus riigilõiv tagastamiseks

40. Tasutud riigilõiv tagastatakse enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust

rohkem (TsMS § 150 lg 1 p 1). Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli,

üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.

Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule

isikule (TsMS § 150 lg 4 esimene ja kolmas lause).

Kostja I täpsustas 29.10.2021 vastuhagi, mille tulemusel oli vastuhagi hinnaks 1 257 112,75

eurot. Kostja tasus kokku riigilõivu 6592,78 eurot (6512,89 eurot+79,89 eurot).

Vastuhagi

esitamisel

(30.07.2020)

ja

selle

täpsustamisel

(29.10.2021)

kehtinud

riigilõivuseaduse § 59 lg 1 sätestas, et hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt

hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või kindla summana. Riigikohus leidis asjas nr 3-4-

1-59-14 (p 43) vaidlustatud lõivumäärad kuni 3400 euroni ulatuvas osas ilmselgelt ei ületa

tsiviilasja lahendamise tegelikke kulusid tsiviilkohtumenetluses, tuleb seni, kuni seadusandja

kehtestab uue riigilõivumäärade ülempiiri tsiviilkohtumenetluses, tasuda tsiviilasja hinna puhul

üle 500 000 euro riigilõivu 3400 eurot.

Seega kuulus kostja I vastuhagilt tasumisele riigilõiv 3400 eurot, st kostja I tasus 3192,78 eurot

ettenähtust rohkem riigilõivu. Ringkonnakohus rahuldab kostja I taotluse ja tagastab

enammakstud riigilõivu taotluses märgitud isikule ja kontole.

(allkirjastatud digitaalselt)