3-21-617/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. jaanuar 2023, Tartu

Haldusasja number

3-21-617

Haldusasi

Xe kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses füüsilise jõu, vahetu sunni ning

julgeolekuabinõude rakendamisega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X

esindaja v.adv Madis Piirla

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2022. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2023.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kinnipeetavana Tartu Vanglas viibinud kaebaja Tartu

Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille lõplikuks

nõudeks jäi hüvitise saamine tervise kahjustamise eest seoses käe toiduluugi vahele surumisega

2500 eurot, tervise kahjustamise ja väärikuse alandamise eest seoses teenistusrelvade (gaasi- ja

elektrišokirelv) samaaegse kasutamisega 2500 eurot ja väärikuse alandamise ja vabaduse võtmise

eest seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega 5000 eurot.

Kaebuse kohaselt teavitas kaebaja 27. juulil 2020 kella 23:05 ajal vanglateenistuse ametnikke, et

kaebaja kambrikaaslane on end vigastanud ja vajab meditsiinilist abi. Kambrikaaslase tervisliku

seisundi halvenedes pöördus kaebaja veelkord valvurite poole. Alates 28. juuli 2020 kella 1:48

puudus vanglateenistusel võimalus kaebaja kambrikaaslasega kontakti saada. Sellest hetkest

mõistis ka kaebaja, et kuivõrd kambrikaaslane on kaotanud väga palju verd, vajab ta viivitamatut

abi. Olukorra tõsiduse ilmestamiseks tahtis kaebaja läbi toiduluugi näidata ametnikele kaussi

kambrikaaslase verega. Seejuures tekkis kaebajal vanglaametnikega aeganõudev diskussioon, mis

lõppes ebaproportsionaalse vahetu sunni kasutamisega kaebaja suhtes, kui valvurid surusid

kaebaja käe kambriuksel asuva toiduluugi vahele. Kaebajale antud korralduse täitmata jätmine ei

õigusta sellisel viisil füüsilise jõu kasutamist.

Ebaproportsionaalne oli ka 28. juulil 2020 kella 2:20 ajal kaebaja suhtes sunnimeetmete (gaasi- ja

elektrišokirelva) samaaegne kasutamine. Kaebaja ei seganud ametnikke ega käitunud ohtlikult.

Kaebaja soovi, juhtida senisest intensiivsemalt ametnike tähelepanu viivitamatule vajadusele

osutada kambrikaaslasele meditsiinilist abi, nimetas vastustaja allumatuseks. Allumatus aga ei

andnud alust kaebaja suhtes teenistusrelvade – gaasirelva ja elektrišokirelva samaaegseks

kasutamiseks. Esmalt kasutati kaebaja suhtes gaasi, mille tõttu ta pööras selja, siis kasutati tema

suhtes täiendavalt elektrišokirelva, millega tabati kaebajat külje ja selja piirkonda.

Teenistusrelvade kasutamise tõttu tekitati kaebajale füüsilist valu ja põhjustati hingelisi üleelamisi.

Samuti vajas kaebaja esmaabi.

Pärast intsidenti kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist ning ohjeldusmeetmena käeraudu. Kaebaja võis üksikjuhtumil olla

allumatu, aga ei olnud vägivaldne ega muul viisil ohtlik teistele. Seetõttu oli vastustaja

riskihinnang kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ebatäpne.

2. Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et vanemvalvur ei surunud kaebaja sõrmi toiduluugi vahele, vaid fikseeris

sõrmedega toiduluugi selliselt, et see ei teeks valu sõrmi toiduluugi vahelt välja lükkavale

kaebajale. Kaebaja pani ise käe toiduluugi vahele ja ei allunud korraldusele sõrmi ära võtta ning

proovis toiduluuki jõuga avada.

Teenistusrelvade kasutamise vajaduse tingis kaebaja käitumine. Koos kaebajaga paiknes kambris

kinnipeetav, kes oli end vigastanud. Ametnikud kontrollisid regulaarselt kambrikaaslase

seisukorda. Kambrikaaslane meditsiinilist abi ei soovinud ja ta ei vajanud vältimatut abi. Alates

kella 1:48 ei olnud ametnikel enam võimalik kambrikaaslase tervislikku seisundit kontrollida, sest

näha teda ei olnud ja ametnikele ta ei vastanud. Kaebaja oli ärritunud, nõudis kambrikaaslasele

meedikut ja ähvardas lõhkuda akna, kui tema määratud aja jooksul meedik ei saabu. Kaebaja ei

allunud ametike korraldustele. Sündmuse käigus valas kaebaja punast värvi vedelikku toiduluugi

vahelt koridori, mis muutis põranda kambri ukse juures libisemisohtlikuks. Kaebaja ei nõustunud

ümberpaigutamiseks rahumeelselt riietuma ja tulema käeraudade paigaldamiseks kambri

toiduluugi juurde ega liikuma akna juurde. Kaebaja kannab karistust raske isikuvastase kuriteo

toimepanemise eest ja teda on varasemalt karistatud kehalise väärkohtlemise eest ning tema suhtes

on ka varasemalt kohaldatud ametniku füüsilise ründega ähvardamise tõttu täiendavaid

julgeolekuabinõusid. Seetõttu ei saanud ametnikud olla veendunud, et kambrisse sisenemine on

ohutu.

Kambriukse avades tajusid ametnikud, et kaebaja kavatseb neid rünnata. Üheks ründe võimaluseks

oli vereseguse veega viskamine. Teadmata, kas kaaskinnipeetava veri võib olla nakkusohtlik, tuli

sellist rünnet käsitleda eriti ohtlikuna. Sellises tekkinud olukorras, arvestades kaebaja isikut, oli

teenistusrelvade kasutamine põhjendatud ja vajalik. Kahe teenistusrelva samaaegset kasutamist ei

saa pidada õigusvastaseks ja antud sündmuse asjaolusid arvestades ülemääraseks. Gaasirelva

kasutamisel distantsilt on oht, et pihustatud gaas ei taba kinnipeetavat või õnnestub kinnipeetaval

seda ette näha ja nägu varjata. Elektrišokirelva kasutamisel on kinnipeetaval samuti võimalik selle

kasutamist ette näha, kuna on vajalik, et mõlemad laengu otsad tabaksid isikut. Kui üks laengu ots

kinnipeetavat ei taba, siis ei anna ka selle relva kasutamine soovitud eesmärki.

Arvestades teenistusrelvade kasutamisele eelnenud olukorda, kaebaja isikut, tema käitumist ning

vangla käsutuses olnud vahendeid, ei oleks vanglal olnud võimalik vähemintensiivsete

meetmetega olukorda lahendada.

Kaebaja ei ole Tartu Vangla 29. juuli 2020. a täiendavat julgeolekuabinõude käskkirja nr 2-20/1-

2/259 ega täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist vaidemenetluse korras

vaidlustanud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu on üks

kahju hüvitamise eeldustest täitmata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

3. Tartu Halduskohus 28. veebruari 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.

4. Halduskohus sedastas, et Tartu Vangla S-8 eluosakonna valvekaamera 28. juuli 2020

videosalvestiselt nähtub toiduluugi sulgemise intsident. Salvestiselt ilmneb, et valvur avab

toiduluugi ja suhtleb selle kaudu kambris paiknenud kinnipeetavatega (videosalvestis 00:17).

Valvur lõpetab rääkimise ja lükkab toiduluugi kinni, kuid kaebaja lükkab selle kambri poolt uuesti

lahti (videosalvestis 01:45). Luuk sulgub täielikult ja kaebaja lükkab selle uuesti lahti, jättes oma

käe luugi vahele. Intsidendi alguses on valvuri huultelt näha, et ta annab kaebajale korduvalt

korraldusi. Valvurite kehakeelest on arusaadav, et ajal, mil kaebaja hoiab oma kätt luugi vahel,

viskab ta sellest valvurite suunas vedelikku. Hiljem on näha ka punast vedelikku kambri uksel ja

lävepakul (videosalvestis 02:54 – 03:17). Valvur üritab kaebaja sõrmi lükata luugi vahelt tagasi.

Salvestiselt nähtub, et kaebaja käsi liigub mingil hetkel luugi vahel olles horisontaalselt. Seega ei

avaldanud valvur kaebaja käele survet ja kaebaja oleks saanud oma käe ära võtta. Vedeliku

kambrist välja viskamist ei saa pidada üksnes olmeprobleemiks. Vere teel levivad mitmed tõsised

viirushaigused. Vanglaametnike igapäevatöös tuleb eeldada, et iga inimese veri või muud

kehavedelikud võivad olla nakkusohtlikud. Seetõttu tuleb kambri ukse luugi sulgemist vere

viskamise takistamiseks pidada põhjendatuks. Videosalvestiselt nähtub seega kinnipeetava

aktiivne tegevus enda käe luugi vahele surumise ja seal hoidmisega, samuti käe eemaldamise

korralduse mittetäitmine mitme minuti vältel. Intsidendi vältel võis kaebaja käsi saada kergemaid

vigastusi, kuid need on põhjustatud peaasjalikult kaebaja enda käitumisest.

5. Vangla erinevatest dokumentidest nähtuvalt pärast toiduluugi intsidenti keeldus kaebaja

ümberpaigutamisest E-hoonesse, olles agressiivne ja lubades teha ametnikele sama valu, mida

temale tehakse. Kaebaja ei allunud korraldusele panna riidesse ning tulla käeraudade

paigaldamiseks toiduluugi juurde. Talle anti korduv hoiatus füüsilise jõu ja erivahendi kasutamise

kohta. Samuti ei allunud kaebaja korraldusele liikuda akna juurde (uksest eemale). Vanemvalvur

avas kella 2:20 ajal kambriukse ja ametnikud liikusid kambrisse. Ametnike sisenemisel tegi

kaebaja ametnike suhtes viskeliigutuse metallist kruusiga, mistõttu haaras üks ametnikest

elektrišokirelva ja teostas lasu. Seejärel haaras kaebaja kausi järele, kus oli punane vedelik,

mistõttu haaras kilbioperaator gaasirelva ning lasi seda kaebaja näo piirkonda. Elektrišokirelva ja

gaasirelva kasutamine toimus samaaegselt. Koheselt pärast erivahendite kasutamist liikusid

ametnikud kambrisse ning viisid kaebaja küünarvarre lukku kasutades kambri põrandale kõhuli ja

kaebajale paigaldasid käerauad. Kaebajalt eemaldati elektrišokirelva laengu otsad ja ta viidi teise

kambrisse, kus ta sai nägu pesta. Pärast meditsiinilist ülevaatust eemaldati kaebajalt käerauad.

Videosalvestis suures osas kinnitab eeltoodud asjaolude paikapidavust, kuid esinevad ka mõned

ebatäpsused. Nimelt ei vasta tegelikkusele, et ametnikud olid gaasi- ja elektrišokirelva kasutamise

ajal juba kambris ning et kambrisse sisenes esimesena kilbioperaator. Samuti kasutati gaasirelva

hetk enne elektrišokirelva. Muus osas kinnitab videosalvestis vangla esitatud materjalides

kajastatut.

6. Kaebaja väidab, et ametnikud tulid ootamatult kambri uksest sisse ning ta ei kuulnud eelnevaid

korraldusi, samas möönab, et suhtles varasemalt ametnikega läbi kambri ukse. Videosalvestiselt

nähtub, et enne kambriukse avamist ja samuti enne gaasipihusti ning elektrišokirelva kasutamist

suhtlevad vanglaametnikud kaebajaga. Kaebaja väidab ka, et ta oli rahulik, teisalt rõhub eelnevate

sündmustega seoses meeleheitetunde esinemisele ning enne kambriukse avamist ka abituse ja

hirmutunde esinemisele. Ei ole usutav, et isik, kes tunneb ennast abituna ja hirmununa käituks

viisil nagu kaebaja kirjeldab. Kaebaja kirjeldus toimunust ei ole usaldusväärne ega ühti teiste

kogutud tõenditest nähtuvaga.

7. Kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest

õigusvastane. Vastustaja ametnik hindas kambris valitsevat olukorda ja kaebaja käitumist enne,

kui otsustas kaebaja suhtes gaasipihustit kasutada. Arvestades kaebaja tegevust oli tema suhtes

distantsilt gaasirelva kasutamine põhjendatud.

8. Elektrišokirelva kasutamisega kaasnevad tagajärjed võivad olla gaasipihusti ja jõu kasutamisega

kaasnevatest tagajärgedest raskemad. Teisalt tuleb arvestada kaebajast lähtunud ohtu, seejuures

asjaolu, et pärast kambriukse avamist väljendus kaebaja tegevuses jätkuv vastupanu ning mõlemad

valvurid reageerisid sisuliselt samaaegselt samale kaebaja tegevusele. Olukorras, kus kaebaja

käitumine oli eelnevaid sündmusi arvestades ettearvamatu ning kaebaja korraldustele ei allunud

ning üritas vanglaametnikke millegagi visata või maast midagi viskamiseks ja vastupanu

osutamiseks haarata, oli teenistusrelvana ka teise distantsrelva (elektrišokirelva) samaaegne

kasutamine põhjendatud. Vanglaametnikud ei pidanud ära ootama, kas pihustatud gaas piisavalt

kaebaja vastupanu vähendab.

9. Kaebaja hinnangul põhjustati talle rahaliselt hüvitatavat mittevaralist kahju ka tema suhtes

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 29. juuli

2020. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/259 täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebajal oli võimalik

käskkirja vaidlustades asuda kahju tekkimist ära hoidma ja vähendada tekkida võivat kahju.

Kaebaja seda ei teinud. Seega ei ole kaebaja kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, mistõttu

on üks kahju hüvitamise eeldustest täitmata ja vastustaja on selles osas kahju hüvitamise taotluse

õigesti rahuldamata jätnud. Lisaks kujutas kaebaja enda käitumisega ohtu vangla julgeolekule,

mistõttu ei ole ka sisulises osas tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine VangS

§ 69 lg-s 1 sätestatut arvestades ebaproportsionaalne meede.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning

uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et ei esine selliseid asjaolusid või tõendeid, millest nähtuks

füüsilise jõu (vahetu sunni) kasutamise lubatavus kinnipeetava suhtes. Käe toiduluugi vahele

surumine ja seeläbi vigastuse tekitamine on olnud ebaproportsionaalne ja ülemäärane jõu

kasutamine. Selles osas puudub füüsilise jõu kasutamise kohta protokoll. Kaebajal puudub

võimalus muid tõendeid oma väidete kinnitamiseks esitada, järelikult pidanuks Tartu Vangla

esitama selged ja vastuoludeta põhjendused oma tegevuse kontrollitavuse tagamiseks. Jõu

kasutamist ei saa tingida üksnes asjaolu, kus kaebaja ei täitnud vanglateenistuse ametnike

korraldust. Oletuslik on kohtu järeldus, et videosalvestisel on intsidendi alguses valvuri huultelt

näha, et ta annab kaebajale korduvalt korraldusi.

Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta, et vanglateenistuse ametnikud avaldasid vastuolulisi ja

ebatäpseid (ebaõigeid) andmeid juhtunu asjaolude kohta. Kohus on oma otsuses neile vastuoludele

ka osaliselt viidanud. Vastustaja esitatud tõenditest selguvad põhimõttelist laadi vastuolud, mida

ei ole kohtuotsuses kajastatud ja mille tõttu tulnuks vanglateenistuse ametnike selgitused ja

põhjendused vastuolude tõttu arvesse võtta ohuhinnangut kontrollides. Viidatud tõendid tulnuks

lugeda ebausaldusväärseteks. Jääb ebaselgeks, kuidas on vanglateenistuse ametnikel juhtunu

asjaoludest sedavõrd erinev arusaam.

Olukorras, kus kinnipeetav olnuks agressiivne ja oleks peksnud (vanglateenistuse ametnike sõnul)

rusikatega korduvalt vastu seina ja ust oleks kinnipeetaval vastavad vigastused kätel

meditsiinilaselt fikseeritud ja nähtavad. Puuduvad vastuoludeta tõendid sellest, et kinnipeetav

oleks soovinud visata, teinud viskeliigutusi või visanud vanglateenistuse ametnikke metallist

kruusiga ning seejärel haaranud maas asuva kausi järele.

Vigastuste paiknemine kaebaja kehal viitab sellele, et esmalt lasti gaasi, ning tabamuse saanud

kinnipeetav keeras end selle tõttu ringi ning oli laskumas põrandale. Esitatu on kinnituseks ka

sellele, et gaasirelva kasutamine oli tõhus ja piisav meede kinnipeetava suhtes. Järelikult puudus

teenistusrelvade samaaegseks kasutamiseks vajadus, mistõttu ületas ka vahetu sunni rakendamine

lubatud piirid.

Vangla tavapärane praktika on, et kui kinnipeetav rikub korda, siis koostatakse ettekanne ja

algatatakse ka distsiplinaarmenetlus. Kaebaja suhtes ei ole toimunud distsiplinaarmenetlust seoses

vastustaja ametnike ähvardamisega. Seetõttu on ekslik halduskohtu järeldus, et juba enne kambri

ukse avamist käitus kaebaja agressiivselt ja ähvardas ametnikke.

Vanglateenistuse ametnikel puudus vahetult pärast sunnimeetme kasutamist teadmine sellest,

millist erivahendit kasutati esimesena. Taoline ebaselgus ja vastuolud viitavad, et vastustajal

puudus sisuline ettekujutus ja selgus – mida konkreetselt teha. Viimane annab kinnituse ka sellest,

et ohuhinnang situatsioonile oli ebaõige.

See, kas kaebaja vaidlustas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja või mitte, ei

ole välistuseks RVastS § 7 alusel nõuda kahju hüvitamist. Kohus pidanuks sellises olukorras nõude

sisuliselt lahendama.

11. Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on sündmuste käigust ja asjas kogutud tõendite pinnalt

õigesti järeldanud, et vanglale etteheidetud tegevust ei ole alust pidada õigusvastaseks. Ametnik

ei surunud kaebaja sõrmi toiduluugi vahele. Kaebaja ise surus sõrmi toiduluugi vahelt välja ja ei

allunud ametnike korraldustele sõrmed luugi vahelt ära võtta.

Ka teenistusrelvade kasutamise tingis kaebaja käitumine. Arvestades tekkinud olukorda, ei olnuks

asjakohane kasutada kaebaja kontrolli alla saamiseks füüsilist jõudu või teleskoopnuia. Mõlemad

eeldavad lähikontakti kinnipeetavaga. Olukorras, kus põrand on vereseguse vedeliku tõttu libe ja

kambri piiratud tingimustes on kinnipeetava kiire kontrolli alla saamine raskendatud, ei ole

lähikontakti nõudvate vahendite kasutamine eesmärgipärane ja ohutu. Kambris viibis veel

vigastatud kinnipeetav, kelle tervise hetkeseisu osas puudus ametnikel ülevaade. Seetõttu oli

vajalik kaebaja kiiresti ja kõigi jaoks võimalikult ohutult kontrolli alla saada.

Võib juhtuda, et mõne aja möödudes mäletavad ametnikud intsidenti pisut erinevalt. Siiski

kinnitavad mõlemad ametnikud kaebaja ähvardavat käitumist ja ohuolukorra olemasolu.

Kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

Halduskohus selgitas vastustaja poolt jõu ja erivahendite kasutamise õiguslikku alust, analüüsis

asjas kogutud tõendeid, tuvastas vaidlusaluste intsidentide toimumise asjaolud ning põhjendas

õigusliku aluse ja faktiliste asjaolude pinnal arusaadavalt, miks vastustaja tegevust tuleb pidada

õiguspäraseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.

13. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses jätkuvalt, et vaidlusaluste intsidentide asjaolud on

tuvastatud ebaõigesti, jõu kasutamine kaebaja suhtes oli ebaproportsionaalne ja vastustajal puudus

alus teenistusrelvade kasutamiseks.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

14. Kaebaja käe vigastamisega seoses heidab kaebaja vastustajale ette, et füüsilise jõu kasutamine

ei ole nõuetekohaselt protokollitud ning ei ole selge, kas kaebajale üldse anti korraldus(i) lõpetada

toiduluugi sulgemise takistamine.

Samas ei vaidle kaebaja vastu valvuri 28. juuli 2020. a ettekannetes nr 2-20-4205 (tl 19) ja 2-20-

4203 (tl 20) esitatud sündmuse kirjeldusele. Selle kohaselt nõudis kaebaja 28. juulil 2020 pärast

kella ühte öösel valvuriga läbi kambri ukse toiduluugi suheldes, et meditsiinitöötaja tuleks osutama

abi kaebaja kambrikaaslasele. Suhtluse käigus hoidis kaebaja käes kaussi kambrikaaslase vere ja

vee seguga, valas osa sellest toiduluugi kaudu välja ja takistas toiduluugi sulgemist. Sisuliselt

möönab kaebaja sedagi, et vastustaja ametnik andis talle korralduse lõpetada toiduluugi sulgemise

takistamine, väites, et ainuüksi korraldusele mitteallumine ei õigusta kaebaja suhtes jõu

kasutamist. Seega nõustub kaebaja sellega, et ta sai ametnikult korraldusi, mida ta ei täitnud.

Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et võimalus, et kaebaja viskab vastustaja ametnikke

vere ja vee seguga kujutas ohtu nende tervisele. Seetõttu eksib kaebaja selleski nagu oleks

vastustaja ametnike tegevuse põhjuseks olnud ainuüksi kaebaja allumatus. Seejuures vaatab

kaebaja mööda asjaolust, et ta oma tegevusega takistas ametnikel kontrollimast kaebaja

kambrikaaslase tervislikku seisundit olukorras, kus kambrikaaslane verbaalsele suhtlusele ei

vastanud. Kaebaja tegevus oli seega vastuoluline. Ühelt poolt nõudis kaebaja kambrikaaslasele

viivitamatult meditsiinilise abi osutamist, teisalt takistas ametnikel kontrollimast kambrikaaslase

tervislikku seisundit põhjustades sellega viivituse, kui meditsiiniline abi tõepoolest vajalikuks

oleks osutunud.

15. Kaebajal leiab vääralt, et vastustaja peaks täiendavalt tõendama, et ta ei kasutanud

õigusvastaselt jõudu kaebaja suhtes. Nagu halduskohus selgitas, siis osutavad tõendid sellele, et

vigastused kaebaja käele tekkisid sellest, et kaebaja ise suurus kätt toiduluugi vahele, mitte sellest,

et vastustaja ametnik surus toiduluuki kinni vaatamata sellele, et kaebaja sõrmed olid luugi vahel.

Nii ettekandest nr 2-20-4205 kui ka asja materjalide hulgas olevalt videosalvestuselt nähtub, et

vastustaja ametnik takistas küll kaebajal toiduluuki lahti surumast, kuid hoidus seejuures

toiduluuki täielikult kinni lükkamast, et kaebajat mitte kahjustada. Vastustaja ametnik kinnitab

seda ettekandes otsesõnu ning videosalvestiselt on tõepoolest nähtav, et kaebaja saab kätt

toiduluugi vahel horisontaalselt liigutada.

Vastavalt HKMS § 59 lg-le 1 peab kaebaja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

väited. Seetõttu tuli kaebajal tõendada, et vigastus tekkis vastustaja tegevuse tagajärjel. Praegustel

asjaoludel ei ole selge, kas vastustaja tegevust saab käsitada vahetu sunni rakendamisena, kuna

vastustaja tegevus ei olnud suunatud vahetult kaebaja mõjutamisele, vaid kujutas endast eelkõige

passiivset vastupanu kaebaja enda tegevusele. Seetõttu ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et

vastustaja ei ole koostanud protokolli vahetu sunni kasutamise kohta nagu näeb ette VangS § 71

lg 71. Kuid isegi juhul, kui nõustuda, et protokolli koostamine oli vajalik, ei muuda see asja

lahendamist. Justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 järelevalve korraldus vanglas §

46 lg-te 2 kuni 4 järgi tulnuks sel juhul protokolli kanda kinnipeetava ees- ja perekonnanimi ja

isikukood, talle määratud osakonna ja kambri number ning vahetu sunni kasutamise põhjus, aeg

või ajavahemik ja koht, samuti olukorra lahendamiseks kasutatud teenistusrelvade, erivahendite ja

ohjeldusmeetmete ning füüsilise jõu kasutamine, kes ja mis põhjusel otsustas vahetu sunni

kasutamise ning kas vahetut sundi kasutanud ametnik hoiatas õigusrikkujat enne selle kasutamise

eest ja kes olid juuresviibinud ametnikud. Kõik need andmed nähtuvad kaebaja osalusel toimunud

intsidendi kohta koostatud ettekannetes nr 2-20-4205 ja 2-20-4203. Protokolli koostamise

otstarbeks on eelkõige asjaolude fikseerimine. See eesmärk on praegusel juhul saavutatud asja

puudutavate ettekannete koostamise kaudu. Seega ei olnud kaebajal takistatud ülevaate saamine

intsidendi asjaoludest või asja kohta seisukoha ja väidete esitamine. Asjakohane protokoll on

koostatud kaebaja suhtes teenistusrelvade kasutamise kohta (tl 87-88), millest samuti nähtuvad

andmed. Vastavalt ei saa väita, et vastustaja oleks jätnud kaebajaga toimunud intsidendi asjaolud

fikseerimata.

16. Kaebaja on seadnud kahtluse alla, kas halduskohus sai videosalvestiselt tuvastada, et intsidendi

ajal andis valvur kaebajale korduvalt korraldusi, kuna salvestisel puudub heli. Ringkonnakohtu

hinnangul ei jäta aga videosalvestis koostoimes teiste tõenditega kahtlust, et valvur üritas intsidenti

lahendada esmalt kaebajale korraldusi andes. See ilmneb valvurite ettekannetest ning nagu

eelnevalt märgitud, on korralduste saamist ja nende eiramist möönnud kaebaja isegi. Kahju

hüvitamise aspektist ei ole sellel küsimusel ka määravat tähendust, sest kahju tekkimine vastustaja

tegevuse tulemusena ei ole tõendatud.

Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja tegevust selles intsidendis ei ole põhjust pidada

ebaproportsionaalseks. Olukorras, kus oli alust arvata, et kaebaja üritab visata vastustaja

ametnikke potentsiaalselt tervisele ohtliku vedelikuga, oli kambri ukse toiduluugi sulgemine ründe

ärahoidmiseks leebeim meede. Siinkohal ei saa mööda vaadata sellest, et ametnikel puudus

võimalus lihtsalt taanduda ja oodata kaebaja rahunemist. Vastupidi, selleks ajaks olid ametnikud

kaotanud kontakti kaebaja kambrikaaslasega, puudus kindlus, et kambrikaaslase tervis ei ole ohus

ning seetõttu esines vajadus siseneda kambrisse ja kontrollida kambrikaaslase olukorda.

17. Teiseks leiab kaebaja, et vastustajal ei olnud alust kasutada tema suhtes teenistusrelvi ning igal

juhul oli gaasirelva ja elektrišokirelva üheaegne kasutamine ülemäärane.

Kaebaja leiab seejuures, et ei esinenud ühtegi VangS 71 lg-s 1 nimetatud olukordadest, mil

erandina on lubatud teenistusrelva kasutamine. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga.

18. VangS § 71 lg 1 järgi on teenistusrelva kasutamine lubatud tõesti üksnes äärmuslikel juhtudel,

kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava

tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks

tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise

takistamiseks on ammendatud.

Kaebaja jätab aga tähelepanuta, et teenistusrelva kasutamine on lubatud muu hulgas muu ohtliku

esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks. Praegusel juhul oli kaebaja enne tema

suhtes teenistusrelva kasutamist näidanud kavatsust kasutada vere ja vee segu vangla ametnike

ründamiseks. Lisaks ilmneb valvurite ettekannetest selgelt seegi, et kaebaja nõudis olukorra

lahendamist tema äranägemisel, keeldus allumast ametnike korraldusele, teatas seejuures, et ta ei

allu tema ümberpaigutamisele ning avaldas kavatsuse tekitada ametnikele valu. Vastustaja on esile

toonud veel, et kaebaja on füüsiliselt tugev ning karistatud isikuvastase kuriteo toimepanemise

eest. Asjaoludest järeldub seega piisava selgusega, et kaebaja oli ametnike suhtes agressiivne ning

vaatamata vahetu sunni kasutamise hoiatustele ei olnud valmis alluma ametnike korraldustele

olukorra rahumeelseks lahendamiseks. Lisaks oli kaebaja kasutuses potentsiaalselt ohtlik vedelik,

samuti muud kambris leiduvad esemed, mille relvana kasutamine ei olnud välistatud. Asjakohane

on vastustaja selgitus, et puudusid muud (leebemad) vahendid kaebaja kontrolli alla saamiseks

kitsas elukambris. Kaebaja veenmine või tema rahunemise ootamine ei olnud võimalik, kuna

vastustajal oli vajalik kiiresti kontrollida kaebaja kambrikaaslase tervislikku seisundit. Füüsilise

jõu kasutamine kambris ähvardas aga raskemate tagajärgedega, kuna rüseluse käigus kitsas ruumis

võinuks kaebaja või vastustaja ametnikud põrgata või kukkuda kambri sisustuse vastu ja saada

tõsisemaid vigastusi.

Nendel asjaoludel tuleb nõustuda, et vastustaja oli VangS § 71 lg 1 alusel õigustatud kasutama

teenistusrelva kaebaja suhtes.

19. Kohtumenetluses üritab kaebaja küll väita, et oli tegelikult rahulik ja koostöövalmis, kuid need

väited on vastuolus asjas kogutud tõenditega.

Kaebaja osutab, et varem samal ööl käis ametnik kaebaja elukambris ja kaebaja ei teinud selleks

takistusi ega põhjustanud füüsilist konflikti. Samas leiab kaebaja ise, et tema kambrikaaslase

olukord halvenes ning kaebaja pidas vajalikuks talle meditsiinilise abi osutamist, kuid vastustaja

ametnikud eirasid tema soovi. Kaebaja kasvav ärritus ilmneb selgelt ka valvurite ettekannetest,

kuna algselt palus kaebaja kambrikaaslasele meediku kutsuda, seejärel juba nõudis meediku

kutsumist ähvardusega lõhkuda kambri aken ning ilmestades nõudmist vere ja veeseguse kausi

näitamise ja selle sisu viskamisega. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei allunud seejuures enam vastustaja

ametnike korraldustele ning ähvardas neid aktiivse füüsilise vastupanuga. Olukorra muutumine

ilmneb selgelt sellestki, et kui kella 1:12 paiku sisenesid ametnikud kaebaja elukambrisse

tavapäraselt, siis kella kaheks oli kaebaja sedavõrd ärritunud ja agressiivne, et ametnikud ei

pidanud võimalikuks siseneda kambrisse ilma erivarustuseta. Kell 2:20 kasutati kambrisse

sisenemise nii kilpi, kaitseülikondi kui ka teenistusrelvi. Seejuures tegi kaebaja ametnike suunas

viskeliigutuse metallist kruusiga ning oli valmis haarama enda kõrvale valmis pandud kaussi vere

ja vee seguga.

20. Ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda intsidendis osalenud ametnike ettekannete

tõepärasuses. Kaebaja esile toodud vastuolud erinevate isikute ettekannete, samuti ettekannete ja

videosalvestiste vahel puudutavad intsidendi üksikuid detaile ega väära, et põhiosas langevad

sündmuste kirjeldused siiski kokku. Ebatäpsused selles, kus täpselt paiknesid ametnikud

teenistusrelvade kasutamise ajal või kas kaebaja suutis gaasirelva ja elektrišokirelva kasutamise

vahel teha liigutuse kausi suunas ei muuda järeldust sellest, et kambris ukse avamisel käitus

kaebaja jätkuvalt agressiivselt ning tema liigutused näitasid kavatsust ametnikke rünnata.

Kinnipeetava kontrolli alla saamise eesmärgil erivarustuses elukambrisse sisenemine ei ole

ametnike jaoks igapäevane tegevus. Isegi, kui sarnaseid tegevusi regulaarselt harjutatakse, tuleb

pidada tõenäoliseks, et tegelikus konfliktisituatsioonis tajusid ka ametnikud ärevust. Olukorras,

kus keskendumine ja tähelepanu on seejuures suunatud kindla eesmärgi saavutamisele, ei näe

ringkonnakohus põhjust pidada ebatavaliseks, kui situatsiooni detaile mäletatakse tavapärasest

halvemini ning erinevate isikute kirjeldused ei lange sajaprotsendiliselt kokku. Intsidendi

mõnevõrra erinevad kirjeldused seetõttu kinnitavad pigem seda, et ametnikud koostasid

ettekanded iseseisvalt nii, nagu nad olukorda mäletasid ega kooskõlastanud esitatud versiooni

teiste ametnikega. Seetõttu ei vähenda kaebaja osutatud vastuolud ettekannete usaldusväärsust

tervikuna. Ametnike ettekannetest koostoimes valvekaamera salvestusega nähtuvad intsidendi

asjaolud piisava selgusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kahtluse all, et kaebaja käitumist tuli

pidada ametnikele ohtlikuks ning sellega kaebaja takistas ametnikel kambrisse sisenemast ja

kaebaja kambrikaaslase olukorda kontrollimast. Kaebajat oli korduvalt hoiatatud vahetu sunni

kasutamise eest. Kaebaja oli teadlik sellestki, et vajadus kontrollida kambrikaaslase olukorda on

ajakriitiline. Seega pidi kaebaja mõistma sedagi, et kui ta oma käitumist ei muuda, toob see kaasa

jõu ja/või erivahendite kasutamise tema suhtes. Kuna kaebaja kambriukse avamisel sellele

vaatamata tegi ametnike suunas viskeliigutuse, siis ei saa pidada ebaproportsionaalseks

teenistusrelvade kasutamist. Vastustaja pidi saavutama kaebaja kontrolli alla saamise võimalikult

vähestes kahjulike tagajärgedega kaebajale, ametnikele ja kambrikaaslasele. Kuigi gaasirelv ja

elektrišokirelv põhjustasid kaebajale valu ja ebamugavust, oli nende mõju suhteliselt lühiajaline

ega põhjustanud püsivaid tervisekahjustusi. Teenistusrelvade kasutamine võimaldas seega vältida

tõsisemaid vigastusi ja/või terviskahjustusi, mis kitsas ruumis rüselemise käigus võinuks tekkida.

Pole selge, et sama tulemuse võinuks saavutada ka ainuüksi esimesena kasutatud gaasirelva abil.

Vastustaja on selgitanud, miks gaasirelva tõhusus võib olla ebapiisav. Praegusel juhul väidab

kaebaja, et gaasirelva kasutamisel ta pöördus ja elektrišokirelva elektroodid tabasid teda külje ja

selja piirkonda. Ringkonnakohtu hinnangul sellest kaebaja reaktsioonist ei selgu, kas gaasirelv oli

tõhus. Gaasijoa eest ära pöördumist võib pidada tavapäraseks reaktsiooniks ka juhul, kui gaasijuga

kaebajat ei tabanud. Seetõttu tuleb nõustuda halduskohtuga, et ametnikud ei pidanud enne

elektrišokirelva kasutamist ära ootama, millised tulemused olid gaasirelval. Sellega võinuks anda

kaebaja võimaluse rünnata ametnikke ja tuua kaasa praegusest raskemaid tagajärgi.

Kokkuvõttes ei olnud kaebaja suhtes ebaproportsionaalne kahe teenistusrelva peaaegu üheaegne

kasutamine ega nendega põhjustatud valu ja/või ebamugavustunne.

21. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda see, et kaebaja suhtes ei alustatud distsiplinaarmenetlust

seoses ametnike ähvardamisega. See, kas kaebaja käitumises hiljem tuvastati ametnike

ähvardamine, ei saanud mõjutada ametnike tegevust intsidendi ajal. Isegi, kui hiljem hinnates leiti,

et kaebaja ähvardused ei olnud piisavalt tõsised, siis intsidendi ajal ei saanud neist mööda vaadata.

Kaebaja lubadus osutada vastupanu takistas ametnikel tavapärasel viisil kambrisse sisenemist.

Teiseks oli kaebaja ilmselt ärritunud ja keeldus laskmast endale käeraudu panna, mistõttu ei olnud

võimalik rakendada ka ennetavat abinõu kaebaja ohtlikkuse koheseks maandamiseks. Seega

intsidendi ajal oli kaebaja ähvardusel teha ametnikele valu oluline tähendus, millest ametnikud ei

saanud mööda vaadata. Kaebaja agressiivsus on tõendatud ametnike ettekannetega.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimise fakt aga ei tõendaks kaebaja käitumist intsidendi ajal. Samad

tõendeid on kasutatavad nii distsiplinaarmenetluses kui ka kohtumenetluses. Halduskohus tuvastas

intsidendi asjaolud vahetult kohtumenetluses uuritud tõendite pinnal. Tõendite uurimisel

tuvastatud asjaolud ega tehtud järeldused ei vaja enam kinnitust distsiplinaarmenetluse kaudu.

22. Samuti ei ole asjas määrav see, kui ametnikel ei olnud selget ülesannet, millises järjekorras

teenistusrelvi kasutada. Kaebaja käitumine kambri ukse avamise järel ei olnud ette teada. Seetõttu

ei saanud olla selge seegi, kas kaebaja kontrolli alla saamiseks on vajalik ühe või mõlema relva

kasutamine või kumba relva tuleks enne kasutada. Vastustaja selgitustest relvade efektiivsuse

kohta ilmneb selgelt, et nende mõju sõltub konflikti asjaoludest. Järelikult on põhjendatud jätta

relva kasutamise otsus relva valdavale ametnikule.

23. Kaebaja leiab, et intsidendi järel tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli

õigusvastane, kuna tugines ebaõigel ohuhinnangul. Ringkonnakohus ka selles osas kaebajaga ei

nõustu.

Intsidendi käigus näitas kaebaja, et tema konflikti lahendamise oskus on madal. Kaebaja nõudis

jäigalt just tema poolt õigeks peetava lahenduse ellu viimist. Ametnike keeldumise järel aga

kaebaja ärritus ja väljendas nii verbaalselt kui ka oma käitumisega allumatust vanglas kehtivatele

reeglite, ametnike korraldustele ning oli valmis osutama ametnikele füüsilist vastupanu. Asjaolu,

et ametnikud kasutasid kaebaja vastupanu murdmiseks gaasirelva ja elektrišokirelva, võis ilmselt

kaebajas kaasa tuua trotsi ning põhjustada vastasseisu kordumist ka muidu väheoluliste

probleemide korral. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kaebaja nõudmine korraldada asjaajamine

talle meelepärasel viisil ning keeldumine ametnike korralduste täitmisest võib olla ohtlik eeskuju

kaaskinnipeetavatele.

Nendel asjaoludel tuleb kaebaja suhtes eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist,

kehakultuuriga tegelemise ja vangalasisese liikumisvabaduse piiramist ning käeraudade

kasutamist pidada põhjendatuks. Kehtestatud piirangud on selgelt suunatud kaebajast lähtuva ohu

maandamisele. Vastustaja on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajaduse jätkuvust

asjakohaselt hinnanud 28. augustil 2020 (tl 53) ja 29. septembril 2020 (tl 54). Viimase hindamise

tulemusel lõpetati käeraudade kohaldamine ning (tl 55) ning 27. oktoobri 2020 käskkirjaga (tl 56)

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine tervikuna. Pidades silmas nii kaebaja osalusel 28.

juuli 2020 öösel toimunud intsidendiga kaasnenud riske, kaebaja käitumist ning tema isikuomadusi

ja karistatust, ei ole vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega piiranud kaebaja

õigusi ülemääraselt. Vastustajal on kohustus tagada nii vangla üldine julgeolek kui ka vastustaja

ametnike julgeolek. Kaebaja näitas valmisolekut kahjustada mõlemat õigushüve ega taganenud

oma seisukohtadest, vaatamata ametnike suhteliselt pikaajalisele veenmisele lahendada konflikt

rahumeelselt. Oma ülesannete täitmiseks tuli vastustajal vältida konflikti kordumist.

Ringkonnakohus ei näe, et vastustajal olnuks leebemaid meetmeid selle eesmärgi saavutamiseks.

24. Samas ei jaga ringkonnakohus seisukohta, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise

osas tuleks kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata juba ainuüksi täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise ja pikendamise vaidlustamata jätmise tõttu. RVastS § 7 lg 1 järgi võib kahju

hüvitamist tõesti nõuda juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Praegusel juhul ei saa

aga järeldada, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamisega saanuks kaebaja

kahju tekkimise ära hoida või kahju ulatust vähendada.

25. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhte koheselt intsidendi toimumise järel

28. juulil 2020. Kirjalik käskkiri vormistati päev hiljem (29. juulil 2020). Seega isegi käskkirja

kohesel vaidlustamisel ei oleks kaebaja saanud ära hoida täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamist. Ringkonnakohtu hinnangul olnuks vähetõenäoline ka meetmete kohaldamise

varasema lõpetamise saavutamine. Esmalt on vanglal juba seadusest tulenevalt (VangS § 69 lg 3)

kohustus hinnata täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajadust ning kohaldamise

aluse äralangemisel koheselt lõpetada meetmete rakendamine. Seda vangla tegigi, kuid pidas siiski

vajalikuks pikendada abinõude kohaldamist nii 2020. aasta augustis kui ka septembris. Ei ole

põhjust eeldada, et kaebaja vaide või julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise taotluse

esitamine oleks vastustaja seisukohta meetmete kohaldamise vajalikkuse kohta muutnud.

Kohtupraktika pinnal ei ole alust eeldada sedagi, et vaidemenetluse ajal halduskohtult esialgse

õiguskaitse taotlemine olnuks edukas ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõppenuks

varem kohtu ettekirjutuse tõttu. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja tegevusel

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vaidlustamisel olnuks suur eduväljavaade vähendada

tekkinud kahju ulatust. Vastavalt ei ole esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmisel

käesoleva asja lahendamisel määravat tähendust.

26. Apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)