2-20-16142/54 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja

koht

1. veebruar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-16142

Kohtuasi

Eesti Elektrik OÜ hagi X vastu võlgnevuse nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3428,90 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

ringkonnakohtus

Hageja

Eesti

Elektrik

OÜ

(registrikood

14162491),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Eva Mägi

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Mitte võtta asja juurde X apellatsioonkaebusega, selle täiendusega ning

12. jaanuaril 2023 ja 29. jaanuaril 2023 esitatud tõendeid.

2. Mitte menetleda X 29. jaanuaril 2023 esitatud riigi õigusabi taotlust.

3. Mitte võtta asja juurde Eesti Elektrik OÜ apellatsioonkaebuse vastusega esitatud

tõendeid.

4. Tühistada Harju Maakohtu 22. novembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-16142

osas, milles maakohus mõistis X-lt välja Eesti Elektrik OÜ kasuks maakohtus

kantud menetluskulud 2760,33 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatava viivise.

Teha selle kohta uus otsus, millega jätta menetluskulud nimetatud summat ületavas

osas välja mõistmata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

5. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Sõnastada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmiselt:

6.1. Rahuldada Eesti Elektrik OÜ hagi.

6.2. Mõista X-lt välja Eesti Elektrik OÜ kasuks põhivõlgnevus 3012,08 eurot, viivis

175,85 eurot ja alates 3. veebruarist 2021 viivis põhinõudest (3012,08 eurot)

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni.

6.3. Jätta maakohtus kantud menetluskulud X kanda ning ringkonnakohtus kantud

Eesti Elektrik OÜ menetluskuludest 90% X kanda ja X menetluskulud tema

enda kanda.

6.4. Määrata kindlaks Eesti Elektrik OÜ maa- ja ringkonnakohtus hüvitatavate

menetluskulude rahaline suurus ning mõista X-lt välja Eesti Elektrik OÜ

kasuks maakohtus kantud menetluskulud 2760,33 eurot ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud 675 eurot. Väljamõistetud menetluskuludelt tuleb alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni tasuda võlaõigusseaduse

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Elektrik OÜ (hageja) esitas 3. novembril 2020 (täpsustatud 20. novembril 2020 ja

2. veebruaril 2021) Harju Maakohtule X (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista

võlgnevus 3012,08 eurot, 2. veebruari 2021. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 175,85

eurot ning viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

3. veebruarist 2021 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt pöördus kostja 2019. a novembris hageja poole sooviga tellida hagejalt

elektritöid. Kostja väitel tuvastati elektriauditi koostamise käigus kostja korteris

elektrisüsteemides mittevastavused ning kostjat kohustati vastavad puudused kõrvaldama.

Hageja teostas kostja korteriomandis elektripaigaldise ülevaatuse, tutvus elektriauditis välja

toodud mittevastavustega ning tegi hinnapakkumise. Hinnapakkumise kohaselt oli seal välja

toodud tööde, materjalide ja muude kulude hinnanguliseks maksumuseks 3114,71 eurot (koos

käibemaksuga).

Kostja kinnitas hinnapakkumise. Eeltoodust tulenevalt leppisid pooled kokku, et kostja teeb

järgmised elektritööd: paigaldab uued pistikupesade toiteliinid, teostab kaablite freesimistööd

kiviseintesse, paigaldab ja koostab korterisse peakilbi, paigaldab ja koostab keldrisse

jaotuskilbi, lammutab vana kilbi, paigaldab uued pistikupesad, hangib kõik elektritööde jaoks

vajalikud materjalid ja tööriistad, korraldab transpordi ning teostab vajadusel (vastavalt

hilisemale kokkuleppele) lisatööd hinnapakkumise p-s 8 märgitud tunnihinna alusel.

Elektritööde teostamise käigus avaldas kostja hagejale, et ta soovib, et hageja paigaldaks kostja

korteris ka valgustusliinid. Pooled leppisid kokku, et hageja teostab vastavad tööd lisatööna

tunnitasuga 25 eurot ning muude kulude (materjal, tööriistad, transport) osas kohalduvad

3. detsembri 2019. a hinnapakkumises toodud hinnad.

Hageja teostas kõik kokkulepitud elektritööd. Tööde tegemiseks vajalike materjalide kulu oli

1004,96 eurot, tööriistarendi kulu 216,40 eurot ning transpordi kulu 50 eurot. Samuti teostas

hageja kokkulepitud lisatööd, mille maksumuseks kujunes 547,04 eurot (tasu valgusliinide

paigaldamise eest 325 eurot (13 töötundi), materjalide kulu 147,16 eurot ja tööriistarendi kulu

74,88 eurot). Kostja võttis tööd vastu. Kostja on hagejale tasunud 790 eurot, tasumata on

3012,08 eurot. Kostja on 21. detsembri 2019. a, 16. jaanuari 2020. a ja 15. veebruari 2020. a e-

kirjades kinnitanud, et tasub tööde eest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja selgitas, et kostja korteri probleemid on seotud elamu elektripaigaldisega. Hageja nägi

elamu peakilbi halba olukorda, selle kõrval olevaid puntras juhtmeid ja ka seda, et kostja korteri

elektrisüsteem on ainukesena jäetud elamu peakilpi. Kostja leidis, et hageja kui vastava

kvalifikatsiooni ja pädevusega teenusepakkuja, oleks pidanud reageerima potentsiaalsetele

ohuallikatele elamu elektrisüsteemis. Kostja ei ole elektri valdkonna spetsialist ja seetõttu ei

saa eeldada, et ta oskas hagejale täpset tellimust esitada ja hageja hinnapakkumisest aru saada.

Kostja leiab, et töid ei teostatud nõuetekohaselt ning vähendatud on ka kostja korteri

elektrivõimsust. Kostja ei ole rahul, et tema korterisse paigaldati alumiiniumkaablid.

Standardite järgi on alumiiniumkaabel lubatud, kuid kuna need vananevad kiiresti, siis tuleb

kostjal tulevikus juhtmete vahetamiseks teha korteris täies ulatuses remont. Hageja ei

kõrvaldanud elektripaigaldise probleeme. Ära ei kadunud ülepingest põhjustatud heli. Samuti

esinevad kostja korteris elektrikatkestused ajal, kui elamu pööningul teostatakse elektritöid.

Kostja hinnangul ei edastanud hageja kostjale olulist informatsiooni seoses kordusauditiga ega

andnud tööde kohta deklaratsiooni. MHV Elektrikontroll Osaühingu protokollis nr MHV-19-

03907 on märgitud, et audit toimus 18. novembril 2019. Hageja teadis, et uue elektriauditi on

kostja kohustatud tegema kahe kuu jooksul. AIA Elekter OÜ sai kordusauditi teostada alles

16. juunil 2021. Seejuures pidi kostja enne kordusauditi tegemist tellima maalritööd, mille eest

kostja tasus Promote OÜ-le 250 eurot. Töös esinenud puuduste kõrvaldamiseks (sh

täitedokumentatsiooni eest) tasus kostja Volantra OÜ-le 2040 eurot. Kostja pidas teostatud

tööde eest õiglaseks tasuks 700 eurot.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rahuldas 22. novembri 2022. a otsusega (vaidlustaud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 3012,08 eurot, 2. veebruari 2021. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivise 175,85 eurot ning viivise VÕS § 113 lg-s sätestatud määras

põhinõudelt alates 3. veebruarist 2021 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud jättis

maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 3250,33 eurot.

Maakohtu põhjenduste kohaselt sõlmiti pooltevaheline töövõtuleping osaliselt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis (e-kirja teel lepiti kokku, et hageja teostab hinnapakkumise

p-des 6 ja 7 nimetatud tööd, soetab selleks vajalikud materjalid ja kannab muud vajalikud

kulud) ning osaliselt suulises vormis (objektil lepiti kokku, et hageja teostab lisaks

valgustusliinidega seotud tööd ja soetab selleks vajalikud materjalid ja tööriistad). Kostja

kohustus oli tasuda hagejale arvete alusel ka kõik elektritöödega seotud kulud. Seega on hageja

õigustatult kostjale esitanud teostatud tööde eest 20. detsembril 2019 arve nr 19-1207 summas

3527,71 eurot (käibemaksuga) ning 14. jaanuaril 2020 arve nr 20-0103 summas 274,37 eurot

(käibemaksuga).

Maakohus leidis, et hageja on töövõtulepingus kokku lepitud tööd teostanud. Kostja on

teostatud tööd vastu võtnud ja kostja ei ole tõendanud, et tööd oleksid teostatud puudustega.

Kostja allkirjastas 13. veebruaril 2020 teostatud tööde akti, milles kostja on eraldi märkinud, et

tööde üleandmisel probleeme ei tuvastatud ning kõik tööd lõpetatud 13. jaanuaril 2020. Seega

on kostja tööd vastu võtnud ja hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Maakohus leidis,

et kostja on menetluse kestel esitanud asjakohatuid ja tõendamata vastuväiteid, mis ei seondu

hagejaga ning väljuvad käesoleva vaidluse piiridest. Kostja on tasunud hageja esitatud arvete

alusel 790 eurot. Arvete osalise tasumisega on kostja mõlemat arvet (nendes toodud kohustust)

tunnistanud, märkides selgitusse arvete numbrid.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta poolte endi kanda.

Hageja hinnangul ei arvestanud maakohus kostja esitatud tõenditega. Hageja on kostjat petnud

ja tekitanud talle nii varalise kui ka mittevaralise kahju. Maakohus ei arvestanud, et hageja

teostatud tööd ei vastanud nõuetele. Hageja poolt mittenõuetekohaselt teostatud tööd ning

teostamata jäänud tööd tuli kostjal tellida kolmandatelt isikutelt. Hageja tööd üle võtnud isik

kontrollis elektripaigaldist ja leidis, et see on ohtlik.

Ka ei väljastanud hageja kostjale kilbi deklaratsiooni ja paigaldaja deklaratsiooni, mis olid

vajalikud kordusauditi tegemiseks. Kostja hinnangul pidi hageja need dokumendid andma

kostjale üle enne tööde üleandmise akti allkirjastamist.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et kostja pole hagejale ühtegi pretensiooni esitanud. Kostja on

hagejale pretensioone esitanud korteris suuliselt kui ka kirjalikult, samuti on pretensioone

esitatud kohtumenetluse käigus. Arvestada tuleb sellega, et kostja kui tavakodanik ei tohi ega

saa elektritöödele hinnangut anda. Seega pidi hageja tõendama, et tööd on teostatud vastavalt

nõuetele, on kooskõlas seaduse ja tööde tellija soovidega. Maakohus pani elektrivaldkonnas

toimuvas vaidluses kostjale ebamõistlikult suure tõendamiskoormise.

Kostja hinnangul on teostatud tööde akt tühine. Kostja tavakodanikuna oskas tööde üleandmisel

kontrollida vaid valgustite töötamist, mille osas probleeme ei tuvastatud. Kostja ei olnud pädev

uut elektripaigaldist kontrollima ja hindama.

Hageja pettis kostjat, kuna elektritöid teostanud isikul puudus vastav kutse. Seega puudus

hagejal seaduse järgi õigus võtta vastu elektriauditi kohustusega objekti. Nii rikkus hageja

elektriohutusseadust ning seadis sellega ohtu inimeste ja keskkonna turvalisuse. Poolte vahel

sõlmitud leping on seega sõlmitud pettusega.

Lisaks ei ole vaidlustatud otsus tehtud hea usu põhimõtet järgides, sest hagejat ja kostjat koheldi

õiguste ja kohustuste osas ebavõrdselt. Vaidlustatud otsusega määras maakohus, et

kindlaksmääratud menetluskuludelt tuleb tasuda ka viivist, kuigi hageja seda ei taotlenud.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks maakohtus kantud menetluskulude hüvitisena välja 490 eurot, s.o

2760,33 eurot ületavas osas ja sellelt arvestatav viivis. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab menetluskulud nimetatud summat ületavas osas välja mõistmata.

Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. Kolleegium nõustub hagejaga, et praegusel juhul on tegemist TsMS § 405 lg 1 järgi

lihtmenetlusega

ning

ringkonnakohus

võis

TsMS § 637

lg 2¹

järgi

keelduda

apellatsioonkaebuse menetlemisest. Seda saab ringkonnakohus teha aga üksnes juhul, kui

maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega

õigusnormide tõlgendamisel. Samuti ei saa ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest, kui maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud

menetluskulude rahalise suuruse, apellant vaidlustab kaebuses ka menetluskulude rahalise

suuruse ning menetluskulud on kindlaks määratud 280 eurot ületavas summas (vt Riigikohtu

19. jaanuari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-14547/20, p 11). Praegusel juhul on sellise

olukorraga tegemist, sest maakohus on otsuses kindlaks määranud hageja menetluskulude

rahalise suuruse ning kostja on otsuse ka selles osas vaidlustanud.

8. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja teostas kostja korteris elektritöid hinnapakkumise nr 19-

1203 alusel ning kostja tellis täiendava tööna valgustusliinide paigaldamise. Kolleegiumi

hinnangul on maakohus õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna VÕS § 635

lg 1 mõttes. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tasu maksmise kohustuse täitmiseks

(VÕS § 108) ja viivise saamiseks (VÕS § 113 lg 1). Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks

aluseks on TsMS § 367.

9. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et tasudes hagejale 790 eurot, on ta oma kohustuse

täitnud. Maakohus leidis, et kostja vastuväited ei välista hageja nõuet kostja vastu ning

töövõtulepingujärgse tasunõude sissenõudmise eeldused on täidetud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga ja leiab, et maakohus ei ole nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamisel

menetlusõiguse norme rikkunud ning kostja vastuväiteid ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale.

10. Apellatsioonimenetluses on kostja esitanud uusi väiteid ja tõendeid, samuti on ta esitanud

tõendeid, mis on juba asja materjalide juurde võetud. Lisaks tugineb kostja sellele, et maakohtu

kohtuistungi protokolli on muudetud.

10.1. Seoses kostja uute väidete ja tõenditega märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652

piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus

tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata

tõendeid TsMS § 652 lg-tes 3 ja 4 ette nähtud juhtudel. Riigikohus on selgitanud, et

menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval

põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-171-15, p 17). TsMS § 652 lg 3 p 2

järgi võib apellatsioonimenetluses tõendi vastuvõtmise aluseks olla ka asjaolu, et tõendit ei

saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus

peab võimaldama uute asjaolude esitamist nt olukorras, kus pooltel jäid maakohtu

selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid

esitamata (vt nt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-112-16, p 27).

Kostja tõi uute väidete ja tõendite esitamise põhjusena esile, et ta sai 22. detsembril 2022 teada

asjaoludest, mis viitavad hagejapoolsele pettusele. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja

põhistanud uute väidete ja tõendite esitamise eelduste esinemist. Isegi, kui kostja lasi hageja

poolt teostatud elektritööd asjatundjal üle vaadata, siis ei ole kostja selgitanud, miks ta tegi seda

alles pärast esimese astme kohtu menetluse lõppemist (tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt

allkirjastati 13. jaanuaril 2020). Samuti ei nähtu asja materjalidest, et uute väidete ja tõendite

esitamise põhjuseks saaks olla maakohtu poolt menetlusõiguse normi oluline rikkumine

(TsMS § 652 lg 3 p 2). Maakohus on tõendamiskoormise õigesti jaganud ning selgitanud

kostjale, et kostja peab hageja tasunõude välistamise aluseks olevaid asjaolusid tõendama.

10.2. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega

ja 12. jaanuari 2023. a menetlusdokumendiga esitatud tõendid asja materjalide juurde võtmata.

Kuna ringkonnakohus kostja uute väidetega ei arvesta ega võta vastu uusi tõendeid, siis puudub

vajadus ka hageja esitatud uute tõendite vastu võtmiseks. Hageja esitas kostja väite, et E. Saanil

puudub pädevus elektritööde teostamiseks, ümberlükkamiseks omapoolsed tõendid (hageja

11. jaanuari 2023. a apellatsioonkaebuse vastuse lisad 2 ja 3). Lisaks esitas hageja kostja

22. novembri 2022. a e-kirja kompromissettepaneku kohta (lisa 1). Ka neid tõendeid ei võta

ringkonnakohus asja materjalide juurde. Tulenevalt tõendite elektroonilisest esitamisest ei ole

vaja neid pooltele tagastada.

10.3. Vahetult enne lahendi kuulutamist esitas kostja täiendava seisukoha tõenditega ning andis

teada, et ta taotleb riigi õigusabi, esitades juurde oma pangakonto väljavõtte. Ringkonnakohus

leiab, et need dokumendid on esitatud tähtaega rikkudes ning tuleb jätta TsMS § 330 lg 3 ja

§ 331 lg 1 alusel tähelepanuta. TsMS § 329 lg 1 tuleneb menetlusosalise üldine kohustus

esitada menetluses oma taotlused ja tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab

ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Ringkonnakohus määras

TsMS § 647 lg-st 1 tulenevalt avalduste ja seisukohtade esitamise viimaseks tähtpäevaks

20. jaanuar 2023. Selliseid asjaolusid ja tõendeid, samuti riigi õigusabi taotlemist, oli kostjal

võimalik esitada maakohtu menetluse käigus, hiljemalt apellatsioonkaebuse esitamisel.

Seetõttu ringkonnakohus neid dokumente asja juurde ei võta ja riigi õigusabi taotlust ei menetle.

10.4. Seoses maakohtu 8. novembri 2022. a istungi protokolli muutmise väitega märgib

ringkonnakohus, et kostja ei ole järginud protokollile vastuväidete esitamise ja parandamise

korda. TsMS § 53 lg 2 esimese lause järgi on menetlusosalisel õigus tutvuda protokolliga ja

esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli

allkirjastamisest. Maakohus on protokolli allkirjastanud 18. novembril 2022 ning seega on

kostja protokolli parandamise taotlus hilinenult esitatud. Kostja väited ei tekita

ringkonnakohtus kahtlusi protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning lähtuda

tuleb TsMS §-s 55 sätestatud protokolli tõendusjõust.

11. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus luges hageja nõude kostja vastu tõendatuks kolme

tõendi põhjal (hinnapakkumine, sellega nõustumine ning tööde üleandmise ja vastuvõtmise

akt), kohus ei arvestanud kostja vastuväidetega ning jagas valesti tõendamiskoormise, jättes

selle põhjendamatult kostja kanda. Kolleegium kostja etteheidetega ei nõustu.

11.1. Hageja põhinõue kostja vastu tugineb teostatud tööde akti järgi saamata jäänud tasul ning

viivist nõuab hageja VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel seadusjärgses määras. Lepingujärgse tasu

maksmise nõude rahuldamiseks tuli esmalt kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud

VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks, ja seejärel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele

vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-

08, p 16).

Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku

on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

VÕS § 637 lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse

vastuvõetuks. Kostja on tööd vastu võtnud, mida tõendab tema poolt allkirjastatud tööde

üleandmise ja vastuvõtmise akt (I kd, tl-d 11–12). Töö vastuvõtmisel on tähendus eelkõige

pooltevahelise tõendamiskoormise jaotuse aspektist. Kui tellija on töö vastu võtnud, eeldatakse,

et vastuvõetud töö oli ka lepingukohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija

(Riigikohtu 18. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61484/71, p 18).

11.2. Kostja leiab, et tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt on tühine, sest see on saadud pettuse

teel. Tööde üleandmise ja vastuvõtmise akt on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 lg 1 mõttes, mis muutub kehtivaks selle kättesaamisega TsÜS § 69 lg 1 järgi.

Kostja on akti kätte saanud ja selle allkirjastanud, kinnitades, et „tööde üleandmisel probleeme

ei tuvastatud“. Kostja hilisemad väited, et temalt ei saanud eeldada, et ta oskaks teostatud tööde

nõuetekohasust

hinnata,

ei

anna

alust

tõendamiskoormise

ümber

pööramiseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks ka märkida, et isegi kui töid teostanud isikul oleks puudunud

pädevus elektritööde teostamiseks, siis avalik-õigusliku normi rikkumise tagajärjed ei too kaasa

tehingu tühisust TsÜS § 87 tähenduses.

11.3. Töö vastuvõtmine ei muuda VÕS § 76 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita

vastavalt lepingule (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 21).

Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada

õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda

tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet

välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma

töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08,

p 31).

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et hageja teostatud töö ei vastanud

lepingutingimustele. Kohtupraktikas on leitud, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik,

et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude

esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole

kontrolli all, asjaolule tuleneval poolele ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja

vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-16, p 24).

Kolleegiumi hinnangul tõendamiskoormise ümberpööramise eeldusi selles asjas ei esine.

Poolte vahel on töövõtulepinguline suhe ning see, et tellijal puuduvad elektrialased teadmised,

ei anna alust kalduda kõrvale TsMS § 230 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldisest

tõendamiskoormise põhimõttest. Kui vaidluses on vaja välja selgitada eriteadmisi nõudvaid

asjaolusid, siis TsMS § 293 lg 1 järgi saab menetlusosaline taotleda kohtus ekspertiisi

määramist. Sellise ettepaneku maakohus ka kostjale tegi, kuid kostja seda ei soovinud (vt II kd,

tl 85 pöördel, ajamärk 00:32:39).

11.4. Kostja heidab maakohtule ette, et kohus ei arvestanud kostja esitatud väiteid ja tõendeid

töödes esinenud puuduste kohta. Kolleegium kostja etteheitega ei nõustu. Maakohus on õigesti

märkinud, et kostja on esitanud väiteid ja tõendeid, mis ei oma asjas tähtsust. Samas ei ole

kostja tõendanud, et töö ei vastanud lepingutingimustele. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille

tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud, ei ole hageja lepingut rikkunud, mistõttu

ei saa kostjal olla ka hageja vastu nõudeid, mida tasunõudega tasaarvestada.

Maakohtu istungil uuriti kostja esitatud fotosid, millega kostja soovis puudusi tõendada (II kd,

tl-d 5–13). Hageja vaidles kostja esile toodud puudustele vastu, andes iga foto koha omapoolse

selgituse (II kd, tl-d 89–90 pöördel). Kuna hageja vaidles kostja väidetele vastu, selgitades, et

tööde teostamise ajal konsulteeris ta kostjaga ning sai temalt juhiseid. Samuti ei pidanud hageja

teostama paigaldusjärgseid viimistlustöid, sest see on hinnapakkumises selgelt välja jäetud (I

kd, tl-d 7 pöördel, 145). Seega tuli kostjal tõendada, et tööd olid teostamata või olid puudustega.

Kostja esitatud pangakonto väljavõte, mille kohaselt on ta Volantra OÜ-le tasunud

projekteerimise ja elektritööde eest 2040 eurot, ei tõenda hagejapoolset lepingu rikkumist, sest

sellest tõendist ei nähtu, et tegemist oli puuduste kõrvaldamistöödega (I kd, tl 142) Kostja väide,

et tööde eesmärgiks oli elektripaigaldise auditi läbimine, mis jäi saavutamata, on ümber lükatud

mõõteprotokolli aruandega (I kd, tl 168).

11.5. Maakohus ei ole piiranud kostja õigust esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid. Asja

materjalide kohaselt ei ole maakohus rikkunud TsMS §-s 7 sätestatud põhimõtet, et pooled on

seaduse ja kohtu ees võrdsed. Kostjat ei ole maakohtu menetluses koheldud ebavõrdselt.

Tsiviilkohtumenetluses kehtib võistlevuse põhimõte ning käesoleva vaidluse lahendamisel ei

ole seaduses ette nähtud erandeid või täpsustusi, et kohus pidi omal algatusel kontrollima

lepingu täitmise nõuetekohasust. Seega on põhjendamatu kostja etteheide maakohtule, et

maakohus ei märganud hageja poolt elektriohutusnõuete ja lepingutingimuste olulist täitmata

jätmist.

Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata

või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja

milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Asja materjalidest nähtub, et kostja

esitas 10. novembril 2022 menetlusdokumendi ja tõendid pärast asja sisulist arutamist

maakohtus ja seega olid need hilinenult esitatud. Samas oli kostja maakohtu istungil nõus asja

sisulise arutamise lõpetamisega (II kd, tl 91, ajamärk 01:42:11).

11.6. Pärast arvete esitamist on kostja mitmes e-kirjas kinnitanud, et ta need tasub (I kd, tl-d 4,

37–38). Samuti on kostja arveid osaliselt tasunud, viidates makse tegemisel arvete numbritele

(I kd, tl 39). Maakohus leidis, et kostja on sellega tunnistanud kohustuse olemasolu. Kolleegium

maakohtu järeldusega ei nõustu ja jätab selle osa maakohtu otsuse põhjendustest välja.

Kolleegium märgib, et igasugune võla kirjalikus vormis tunnistamine või osaline võlgnevuse

tasumine ei tähenda alati võlgniku tahet end lepinguliselt siduda deklaratiivse võlatunnistusega.

Ka praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul tegemist olukorraga, kus kostja on

mitteõigustehinguliste tunnistustega möönnud võla olemasolu, soovimata selliste tunnistuste

õiguslikku siduvust. Kohtupraktikas on leitud, et sellise kinnituse andmine võib aga katkestada

aegumise ja olla kohtumenetluses tõendiks võla olemasolu kohta (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017

otsus asjas nr 3-2-1-103-16, p 27). Eeltoodu ei muuda aga maakohtu otsuse lõppjäreldust

ebaõigeks, sest maakohus tuvastas õigesti, et hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ning

selle maksmapanekut ei ole kestavalt välistatud.

12. Viivisenõude osas ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi, kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral nõuda viivist. Kuna pooled ei ole lepinguga kokku leppinud viivisemääras, siis loetakse

selleks määraks VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Selguse huvides märgib ringkonnakohus

kohtuotsuse tervikresolutsiooni sõnastades, et viivist tuleb tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Maakohus jättis

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda ja määras kindlaks hageja menetluskulud.

Kostja väited ei anna alust maakohtus kantud menetluskulude jaotuse muutmiseks.

Kostja leiab, et lepingulise esindaja kulud tuleb jätta poolte endi kanda ning kohtukulud jaotada

vastavalt seadusele. Kolleegium kostjaga ei nõustu. TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid see eeldab erandlike asjaolude olemasolu.

Praegusel juhul kuulub hagi rahuldamisele ning kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks oma

õigusi kuritarvitanud või käitunud seadusevastasel viisil.

14. Kostja vaidlustab ka hageja kindlaksmääratud menetluskulude suurust, paludes nende

vajalikkust ja põhjendatust kontrollida. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus

teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas),

millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire

(vt nt Riigikohtu 23. märtsi 2016 määrus asjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem

praktika). Kuigi kostja väide menetluskulude vaidlustamise kohta on üldsõnaline, on

ringkonnakohtu hinnangul maakohus hageja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse

ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

14.1. Hageja maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on tal hagiavalduse

puuduste kõrvaldamise dokumendi koostamiseks kulunud 5 tundi, hagiavalduse tervikteksti

koostamiseks 4 tundi ning menetluskulude nimekirja ja kompromissettepaneku koostamiseks 1

tund. Maakohus leidis, et selline ajakulu, arvestades asja mahtu ja keerukust, on põhjendatud.

Kolleegium sellega ei nõustu.

14.2. Praeguses asjas on hagiavalduse koostanud hageja seaduslik esindaja. Maakohus jättis

hagiavalduse kahel korral käiguta. Hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamiseks on

hageja lepinguline esindaja kulutanud kokku 9 tundi. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja

mahtu ning asjaolu, et tegemist oli hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamisega, loeb

kolleegium nimetatud toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 5 tundi. Menetluskulude

nimekirja ja kompromissettepaneku koostamise põhjendatud ajakuluks loeb kolleegium 30

minutit. Muus osas on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses

asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas

asja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja kulutas aega põhjendamatult. Esindaja

ja pool peavad omavahel suhtlema ning mõistlikus ajamahus suhtlust saab pidada vajalikuks ja

sellega seonduvat esinduskulu põhjendatud menetluskuluks. Samuti on esindajal õigus ja

kohustus tutvuda asja materjalide ja seisukohtadega, mis talle e-toimikus nähtavaks tehakse.

Hageja lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõistetud lepingulise esindaja kulusid vähendada 3 tunni ja 30 minuti

ulatuses, s.o 490 eurot (käibemaksuta). Hageja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist

käibemaksuga ega ole käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga ka

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt

käibemaksu tagasi arvestada. Seega on maakohus ebaõigesti mõistnud kostjalt menetluskulud

välja käibemaksuga.

Kostja peab hagejale hüvitama lepingulise esindaja kulud 2460,33 eurot, millele lisandub

riigilõiv 300 eurot.

14.3. Kostja väidab, et maakohus on hageja taotluseta kohustanud kostjat tasuma

menetluskuludelt viivist. Kolleegium kostjaga ei nõustu. Hageja on vastavasisulise taotluse

esitanud 20. novembri 2020. a menetlusdokumendis.

15. Ringkonnakohus märgib apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse (TsMS § 173 lg 1).

Kuigi apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, siis arvestades TsMS § 178 lg-ga 4,

mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata,

jätab kolleegium kostja menetluskulud tema enda kanda. Arvestades menetluskulude

kindlaksmääramise mahtu, jätab ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja

menetluskuludest 90% kostja kanda.

16. Kooskõlas TsMS § 174 lg-s 3 sätestatuga määrab kolleegium kindlaks hageja

apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

892,50 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 5 tundi ja 57

minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses

praeguse menetlusega (TsMS § 176 lg 5). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme

menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.

16.1. Arvestades, et sama vandeadvokaat on hagejat esindanud kogu menetluse käigus ning

menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mh asjaolu, et menetlusdokumentides korratakse

menetluses juba varem esitatud väiteid ja maakohtu seisukohti, on apellatsioonkaebusele

vastuse koostamise ja sellele eelnenud toimingute põhjendatud ajakulu kokku 4 tundi ja 30

minutit ning muude kostja menetlusdokumentidega tutvumise ja menetluskulude nimekirja

koostamise põhjendatud ajakulu kokku 30 minutit. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150

eurot (käibemaksuta) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eeltoodut

arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus 750 eurot (= 5 tundi

x 150 eurot). Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hagejale menetluskuludena

hüvitada 675 eurot, mis on 90% hageja menetluskuludest ringkonnakohtus.

16.2. Hageja ei ole soovinud menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga ega ole käibemaksu

hüvitamiseks kooskõlas TsMS § 174 lg-s 10 sätestatuga ka kinnitanud, et ta ei saa

menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, mistõttu tuleb hageja menetluskulud välja

mõista käibemaksuta. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest (esitatud 11. jaanuari

2023. a apellatsioonkaebuse vastuses) tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4

järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni täitmiseni.

17. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)