2-21-16141/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margit Vutt, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 6. veebruar 2023

Tsiviilasja number

2-21-16141

Tsiviilasi

OSAÜHINGU REVAL-OIL hagi OÜ Varnelia

vastu võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7065 eurot 6 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 7. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU REVAL-OIL apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. jaanuar 2023

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OSAÜHING REVAL-OIL

(registrikood

10363040),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Mihkel Gaver

Vastustaja (kostja): OÜ Varnelia (registrikood

11201492),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat

Kristjan Aava

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

OSAÜHINGU

REVAL-OIL

apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 7. septembri 2022. a

otsus.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada OSAÜHINGU REVAL-OIL hagi OÜ

Varnelia vastu.

Mõista OÜ-lt Varnelia OSAÜHINGU REVAL-

OIL kasuks välja 7065 eurot 6 senti.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

OÜ Varnelia kanda.

5. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OSAÜHING REVAL-OIL (hageja) esitas 14. oktoobril 2021 hagi OÜ Varnelia (kostja) vastu

võlgnevuse 7065 euro 6 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

8. aprillil 2014 laenulepingu, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu 68 000 eurot, mis kanti

kostja arveldusarvele 9. augustil 2014. Lepingu p-i 1.3. kohaselt oli laenu tagastamise tähtaeg

8. oktoober 2015. Lepingut pikendati kahel korral: 20. jaanuaril 2015 ja 27. novembril 2015

ning laen tuli tagastada 8. oktoobril 2016. Kostja tasus laenu 68 000 eurot 29. detsembril 2016.

Lepingu p-i 1.4. järgi oli kostja kohustatud tasuma intressi 6% aastas, mis laenu tasumise

hetkeks oli 7065 eurot 6 senti. Hageja esitas 2. oktoobril 2020 kostjale intresside tasumise arve

nr M00004. Kostja kinnitas 26. veebruaril 2021, et tal on hageja ees võlgnevus summas 7065

eurot 6 senti. Hageja esitas 21. septembril 2021 kostjale kohustuse täitmise nõude, milles tegi

ettepaneku tasuda võlgnevus hiljemalt 4. oktoobril 2021 või esitada samaks kuupäevaks

maksegraafiku avaldus. Kostja võlgnevust ei tasunud ega esitanud maksegraafikut. Kuivõrd

kostja ei ole tasunud lepingu p-s 1.4 sätestatud intressi, siis on ta rikkunud lepingust tulenevat

raha tasumise kohustust.

Kostja raamatupidaja kinnitas saldokinnituses 26. veebruaril 2021 kostja võlgnevust hagejale

7065 eurot 6 senti. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30

mõttes. Hagejale teadaolevalt tegi kostja raamatupidaja kõiki tehinguid kostja eest ja isegi, kui

ta ületas lepinguga antud volitusi, siis ei kehti selline sisesuhtest tulenev piirang hageja suhtes.

Hageja nõue ei ole aegunud, kuna aegumine katkes vähemalt 21. oktoobril 2019 ja 2. oktoobril

2020. Kostja tasus põhinõude 29. detsembril 2016, seega sai aegumine katkeda 21. oktoobril

2019, sest nõude tunnustamise hetkeks ei olnud põhinõude tasumisest möödunud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1 tulenev aegumistähtaeg. Hageja ja kostja

vaheline tavapärane suhtlus on olnud selline, et kokkulepped tehti suuliselt. Enne hageja töötaja

Jaan Soometsa 21. oktoobril 2019 edastatud e-kirja on kostja seaduslik esindaja Kalmer Kõivik

suuliselt hageja nõuet tunnustanud. Kostja on käitunud vastuoluliselt, lubades pidevalt

võlgnevuse tasuda, kuid ei teinud seda. Seega on kostja käitunud vastuolus hea usu

põhimõttega, mistõttu ei või kostja aegumise vastuväitele tugineda.

Hageja ei ole nõudest loobunud ega näidanud seda ka oma käitumisega.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata. Pooled leppisid

kokku laenu tagastamises 8. oktoobriks 2015, mistõttu aegusid kõik nõuded kõnealusest

lepingust 8. oktoobril 2018. Võttes arvesse, et laenu põhiosa on tagastatud hagejale

29. detsembril 2016, on isegi aegumise katkemise puhul (s.o põhiosa tasumise tulemusel)

intresside nõue aegunud 29. detsembril 2019.

Kostja ei nõustu hagejaga, et aegumine on katkenud või on kostja aegumise vastuväitest

loobunud. Kostja ostab raamatupidamisteenust sisse ning käsunduslepingu alusel tegutsev

raamatupidamise büroo ning selles töötav raamatupidaja ei saa sõlmida kostja nimel lepinguid

või teha kostja nimel tehinguid. Saldoteatis on raamatupidamisdokument ega oma võlga

tunnistavat toimet VÕS § 30 lg 1 mõistes. Saldoväljavõtte allkirjastamisega oli raamatupidaja

tahe suunatud kooskõlas raamatupidamise lepingu ning raamatupidamise seaduse (RPS) § 15

lg-s 3 sätestatuga ainult kostja varade ja kohustuste inventeerimisele, mitte tehingulisele nõude

tunnustamisele või aegumise vastuväitest loobumisele.

Kostja on hageja käitumist alates laenu tagastamisest tõlgendanud selliselt, et hageja on

loobunud intressinõudest. 27. novembril 2015 leppisid pooled kokku 8. aprilli 2014

laenulepingu pikendamises ning asjaolus, et hageja väljastab intressiarve maksetähtajaga

15. jaanuar 2016. Kokkulepitud arvet hageja kostjale esitanud ei ole ning vaidlusalust

intressiarvet ei ole kajastatud ka hageja poolt esitatud saldoväljavõtetes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 7. septembri 2022. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1855 eurot.

Hageja on esitanud kostja vastu laenulepingust tuleneva intressi tasumise nõude

võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 alusel, mis näeb ette, et majandus- või kutsetegevuses antud

laenult tuleb maksta intressi.

Vaidlust ei ole selles, et poolte vahel sõlmiti 8. aprillil 2014 laenuleping (tl 4), mille alusel sai

kostja hagejalt laenu 68 000 eurot ning kohustus laenu tagastama 8. oktoobril 2015.

Laenulepingut pikendati kahel korral, s.o 20. jaanuaril 2015 (tl 5) ja 27. novembril 2015 (tl 5

pöördel) ning lõplikuks laenu tagasimakse tähtajaks oli 8. oktoober 2016. Kostja tagastas

hagejale laenu 29. detsembril 2016 (tl 7). Hageja esitas 2. oktoobril 2020 kostjale intressi

tasumise arve (tl 8) summas 7065 eurot 6 senti maksetähtajaga 1. november 2020. Kostja

raamatupidaja allkirjastas 26. veebruaril 2021 hageja raamatupidaja poolt koostatud

saldokinnituse (tl 9) võlgnevuse 7065 euro 6 sendi osas.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147

lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates

ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. VÕS § 82

lg 2 näeb ette, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav

lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene,

et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.

Laenulepingust ja selle pikendamistest nähtuvalt tuli laen tagastada hiljemalt 8. oktoobril 2016

ning samaks kuupäevaks tuli tasuda ka intress. Seega algas aegumistähtaeg TsÜS § 147 lg 1

järgi intressi nõude sissenõutavaks muutumisega 8. oktoobril 2016. Kostja tagastas laenu

29. detsembril 2016 ning hageja esitas kostjale intressiarve 2. oktoobril 2020, mida kostja

tasunud ei ole.

Hageja on seisukohal, et aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1 järgi 21. oktoobril 2019 ning 2.

oktoobril 2020, mil kostja on nõuet tunnustanud ning isegi kui see ei katkenud, siis on kostja

26. veebruaril 2021 allkirjastatud võlatunnistusega aegumise vastuväitest loobunud.

TsÜS § 158 lg-te 1–2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises

tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle

sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (TsÜS § 68), millest järeldub

sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada. Seega katkestab aegumise esmalt nõude

tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (Riigikohtu

1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele

hõlmab TsÜS § 158 lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik

väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust.

Võlgniku

ühepoolne

mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise TsÜS § 158 järgi (vt Riigikohtu

3. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1).

Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase

tahteavaldusega (TsÜS § 67 ), vaid muu käitumise või teoga, toob TsÜS § 158 järgi aegumise

katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba

kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele. Õigustatud

ja kohustatud isiku vahelises suhtes ei saaks aegumise peatumise tuua kaasa kolmanda isiku

faktiline tegu, ilma et sellel kolmandal isikul oleks olnud kohustatud isiku esindamise õigust.

TsÜS § 115 järgi saab esindaja vahendusel teha üksnes tehinguid, mitte faktilisi toiminguid

(Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16).

Kohtule esitatud Jaan Soometsa 21. oktoobri 2019. a e-kiri ja sellele lisatud raamatupidamise

väljavõte (tl 26–27) ei tõenda kostja poolt intressinõude tunnustamist, kuivõrd kirja sisust ja

manusena lisatud debitoorsete arvete aruandest ei nähtu seost poolte vahel sõlmitud

laenulepingu ega selle alusel esitatud intressinõudega. Samuti ei tõenda 2. oktoobri 2020. a

e-kiri (tl 28) ja sellega edastatud intressiarve kostja poolt nõude tunnustamist. Kui tunnustatakse

juba aegunud nõuet, ei saa aegumine TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda ega uuesti alata, st katkeda

saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu 18. detsembri

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24; 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-169-15, p 10). Seega ei katkenud aegumine hageja viidatud kuupäevadel, s.o

21. oktoobril 2019 ja 2. oktoobril 2020.

Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja raamatupidaja allkirjastatud saldokinnitust saab

õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena TsÜS § 158 mõistes. VÕS § 30 lg 1 sätestab, et

leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus

või

millega

tunnistatakse

kohustuse

olemasolu,

on

võlatunnistus.

Konstitutiivse

võlatunnistusega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse

kohustusega, samas deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga.

Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja poolte

tahet kokku leppida konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama hageja.

Kohtupraktika kohaselt võib äriühingu väljastatud saldokinnitus sisaldada võlatunnistust

(Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796, p 13) või olla käsitatav muu

toiminguna, millega võlgnik oma nõuet võlausaldaja ees TsÜS § 158 mõttes tunnustab. Asja

materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud 2. oktoobril 2020 kostjale laenulepingu intresside

2014–2015 eest arve (tl 8) summas 7065 eurot 6 senti. Hageja raamatupidaja on väljastanud

kostjale saldokinnituse hagejale intressivõlgnevuse kohta ning kostja raamatupidaja on selle

allkirjastanud 26. veebruaril 2021 (tl 9). Seega tuleb hinnata, kas kostja raamatupidajal oli oma

tööülesannete täitmise raames selline esindusõigus (TsÜS § 115) ja sellises ulatuses (TsÜS

§ 120), mis võimaldas tema väljastatud saldokinnitust pidada kostja nimel tehtud

tahteavalduseks, millega on kostja oma nõuet hageja eest TsÜS § 158 lg 2 mõistes tunnustanud.

RPS § 15 lg 3 kohaselt inventeeritakse aastaaruande koostamiseks raamatupidamiskohustuslase

varade ja kohustuste saldo. RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise aastaaruande eesmärk

õigesti ja õiglaselt kajastada raamatupidamiskohustuslase finantsseisundit, majandustulemust

ja rahavoogusid. Seega reguleerivad raamatupidamise seaduse sätted aastaaruande koostamise

toiminguid ja neist ei tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleksid õiguslikud

tagajärjed. Saldoteatise eesmärgiks on teha kindlaks varade ja kohustuste saldo ja see on vajalik,

et tagada õige aastaaruande koostamine. Seega asjaolu, kas saldokinnitust saab lugeda

võlatunnistuseks, millega nõuet tunnustatakse, sõltub eeskätt sellest, kas saldokinnituse

väljastajal oli niisuguste õiguslike tagajärgedega toimingu tegemiseks vajalik esindusõigus.

Esindatav saab volituse anda nii otsese, kui ka kaudse tahteavaldusega (TsÜS § 118 lg 1, § 68

lg-d 2 ja 3). Lisaks võib esindusõigus olla tuletatav TsÜS § 118 lg 2 esimesest alternatiivist (nn

talumisvolitus) või TsÜS § 118 lg 2 teisest alternatiivist (nn näivusvolitus).

Kohtule esitatud raamatupidamisteenuse osutamise lepingu (tl 21) p-i 1 kohaselt oli

raamatupidaja ülesanneteks raamatupidamisteenuste ja muude teenuste, milleks oli

konsultatsioon finantsalastes, raamatupidamise ja sisekontrollialastes küsimustes ja

finantsanalüüsid, osutamine. Kersti Kilk on kirjalikes ütlustes (tl 67) hageja küsimustele

vastates selgitanud, et intressivõlg oli raamatupidamisandmete kohaselt seisuga 31. detsember

2015, mis nähtub ka kostja raamatupidamisprogrammist (tl 36 pöördel). Raamatupidaja on

selgitanud, et tegeleb raamatupidamisandmete võrdlemisega ja allkirjastab saldokinnitusi ning

nendeks eraldi volitust ei anta, aga üldjuhul toimub enne kinnitamist suhtlus juhatuse liikmega.

Kuigi K. Kilgi ütlustest nähtuvalt tal vaidlusaluse saldokinnituse allkirjastamiseks eraldi

volitust ei olnud ning väidetavalt küsis ta suuliselt juhatuse liikmelt K. Kõivikult saldo kinnitust

ning juhatuse liikmel ei olnud vastuväiteid, ei tähenda see veel seda, et ta sai juhatuse liikmelt

volitused avaldada tahet võlga tunnustada. Samuti ei nähtu Jaan Soometsa kirjalikest ütlustest

(tl 64), et kostja oleks intressinõuet tunnustanud. J. Soomets üksnes eeldab, et raamatupidaja

kontrollis saldosid ja kooskõlastas allkirjastamise kostja juhatuse liikmega. Asjaolu, et kostja

ei eita võlgnevuse olemasolu, ei tähenda veel seda, et ta nõuet tunnustab.

Raamatupidaja ütlustest nähtuvalt kontrollis ta raamatupidamise andmeid, korrigeeris neid ning

allkirjastas saldokinnitusi, kuid ütlustest ja asja materjalidest ei nähtu, et tema tahe oli suunatud

tehingulise tahteavalduse andmisele. Seega saab järeldada, et raamatupidajal oli õigus teha vaid

neid toiminguid, mis olid vajalikud raamatupidamisaruannete kontrollimiseks (sh varade ja

kohustuste inventeerimiseks) ja koostamiseks. Tõendeid, millest nähtuks, et kostja juhatuse

liige oleks raamatupidajale andnud volituse, millega kaasneb rahalise kohustuse kinnitamine,

millega soovitakse tunnustada aastaid tasumata nõuet, esitatud ei ole. Samuti ei nähtu, et kostja

oleks raamatupidaja tegevuse hilisemalt heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja allkirjastatud

saldokinnitust ei saa käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena VÕS § 30 mõistes, millega kostja

oleks tunnustanud võlgnevust hageja ees TsÜS § 158 lg 2 tähenduses.

Kuigi nõude tunnustamine on võimalik ka käitumisega ning erandina võib kõne alla tulla isegi

vaikimine, on siiski oluline, et võlgnik peab oma käitumisega teadmise võlast selgelt esile

tooma. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, millest saaks järeldada kostja sellist käitumist.

Hageja väiteid, justkui sõlmisid pooled kokkuleppeid üksnes suuliselt ning hageja küsis kostjalt

iga kolme kuu tagant intressivõla tasumise kohta, on paljasõnalised ja ei ole kooskõlas asja

materjalidega, sest nii laenuleping, kui ka mõlemad lepingu pikendamised on sõlmitud

kirjalikus vormis. 27. novembri 2015 lepingu pikendamise kokkuleppes on pooled kokku

leppinud, et hageja esitab kostjale intressiarve maksetähtajaga 15. jaanuar 2016. Hageja on

esitanud kostjale intressiarve alles 2. oktoobril 2020.

Hageja väitel on kostja käitunud vastuolus hea usu põhimõttega, lubades pidevalt võlgnevuse

täita, kuid ei teinud seda, mistõttu ei või kostja üldse aegumise vastuväitele tugineda. VÕS § 6

lg 1 ja TsÜS § 138 kohaselt kohustuvad võlausaldaja ja võlgnik käituma heas usus, s.t teostama

oma õigusi ja täitma kohustusi heauskselt. Praegusel juhul on tegemist majandus- ja

kutsetegevuses tegutsevate äriühingutega, kellelt võib eeldada kõrgemat hoolsusstandardit

kokkulepete sõlmimisel ja kohustuste täitmisel. Samas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et kostja on andnud lubadusi võlg tasuda. Ka hageja ei ole lepinguliste

kohustuste täitmist nõudes olnud piisavalt hoolas ning hoolimata sellest, et kostja ei ole oma

kohustust täitnud, ei tähenda see veel seda, et tema käitumine oleks hea usu põhimõttega

vastuolus, mis võtaks temalt õiguse tugineda aegumisele.

Vaidlust ei ole, et kostja tagastas laenu 29. detsembril 2016. Seega katkes aegumine ja algas

uuesti 30. detsembril 2016. Hagi esitati 14. oktoobril 2021. Seega oli nõue hagi esitamise ajaks

aegunud ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või

alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hageja nõue aegunud. Vastavalt TsÜS § 158 lg-le 1 katkes

nõude aegumine ja algas uuesti 21. oktoobril 2019. Võlgnevust on nõutud pidevalt ning kostja

on lubanud intressivõlgnevuse tasuda. Eeltoodut kinnitavad lisaks 21. oktoobri 2019 ja 2.

oktoobri 2020 e-kirjadele ka J. Soometsa kirjalikud ütlused, kes on hageja volitatud isik teatud

tegevustes (finantsid, kauba hange, laod, transport), J. Soomets kinnitas, et on teadlik hagi

esemest olevast võlgnevusest, kuivõrd ta on pooltevahelise laenulepingu jm kokkulepped ise

koostanud ning kostja juhatuse liikme K. Kõivikuga kooskõlastanud. Küsimusele, kas kostja

on isikule teadaolevalt vaidlusalust intressivõlga järjepidevalt tunnistanud, vastas J. Soomets

jaatavalt. K. Kõivik pole intressivõlga varasemalt ka kunagi eitanud. Enne J. Soometsa

21. oktoobril 2019 edastatud e-kirja on K. Kõivik suuliselt hageja nõuet tunnustanud. Nõude

pidevat tunnustamist on kinnitanud ka Kersti Kilk, kes on kostja endine raamatupidaja. K. Kilk

märkis oma kirjalikes ütlustes, et intressivõlg oli raamatupidamisandmete kohaselt juba seisuga

31. detsember 2015 ja juhatuse liige ei eitanud võlgnevust. K. Kilk kinnitas, et temale ei öeldud

kordagi, et ta peaks selle võlgnevuse osas raamatupidamisandmeid korrigeerima.

Kostja on vaidlusalust nõuet tunnustanud ka seeläbi, et on seda alates 2015. aastast oma

majandusaasta aruannetes (bilansis) pidevalt üleval hoidnud ning kohustusena kuvanud.

Samuti on aegumine katkenud 2. oktoobril 2020, mil kostja on vaidlusalust nõuet tunnustanud.

Kostja allkirjastatud saldoteatise puhul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega VÕS § 30

mõttes. Sealjuures ei pea saldokinnitust allkirjastama juhatuse liige, et see oleks käsitatav

võlatunnistusena (Riigikohtu 16. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-04, p-d 5, 20).

Kuivõrd saldokinnituse puhul on tegemist võlatunnistusega, siis allkirjastatud saldokinnituse

väljastamisega on kostja aegumise vastuväitest loobunud (Riigikohtu 18. detsembri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13).

Kostja raamatupidajal oli õigus (volitus) saldokinnitus allkirjastada. Kostja raamatupidaja tegi

kõiki tehinguid (sh andis vaidlusaluse võlatunnistuse) kostja nimel ja volitusel ning isegi kui ta

ületas tema ja kostja vahel sõlmitud lepinguga antud volitusi, siis selline sisesuhtest tulenev

piirang ei kehti hageja suhtes. Esindamisel tekkiva sise- ja välissuhte puhul on vastavad suhted

õiguslikult teineteisest sõltumatud. Kostja juhatuse liige K. Kõivik on saldokinnituse

allkirjastamise heaks kiitnud. Kostja raamatupidaja kinnituse kohaselt küsis ta enne selle

allkirjastamist kostja juhatuse liikmelt selle kinnitamiseks luba ning juhatuse liikmel polnud

vastuväiteid. Kostja talus sellist raamatupidaja tegevust (võlatunnistuse andmist) ning isegi kui

kostja polnud võlatunnistuse andmisest teadlik, oleks kostja pidanud vähemasti järeldama, et

tema raamatupidaja tegutseb võlatunnistuse andmisel kostja esindajana.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja väited suuliste kokkulepete ning kostjalt iga kolme

kuu tagant intressivõla tasumise nõudmise kohta on paljasõnalised. Intressivõla tasumise pidev

nõudmine on tõendatud J. Soometsa ütlustega. Suuliste kokkulepete olemasolu ei muuda

paljasõnaliseks üksnes see, et leping oli sõlmitud kirjalikus vormis.

Nõude aegumisele tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kui kostja käitub võlasuhtes

vastuoluliselt, näiteks lubab pidevalt võlgnevuse täita, kuid ei tee seda, käitub kostja vastuolus

hea usu põhimõttega.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus on põhjalikult käsitlenud vaidluse põhieset, aegumist, ning objektiivselt hinnanud

kõiki hageja poolt esitatud tõendeid. Hageja käsitleb nõude aegumist valesti. Aegumine ei

lõpeta nõuet, kuid annab aluse selle täitmisest keeldumiseks, mistõttu oleks ebaõige lugeda

aegunud nõude saldeerimist raamatupidamises võla tunnistamiseks tehingulises mõttes.

Eeldused TsÜS § 158 lg 1 kohaldamiseks puuduvad. Kostja ei ole väljendanud tahet aegunud

intressinõuet tunnustada ning selliseid tõendeid ei ole hageja ka esitanud. Ühestki e-kirjast

kostjalt hagejale ei nähtu vastavasisulist tahteavaldust. Hageja väide, et nõuet on tunnustatud

aastaaruandes, on alusetu, sest tegemist ei ole kostjalt hagejale suunatud tahteavaldusega.

Kostja sai hageja käitumisest aru, et hageja on intressinõudest loobunud. Võttes arvesse, et

hageja ei väljastanud kostjale 27. novembril 2015 kokku lepitud intressiarvet ning ei ole

esitanud intressinõuet pikema aja jooksul, tõlgendas kostja hageja käitumist nõudest

loobumisena TsÜS § 68 lg 3 mõistes, ehk kaudse tahteavaldusena, mida TsÜS §-s 72 sisalduva

piirangu tõttu ei saa hageja enam tagasi võtta.

Saldoteatis on raamatupidamisdokument, mitte võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes.

Kostja ei ole käitunud hea usu põhimõttega vastuolus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldab hagi, mõistab kostjalt hageja kasuks välja 7065 eurot 6 senti ning muudab

menetluskulude jaotust. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.

7. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust tulenevat intressi VÕS § 397 lg 1 alusel.

Ringkonnakohtus ei vaidlustata maakohtu poolt tuvastatut, et hageja ja kostja sõlmisid 8. aprillil

2014 laenulepingu, millega kostja sai hagejalt laenu 68 000 eurot ning kohustus laenu tagastama

8. oktoobril 2015. Laenulepingu järgne intress oli 6% aastas.

Laenulepingut pikendati 20. jaanuaril 2015 ja 27. novembril 2015, laenu tagasimakse tähtajaks

määrati 8. oktoober 2016. Kostja tagastas hagejale laenu 29. detsembril 2016. Hageja esitas

2. oktoobril 2020 kostjale intressi tasumise arve summas 7065 eurot 6 senti maksetähtajaga

1. november 2020. Kostja raamatupidaja allkirjastas 26. veebruaril 2021 hageja raamatupidaja

poolt koostatud saldokinnituse võlgnevuse 7065 euro 6 sendi osas.

Laenulepingust ja selle 27. novembri 2015 pikendamisest nähtuvalt tuli laen tagastada hiljemalt

8. oktoobril 2016 ning ka selleks ajaks kogunenud intress 4080 eurot tuli tasuda hiljemalt

8. oktoobril 2016.

Maakohus on õigesti leidnud, et TsÜS § 147 lg 1 järgi algas intressi nõude aegumine laenu

sissenõutavaks muutumisega 8. oktoobril 2016 (TsÜS § 144). Kostja tagastas laenu

29. detsembril 2016. Seega pidi ringkonnakohtu hinnangul intressinõude aegumine katkema

TsÜS § 158 lg 2 järgi (võlgnevuse osaline tasumisega) ning algama uuesti 30. detsembril 2016.

Pooled leppisid 27. novembril 2015 lisaks kokku, et laenuperioodi 8. aprill 2014 kuni

8. oktoober 2015 eest tasub kostja intresse 6120 eurot ning hageja väljastab „vastavasisulise

intressiarve“ maksetähtajaga 15.01.2016“ (tl 5 pöördel).

Hageja esitas kostjale intressiarve 7065 eurot 6 senti 2. oktoobril 2020.

8. TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kostja tugines oma vastuväidetes hageja nõudele

menetluses sellele, et hageja on intressinõudest loobunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei

ole oma väiteid tõendanud.

Pooled leppisid 27. novembril 2015 kokku, et hageja väljastab „vastavasisulise intressiarve

maksetähtajaga 15. jaanuar 2016 (tl 5 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et just sellise

täitmiskuupäevaga arve esitamata jätmine ei tähenda nõudest loobumist.

Nõudest loobumine tegevusetusega hõlmab reeglina juhte, kus võlgnikul on hea usu

põhimõttest tulenevalt alus eeldada, et võlausaldaja tema vastu enam nõuet ei esita (nn

võlasuhtes vastuolulise käitumise keeld, vt Riigikohtu 22. detsembri 2021 otsus tsiviilasjas nr

2-20-331, p 13.1). Selle kindlakstegemiseks tuleb hinnata pooltevahelist suhet. Kostja ei

vaidlustanud, et ta on kätte saanud hageja esindaja 21. oktoobri 2019. a ja 8. jaanuari 2021. a e-

kirjad, milles viidatakse varasematele (mh 2020. a) läbirääkimistele intresside tasumise kohta

(tl 26, 29). Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kostja hageja esindajat ei teavitanud

sellest, et ta võiks tugineda intressi nõude mitteesitamisele.

Hageja on esitanud menetluses K. Kilgi, kes osutas kostjale raamatupidamisteenust, kirjalikud

ütlused (tl 67). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Kostja oli

ringkonnakohtu istungil nõus, et kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi selgituste

kohaselt kajastus intressivõlg kostja raamatupidamises juba 2015. aastast ning talle ei tehtud

korraldust selle korrigeerimise kohta. Seega arvestas kostja raamatupidamislikult, et tal on

hageja ees võlgnevus.

Kostja esitas ka J. Soonmetsa kirjalikud ütlused, kes on olnud hageja poolt volitatud

äriühinguga seotud finantstegevuseks. J. Soonmets koostas laenulepingud hageja ja kostja vahel

ning korraldas laenulepingute finantseerimise. Ütluste kohaselt kinnitas kostja juhatuse liige

pidevalt hageja ees oma kohustusi ning on andnud suulisi lubadusi intressi tasumise kohta.

Kostja ei ole menetluses esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis viitaks hageja nõudest

loobumisele.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti asjas esitatu põhjal asunud seisukohale, et

menetluses ei ole tõendamist leidnud hageja intressinõude aegumise katkemine TsÜS § 158

lg 1 mõttes.

Hageja esitas kostja raamatupidaja poolt 26. veebruaril 2021. a allkirjastatud saldokinnituse

Maakohus on iseenesest põhjendatult märkinud, et RPS § 15 lg 1 järgi on raamatupidamise

aastaaruande koostamise ja avaldamise eesmärk anda aruande kasutajale, kellel on aruandest

arusaamiseks piisavad finantsalased teadmised, raamatupidamiskohustuslase finantsseisundi, -

tulemuse ja rahavoogude kohta asjakohast ning tõepäraselt esitatud informatsiooni, mida

aruande kasutaja saaks oma majandusotsuste tegemisel kasutada. Maakohus on sellest ka

õigesti järeldanud, et RPS sätted reguleerivad aastaaruande koostamise toiminguid ja neist ei

tulene, et võlgnikule väljastatud saldoteatisel oleks õiguslikud tagajärjed. Maakohus on küll

viidanud Riigikohtu 15. aprilli 2020. a otsuse tsiviilasjas nr 2-16-9796 p-le 13, mille kohaselt

võib äriühingu väljastatud saldokinnitus olla võlatunnistus. Nimetatud lahendis käsitles

Riigikohus aga jooksva arvega püsivas ärisuhtes olevate isikute vahel sõlmitud lepinguid.

Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja poolt esitatud saldokinnitus on menetluses

tõend, mida tuleb kohtul hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Saldokinnitusest tuleneb

selgelt ja üheselt arusaadavalt kinnitus, et hagejaga arveldamisel esineb kostja raamatupidamise

andmetel võlgnevus 7065 eurot 6 senti. Saldokinnitus on saadetud vastuseks hageja palvele

allkirjastada ja kinnitada hageja poolt kostjale saadetud teatis võlgnevuse kohta.

Lisaks saldokinnitusele on hageja esitanud K. Kilgi ja J. Soonmetsa kirjalikud ütlused (tl 67,

64). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 272 mõttes. Maakohtus leidis kostja, et

kirjalikud ütlused ei vasta protsessivormile. Kostja oli aga ringkonnakohtu istungil nõus, et

kohus nendega arvestab (tl 104 pöördel). K. Kilgi ütluste järgi oli intressivõlg kostja

raamatupidamises juba 2015. aastast, intressivõlg tulenes laenulepingust. K. Kilgi arvamusel

kostja juhatuse liige ei eitanud võlgnevust. Raamatupidaja ei korrigeerinud võlgnevust pika aja

jooksul. K. Kilk tegeleb raamatupidamisteenuse osutajana raamatupidamisandmete

võrdlemisega tehingupartneritega ja allkirjastab saldokinnitusi, nii ka hageja nõude puhul.

Eraldi volitust saldokinnituse andmiseks ei ole talle antud, üldjuhul toimub enne kinnitamist

suhtlus juhatuse liikmega. K. Kilk küsis ka enne hagejale antud saldokinnitust suuliselt kostja

juhatuse liikmelt, kas kinnitame saldo ja vastuväiteid kostja esindaja ei esitanud. Maakohus on

sellest järeldanud, et nimetatu ei tähenda juhatuse liikme volitust avaldada tahet võlga

tunnistada. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel.

TsÜS § 121 lg 2 järgi loetakse teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu

müüv või teenuseid osutav isik volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud

selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks. Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi

vastuväiteid sellele, et K. Kilk väljastas kostja saldokinnitusi. Olukorras, kus äriühingu

raamatupidamises kajastub võlgnevus ühe võlausaldaja ees mitme aasta jooksul ja äriühingu

esindaja ei ole seda muutnud, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks ei saa pidada

õigustatud isiku poolt väljastatud saldokinnitust üheks tõendiks nõude tunnustamise kohta.

J. Soonmetsa ütluste kohaselt on kostja juhatuse liige ühingu kohustusi hageja esindajale

pidevalt kinnitanud ning saanud erinevaid lubadusi tasumise osas. Kostja ei ole ütluste kohaselt

kunagi vaidlustanud intressivõlga, esimene eitus tuli peale kohtusse nõude esitamist

(ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja esindaja et hageja sai kostja 8. oktoobri 2021 aegumise

vastuväite kätte kohtumenetluses).

Hageja on menetluses esitanud hageja esindaja 21. oktoobri 2019. a ja 8. jaanuari 2021 e-kirjad,

milles viidatakse poolte läbirääkimistele intresside tasumise kohta (tl 26, 29). Kostja ei

vaidlustanud, et ta on need kätte saanud, kuid kostja ei ole neile vastanud. Esitatud kirjadest

tuleneb selgelt, et kostjal tuleb võlgnevus tasuda vastavalt omavahel kokkulepitule. Kirjade sisu

järgi edastati kostjale küll hageja soov intressi tasumiseks vastavalt hagejaga seotud isikute

omavahelisele vestlusele, mitte hageja ja kostja esindaja omavahelisele suhtlusele. Samas on

edastatust kostjale aru saada, et hageja soovib võlgnevuse tasumist.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aegumine katkes TsÜS § 158 lg 1

järgi kostja raamatupidamisteenuse osutaja poolt 26. veebruari 2021 saldokinnituse saatmisega

ning hageja nõue ei olnud hagi esitamise ajaks aegunud.

Kostja ei ole menetluses esitanud sisulisi vastuväiteid hageja nõude kujunemisele ja selle

suurusele. Ringkonnakohus rahuldab hageja nõude.

13. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamise

tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude

jaotuse muutmise. Maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust

hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri

2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15,

p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Margit Vutt

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke