3-22-1028/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.02.2023, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1028

Haldusasi

X. X kaebus Keskkonnaameti 07.01.2022 ettekirjutuse nr

1547 osaliseks tühistamiseks (resolutsiooni punkt 1

alapunktid a, b, c ja punkt 2) ja osaliseks õigusvastasuse

tuvastamiseks (resolutsiooni punkt 1 alapunktid d, e, f) ning

06.04.2022 vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X. X, esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer

Vastustaja Keskkonnaamet, esindajad Rutt Grünberg, Maret

Vildak, Mareile Michelson

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 01.02.2023

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.03.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kohustas 07.01.2022 ettekirjutusega nr 1547 X. Xt likvideerima

hiljemalt 07.07.2022 temale kuuluval Harju maakonnas Kuusalu vallas Xxxxx külas asuval

Xxxxxx kinnistul (xxxxx:xxx:xxxx) palkhoone, kanalisatsioonisüsteemi, vee hoiustamise

mahuti, kiige, maapinnaga kinnitatud horisontaalse palgi ja aluspinnasega plastiktorude abil

ühendatud rajatise. Samuti kohustati likvideerima riigimaale Nõmmeveski külas Lahemaa

rahvuspark 97 maaüksusel (xxxxx:xxx:xxxx) X. X poolt rajatud puidust väravat.

2. X. X esitas 10.02.2022 KeA-le vaide 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 kehtetuks

tunnistamiseks, mille KeA jättis 06.04.2022 vaideotsusega nr 1-7/22/23-6 rahuldamata.

3. X. X esitas halduskohtule kaebuse KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 ja 06.04.2022

vaideotsuse nr 1-7/22/23-6 tühistamiseks. Kaebaja taotles ka esialgse õiguskaitse korras KeA

07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 kehtivuse peatamist kuni käesolevas asjas lõpplahendi

jõustumiseni. Tallinna Halduskohus jättis 30.05.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 20.06.2022 määrusega kaebaja

määruskaebuse osaliselt. Tallinna Ringkonnakohus keelas KeA-l 07.01.2022 ettekirjutuse nr

1547 resolutsiooni punkt 1 alapunktide a, b ja c ning resolutsiooni punkti 2 sundtäitmisele

pööramise (s.o sunniraha rakendamise ja asendustäitmise) kuni käesolevas asjas lõpliku

lahendi jõustumiseni. Seejuures tingimusel, et hoonet ei hakata kasutama esialgse õiguskaitse

kehtivuse ajal elamiseks ning riigimaal asuvat väravat ei lukustata. Ülejäänud osas jättis

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus võttis 06.07.2022 kaebuse tühistamisnõuetes menetlusse.

Kaebaja taotles 17.10.2022 avalduses kaebuse nõuete muutmist selliselt, et kaebaja palub

tühistada KeA 07.01.2022 ettekirjutuse nr 1547 resolutsiooni punkti 1 alapunktid a, b ja c

ning resolutsiooni punkti 2 ning tuvastada ettekirjutuse resolutsiooni punkti 1 alapunktide

d, e ja f õigusvastasuse ja kohustada vastustajat kaebaja poolt täidetud ettekirjutuse nõuete

osas õigusvastasuse tagajärjed kõrvaldama.

Kohus palus 20.12.2022 kaebajal täpsustada esitatud heastamisnõuet, mille kohus leidis

olevat kohustamisnõude (määruse p 5).

Kaebaja esitas 09.01.2023 nõude muutmise osas täpsustuse, et kohus kohustaks vastustajat

mitte tegema takistusi kaebajal ettekirjutuse resolutsiooni punkt 1 alapunktides d, e ja f

nimetatud objektide (kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk, aluspinnasega

plastiktorude abil ühendatud rajatis) uuesti paigaldamisel Xxxxxx maaüksusele.

Kohus luges 13.01.2023 määrusega ettekirjutuse täidetud osas tühistamisnõude

(ettekirjutuse resolutsiooni punkti 1 alapunktide d, e ja f) asemel menetletavaks nõudeks

tuvastamisnõude. Kaebaja poolt 09.01.2023 kohustamisnõudena sõnastatu luges kohus

sisuliselt keelamiskaebuseks ning jättis selles osas kaebuse muutmise vastu võtmata. Sama

määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja

kohtuliku ekspertiisi määramiseks.

Kohtuistungil, 01.02.2023 esitas kaebaja vastuväited istungi edasilükkamise taotluse

rahuldamata jätmisele (31.01.2023 määrus) ja 13.01.2023 määrusega ekspertiisitaotluse

rahuldamata jätmisele. Kohus jättis vastuväited protokollilise määrusega rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub kaebuse (täiendavad seisukohad 17.10.2022, 09.01.2023) rahuldada ja mõista

vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult alljärgnevad.

1) Nõuetekohase haldusmenetluse eesmärk on asjaolude objektiivne ja igakülgne

väljaselgitamine ning asjakohastest kaalutlustest ja õiguse õigest kohaldamisest lähtuvale

tulemusele jõudmine. Olukorras, kus vastustaja on läbi viinud haldusmenetluse eesmärgiga igal

juhul teha ettekirjutus ehitiste likvideerimiseks, ei ole võimalik rääkida objektiivsest ja ausast

haldusmenetlusest ja kaebaja huvidega arvestamisest. Kaebaja on kogu menetluse olnud

huvitatud vastustajaga koostööst eesmärgiga saada aru, et milles seisneb vaidlusaluse hoone

tegelik vastuolu kaitse-eeskirjadega ning kuidas on võimalik vastav etteheide heastada.

2(22)

Vastustaja on sisulisest diskussioonist keeldunud. Esinevad leebemad meetmed olukorra

lahendamiseks, mida vastustaja isegi ei ole pidanud vajalikuks kaaluda.

2) Haldusmenetluse toimikusse ei lisatud kaebaja poolt vastustajale esitatud olulisi tõendeid, sh

väärteo asjas kohtuistungi protokoll; tunnustatud ehitusinseneri ekspertarvamus 14.10.2020;

Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldus nr 319; keskkonnaekspert Olavi Hiiemäe

ekspertarvamus. Vaideotsuses ei ole esitatud põhjendusi, miks kaebaja esitatud tõendeid

toimikusse võetud ei ole. Samuti on ettekirjutuses jäetud käsitluseta 04.08.2021 kaebaja ning

vastustaja ametnike osavõtul toimunud ärakuulamine. Toimikus puudub ärakuulamise protokoll

ning vaide arutelul selgus, et protokolli pole koostatud. Seeläbi on rikutud haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 45 lg-t 5. Kaebaja ei ole saanud esitada omapoolseid täiendavaid tõendeid

arutelul esitatud vastustaja väitele, et vaidlusalune hoone ei ole arhitektuurselt sobiv, misläbi

jäeti kaebaja ilma võimalusest enda õiguste eest parimal viisil seista.

3) Kuivõrd kaebaja suhtes on tehtud ettekirjutus omandi lammutamiseks, siis on ettekirjutuse

tegemise esmaseks eelduseks haldusmenetluse reeglite täpne järgimine ning isiku huvidega

arvestamine. Käesoleval juhul on haldusmenetluse reegleid rikutud ning puudub alus eeldada, et

nõuetekohase menetluse tulemusel oleks lõppotsus sama. Seega kuulub kaebus ainuüksi

seetõttu rahuldamisele.

4) Ettekirjutus lähtub ekslikust eeldusest, et Xxxxxx kinnistule on püstitatud uus hoone. Kui

ehitis lammutatakse ning ehitatakse olemuslikult sarnane ehitis, on tegemist ehitise

ümberehitamisega ehk rekonstrueerimisega (ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 4). Kaebaja alustas

ehitustöödega pärast seda, kui KeA 15.10.2018 kirjaga nr 7-9718/15213-2 teatati, et

olemasolevat hoonet võib remontida ning taastada. Ehitustööde teostamise ajal käisid kinnistul

ka Keskkonnainspektsiooni (KKI) ametnikud, kes kinnitasid, et ehitustöödega jätkamine on

lubatud.

Xxxxxx maaüksusel on ajalooliselt olnud hoone ning olemasolev hoone vundament lähtub

hoone endise vundamendi piiridest ning on samas asukohas. Väärteoasja raames leidis

tunnistaja ütlustega tõendamist, et olemasolev hoone oli äärmiselt halvas olukorras. Hoone

lammutati ning hoone endine vundament rekonstrueeriti endise vundamendi mõõtudes.

Tunnistaja kinnitas, et vastustaja ametnikud olid kohapeal ning mõõtsid üle rajatud vundamendi

mõõdud ja lubasid ehitustöödega jätkata.

5) Haldusorgan ei saa isiku suhtes käituda sõnamurdlikult. Vastustaja asus peale ehitustööde

lõppu seisukohale, et palkhoone ei ole püstitatud endise hoone kohale. Vastav seisukoht osutus

ekslikuks ning hetkel puudub vaidlus asjaolu üle, et hoone asukoht muutunud ei ole. Seega

sisustas KeA hoone rekonstrueerimist lähtuvalt endise hoone asukohast, mitte asjaolust, et

hoone on rekonstrueerimise tulemusel saanud elementaarsed tänapäevased ehitise tunnused.

Seega on sisutu väita, et hoone tuleb lammutada, kuna taastamiseks puudus vastustaja nõusolek.

Isegi kui saaks kinnistu omanikule ette heita vastustaja ametnike seisukohtade muutust, siis

eeltoodu ei nõuaks äärmusliku ettekirjutuse tegemist ja ehitise lammutamist.

6) Rekonstrueerimise puhul on oluline tuvastada, kas tegemist on olemuslikult sarnase hoonega.

Vaidlusalune hoone on rajatud vana hoone vundamendiga samades mõõtudes. Tegemist on nii

endise kui praeguse hoone puhul palkehitisega. Endisel hoonel oli vahelagi, st hoonel oli

katusealune ehk nn lakaalune. Praegusel juhul on sarnaselt rajatud katusealune. Seega on ekslik

vastustaja järeldus, et praegune hoone on kahekorruseline erinevalt endisest hoonest. Erinevus

on üksnes ilma vundamendita rajatud palkidele toetuval katusealuse 2-meetrisel väljaehitisel.

Tegemist ei ole aga niivõrd olulise erisusega, et saaks väita, et tegemist ei ole olemuslikult

sarnase hoonega. Asjaolu, et vaidlusalusel ehitisel on kütmisvõimalus, ei muuda sarnasust

3(22)

varasema hoonega. Tegemist on tavapäraste kaasaegsete ehitiste koosseisu kuuluvate

kommunikatsioonidega. Väga paljudel endistel taluhoonetel ei ole olnud kanalisatsiooni ega

elektrit ning kui toimub hoone rekonstrueerimine, siis vastavate tavapäraste lahenduste lisamine

hoonesse ei tähenda, et tegemist ei oleks rekonstrueerimisega. Kütmissüsteem ja elektriühendus

ei mõjuta kuidagi ka hoone sobivust miljöösse. Kõik vastavad argumendid on ettekirjutuses

jäetud sisulise analüüsita.

Kaebaja esitas haldusmenetluse raames ehitusinseneri

eksperthinnangu, milles on selgitanud, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega. Ekspert D. D

on volitatud insener (tase 8). Ettekirjutuses ei ole viidatud ekspertarvamust sisuliselt

analüüsitud, kuigi tegemist on asjas esitatud olulise tõendiga. Kui leitakse, et teatud tõend ei

tõenda isiku väiteid, tuleb esitada ka vastavad põhjendused koos tõenditega, mis saaksid

vastupidist kinnitada.

7) Hoone rekonstrueerimisel lähtuti olemasoleva hoone vundamendi mõõtmetest. Vastavat

asjaolu tõendab Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr 319 väljastatud hoone

kasutusluba, mille kohaselt on hoone ehitusalune pind 41 m2 ning hoone maht 92 m3. Vastav

dokumentaalne tõend kinnitab täiendavalt, et hoone andmed ehitisregistris ei vasta tegelikkusele

ning asjaolu, et olemasoleva hoone ehitusalune pind on suurem kui ehitisregistris kajastatu, ei

kinnita vastustaja tõlgendust, et tegemist ei ole rekonstrueerimisega. Asjaolu, et hoone

vundament samuti rekonstrueeriti, ei mõjuta seda, et tegemist on ehitise rekonstrueerimisega

vastavalt EhS §-le 4. Asjaolu, et hoone ehitamisel on kaasaegseid ehitusmaterjale kasutatud

ning katusematerjal on muutunud, ei mõjuta samuti rekonstrueerimise sisu. Vastustaja

ametnikud kinnitasid väärteomenetluse raames, et katusekatte muutus ei oma asjas sisulist

tähendust. Katusekatte muutus ei ole ka asjaoluks, mis igal juhul tingiks ehitise lammutamise.

8) KeA lubas vaidlusaluse hoone taastada samas asukohas ja ajaloolises funktsioonis.

Ajalooline funktsioon (kasutusotstarve) on abihoone. Küüni kui ehitise sihtotstarvet kehtiv

õigus ette ei näe. Ehitisregistri andmetel on hoone nimetus küün, kuid hoone kasutusotstarve on

elamu, talu, kooli vms majapidamisabihoone, nagu kuur, individuaalgaraaž ja saun, mille

kasutusotstarbe kood on 12744. Majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määrusega nr 51 on

kehtestatud ehitiste kasutusotstarvete loetelu, mille lisa 1 kohaselt on koodiga 12744 ehitise

puhul tegemist erihoone alaliigiga, s.o. elamu, kooli vms abihoone. Antud juhul on tegemist

kinnistu omaniku vanaisa poolt rajatud naaberkinnistul asuva talu abihoonega. Seega on

tegemist abihoonega, mida võib kasutada erinevatel otstarvetel. Vastustaja on vastavad asjaolud

jätnud tähelepanuta ning juhindunud üksnes ehitise nimetusest küün.

9) Ettekirjutuses asus vastustaja üllatavale seisukohale, et tegemist on üleüldse elamuga ning

viitab Y. Y poolt vastustajale esitatud elektrivõrgu liitumise projektile, mis ei käsitle mis tahes

hoonete rajamist kinnistule. Kaebaja esitas Elektrilevi OÜ iseteeninduskeskkonnas

elektrivõrguga liitumise avalduse ning sellega kaebaja puutumus vastavas osas lõppes. Tegemist

on Elektrilevi OÜ kaabli ning liitumispunkti rajamisega kinnistule. Vastavat elektrivõrgu

liitumise projekti ei ole kaebajale esitatud. Seega on äärmiselt pahatahtlik ja mõistetamatu

esitada kaebajale selliseid etteheiteid.

10) Fakt on, et hoone taastamist vastustaja lubas. Järelikult tuleb hinnata, mis on vastustaja

nõusoleku andmisel või sellest keeldumisel määravateks asjaoludeks. Antud juhul on

määravaks, et tegemist on Lahemaa piiranguvööndiga, millest tulenevalt on ka vastustaja

nõusoleku nõue seatud. Seega tuleb hinnata, kas ja kuidas on endise hoone taastamine vastuolus

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjaga. Vastustaja vastavat analüüsi teostanud ei ole.

Ettekirjutuses leitakse, et ehitis tuleb lammutada, kuna olevat muutunud ehitise kasutusotstarve.

Tegemist ei ole elamuga. Hoones keegi ei ela ning abihoone sihtotstarbeline kasutamine ei

võimaldagi hoones elamist. Jääb arusaamatuks, kuidas üldse on võimalik vastavas mahus

abihoonet teoreetiliselt pidada elamuks. Samas leitakse ettekirjutuses, et isegi kui oleks ehitise

4(22)

sihtotstarve „küün“, mida küll kehtiv õigus ette ei näe, tuleks hoone likvideerida. Seega on kogu

ettekirjutuse põhjendus vastuoluline ning jääb arusaamatuks, milles tegelik probleem seisneb.

11) Samuti on ettekirjutuses jäetud täielikult arvestamata keskkonnaekspert Q. Q

ekspertarvamus, milles asutakse seisukohale, et tegemist ei ole avalikuks kasutamiseks mõeldud

intensiivse rajatisega, vaid maaomaniku enda poolt teatud perioodil kasutatava objektiga, mis ei

eelda ala pidevat niitmist ja tallamist ega too kaasa ala kaitse-eesmärkide kahjustamist.

Eeltoodust tulenevalt leitakse, et on võimalik lähtudes KeA juhistest (niitmiskorrad, -viisid ja -

aja) jätkata kinnistu vastavat kasutamist. Lisaks tuuakse esile, et kui asuda kinnistul asuvaid

ehitisi likvideerima, toimuks niidukoosluste rikkumine. Seega asjaolu, et kinnistul asub

vaidlusalune hoone, ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärke, vaid ehitiste likvideerimine tooks

kaasa niidukoosluste rikkumise.

12) C. C e-kiri kinnitab, et vaidlusalune abihoone rajati kaebaja vanaisa poolt. Tegemist oli

talu abihoonega, kus hoiustati nii heina, tööriistu kui põllusaadusi. Samuti koob C. C esile, et

peale kaebaja vanaisa surma oli võimalus vaidlusalune abihoone erastada ning seejärel

otsustati abihoone rekonstrueerida, et säilitada side ajaloolise abihoonega. Lisatud kirjaga on

leidnud kinnitust kaebaja isiklik ja oluline suhe vaidlusaluse piirkonna ja abihoonega. Kaebaja

elukoht on mujal.

13) Puuduvad mõistlikud põhjendused asuda väitma, et tegemist on elamuga üksnes seetõttu,

et on soovitud hoonesse elektrit ja vett. Tegemist on elementaarsete kommunikatsioonidega,

mis on enamusel rekonstrueeritud ajaloolistel hoonetel. Juhul kui abihoonet ei kasutata

sihtotstarbeliselt, on pädeval haldusorganil võimalik sekkuda.

14) Ettekirjutuses märgitud kanalisatsioonisüsteem, mahuti, kiigeraam ega puude ladustamise

alusplatvormi ei ole ehitised vastavalt EhS § 3 lg-le 1.

Kaebaja ei ole kinnistule vee hoiustamise mahutit paigaldanud, vaid kinnistul asub vana

loomade jootmiseks kasutatud kaev, millele on üksnes kaas peale pandud. Kaane

paigaldamine ei ole uue ehitise rajamine. Vastavale väitele ettekirjutuses vastatud ei ole. Seoses

kohtu viitega, justkui ekspert Q. Q arvamuse kohaselt asuks Xxxxxx kinnistul vee

hoiustamise mahuti, pöördus kaebaja täiendavalt Q. Q poole ning ekspert selgitas, et vastav

teksti osa lähtus KeA ettekirjutuse eelnõust, mille osas ekspert arvamuse esitas. Ekspert

kinnitas, et juulis 2022 läbi viidud täiendava eksperthinnangu koostamise käigus, mille

raames teostati ka paikvaatlus, vee hoiustamise mahutit ei tuvastatud. Lisaks on kaebaja ema

kirjavahetuses kaebaja esindajaga märkinud seoses Xxxxxx kinnistuga: „…Oli ka loomadele

jootmiskoht, kaev.“ Kaebaja ema on enda lapsepõlve veetnud Xxxxxx kinnistu vahetus

läheduses asuval Jõe-Sillaotsa maaüksusel, kus ka käesoleval hetkel elab kaebaja vanaema.

Samuti ei ole rajatud kanalisatsioonisüsteemi, vaid on paigaldatud teisaldatav ajutine

kogumismahuti.

Kinnistule on paigaldatud ka kiik ning horisontaalne palk, mille küljes on võimalik lastel

ronida. Tegemist ei ole ehitistega, vaid ajutiste objektidega, mis on lihtsasti teisaldatavad. Kiige

ning ronimispalgi puhul on tegemist tavapärase laialt üle Eestimaa erinevates looduslikes

paikades asuvate objektidega, sh Lahemaal veekogude piiranguvööndites, mis tuleb ohutuse

tagamiseks kinnitada maa külge. Tegemist on toote ohutusnõudega. Võrdluseks võib tuua, et

näiteks ka batuudid jmt rajatised tuleb maa külge kinnitada ohutuse tagamiseks, mis aga ei

muuda vastavaid objekte ehitiseks.

Samuti ei ole puude ladustamisplatvorm rajatis, kuna vastav alus ei ole maaga kohtkindlalt

ühendatud. Puidust ladustamisalus on maapinda paigaldatud plasttorudega. Plastiktorud on

5(22)

vältimaks laudise vastu maapinda vajumist, et ära hoida ladustatud puidu mädanemist. Sarnaselt

ladustatakse erinevaid puitmaterjale ladustamisplatsidel jmt objektidel.

Seega ei ole asjas tõendatud, et vaidlusalused objektid oleksid ehitised, mille rajamine oleks

lubamatu. Lisaks on keskkonnaekspert hinnanud ka teisi vaidlusaluseid objekte, mis asuvad

Xxxxxx maaüksusel. Kõigi vastavate objektide osas on eksperdi seisukoht ühene – vastavate

objektide likvideerimine toob kaasa kaitse-eesmärkide kahjustamise. Seevastu esitab ekspert

lähtuvalt enda eriteadmistest ettepaneku, kuidas tekkinud olukord lahendada ning kinnistu

omanik peab vastavaid ettepanekuid asjakohasteks ning mõistlikeks. Vastustaja ettekirjutuses

keskkonnaeksperdi vastavatele ettepanekutele vastanud ei ole.

15) Ettekirjutuses nõutakse, et kaebaja peab eemaldama Lahemaa rahvuspark 97 kinnistule

püstitatud värava.

Vastava kinnistu omanik on RMK, mitte kaebaja. Seega puudub õiguslik alus nõuda kaebajalt

kolmandale isikule kuuluval kinnistul objektide kõrvaldamist. Samuti ei ole ettekirjutuses

põhjendatud, kuidas saab kaebajalt nõuda võõral maal teatud tööde teostamist. Vastav

ettekirjutus tuleks teha RMK-le. Värav rajati endise värava asemele juba 2016 või 2017. a ehk

tegemist on endise värava rekonstrueerimisega. Vana ja lagunenud värava asemele püstitati uus

RMK teadmisel ning eesmärgil vältida kõrvaliste isikute juurdepääsu, kuna tegemist on

harrastuskalameeste seas populaarse kohaga, mille tulemusel toimus järjepidev prügi maha

jätmine ning muu reostus. Kaebaja vastavat seisukohta kinnitab täiendavalt kaebaja esindaja e-

kirjavahetus kaebaja emaga. Vastav e-kiri kinnitab, et värav oli algselt rajatud kaebaja vanaisa

poolt eesmärgiga ära hoida looduse reostamist ning kaebaja ei ole seega rajanud uut väravat,

vaid asendanud lagunenud värava. Asjaolu, et käesolevaks hetkeks on RMK seisukoht

muutunud, ei tähenda, et kaebajale saaks teha ettekirjutuse temale mittekuuluval maal

toimingute tegemiseks. Kaebaja sai aru suhtlusest RMK-ga, et värav keskkonnakaitselisi

eesmärke ega ala kaitse-eesmärke ei kahjusta. Kui seisukohad on muutunud, siis on RMK-l

võimalik alati vastav värav kõrvaldada.

16) Haldusorganil tuleb esmalt kaaluda, kas lammutamisel on vähem koormavaid alternatiive.

Antud juhul vastavat kaalumist teostatud ei ole. Vaidlusalused objektid ei kahjusta kaitsealuseid

liike ega muul viisil looduskeskkonda. Eeltooduga on sisuliselt nõustunud ka vastustaja,

märkides vaideotsuses, et ettekirjutuse peamine alus olevat pärandkultuurimaastiku kaitse.

Hoone mittesobivuse osas ei ole ühtegi selget etteheidet esitatud. Vaidemenetluses selgus, et

vastustaja vastav väide oli vale. Seega on tegemist ametnike subjektiivsete hinnangutega, mida

ei toeta ükski tõend. Kui hoone ei ole sobiv, siis on võimalik esitada konkreetne etteheide ning

vastav mittesobivus kõrvaldada.

Kaebaja esitab täiendava tõendina keskkonnaeksperdi arvamuse nr 7-83/2022. Ekspert Q. Q

leidis eriteadmistest lähtuvalt, et vastustaja väide looduskoosluse kahjustamisest 300 m2

ulatuses on väär. Lisaks tuvastas ekspert, et peale rekonstrueerimistööde lõppu on teostatud

korrektsed pinnase- ja taimkatte taastamistööd ning niitmine on mõjunud taimestiku

kooslusele positiivselt. Täiendavalt viitab ekspert, et lubjavaene aruniit vajab loodusväärtuste

säilimiseks niitmist, vastasel juhul algab võsastumine ja niidukoosluse häving. Eeltoodu

valguses on küsitav vastustaja tegevuse tegelik eesmärk ja motivatsioon. Lisaks toob ekspert

esile, et vaidlusaluse abihoone arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki

sobiv, sarnane teiste sarnaste objektidega ning sobitub piirkonna ajaloolisse visuaal-

esteetilisse maastiku- ja asustusstruktuuri.

17) Kuna ettekirjutus on õigusvastane, siis on vastustaja jätnud põhjendamatult kaebaja vaide

rahuldamata ning vaideotsus on samuti õigusvastane. Lisaks on vaideotsus õigusvastane

6(22)

vaidemenetluse reeglite rikkumise tõttu. Vaideotsuses on esitatud väiteid, millele ettekirjutuses

tuginetud ei ole. Samuti on vaideotsusele lisatud tõendid, mida toimikus ei ole. Vaideotsuses

väidetakse, et kaebaja poolt esitatud ekspertarvamused tuleb jätta kõrvale, kuna eksperdid ei

olevat arvestanud Lahemaa külaarhitektuuri. Vastavat väidet haldusmenetluses vastustaja ei

esitanud. Kaebaja korduvalt taotles, et vastustaja esitaks analüüsi, et tegemist on sobimatu

hoonega, mida vastustaja aga ei teinud. Seega on vastustaja vaide läbivaatamisel eksinud HMS

§-s 83 sätestatud põhimõtete vastu.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) Ettekirjutuse tegemisel ei ole oluliselt rikutud haldusmenetluse reegleid. Kaebuses

etteheidetud menetlusnõuete rikkumised ei mõjutanud asja otsustamist ega ole tinginud

ebaõige otsuse tegemist (HMS § 58). KeA 14.01.2020 haldusmenetluse alustamise teatest

nähtub, et haldusmenetluse eesmärgiks on Xxxxxx maaüksusel olevad ehitised viia kooskõlla

kehtivate õigusaktidega, st et ebaseaduslikult püstitatud ehitised - palkhoone ning seda

teenindavad rajatised tuleb seadustada läbi ehituskeeluvööndi vähendamise, kas detail- või

üldplaneeringu menetluses, või siis kõnealused ehitised likvideerida. Ka nähtub KeA

01.03.2021 kirjast ning ettekirjutusest, et on kaalutud, kas õiguspärase olukorra taastamiseks

on teisi võimalusi peale ehitiste likvideerimise. Menetlust läbi viies ja asjaolusid uurides

jõudis KeA järeldusele, et ehitiste seadustamine ei ole võimalik, selgitades seda asjaolu ka

kaebajale, andes kaebajale võimaluse selle kohta arvamusi ja vastuväiteid esitada. Seega ei

nõustu KeA kaebaja väitega, et haldusmenetlust ei ole läbi viidud objektiivselt ja ausalt.

2) Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et KeA on jätnud haldustoimikusse võtmata mitmed

olulised tõendid ning jätnud asjaolud objektiivselt välja selgitamata. KeA on kõigi kaebaja

esitatud dokumentidega tutvunud ning hinnanud nende asjakohasust. Dokumendid, mis ei

oma asja otsustamisel tähtsust on jäetud arvestamata ning seda on ettekirjutuses või

vaideotsuses põhjendatud (p 3.3.7-3.3.8; 3.3.11; 3.3.14). Kaebaja väide, et toimikusse on

jäänud võtmata D. D 14.10.2020 arvamus, Loksa Vallavalitsuse 18.11.1997 korraldusega nr

319 väljastatud kasutusluba ja Q. Q 01.04.2021 eksperthinnang, tugineb kaebajale 19.03.2021

kirjaga edastatud toimiku materjalidel. Kaebaja on nimetatud dokumendid edastanud KeA-le

08.04.2021 vastusena KeA arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise teatele ning seega on kõik

nimetatud dokumendid alates 08.04.2021 haldusmenetluse toimiku osaks.

3) Asjaolu, et 04.08.2021 kaebaja ning KeA ametnike osavõtul toimunud ärakuulamist ei ole

ettekirjutuses käsitletud, ei mõjutanud asja otsustamist. KeA möönab, et 04.08.2021

kohtumise protokoll on jäänud koostamata. Samas on kõik asja otsustamiseks olulised

asjaolud käsitletud KeA 01.03.2021 kirjas ja ettekirjutuses. Kaebajal oli võimalus 01.03.2021

kirjas toodu kohta vastuväiteid ja arvamusi esitada ning seda on kaebaja ka oma 08.04.2021

kirjas teinud. Ka vaides ega kaebuses ei ole KeA hinnangul esitatud vastuväiteid, mida juba

08.04.2021 kirjas ei ole käsitletud.

4) KeA ei nõustu, et hoone arhitektuurilise sobivuse analüüsi esitamata jätmisega on kaebajalt

võetud võimalus enda õiguste eest parimal viisil seista. Kuna 04.08.2021 koosolekul arutatu

kohta ei ole protokolli koostatud, on tagantjärgi keeruline kui mitte võimatu kindlaks teha, kas

ja milliseid lubadusi kaebajale anti. Vaide suulisel arutelul ilmnes, et KeA võis käituda

vastuoluliselt ja isegi eksitavalt. Siiski ei ole see KeA hinnangul tinginud kaebaja võimetust

enda õigusi haldusmenetluse raames parimal viisil kaitsta. Kõik asjaolud, mis tingivad

palkhoone vastuolu kaitseala asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega on

välja toodud KeA 01.03.2021 kirjas ning kaebaja esitas nende kohta 08.04.2021 kirjas oma

arvamused ja vastuväited. Kaebaja vastuväidetele on vastatud ettekirjutuses.

7(22)

Vastupidiselt kaebaja väitele ei möönnud KeA jurist, et haldusmenetlus ei ole läbi viidud

kõiki nõudeid järgides. Vaide suulise arutelu protokolli kohaselt selgitas KeA jurist, et kui me

hetkel leiame, et me ei olegi korrektselt hinnanud nende hoonete vastavust kaitse-

eesmärkidele, siis tuleb hoonete lammutamiseks tehtud ettekirjutus kehtetuks tunnistada ja uut

menetlust alustada või menetlust uuendada. Sellele vastas KeA looduskasutuse osakonna

juhtivspetsialist, et oleme analüüsinud ja ettekirjutuses on seda ka selgitatud.

5) Ettekirjutusest nähtuvalt nõutakse Xxxxxx kinnistul asuvate ehitiste likvideerimist

põhjusel, et need on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS) § 31 lg 2 p-ga 8 ja Vabariigi

Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja

(edaspidi Kaitse-eeskiri)1 § 23 lg 1 p-ga 2 ning nende tagantjärele seadustamine ei ole

võimalik, kuna see võib kahjustada kaitse-eeskirja § 1 lg-s 1 ja § 18 lg-s 2 sätestatud

pärandkultuurimaastiku, s.o asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri, kaitse-eesmärki ja kaitseala

seisundit.

LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis

keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise

väliskonstruktsioonide muutmine. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kohaselt piiranguvööndis on

keelatud ehitiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala

valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Ka kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2 kohane

keeld on sätestatud eesmärgiga tagada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke, sh

maastikuilme, loodus- ja pärandkultuurmaastike ning piirkonnale iseloomuliku

asustusstruktuuri kaitsmise eesmärke. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kõnealuste

rajatiste näol ei ole tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-s 4 või 5 sätestatud eranditega (st, et

sellele asukohale uue ehitise püstitamine on vastuolus kaitse-eeskirjaga).

Vaidlus on selles, kas palkhoone näol on tegemist uue või renoveeritud ehitisega ning kas

ülejäänud ettekirjutuse resolutsioonis nimetatud objektid (kanalisatsioonisüsteem, vee

hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk, aluspinnasega plastiktorude

abil ühendatud rajatis ja puidust värav) on ehitised.

6) Kaebaja tugineb käesolevas asjas sisuliselt samadele asjaoludele ja tõenditele, mille ta

esitas väärteoasja nr 4-20-3532 kohtumenetluses. KeA hinnangul ei ole kaebaja esitanud

väiteid ega tõendeid, mis annaksid alust asuda käesolevas asjas erinevale seisukohale kui

väärteoasjas nr 4-20-3532.

7) Kuigi palkhoone püstitati Xxxxxx kinnistul asunud vana küüni asemele, on tegemist uue

ehitise püstitamisega. Kuna palkhoone ei ole samas kohas varem asunud küüniga olemuslikult

sarnane, on palkhoone uus ehitis, mille püstitamine ei olnud LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-

eeskirja § 23 lg 1 p 2 alusel lubatud. Kõnealuste ehitiste (sh palkhoone) õigusvastase rajamise

osas viidi läbi ka väärteomenetlus. Selle väärteoasja kohtumenetluses leidis maakohus, et X.

X korraldusel ehitatud uus hoone ei ole oma välimuselt, olemuselt ja kasutuseesmärgilt

sarnane lammutatud hoonele, ning seega ei ole põhjendatud väita, et tegemist oli vana hoone

ümber ehitamise või renoveerimisega EhS § 4 lg 4 tähenduses. KeA nõustub maakohtuga.

Kohtu järeldus tugineb asjaoludel, et hoone lammutati tervenisti maha ning ka vundament

valati täiesti uus; uusehitis erineb visuaalselt vaadates täielikult sellest hoonest, millist

renoveerima asuti; hoone ehitamisel kasutati kaasaegsemaid ehitusmaterjale ning katuse puhul

teist materjali; erinevalt vanast hoonest on uus ehitis kahekordne ning kuigi hoone vundament

võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel, siis hoone ühe külje 2. korruse väljaehitis

ulatub välja 2 meetrit ning toetub puupalkidele, mille all on fiboblokid; hoonel on näha

1 Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri–Riigi Teataja

8(22)

korsten, millisest tulenevalt saab teha järelduse selle kohta, et hoone omanik on soovinud

ehitisse paigaldada küttesüsteemi, milline lammutatud hoonel puudus; uue hoone

kasutusotstarve on ilmselgelt muu kui küünil, kuna sinna on sisse ehitatud

kanalisatsioonisüsteemi ning loodud on võimalus elektrigeneraatori ühendamiseks. Seega on

kohtumenetluses tuvastatud, et kõnealune palkhoone on uus ja mitte taastatud hoone.

8) Asjaolu, et ehitustööde juures käinud KKI ametnikud kinnitasid, et ehitustöödega

jätkamine on lubatud, ei anna alust pidada hoonet õiguspäraseks. Ettekirjutuses on selgitatud,

et ehitustööde teostamise ajal kinnistul käinud inspektorid ei saanud kuidagi anda hinnangut

hoone õiguspärasuse, s.o selle kohta, kas rajatav hoone on lammutatud küüniga olemuslikult

sarnane. Kõnealuste ehitiste (sh palkhoone) õigusvastase rajamise osas viidi läbi ka

väärteomenetlus ning selle väärteoasja kohtumenetluses leidis ka kohus, et ajal, kui ametnikud

objekti üle vaatasid, ei saanudki nad lõplikult hinnata kaebaja tegevust, ega pidada

ehitustegevust ebaseaduslikuks, kuna kontrolli teostamise ajaks ei olnud ehitis oma lõplikul

kujul veel püsitatud, samuti puudusid sellal väärteootsuses ära märgitud muud rajatised, mis

olid samuti püstitatud luba omamata.

9) KeA ei nõustu, et puudub vaidlus selles, kas olemasolev hoone vundament lähtub hoone

endise vundamendi piiridest. Maakohus ei ole kõnealust hoonet puudutavas väärteoasjas nr 4-

20-3532 tuvastanud, kas olemasolev vundament vastab endise hoone vundamendi mõõtudele

vaid üksnes märkinud, et hoone vundament võib olla samade mõõtmetega, kui vanal hoonel.

Asjaolu, et ehitisregistri kohaselt oli varasema hoone ehitisealune pind 18 m2 viitab pigem

sellele, et olemasoleva hoone vundament on suurem. Ka Maa-ameti geoportaali 2002. a

ortofotolt nähtub, et varasema hoone vundamendi pindala oli ~18 m2. Ettekirjutusest nähtuvalt

on aga tuvastatud, et kõnealuse hoone vundamendi pindala on 30,36 m2 (4,6 x 6,6 m).

Ülaltoodule tuginedes ja võttes mh arvesse ka seda, et olemasoleva hoone rajamiseks valati

täitsa uus vundament, tuleb asuda seisukohale, et uue hoone vundament on oluliselt suurem

kui samas kohas varem asunud küüni vundament.

10) Isegi, kui olemasoleva hoone vundament lähtub endise hoone vundamendi piiridest, ei

tähenda see, et tegemist on hoone rekonstrueerimisega. Hoone vundamendi suurus ei ole

hoone arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet määrava tähendusega. Ka kaebaja

ise tunnistab, et võrreldes kinnistul varem asunud küüniga, on olemasoleval hoonel lisaks

ilma vundamendita rajatud palkidele toetuv katusealune väljaehitis. Arvestades, et uus ehitis

on kahekordne, väljaulatuva 2. korrusega ning et lammutatud hoone ehitusalune pind

ehitisregistriandmete kohaselt oli 18 m2 ning uue hoone vundamendi pindala on 30,36 m2 ning

ehitisealune pind ~63,24 m2, siis saab lugeda tuvastatuks hoone mahu olulise suurenemise.

Hoone mahu olulist suurenemist kinnitavad ka Maa-ameti geoportaali ajaloolised aerofotod.

11) Asjaolu, et hoone maht on oluliselt suurenenud, ei lükka ümber kaebaja viidatud

kasutusluba. Kasutusloast nähtuvalt on see antud inventariseerimisjooniste alusel Vihasoo

külas asuvale Sillaotsa küünile (pos 1). Kuna inventariseerimisjooniseid esitatud ei ole, siis ei

ole aru saada, millisele hoonele kasutusluba anti. Seega ei saa esitatud kasutusluba seostada

kõnealuse Xxxxxx kinnistul asuva hoonega. Kasutusloast nähtuvalt on hoone ehitusalune pind

42 m2. Ehitisregistrist nähtuvalt oli Xxxxxx kinnistul paikneva küüni ehitisealune pind 18 m2

ning ka kaebaja 17.09.2018 kirjast nähtub, et kohalik omavalitsus on kaebajale selgitanud, et

kuna hoone suurus on alla 20 m2, siis on omanikul õigus hoone rekonstrueerida ja

omavalitsust teavitada pole vaja, küll aga on vaja teavitada KeA-d. Kuna kasutusluba ei ole

konkreetse hoonega seostatav ning sellel olev info oli vastuolus ehitisregistri andmetega, võis

KeA eeldada ehitusregistri andmete õigusust. Seda enam, et seda kinnitasid ka ajaloolised

ortofotod.

9(22)

Isegi, kui vana hoone ehitusalune pind oleks olnud 42 m2, on olemasoleva hoone ehitusalune

pind ka sellest suurem. Nimelt nähtub Maa-ameti geoportaali mõõteriista kasutades, et

olemasoleva hoone ehitusalune pind on 2020. a ortofoto põhjal üle 60 m2. Ülaltoodut arvesse

võttes on KeA pidanud kõnealust kasutusluba asjakohatuks tõendiks ning põhjendatult

leidnud, et olemasoleva hoone maht on võrreldes Xxxxxx kinnistul varem asunud hoone

mahuga oluliselt suurem.

12) Olemasoleva hoone arhitektuuriline lahendus ei vasta samal kohal varem asunud hoone

arhitektuurilisele lahendusele. Xxxxxx kinnistul asuv küün oli neljakandiline, viilkatusega,

õhku läbilaskev, akende ja usteta palkhoone. Olemasolev hoone on küll palkidest ja

viilkatusega, kuid 13.09.2019 objekti kontrollimise protokollist (edaspidi OPK) nr 1091098,

04.10.2019 sündmuskoha vaatluse protokollist (edaspidi SVP) nr 940019001000 ja

06.04.2021 OPK nr 1104796 nähtuvalt on sellel võrreldes endise küünihoonega õhutihedad

seinad, avatäited, terrass, palkidele toetuv katusealune väljaehitis, korsten. Võrreldes

olemasoleva hoone välimust varasema hoonega ei saa olla vaidlust selles, et hooned on

arhitektuuriliselt erinevad.

13) Samuti ei vasta olemasoleva hoone kasutusotstarve samas kohas varem asunud hoone

kasutusotstarbele. Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduslikus uuringus on toodud, et Lahemaa

maakülade jõgede ääres on ajalooliselt paiknenud heinamaad ehk aasud. Aasude näol oli tegu

talude jõeäärsete lahustükkidega, kus karjatati loomi ja tehti heina ning paiknesid heinalaod

ehk heinaküünid. Heinalao seinad olid tavaliselt tehtud kohapeal kättesaadavatest

materjalidest. Seinad polnud õhutihedad, aga pidid siiski olema piisavalt tihedad (eelkõige

kaugematel lahustükkidel paiknevatel hoonetel), et metsloomad ei saaks pragudest heina välja

kiskuda. Et tagada õhu parem liikumine, olid heinalaod katuse otsaviilu juurest osaliselt

avatud. Ka Xxxxxx kinnistul varem asunud küün vastas sellisele traditsioonilise heinalao

kirjeldusele. See paiknes Valgejõe äärsel aasul ehk karjamaal, lähima taluõueni on läbi metsa

kulgevalt teelt u 400 m (linnulennult u 300 m), selle seinad ei olnud õhutihedad, aga piisavalt

tihedad, et loomad ei saaks heina välja kiskuda; õhu paremaks liikumiseks otsaviilu alt

osaliselt avatud – õhk peab läbi käima, muidu küün ei funktsioneeri küünina. Teenindavate

kommunikatsioonide (majas WC, väljas kanalisatsioonirajatis; korsten; elektri ühenduse

valmidus - generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Tegemist ei ole enam

traditsioonilise heinaküüniga, mille eesmärk on lihtsalt hoida heina varju all. Ka kohtuasjas nr

4-20-3532 on tuvastatud, et olemasoleva hoone kasutusotstarve erineb selle ajaloolisest

otstarbest.

14) KeA on tutvunud D. D 14.10.2020 arvamusega ega pea seda käesolevas asjas tähtsust

omavaks. KeA on ettekirjutuses selgitanud, et ehitusinseneri arvamus selle kohta, kas

tegemist on uue hoone püstitamisega või vana rekonstrueerimisega, ei ole KeA-le siduv.

Arvamuses on üksnes välja toodud ehitusseadustiku mõisted - ehitise rekonstrueerimine,

ehitusseadustiku eesmärk ning ehitisele esitatavad nõuded ning seejärel ilma sisulise

analüüsita lihtsalt nenditud, et teostatud küüni ehitustööd liigituvad ehitusseadustiku mõistes

renoveerimistööde alla. Arvamuses ei ole kuidagi hinnatud, kas olemasolev hoone vastab

kasutusotstarbelt, arhitektuuriliselt lahenduselt ja mahult varem kinnistul paiknenud hoonele.

Lisaks nõuaks selline analüüs mh teadmisi Lahemaa rahvuspargi vastavale piirkonnale

iseloomulikust asustusstruktuurist ja taluarhitektuurist, mida ehitusinseneril eeldatavalt ei ole.

Ülaltoodut arvesse võttes ei olnud KeA-l alust võtta D. D arvamust käesoleval juhul arvesse.

15) KeA ei nõustu kaebaja väitega, nagu ta oleks käitunud kaebaja suhtes sõnamurdlikult.

Kaebaja väide tugineb KeA 15.10.2018 kirjale, milles on mh selgitatud, et KeA hinnangul

võib olemasolevat abihoonet remontida või autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises

funktsioonis – küünina. Ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine

10(22)

ning uue õueala rajamine pole asutusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik,

kuna tegemist pole ajaloolise talukohaga ning ta ei paikne küla ajaloolises asustusalas.

Seejuures nähtub kaebaja 17.09.2018 kirjast, et Kuusalu Vallavalitsuse hinnangul on hoonet

võimalik rekonstrueerida ka suuremas (kui 20 m2) mahus, näiteks 50 m2 aga selleks on vaja

taotleda projekteerimistingimused ning küsitakse KeA põhimõttelist seisukohta suuremas

mahus projekteerimise osas enne projekteerimise alustamist. Seega nähtub kirjavahetusest

selgesti, et KeA on 15.10.2018 kirjaga andnud üldise põhimõttelise seisukoha hoone

rekonstrueerimise võimalikkuse suhtes, mitte nõusolekut konkreetse hoone ehitamiseks.

Lisaks nähtub eelnevalt viidatud kirjadest selgelt ka see, et kaebaja oli täielikult teadlik, et kui

soovib ehitada kinnistul varasemalt asunud hoonest suuremat hoonet, on tal vajalik taotleda

projekteerimistingimused. Eelnevalt on piisavalt põhjendatud, et olemasolev hoone on

suurem, kui Xxxxxx kinnistul varem asunud hoone. Seega on kaebaja püstitanud hoone

teadlikult õigusnorme rikkudes ilma vajalike kooskõlastuste ja projektita. KeA 15.10.2018

kiri ei saanud kaebajas kuidagi tekitada õigustatud ootust, et KeA on hoone püstitamist

sellisel kujul lubanud.

16) Asjaolu, et kaebaja ja tema pereliikmete elukoht on mujal, ei tähenda, et hoonet ei saaks

käsitleda elamuna. Xxxxxx kinnistul asuva hoone näol on tegemist elamuga (täpsemalt

suvilaga).

17) KeA on tutvunud Q. Q 01.04.2021 eksperthinnanguga, kuid selles toodud asjaolud ei

andnud KeA-le alust oma seisukohtade muutmiseks. Kõnealune eksperthinnang keskendub

Xxxxxx kinnistu poollooduslikule kooslusele ning hoonete lammutamisest sellele tekkivale

kahjulikule mõjule. Küll aga ei käsitle eksperthinnang ettekirjutuse aluseks olevat peamist

hoonete likvideerimise alust, s.o hoonete vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirjast

tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga. Nimelt on kaitse eeskirja § 1 lg 1 p 1

kohaselt Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärk muuhulgas kaitsta piirkonnale iseloomulikku

asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri, tagades nende säilimise, taastamise,

uurimise ja tutvustamise. Kaitse-eeskirja § 18 lg 2 kohaselt on Lahemaa piiranguvööndi

kaitse-eesmärk muuhulgas pärandkultuurmaastiku, sealhulgas pärandmaastiku,

asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete

kaitse. Eksperthinnangus ei ole kaalutud erinevate kaitse-eesmärkide omavahelist mõju ja

olulisust. KeA hinnangul ei kaalu käesoleval juhul poollooduslikule kooslusele

likvideerimisega kaasneva võimaliku kahju ärahoidmise vajadus üles hoonete likvideerimisest

saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitseks. Seda enam, et peale ehitiste likvideerimist ala

ja niidukooslused kõigi eelduste kohaselt taastuvad.

KeA ei nõustu Q. Q 28.09.2022 eksperthinnangus toodud väidetega, et pool-loodusliku

kooslust on kahjustatud vähem kui 300 m2 ulatuses ning Xxxxxx kinnistul asuva hoone

arhitektuur ja visuaalne lahendus on Lahemaa rahvusparki sobiv. KeA on esitanud seisukoha

Q. Q pädevuse ja 28.09.2022 eksperthinnangu kohta oma 13.10.2022 kirjas ning jääb selle

juurde.

18) Ettekirjutuses on selgitatud, miks isegi juhul, kui tegemist oleks rekonstrueerimisega,

oleks põhjendatud samasisulise ettekirjutuse tegemine. Nimelt on kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 1

kohaselt ehitiste väliskonstruktsioonide muutmine piiranguvööndis lubatud vaid kaitseala

valitseja nõusolekul. Kaitse-eeskirja § 8 lg 1 kohaselt kaitseala valitseja ei kooskõlasta

tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib

kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit ning lg 2 kohaselt kui

tegevust ei ole kaitseala valitsejaga kooskõlastatud või tegevuses ei ole arvestatud kaitseala

valitseja kirjalikult seatud tingimusi, mille täitmise korral tegevus ei kahjusta kaitseala kaitse-

11(22)

eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus

on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse

suhtes. Ettekirjutuses on selgitatud, et KeA ei ole andud nõusolekut vana küüni

väliskonstruktsioonide muutmiseks (rekonstrueerimiseks) ega olekski seda saanud teha, kuna

sel viisil hoone rekonstrueerimine ning sellega paratamatult kaasnev õueala tekkimine on

vastuolus asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega ning võib seega kahjustada

kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Seega ei saaks KeA hoone olemasoleval

kujul säilitamisega nõustuda ka juhul, kui tegemist oleks rekonstrueerimisega.

19) Kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne

palk ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis on kõik ehitised (EhS § 3 lg-d 1 ja

4). Kaebaja väited, et tegemist on ajutiste objektidega, mis on lihtsasti eemaldatavad, ei oma

tähtsust, sest ülaltoodust nähtuvalt võivad ehitised olla ka ajutised ning üksnes maapinnale

toetuvad (st lihtsasti eemaldatavad). Samas ei nõustu KeA, et ehitised on lihtsasti

teisaldatavad, kuna need kõik on kinnitatud maasse - valatud betooni. Ka kohtud on nii

käesolevas asjas kui väärteoasjas nr 4-20-3532 kõiki kõnealuseid rajatisi põhjendatult

ehitisteks lugenud.

20) Q. Q selgitused ja C. C e-kirjad ei tõenda, et Xxxxxx kinnistul asuva vee hoiustamise

mahuti näol on tegemist kinnistul juba varasemast ajast paiknenud loomade jootmiseks

ettenähtud kaevuga. Q. Q kirjast nähtub, et 14.07.2022 teostatud Xxxxxx kinnistu

kontrollvaatlustel nimetatud kinnistul veemahutit ei tuvastatud. Sellest ei selgu, kas kinnistul

on varem olnud loomade jootmise kaev, veel vähem selle võimalik seos KeA poolt tuvastatud

kinnistul paikneva veemahutiga. Ka on kaheldav selle väite informatiivne väärtus, kuna

kaebaja ei ole öelnud, et ta oleks ettekirjutuse veemahuti likvideerimist puudutavas osas

täitnud. Seega peaks veemahuti endiselt Xxxxxx kinnistul asuma. Asjaolu, et veemahuti

Xxxxxx kinnistule rajatud oli, tõendavad nii 2019. a OKP, 2021. a OKP ja SVP. Ka on

veemahuti olemasolu kinnistul tuvastatud Harju Maakohtu 10.11.2020 otsusega väärteoasjas

nr 4-20-3532. C. C e-kirjast on väidetava loomade jootmiskoha kohta mainitud vaid, et oli ka

loomadele jootmiskoht, kaev. Kuna e-kirjas ei ole mainitud väidetava jootmiskaevu asukohta,

siis ei saa ka selle e-kirja põhjal järeldada, et olemasoleva veemahuti näol oleks tegemist

kinnistul varem asunud loomade jootmise kaevuga. Eelnevale tuginedes ei oma kõnealused e-

kirjad asjas tähtsust.

21) KeA-l on õiguslik alus nõuda kaebajalt Lahemaa rahvuspark 97 kinnistult puidust värava

likvideerimist. KeA on ettekirjutuses selgitanud, et värav on püstitatud LKS § 30 lg 2 p 3 ja

kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p 3 keelde rikkudes ning nende tagantjärgi seadustamine ei ole

võimalik. Vaide esitajalt nõutakse talle mitte kuuluvalt kinnistult värava likvideerimist

tuginedes korrakaitse seaduse (KorS) § 15 lg-le 1. Kuna käesoleval juhul on värava

õigusvastaselt rajanud kaebaja, siis on ta ka avaliku korra eest vastutav isik, kellel on

korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. Seda seisukohta on käesolevas asjas esialgse

õiguskaitse taotluse lahendamisel toetanud ka kohtud. Lahemaa rahvuspark 97 kinnistu

valitseja RMK on 03.01.2022 kirjas teatanud, et värav on püstitatud ilma RMK

kooskõlastuseta. Värav takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe

äärsele poollooduslikule kooslusele. Antud värava likvideerimine on RMK seisukohalt

hädavajalik.

C. C e-kiri ei tõenda ka seda, et kaebaja oleks Lahemaa Rahvuspark 97 kinnistul oleva värava

rekonstrueerinud. E-kirjast ei ole üheselt arusaadav, kas jutt käib samast väravast. Isegi kui

see nii on, siis ei kinnita kiri, et tegemist oleks värava rekonstrueerimisega ja mitte uue

rajamisega. Nimelt nähtub kirjast, et üks värav nn mulk, oli loomadele ja teine värav

puhkajatele, kes nädalavahetustel maale tulid. Värav, mille likvideerimist ettekirjutusega

12(22)

nõutakse, on üheosaline. Seega ei oma C. C e-kiri tähtsust ka väravaga seonduvate asjaolude

tõendamisel.

22) Ettekirjutus on proportsionaalne. Ülaltoodust nähtuvalt on ehitised, mille likvideerimist

ettekirjutusega nõutakse nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastased, st need on

püstitatud ehitiste püstitamiseks sätestatud nõudeid järgimata ning need on vastuolus

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Sellises olukorras oli ehitiste likvideerimiseks

ettekirjutuse tegemine sobiv, vajalik ja mõõdukas. Ehitiste likvideerimine on sobiv meede,

kuna võimaldab kõrvaldada kaitse-eesmärkidega vastuolus olevad ehitised (s.o rikkumise)

ning seega tõrjuda kaitse-eesmärkide saavutamise ning kaitseala seisundi kahjustamise ohu.

Ehitiste likvideerimine on vajalik, kuna rikkumise ja ohu kõrvaldamise eesmärki ei ole

võimalik saavutada kaebajat vähem koormavate meetmetega. Nimelt ei ole võimalik

kõrvaldada ehitiste vastuolu kaitse-eesmärkidega ehitiste osalise ümberehitamise või

mõningase välimuse muutmisega. Ehitiste likvideerimine on mõõdukas meede, kuna kaalukas

avalik keskkonnakaitseline huvi kaalub käesoleval juhul üles kaebaja erahuvi ehitiste sellisel

kujul säilitamiseks. KeA on mõõdukuse hindamisel mh võtnud arvesse, et kaebajal puudub

LKS § 14 lg-st 4 ja kaitse-eeskirja § 8 lg-st 2 tulenevalt õigustatud ootus ehitamise

õiguspärasuse osas, kaebaja püstitas ehitised teadlikult õigusvastaselt ning ehitised ei ole

sellisel kujul kaebaja jaoks eluliselt olulised.

23) Kuna eelnevast nähtuvalt on kaebaja vaie jäetud põhjendatult rahuldamata, siis on ka

vaideotsus õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks. Ka ei saa nõustuda kaebaja

väitega, et vaideotsus on õigusvastane seetõttu, et selles on esitatud väiteid, millele

ettekirjutuses tuginetud ei ole ning lisatud tõendeid, mida toimikus ei ole. Vaideotsuse lisaks 1

on vaide suulise arutelu protokoll, lisaks 2 Maa-ameti geoportaali väljavõtted Xxxxxx

kinnistust ning lisaks 3 kinnistul varem paiknenud küüni foto. Nii geoportaali väljavõtete kui

ka küüni fotode näol on tegemist täiendava illustreeriva materjaliga 2019. a OKP-le, 2021. a

OKP-le ja SVP-le. Nimetatud väljavõtted ja fotod tõendavad KeA seisukohta, et olemasolev

palkhoone erineb mahult ja välimuselt oluliselt kinnistul varem paiknenud küünist.

KeA ei ole eksinud HMS §-s 83 sätestatud põhimõtete vastu, mis ei keela vaiet läbi vaadates

täiendavate tõendite kogumist. HMS § 6 kohasest uurimispõhimõttest tulenevalt võib

täiendavate tõendite kogumine vaidemenetluses olla lausa vajalik. Ka on KeA

vaidemenetluses täiendavalt hinnanud Q. Q 01.04.2021 eksperthinnangu asjakohasust ja

leidnud, et see ei anna alust ettekirjutuse muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

24) KeA on oma seisukohta kompromissi osas 13.10.2022 kirjas põhjalikult selgitanud.

Nimelt ei lükka Q. Q 28.09.2022 eksperthinnang ümber ettekirjutuse aluseks olevaid faktilisi

ja õiguslikke asjaolusid või hinnanguid, kompromissettepanekus välja pakutud muudatused ei

kõrvalda vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega ning olemasolevat hoonet ei ole

võimalik ümber ehitada nii, et see oleks kooskõlas kaitse-eesmärkidega. Ka kaebaja täiendav

ettepanek ehitada hoone teise korruse eenduv osa esimese korruse osas täies ulatuses kinni, ei

aita kõrvaldada hoone vastuolu Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Selline lahendus

oleks mõeldav olukorras, kus tegemist oleks olemasoleva elamuga hoonestatud kinnistule (st

kinnistul asub õiguslikul alusel püstitatud elamu) abihoone püstitamisega. Praegusel juhul

sellise olukorraga tegemist ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb kõigis nõuetes jätta rahuldamata.

8. Xxxxxx maaüksusele püstitatud palkhoone, kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise

mahuti, kiik ja maapinda kinnitatud horisontaalne palk asusid ettekirjutuse tegemise ajal ja neist

13(22)

praeguseks likvideerimata ehitised asuvad Lahemaa piiranguvööndis ja Loobu jõe

ehituskeeluvööndis. Selles vaidlus puudub.

LKS § 31 lg 2 p-st 8 ja kaitse-eeskirja 23 lg 1 p-st 2 tulenevalt on piiranguvööndis keelatud

ehitiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja

nõusolekul lg-tes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Vaidlust ei ole, et kõnealuste ehitiste näol ei ole

tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-tes 4 ja 5 nimetatud ehitistega.

9. Xxxxxx maaüksuse metsamaa kõlvikule rajatud aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud

rajatis ja Lahemaa rahvuspark 97 maaüksusele rajatud puidust värav asusid ettekirjutuse

tegemise ajal Xxxxx sihtkaitsevööndis.

LKS § 30 lg 2 p-st 3 ja kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p-st 3 tulenevalt on sihtkaitsevööndis keelatud,

kooskõlas käesoleva määrusega sätestatud erisustega uute ehitiste püstitamine, välja arvatud

kaitseala valitseja nõusolekul tee- ja tehnovõrgurajatiste ning tootmisotstarbeta rajatiste

püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu tarbeks või rajatiste püstitamine kaitseala tarbeks.

Vaidlust ei ole, et nimetatud ehitised ei kuulu kaitse-eeskirja § 16 lg 1 p-s 3 loetletud ehitiste

hulka. Samuti pole kaitseala valitseja (KeA) andnud nõusolekut ühegi rajatise püstitamiseks.

Kaebaja arvates pole tegu ehitistega EhS mõttes ning KeA nõusolekut polnud vaja.

10. Kaebaja suhtes viidi läbi väärteomenetlus, milles leidis tuvastamist kaebaja poolt

õigusvastaselt (ilma kaitseala valitseja nõusolekuta) eelloetletud ehitiste püstitamine Lahemaa

rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndisse ja Xxxxx sihtkaitsevööndisse ning määrati rahatrahv

(väärteootsuse tegemisel ei võetud arvesse vaid puidust värava ehitamist). Harju Maakohtu

10.11.2020 otsusega nr 4-20-3532 jäeti rahuldamata X. X kaebus väärteoasjas tehtud

üldmenetluse otsusele. Nimetatud kohtuotsus jõustus 04.03.2021 (Riigikohus ei võtnud

menetlusse). Kaebaja väide, et Riigikohtus tõendite hindamist ei toimu ja vaidluse

lahendamine piirdus kriminaalasju lahendava kohtuniku otsusega, ei muuda jõustunud

kohtuotsust olematuks ega maakohtu seisukohti ekslikeks. Ühtlasi see, et Riigikohus tõendeid

sisuliselt ei hinda, ei tähenda, et Riigikohtul poleks võimalik saata asja maakohtule uueks

arutamiseks, kui tähelepanuta jäetakse asja otsustamist mõjutada võivad tõendid. Maakohtu

järeldused pole küll halduskohtule siduvad ning kohus hindab teise kohtu poolt tuvastatut ja

tehtud järeldusi koos praeguses asjas esitatud tõenditega (HKMS § 61 lg 4), samas pole

halduskohtul põhjust maakohtuga mitte nõustuda.

Palkhoone

11. KeA on kaevatavas ettekirjutuses ja vaideotsuses piisavalt põhjendanud, miks ei ole

võimalik pidada Xxxxxx kinnistul varasemalt asunud (heina)küüni asemele palkhoone

püstitamist küüni taastamiseks. Kohus ei korda HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt kõiki

haldusorgani põhjendusi. Ka Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-20-3532 kogutud tõendite

põhjal leidnud, et Xxxxxx kinnistul asuva palkhoone puhul on tegemist uue hoone

püstitamisega. Küün ja funktsionaalsuselt elamuna (suvilana) kasutatav ehitis on ainuüksi

visuaalselt niivõrd erinevad (vrd fotod Q. Q eksperthinnangus KE79/21, tl 35 pöördel; tl 72,

küüni foto M. M 19.09.2018; fotod OKP 1104796 juures, tl 74-75; fotod OKP 1091098

juures, tl 132-137), et vastupidiseks järelduseks pole vähimatki alust, sõltumata sellest,

mitmes kohtu- või haldusmenetluses kaebaja üritab väita vastupidist. Erinevus on ilmne kõiki

EhS § 4 lg 4 viimases lauses toodud ehitise olemusliku sarnasuse hindamise kriteeriume

(kasutusotstarve, arhitektuurne lahendus, maht) arvesse võttes.

11.1 Kaebaja ei saanud KeA-lt 15.10.2018 kirjaga nr 7-9/18/15213-2 (tl 17-18) nõusolekut

püstitada kaebaja soovitud konkreetset hoonet.

14(22)

KeA on vastanud kaebaja 17.09.2018 e-kirjale (tl 130), milles kaebaja ühtaegu teavitab alla 20

m² pinnaga ehitise rekonstrueerimise alustamisest2, ning teisalt küsides KeA-lt põhimõttelist

seisukohta suuremas mahus, nt 50 m² ehitisealuse pinnaga, ehitise projekteerimise võimalikkuse

osas. Ilma KeA nõusolekuta ei saanud kaebaja alustada ei alla 20 m²-se ega suurema

ehitisealuse pinnaga ehitise püstitamiseks ehitustöid, kuid kaebaja on sellele vaatamata esmalt

lammutanud vana küüni ning seejärel alustanud uue vundamendi rajamist kuni uue ehitise

valmis ehitamiseni.

KeA-lt 15.10.2018 kirjast nähtuvalt on EHR-i põhjal tuvastatud küüni ehitisealune pind 18 m²

ning maaüksuse pindala 10772 m². Samuti on tehtud KeA spetsialisti poolt 19.09.2018

paikvaatlus, millega on tuvastatud puitkonstruktsiooniga osaliselt lagunenud küüni olemasolu

Xxxxxx kinnistul. Muid ehitisi tuvastatud ei ole. Kaebajale on selgitatud EhS § 4 lg-s 3

(ümberehitamine) sätestatut. Samuti selgitatud Xxxxxx maaüksusele kohalduvaid

looduskaitselisi piiranguid ning märgitud, et küüni laiendamine pole kooskõlas elupaigatüüpide

kaitse-eesmärgiga. Kultuuripärandi kaitse-eesmärke on käsitletud kirja p-s 2, milles on KeA

üheselt arusaadavalt märkinud, et olemasolevat abihoonet (s.o küüni) võib remontida või

autentsena taastada ja kasutada seda ajaloolises funktsioonis ehk küünina. KeA lisas, et

ajaloolise heinaküüni muul viisil rekonstrueerimine, ümberehitamine ning uue õueala

rajamine pole asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitsest lähtuvalt võimalik, kuna tegemist

pole ajaloolise talukohaga ning ta ei paikne küla ajaloolises asustusalas.

Kui kaebaja tahe oli püstitada küüni asemele suurema ehitisealuse pindalaga, suurema

mahuga ning suvilana kasutatav ehitis pidanuks kaebaja KeA 15.10.2018 kirja käsitlema

keeldumisena nõusoleku andmisest, mida tal oli võimalik kohtus menetlustoiminguna

vaidlustada. Seda kaebaja teinud ei ole. Ka pärast nimetatud kirja pole KeA andnud kaebajale

nõusolekut või teinud kooskõlastamiseks nõutava ehitise eskiisi või projekti esitamise järgselt

uut keeldumist. Kaebaja seisukohad tuginevad moonutatud faktidele ja KeA üheselt selge

seisukoha (15.10.2018 kirjas) ignoreerimisele. Muuhulgas selles osas, et KeA oleks justkui

andnud nõusoleku mistahes liiki abihoonena ehitise taastamiseks. Kaebaja viidatud määrus nr

51 ja selles toodud kasutusotstarvete koodid ei piira KeA pädevust tegutseda kaitseala

valitsejana kaitse-eeskirja eesmärkide tagamisel. KeA-l oli õigus täpsustada, millise

abihoonena ehitise taastamine on põhimõtteliselt lubatav, arvestades kaitse-eeskirja § 18 lg-s

2 toodud pärandkultuurimaastiku säilitamise eesmärki.

11.2 Asjas esitatud fotomaterjal kinnitab üheselt, et ajaloolist küüni ei ole autentsena taastatud

ja ilmselgelt ka ei ole plaanitud (heina)küünina kasutada. Kaebaja esindaja pakkumine

kohtuistungil, et vajadusel võib heinad sisse panna, ei muuda suvilat heinaküüniks.

Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas asjas 20.06.2022 tehtud määruses leidnud, et:

„Praegusel juhul lammutati lagunenud küün ja ehitati asemel palkidest hoone, mis on

ettekirjutuse kohaselt kahekordne, sellel on kanalisatsioonisüsteem, korsten ja küttesüsteem,

samuti on sellele loodud võimekus, liitumaks elektrivõrguga. Ettekirjutuses on täiendavalt

märgitud, et hoone 2. korrust on laiendatud väljaehitise näol (ulatub hoone alumise korruse

otsaseinast 2 meetrit kaugemale) ning see toetub palkidele. Lisaks järeldub ettekirjutusest, et

küüni algse laudkatuse asemele on vaidlusalusele hoonele rajatud rookatus. Olemas olnud

küünil need tunnused ja omadused puudusid. Vastupidist ei väida ka kaebaja. Nii toimikus

olevad fotod kui ka väärteomenetluses kirjeldatud asjaolud kogumis lubavad seega järeldada,

et küüni asemele on ehitatud uue kasutusotstarbe ja mahu ning teistsuguse arhitektuurilise

lahendusega hoone kui oli seda algne küün. Seetõttu ei luba olemasolevad väited ja tõendid

2 Sellist teavitamist (EhS § 35 mõttes ehitusteatist) looduskaitsealale ehitamise puhul pole ette nähtud, vaid

nõutav on kaitseala valitseja eelnev nõusolek.

15(22)

järeldada, et vaidlusalune hoone on varem kinnistul asunud küüniga olemuslikult sarnane

hoone EhS § 4 lg 4 viimase lause mõttes. Seetõttu ei saa vaidlusaluse hoone rajamist

praeguses menetlusetapis käsitada küüni ümberehitamisena ehk taastamisena EhS § § 4 lg 4

teise lause mõttes. Asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et pärast küüni lammutamist ehitati

olemuslikult uus ehitis (EhS § 4 lg 4 kolmas lause). Veenev ei ole see, et kui kaebaja tegelikuks

tahteks oleks olnud taastada küün, et siis küün kui abihoone peaks omama kõiki neid

funktsioone, mis on omased just elamule.“ (vt määruse p 13)

Et kaebaja tegelikuks tahteks pole algusest peale olnud küüni autentsena (sh samas mahus)

taastamine, nähtub kohtu hinnangul eelviidatud kaebaja 17.09.2018 e-kirjast ning seda näitab

üheselt ehitustööde tulemus - valminud on suvila. Seda, et sellist tahet pole ka

kohtumenetluse ajal näitab kaebaja 03.10.2022 ettepanek kompromissläbirääkimistel

(likvideerida terass ja korsten, paigaldada akendele luugid) (KeA 13.10.2022 vastus, tl 165).

11.3 Ka Maa-ameti geoportaali 2002. a ortofotolt (tl 129 pöördel, selles veebirakenduses

kättesaadava mõõtmisvahendiga mõõdetud) nähtub, et varasema hoone ehitisealune pind oli

19,06 m2 ehk lähedane EHR-i andmetele - 18 m². Ettekirjutusest nähtuvalt on tuvastatud, et

uue hoone vundamendi pindala on 30,36 m2 (4,6 x 6,6 m). Uus ehitis on kahekordne (vrd

EHR-s küün ühe maapealse korrusega) ja väljaulatuva 2. korrusega ning ehitisealune pind on

ligikaudu 63,24 m2 (tl 71 pöördel, mõõdetud samuti Maa-ameti veebirakenduse abil ehk seega

ligikaudne, kuna teada pole katuseräästa laius ning sellest tulenevalt, kas see tuleks arvata

ehitisealuse pinna sisse (arvestades ka 2.korruse väljaulatuva osa horisontaalprojektsiooni

maapinnale)3). Igaljuhul on ka ligikaudsete mõõtmiste põhjal ilmne, et hoone maht

(eelviidatud määruse §-s 34 toodut arvestades) on oluliselt suurenenud, lisaks muutunud

arhitektuursele lahendusele ja kasutusotstarbele, mis ei võimalda käsitleda ehitustöid vana

küüni ümberehitamise ehk taastamisena EhS § 4 lg 4 mõttes.

Kaebaja esitatud 21.11.1997 kasutusloa nr 162 (tl 15) andmed on eelnevast tulenevalt kas

ekslikud või pole kasutusluba antud vaidlusaluse küüni kohta.

11.4 Vastustaja on õigesti märkinud, et hoone vundamendi suurus ei ole hoone

arhitektuurilist lahendust, mahtu ja kasutusotstarvet määrava tähendusega – palkhoonet ei ole

käsitatud olemuslikult uue ehitisena ainuüksi põhjusel, et palkhoone vundament on kunagise

(heina)küüni omast mõõtmetelt suurem. Vastustaja on muu hulgas asjakohaselt osundanud, et

juba ainuüksi teenindavate kommunikatsioonide (majas WC; kanalisatsioonirajatis; korsten;

elektri ühenduse valmidus – generaator) olemasolu muudab hoone olemust. Sellised

kommunikatsioonid on ilmselgelt vajalikud inimeste majutamiseks, mitte heinte hoidmiseks.

Hoone funktsiooni (suvila) on õigesti määratlenud sellele elektrivõrguga liitumise lahenduse

projekteerinud (Elektrilevi OÜ tellimusel) projekteerija Y. Y 12.04.2019 tööprojektis

(vastustaja 24.10.2022 vastuse lisa 7). Ka kohtu hinnangul on tegemist elamuga, täpsemalt

suvilaga. Määruse nr 57 § 17 lg 3 kohaselt on eluruum alaliseks elamiseks ette nähtud ruum

või ruumistik. Eluruumid jagunevad elamuteks ja korteriteks. Elamuks loetakse nimetatud

määruse järgi ka hoonet, mis on mõeldud hooajaliseks elamiseks, nagu suvila ja aiamaja.

Sellest lähtuvalt ei oma tähtsust ka kaebaja väide, et tema registrijärgne elukoht ei ole Xxxxxx

kinnistul.

Seejuures nähtub KeA 15.10.2018 kirjast seegi, et Kuusalu Vallavalitsus on kaebajale

selgitanud, et suuremas mahus kui 20 m2 hoone rekonstrueerimiseks on vaja taotleda

kohalikult omavalitsuselt projekteerimistingimused ja projekti peab kooskõlastama KeA.

3 Vastavalt majandus- ja taristuministri 05.06.2015 määrusega nr 57 (edaspidi määrus nr 57) vastu võetud

„Ehitise tehniliste andmete loetelu ja arvestamise alused“ §-le 19.

16(22)

11.5 Kaebaja viide asjatundja (s.o volitatud inseneri, 8. tase) 14.10.2020 arvamusele

(kohtumenetluses dokumentaalne tõend), milles viimane on seisukohal, et küüni ehitustööd

liigituvad EhS-i mõistes renoveerimistööde alla, ei oma tähendust. Õigusliku hinnangu EhS-i

tõlgendamisel ja kohaldamisel annab kohus. Seega on ka vastustaja õigesti jätnud selle järelduse

arvamusest tähelepanuta (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 14).

11.6 Nõusolekut või õiguspärast ootust ehitada suvila ei tulenenud kaebajale sellest, et

ehitustööde teostamise ajal käisid KKI ametnikud (oli sel ajal KeA-st eraldiseisev asutus, mis ei

olnud kaitseala valitseja) kinnistul ega keelanud ehitustegevuse jätkamist. Ettekirjutuses ja

vaideotsuses on märgitud, et ajal, mil ametnikud kinnistul käisid, ei olnud veel võimalik anda

ühest hinnangut ehitise õiguspärasuse kohta. Sama nähtub ka Harju Maakohtu 10.11.2020

otsusest nr 4-20-3532. Küll oli kontrollimise hetkel kinnistul ehitusjärgus uus vundament, mis

nähtub KKI 14.05.2019 OKP-st nr 1088311 ja sellele lisatud fotodelt. Ka nähtub nimetatud

OKP-st, et kaebaja esitas alles pärast vaatluse toimumist 30.05.2019 KKI inspektorile KeA

15.10.2018 kirja ning eeltoodut arvestades KKI ei alustanud esialgu otstarbekuse kaalutlusel

väärteomenetlust. Kohtu hinnangul pidanuks KKI inspektor vundamendi ülemõõtmise järel ja

hiljemalt KeA 15.10.2018 kirjaga tutvumisel mõistma, et valmiv ehitis on tõenäoliselt mahult

suurem varasemast küünist ning ehitustegevus oleks tulnud ka selles osas peatada, mitte lasta

ennast eksitada ehitustöölise selgitusest, et ehitist rajatakse vana vundamendi mõõtmetes. Seda

isegi siis, kui KKI ei saanud eskiisi puudumise tõttu hinnata, kas taastatakse kasutusotstarbe ja

arhitektuurse lahenduse poolest küünina käsitletavat ehitist. See ei anna aga alust järelduseks, et

kaitseala valitsejana mittetegutsev asutus saanuks anda enda tegevusetusega nõusoleku uue

ehitise püstitamiseks. Sellist nõusoleku andmise võimalust kehtiv õigus ette ei näe.

Kuna KeA pole andnud nõusolekut Xxxxxx kinnistul asunud ajaloolise küüni asemele

olemasoleval kujul palkhoone (suvila) püstitamiseks, on kaebaja väited vastustaja

sõnamurdlikust käitumisest alusetud.

12. Juba 15.10.2018 kirjas nr 7-9/18/15213-2 viitas KeA sellele, et kaitse-eeskirja § 1 lg 2

alusel on Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks muu hulgas kaitsta loodusdirektiivi

elupaigatüübi liigirikkad niidud lubjavaesel mullal (6270*) ning selgitas, et küüni laiendamine

ei ole kooskõlas selle kaitse-eesmärgiga. Samuti selgitas KeA kultuuripärandi kaitse-eesmärki

(15.10.2018 kirjas, p 2). Haldusmenetluses kaebaja arvamusele ja vastuväidetele 01.03.2021

vastates on KeA samuti selgitanud ja põhjendanud vastuolu kaitse-eesmärkidega.

12.1 Vastustaja on ettekirjutuse tegemisel arvestanud, et küüni asemele eluhoonena kasutamist

võimaldava kommunikatsioonidega palkhoone püstitamine ja õueala rajamine ei ole kooskõlas

Lahemaa rahvuspargi asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega. Samuti on

vahetult ajaloolise heinaküüni ümber inventeeritud poollooduslik kooslus – Lahemaa loodusala

ja Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olev lubjavaene aruniit (6270*), mis on vastustaja

väitel palkhoone püstitamisega hävinud juba kokku u 300 m2 ulatuses (küüni ehitisealune pind

oli u 20 m2, kuid seda ala arvesse ei võetud) ning võib hoone ja õueala kasutamisel hävida

veelgi enam. Nimetatud poollooduslik kooslus on elupaiga direktiivi I lisa kohaselt Euroopa

Liidus esmatähtis elupaigatüüp, mille kaitsmisel on direktiivi art 1 p d kohaselt eriline vastutus.

Kohased õiguslikud viited LKS-le ja kaitse-eeskirjale sisalduvad ettekirjutuses (lk 2-4) ning

vaideotsuses (p 3.3.1, 3.3.2, 3.3.14, 3.3.15). Kohus ei pea vajalikuks seda korrata (HKMS § 165

lg 2).

12.2 Visuaalselt nähtub ehitustegevusest hävinud poolloodusliku koosluse ala vastustaja

10.05.2022 vastuse lisaks olevalt ortofotolt (joonis 5, lennuaeg 12.06.2020, tl 71) ja OKP

1104796 lisaks olevatelt fotodelt (tl 74 pöördel, 75). Kaebaja esitatud Q. Q arvamusest (7-

17(22)

83/2022) nähtuvalt (lk 3, p 3) on hävitatud taimestik asendunud loodusliku ristiku ja hariliku

võilillega ehk mitte lubjavaesele aruniidule iseloomuliku taimestikuga (14.07.2022 vaatlus).

See võiks Q. Q arvates taastuda alles mõne aasta möödudes, kuid mööndes, et see sõltub

kasutusintensiivsusest (lk 4, p 4). Seejuures seostab Q. Q kooslusele tekkivat positiivset mõju

niitmisega, selgitamata samas, miks niitmiseks on vajalik suvila olemasolu. Q. Q möönab

lubjavaese aruniidu pindala vähenemist ning teeb ettepaneku vajadusel likvideerida ehitise

terrassi osa. Kohtu hinnangul ei järeldu isegi kaebaja enda esitatud tõendist, et suvila ehitus

poleks kahjustanud kaitstavat looduslikku kooslust, mis pole senini taastunud. Arvestades

ehitisealuse pinna suurenemist ja suvilana (mitte küünina) kasutamise koormust ei saagi see

seal taastuda.

12.3 Kaebajal ei ole alust nõuda ebaseaduslikult püstitatud hoone säilitamist vaid põhjusel, et

ka ehitise likvideerimine võib Q. Q hinnangul poollooduslikku kooslust kahjustada. Mis

iseenesest vastab tõele, kuna iga ehitustegevus (sh lammutamine) taolises looduslikus

keskkonnas kahjustab seda. Õigusrikkumisega saavutatud õigusvastase olukorra likvideerimata

jätmist ei saa praegusel juhul nõuda tuginedes võimalikule ajutisele keskkonnale tekkivale

kahjule. KeA on vaideotsuses asjakohaselt selgitanud, et peale ehitiste tervikuna likvideerimist

ala ja niidukooslused kõigi eelduste kohaselt taastuvad ning poollooduslikule kooslusele

võimaliku kahju ärahoidmise vajadus ei kaalu antud juhul üles hoonete likvideerimisest

saadavat kasu pärandkultuurimaastiku kaitsel. Ka Tallinna Ringkonnakohus on jaganud

vastustaja hinnangut, et kui vaidlusalust hoonet koos selle juurde kuuluvate rajatistega

hakatakse kasutama pikemajaliseks elamiseks, mõjutaks see väärtuslikku niidukooslust ja

takistaks hävitatud niidukoosluse taastumist. Mida suurem on õueala ja mida intensiivsemalt

seda kasutatakse, seda suurem on eelduslik kahju niidukooslusele. Sellist õigustatud ootust, et

küüni taastamise raames saab kaebaja rajada hoone, mida saab kasutada pikemajaliseks

elamiseks, kaebajal ei ole (vt ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 22 viimane lõik).

12.4 Niisamuti on vastustaja põhjendatult osundanud, et Q. Q arvamused ei käsitle ehitiste

vastuolu kaitse-eeskirjast tuleneva pärandkultuurimaastiku kaitse-eesmärgiga ning Q. Q ei ole

kaalunud erinevate kaitse-eesmärkide omavahelist mõju ja olulisust. Seejuures nõustub kohus

ka KeA 13.10.2022 kirjas nr 1-6/22/133-19 (tl 155-156) märgituga, et Q. Q (KMH

juhtivekspert) seisukoht palkhoone arhitektuurilise sobivuse kohta (7-83/2022, lk 5, p 8 –

kokkuvõtvalt sarnaneb kaebaja suvila Altja kõrtsiga) pole käsitletav asjatundja arvamusena.

Nagu kaevatavast ettekirjutusest (lk 3, teine lõik; p 8 viimane lõik; vaideotsus p 3.3.12, 3.3.14-

3.3.15) nähtub ei hõlma kaitse-eesmärk üksnes hoone arhitektuurset lahendust, kui jätta

täielikult kõrvale asjaolu, et kaaluda võis autentsena ajaloolise küüni (vt küüni kirjeldus

15.10.2018 kirjas) taastamist, mitte ehitada Q. Q toodud võrdluses Altja kõrtsile sarnanev

suvila. Tähtsust omab eelnevale lisaks ka asutusstruktuur, mille näide lähipiirkonnast nähtub

kaebaja kaebuse lisaks 2 olevalt ortofotolt. KeA on põhjendatult leidnud, et ca 300 m kaugusel

hoonestusaladest on ehitatud elamu (suvila), mis lisaks asub Loobu jõe ehituskeeluvööndis.

Lahemaal ei ole isegi väljaspool ehituskeeluvööndit ja väljakujunenud asustust paiknevate

lagunenud üksikute küünide vm põllumajanduslike hoonete baasil uute elamisfunktsiooniga

hoonete ehitamine võimalik (13.10.2022 kiri). Näide sellest, milline näeb välja ajalooline

heinaladu on EMÜ 2019. a Lahemaa rahvuspargi kaitsekorraldusliku uuringu lõpparuandes (tl

161-163, väljavõte, foto joonis 5, tl 163), kus on toodud ka ajalooliste heinaladude kirjeldus (lk

16). Ka Xxxxxx kinnistul asunud küün sarnanes sellise heinalaoga. Küll ei sarnane ilmselgelt

heinalaole (kultuurilist väärtust omavale ehitisele) õigusvastaselt valminud suvila.

13. Kaebajal ei olnud lubatud ilma kaitseala valitseja nõusolekuta püstitada ajaloolise

(heina)küüni asemele olemuslikult uut ja teistsuguse funktsiooniga ehitist. Vastustaja on

põhjendanud, miks ei oleks palkhoone säilitamine võimalik isegi juhul, kui seda mitte käsitada

18(22)

uue ehitisena. Kohtu hinnangul ei saa pidada meelevaldseks vastustaja hinnangut, et

õiguspärase olukorra taastamine poleks ilma ehitist likvideerimata võimalik. KeA on eeltoodu

juurde jäänud ka kohtumenetluses 13.10.2022 kirjas nr 1-6/22/133-19, kus vastati kaebaja

kompromissettepanekule (tl 165).

Tallinna Ringkonnakohus on 22.06.2022 määruses märkinud, et vaidlustatud ettekirjutus ei

anna kaebajale võimalust muuta olemasolevat palkhoonet selliselt, et palkhoone vastaks

kinnistul varem asunud küünile ja täidaks selle algset funktsiooni. Ringkonnakohtu arvates, kui

olemasolevat palkhoonet peaks olema võimalik muuta selliselt, et see vastaks oma mõõtmetelt

ja funktsioonilt algsele küünile, võib palkhoone likvideerimise nõue olla ülemäärane (vt p 19).

Nagu eelnevas kohtuotsuse punktis sai märgitud, ei seisne kaitse-eesmärgiga kooskõla üksnes

hoone arhitektuurses lahenduses ning autentsele heinaküünile sarnanevat ehitist olemasolevast

suvilalt korstna eemaldamise, akendele luukide paneku jm kaebaja poolt

kompromissläbirääkimistel pakutud modifikatsioonidega teha ei anna ning see ei kõrvaldaks

vastuolu kaitse-eesmärkidega (vt KeA 13.10.2022 vastus). Kaebaja täiendav ettepanek ehitada

hoone teise korruse eenduv osa esimese korruse osas täies ulatuses kinni, ei aitaks KeA

hinnangul samuti kõrvaldada hoone vastuolu kaitse-eesmärkidega ning selline lahendus oleks

mõeldav vaid olukorras, kus tegemist oleks olemasoleva elamuga hoonestatud kinnistule (st

kinnistul asub õiguslikul alusel püstitatud elamu) abihoone püstitamisega. Seesuguse

olukorraga praegu tegemist ei ole.

Kohus jääb ka oma 30.05.2022 määruses võetud seisukoha juurde, et arvestades, et kaebaja

tegelikuks tahteks ei olnud küüni taastamine, ei pidanud halduskohtu hinnangul KeA

lammutamisettekirjutuse tegemisel kaaluma sellist lahendust (s.o palkhoone oma mõõtmetelt ja

funktsioonilt algsele küünile vastavaks muutmist), mida kaebaja pole soovinud. Samas väide, et

vastustaja poleks seadustamise võimalikkust hinnanud, ei vasta tõele (vt ettekirjutuse osa III ja

p 8 viimane lõik; 01.03.2021 KeA kiri, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine, tl 58-59).

Kuna kaebaja pole tegelikkuses soovinud küüni taastada, vaid ehitada ehituskeeluvööndisse

suvila, siis tuli KeA-l põhjendatult arvestada ka hoone elamuna kasutamisega kaasneva

kaitsealuse koosluse tallamisega. (vt KeA 13.10.2022 kiri nr 1-6/22/133-19)

Seega mõõdupärasemat meedet hoone likvideerimise asemel praegusel juhul ei olnud.

Muud objektid Xxxxxx kinnistul

14. Kohus leiab, et KeA on õigesti Xxxxxx maaüksusel asuvaid ülejäänud objekte (s.o

kanalisatsioonisüsteem, vee hoiustamise mahuti, kiik, maapinda kinnitatud horisontaalne palk

ja aluspinnasega plastiktorude abil ühendatud rajatis; vt VTO vaatluse protokolli lisa skeem 1,

tl 160) käsitanud uute ehitistena. Ka Harju Maakohus asus 10.11.2020 otsuses seisukohale, et

kaebaja poolt püstitatud muid rajatisi saab samuti vaadelda ehitistena EhS § 3 lg 1 mõttes. KeA

on arusaadavalt selgitanud, miks ei ole võimalik kaaluda nende objektide säilitamist nende

praeguses asukohas. Kaevatavas haldusaktis on käsitletud rajatiste ehitamise vastuolu

õigusaktidega. Kohus ei pea HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt vajalikuks kõiki haldusorgani

põhjendusi, mis on toodud haldusaktis ja vaideotsuses, korrata.

14.1 Kiik ja maapinda kinnitatud horisontaalne palk on käsitatavad ehitistena, kuna need on

inimtegevuse tulemusena loodud ja aluspinnaga ühendatud, millel on vabaaja veetmise

kasutamisotstarve (EhS § 3 lg 1). Täpsemalt on tegemist rajatistega (EhS § 3 lg 2 kolmas lause).

Nende rajatistena käsitamist ei välista kaebaja väited, mille kohaselt on tegemist tavapäraste

Eestimaa erinevates looduslikes paikades asuvate objektidega, need on lihtsasti teisaldatavad ja

tegemist on ajutiste objektidega. KeA pole nende rajatiste ehitamiseks nõusolekut andnud, kuigi

19(22)

see oli vajalik (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.06.2022 määrus, p 16). Ka kinnistule rajatud

kanalisatsioonisüsteem on käsitatav uue rajatisena, sõltumata sellest, kas see on kinnistule

paigaldatud ajutiselt (kaebaja väitel ajutine kogumismahuti) ja kas see on lihtsasti teisaldatav.

Ühtlasi on Tallinna Ringkonnakohus eelviidatud määruses nõustunud KeA-ga, et fotomaterjal

kinnitab kanalisatsioonisüsteemi olemasolu (vt p 13). Kuna asjade ladustamiseks mõeldud

puidust aluse puhul ei ole vaidlust, et platvorm on paigutatud maapinda paigaldatud plasttorudele,

on puidust alus kohtkindlalt maapinnaga ühendatud ja vastab samuti rajatise eeldustele (vt ka

ringkonnakohtu määruse, p 17). Kaebaja pole esitanud uusi väiteid ja tõendeid, mis eeltoodud

järeldused ümber lükkaks.

14.2 Kontrollaktist nähtuvalt paiknes kinnistul ka vee hoiustamise mahuti. Kaebaja aga väidab, et

kinnistul asus varasemast ajast samas kohas loomade jootmiseks ette nähtud kaev, millele

paigutati ohutuse eesmärgil peale kaas. Ettekirjutusest nähtuvalt KeA-l puuduvad andmed, et

selles asukohas oleks olnud veevõtukoht ning kaevu olemasolu ei kajasta ka EHR-i andmed.

Seejuures on KeA viinud maaüksusel läbi poolloodulike koosluste inventuuri 24.07.2011 ning

enne 15.10.2018 kirja koostamist paikvaatluse 19.09.2018, mille käigus pole ühtegi vana kaevu

kinnistul tuvastatud. Vastustaja on uue veemahuti olemasolu kinnistul tõendanud nii

13.09.2019 OKP-ga nr 1091098 (fotod 2 ja 14), 06.04.2021 OKP-ga nr 1104796 (foto 5) ja

04.10.2019 sündmuskoha vaatluse protokolliga (SVP) nr 940019001000 (fotod 2 ja 14). Ka on

veemahuti olemasolu kinnistul tuvastatud Harju Maakohtu 10.11.2020 otsusega väärteoasjas nr

4-20-3532. Eelviidatud fotolt 14 nähtub, et paigaldatud pole väidetavalt olemas olnud kaevule

üksnes kaant, vaid maapinda on paigaldatud ka sama OKP lisaks oleval fotol 18 nähtav truup

(tl 157 pöördel).

Seega kaebaja ema (C. C) e-kirjad (samas kohas oli kaev) ei tõenda, et taastatud oleks vana

kaevu. Isegi kui kaev antud kohas kunagi asus, polnud see kaevuna säilinud ning uus veemahuti

on käsitatav uue rajatisena. Kaebaja on lisaks esitanud kohtule Q. Q 26.09.2022 e-kirja (tl 113),

milles viimane selgitab, et 14.07.2022 teostatud Xxxxxx kinnistu kontrollvaatlustel veemahutit

ei tuvastatud. Eelnev ei kinnita aga mingil moel seda, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemise

seisuga kinnistul konkreetses kohas maa sisse paigutatud veemahutit ei asunud. Kui see ka on

tänaseks eemaldatud, ei muuda see ettekirjutust selles osas õigusvastaseks, kuna kohus hindab

haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause).

Uue rajatise, kaasa arvatud ajutise, ehitamiseks ehituskeeluvööndis puudus kaebajal KeA

nõusolek.

14.3 Arvestades eeltoodut nõudis KeA kaebajalt õiguspäraselt kanalisatsioonisüsteemi, vee

hoiustamise mahuti, kiige, maapinda kinnitatud horisontaalse palgi ja aluspinnasega

plastiktorude abil ühendatud rajatise likvideerimist.

Puidust värav Lahemaa rahvuspark 97 kinnistul

15. KeA on õigesti välja toonud, millisel alusel saab nõuda kaebajalt, kes pole Lahemaa

rahvuspark 97 kinnistu omanik, Xxxxx sihtkaitsevööndis paikneva puidust värava

likvideerimist. KeA on arusaadavalt põhjendanud, miks see on vajalik (ettekirjutuse lk 3-4).

Kohus ei korda HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt kõiki haldusorgani põhjendusi.

Kaebajal puudus KeA nõusolek rajatise ehitamiseks; tegemist on uue ehitisega;

sihtkaitsevööndis on uute ehitiste püstitamine keelatud; tegemist ei ole rajatisega, mis oleks

vajalik kaitseala tarbeks või kinnistu tarbeks, millel see asub. RMK on KeA-le teatanud, et

värav on püstitatud RMK-ga kooskõlastamata ning värava likvideerimine on hädavajalik, kuna

see takistab vaba liikumist ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule

kooslusele (vt RMK 03.01.2022 kiri nr 3-1.1/2021/7329, tl 68). Kaebaja esindaja kohtuistungil

20(22)

esitatud paljasõnaline väide, et nõusoleku andis piirkonna metsaülem suuliselt, ei oma eeltoodu

tõttu tähtsust.

Eeltooduga on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus 20.06.2022 määruses käesolevas asjas,

kuid on leidnud, et tuleks täiendavalt hinnata, kas tegemist võib olla juba varasemalt

vaidlusaluses kohas asunud värava rekonstrueerimisega (p 18). Halduskohtu hinnangul, isegi

kui vaidlusaluses kohas asus juba varem lagunenud värav (mis liikumist ei takistanud), ei olnud

kaebajal lubatud võõral maal ilma maaomaniku nõusolekuta väravat rekonstrueerida ning

rekonstrueerimisele poleks KeA esindaja kohtuistungil öeldu kohaselt samuti nõusolekut antud.

Samal põhjusel - et vältida juurdepääsu takistamist ning kaitseala või kinnistu tarbeks ehitise

rekonstrueerimise vajaduse puudumise tõttu. Kaebaja ema kirjad mälestustega minevikust, ei

oma eelnevast tulenevalt tähtsust. Kuna värav on rajatud või rekonstrueeritud ilma RMK

nõusolekuta, RMK peab selle likvideerimist hädavajalikuks ning värav takistab vaba liikumist

ja ligipääsu hooldust vajavale Loobu jõe äärsele poollooduslikule kooslusele, võis vastustaja

nõuda kaebajalt värava likvideerimist. Kuna värava on õigusvastaselt rajanud kaebaja, mitte

RMK, siis on tulenevalt KorS § 15 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 kaebajal tagajärgede kõrvaldamise

kohustus. Ettekirjutuse õiguspärasuse seisukohast ei oma seega ka tähtsust, kas kinnistu omanik

saaks enda maale teise isiku poolt ebaseaduslikult rajatud värava ise likvideerida.

Ettekirjutuse proportsionaalsus ja muud etteheited

16. Reeglina ei piisa lammutusettekirjutuse tegemiseks üksnes ehitise formaalsest

õigusvastasusest, vaid tuvastada tuleb ka ehitise materiaalne õigusvastasus (vt nt Riigikohtu

26.11.2002 otsus nr 3-3-1-64-02, p 15). Praegusel juhul ei ole ettekirjutuses loetletud ehitiste

puhul tegemist kaitse-eeskirja § 23 lg-tes 4 ja 5 või § 16 lg 1 p-s 3 nimetatud ehitistega. Eelpool

on tuvastamist leidnud, et kõik ehitised on püstitatud ilma kaitseala valitseja (KeA) nõusolekuta

ja need on vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Vastustaja on hinnanud, kas

rikkumist ja ohtu oleks võimalik kõrvaldada isikut vähem koormaval viisil. Siiski on vastustaja

leidnud ja ka kaebajale enne ettekirjutuse tegemist põhjendanud (vt 01.03.2021 kiri nr 7-

28/21/4436), et ehitiste tagantjärele seadustamine pole võimalik. Kaebaja ei saa nõuda, et

haldusorgan rikuks tema kasuks õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Avalik huvi kaalub üles

kaebaja erahuvi ebaseaduslikult püstitatud ja kaitse-eesmärkidega vastuolus olevate ehitiste

säilitamiseks. Lammutusettekirjutus pole alust pidada ebaproportsionaalseks.

17. Ühtlasi ei saa nõustuda kaebajaga, et ettekirjutus on õigusvastane ainuüksi vastustaja poolt

haldusmenetluse reeglite rikkumise tõttu. KeA on vaideotsuses vastanud kaebaja etteheidetele

seonduvalt haldusmenetluse reeglite rikkumisega (vt vaideotsuse p 3.2) ja täiendavalt esitanud

sellekohaseid selgitusi ka 24.10.2022 vastuses kaebusele (vt p 3.1). Kohus nõustub vastustaja

põhjendustega vastavas osas ning leiab, et võimalikud menetluslikud puudused ei mõjutanud

antud juhul menetluse tulemust, st haldusmenetlus oleks siiski lõppenud kaebajale

lammutusettekirjutuse tegemisega (HMS § 58). Vastustaja on selgitanud, et kõik asja

otsustamiseks olulised asjaolud (sh asjaolud, mis tingivad palkhoone vastuolu kaitseala

asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri kaitse-eesmärkidega) on käsitletud KeA 01.03.2021 kirjas

nr 7-28/21/4436 – kaebaja sai esitada nende kohta omapoolsed vastuväited 08.04.2021 vastuses

ja vastustaja on kaebaja vastuväidetele ettekirjutuses vastanud (st ärakuulamisõigus oli

kaebajale nõuetekohaselt tagatud).

Vastustajale olid ettekirjutuse tegemisel teada

haldusmenetluse käigus kaebaja poolt esitatud tõendid, sh olid kõik kaebaja nimetatud

dokumendid vastustaja kinnitusel alates 08.04.2021 haldusmenetluse toimiku osaks. Vastustajal

ei ole kohustust otsustamisel võtta arvesse selliseid tõendeid, millel ei ole asjas tähtsust.

Ettekirjutuses ja vaideotsuses on piisavalt põhjendatud, millised dokumendid ei oma asja

otsustamisel tähtsust ja on jäetud arvestamata. Kaebaja on saanud kasutada nii vaide- kui

kaebeõigust.

21(22)

Vaideotsus

18. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vaideotsus on õigusvastane, kuna selles on esitatud väiteid,

millele ettekirjutuses ei tuginetud ja viidatud tõenditele, mida toimikus ei ole. Kaebuses ei ole

märgitud, kuidas rikub vaideotsus kaebaja subjektiivseid õigusi ettekirjutusest eraldiseisvalt

(HKMS § 45 lg 4). Vaideotsuses on vastatud vaides esitatud etteheidetele, millest tulenevalt on

vaideotsuse põhjendus põhjalikum kui ettekirjutuses. Vaideotsuse lisadeks on vaide suulise

arutelu protokoll ning Maa-ameti geoportaali väljavõtted Xxxxxx kinnistust ja kinnistul varem

paiknenud küüni fotod. Vastustaja on õigesti selgitanud, et nimetatud väljavõtete ja fotode näol

on tegemist vaid täiendava illustreeriva materjaliga (lisaks OKP-dele ja SVP-le). Nendega

soovis vastustaja täiendavalt tõendada oma seisukohta, et olemasolev palkhoone erineb mahult

ja välimuselt oluliselt kinnistul varasemalt paiknenud küünist. Tegemist ei ole seejuures selliste

tõenditega, mis said kaebajale tulla üllatusena ja millega tõendatavatest asjaoludest ta

haldusmenetluse vältel teadlik ei olnud (s.o sisuliselt kinnistul asunud küüni ja selle asemele

püstitatud palkhoone välisilme). Kaebaja viide HMS §-s 83 sätestatud põhimõtete vastu

eksimise kohta on asjakohatu, kuna viidatud säte ei keela haldusorganil vaideotsuse tegemisel

oma seisukohti täiendavalt põhistada ja tõendada (vt ka HMS § 6 – uurimispõhimõte).

19. Kuna vaidlustatud ettekirjutus on täies ulatuses õiguspärane ning ka vaideotsuse

tühistamiseks alus puudub, tuleb kaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulud

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda. Vastustaja pole

menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud ning vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

22(22)