2-20-2032/83 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. jaanuar 2023

Tsiviilasja number

2-20-2032

Tsiviilasi

L.K.

hagi

H.L.

vastu

mittevaralise

kahju

väljamõistmiseks

H.L. apellatsioonkaebuse hind

500 eurot

L.K. vastuapellatsioonkaebuse

hind

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. augusti 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.L.

apellatsioonkaebus

ja

L.K.

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

L.K.

(end.

K.)

(hageja)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Katrin Jennsen

H.L.

(kostja)

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kaidar Sultson

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada H.L. apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 12. augusti 2022. a

otsus osas, milles maakohus L.K. hagi H.L. vastu

rahuldas.

3. Teha tsiviilasjas uus otsus, millega jätta L.K.

hagi

H.L.

vastu

mittevaralise

kahju

väljamõistmiseks rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

L.K. kanda.

5. Jätta

L.K.

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

6. Asendada jõustunud kohtuotsuses H.L. ees- ja

perekonnanimi initsiaalidega „H.L“ ja mitte

avalikustada H.L. isikukoodi, elukoha aadressi ja

e-posti aadressi.

7. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

kindlaks asja lahendanud maakohus pärast

tsiviilasjas lõpplahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. L.K. (hageja) esitas 6. veebruaril 2020 hagi H.L. (kostja) vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks kohtu õiglasel äranägemisel ja viivise väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt

kuritarvitas kostja ajavahemikus juuli kuni august 2018 Selver AS-i töötajana oma ametit,

kasutades temale tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele

väljaspool tööülesandeid enda isiklike eesmärkide täitmiseks. Kostja tegi oma isikliku

mobiiltelefoniga fotosalvestisi kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel oli kujutatud hagejat

kaupluses ostmas. Kostja edastas 23. augustil 2018 kolm hagejat kujutavat kaamerapilti

kaupluseketi piirkonna juhatajale eesmärgiga tuvastada hageja isik. 28. augustil 2018 tehti

kostja korraldusel päring hageja andmete kohta andmebaasi, millele kostjal ei olnud ligipääsu.

Päringu tulemusena sai kostja teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri.

Seejärel pöördus kostja korduvalt enda endise ja hageja praeguse elukaaslase poole, väites, et

ta teab, kus hageja töötab ja elab, teab hageja lapsi ja ostuharjumusi ning sedagi, milliste

kupüüridega on hageja oma ostude eest tasunud. Kostja üleolevad ja mõnitavad pöördumised

olid häirivad ning hagejat alandavad.

Kostja rikkus oluliselt hageja privaatsust ja eraelu puutumatust. Kostja toime pandud

õigusrikkumine (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p 4, põhiseaduse § 26 mõistes)

põhjustas hagejale hingelist valu ja kannatusi. Kostja ja tema tööandja olid kahju hüvitamise

kohustuse osas solidaarvõlgnikud VÕS § 65 järgi. Kostja tööandja hüvitas hagejale tekkinud

mittevaralise kahju kohtuväliselt, kuid kostja keeldus hagejale kahju hüvitamast. Arvestades

kostja ja tema tööandja osa hageja õiguste rikkumises, vastutavad nad osavõlgnikena.

Võlausaldaja võib esitada hagi solidaarvõlgnike vastu ka selliselt, et ta palub välja mõista igalt

kostjalt osa võlast, mitte kogu võla solidaarselt. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada

vajadust mõjutada kostjat hoiduma edaspidi kahju tekitamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja väited tema elukaaslasele hageja isikuandmete ja muu

teabe avaldamise kohta, ei ole tõendatud. Isikuandmete töötlemise rikkumise eest vastutab

kostja tööandja. Kostja sai oma tööandja kaudu teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja

telefoninumbri, ent ta avaldas need üksnes hageja elukaaslasele, kes oli andmete avaldamise

ajal kostja elukaaslane. Kostja ei kohtunud hagejaga ega avaldanud kolmandatele isikutele

hageja isikuandmeid. Isegi kui kostja ja tema tööandja on solidaarvõlgnikud, ei pea kostja

VÕS § 67 lg 1 järgi kohustust täitma, kui tööandja on kohustuse täielikult täitnud.

KOHTUTE SEISUKOHAD ASJA ESIMESEL LÄBIVAATAMISEL

3. Tartu Maakohus jättis 11. märtsi 2021. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 3320 eurot.

Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

4. Tartu Ringkonnakohus jättis 11. juuni 2021. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis menetluskulud

hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme kulu 720 eurot ja

sellelt viivise.

Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

5. Riigikohus tühistas 9. märtsi 2022. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2021. a otsuse

ja Tartu Maakohtu 11. märtsi 2021. a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Riigikohus selgitas, et hageja nõude lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks VÕS § 1043,

§ 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 kohaldamise eeldused, mh kas kostja on tekitanud hagejale

kahju tema eraelu puutumatuse rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kas kahju tekitamine on

õigusvastane ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kas kostja on

kahju tekitamises süüdi (VÕS §-d 1043 ja 1050) (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-13, p 12).

Kostja väidetav tegevus, mis seisnes hageja isikuandmete väljaselgitamises, kujutas endast

VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Eraelu sfääri

kuuluvad muu hulgas isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale

ja pildile. Eraelu kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid.

Seega on isikul üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta

avalikustab (Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 34).

Kohtud eksisid kostja rikkumise õigusvastasuse hindamisel ning jätsid haginõude

lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata. Põhjendatud ei ole, et õigusvastasuse

välistab hageja isikuandmete avaldamine neid juba teadnud hageja elukaaslasele ning hageja ei

ole hingelise valu ja kannatuste tekkimist põhjendanud. Eraelu puutumatuse rikkumise

õigusvastasuse kindlakstegemiseks VÕS § 1046 järgi ei ole oluline, kas hageja elukaaslane

teadis hageja isikuandmeid, kas talle neid teatati ning kas hagejal tekkisid õigusrikkumise

tulemusel hingeline valu ja kannatused. Ebaseaduslikult hangitud hageja isikuandmete

kolmandale isikule avaldamisel võib olla tähtsust kahjuhüvitise suuruse määramisel.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha kostja rikkumise

õigusvastasuse ja süü kohta. VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel

arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja

rikkumise raskuse vahel. Seega tuleb mh arvestada nii rikutud isikliku õiguse liiki ja rikkumise

viisi kui ka seda, kas kostja rikkumise ajendiks oli hageja enda tegu ja kas kostja tegu vastab

hageja teole. Eeltoodu kohaselt tuleb maakohtul hinnata kostja tegevuse kõiki asjaolusid, mh

seda, kas kostja sai hageja isikuandmed teada oma tööülesandeid täites või oma tööalast

seisundit ning tööandja usaldust kuritarvitades.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse

korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. otsus

tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2- 18- 15284, p 14).

Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on tehtud

kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju olemasolu

ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus

hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1 alusel

diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms

asjaolusid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20).

Hageja on taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul

ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (Riigikohtu 26. juuni 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 21 ja 21).

Oluline on, kas kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud

mittevaralise kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et ta rikkus oma tegevusega

õigusvastaselt süüliselt hageja õigusi. Esimesel juhul võivad kostja ja tema tööandja hageja ees

vastutada hageja isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). Sellisel juhul on

oluline, kui suurt rahalist hüvitist peab kostja (kui ta vastutab hageja ees VÕS § 1043, § 1045

lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel) maksma hagejale mittevaralise kahju tekitamise tõttu ja kas

ning kui suures ulatuses on selles osas solidaarkohustuse täitnud kostja tööandja.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

6. Hageja leidis asja uuel läbivaatamisel, et kostja käitumine, mis seisnes isikliku uudishimu

rahuldamises, ei oma seaduse kaitset (VÕS § 1046 lg 1 ). Kui isiklike õiguste rikkumine seisneb

isikuandmete väljaselgitamises, ei ole andmete avaldamine neid juba teadvale isikule või

andmete avaldamata jätmine õigusvastasust välistav asjaolu. Seega ei ole õigusvastast käitumist

välistavaks asjaoluks see, et kostja avaldas andmeid oma endisele elukaaslasele. Kostja tegevus

oli ajendatud madalatest motiividest. Hageja ei ole rikkunud kostja õigusi, mis võiksid

õigustada kostja käitumist hageja suhtes või vabandada tema käitumist. Kostja sai isikuandmeid

teada oma tööalast seisundit ja tööandja usaldust kuritarvitades.

Selver AS on hagejale hüvitanud kohtuvälise kokkuleppe alusel hageja õiguste õigusvastaselt

ja süüliselt rikkudes tekitatud kahju ning seega ei ole kostja ja Selver AS hageja ees

solidaarvõlgnikud. Selver AS-i süüline rikkumine seisneb ebapiisavas kliendiandmete kaitses

ja ebapiisavas töötajate kontrollmehhanismis. Selver AS ei ole võtnud vastutust kostja tegevuse

eest. Hageja võib ise valida, kelle vastu ta nõuded esitab. Hageja käsitleb seda osanõudena ja

Selver AS on andnud kinnituse, et kohtuväline kompromiss katab vaid Selveri AS-i vastutuse.

7. Kostja vaidles hagile vastu. I.K. oli kuni 2018. a sügiseni kostja elukaaslane, kes suhtles

samal ajal hagejaga. Kostja soovis I. K. vastuväiteid tema truudusetuse kohta ümber lükata ning

tegi mobiiltelefoniga fotosalvestisi kassavalvesüsteemi ekraanipildist, mille alusel tehtud

päringust sai kostja teada hageja nime, aadressi, e-posti aadressi ja telefoninumbri. Saadud info

avaldas kostja I.K.. Kostja käitumises puudub õigusvastasus. Hageja pidi salasuhet alustades

kostja elukaaslasega ette nägema, et kostja püüab salasuhtest teada saamise järel hageja isikut

tuvastada. Hageja isikuandmete teadasaamiseks toimepandud õiguserikkumine on vähetähtis

rikkumine ja iga isik, kes käitub kõlblusnorme eirates peab tavakäibes mõistlikult taluma, et

petetud elukaaslane tema isikuandmete hankimiseks isiklikke õigusi rikkuvaid samme astub.

Hageja põhjustas kostjale hingelisi üleelamisi ja oma käitumisega on hageja rikkunud kostja

eraelu puutumatust VÕS § 1045 lg 1 p 4 tähenduses. Selver AS on hüvitanud hagejale tekitatud

kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kuna kahju on hagejale hüvitatud, siis tuleks hagi jätta

rahuldamata.

MAAKOHTU LAHEND ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

8. Tartu Maakohus rahuldas 12. augusti 2022. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja mittevaralise kahju 500 eurot, luges nõude täidetuks solidaarvõlgniku poolt

kohustuse täieliku täitmise tõttu, jättis hageja nõude viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus asendas jõustunud kohtuotsuses kostja ees- ja

perekonnanime initsiaalidega „H.L“ ja määras mitte avalikustada kostja isikukoodi, elukoha

aadressi ja e-posti aadressi.

Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju tekitamise tõttu rahalist hüvitist VÕS § 1043, § 1045

lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu)

õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises

süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele (VÕS § 1043). Isikuõiguste

rikkumisega kahju tekitamine on õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p 4). Hageja nõude

lahendamiseks tuleb kindlaks, kas kostja on tekitanud hagejale kahju tema eraelu puutumatuse

rikkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 4), kas kahju tekitamine on õigusvastane ja õigusvastasust

välistavaid asjaolusid ei esine (VÕS § 1046) ning kas kostja on kahju tekitamises süüdi (VÕS

§-d 1043 ja 1050) (Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 12).

VÕS § 1046 lg 1 esimese lause kohaselt on isiku muu isikliku õiguse rikkumine eelduslikult

õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1 teise lause kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada

rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise

raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui

rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või

avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud

hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.

Kostja tegevus hageja isikuandmete väljaselgitamises kujutab endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4

tulenevalt eelduslikult hageja isikliku õiguse rikkumist. Eraelu sfääri kuuluvad muu hulgas

isiku õigus informatsioonilisele enesemääramisele ning õigus oma sõnale ja pildile. Eraelu

kaitsega on hõlmatud ka isiku identifitseerimine ja isiksuse muud aspektid. Seega on isikul

üldjuhul õigus määrata, kas ja millist informatsiooni ta oma eraelu kohta avalikustab

(Riigikohtu 29. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-16, p 34). Kostja on selgitanud, et

tema tegevuse eesmärgiks oli tõendada oma elukaaslasele, et viimane valetab ja selle

tulemusena kooselu lõpetada. Maakohus leidis, et selle eesmärgi täitmine hageja isiklikku

õigust rikkudes on õigusvastane. Kostja soov tuvastada ja tõendada oma elukaaslase

truudusetust ei saa olla õigustuseks isiku suhtes, kes pole selleks nõusolekut andnud, eraeluliste

andmete kogumiseks ja seeläbi isiku identifitseerimiseks. Veelgi vähem on selline tegevus

lubatud tööalast seisundit ära kasutades.

Kostja tööandja Selver AS tuvastas sisejuurdluse käigus kostja ametipositsiooni kuritarvitamise

ja tööülesannete täitmiseks usaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele väljaspool

tööülesandeid isiklikel eesmärkidel kasutamise, mistõttu lõpetati kostjaga tööleping. Kostja

töökohustustel oli kahju tekkimise mehhanismis keskne roll, sest ilma tööülesannete täitmiseks

juurdepääsu kliendiandmebaasidele omamata ei oleks kostja saanud hageja isikuandmeid välja

selgitada ja hageja isiklikku õigust rikkuda. Seega on tuvastatud kostja poolt hageja isikliku

õiguse rikkumine, st ebaseaduslik hageja isikuandmete hankimine. Kostja käitumise

õigusvastasust ei välista hageja isikuandmete avaldamine neid juba teadnud hageja

elukaaslasele ning asjaolu, et hageja ei ole hingelise valu ja kannatuste tekkimist põhjendanud.

Eraelu puutumatuse rikkumise õigusvastasuse kindakstegemiseks VÕS § 1046 järgi ei ole

oluline, kas hageja elukaaslane teadis hageja isikuandmeid, kas talle neid teatati ning kas

hagejal tekkisid õiguserikkumise tulemusena hingeline valu ja kannatused. Süü olemasolu

eeldatakse (VÕS § 1050 lg 1 ja § 104). Süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja esitanud. Kuna

kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline, siis vastutab kostja hageja isikliku õiguse

rikkumisega hagejale tekitatud õigusvastase kahju eest.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse

korral alati maksta kahjustatud isikule mõistlik rahasumma (Riigikohtu 4. oktoobri 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007, p 18; 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-15284, p

14). Seega piisab mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks sellest, kui on

tehtud kindlaks, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest. Mittevaralise kahju

olemasolu ei pea hageja tõendama. Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta,

määrab kohus hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning TsMS § 233 lg 1

alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust

jms asjaolusid (Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20).

VÕS § 134 lg 6 kohaselt võib kohus isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase

väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu

kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju

hüvitise määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju

tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Käesoleval juhul ei ole

tuvastatud, et kostja oleks ebaseaduslikult kogutud andmeid kasutanud otseselt hageja suhtes,

st ei ole tõendatud, et kostja oleks läinud hageja elukohta, hagejat ahistanud või info edastamise

eesmärgil võtnud ühendust hageja lähedastega, tööandjaga jne. Ainsaks tegevuseks oli hangitud

andmete avaldamine oma elukaaslasele, kes oli nendest andmetest teadlik. Kahjuhüvitise

suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et kostja elukaaslane lõi oma

tegevusega (usaldussuhte oluline rikkumine) eelduse kostja ebaseaduslikuks käitumiseks

(ebaseaduslik isikuandmete hankimine) ning sellega on seotud ka hageja. Kohtute praktikas on

ühekordse isikuõiguste rikkumise korral mõistetud mittevaraline kahju välja vahemikus 100–

2000 eurot. Maakohus leidis, et käesoleval juhul saab mittevaralise kahju põhjendatud

summaks pidada 500 eurot.

Vaidlus puudub, et kostja tööandja on maksnud hagejale kahjuhüvitist 1750 eurot (II kd, tl 68).

Tööandja vastutust oma töötaja poolt tööülesannete täitmisel kolmandale isikule tekitatud kahju

eest reguleerib VÕS § 1054 lg 1. Mittevaralise kahju hüvitise kindlaksmääramisel tuleb hinnata,

kas kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise

kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel või selle tõttu, et ta rikkus oma tegevusega õigusvastaselt süüliselt

hageja õigusi. Selver AS-i ja hageja vahel sõlmitud kompromisslepingu preambulast nähtub, et

ajavahemikus juuli–august 2018. a kuritarvitas Selver AS-i töötaja (kostja) oma

ametipositsiooni

ja

kasutas

talle

tööülesannete

täitmiseks

usaldatud

juurdepääsu

kliendiandmebaasidele väljaspool oma tööülesandeid isiklikel eesmärkidel, tekitades oma

edasise tegevusega saadud andmete kasutamisel hagejale mittevaralist kahju. Tõlgendades

kompromisslepingut koosmõjus eluliste asjaoludega saab asuda seisukohale, et kostja tööandja

hüvitas hagejale kostja ebaseadusliku tegevusega isikuandmete kindlakstegemisel, st eraelu

puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju. Tuvastatud ei ole, et kostja tööandja

oma tegevusega oleks rikkunud õigusvastaselt ja süüliselt hageja õigusi. Selver AS väljastas

kostjale hageja andmeid kostja tööülesannete täitmise raames. Kostjal oli õigus klientide kohta

neid andmeid oma töökohustuste täitmiseks küsida. Kuivõrd hageja puhul oli kostjal andmete

saamiseks erahuvi, mitte tööalaste kohustuste täitmise vajadus, siis kasutas kostja tööandjat ära

hageja õiguste rikkumiseks.

Seega vastutavad kostja ja tema tööandja hageja ees hageja isikliku õiguse rikkumise eest

solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). VÕS § 69 lg 1 järgi peavad solidaarvõlgnikud omavahelises

suhtes kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei

tulene teisiti. Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike

vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas. Kuna kostja

tööandja on solidaarkohustuse täitnud täielikult, luges maakohus kostjalt hagejale

väljamõistetud summa solidaarvõlgniku poolt kohustuse täieliku täitmisega täidetuks.

Maakohus jättis hageja viivise nõude rahuldamata. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse

võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas

raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja teavitas 20. jaanuaril

2020 kostjat kostja tööandjaga sõlmitud kompromissist ning kahju hüvitamisest. Koos vastava

teatega edastati kostjale ettepanek kahju hüvitamiseks. Kuna solidaarvõlgnik oli ajaks, mil

võlausaldaja teavitas võlgnikku oma nõudest, nõude täielikult täitnud, ei ole viivise

väljamõistmise eeldused täidetud.

Kuna maakohus rahuldas hagi osaliselt, on kohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud

poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täielikult ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, kostja menetluskulud

hageja kanda ning asendada jõustunud kohtuotsuses kostja nimi tähemärkidega ja mitte

avaldada otsuses kostja isikuandmete tuvastamist võimaldavaid andmeid nagu isikukood,

aadress, e-posti aadress ja telefoninumber.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, otsuse

resolutsioon ei ole ilma muu otsuse tekstita arusaadav. Maakohtu otsuse kirjeldav osa ei vasta

TsMS § 442 lg 7 nõuetele ja otsuse põhjendav osa ei vasta TsMS § 422 lg 8 nõuetele. Maakohus

on otsust tehes jätnud viitamata asjakohastele materiaalõiguse normidele.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus ei ole arvestanud otsuses endas

esile toodu asjaoluga, et nõue on VÕS § 69 lg 2 alusel üle läinud Selver AS-ile. Nõude üleminek

seaduse alusel kohustuse täielikult täitnud solidaarvõlgnikule tähendab seda, et hagejal kui

esialgsel võlausaldajal puudub nõue kostja vastu. Nõude puudumise tõttu ei saa kohus

hagiavaldust rahuldada. Maakohus on otsust tehes jätnud kohaldamata VÕS § 186 p-s 1

sätestatu, mille kohaselt lõpeb võlasuhe kohase täitmisega. Kohaselt täidetud võlasuhte pooleks

oleval võlausaldajal puudub subjektiivne nõudeõigus solidaarvõlgniku vastu ka siis, kui

kohustuse on täitnud teine solidaarvõlgnik. Vastavalt VÕS §-s 67 lg 1 sätestatule, kui keegi

solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma.

10. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

11. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies

ulatuses, teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitisena õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult leidnud, et kostja tööandja hüvitas

hagejale kostja ebaseadusliku tegevusega isikuandmete kindlakstegemisel, st eraelu

puutumatuse rikkumisega, tekitatud mittevaralise kahju (VÕS § 1054 lg 1 alusel) solidaarse

nõudena. Kostja tööandja on enda isikuandmete töötlemise süsteeme suhtes olnud seisukohal,

et need vajavad toimimise ja kasutamise jälgimise osas täiendusi. Selline kostja tööandja

hinnang enda osale hagejale kahju tekkimises on käsitletav kostja tegevusest eraldiseisva

kohustuse rikkumisena, mis toob kaasa Selver AS-i vastutuse kostja kui töötaja kohustuste

rikkumise eest. Selver AS on hüvitanud hagejale mittevaralise kahju, leides, et hüvitise suurus

vastab Selver AS-i poolt tekitatud kahjule ning kahju hüvitis ei hõlma kostja tekitatud osa

hagejale tekkinud kahjust. Seega ei oleks maakohus saanud kostjalt hüvitise väljamõistmise

korral lugeda väljamõistetud hüvitise kohustust täidetuks teise kahju tekitaja poolt, kuna

tegemist ei ole solidaarse kohustusega.

Hageja palub õiglase hüvitise suuruse väljamõistmisel võtta arvesse kahju tekitaja suhtumist

oma tegevusse ja kahju tekkimisse ning kahjuhüvitise ennetavat eesmärki, hoidmaks ära edasise

kahju tekitamise kostja poolt. Kostja hinnangul oli tema tegevus hagejale kahju tekitamises

õigustatud ning ta ei ole tänaseni oma teo õigusvastasust mõistnud, mistõttu on tõenäoline, et

kostja jätkab võimalusel hageja või teiste isikute isiklike õiguste rikkumist.

Kui ringkonnakohus leiab samuti, et Selver AS ja kostja on hageja ees solidaarvõlgnikud ning

et kostja kohustus on täidetud solidaarvõlgniku poolt, ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga,

et kuivõrd viivise nõuet ei rahuldatud, siis on tegemist hageja nõude osalise rahuldamisega,

mille tõttu on TsMS § 163 lg 1 alusel võimalik jätta menetluskulud poolte endi kanda.

TsMS § 367 kohaselt on viivise nõue kõrvalnõue, mis eksisteerib üksnes koos põhinõudega.

Viivisenõuet saab esitada ka selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel

sissenõutavaks muutunud. Seega kui asjaoludest tulenevalt viivise nõuet ei tekigi, ei ole

tegemist põhinõude osalise rahuldamisega. Menetluskulude jaotusel võetakse arvesse üksnes

põhinõude rahuldamist, kuna viivis kui kõrvalnõue, ei pruugi tekkida. Maakohus oleks pidanud

menetluskulud TsMS § 162 alusel jätma täielikult kostja kanda.

12. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Maakohus on tuvastanud, et Selver AS oma tegevusega ei rikkunud hageja isiklikke õigusi,

kostjal oli õigus tutvuda Selver AS-i poolt töödeldavate isikuandmetega tööülesannete

täitmiseks, kostjal oli hageja andmete hankimiseks erahuvi ja seega kasutas kostja tööandjat ära

hageja isiklike õiguste rikkumiseks. Selver AS vastutas hagejale kostja poolt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise eest kostja tööandjana VÕS § 1054 lg 1 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maakohtu otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning muudab

menetluskulude jaotust. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda. Hageja

vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

14. Hageja nõuab kostjalt õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja

tugineb sellele, kostja rikkus hageja isiklikke õigusi, kui tegi mobiiltelefoniga fotosalvestise

oma tööandja kassavalvesüsteemi ekraanipildist, millel on kujutatud hagejat, ja palus selle

alusel tuvastada hageja isik. Seega nõuab hageja kostjalt mittevaralise kahju tekitamise tõttu

rahalist hüvitist VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4, § 1046 ja § 1050 alusel.

VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 4 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige

siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega.

Riigikohus leidis asja läbi vaadates, et kostja väidetav tegevus, mis seisnes hageja isikuandmete

väljaselgitamises, kujutab endast VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 tulenevalt eelduslikult hageja isikliku

õiguse rikkumist. Riigikohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma

põhjendatud seisukoha kostja rikkumise õigusvastasuse ja süü kohta. Riigikohtu otsuses

esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on TsMS § 693 lg 2 järgi sama

asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga,

isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse

rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel

tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi

ja rikkumise raskuse vahel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja uuel menetlemisel

asjaolusid hinnates õigesti tuvastanud, et kostja on käitunud õigusvastaselt.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuli maakohtul hinnata kostja tegevuse kõiki asjaolusid, mh seda,

kas kostja sai hageja isikuandmed teada oma tööülesandeid täites või oma tööalast seisundit

ning tööandja usaldust kuritarvitades. Ringkonnakohtu hinnangul ei oleks mõlemal juhul kostja

käitumine õiguspärane, kui ta tööandjalt saadud andmeid ei kasutanud tööülesannete täitmiseks.

Kui kostja on kasutanud isiklikust huvist tulenevalt ära üksnes tööülesannete täitmiseks

võimaldatud juurdepääsu kliendiandmebaasidele, on tegemist ka tööandja usalduse

kuritarvitamisega, mida tõendab ka AS-i Selver ja hageja vahel sõlmitud kompromissleping

(II kd, tl 68). Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (otsuse p 12). Kuna

õigusvastase kahju tekitamise puhul eeldatakse kahju tekitaja käitumise süülisust (VÕS § 1050

lg 1) ja süüd välistavaid asjaolusid kostja menetluses esitanud ei ole, siis on täidetud kostja

vastutuse eeldused hageja ees.

Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt määratud rahalise hüvitise suurusega, milleks oli

maakohtu hinnangul 500 eurot.

15. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti jõudnud asja materjalide põhjal järeldusele,

et kostja tööandja hüvitas hagejale eraelu puutumatuse rikkumisega tekitatud mittevaralise

kahju VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kostja ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, mis viitaksid

kostja tööandja õigusvastasele süülisele hageja õigusi rikkuvale tegevusele. Kuigi iseenesest

võis õigusvastasus seisneda ka tööandja tegevuses või tegevusetuses (nt kliendi andmebaasis

sisalduvate andmete kasutamine või kasutamise võimaldamine viisil, milleks kostja tööandjal

puudus õigustus), ei ole kostja toonud menetluses esile asjaolusid, mis sellele viitaksid. AS-i

Selver ja hageja vahel sõlmitud kompromisslepingu tekst viitab samuti AS-i Selveri soovile

hüvitada töötaja poolt tekitatud kahju.

Vastuseks hageja vastuapellatsioonkaebusele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole

tõendeid ekslikult hinnanud. Kompromisslepingu kohaselt on hageja esitanud kostja ja AS-i

Selver vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõude, pakkudes kompromissina hüvitada 3500

eurot. AS Selver tasus kompromisslepingus hagejale poole sellest summast. Kuigi kompromissi

p 2 kohaselt ei mõjuta kompromissi sõlmimine hageja õigusi esitada käesoleva juhtumiga

seonduvalt mistahes nõudeid kostja vastu, ei saa sellest järeldada, et AS Selveri oleks

tunnustanud muud õigusvastast toimingut peale kostja tegevuse. Hageja ei ole menetluses ka

muule kahjule või kahjustavale tegevusele tuginenud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et ei

ole tuvastatud, et kostja oleks kogutud andmeid kasutanud otseselt hageja suhtes, mh ei ole

tõendatud, et kostja oleks läinud hageja elukohta, hagejat ahistanud või info edastamise

eesmärgil võtnud ühendust hageja lähedastega, tööandjaga jne. Ainsaks tegevuseks oli hangitud

andmete avaldamine oma elukaaslasele, kes oli nendest andmetest teadlik.

Kui AS Selver leiab, et tema infosüsteem vajab täiendamist (vastuapellatsiooni p 4.1) ei tähenda

see, et hageja õigusi oleks senise süsteemiga rikutud muul viisil (vastuapellatsioonis nimetatud

eraldiseisva tegevusega), kui hagis nimetatud.

16. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ja tema tööandja vastutavad hageja ees hageja

isikliku õiguse rikkumise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg 1). See, et kostja tööandja hüvitas

kostjale rohkem, kui praeguses menetluses on kohtute hinnangul hageja kahjuhüvitise

suuruseks, ei mõjuta kostja vastutust hageja ees, vaid võib mõjutada kostja ja tema tööandja

vahelist suhet solidaarvõlgnevuse täitmisest tulenevalt.

Hagejal oli õigus nõuda kogu kahju hüvitamist kõigilt kahju tekitamise eest vastutavatelt

solidaarvõlgnikelt, sõltumata sellest, missugune on kahju tekitajate vastutuse osa nende

omavahelises suhtes VÕS § 137 lg 2 järgi. Kuna kostja tööandja on hagejale kahjuhüvitise

tasunud, seega kogu kohustuse hageja ees täitnud, on põhjendatud apellatsioonkaebuse

seisukoht, mille kohaselt on kostja kohustus hageja ees lõppenud VÕS § 186 lg 1 järgi ning

maakohus on ekslikult hageja nõude osaliselt rahuldanud. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu

jäävad rahuldamata ka hageja kõrvalnõuded.

17. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata

jätmise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus

jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude

jaotuse muutmise. Maakohus ei ole hageja menetluskulude rahalise suuruse põhjendatust

hinnanud. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise

tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras (Riigikohtu 28. novembri

2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15,

p 19 jj).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke