3-22-1932/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-22-1932

Haldusasi

R.K. kaebus Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a käskkirja

nr 6-3/52-1 ja 17. augusti 2022. a vaideotsuse nr 6-

12/84-2 tühistamiseks ning taotlus esialgse õiguskaitse

kohaldamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

R.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. novembri

2022. a määruse resolutsiooni p 4 peale

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja R.K.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.K. määruskaebus Tartu Halduskohtu 16. novembri 2022. a määruse

resolutsiooni p 4 peale rahuldamata, kuid muuta osaliselt Tartu Halduskohtu määruse

põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.

2. Asendada R.K. nimi kohtumääruse avalikustamisel initsiaalidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vanglas kinni peetav isik R.K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 24.

jaanuari 2022. a käskkirja nr 6-3/52-1 ja 17. augusti 2022. a vaideotsuse nr 6-12/84-2

tühistamiseks.

Vaidlustatud Viru Vangla käskkirjaga tunnistati R.K. süüdi Viru Vangla kodukorra p-de

1.12.19 ja 8.2.2 rikkumises ja määrati karistuseks kartserisse paigutamine kolmeks ööpäevaks.

Käskkirjast nähtuvalt võttis R.K. 23. detsembril 2021 enda kambris teiselt kinnipeetavalt vastu

kilekotis toodud esemed.

2. 7. novembril 2022 saabus Tartu Halduskohtule R.K. taotlus esialgse õiguskaitse korras

vaidlustatud Viru Vangla käskkirja kehtivuse peatamiseks kohtumenetluse ajaks. Kaebaja leiab,

et tema põhiõiguste kaitseks ning kahjulike ja pöördumatute tagajärgede vältimiseks on vajalik

peatada Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivus. Kaebaja eesmärk on,

et kehtivat distsiplinaarkäskkirja ei saaks arvestada tema kahjuks ringkonnakohtus, kus

arutatakse tema ennetähtaegset vanglast vabastamist ega ka avavanglasse paigutamise

otsustamisel. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel võib juhtuda, et kaebajat ei vabastata

vanglast ega paigutata avavanglasse.

3. Tartu Halduskohus võttis 16. novembri 2022. a määrusega kaebuse menetlusse

(resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 4).

Kohus leidis, et kaebajal on võimalik Tartu Ringkonnakohtus pooleliolevas menetluses kaebaja

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks, juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et ta on

Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a käskkirja vaidlustanud halduskohtumenetluses, leides, et ta ei

ole distsiplinaarrikkumist toime pannud ning kehtiv distsiplinaarkäskkiri on õigusvastane.

Kehtivad distsiplinaarkaristused ei välista kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabanemise

võimalust, otsustuse teeb kohus tuginedes kõikidele asja materjalidele kogumina. Seetõttu ei

saa selles osas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.

Oluline on arvestada ka avaliku huviga tagada ühiskonnas turvalisus, mida võib mõjutada

ebaõigele või mitteterviklikule teabele tuginedes kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vabastamine. Kaebajale etteheidetav tegu iseloomustab tema käitumist. Kohus peab vajalikuks,

et kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamise menetluse dokumendid kajastaksid kogu

kaebajat iseloomustavat teavet, mille põhjal on võimalik hinnata tema võimekust elada

õiguskuulekalt. See tähendab nii teavet kaebaja distsiplinaarkorras karistamiste kohta kui ka

teavet, et kaebaja on talle määratud distsiplinaarkaristuse vaidlustanud.

Arvestades, et kaebajat karistati vangla kodukorra punktide, mis ei ole Täitmisplaani § 17 lg 2

p-s 1 välja toodud, rikkumise eest, siis ei välista vaidlusaluse distsiplinaarkäskkirja kehtivus

kaebaja võimalikku paigutamist avavanglasse. Vaidlustatud käskkirjal ei ole ette määratud

jõudu kaebaja avavanglasse paigutamise otsustamisel, vaid tegu on asjaoluga, mida hinnatakse

kogumis muude asjaoludega. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebaja praegu taotlenud tema

avavanglasse paigutamist. Ka avavanglasse paigutamisega seonduvas osas ei saa kaebaja

esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.

4. R.K. esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu määruse

resolutsiooni p 4 tühistamist ja uue määruse tegemist, millega rahuldada esialgse õiguskaitse

taotlus.

Kaebaja märgib, et halduskohus tegi ebaõige järelduse kui leidis, et kaebajal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus. Kohus ei vastanud kaebaja õiguskaitse taotluse põhjendustele, millega

rikkus kohtulahendi põhjendamise kohustust. Kohus ei arvestanud kaebaja väitega, et

vaidlustatud käskkiri on kaalutlusvigane ja õigusvastane. Kaebaja palub ringkonnakohtul

arvestada tema eelnevalt esitatud põhjenduste ja väidetega.

Kaebaja eesmärk on, et avavanglasse paigutamise taotluse menetlemisel ei saaks vangla ühe

põhjusena taotluse rahuldamata jätmisel tugineda kehtivale distsiplinaarkäskkirjale. Seega on

esialgne õiguskaitse vajalik enne taotluse esitamist vanglale. Viru Vangla senine praktika

näitab, et eluaegsete vangide taotlus avavanglasse paigutamiseks jäetakse rahuldamata just

viitega kehtivale distsiplinaarkaristusele.

Halduskohtu viide Täitmisplaanile on asjakohatu, kuna kaebaja ei ole väitnud, et teda ei

paigutata avavanglasse olemasoleva distsiplinaarkaristuse tõttu. Kaebaja väidab, et tema

taotluse menetlemisel võtab vangla arvesse negatiivse asjaoluna kehtivat distsiplinaarkaristust

ja taotlust avavanglasse paigutamiseks ei rahulda.

Halduskohus möönis, et kriminaalkohus arvestab kehtivaid distsiplinaarkäskkirju otsuste

tegemisel, mistõttu halduskohus eksis ja järeldas vastuoluliselt, et selles osas ei saa kaebaja

esialgse õiguskaitse vajadust jaatada.

Esialgse õiguskaitse menetluses ei saa kohus asuda seisukohale, et kaebaja etteheidetav tegu

iseloomustab tema käitumist, kuna see viitab kaebaja süüdi olekule ja vaidlustatud käskkirja

õiguspärasusele. Kaebaja leiab, et käskkiri on õigusvastane.

Halduskohus ei arvestanud, et Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 1-16-

9898 tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamisel arvestanud kinnipeetavatele määratud

kehtivaid distsiplinaarkaristusi, vaatamata sellele, et need on halduskohtus vaidlustatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus Tartu Halduskohtu 16. novembri 2022. a määruse

resolutsiooni p 4 peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks, kuid muuta tuleb osaliselt

halduskohtu määruse põhjendusi kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse esinemise osas.

6. Kaebaja taotles halduskohtult esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a

käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivuse peatamist. Viidatud käskkirjaga tunnistati kaebaja süüdi Viru

Vangla kodukorra p-de 1.12.19 ja 8.2.2 rikkumises ja määrati karistuseks kartserisse

paigutamine kolmeks ööpäevaks. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata,

kuna kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.

7. Kaebaja leiab, et halduskohtu järeldus kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise

kohta on ebaõige. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga. Ringkonnakohus märgib, et

kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise materjalide hulgas esitatakse

maakohtule kinnipeetava iseloomustus, kuhu märgitakse muuhulgas andmed kehtivate

distsiplinaarkaristuste kohta (justiitsministri 12. augusti 2010. a määruse nr 28 § 2, § 9 lg 2 p

10). Nõustuda võib halduskohtuga selles, et vangla koostatud kinnipeetava iseloomustuses

kajastatud kehtivad distsiplinaarkaristused ei välista tingimisi enne tähtaega vabastamise

võimaluse, kuna maakohus otsustab ennetähtaegse vangistusest vabastamise tuginedes

materjalidele kogumina.

Halduskohtu viide, et maakohtule oli teada kaebajale määratud kehtivate distsiplinaarkaristuste

olemasolu ja siiski pidas maakohus õigeks kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastada, ei ole

asjakohane. Halduskohus ei saa eeldada, et maakohtu määruse peale esitatud edasikaebust

menetledes

omistab

ringkonnakohus

kinnipeetava

suhtes

tehtud

kehtivatele

distsiplinaarkäskkirjadele sama suure kaalu kui seda tegi maakohus. Praeguses haldusasjas

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel ei saa kohus öelda, kui suurt või ette

määratud jõudu kehtivad distsiplinaarkaristused maakohtu ja ka ringkonnakohtu jaoks omavad.

Eelneva alusel on ringkonnakohtu hinnangul selge, et kehtivad distsiplinaarkäskkirjad omavad

teatud kaalu kaebaja iseloomustamisel ja seeläbi tingimisi enne tähtaega vabastamise kohta

otsustuse tegemisel. Seda kui suurt mõju kohtud kogu materjali hulgast omistavad kehtivatele

distsiplinaarkaristustele, sõltub kohtuniku või kohtu koosseisu hinnangust ja tõenäoliselt ka

distsiplinaarrikkumiste toimepanemise arvust, liigist ja sagedusest. Eelnevalt väljatoodud

asjaolude valguses saab ringkonnakohtu hinnangul väita, et kaebajal esineb esialgse õiguskaitse

vajadus distsiplinaarkäskkirja kehtivuse peatamiseks seoses tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamise otsustamisega.

8. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja distsipliinirikkumine ei kvalifitseeru Täitmisplaani

§ 17 lg 2 p-s 1 välja toodud rikkumisena, siis ei välista vaidlustatud käskkirja kehtivus kaebaja

võimalikku paigutamist avavanglasse. Ehkki vaidlustatud käskkirja võidakse arvesse võtta siis,

kui hinnatakse kaebaja avavanglasse paigutamise üle otsustades tema poolt uute rikkumiste

toimepanemise tõenäosust, on tegu ühe asjaoluga, mida hinnatakse kogumis muude

asjaoludega. Eeltoodud järelduse alusel ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et kaebajal

puudub esialgse õiguskaitse vajadus ka avavanglasse paigutamisega seonduvas osas.

Ringkonnakohus leiab vastupidiselt halduskohtule, et eelneva kirjelduse alusel on kaebajal

esialgse õiguskaitse vajadus olemas. Kehtiv distsiplinaarkäskkiri omab tähendust kogu

avavanglasse paigutamise küsimuse otsustamisel ja kuigi ringkonnakohus ei saa ette arvata, kui

suur mõju on eelkõige vangla, kuid lõpliku otsuse tegemisel Justiitsministeeriumi, arvates ühel

kehtival distsiplinaarkäskkirjal kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, ei saa

samas väita, et kehtiv distsiplinaarkäskkiri omab niivõrd väikest mõju, et kaebajal esialgse

õiguskaitse vajadust eitada. Kehtiv distsiplinaarkaristus on kinnipeetavat iseloomustav teave ja

kohtule arusaadavalt võetakse seda ümberpaigutamise protsessis arvesse.

9. Kuigi ringkonnakohtu hinnangul esineb kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, ei pea

ringkonnakohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamist põhjendatuks.

Kaebaja soovib tingimisi enne tähtaega vangistusest vabaneda. Viru Maakohus otsustas kaebaja

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kuid vastav otsustus vaidlustati ning kaebaja

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine on praegusel hetkel Tartu

Ringkonnakohtus menetlemisel. Asja materjalidest nähtub, et kaebajal oli maakohtus tingimisi

enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamise ajal kolm kehtivat distsiplinaarkaristust.

Karistusseadustiku § 76 lg 4 alusel arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel muuhulgas nii süüdlase isikut kui ka tema käitumist karistuse

kandmise ajal.

Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu on isiku käitumist iseloomustav teave, mis omab

tähtsust isiku poolt uute rikkumiste toimepanemise tõenäosuse hindamisel. Seega on küsimuse

all eelkõige kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemise võimalus, mitte niivõrd kehtivate

distsiplinaarrikkumiste arv ja olemus. Arvestades asjaoluga, et kaebajale on mõistetud eluaegne

vangistus ja kaalumisel on tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimus,

leiab ringkonnakohus, et antud juhul kaalub üldine elanikkonna turvatunne ja julgeolek üles

kaebaja vajaduse esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a käskkirja nr 6-

3/52-1 kehtivuse peatamiseks. Kui võrrelda kaebaja vajadust käskkirja kehtivuse peatamiseks

vabaduses viibivate inimeste julgeoleku tagamisega, ei ole põhjendatud kaebajale

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kehtivust peatada. Kaebaja tingimisi enne tähtaega

vangistusest vabastamise otsustamisel võib kaebajat iseloomustavate andmete kogumist

tuleneda, et kaebajast lähtuv oht teda ümbritsevate inimeste julgeolekule on piisavalt kõrge.

Kõiki asjaolusid arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a

käskkirja nr 6-3/52-1 kehtivus tuleb jätta esialgse õiguskaitse korras peatamata.

10. Tartu Halduskohus võttis menetlusse kaebaja kaebuse Viru Vangla 24. jaanuari 2022. a

käskkirja nr 6-3/52-1 tühistamiseks. Nimetatud menetluse raames annab halduskohus

omapoolse hinnangu viidatud käskkirja õiguspärasusele. Esialgse õiguskaitse taotluse

menetlemisel kaalutakse viidatud käskkirja kehtivuse peatamist kohtumenetluse ajaks. Seega

ei pidanud halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestama kaebaja sisulisi

väiteid käskkirja õigusvastasuse kohta ning seda ei tee ka ringkonnakohus praeguses

määruskaebemenetluses.

11. Kaebaja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamist ka selleks, et avavanglasse paigutamise

taotluse menetlemisel ei saaks vangla ühe põhjusena taotluse rahuldamata jätmisel tugineda

kehtivale distsiplinaarkäskkirjale. Viru Vangla kinnitas halduskohtule, et kaebaja ei ole

esitanud taotlust enda ümberpaigutamiseks avavanglasse. Määruskaebusest võib samuti aru

saada, et kaebaja ei ole Viru Vanglale esitanud taotlust enda avavanglasse ümberpaigutamiseks.

Kaebaja leiab, et enne taotluse esitamist vanglale on vajalik kohaldada esialgset õiguskaitset,

sest kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolul jäetakse kaebaja taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga. Vaidlusaluse käskkirja kehtivuse

peatamise korral jääb kaebaja isikut iseloomustav teave ebatäpseks kuni põhivaidluse

kohtumenetluse lõpuni ja loob kujutise nagu kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus puuduks.

Kohus ei saa lasta tekkida olukorral, kus kaebaja paigutatakse avavanglasse ajal kui

distsiplinaarkaristuse käskkirja õiguspärasuse küsimus on kohtumenetluses pooleli ning

käskkirja õigusvastasus ei pruugi tuvastamist leida. Lisaks lahendaks kohus käskkirja kehtivuse

peatamisega põhivaidluse ette ära, mida Riigikohtu 22. septembri 2014. a määruse nr 3-3-1-59-

14 kohaselt tuleks vältida.

Kaebaja ei ole välja toonud, millised pöördumatud tagajärjed saabuvad, kui teda ei paigutata

avavanglasse enne käskkirja õiguspärasuse üle käiva kohtumenetluse lõppemist. Kohus

mõistab, et avavanglas on kinnipeetava tingimused soodsamad kui kinnises osakonnas viibides,

kuid olukorras, kus toimub kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse

otsustamine ning kaebaja ei ole esitanud vanglale taotlust avavanglasse ümberpaigutamiseks,

ei nähtu põhjuseid, mille alusel oleks vaja tagada kaebaja õiguste esialgne kaitse. Kohtute lõplik

seisukoht kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kohta ei ole veel teada. Kui

kohtud otsustavad kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, puudub kaebajal

vajadus taotleda enda avavanglasse ümberpaigutamist.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades eelpool toodud asjaolusid ja vaidluse sisu, siis puudub alus

esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks seoses kaebaja avavanglasse ümberpaigutamisega.

12. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 16. novembri 2022. a määruse resolutsiooni p 4 muutmata, kuid muudab Tartu

Halduskohtu 16. novembri 2022. a määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse

põhjendustele.

13. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtumääruses initsiaalidega.

(allkirjastatud digitaalselt)