3-21-1034/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-1034

Haldusasi

InterContinental

Enterprises

Eesti

AS

kaebus

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti

15. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 osaliseks

tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. veebruari 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

InterContinental Enterprises Eesti AS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja InterContinental Enterprises Eesti AS

esindaja v.adv Janek Valdma

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

esindaja Angelika Jürna

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 7. veebruari 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalik

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. InterContinental Enterprises Eesti AS taotles ja talle määrati 2015. aastal mahepõllumajandusele

ülemineku

toetus.

Toetuse

saamise

tingimuseks

oli

kaebaja

ettevõtte

tunnustamine

mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas Põllumajandusameti poolt. Kaebaja

võttis ühtlasi kohustuse olla viieaastase ajavahemiku jooksul (2015-2019) jätkuvalt tunnustatud.

2. Põllumajandusamet tunnistas 30. oktoobri 2017. a otsusega nr 13-1/2 kehtetuks kaebaja ettevõtte

tunnustamise mahepõllumajandusliku taime- ja loomakasvatuse valdkonnas ning seda tõendava

dokumendi nr 161754. Kaebaja kaebus halduskohtule Põllumajandusameti otsuse tühistamiseks

haldusasjas nr 3-18-886 jäi rahuldamata.

3. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) tunnistas 14. mai 2018. a otsusega

nr 12-6/18/466 kehtetuks oma 19. veebruari 2018. a otsuse nr 12-6/18/314 ning jättis rahuldamata

kaebaja taotluse mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, lõpetas ennetähtaegselt

taotleja mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ja nõudis tagasi 2015. ja 2016. aasta

eest alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kokku 7355 eurot.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2020. a otsusega kaebaja kaebuse haldusasjas

nr 3-19-1864 ja tühistas PRIA 14. mai 2018. a otsuse nr 12-6/18/466 osas, millega kaebajalt nõuti

2015. ja 2016. a eest makstud mahepõllumajandusega jätkamise toetus tagasi. Jõustunud

kohtuotsuses leidis halduskohus, et vastustaja ei ole esitanud kaalutlusi või põhjendusi kaebajalt

toetuse tagasinõudmise ulatuse kohta.

5. PRIA tegi 15. detsembril 2020 uue otsuse (nr 12-6/20/1191), millega jättis kaebaja

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse rahuldamata, lõpetas ennetähtaegselt kaebaja

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse kohustuse ning nõudis kaebajalt tagasi alusetult saadud

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse 7355 eurot.

6. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PRIA

15. detsembri 2020. a otsuse nr 12-6/20/1191 tühistamist osas, millega PRIA nõuab kaebajalt

makstud toetuse tagasi.

Kaebuse kohaselt sarnaselt PRIA varasema otsusega, mis haldusasjas nr 3-19-1864 kaalutlusõiguse

ebakohase teostamise tõttu tühistati, ei ole ka uues otsuses toetuse tagasinõudmist asjakohaselt

põhjendatud, mh puuduvad toetuse tagasinõudmist õigustavad kaalutlused. Kaebaja kasutas 2015.

ja 2016. aasta eest väljamakstud toetust sihipäraselt. Asjakohasel ajavahemikul oli kaebaja

tunnustatud ning tegeles mahepõllumajandusliku tootmisega. Kaebaja ei ole sedavõrd ränka,

ulatuslikku, kestvat ja korduvat rikkumist toime pannud, mis juba väljamakstud ja sihipäraselt

kasutatud toetuse tagasinõudmist õigustaks.

7. Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele

ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 7 lg 3 järgi on

toetuse saamise ja kohustuse jätkumise eelduseks tunnustuse olemasolu. Mahepõllumajandusega

jätkamise toetuse taotlemisel võetakse viieaastane kohustus ning toetuse andmise tingimusi tuleb

täita katkematult terve kohustuseperioodi jooksul. Mitmeaastast toetust ei tohi käsitada lõplikuna,

kuna toetusesaaja on kohustatud selliselt saadud toetuse tagasi maksma juhul, kui ta ei täida

rahastamiskõlblikkuse tingimusi kogu viieaastase ajavahemiku jooksul kogu deklareeritud pindalal.

Nõude rikkumisel puudub vastustajal tagasinõude otsustamisel määruse (EL) nr 640/2014 art 35

lg 1, 3 ja 4 ning määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg 1 ja 3 alusel kaalutlusõigus.

Ekslik on kaebaja arusaam, et PRIA kohapealne kontroll on piisavaks tingimuseks

mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks, s.t et võib asendada Põllumajandusameti

otsuse kaebaja tunnustamiseks mahetootjana.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. 7. veebruari 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.

9. Halduskohus sedastas, et asja lahendamisel ei ole ainumääravat tähendust sellel, et varasemas

haldusasjas nr 3-19-1864 asus kohus seisukohale, et vastustajal on tagasinõude tegemisel

kaalumisruum. Kaebajal ei olnud õiguspärast ootust, et PRIA väljamakstud toetust asja uuel

läbivaatamisel tagasi ei nõua. Silmas tuleb pidada, et haldusasja nr 3-19-1864 otsuse põhjendustes

andis kohus tõlgenduse määruse nr 1306/2013 artiklitele 54 ja 56 ega võtnud seisukohta määruse

nr 640/2014 sätete osas.

10. Määruse nr 53 § 7 lg 2 p-st 1 ja lg-st 3 tulenevalt on üheks toetuskõlblikkuse nõudeks, et taotleja

ettevõte on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Koosmõjus määruse nr 53 § 2 lg-ga 1

laieneb ettevõtte tunnustamise nõue kogu viieaastasele kohustuseperioodile. Seega ei ole PRIA-l

õigust määrata toetust äriühingule, kelle ettevõte ei ole mahepõllumajanduse seaduse alusel

tunnustatud.

11. Määruse nr 1306/2013 artiklite 54, 56 ja 63 kohaselt on liikmesriikidel kohustus reageerida

toetuse tingimuste rikkumisele. Määruse nr 1306/2013 art 56 sätestab sarnaselt Euroopa Liidu ühise

põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 111 lg-ga 1, et maaelu arengu tegevustes

või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral kohaldatakse

finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult, arvestades

seejuures tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.

Sarnase regulatsiooni näeb määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 ette juhuks, kui toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele. Seega on PRIA-l üldjuhul kaalumisruum toetuse

tagasinõudmise ja selle ulatuse osas.

12. Siiski ei ole PRIA-l teatud rikkumiste tuvastamise korral kaalumisruumi. Määruses

nr 1306/2013 sätestatud aluseid ja korda täiendati komisjoni delegeeritud määrusega nr 640/2014.

Määruse nr 640/2014 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult, kui

toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 2 ja 3 järgi keeldutakse

taotletud toetuse maksmisest või see tühistatakse täielikult või osaliselt maaelu arengu programmis

kehtestatud kohustuste või vajaduse korral muude kohustuste rikkumise korral. Sel juhul tuleb

sanktsioonide rakendamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist.

Nõuete rängal rikkumisel toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult (art 35 lg 5). Seega, kui

toetuse saaja on rikkunud toetuskõlblikkuse kriteeriume või rikkunud muid kohustusi rängalt,

olenemata rikkumise toimepanemise ajast kohustuseperioodil, on sellise tegevuse sanktsiooniks

kogu väljamakstud toetuse tagasinõudmine.

13. Mahepõllumajandusliku tootmise toetuse saamise imperatiivseks nõudeks on tunnustuse

olemasolu kogu kohustuseperioodil. Kuna tingimust tuli täita kogu viieaastase kohustuseperioodi

jooksul, siis ei olnud PRIA-l antud juhul vajadust kaaluda toetuse tagasinõudmist osaliselt või jätta

üldse väljamakstud toetus tagasi nõudmata.

14. Isegi, kui nõustuda kaebaja seisukohtadega kaalumisruumi esinemise kohta, ei tooks see kaasa

vaidlustatud haldusakti tühistamist. Tuleb arvestada, et toetuskõlblikkuse tingimusele mittevastavus

ei tekkinud kohustuseperioodi lõpus. Kaebajale määrati toetus 2015. aastal. Ta kaotas tunnustuse

30. oktoobrist 2017 ehk kohustuseperioodi keskel ning ei täitnud seega viieaastasest

kohustuseperioodist kolmel aastal mahepõllumajanduslikke eesmärke.

15. Tähtsust ei ole, kas kaebaja täitis muid mahepõllumajandusliku tootmise tingimusi ning kas

välja makstud toetusi kasutati sihtotstarbeliselt või mitte, sest toetuskõlblikkuse tingimuse

rikkumise tõttu ei kvalifitseeruks kaebaja toetuse saajaks. Samuti on ebakohane kaebaja seisukoht,

et vastustaja oleks hea halduse põhimõttest lähtuvalt pidanud asuma välja selgitama tunnustuse

puudumise ja mahepõllumajandusega tegelemise vastuolu põhjuseid ja andma kaebajale võimaluse

probleem lahendada. Kaebaja on ise oma tegevusega põhjustanud olukorra, kus ta ei täitnud

kohustuseperioodi jooksul imperatiivset tunnustatud olemise tingimust. PRIA ei saa sekkuda teise

haldusorgani pädevusse ja asuda nimetatud haldusorgani otsuseid revideerima.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

16. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vastustaja pidi otsustama toetuse

tagasinõudmise kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja ei ole aga rikkumise asjaolusid arvesse võtnud

ega põhjendanud, miks südamehaige ettevõtte juhataja teovõimetuse tõttu registreeringu

pikendamisega hilinemine on ulatuslik, kestev ja korduv või ränk rikkumine määruse nr 640/2014

art 35 mõttes, mis õigustaks tagantjärele kogu toetuse tagasinõudmist.

PRIA otsus piirdub abstraktse viitega euromäärusele ning lisaks jätab asjakohasele õiguslikule

alusele viitamata. Seega ei ole otsus üldse kaalutletud ega põhjendatud ning tuleb tühistada.

Halduskohus on otsuses asunud teostama kaalutlusõigust vastustaja asemel, leides, et kaebaja ei

täitnud kohustuseperioodil mahepõllumajanduslikke eesmärke vähemalt 50% ulatuses, mistõttu

tuleks rikkumist pidada raskeks. Halduskohtu põhjendus on ka sisuliselt ebaõige. Halduskohus ei

viita õigusnormile, mis seaks ränga rikkumise kriteeriumiks 50% läbimise toetuse perioodist.

17. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et ettevõtte tunnustuse puudumise etteheide puudutab toetusõiguslikkuse

nõudeid (määruse nr 53 § 7 lg 3), mis on esmakordsel toetuse taotlemisel kvalifitseerivaks

tingimuseks. Kaebajale anti toetust tingimusel, et kohustuse nõudeid täidetakse kogu viieaastase

kohustuseperioodi jooksul. Vastavalt ei ole kaebaja toetuse saajana täitnud põllumajandusalaste

sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi. Seetõttu

puudus PRIA-l kaalutlusõigus ning tulenevalt määruse nr 640/2014 art 35 lg-test 1, 3 ja 4 tuli kogu

varasemate aastate eest makstud toetus, kui tervikuna alusetult saadud toetus, tagasi nõuda.

Nagu nähtub haldusasjast nr 3-18-886, milles oli vaidluse all Põllumajandus- ja Toiduameti

30. oktoobri 2017. a otsus nr 13-1/2, sai kaebaja registreeringu pikendamisega seotud toiminguid

teha volituse alusel K. Margus, mistõttu ei saanud kaebaja juhatuse liikme haigus olla teabe

esitamata jätmist ja riigilõivu tasumata jätmist õigustavaks ajaoluks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on

põhjalikult selgitanud mahetootmisele ülemineku ja mahetootmise jätkamise toetuse ja sellega

seonduva viieaastase kohustuse tähendust ning toetuse tagasinõudmise õiguslikke ja faktilist alust.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda

neid.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

19. Vaidlust ei ole, et kaebaja võttis 2015. aastal mahepõllumajandusliku tootmise kohustuse, mille

lõpptähtajaks oli 31. detsember 2019. Kaebaja pidi järgima mahepõllumajanduse nõudeid igal

kohustuseaastal. Nõuete täitmise tõendamiseks oli kaebajal kohustus taotleda enda ettevõtte

tunnustamist Põllumajandusameti poolt ning igal järgneval aastal taotleda ettevõtte tunnustamise

pikendamist. Kaebaja ei taotlenud ettevõtte tunnustamise pikendamist 2017. aastal ning

Põllumajandusameti kehtiva otsusega lõpetati kaebaja ettevõtte tunnustamine.

Nii kaebaja poolt viieaastase kohustuse võtmise ajal kui ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal sätestas

määruse nr 53 § 7 lg 3, et mahepõllumajandusega jätkamise toetust võib taotleda taotleja, kelle

ettevõte on kogu kohustuseperioodi kestel mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud. Seega

tunnustuse puudumise korral ei ole isikul õigus toetust taotleda. Seega on toetuse taotleja ettevõtte

tunnustamise nõue toetuse taotlemisel kvalifitseeriv tingimus. Tingimuse täitmata jätmise korral

kaotab isik õiguse toetust taotleda. Tunnustuse puudumise korral ei ole vastustajal võimalik isikule

toetust määrata.

20. Apellatsioonimenetluses taandub vaidlus sellele, kas 2017. aastal kaebaja ettevõtte tunnustamise

lõpetamise tõttu oli PRIA kohustatud nõudma kaebajale varasemate aastate eest makstud toetuse

tagasi tervikuna või tuli sanktsiooni kohaldamisel arvestada rikkumise laadi ja raskust, s.o otsustada

tagasinõude ulatuse kaalutlusõiguse alusel ning, kas sel juhul oli toetuse tervikuna tagasinõudmine

ebaproportsionaalne. Vastustaja hinnangul ei olnud tal teist võimalust, kui nõuda toetus tervikuna

tagasi. Vaidlustatud otsuse kohaselt tuleneb selline kohustus määruse nr 53 § 7 lg 3 tingimuse

rikkumisest vastavalt Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika seaduse § 111 lg-le 1 ja määruse

(EL) 1306/2013 art 54 lg-st 1 ja art 63 lg-test 1 ja 3. Kohtumenetluses viitab vastustaja toetuse

tervikuna tagasinõudmise õigusliku alusena ka määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg-tele 1, 3 ja 4.

21. Eesti siseriiklikus õiguses ei ole sätestatud aluseid määrus nr 53 kohaselt makstud toetuse

tagasinõudmiseks. Halduskohus selgitas põhjendatult, et vaidlustatud otsuse ajal kehtinud ELÜPS

redaktsiooni § 111 lg 1 on üksnes viitenorm ega näe ette iseseisvat toetuse tagasinõudmise alust.

Seega pidi vastustaja toetuse tagasinõudmisel lähtuma asjakohaste Euroopa Liidu määruste

regulatsioonist.

22. Määruse (EL) 1306/2013 art 54 lg-s 1 on ette nähtud liikmesriigi kohustus võtta samme toetuse

tagasinõudmiseks iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul. Euroopa

Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste osas täpsustab

määruse (EL) 1306/2013 art 56 lg 1, et liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või

programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades

vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud

eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset. Tulenevalt määruse

(EL) nr 1306/2013 art 63 lg-st 1 selles olukorras, s.t kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta

rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega

ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või

selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL)

nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse

kehtetuks. Sama artikli neljanda lõike kohaselt anti Euroopa Komisjonile õigus ja kohustus võtta

vastu delegeeritud õigusaktid, millega sätestatakse määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-s 1 osutatud

toetuse maksmise täieliku või osalise lõpetamise tingimused.

23. Ringkonnakohus nõustub, et toetuse tagasinõudmise õigus praegusel juhul tuleneb määruse

(EL) 1306/2013 art 56 lg-st 1 koostoimes art 63 lg-ga 1. Toetuse tagasinõudmise täpsemad

tingimused on sätestatud aga määruse (EL) 640/2014 art-s 35.

24. Määruse (EL) 640/2104 art 35 lg 1 järgi taotletud toetust ei maksta või see tühistatakse täielikult,

kui toetuskõlblikkuse kriteeriume ei täideta. Muudel rikkumise juhtudel (art 35 lg 2) tuleb toetuse

tagasinõudmisel arvestada siiski nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist,

kusjuures selgitatud on sedagi, mida iga kriteeriumi osas tuleb hinnata (art 35 lg 3).

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et Põllumajandusameti poolt taotleja ettevõttele

mahepõllumajanduse seaduse alusel antav tunnustus on mahepõllumajandusliku tootmise jätkamise

toetuse osas kvalifitseeriv tingimus. Tunnustuse puudumisel või lõppemisel viieaastase

kohustuseperioodi jooksul, ei ole isikul õigus toetust taotleda. Vastavalt ei ole võimalik saavutada

viieaastase kohustuseperioodiga taotletavaid eesmärke. Seega toetuse tagasinõudmise tähenduses

on praegusel juhul tegemist määruse (EL) 640/2014 art 35 lg-s 1 nimetatud toetuskõlbulikkuse

kriteeriumi eiramisega. Määruse (EL) 640/2014 art 35 lg 1 aga ei näe ette kaalutlusõigust toetuse

tagasinõudmisel, vaid sätestab tagajärjena toetuse täieliku tühistamise. Ringkonnakohus mõistab

sätet selliselt, et see toob kaasa ka varasematel perioodidel makstud toetuse tervikuna

tagasinõudmise.

Tegemist on sarnase olukorraga, kui vastusaja viidatud asjas nr 3-20-911, kus taotleja kaotas samuti

tunnustuse mahetootjana ning seetõttu ei kvalifitseerunud enam toetusetaotlejana.

25. Kaebaja väited selle kohta, miks ta ei taotlenud Põllumajandusametilt oma ettevõtte

tunnustamise jätkamist, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased. Kaebaja vaidlustas

halduskohtus Põllumajandusameti otsustuse ettevõtte tunnustamine lõpetada ning sai selles

vaidluses esitada selgitused ja põhjendused oma tegevusetuse kohta tunnustamise jätkamise

taotlemisel. Tunnustamise otsuse kehtetuks tunnistamine on mahepõllumajanduse seaduse § 9 lg 1

järgi põllumajandusameti kaalutlusotsus. Seetõttu on sai Põllumajandusamet arvestada otsuse

tegemisel kaebajast lähtuvate asjaoludega, kui need olid asja lahendamisel olulised. Vaidluse

tulemusena jäi kaebaja kaebus rahuldamata, s.t kohus ei lõpetanud Põllumajandusameti otsuse

kehtivust. Kehtiv haldusakt on haldusmenetluse seaduse § 60 lg-st 2 tulenevalt igaühele täitmiseks

kohustuslik. Seetõttu pidi vastustaja toetuse tagasinõudmisel lähtuma sellest, et kaebaja ettevõtte

tunnustamine on kehtetuks tunnistatud ning kaebaja ei kvalifitseeru toetuse taotlejaks määruse nr 53

tähenduses. Vastavalt ei muuda kaebaja väited tunnustamise lõpetamise asjaolude kohta hinnangut

kaebajalt toetuse tervikuna tagasinõudmise õiguspärasusele.

26. Vaidlustatud otsuses esitatud põhjendused on piisavad selleks, et mõista, millistel asjaoludel

nõutakse kaebajalt toetuse tagastamist. Lisaks vaidlustas kaebaja eelnevalt nii Põllumajandusameti

otsust kui ka PRIA otsust sama toetuse tagasinõudmise kohta ning oli seega toetuse tagasinõudmise

faktilistest asjaoludest teadlik. PRIA otsuse tühistamist ei tingi see, et vastustaja on hiljem

täiendanud oma seisukohta viidetega määruse (EL) nr 640/2014 art-le 35. Otsuse õigusliku aluse

selgumine kohtuvaidluse ajal võib küll raskendada isikul oma õiguste kohtulikku kaitset, kuid

praegusel juhul ei muuda see asja sisulist lahendust. Õige õigusliku aluse nimetamine vaidlustatud

otsuses ei oleks saanud viia teistsuguse tulemuseni.

27. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selleski, et toetuse tervikuna tagasinõudmist ei oleks

praegusel juhul alust pidada ebaproportsionaalseks ka juhul, kui vastustajal tulnuks toetuse

tagasinõude ulatuse määratlemisel vastavalt määruse (EL) 1306/2016 art 56 lg-le 1 ja määruse (EL)

640/2014 art 35 lg-le 2 arvestada nõuete rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist.

Kaebaja ettevõtte tunnustamine tunnistati kehtetuks kolmandal kohustuseaastal. Tegemist on raske

rikkumisega. Toetusega taotletav eesmärk jäi olulises osas täitmata, sest rikkumine mõjutab olulist

osa kohustuseperioodist ning avaldab seega mõju toetusega taotletavatele eesmärkidele tervikuna.

Aktsiaseltsina oli kaebaja juhtorganitel võimalus korraldada kaebaja tegevus selliselt, et juhatuse

liikme terviseprobleemid ei taksistaks äriühingu kohustuste täitmist. K. Marguse volitamisega seda

tehtigi. Samuti oli kaebaja nõukogul igal ajal võimalik täiendada äriühingu juhatust uute liikmetega,

et kindlustada juhatuse ülesannete täitmine.

28. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

29. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/