2-21-6031/43 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-6031

Tsiviilasi

AS G4S Eesti hagi OPTIMUS-HOLDING OÜ vastu

võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

43 352 eurot 49 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OPTIMUS-HOLDING OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. jaanuar 2023

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

OPTIMUS-HOLDING

OÜ

(registrikood 12762436), esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

Vastustaja (hageja): AS G4S (registrikood 10022095),

esindajad

vandeadvokaat

Erko-Andreas

Roosik

ja

vandeadvokaadi abi Liina Männiste-Tordik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 5. septembri 2022. a otsus.

2. Teha uus otsus, millega jätta AS G4S Eesti hagi OPTIMUS-HOLDING OÜ vastu

põhivõla 40 141 euro 20 sendi ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

3. OPTIMUS-HOLDING OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes AS-i G4S Eesti kanda. Menetluskulude

suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS G4S Eesti (hageja) esitas 16. aprillil 2021 Tartu Maakohtule OPTIMUS-HOLDING OÜ

(kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 40 141 eurot 20

senti ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 22. märtsil 2019 Estla Houses OÜ-ga videovalve lepingu

nr VD-19/0335, mille kohaselt oli hageja kohustatud 1. maist 2019 osutama Estla Houses OÜ-

le videovalveteenust aadressil Puumaja, Õru alevik, Valga vald. Estla Houses OÜ-l oli kohustus

tasuda igas kuus koos käibemaksuga 1452 eurot. Hageja ostis ja paigaldas objektile

valveteenuse osutamiseks seadmed, mille eest ta tasus 18 778 eurot 44 senti. Seadmete

paigaldamine objektile maksis 5168 eurot 76 senti, mille eest Estla Houses OÜ hagejale ei

tasunud. Hagejale jäi seadmete omand ning Estla Houses OÜ-l oli õigus seadmeid lepingu

kehtivuse ajal ajutiselt vallata, kuid lepingu lõppedes oli Estla Houses OÜ-l kohustus seadmed

hagejale tagastada. Hageja sõlmis 4. aprillil 2019 Elisa Eesti AS-iga andmesidelepingu ja vara

üürilepingu, millega hageja üüris Elisa Eesti AS-ilt ruuteri ja paigaldas selle objektile. Vara

üürilepingu lõppemisel oli hagejal kohustus ruuter Elisa Eesti AS-ile tagastada. Ruuteri

tagastamata jätmise korral oli hagejal kohustus hüvitada Elisa Eesti AS-ile ruuteri maksumus

1170 eurot. 22. märtsil 2021 kinnitas Elisa Eesti AS, et neile ei ole ruuterit tagastatud.

Estla Houses OÜ jäi teenuse eest tasumisega võlgu ning viimane pretensioon saadeti Estla

Houses OÜ-le 1. juulil 2019. Estla Houses OÜ võlga ei tasunud, misjärel leping lõpetati ja

31. juulil 2019 ühendati objekt hageja süsteemist lahti. Hageja pöördus korduvalt Estla Houses

OÜ poole sooviga seadmed objektilt eemaldada. Hageja saatis 25. juulil 2019 kostjale kaks

pakkumust kehtivusega 23. oktoober 2019. Pakkumuses oli kirjas, et lepingu lõpetamisel

kuuluvad seadmed tagastamisele. Kostja pakkumustele ei vastanud. Hageja on pöördunud

korduvalt kostja poole sooviga seadmed objektilt demonteerida ja enda omandisse tagasi saada.

Kostja ei ole seadmeid tagastanud.

Hageja on asjaõigusseaduse (AÕS) §-de 68 ja 92 kohaselt seadmete omanik. Seadmed asuvad

kostjale kuuluval kinnisasjal olevas hoones. Kostja valdus on AÕS § 34 järgi ebaseaduslik.

Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist. Kuna kostja on selgesõnaliselt keeldunud seadmete

valduse tagastamisest, siis ei ole täiendavate tähtaegade andmine vajalik. Hageja on kaotanud

huvi seadmete tagastamise vastu, sest hagejal ei ole mingit teadmist, mis seisukorras on

seadmed, kas nad töötavad ja kas neid on nõuetekohaselt käsitletud ja hooldatud. Hageja on

seadmete eest tasunud 18 778 eurot 44 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Hagejal on õigus nõuda ruuteri valduse tagastamise asemel kahju hüvitamist. Kostja on

keeldunud hagejale üle andmast ruuteri valdust. Hageja ei ole saanud täita Elisa Eesti AS-iga

sõlmitud lepingust tulenevat kohustust tagastada ruuter. VÕS § 115 lg 2 koosmõjus VÕS § 128

lg-ga 3 tuleb kostjal hüvitada hagejale ruuteri väärtus 1170 eurot.

Kostja pidi olema teadlik sellest, et seadmed kuuluvad hagejale või hageja valdusesse ja nende

kasutamise eest tuleb tasuda, hiljemalt 21. aprillil 2020, kui hageja nõudis seadmete valdust

tagasi, kuid kostja sellest alusetult keeldus. Arvestades, et kostja on vähemalt perioodil

21. aprill 2020 kuni hagi esitamiseni ehk 16. aprill 2021 seadmeid omavoliliselt kasutanud (või

vähemalt saanud kasutada), on kostja saanud kasutuseeliseid vähemalt 14 520 eurot (12x1210).

Hagejal on õigus nõuda kostjalt seadmete kasutamisest saadud kasu hüvitamist. Riigikohus on

tsiviilasja nr 2-16-6563 otsuse punktis 41 märkinud, et pahauskne valduse rikkuja peab

VÕS § 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata sellest, kas ta asju kasutas.

Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Kostjal sai kasutuseelis tekkida

seeläbi, et hageja paigaldas seadmed objektile ehk kostja kasu seisnes juba selles, et objektil

olid vastavad seadmed, mille kaudu sai kostja objekti valvata ilma selle eest tasu maksmata.

Seadmete paigaldamise hind on 5168 eurot 76 senti ning see on endiselt hagejale tasumata.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Kuivõrd kostja keeldus

põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest hagejale, oli hageja sunnitud oma õiguste

kaitseks pöörduma advokaadibüroo poole olukorra lahendamise osas nõu saamiseks. Selle

tulemusena saadeti 9. novembril 2020 kostjale nõudekiri ning hageja tegi 504 euro suuruse

kulutuse.

Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu AÕS § 85 lg 2 alusel. Estla

Houses OÜ-ga sõlmitud lepingu kohaselt oli kuutasu 1210 eurot (+ käibemaks). Seega alates

21. aprillist 2020 kuni hagi esitamiseni oleks hageja saanud seadmete kaudu teenida tulu

vähemalt 14 520 eurot. Seega, kui kohus mingil põhjusel leiab, et seadmete kasutamisest saadud

kasu hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele, palus hageja välja mõista kostjalt saamata jäänud

tulu summas 14 520 eurot.

Kostjal ei olnud õiguslikku alust seadmeid vallata ega kasutada, sh ei olnud kostjal õigust

teostada seadmete suhtes üürileandja pandiõigust. Kostja oli teadlik, et seadmed ei kuulu Estla

Houses OÜ-le kui üürnikule pea koheselt pärast seadmete objektile paigaldamist, sest seadmed

olid selgelt identifitseeritavad kui hageja omand. Kostja sai hiljemalt 2019. a septembris teada,

et seadmed ei kuulu Estla Houses OÜ-le, kuid ei öelnud esimesel võimalusel üürilepingut üles,

mis tähendab, et võimalik kostja pandiõigus seadmetele lõppes. Üürileping lõppes 31. oktoobril

2019 Estla Houses OÜ tegevuse lõppemise tõttu. Samuti on kostja oluliselt kuritarvitanud

üürileandja pandiõigust, sest kostja ei ole pandiõigust teostanud mõistliku aja jooksul ehk

pandiesemeid nõude katteks realiseerinud vaid seadmed lihtsalt endale võtnud. Seega tuleb

kostja kui üürileandja pandiõigusest tulenevatest õigustest ilma jätta.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Lepingulise kahju hüvitamise nõue tuleb esitada Estla Houses

OÜ kui lepingupartneri vastu. Kui hageja leiab, et Estla Houses OÜ valdusesse jäid tema

seadmed või on tal lepingust tulenev nõue, siis tulnuks sellised nõuded esitada Estla Houses

OÜ pankrotimenetluses.

Kostjal on tekkinud üürniku Estla Houses OÜ suhtes üürileandja pandiõigus. Seadusjärgne

pandiõigus tekib VÕS § 305 regulatsiooni kohaselt üürilepingu sõlmimisel ja ulatub kõigile

üürniku valduses olevatele asjadele. Hageja on kinnitanud, et valveseadmed on viidud

kinnistule 2019. a aprillis, järelikult on kostja pandiõigus nendele valveseadmetele samuti

tekkinud 2019. a aprillis, seadmete paigaldamise hetkest.

Hageja pidanuks VÕS § 305 lg 3 rakendamiseks juba seadmete paigaldamisel teavitama kostjat,

et hageja jääb seadmete omanikuks. Riigikohtu seisukoha järgi ei kohaldu VÕS § 305 lg 3

juhul, kui üürileandja sai alles pärast üürilepingu ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule.

Pankrotimäärusest nähtuvalt oli Estla Houses OÜ-l kostjale tasumata üüriarved juuli 2018 –

august 2019 eest kokku 6388 eurot 20 senti. See annabki kostjale seadusliku aluse asjade

kinnipidamiseks ja nende valdamiseks, samuti soovi korral pandiõiguse realiseerimiseks.

Kui ka hageja omandiõigus seadmetele eelneks kostja kui üürileandja pandiõigusele, ei kaotaks

see pandiõigust ja sellest tulenevat asjade valdamise õigust ära. Kui hagejal õnnestub tõendada

VÕS § 305 lg 3 eeldused (üürileandja teadmine või teadma pidamine), siis ta peab oma

(omandi)õiguse ka realiseerima ehk oma õiguse maksma panema, mis tähendab seda, et hageja

peab oma asjad välja nõudma. Hageja ei ole asunud realiseerima asjade omandist tulenevaid

õigusi ehk ei ole esitanud vindikatsioonihagi. Hageja kohtueelsed nõudekirjad asjade

väljanõudmiseks ei ole samastatavad oma õiguse maksmapanekuks asjade väljanõudmiseks.

Kostja käitumine ei ole õigusvastane, kuid kahju hüvitamise nõue eeldab loomulikult kostja

seadusevastast käitumist. Samuti on tõendamata kasutuseeliste hüvitamise nõue ja väide, et

kostja on saanud valveseadmeid kasutada.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 5. septembri 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõla 40 141 eurot 20 senti ja viivise põhinõudelt alates 16. aprillist 2021 kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis

menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Maakohus leidis, et seadusjärgne pandiõigus tekib üürilepingu sõlmimisel vallasasjale ja annab

pandipidajale mh õiguse asja vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest

omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-

08, p 18; 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p-d 34, 55, 64). Hageja on

aga seisukohal, et kohaldub VÕS § 305 lg 3, mis näeb ette, et üürileandja pandiõigusele

eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et

need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult

või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte

vastaselt valdusest välja läinud. Hageja arvates teadis kostja juba Estla Houses OÜ-ga sõlmitud

üürilepingu kehtivuse ajal, et seadmed kuuluvad hagejale. Kohus nõustus siinkohal hagejaga

ning hageja on kohtu hinnangul vastavat seisukohta selgitanud ja tõendanud.

Hageja oli seisukohal, et vaidlusalused seadmed on selgelt identifitseeritavad kui hageja omand.

Kohus nõustus hageja käsitlusega. Kohtu hinnangul on üldtuntud asjaolu, mille kohta saab

usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest, et hageja on Eesti üks suurimaid ja tuntumaid

valveteenuse pakkujaid ning nende logo on unikaalne ja tuntud. Kostja ei ole vaidlustanud seda,

et seadmete peal oli hageja logo. Seega on hageja tõendanud, et seadmed olid lihtsalt

identifitseeritavad neil oleva logo tõttu, mistõttu ei ole eluliselt usutav, et kostja ei teadnud, et

seadmed kuuluvad hagejale.

Samuti lükkab kostja väited ümber Estla Houses OÜ ja kostja vaheline üürileping, mis viitas

selgelt, et valvesüsteemi leping sõlmitakse kolmanda isikuga (lepingu p 3.2.2, tl 154). Kohus

oli seisukohal, et kui kostja üürileandjana võimaldas Estla Houses OÜ-l kui üürnikul sõlmida

objekti valvamiseks lepingu, ei olnud kostjal põhjust eeldada, et objektil asuvad valvesüsteemi

seadmed kuuluvad Estla Houses OÜ-le ning nende suhtes on võimalik rakendada üürileandja

pandiõigust.

Samuti on kohtu hinnangul hageja õigesti osundanud, et Estla Houses OÜ pankrotiavalduse

menetluses esitatud nõuded ja puuduvad viited pandiõigusele kinnitavad, et kostja oli teadlik

seadmete kuuluvusest hagejale ning et ta pole teostanud üürileandja pandiõigust. Kohus leidis,

et kui kostjal olekski olnud üürileandja pandiõigus seadmetele, siis oleks kostja andnud teada

pankrotimenetluses, et Estla Houses OÜ-le kuuluvad väärtuslikud valvesüsteemi seadmed,

mille osas on kostjal üürileandja pandiõigus.

Estla Houses OÜ pankrotimääruse kohaselt lõpetati üürileping 31. oktoobril 2019 poolte

kokkuleppel ja Estla Houses OÜ tegevuse lõppemise tõttu objektil. Seega ei lõppenud

üürileping kostja poolt üürilepingu ülesütlemisega vaid poolte kokkuleppega. Seega oli kostja

kõige hiljemalt 2019. aasta septembris, st enne üürilepingu lõppemist teadlik, et seadmed

kuuluvad hagejale, kuid ei öelnud viivitamatult üürilepingut üles, mis tähendab, et üürileandja

pandiõigus seadmetele lõppes enne kui üürileping kostja ja Estla Houses OÜ vahel ehk enne

väidetavat pandiõiguse teostamist (VÕS § 306 lg 4).

Vastuoluline on kohu hinnangul kostja tuginemine sellele, et ta enda väitel teostas vaidlusaluste

seadmete suhtes pandiõigust, kuid ta ei ole pandiõiguse tekkimisest alates seadmeid

võõrandanud ehk seadmete arvelt enda nõuet Estla Houses OÜ vastu rahuldanud. Kohus

nõustus hageja käsitlusega, et kostja ei ole omandiõigust teostanud, vaid on seadmed lihtsalt

endale võtnud.

AÕS § 292 lg-st 1 ja 3 ning kohtupraktikast tuleneb, et ühelgi juhul ei olnud kostjal õigus

seadmeid endale jätta. Kui kostja väidab, et ta kasutas üürileandja pandiõigust, oleks ta pidanud

seadmed maha müüma mõistliku aja jooksul ning ainult võlgnetava summa ulatuses. Kostja

tugineb sellele, et tema nõue Estla Houses OÜ vastu oli 6388 eurot 20 senti, seadmete

maksumus 18 778 eurot ehk ligi kolm korda rohkem. Üürileandja ei tohi oma pandiõigust

kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omanike õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju,

kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks. AÕS § 295 lg 2 kohaselt pärast müügikulude

tasumist ja pandipidaja nõude rahuldamist ülejäänud raha tagastatakse pantijale. Nõustuda tuleb

kostjaga selles, et seaduses ei ole otsesõnu reguleeritud aega, mil vallaspant tuleb realiseerida.

Küll oli aga kohus seisukohal, et kostja ei ole vallaspanti müünud mõistliku aja jooksul.

Arvestades, et kostja oli teadlik juba Estla Houses OÜ-ga sõlmitud üürilepingu sõlmimisel, et

Estla Houses OÜ-l on õigus kolmandalt isikuga sõlmida valveteenuse osutamise leping ning

hageja valveseadmetel on peal identifitseerivad kleebised, oli kohtu hinnangul kostja minetanud

pandiõiguse teostamiseks mõistliku aja juba hagiavalduse esitamise ajaks. Samuti leidis kohus,

et isegi kui kostjal oleks olnud seadmetele üürileandja pandiõigus, lõppes see pandiõigus

VÕS § 306 lg 4 alusel.

Kohus leidis, et hagejal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja on

tõendanud, et ta on kostjalt korduvalt nõudnud seamete valdust (hagiavalduse lisad 18 ja 19 ).

Vastavates nõudekirjades on hageja kostjale andnud ka täiendavaid tähtaegasid, neist viimane

oli

30. november

2020.

Kostja

keeldus

seadmete

valduse

tagasiandmisest

26. novembril 2020 (tl 159). Kohus selgitab, et kui kostja on selgesõnaliselt keeldunud

seadmete valduse tagastamisest, ei ole Riigikohtu praktika järgi täiendavate tähtaegade

andmine enam vajalik. Ka on hageja esile toonud, et ta on kaotanud huvi seadmete tagastamise

vastu, sest tal ei ole mingit teadmist, mis seisukorras on seadmed, kas nad töötavad ja kas neid

on nõuetekohaselt käsitletud ja hooldatud. Kostja ei ole väitnud, et seadmed on plaaniliselt

hooldatud, mistõttu nõustus kohus hagejaga, et seadmed võivad tõenäoliselt olla pea kolm

aastat hooldamata. Sellises olukorras on hageja põhjendatult kaotanud huvi esemete

tagastamise vastu ja vastava olukorra on tekitanud kostja põhjendamatu viivitus seadmete

valduse tagastamisel.

Hagejal on õigus nõuda seadmete tagastamise asemel kahju hüvitamist. Kui võlgnik on

omandiõiguse kostja valduses olevatele asjadele kaotanud, annab see aluse nõuda asjade asemel

kahju hüvitamist nende väärtuse hüvitamise näol. Kostja keeldumine seadmete valduse

üleandmisest hagejale kui seadmete omanikule rikub selgelt hageja omandiõigust seadmeid

vallata, kasutada ja käsutada. Hageja on seadmete eest tasunud 2019. a 18 778 eurot 44 senti

ning arvestades seadmete ostust möödunud lühikest aega ei ole eelduslikult nimetatud seadmeid

võimalik lahendi tegemise hetkel soetada märgitust odavamalt. Eelnevast tulenevalt tuleb

kostjal hüvitada hagejale kahju 18 778 eurot 44 senti.

Kostja keeldumine ruuteri valduse üleandmisest rikub hageja Elisa Eesti AS-iga sõlmitud

lepingust tulenevat õigust ruuterit vallata ning on otseses põhjuslikus seoses sellega, et hagejal

ei olnud võimalik täita Elisa Eesti AS-i ees kohustust tagastada ruuter, mille tulemusel on Elisa

Eesti AS-il õigus nõuda hagejalt ruuteri väärtuse hüvitamist. Vara (ruuteri) üürilepingust

tulenes hagejale kohustus tagastada ruuter lepingu lõppedes ning seda sellises seisukorras nagu

see hagejale üle anti. Kui hageja ei tagasta ruuterit, tuleb tal hüvitada ruuteri väärtus 1170 eurot.

Eelnevast tulenevalt ja VÕS § 115 lg 2 koosmõjus VÕS § 128 lg-ga 3 tuleb kostjal hüvitada

hagejale ruuteri väärtus 1170 eurot.

Kuivõrd kostja keeldus põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest hagejale, oli hageja

sunnitud oma õiguste kaitseks pöörduma advokaadibüroo poole olukorra lahendamiseks nõu

saamiseks. Sellega seoses tegi hageja kulutusi summas 504 eurot, mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista.

Kostjal on olnud võimalus kasutada seadmeid omavoliliselt objekti valvamiseks ja jälgimiseks

ehk sisuliselt tarbida teenust, mis on üks hageja äritegevuse põhilisi teenuseid, ilma selle eest

tasu maksmata. Selliselt on kostja saanud TsÜS § 62 lg 1 mõttes seadmetest kasu

kasutuseelisena, seal hulgas hoidnud kokku kulusid, mis ta oleks kandnud, kui oleks seadmeid

kasutanud õiguspäraselt kehtiva lepingu alusel. Hageja on selgitanud, et seadmeid on

valveteenuse eesmärgi võimalik kasutada ka üle võrgu, läbi mille on võimalik valvekaamerate

kaudu näha objektil toimuvat. Lisaks on objektil videosüsteemi salvestusseade, mis salvestab

objekti videopilti hoolimata sellest, kas üle võrgu vaadatakse objektil toimuvat või mitte.

Seadmete kasutamise teenuse kuutasu oli 1210 eurot (+käibemaks). Riigikohus on märkinud,

et pahauskne valduse rikkuja peab VÕS § 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata

sellest, kas ta asju kasutas. Hageja nõuab perioodi 21. aprill 2020 (hageja hinnangul päev, mil

kostja pidi teadlik olema, et seadmed kuuluvad hagejale) kuni hagi esitamiseni 16. aprill 2021

saanud seadmete ebaseaduslikust valdusest kasu 14 520 eurot (12 x 1210). Seetõttu tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista seadmete ebaseaduslikust valdusest saadud kasu

14 520 eurot.

Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Kasutuseelis sai kostjal

üleüldse tekkida seeläbi, et hageja paigaldas seadmed objektile ehk kostja kasu seisnes juba

selles, et objektil olid vastavad seadmed mille kaudu sai kostja teostada valvet objektil ilma

selle eest tasu maksmata. Selle kulu on kostja hoidnud kokku, kui kasutas alusetult hageja

seadmeid ning peab selle hüvitama VÕS § 1037 alusel. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista seadmete paigaldamise tasu 5168 eurot 76 senti.

Kohus rahuldas hageja põhinõuded, mistõttu kostjal tuleb tasuda hagejale viivist põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg 2 alusel mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostjal tekkis seadmetele üürileandja pandiõigus VÕS § 305 järgi, mis annab kostjale õigusliku

aluse asjade valdamiseks ja kinnipidamiseks. Seda, et üürileandja pandiõigus laieneb seaduses

sätestatud tingimustele vastavatele asjadele sõltumata sellest, kas asjad kuuluvad üürnikule või

kolmandale isikule, on sõnaselgelt väljendanud ka Riigikohus (tsiviilasi nr 3-2-1-8-08 p 12).

Kostja pandiõigus on valveseadmetele tekkinud 2019. a aprillis.

Kostja hinnangul ei vaielnud hageja vastu väitele, et üürileandja pandiõigus on tekkinud, seda

kinnitab 28. juuni 2022. a kohtuistungi protokoll. Hageja ei ole tõendanud, et kostja teadis või

pidi teadma, et seadmed kuuluvad hagejale. Üürileandja teadmist või teadma pidamist saab

hinnata üürileandja pandiõiguse tekkimise seisuga. Kui üürileandja saab kolmanda isiku

õigusest teada hiljem, siis see üürileandja pandiõiguse ja kolmanda isiku õiguste vahekorda

enam ei mõjuta. Hageja ei ole esitanud 2019. a aprilli kohta, mil seadmed paigaldati, mitte

ühtegi tõendit, et kostja on sellest midagi teadnud või et kostja oleks midagi teadnud seadmete

omanikust. Hageja ei teavitanud seadmete paigaldamisel kostjat (üürileandjat) enda

omandiõigusest valveseadmetele. Seega on hageja jätnud ise oma huvid kaitsmata.

Riigikohtu seisukoha järgi ei kohaldu VÕS § 305 lg 3 juhul, kui üürileandja sai alles pärast

üürilepingu ülesütlemist teada, et asjad ei kuulu üürnikule. Hageja viitab kirjavahetustele,

nõudekirjadele ja muudele tõenditele, mis on tekkinud alles peale üürilepingu ülesütlemist

2019. a juulis. Need tõendid ei oma tähendust VÕS § 305 lg 3 kohaldamisel.

Kostja on arvamusel, et kleepsust ei saa teha järeldusi seadmete kuuluvuse kohta. Hageja müüb

seadmeid, samuti rendib neid. Hageja hakkas osutama ka valveteenust ja kleeps „G4S“ viitab

eelkõige just sellele, et siin objektil valvab hageja. Sellised turvafirma kleepsud on

preventiivsed ja annavad võimalikule sissetungijale signaali, et objekt on valve all.

Estla Houses OÜ ja kostja vaheline üürileping on sõlmitud 2015. a ehk 4 aastat enne seadmete

paigaldamist objektile. Selline 4 aastat varem sõlmitud üürileping ei näita kuidagi kostja

teadlikkust seadmete omaniku kohta 2019. a aprillis. Samuti ütleb VÕS, et üürileandja

pandiõigust on võimalik teostada nii üürniku enda varale kui ka kolmanda isiku varale.

Estla Houses OÜ pankrotimenetlust ei toimunud nagu kohus valesti viitab. Estla Houses OÜ

pankrotti ei kuulutatud välja, vaid pankrotiavalduse menetlemine lõppes raugemisega.

Võlausaldajad ei pea ajutisele haldurile oma nõuetest teatamata, samuti pandiõigustest.

Üürileandja pandiõigus on spetsiifiline õigus, mis tekib seaduse alusel ja seetõttu on mõistetav,

et kostja juhatuse liige Jon Morten Johansen, kes on Norra kodanik ega valda eesti keelt sõnas

ega kirjas, ei osanud ehk ajutise haldurile ega hagejale (kohtueelses kirjavahetuses) põhjendada,

et tal on VÕS §-ist 305 tulenev pandiõigus.

Kui hagejal õnnestub tõendada VÕS § 305 lg 3 eeldused (üürileandja teadmine või teadma

pidamine), siis ta peab oma (omandi)õiguse ka realiseerima ehk oma õiguse maksma panema,

mis tähendab antud kaasuse kontekstis seda, et hageja peab oma asjad välja nõudma. Alles

asjade väljanõudmise hetkest alates võib öelda, et üürileandja kaotab oma õiguse pandiõigust

teostada. Hageja ei ole asju välja nõudnud ehk esitanud vindikatsioonihagi. Seega ei ole kostja

oma üürilendja pandiõigust kaotanud.

Kohtuotsus on üllatav. Maakohus on kohaldanud VÕS § 306 lg 4 ilma, et kohus oleks pooltega

arutanud VÕS § 306 lg 4 kohaldamise eelduseid. Hageja on asunud tuginema VÕS § 306 lg-le

4 alles 15. augusti 2022. a lõplikes seisukohtades. Kuna hageja ei saanud TsMS § 330 ja § 331

järgi esitada uus asjaolusid lõplikes seisukohtades, siis ei saanud ka kohus uutele asjaoludele

oma otsust rajada. Kohtuotsus on vastuoluline osas, et VÕS § 306 lg 4 kohaldamine eeldab

selgesõnaliselt üürileandja pandiõiguse tuvastamist, kuid kohus ei ole seda teinud.

Maakohus on VÕS § 306 lg 4 ebaõigesti kohaldanud. Üürilepingu lõpetamise kohta ei eksisteeri

kokkulepet. Kostja on öelnud üürnikuga üürilepingu üles 29. juuli 2019. a avalduse alusel

erakorraliselt ja tulenevalt asjaolust, et Estla Houses OÜ-l oli tekkinud üürivõlg enam kui kolme

kuu eest. Kostja 29. juuli 2019. a avalduse kohaselt on üürilepingu viimaseks päevaks määratud

15. august 2019. Kui kostja oleks teadnud, et kohus hakkab lepingu lõpetamise aluseks pidama

poolte kokkulepet ja järeldab, et mõlemad pooled on teatise allkirjastanud 31. oktoobri 2019

seisuga, siis oleks kostja saanud esitada oma väidete kohta täiendavaid tõendeid (taotlenud Estla

Houses OÜ juhatuse liiget A. Umblejat tunnistama jmt), aga see võimalus on kostjalt

õigustamatult ära võetud. Isegi, kui ringkonnakohus peaks nõustuma, et üürileping oli

13. septembri 2019 seisuga kehtiv ja et kostja oli teadlik, et seadmed kuuluvad hagejale, ja et

üürileping lõpetati 31. oktoobri 2019 seisuga, siis võib ikkagi öelda, et üürilepingu lõpetamine

on olnud viivitamatu.

Kohtu järeldused, et kostja ei ole pandieset realiseerinud mõistliku aja jooksul, ei ole

põhjendatud. Kostja on oodanud pandieseme realiseerimisega, kuna hageja asus kohtuväliselt

asja välja nõudma ja esitas seejärel hagiavalduse. Kostja ei ole kuidagi pandiõigust

kuritarvitanud, ei ole võtnud pandieset endale vms.

Kahjude hüvitamise nõue on põhjendamatu. Hageja väited seadmete kasutamise kohta kostja

poolt on tõendamata. Hagiavalduse kohaselt ühendati objekt hageja süsteemist lahti.

Valveseadmed on selliselt olnud kasutud. Hageja nõuab kasutuseelisena sama summat kuus,

mis oli Estla Houses OÜ-ga sõlmitud lepingus (1210 eurot kuus). Kostja ei ole saanud

seadmetega kellelegi analoogilist teenust osutada. Kostjale jääb mõistetamatuks, miks peaks

kostja maksma kinni seadmete paigalduse, kolmandale isikule Elisa Eesti AS-ile makstud

ruuteri üüritasu, millest kostjal mingit teavet pole olnud, ruuteri maksumuse, mille tellis Estla

Houses OÜ jne.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Kohus on selgelt analüüsinud, kas kostjal tekkis pandiõigus. VÕS § 305 lg 3 ja § 306 lg 4 on

asjakohased üksnes siis, kui on järeldatud, et üürileandjal võis olla pandiõigus.

Kohus leidis õigesti, et kostja pidi olema teadlik, et asjad ei kuulu üürnikule. Vaidlusalused

seadmed olid selgelt identifitseeritavad kui hageja omand. Valveseadmete kleebised ning

objektile paigaldatud plakat, millel on suurelt logo „G4S“, annavad selge signaali seadmete

kuuluvuse kohta. Ei ole eluliselt usutav, et kostja ei teadnud, et seadmed kuuluvad hagejale.

Kostja vastuväited on esitatud hilinenult ning põhjendamata. Kostja on alles nüüd,

apellatsioonimenetluses esitanud esmakordselt väite, et see, et hageja seadmetel oli selgelt

identifitseerimist võimaldavad kleepsud ei võimalda järeldada, et seadmed kuuluvad hagejale.

Kostja väidab ilma ühegi põhjenduseta, et logod ja kleepsud viitavad pigem sellele, et objektil

valvab hageja ning et kleepsud on preventiivsed. Tegemist on uue asjaoluga, mida kostja ei

toonud esile maakohtu menetluses. Kostja ei ole uue asjaolu esitamise lubatavust põhjendanud.

Seetõttu tuleb jätta need kostja väited arvestamata TsMS § 652 lg-te 1, 3 ja 4 alusel.

Kohus järeldas õigesti kostja teadma pidamist ka kostja ja üürniku vahel sõlmitud üürilepingu

kokkuleppest. Maakohus on õigesti leidnud, et kui kostja üürileandjana võimaldas Estla Houses

OÜ-l kui üürnikul sõlmida objekti valvamiseks lepingu, ei olnud kostjal põhjust eeldada, et

objektil asuvad valvesüsteemi seadmed kuuluvad Estla Houses OÜ-le ning nende suhtes on

võimalik rakendada üürileandja pandiõigust. Ka üürilepingu kokkuleppe osas on kostja

esitanud oma vastuväite alles apellatsioonimenetluses ja seega hilinenult.

Kohus järeldas õigesti, et Estla Houses OÜ pankrotiavalduse menetluses esitatud nõuded ja

puuduvad viited pandiõigusele kinnitavad, et kostja oli teadlik seadmete kuuluvusest hagejale.

Kostja esmakordne väide, et kostja juhatuse liige on välismaalane, kes ei valda eesti keelt ega

pea teadma üürileandja pandiõigusest, ei kummuta eeltoodut.

Hageja omandiõigus valveseadmetele eelnes kostja pandiõigusele ning hageja on nõudnud

korduvalt asjade valdust välja nii üürnikult kui ka kostjalt. Hageja nõudis asju välja ammu enne

seda, kui kostja asus väitma, et ta teostab üürileandja pandiõigust.

Vindikatsioonihagi esitamine ei ole kohustuslik eeldus olukorras, kus kostja keeldus korduvalt

asjade tagastamisest. Vindikatsioonihagi esitamata jätmine ei välista hageja õigust tugineda

VÕS § 305 lg-le 3. Hageja on tõendanud, et kostja keeldus enne hagi esitamist ca 1,5 aasta

jooksul korduvalt asjade tagastamisest. Hageja on ka põhjalikult selgitanud, et hagi esitamise

ajaks oli tal kadunud igasugune huvi seadmete tagastamise vastu.

Kohus on õigesti tuvastanud, et kostja üürileandja pandiõigus lõppes VÕS § 306 lg 4 alusel.

Kohtu seisukoht ei saanud olla kostjale üllatav. Kohus kohaldas õigust vastavalt poolte toodud

asjaoludele. Isegi juhul kui ringkonnakohus nõustub kostjaga, et VÕS § 306 lg 4 kohaldamine

oli kostja jaoks üllatav, ei ole asjakohane kostja viide, et ta ei saanud esitada seisukohti ja

tõendeid VÕS § 306 lg 4 kohaldamise kohta. TsMS § 652 lõike 3 alusel oleks kostjal olnud

õigus esitada apellatsioonkaebusega uusi asjaolusid või tõendeid seonduvalt VÕS § 306 lg 4

kohaldamisega, kuid kostja ei teinud seda. Üürileping lõppes 31. oktoobril 2019 ning sõltumata

VÕS § 305 lg 3 kohaldumisest, oleks üürileandja pandiõigus lõppenud VÕS § 306 lg 4 alusel.

Üürileping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega, vaid poolte kokkuleppel ja seoses sellega,

et üürnik lõpetas tegevuse. Isegi juhul, kui see poleks lõppenud poolte kokkuleppel, ei öelnud

kostja lepingut üles esimesel võimalusel VÕS § 306 lg 4 mõttes.

Kohus leidis õigesti, et kostja on kuritarvitanud üürileandja pandiõigust ning minetanud

pandiõiguse teostamise õiguse. Olenemata asjaolust, et seadus ei sätesta konkreetset tähtaega

pandiõiguse realiseerimiseks, tuleb arvestada mõistlikku tähtaega. Eelduslikult tuleb nõue

rahuldada peale nõude sissenõutavaks muutumist. Kostja on seadmeid omavoliliselt vallanud

tänaseks üle kolme aasta. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja vaidlusaluseid seadmeid tänaseni

realiseerinud. Pandieseme endale võtmine ega selle kasutamine ei ole pandiõiguse regulatsiooni

kohaselt lubatud. Kostja õiguste kuritarvitamist kinnitab ka asjaolu, et kostja on võtnud enda

valdussese kordades rohkem asju, kui oli vajalik nõude rahuldamiseks.

Hageja on õigustatud nõudma kahju ning seadmete kasutamisest saadud kasutuseeliste

hüvitamist. Hagejal on õigus nõuda valveseadmete väärtuse hüvitamist. Kostja on seadmeid

omavoliliselt vallanud enam kui kolm aastat, maksmata sealjuures mingitki tasu nende

kasutamise eest. Seadmeid on valveteenuse eesmärgil võimalik kasutada ka üle võrgu ja

vaadata läbi valvekaamerate objektil toimuvat. Praegusel juhul valdas kostja seadmeid ilma

õigusliku aluseta ja oli sellest teadlik ehk pahauskne valdaja. Riigikohus on märkinud, et

pahauskne valduse rikkuja peab VÕS § 1038 esimese lause järgi hüvitist maksma sõltumata

sellest, kas ta asju kasutas.

Hagejal on õigus nõuda kostjalt õigusabiteenuse kulude hüvitamist.

Hagejal on õigus nõuda seadmete paigaldamise tasu hüvitamist. Selle kulu on kostja hoidnud

kokku, kui kasutas alusetult hageja seadmeid ning peab selle hüvitama VÕS § 1037 alusel.

Alternatiivselt on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu. Kostja omavoliline valdus

on otseses põhjuslikus seoses sellega, et hageja on kaotanud võimaluse seadmete rentimisega

teenida kasu ehk tegeleda oma igapäevase majandustegevusega. Arvestades, et eelmainitud tulu

teenimine oli võimatu, sest kostja keeldus põhjendamatult seadmete valduse tagastamisest on

hagejal saamata jäänud tulu 14 520 eurot.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebus

rahuldatakse.

7. Hageja on esitanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude seoses hageja omandiõiguse ja

valduse rikkumisega tekkinud kahjuga ning kostjalt hageja asjade kasutamisega saadud

kasutuseelise hüvitamise nõude. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas kostjal on õigus

hageja asju vallata tulenevalt üürileandja pandiõigusest.

8. Maakohus tuvastas, et vaidlusalused valveseadmed on hageja omandis, hageja paigaldas

need seadmed Estla Houses OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel kostjale kuulunud kinnisasjale,

mida Estla Houses OÜ kasutas kostjaga sõlmitud üürilepingu alusel, ning pärast hageja ja Estla

Houses OÜ lepingu lõppemist jäid seadmed kostja valdusesse ning kostja ei ole neid hagejale

tagastanud. Kostja ei ole neid maakohtu tuvastatud asjaolusid vaidlustanud, kuid leiab, et tal oli

õigus seadmeid vallata, kuna Estla Houses OÜ oli talle üürilepingu alusel võlgu. Maakohus

tuvastas üürivõla suurusena 6388 eurot 20 senti.

9. VÕS § 305 lg 1 kohaselt on kinnisasja üürileandjal üürilepingust tulenevate nõuete

tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või

kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses.

Üürileandja pandiõigus tekib seaduse jõul üürilepingu sõlmimisega üüritud ruumidesse

vallasasjade toomise tõttu ning seaduse kohaselt ulatub pandiõigus eelduslikult kõigile üüritud

ruumides asuvatele (sh kolmandate isikute) vallasasjadele (vt nt Riigikohtu 20. detsembri

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-11, p-d 10 ja 12; 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-8-08, p-d 11 ja 12). Iseenesest saab valveseadmeid pidada üüritud ruumi kasutamise juurde

kuuluvateks vallasasjadeks, millele üürileandja pandiõigus laieneb. Seejuures ei välista

üürileandja pandiõigust iseenesest ka asjaolu, et seadmete omandiõigus ei kuulunud üürnikule.

10. Keskne vaidlusküsimus on selles, kas hageja omandiõigus eelnes VÕS § 305 lg 3 kohaselt

üürileandja pandiõigusele. Sel juhul pidanuks kostja saades hagejalt nõude asjade valduse

väljaandmiseks need hagejale AÕS § 80 lg 1 järgi välja andma. Kui aga hageja omandiõigus ei

eelnenud üürileandja pandiõigusele, on üürileandja pandiõigus kostja valduse õiguslikuks

aluseks, mis välistab hageja vindikatsiooninõude. VÕS § 305 lg 3 kohaselt on selle küsimuse

lahendamisel määrav asjaolu, kas kostja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule.

Seejuures on määrav ajahetk, mil asjad kostja kinnisasjale toodi. Tõendamiskoormis on selles

osas hagejal (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p d 12 ja 13).

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ekslikult tuvastanud, et kostja teadis, et seadmed ei

kuulu üürnikule. Esiteks ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga selles, et valveseadmete puhul

ei saanud kostja lähtuda AÕS § 90 lg 1 järgi valdaja omandiõiguse eeldusest. Valveseadmete

puhul ei ole tegemist analoogse olukorraga Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 toodud näitega,

kus Riigikohus leidis, et valdaja omandiõigust ei saa eeldada asjade puhul, mille kliendid on

toonud ajutiselt üürniku valduses olevasse ruumi remondiks. Sellises olukorras saab tõepoolest

lähtuda sellest, et üürileandja peab teadma, et remonditöökotta remondiks toodud asjad ei kuulu

remonditeenust osutavale üürnikule, vaid selle klientidele, kuivõrd üürniku majandustegevus

seisnebki võõraste asjade remontimises. Valveseadmete puhul ei saa aga eeldada seda, et need

kuuluvad valveteenuse osutajale. Nimelt on hageja ise esitanud kohtule kaks enda kostjale

esitatud valveteenuse osutamise pakkumust (I kd, tl 27-30), millest ühe puhul pakkus hageja

võimalust seadmed välja osta ja teise puhul mitte. Seega nähtub hageja enda esitatud tõenditest,

et ta osutab teenust ka sel viisil, et valveseadmete omandiõigus ei kuulu talle, vaid kliendile.

Seejuures sisaldas ka pakkumine, milles seadmete omandiõigus kuulunuks kliendile, hageja

logoga välissireeni (I kd, tl 27 pöördel). Seega on õige kostja seisukoht, et hageja logodest

seadmetel ei saa järeldada hageja omandiõigust seadmetele, vaid üksnes asjaolu, et hageja

osutab objektil valveteenust.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, et kostja pidanuks sellest, et valveseadmed

kuuluvad hagejale aru saama üürnikuga sõlmitud üürilepingust. Hageja ja maakohus on

tuginenud seejuures üürilepingu p-le 3.2.2, mis paikneb peatükis pealkirjaga „üür ja

kõrvalkulud“ (I kd, tl 154 pöördel) ning mis on sõnastatud järgmiselt: „Internetiühenduse,

kaabeltelevisiooni, telefoniteenuste ja valvesüsteemi eest vastavalt teenuse pakkujaga sõlmitud

lepingutele“ ning tegelikule tarbimisele. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kuidas sellest

lepingupunktist, mille sisuks on üürniku kohustus maksta kõrvalkulude eest, saab järeldada, et

kostja pidi teadma, et objektil asuvad valveseadmed ei kuulu üürnikule.

Samuti ei saa järeldada, et kostja teadis valveseadmete kinnisasjale viimise ajal, et nende omand

ei kuulu üürnikule, sellest, et kostja ei tuginenud pandiõigusele üürniku pankrotimenetluses.

Esiteks toimus üürniku pankrotimenetlus pärast seda, kui üürileping oli juba lõppenud (I kd, tl

141-143), mistõttu ei saa seal avaldatust teha järeldusi kostja teadmise kohta valveseadmete

paigaldamise ajal. Teiseks rauges üürniku pankrotiavaldus enne pankroti välja kuulutamist,

mistõttu pankrotimenetlus ei jõudnudki sellesse faasi, kus kostja oleks pidanud esitama

pankrotimenetluses oma nõude ja seda tagava pandiõiguse.

Muid tõendeid ei ole hageja esitanud, mis tõendaksid, et kostja teadis või pidi teadma seadmete

paigaldamise ajal, et need ei kuulu üürnikule. Seega ei ole hageja enda väidet tõendanud ning

VÕS § 305 lg 3 kohaselt ei välista hageja omandiõigus seadmetele kostja pandiõigust.

12. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus on üllatuslikult leidnud, et pandiõigus on

VÕS § 306 lg 4 alusel lõppenud. Seda küsimust pooltega ei arutatud. Esmakordselt viitas hageja

selle sätte kohaldamisele pärast maakohtu istungit esitatud seisukohtades, s.o sisuliselt

kohtukõne teesides. TsMS § 402 lg 2 kohaselt ei või kohtukõne teesides tugineda uutele

asjaoludele. Seega oleks maakohus pidanud jätma hageja väited tähelepanuta (vt ka Riigikohtu

22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-11, p-d 64 ja 65). Ringkonnakohus ei

nõustu hagejaga, et hageja oli VÕS § 306 lg 4 kohaldamise aluseks olevad asjaolud juba varem

maakohtu menetluses välja toonud ning hiljem esitas ta uudsena vaid viite õigusnormile.

Ringkonnakohus märgib esiteks, et asjaolu väljatoomisena ei saa lugeda tõendi (pankroti

raugemise määrus) esitamist, milles asjaolu on kirjas. Pool peab TsMS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt

asjaolud, millele ta tugineb, ise välja tooma ning kohus ei saa ega tohigi esitatud tõenditest

otsida asjaolusid, millele pooled ei ole tuginenud. Maakohtus ei ole kumbki pool õigeaegselt

tuginenud sellele, et kostja ütles üürilepingu üürnikuga üles alles 31. oktoobril 2019. Nii on

hageja ise enda 28. veebruari 2022 menetlusdokumendis (I kd, tl 138) toonud välja, et kostja

esitas üürilepingu ülesütlemisavalduse 29. juulil 2019. Ka kostja ei ole väitnud, et ütles

üürilepingu hiljem üles. Ringkonnakohus selgitab, et üürilepingu ülesütlemine on ühepoolne

kujundusõigus, mistõttu ei ole õiguslikult relevantne, millal üürnik ülesütlemisavalduse

allkirjastas. Seega ei olnud maakohtus esitatud asjaolusid, mille alusel oleks maakohus pidanud

kaaluma VÕS § 306 lg 4 kohaldamist. Kuna hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud VÕS

§ 306 lg 4 kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid maakohtu menetluses õigeaegselt esitada,

tuleb need jätta tähelepanuta.

13. VÕS § 307 lg 1 kohaselt võib üürileandja pandiõiguse alusel asju kinni pidada ulatuses, mis

on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Praegu on maakohtu tuvastatud asjaoludel

seadmete väärtus 18 778 eurot 44 senti, millele lisandub ruuteri väärtus 1170 eurot. Kostja

üürilepingust tuleneva nõue üürniku vastu on 6388 eurot 20 senti. Pooled ei ole nende asjaolude

tuvastamist vaidlustanud. Kuigi lisaks üürinõudele tagab pandiõigus ka kostja kulude katmist

asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (vt Riigikohtu 11. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-8-08, p 16), on praegu kostja pidanud kinni asju suuremas väärtuses kui tema nõue.

Samas ei välista VÕS § 307 lg 1 üürileandja pandiõiguse teostamist olukorras, kus üürniku vara

on küll suurema väärtusega kui üürileandja nõue, kuid vara ei ole osadeks jaotatav (vt ka

Riigikohtu 23. märtsi 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kuigi iseenesest võivad

valveseadmed ilmselt koosneda üksikutest asjadest, on pooled menetluse vältel käsitlenud

valveseadmeid tervikuna. Hageja väitis küll ringkonnakohtu istungil kohtukõnes, et seadmeid

oleks võinud müüa osade kaupa, kuid varasemas menetluses maakohtus ei ole hageja sellele

tuginenud. Ringkonnakohtu hinnangul on see, et seadmeid oleks võimalik osade kaupa müüa,

asjaolu, mille hageja oleks pidanud esitama õigeaegselt maakohtu menetluses. Olukorras, kus

nii hageja kui ka kostja on rääkinud seadmetest üksnes kui tervikvarast, pidi ka kohus sellest

lähtuma. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et seadusest ei tulene tähtaega pandieseme

realiseerimiseks. Arvestades praeguse asja asjaolusid, kus hageja on nõudnud kostjalt esmalt

asjade valduse üleandmist ning pöördunud seejärel kohtusse, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

vaidluse ajal asjade müümata jätmine ka hea usu põhimõtte vastane. Hageja õigused ei ole selles

olukorras kaitseta, kuna tal on võimalik tasuda kostjale üürniku üürivõlg, misläbi kostja

pandiõigus lõppeks ning kostjal kaoks alus keelduda asjade hagejale väljaandmisest. Hageja ei

ole seda võimalust kostjale ei kohtueelselt ega kohtumenetluse raames pakkunud.

Arvestades eeltoodut, on kostjal hageja asjade väljaandmist välistav pandiõigus. Sellest

tulenevalt ei ole hagejal kostja vastu ka VÕS § 115 lg 2 järgset kahju hüvitamise nõuet.

14. Iseenesest ei välista üürileandja pandiõiguse kehtiv teostamine hageja kasutuseelise

hüvitamise nõuet. Nimelt ei anna pandiõigus õigust asja kasutada. Küll aga eeldab kasutuseelise

nõue VÕS § 1037 alusel seda, et kostja oleks alusetult rikastunud, st et ta oleks ilma õigusliku

aluseta hageja asju kasutanud, hoides sellega kokku kulutusi või saades tulu. Tegemist on

hageja nõude aluseks oleva asjaoluga, mida TsMS § 230 lg 1 järgi peab tõendama hageja.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oleks tema asju kasutanud, mistõttu

tuleb ka see hageja nõue jätta rahuldamata. Ainuüksi hageja paljasõnalised väited selle kohta,

et kostjal oli võimalik valveseadmeid kasutada, ei ole nõude rahuldamiseks piisav.

Kuivõrd kostjal oli üürileandja pandiõigusest tulenevalt õiguslik alus asju vallata, ei ole ta

hageja omandit ega valdust õigusvastaselt rikkunud. Seega ei saa hagejal olla kostja vastu ka

deliktiõigusest tulenevat kahju hüvitamise, sh saamata jäänud tulu nõuet.

15. Kuivõrd hageja kahju hüvitamise ja alusetu rikastumise nõuded on põhjendamatud, ei ole

hagejal alust ka kostjalt nõuda nende nõuete esitamiseks kohtueelselt kasutatud õigusabi kulude

hüvitamist.

16. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMs § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse

jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin