2-21-116111/40 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-116111

Tsiviilasi

Osaühingu

Aktiva

Finants

hagi

Osaühingu

International Veod vastu võla väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

2875 eurot 96 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 8. juuli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu International Veod apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

13. detsember 2022 kell 14:00

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant

(kostja):

Osaühing

International

Veod

(registrikood 11049564), lepinguline esindaja Igor

Sumarok

Vastustaja (hageja): Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479), lepinguline esindaja Anni Kennedy

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. juuli 2022. a otsus osas, milles maakohus hagi

osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud.

2. Teha uus otsus, millega jätta Osaühingu Aktiva Finants hagi Osaühingu

International Veod vastu põhivõla 1453 euro 58 sendi ja hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 1453 euro 58 sendi väljamõistmiseks tervikuna

rahuldamata.

3. Osaühingu International Veod apellatsioonkaebus rahuldada.

4. Jätta menetluskulud Osaühingu Aktiva Finants kanda. Menetluskulude suuruse

määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants (hageja) esitas 31. mail 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Osaühingu International Veod (kostja, võlgnik) vastu 2917 euro

16 sendi saamiseks. Pärnu Maakohus lõpetas maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Viru

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja esitas 7. juulil 2022 Viru Maakohtule hagi kostja vastu põhivõla 1453 euro 58 sendi ja

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 1453 euro 58 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Telia Eesti AS (endise nimega Elion Ettevõtted AS) ja kostja

14. septembril 2011 kliendilepingu nr 176617921, mille alusel hageja pakkus kostjale VoIP-

jaama ja lauatelefoni teenust. Võlgnik jättis tähtaegselt tasumata kliendilepingu alusel perioodil

august 2018 kuni august 2019 esitatud arved kokku 209 eurot 67 senti. Telia Eesti AS ja kostja

sõlmisid ajavahemikul 30. aprill 2010 kuni 10. juuli 2019 21 mobiilsideteenuste lepingut.

Kostja jättis tähtaegselt tasumata lepingute alusel perioodil august 2018 kuni november 2018

esitatud arved kokku 1243 eurot 91 senti. Telia Eesti AS loovutas nõude kostja vastu hagejale,

kes väljastas 10. detsembril 2020 e-kirja teel kostjale teate nõude loovutamisest.

Hageja taotles kostjalt ka viivise väljamõistmist. Hageja arvestas viiviseid alates arvete

tasumise tähtajale järgnevast päevast kuni hagiavalduse koostamiseni lepingujärgse

viivisemääraga

0,15%

iga

viivitatud

päeva

eest.

Hageja

vähendas

viivisenõuet

1453 euro 58 sendini, et kõrvalnõuded ei ületaks põhivõlga.

Hageja leidis täiendavates seisukohtades, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 järgi on nõude

loovutamine kostja suhtes toimunud. Hageja esitas Telia Eesti AS-i kinnituse, et hagiavalduse

aluseks olevad nõuded kostja vastu on 27. novembril 2020 loovutatud hagejale. Kostja ei ole

vaidlustanud võlateatise ja hagihoiatuste kättesaamist.

Hageja ei nõustunud kostjaga, et kostjal on kõik arved tasutud ning kostjale ei ole

meeldetuletusi/teatiseid võlgnevusest saadetud. Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega, et

kostja ei ole arvetel toodud teenust saanud. Kostja ei ole esialgsele võlausaldajale esitanud

pretensioone arvetel osutatud teenuse osas. Käesolevaks hetkeks on arvetel osutatud teenuste

osas pretensioonide esitamise tähtaeg möödunud.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja taotles see läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata jätmist.

Kostja leidis, et hagejal puudub nõudeõigus, kuna 10. detsembri 2020. a nõude loovutamise

teatise kohaselt on loovutatud kostja ja Telia Eesti AS-i vahel sõlmitud krediidilepingust

tulenevad nõuded. Kostja ei ole Telia Eesti AS-iga krediidilepingut sõlminud. Kuna hageja ei

ole esitanud nõude loovutamise lepingut, mille alusel võib hageja nõude olemasolu kontrollida

ja teatis ei ole endise võlausaldaja poolt allkirjastatud, esineb kostja hinnangul alus kahelda

nõude loovutamise lepingu kehtivuses.

Kostja esitas arvete tasumist tõendavad maksekorraldused. Kostja märkis, et hageja ei ole arvet

nr 02201900809320 esitanud ja kostja ei ole kunagi saanud arveid nr B18106287578 ja

B18116707568. Samuti ei esitanud Telia Eesti AS kostjale meeldetuletusi ega teatisi nimetatud

arvete tasumata jätmise kohta. Telia Eesti AS-i iseteeninduse süsteemi kohaselt puudub kostjal

võlgnevus Telia Eesti AS-i ees. Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud teenuse osutamist.

Kostja vaidles vastu sellele, et Telia Eesti AS-i arvete nr B18106287578 ja nr B18116707568

alusel on teenused osutatud. Telefoninumbri XXXXXXXX SIM-kaart on tellitud

mobiilinterneti jaoks ja kasutatud turvakaamerate toimimiseks. Kostja ei tellinud ega

soovinud, et selle numbri kaudu võiks olla võimalik saata lühisõnumeid. Hageja on jätnud

tõendamata arvete kättetoimetamise kostjale. Kuna kostjal puudub võlgnevus, puudub ka alus

viivise väljamõistmiseks. Kostja leidis, et viivise väljamõistmine on hea usu põhimõtte vastane.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 8. juuli 2022. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja võla 1437 eurot 98 senti ning viivised 1437 eurot 98 senti. Menetluskulud jäid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel 99% ulatuses kostja kanda ja 1%

ulatuses hageja kanda.

Kohus möönis, et 10. detsembri 2020. a nõude loovutamise teade ei ole korrektne ning teade

on loovutatava nõude aluse osas ebaselge ja eksitav, samuti ei ole nõude loovutamise kinnituselt

üheselt tuvastatav selle koostaja/allkirjastaja Heneli Kotkase seos Telia Eesti AS-iga. Samuti

on nõude loovutamise osas vastuolulised vahetult nõude loovutamise teatele järgnenud Julianus

Inkasso OÜ 21. detsembri 2020. a hagihoiatus (dtl 397) ja 25. jaanuari 2021. a hagihoiatus (dtl

398-401), samas 28. mai 2021. a meeldetuletuses on taas selgelt avaldatud, et nõude

võlausaldajaks on Osaühing Aktiva Finants (dtl 402-403). Kohus leidis siiski, et esitatud

tõendite, sh hagiavalduse lisade põhjal kogumis saab lugeda tõendatuks, et Telia Eesti AS on

loovutanud oma nõude hagejale. Hagiavaldusele lisatud või hageja hiljem esitatud lepingud,

arved, teated ja saldokinnitused kinnitavad, et Telia Eesti AS loovutas nõude hagejale. Kuivõrd

hageja on nõude loovutamisega asunud VÕS § 164 lg 2 järgi senise võlausaldaja Telia Eesti

AS-i asemele, on tal õigus esitada kostja vastu loovutatud nõuetest tulenev hagi. Kohus nõustub

hagejaga, et nõude loovutamiseks ei ole vajalik võlgniku nõusolek ega loovutamisest teatamine

võlgnikule, seega ei saa võlgnik esitada nõude loovutamisele või selle kehtivusele vastuväiteid.

Kostja ei vaidle vastu võlateate kättesaamisele. Samuti ei nähtu poolte esitatust, et kostja oleks

hagejalt 10. detsembri 2020. a nõude loovutamise teate saamisel keeldunud kuni seniselt

võlausaldajalt VÕS § 172 kohase loovutamisdokumendi saamiseni kohustuse täitmisest uuele

võlausaldajale.

Kostja on esitanud kohtule 20. veebruari 2019. a maksekorralduse arve nr 02201900809320

tasumise kohta (dtl 329), seega on kostja nimetatud arve kätte saanud. Kohus kontrollis, et

kõikidel kostjaga sõlmitud lepingutel kui nende alusel väljastatud arvetel on kostja aadressiks

märgitud Elektrijaama tee 65, Narva. Hageja selgitas, et kõik arved on edastatud kostja enda

antud e-posti aadressil veod@mail.ru. Kohus nõustus hagejaga, et olukorras, kus kostja on kõik

ülejäänud arved antud e-posti aadressilt kätte saanud, ei ole eluliselt usutav, et osa esitatud

arveid ei ole kostja kätte saanud. Kostja ei ole vastu vaielnud Telia Eesti AS-i üldtingimuste

(dtl 92-102) kohaldamisele, samuti ei ole tuginenud sellele, et antud üldtingimus

tüüptingimusena VÕS § 35 tähenduses on ebamõistlikult kahjustav. Kostja kohustus on tagada

e-posti aadressi toimimine ning teenuseosutaja õigeaegne teavitamine kontaktandmete

muutumisest. Kuivõrd kostja ei ole teenuseosutajat teavitanud, et ta ei saanud arveid kätte, ei

vabanenud ta arve tasumise kohustusest. Kostja pidi olema teadlik võlgnevusest teenuseosutaja

ees.

Hageja esitatud saldoteatise (dtl 389) põhjal on kostjal tekkinud võlgnevus alates 31. juuli

2018. a arvest nr B18075186411 summas 1737 eurot 57 senti, millest kostja on tasunud 17.

augustil 2018 551 eurot 53 senti, tasumata on 1186 eurot 4 senti. Kostja väitel ei ole ta 1186

euro 4 sendi osas hagejalt teenust saanud.

Kohus tuvastas, et 27. juunil 2018 sõlmitud liitumislepingul ei ole teenuse lühisõnumi

saatmise/vastuvõtmise juurde märgitud teenuse mahtu, hinda vms andmeid, millest nähtuks, et

pooled on antud hinnapaketis leppinud kokku lühisõnumite saatmises. Hageja ei vaidle vastu

sellele, et pooled oleksid kokku leppinud vastavas teenuses. Kohus nõustus, et neil asjaoludel

võib lühisõnumite saatmise võimaldamisel olla tegemist tellimata teenuse osutamisega või

lepingu mittenõuetekohase täitmisega, millega seoses on kostjale tekkinud võimalik kahju.

Kohus leidis, et kostja tõendina esitatud kirjavahetusest ei nähtu, millise arve või milliste

lühisõnumitega seoses on päring esitatud, lisatud vastustes puudub selle algataja pöördumine.

Kohus märkis, et esimene vastus kostjale on esitatud septembris 2018, seega võib tegemist olla

ka päringuga 31. augusti 2018. a arvel nr B18085579892 nähtuvate teenuste, sh telefoninumbril

XXXXXXXX teenusnumbritele saadetud lühisõnumite kohta. Kostja on antud arve 19.

septembril 2018 tasunud.

Kostja ei ole üldtingimuste p 9.5 osas viidanud ega põhjendanud nende ebamõistlikult

kahjustavat iseloomu (mh nt VÕS § 42 lg 3 p 9 tingimusena), sh tuginedes VÕS §-s 44

sätestatud eeldusele. Kohus leidis, et antud liiki lepingute puhul ja teenuse iseloomu arvestades

on tähtaeg üks aasta pretensioonide esitamiseks alates arve saamisest piisav ja mõistlik aeg.

Kohus leidis, et kostja ei ole tõendanud 31. juuli 2018. a arve B18075186411 kohta

nõuetekohase ja tähtaegse pretensiooni esitamist. Kuivõrd teenuseosutaja arvetel on lahti

kirjutatud osutatud teenused ning hageja kinnitusel ei ole kostja kokkulepitud tähtaja jooksul

pretensioone esitanud, on kohtu hinnangul eeltoodust tulenevalt kostja tõendamiskoormiseks

näidata, et täitmine ei olnud nõuetekohane, sh et ta on saadetud arved vaidlustanud. Kostjal oli

kohustus tasuda 31. juuli 2018. a arve nr B18075186411 sellel näidatud suuruses ja kostja

võlgnevuse jääk 31. augusti 2018. a arve esitamisel oli pärast arve osalist tasumist 1186 eurot

4 senti. Eeltoodu kehtib ka 31. oktoobri 2018. a arve nr B18106287587 ja 30. novembri

2018. a arve nr B18116707568 kohta. Kostja ei ole tähtaegselt esitanud pretensiooni osutatud

teenuste kohta.

Hageja selgitas, et saldoteatises äriteenuste kohta 30. novembril 2020 nähtuva viimase makse

209 eurot 67 senti on teinud hageja seoses nõude loovutamisega 27. novembril 2020, millega

esialgne võlausaldaja pani nõude kinni. Kostja ei ole esitanud maksekorraldust, mis kinnitaks,

et makse tegi kostja. Esialgne võlausaldaja kattis laekumiste arvelt esmalt kostja varem

tasumata jäetud arved. Hageja tugines üldtingimuste punktile 4.3. Kohus leidis, et pooled olid

kokku leppinud VÕS §-s 88 sätestatust erineva maksete arvestamise erinevate kohustuste

katteks, seega arvestad teenuseosutaja õiguspäraselt arvete alusel tasutu, lähtudes nö ühtsest ja

terviklikust kliendipõhisest võlaarvestusest. Viimane oli kostjale nähtav ja jälgitav ka esitatud

arvetel esitatud maksete saldo, laekumise ja võlgnevuse andmete põhjal.

Saldoteatise põhjal on 31. juuli 2018. a arve nr B18075186411 võla 1186 euro 4 sendi katteks

arvestatud kliendilepingu alusel tasutud 209 eurot 67 senti (13 makset) ja mobiilsidelepingute

alusel

tasutud

eurot

senti

(621,49

+

345,86),

kokku

1177

eurot

2 senti, seega on antud arve alusel endiselt võlg 9 eurot 2 senti. Hilisemate laekumiste selle arve

katteks lugemise tõttu võlgneb kostja hagejale hagiavalduses esitatud arvestuse järgi

kliendilepingu alusel 209 eurot 67 senti ja mobiilsidelepingute alusel 1243 eurot 91 senti.

Kohus märkis, et hageja on tasumata summana kahekordselt arvestanud võlgnevuse 31.

jaanuari 2019 arve nr 02201900809320 alusel 15 eurot 60 senti (võlgnevuse arvestus, dtl 27).

Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt ja arvestades hageja kinnitust, et nõude aluseks ei ole 31.

juuli 2018. a arve nr B18075186411, on hageja nõue põhjendatud 1437 euro 98 sendi

(209,67+1228,31) ulatuses.

Hageja taotleb kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise 1453 euro 58 sendi väljamõistmist.

Kostja ei ole vastu vaielnud viivisemäärale ega viivise arvestusele. Hageja on esitanud

asjakohase viite Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 (p 14), milles Riigikohus

nõustus väitega, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas

viivisenõudest enne teavitatakse või mitte. Kostja ei ole esitanud kohtule taotlust viivise

vähendamiseks. Samas on kostja esitanud viivisenõudele vastuväite tulenevalt selle vastuolust

hea usu põhimõttega. Maakohus tuvastas, et 14. septembri 2011. a kliendilepingu ja

mobiilsidelepingute alusel esitatud arvetel (saldoteatis, kliendikonto seis) ei ole viivisenõuet

välja toodud. Esmakordselt nõudis võlausaldaja lisaks põhivõlgnevusele viivist 10. detsembri

2020. a teates nõude loovutamise kohta (dtl 116-117). Maakohus asus seisukohale, et kuigi ka

antud juhul ei ole esialgne võlausaldaja kuni nõude loovutamiseni arvutanud ja nõudnud viivist,

ei saanud kostja mõistlikult aru saada või järeldada, et võlausaldaja on loobunud viivisenõudest.

Hageja käitumist ei saa pidada viivisenõude esitamisel vastuoluliseks. Kohus tõi täiendavalt

välja, et Riigikohus on leidnud, et erandlikuks asjaoluks ei saa pidada üksnes seda, et kostjale

esitatud arvetel ei olnud hageja märkinud kostja viivisevõla suurust (RKTKo 3-2-1-43-13, p

15). Maakohus leidis, et hageja viivisenõue ei ole vastuolus hea usu põhimõtetega. Kohus

rahuldas viivisenõude.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist hagi

rahuldamise osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Maakohus on rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Otsus on üllatuslik. Hageja ei ole

tõendanud nõudeõiguse olemasolu. Maakohtu järeldus, et nõude loovutamine on tõendatud, ei

põhine tõenditel ja on oletuslik. Asjas puudub Telia Eesti AS-i kinnitus nõude loovutamise

kohta.

Maakohus on jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise. Maakohus pani kostjale kohustuse

tõendada, et teenus ei olnud nõuetekohane. Kohus kohustas tõendama negatiivset asjaolu, mille

tõendamine on kostja jaoks praktiliselt võimatu. Kostja on seisukohal, et ainuüksi sellest, et

mobiiloperaator esitab kliendile arve mis tahes teenuse tasumiseks, kliendile kohustusi ei teki.

Üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse osutamist ja sellest ei teki tasumise kohustust (vt nt

TlnRKo otsus nr 2-11-58250, p 25). Hageja pidi tõendama teenuse osutamist. Hageja kohustus

on tõendada, et arve on esitatud lepingus kokkulepitud teenuste osutamise eest, mida hageja ei

ole teinud.

Kostja esitas kohtule Telia Eesti AS-i 6. septembri 2018. a vastuse kostja vastuväitele seoses

arvega nr B18075186411. Maakohus leidis ekslikult, et kiri ei tõenda pretensiooni esitamist

seoses arvega nr B18075186411. Kohus oletas, et tegemist võib olla teise, 31. augusti 2018. a

arvel nr B18085579892 nähtuvate teenuste vaidlustamisega. Selline kohtu järeldus on ebaõige,

oletuslik ega ole põhjendatud. Tõepoolest 31. augusti 2018. a arvest nr B18085579892 nähtub,

et numbrilt XXXXXXXX on ka 2018. a augustis saadetud lühisõnumid. Arvet tasudes kostja

seda ei märganud. Antud asjaolu menetluse kestel ei arutatud, mistõttu ei võinud maakohus

otsust tehes seda ka arvestada TsMS § 436 lg-st 4 lähtudes. Selles osas on maakohtu otsus kostja

jaoks üllatuslik.

Kostja arvates ei ole maakohtu järeldused pretensiooni esitamise kohta rajatud tõenditele.

Kostja palus võtta asja materjalide juurde kostja esindaja 4. märtsi 2021. a e-kirja Teliale,

millest nähtub, et kostja ja Telia vahel oli vaidlus just 31. juuli 2018. a arve nr B18075186411

kohta ja Telia vastuse e-kirja formaadis. Kostja palus ära kuulata tunnistajana A.A..

Viivisenõue on hea usu põhimõtte vastane. Olukorras, kus kostja ei tellinud ega saatnud SMS-

sõnumeid, kuid see on tehtud tema tahte vastaselt tundmatu sissetungija poolt, kusjuures seda

soodustas mobiiloperaatori enda tegevusetus (kuna ta ei piiranud SMS-sõnumite saatmist), on

viivisenõue hea usu põhimõtte vastane.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et hageja nõudeõigus on tõendamata. Kuna kostjale teatati

nõude loovutamisest, on VÕS § 170 järgi nõude loovutamine kostja suhtes toimunud. Kostja ei

ole vaidlustanud võlateatise ja hagihoiatuse kättesaamist. Kostja ei ole keeldunud kohustuse

täitmisest uuele võlausaldajale. Hageja on esitanud 8. septembril 2021 allkirjastatud VÕS § 172

kohase kinnituskirja. Kostja väide, et kinnistuskirja allkirjastaja ei olnud Telia Eesti AS-i

juhatuse liige, on otsitud. Hageja märgib, et kinnitusi nõude loovutamisest ei pea allkirjastama

juhatuse liige.

Vastuväited teenuse mittesaamise osas on esitatud hilinemisega. Pretensioon on esitatud

ca kolm aastat pärast arve tasumise tähtaega. Hageja kordab, et see millist teenust osutati,

nähtub tasumata arvetelt. Kliendil on õigus vastava tasu suurust vaidlustada üksnes ühe aasta

jooksul vastava arve esitamisest. Olukorras, kus tasumata arved olid 2018. a, tuli pretensioonid

arvetele saadu teenuse osas esitada hiljemalt iga arve maksetähtajast ühe aasta jooksul. Kostja

ei ole esialgsele võlausaldajale pretensioone esitanud arvetel osutatud teenuse osas. Seega

4. märtsiks 2021. a oli arvetel osutatud teenuste osas pretensioonide esitamise tähtaeg

möödunud. Kostja ei ole tõendanud, et ta on arvele nr B18075186411 vastu vaielnud ega olnud

nõus seda maksma.

Mittenõustumine arvel toodud hinna/kogusega, on ühepoolne vastuvõtmist vajav tahteavaldus,

mille esitamist peab tõendama kostja. Kostja poolt 20. juunil 2022 esitatud 2018. a

e-kirjavahetuse puhul ei ole tegemist arve vaidlustamisega vaid tehtud on sisuline päring.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMs § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi tervikuna rahuldamata.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõude kostja ja Telia Eesti AS-i vahel sõlmitud

kliendilepingust ning mobiilsideteenuste lepingutest tuleneva tasu saamiseks. Kostja vaidleb

vastu nii tasunõude olemasolule kui ka nõude hagejale loovutamise kehtivusele. Pooled

vaidlevad mh selle üle, kas Telia Eesti AS on kostjale arvetel toodud teenust osutanud ning kas

kostja on kaotanud õiguse tasunõudele vastuväiteid esitada, kuna ei esitanud selle kohta

pretensiooni Telia Eesti AS-le õigel ajal.

8. Telia Eesti AS üldtingimuste p 9.5 (dtl 102) kohaselt on kliendil õigus vaidlustada tasu suurus

ühe aasta jooksul arve esitamisest. Kostja on esitanud menetluses vastuväiteid 31. juuli 2018

arvele täpsemalt selles kajastuva telefoninumbri XXXXXXXX tasu suurusele (dtl 439).

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et ta on esitanud

pretensiooni arvel kajastuvale tasule ühe aasta jooksul alates arve esitamisest, on põhjendatud.

Kostja on esitanud talle saadetud Telia Eesti AS-i 6. septembri 2018 e-kirja (tõlge dtl 462-464),

milles Telia Eesti AS-i klienditeenindaja kirjutab kostjale, et Telia Eesti AS üksnes vahendab

mõningaid teenuseid, tal ei ole õigust kliendile esitatud arveid tühistada ning palub

pretensioonid esitada teenusepakkujale. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd

kostja ei ole esitanud kohtule enda pöördumist, siis ei saa järeldada, et Telia Eesti AS-i e-kiri

oleks seotud vaidlusaluse arvega.

Arvestades e-kirja sisu, kus räägitakse tasulistest sõnumitest, mille üle pooled praeguses

menetluses vaidlevad, ning asjaolu, et kostja on jätnud 31. juuli 2018 arve vaidlusaluses osas

tasumata, kuid on korralikult tasunud muud arved, on ringkonnakohtu hinnangul võimalik ka

ainuüksi Telia Eesti AS-i e-kirjast järeldada, et see on kirjutatud vastuseks kostja pretensioonile

temale esitatud arve kohta. Kuivõrd Telia Eesti AS on kirjas keeldunud arve tühistamisest, siis

saab järeldada, et just seda ka kostja nõudis, st kostja vaidlustas talt arvel nõutud tasu. Seega ei

ole põhjendatud hageja väited, et kostja esitas üksnes päringu mitte pretensiooni.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu seisukohta, et pretensioon võis olla esitatud ka

31. augusti 2018 arve kohta, kus samuti sisaldus telefoninumbrilt XXXXXXXX saadetud

sõnumite tasu, kuivõrd e-kiri on saadetud vaid kuus päeva peale selle arve väljastamist ning e-

kirjas vabandatakse vastuse viibime pärast. Arvestades lühikest ajavahemikku arve esitamise ja

e-kirja saatmise vahel, kuhu pidi mahtuma ka kostja pretensiooni esitamine, ei ole eluliselt

usutav, et 31. augusti 2018 arve vaidlustamisel oleks klienditeenindaja pidanud vabandama

vastuse viibimise pärast. Isegi juhul kui see ka nii oleks, oleks kostja pretensioon esitatud sama

probleemi kohta, mis on ka praeguses asjas vaidluse all. Olukorras, kus kostja vaidlustas

telefoninumbrilt tasuliste sõnumite saatmist, pidi Telia Eesti AS aru saama, milliseid nõudeid

kostja vaidlustab. Seega leiab ringkonnakohus, et kostja ei ole minetanud arvel sisalduva tasu

vaidlustamise õigust üldtingimuste p 9.5 alusel.

9. Kostja on vaielnud vastu hageja nõudele, tuginedes sellele, et talle ei ole teenust osutatud.

Tulenevalt TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormise jaotusest, peab kumbki

pool tõendama enda nõude ja vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Olukorras, kus hageja

nõuab kostjalt kostjale osutatud teenuste eest tasu, peab seega hageja tõendama asjaolusid,

millele tema tasunõue tugineb. Sealhulgas peab hageja tõendama seda, et Telia Eesti AS on

kostjale teenust osutanud, mille eest tasumist hageja nõuab. Õige on kostja väide, et ainuüksi

arve esitamine teenuse osutamist ei tõenda. Arve on üksnes ühe lepingupoole koostatud

dokument, milles nõutakse teiselt lepingu tasumist. See ei võimalda objektiivselt kontrollida,

kas teenust on tegelikult ka osutatud. Hageja on esitanud teenuste osutamise tõendamiseks 30.

detsembri 2022 menetlusdokumendi lisa 1. Tegemist on Exceli failiga, mille pealkiri on

teenuste eristus. Ringkonnakohus leiab, et see ei tõenda kostjale teenuse osutamist. Tegemist

on dokumendiga, millest ei nähtu, kes on selle koostanud ja kust pärinevad selles sisalduvad

andmed. Põhimõtteliselt võib sellise dokumendi koostada igaüks. Muid tõendeid ei ole hageja

esitanud selle kohta, et kostjale on teenust osutatud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et

ainuüksi sellest, et kostja kasutuses olnud ruuterist oli tehniliselt võimalik sõnumeid saata, ei

saa näidata, et sõnumid tegelikult ka saadeti. Seega leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole

tõendanud enda tasunõude aluseks olevat asjaolu, et kostjale on teenuseid osutatud. Sellest

tulenevalt ei saa hageja nõuda ka teenuste eest tasu. Tasunõude puudumisel on alusetu ka hageja

viivisenõue. Seetõttu tuleb hagi jätta tervikuna rahuldamata.

10. Ringkonnakohus märgib, et teistsugusele järeldusele ei anna alust asuda ka üldtingimuste

p 4.3, mille kohaselt on Telial õigus teostada kõikide Kliendi poolt Teliale täitmisele kuuluvate

rahaliste kohustuste suhtes ühtset ja terviklikku Kliendikohast võlaarvestust ning seda ka juhul

kui Telia väljastab Kliendile mitu erinevat arvet. Kui Klient teeb Teliale rahalisi makseid, siis

on Telial õigus lugeda Kliendi poolt täidetuks ajaliselt varem tekkinud Kliendi kohustused. See

üldtingimuste punkt võimaldaks arvestada hiljem esitatud arvete tasumiseks tehtud makseid

varasemate arvete katteks üksnes juhul, kui kostjal oleks varasemate arvete alusel tasumata

kohustusi. Olukorras, kus hageja seda tõendanud ei ole, ei saa kostja tehtud makseid arvestada

ka varasema olematu kohustuse katteks.

11. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks asja lahendanud maakohus

pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin