2-21-17265/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(17)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-17265

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2023, Tartu

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Ene Mäeotsa hagi Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu)

vastu töölepingu lõpetamise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. aprilli 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Vabariigi (Kaitseväe kaudu) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

16 451 eurot 99 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(vastustaja):

Ene

Mäeots

(isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi

Jaanika Reilik-Bakhoff

Kostja (apellant): Eesti Vabariik (Kaitseväe kaudu,

registrikood 70008641), lepinguline esindaja Katrin

Lehtla

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. aprilli 2022. a

otsus muutmata.

2. Keelduda Eesti Vabariigi 15. detsembri 2022. a seisukohale lisatud

Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse ning Ene Mäeotsa

15. detsembri 2022. a seisukohale lisatud Tallinna Halduskohtu otsuse

2(17)

(haldusasjas nr 3-21-2163) ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse (tsiviilasjas nr 2-

21-17151) tõendina vastuvõtmisest.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud Eesti

Vabariigi kanda.

4. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja

lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Ene Mäeots (hageja, töötaja) esitas 2. novembril 2021 Tartu Maakohtule Eesti

Vabariigi (Kaitseväe kaudu) (kostja, tööandja) vastu hagi, milles palus 29. märtsi 2022. a

täpsustusi arvestades tuvastada tema ja kostja vahel sõlmitud töölepingu (tööleping)

erakorralise ülesütlemise tühisus, lõpetada tööleping alates 5. oktoobrist 2021 ning mõista

kostjalt hageja kasuks välja töölepingu seaduse (TLS) § 109 lg 1 teise lause kohase hüvitise

vähemalt 12 kuu keskmise töötasu ulatuses ehk vähemalt 12 328 eurot 56 senti ja

TLS § 100 lg-s 5 ettenähtud hüvitise 2904 eurot 76 senti või alternatiivselt suurendada

2904 euro 76 sendi võrra TLS § 109 lg 1 teise lause alusel väljamõistetavat hüvitist. Samuti

palus hageja mõista kostjalt välja viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses hüvitiste väljamaksmisega viivitamise eest hagi esitamisest kuni

kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda koos viivise

tasumise kohustusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25. veebruaril 2013 töölepingu, mille järgi

olid hageja tööülesanneteks lao arvestuse pidamine AX programmis ja teiste laohoidjate

abistamine vastavalt vajadusele. Peamiste tööülesannete täitmine ei nõua vahetut

kokkupuudet teiste isikutega. Mobilisatsioonivarustuse vastuvõtmisel, ladustamisel ja

väljastamisel laost ning õppuste ettevalmistamisel puutub hageja teiste inimestega kokku

vaid põgusalt. Siis kannab hageja maski, desinfitseerib käsi ja pindu ning hoiab distantsi.

Selliseid ülesandeid täidab hageja kuni kahe päeva jooksul.

20. juulil 2021 saatis kostja töötajatele e-kirja, et SARS-CoV-2 viiruse (koroonaviirus)

vastu vaktsineerimata teenistujad ja töötajad võidakse viia teisele ametikohale või

koondada. 29. juulil 2021 teatas kostja, et ametijuhendeid muudetakse ja sinna lisatakse

3(17)

vaktsineerimise nõue. 30. juulil 2021 saatis kostja töötajatele uue e-kirja, et

vaktsineerimata töötajad peavad end iga nädal testima.

31. augustil 2021 andis kostja välja käskkirja nr 162 (käskkiri nr 162), millega kinnitati

uus riskianalüüs koos tegevuskavaga. Käskkirja kohaselt pidid kostja teenistujad ja

töötajad esitama hiljemalt 14. septembriks 2021 tõendi COVID-19 haiguse vastase

vaktsineerimise alustamise (vähemalt esimene doos), vaktsineerimiskuuri läbimise, või

COVID-19 haiguse läbipõdemise kohta (COVID-tõend). 31. augustil 2021 saadeti

töötajatele ka e-kiri, et kõik peavad hiljemalt 13. septembriks 2021 tutvuma käskkirja,

riskianalüüsi ja tegevuskavaga ning esitama COVID-tõendi. Samuti teatati, et kui töötaja

tõendit ei esita, vabastatakse ta teenistusest.

24. septembril 2021 saatis kostja hagejale hoiatuse, et kui ta ei esita tõendit 1. oktoobriks

2021, lõpetatakse temaga töösuhe. 2021. a oktoobri alguses sai hageja teate, millega kostja

ütles töölepingu ilma etteteatamistähtaega järgimata üles põhjusel, et ei täitnud tööandja

korraldust.

Töölepingu ülesütlemine on tühine. Töötaja ei ole oma töökohustusi rikkunud ega eiranud

ühtegi tööandja seaduslikku korraldust. Korraldus, millega kostja kohustas hagejat end

vaktsineerima, ei ole seaduslik ega mõistlik. Lisaks peab igasuguste korralduste andmisel

mõistlikult arvestama töötaja õigusi ja huve. Korraldus ei tohi olla ebaproportsionaalne,

ebasobiv ega diskrimineeriv. Töötaja ei pea täitma korraldusi, mis ei tulene töölepingust

ega seadusest. Töötajat ei või sundida end vaktsineerima. Selline korraldus on vastuolus

hea usu põhimõtte, (põhi)seaduse ja mõistlikkuse põhimõttega ning on tühine. Selle

täitmata jätmise tõttu ei saa töösuhet lõpetada. Vaktsineerimiskohustuse saaks kehtestada

seadusega, kuid sellist seadust ei ole vastu võetud.

Vaktsineerimisnõude saaks kehtestada siis, kui õiguspärane riskianalüüs selle ette näeks.

Käskkiri nr 162 ei ole kooskõlas riskianalüüsiga. Hageja on käskkirja nr 162 vaidlustanud

ka halduskohtus. Riskianalüüs näeb ette, et tuleb tagada töötajate võimalus vaktsineerida,

samuti muud nakkusohutuse tõendamise võimalused. Alternatiivne tõhus meede on

töötajate testimine. Riskianalüüsist ei nähtu, miks on vaktsineerimisnõude kehtestamine

eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Samuti on rikutud riskianalüüsi

koostamise reegleid, eelkõige kohustust arvestada töötajate huvide ja seisukohtadega.

Tööandja on viidanud, et käskkiri nr 162 on vastu võetud Vabariigi Valitsuse

5. mai 2000. a määruse nr 144 "Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna

töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" (määrus nr 144) alusel. Hageja ei ole oma

tööülesandeid täites otseses kokkupuutes koroonaviirusega ja seega ei ole see tema

töökeskkonna ohutegur. Oht nakatuda tuleneb kokkupuutest teiste inimestega, aga see oht

on kõigil ka tööväliselt. Samuti ei arvesta riskianalüüs hageja töö iseloomu. Kui

kõrgendatud risk esineb harva (nt korra aastas ühistel õppustel) ja on võimalik kasutada

lühiajalisi lisameetmeid, ei ole vaktsineerimisnõue õiguspärane. Põhiseaduse kohaselt ei

ole vaktsineerimise sund lubatav.

Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise etteteatamistähtaja järgimata jätmise eest. Kui

tööleping tuleks lõpetada ajast, mil oleks lõppenud etteteatamisaeg, palus hageja mõista

kostjalt välja saamata jäänud töötasu TLS § 35 alusel. Lisaks soovis hageja saada

TLS § 109 lg-s 1 sätestatud hüvitist vähemalt 12 kuu keskmise töötasu ulatuses.

Seaduses ettenähtust suurema hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, kuna tööleping

lõpetati hageja väidetava rikkumise tõttu, mistõttu ei saanud ta töötuskindlustushüvitist.

Arvestada tuleb ka seda, et vaktsineerimiskohustuse kehtestamine on õigusvastane. Lisaks

ei arvestanud tööandja töötaja töö eripärasid, rikkus töölepingu ülesütlemise korda ja ei

taganud hageja terviseandmete konfidentsiaalsust. Kostja kohtles vaktsineerimata

4(17)

töötajaid ebaväärikalt. Hageja on Kaitseväes töötanud 24 aastat. Ta on vanuses, kus uue

töö leidmine on raske ja ümberõpe keeruline. Hageja soovis minna Kaitseväest pensionile.

Hageja ühe kuu keskmine brutotöötasu on 1027 eurot 38 senti ning tööstaaž tööandja

juures üle 24 aasta. Seega tulnuks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada

90 päeva. Kostja ütles töölepingu üles 4. oktoobril 2021, hageja viimane tööpäev oli

4. oktoober 2021. Seega ei teatanud kostja hagejale töölepingu ülesütlemisest ühtegi päeva

ette. Kokku palus hageja kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel välja mõista 2904 eurot 76 senti.

Kuna kostja on viivitanud hüvitiste väljamaksmisega, on hagejal õigus nõuda seadusjärgset

viivist alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Kui kohus leiab, et vaktsineerimise kohustus tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seaduse

(TTOS) § 13 lg-st 2 ja määruse nr 144 § 6 lg 2 p-st 11, on need sätted vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega (PS) ja tuleb jätta kohaldamata.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Hageja töötas 2. jalaväebrigaadi AX operaator–laohoidja ametikohal. Ametijuhendi p 3.8

kohaselt oli hageja tööülesandeks mh osaleda õppuste ettevalmistamisel, formeerimisel ja

lahkformeerimisel, mida ei saa täita teiste isikutega kokku puutumata. Isegi kui hageja ei

puutuks tööülesandeid täites kokku teiste isikutega, jagab ta nendega ühiseid olmeruume,

mis tekitab nakatumise riski. Lisaks on hageja töökoht XXX loa kohustusega.

Tööandja peab tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused (TLS

§ 28 lg 2 p 6). Töölepingu p 6.1.6. kohaselt kohustub tööandja tutvustama töötajale

tuleohutuse, tööohutuse ja -tervishoiu nõudeid, tööandja kehtestatud töökorralduse

reegleid ning muid tööandja kehtestatud töökorralduse ja julgeoleku kordasid ja juhendeid.

Tööandja jätab endale õiguse nimetatud reegleid, kordasid ja juhendeid ühepoolselt muuta,

andes sellest töötajale teada mõistliku aja jooksul. Tööandja kehtestas käskkirjaga nr 162

töökeskkonna riskianalüüsi bioloogilise ohuteguri COVID-19 kohta. See on töötervishoiu

nõue TTOS § 2 lg 1 mõistes. Riskianalüüs on koostatud kooskõlas seadusega. Sellest

nähtus, et isegi kui mõne teenistuskoha puhul on piiratud aja jooksul võimalik hoida

isoleeritust, ei saa kostja rakendada kontakte vältivat töökeskkonda nii, et samal ajal oleks

tagatud ülesannete täitmine.

Kostja on erinevate riskitasemete korral kasutatavad meetmed näinud ette tegevuskavas.

Kui riskitase on "madal", on üheks abinõuks testimine. Seega on asjakohatu hageja väide,

et kostja ei ole erinevaid meetmeid analüüsinud ega testimist lubanud. Kuna hageja

ametikoha riskitase oli "keskmine-kõrge", ei saanud rakendada riskitasemel "madal"

kohaldatavaid meetmeid.

Ametikoha riskitaseme hindamisel lähtus kostja nii laohoone funktsioonist, hoones

tegutsevate teenistujate põhiülesannetest kui ka mõjust kostja põhiülesannete täitmisele.

Kostja on võtnud kasutusele kõik riskianalüüsis kajastatud meetmed nakkusohu

minimaliseerimiseks. Testimine on teenistujatele kulukas ja koormav ning segaks kostja

põhifunktsioonide täitmist. Kostja on avalik-õiguslik isik, kes peab ka arvestama riigivara

otstarbeka kasutamisega. Kostja valis abinõud, mis oleksid võimalikult tulemuslikud ja

otstarbekamad. Vaktsineerimisel on pikemaajaline ja suurem mõju ning erinevalt

testimisest kaitseb see inimesi nakkuse eest. Kaitseväe põhiülesanne on hoida

kaitsevalmidust. Kostja ülesanne on tagada oma teenistujatele ja partneritele ohutu

keskkond. Need kostja huvid kaaluvad hageja huvi üles. Riskianalüüsi uuendati 2021. a

augustis seetõttu, et uus viirusetüvi levis kiiremini. TTOS § 13 lg 2 kohaselt võib tööandja

kehtestada tööohutusele õigusaktides ettenähtust rangemad nõuded.

5(17)

Ekslik on hageja arusaam, et käskkirjaga nr 162 kehtestatud kohustus ei ole seotud

tööülesannetega. Kostja ei ole kehtestanud vaktsineerimissundi, vaid eeldused oma

töökohal töötamiseks. Isikul on õigus valida, kas ta esitab tõendi või mitte. Samas ta peab

arvestama, et kui tõendit ei esita, ei saa ta enam kostja juures töötada.

Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise suurendamist.

Hagejal oli võimalus otsustada, kas ta täidab tööandja korraldust või leiab teise töö.

Sisuliselt ei vaidlusta hageja töölepingu lõpetamist, vaid et töösuhte pidanuks lõpetama

koondamisega. Koondamine on aga seotud majanduslike muutustega ja hindamine on

üksnes tööandja pädevuses. Koondamisolukorda ei olnud. Hageja on tööealine terve

inimene ja tema vanus ei saa olla põhjuseks suurendada hüvitist. Töö leidmine ei ole raske

ega ümberõpe ülearu keeruline.

Hageja ei ole jäänud ilma kõikidest hüvedest ja sotsiaalsetest garantiidest. Töötukassa

pakub teenuseid ja toetusi ka siis, kui tööleping lõpetatakse töötajast tuleneva asjaolu tõttu.

Samuti on töötuna arvele võetud isikule tagatud ravikindlustus.

Põhjendamatu on hüvitisenõue TLS § 100 lg 5 alusel, sest kostja ei pidanud töölepingu

lõpetamisest ette teatama. Viivist võib hageja väljamõistetud hüvitiselt nõuda üksnes alates

kohtuotsuse jõustumisest, sest hüvitise suuruse määrab kohus ja hüvitis muutub

sissenõutavaks kohtuotsuse jõustumisega, mitte hagi esitamisega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 28. aprilli 2022. a otsusega hagi, tuvastas, et hageja ja kostja

vahel sõlmitud töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning lõpetas töölepingu

alates 5. oktoobrist 2021. Sama otsusega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 6164 eurot 28 senti (bruto), viivise 240 eurot 49 senti alates 2. novembrist kuni

28. aprillini 2022 ning viivise 6164 euro 28 sendi tasumata osalt alates 29. aprillist 2022

kuni hüvitise tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda.

Otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et nad sõlmisid 25. veebruaril 2013

töölepingu ja see oli kehtiv. Samuti puudub vaidlus selles, et kostja ütles töölepingu

erakorraliselt üles ning ülesütlemise formaalseid eeldusi on järgitud. Pooled vaidlevad

selle üle, kas töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud.

TLS § 88 lg 1 p 3 kohaldamise eeldus on, et töötaja on hoiatusest hoolimata eiranud

tööandja mõistlikke korraldusi või rikkunud töökohustusi. Praegu ütles tööandja

töölepingu üles erakorraliselt põhjusel, et töötaja ei esitanud tähtaegselt COVID-tõendit.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et tõendi esitamine ei olnud hageja otsene töökohustus ja

tööleping ega ametijuhend sellist kohustust ette ei näinud. Seega saanuks töölepingu

lõpetamise aluseks olla eelkõige tööandja seadusliku ja mõistliku korralduse täitmata

jätmine.

Isikule, kes ei ole haigust läbi põdenud ja kellel ei ole vaktsineerimisele otseseid

meditsiinilisi vastunäidustusi, tähendab COVID-tõendi esitamise kohustus tegelikult

kohustust end COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida. Vaidlusaluse käskkirjaga

kehtestatud nõue oli oma mõju poolest seega võrdväärne vaktsineerimiskohustusega.

Eestis ei ole seni vastu võetud üldist või ametikohaspetsiifilist vaktsineerimiskohustust

kehtestavat seadust. Selline kohustus ei saa lepingulise põhikohustusena tuleneda

töötervishoiu ja tööohutuse seadusest. Tööandjat kohustavatest või talle töötervishoiu

reeglite kehtestamise õigust andvatest normidest ei saa vahetult tuletada tööandja õigust

kohustada tema juures juba töötavaid isikuid end vaktsineerima. Kuigi riskianalüüsi

6(17)

tegemise, käskkirja vastuvõtmise ja hageja töölepingu ülesütlemise ajal kehtinud määrus

nr 144 näeb ühe viiruse leviku vältimise abinõuna ette vaktsineerimise, nimetab määruse

§ 6 lg 2 p 11 alternatiivsed abinõud (mh töötajate testimine). Samamoodi nägi

alternatiivsed abinõud ette riskianalüüs.

Tööleping on töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe ja seda saab üldjuhul muuta vaid

poolte kokkuleppel (TLS § 12). COVID-tõendi esitamise kohustuse kehtestas tööandja

oma käskkirjaga, millega hageja ei nõustunud. Käskkiri nr 162 on üksnes tööandja

ühepoolne tahteavaldus. Ilma hageja nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks õiguslikult

siduvat ja töölepingut muutvat toimet.

VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh töölepingule.

VÕS § 23 lg 1 p 4 (otsuses ekslikult märgitud VÕS § 24 lg 1 p 4) näeb ette, et lepingupoolte

kohustused võivad lisaks seadusele ja lepingule tuleneda hea usu ja mõistlikkuse

põhimõttest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab lepingupoolte koostöökohustuse, mis on

oma olemuselt samuti hea usu põhimõtte väljendus. Ka TLS § 88 lg 1 p 3 annab õiguse

lõpetada tööleping vaid siis, kui töötaja ei täida mõistlikku korraldust.

Iseenesest on töötajal kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi) toiminguid, mis on

tööandjale vajalikud ja eesmärgi saavutamiseks proportsionaalsed (nt läbima

tervisekontrolli). Siiski saavad hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevad kohustused

töölepingulises suhtes tekkida siis, kui mõlema poole huvisid arvestades on tööandja huvi

oluliselt ülekaalukam võrreldes töötaja huviga. Praegusel juhul ei saa hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttest tuletada hageja kohustust end vaktsineerida. Kostja huvi on

kaitsta teisi töötajaid, tagada kaitseväe koosseisu alaline valmisolek ja riigi kaitsevõime.

Töötaja huvi on ise otsustada oma keha üle ja mitte teha meditsiinilisi protseduure, mida

ta ei soovi. Vaktsineerimiskohustus riivab intensiivselt inimese kehalist puutumatust ja

õigust eraelu puutumatusele. Eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas end

vaktsineerida või mitte.

Kostja võis töölepingu ülesütlemise ajal pidada vaktsineerimist sobivaks, kuid see ei olnud

ainus võimalik abinõu. See tuleneb ka riskianalüüsist. Alternatiivsete meetodite olemasolul

ei saa tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist olla töötaja huvist kaalukam. Seejuures oli

hageja peamisteks tööülesanneteks laoarvestuse pidamine. Olukorras, kus kõrgendatud

risk esineb pigem ajutiselt, on mõistlik seda maandada muude abinõudega.

Kohus ei analüüsinud ükshaaval poolte esitatud materjale koroonaviiruse kohta, sest sellest

ei sõltu asja lahendamise tulemus, kuid märkis, et viiruse levikust alates on teave

koroonaviiruse, selle leviku ja haigestumise, samuti vältimise võimaluste kohta pidevalt

muutunud. Mõistetav on, kui inimene kõhkleb ega soovi end (veel) vaktsineerida.

Kostja huvid ei olnud kaalukamad kui hageja huvid, mistõttu ei saanud

vaktsineerimiskohustus tuleneda ka töölepingulisest kõrvalkohustusest. Samuti ei saa

korraldust esitada tööandjale COVID-tõend ehk sisuliselt korraldust ennast COVID-19

haiguse vastu vaktsineerida pidada mõistlikuks korralduseks TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes. See

aga ei tähenda, et tööandja ei saagi teatud töökohal töötamise eeldusena näha ette kohustust

esitada COVID-tõend. Küll aga ei saa tööandja ühepoolselt muuta töötaja suhtes juba

kehtivaid ja tema täidetavale ametikohale esitatavaid nõudeid.

Tööandja saanuks lõpetada hagejaga töölepingu TLS § 89 alusel. Üldjuhul on koondamise

juhtumiks küll töömahu vähenemine, kuid seaduse enda sõnastuse järgi võib selleks olla

ka olukord, kus töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töö

ümberkorraldamise tõttu. Vajadus töö ümber korraldada võib tuleneda vajadusest

kehtestada teatud töötajatele kohustus end vaktsineerida. Kuigi koondamise olukord ei pea

7(17)

olema seotud üksnes majanduslike asjaoludega, on kostja ise vaktsineerimiskohustuse

vajadust osaliselt põhjendanud majanduslike kaalutlustega.

Eelnevat arvestades leidis kohus, et töölepingu TLS § 88 lg 1 p 3 alusel lõpetamise

materiaalsed eeldused ei ole täidetud ja töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi

tühine. Hageja taotlust arvestades tuleb lõpetada tema ja kostja vahel sõlmitud tööleping

alates 5. oktoobrist 2021 (TLS § 107 lg-d 1 ja 2).

Töölepingu ebaseaduslikust lõpetamisest tuleneva hüvitise nõude aluseks on TLS § 109

lg 1, milles nimetatud hüvitise suurust võib kohus muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise maksmise eesmärgiks on hüvitada

töötajale tulu, mis tal jäi saamata töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu ning tagada

sissetulek sh ajal, kui ta otsib uut töökohta.

Praegu on põhjendatud mõista kostjalt välja seaduses sätestatust suurem hüvitis. Hageja

töötas kostja juures üle 24 aasta, olles töölepingu lõpetamise ajal 59-aastane. Vanust

arvestades oleks ta varsti läinud pensionile. Hagejal oli õigustatud ootus, et ei pea vahetult

enne pensionile jäämist uut töökohta otsima. Hagejal ei ole oma vanuse ja väljaõppe

puudumise tõttu võimalik noortega võrdväärselt konkureerida. Hageja selgituste kohaselt

ei olegi ta uut töökohta leidnud. Hageja küll pidi töölepingu lõpetamise võimalust ette

nägema, kuid see ei tähenda, et ta oleks oma positsiooni tööturul saanud mõjutada.

Töölepingu ebaseadusliku lõppemise tõttu on hagejal tekkinud varaline kahju, mis seisneb

saamata jäänud töötasus.

Hüvitise määramisel tuleb arvestada ka seda, et kostja lõpetas töölepingu viitega hageja

töökohustuste rikkumisele, mis võttis hagejalt võimaluse saada töötuskindlustushüvitist,

samuti seda, et hageja esitatud asjaoludel tekkis tal mittevaraline kahju, kuna kostja ei

taganud hageja terviseandmete konfidentsiaalsust.

Siiski ei ole põhjust mõista kostjalt välja 12 kuu keskmise töötasu suurust hüvitist, kuna

see ei ole kõiki asjaolusid kogumis kaaludes proportsionaalne. VÕS § 139 lg 2 järgi on ka

hagejal endal kohustus töölepingu ülesütlemisega tekitatud kahju vähendada ehk leida uus

töö. Töölepingu lõpetamise asjaolusid kaaludes on põhjendatud mõista kostjalt hageja

kasuks välja kuue kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Hageja arvutuste kohaselt oli

tema ühe kuu keskmine brutotöötasu 1027 eurot 38 senti. Kostja ei ole seda summat

vaidlustanud. Järelikult tuleb TLS § 109 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista

6164 eurot 28 senti. Hageja taotlust arvestades mõistis kohus kostjalt hüvitise välja koos

viivise tasumise kohustusega (VÕS §113 lg 1 teine lause).

Kohus jättis hageja TLS § 100 lg-s 5 sätestatud hüvitise väljamõistmise nõude

rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub 27. mail 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt tugines maakohus mh VÕS § 1 lg-le 1, VÕS § 24 lg 1 p-le 4

ja lg-le 2. Kostja ei leidnud otsuses VÕS § 24 kohtu väljatoodud sõnastust, mistõttu eeldab,

et kohus pidas silmas VÕS § 23. VÕS § 23 lg 2 järgi on lepingupoolte koostöökohustus

oluline poolte jaoks, kes on sõlminud pikaajalised lepingud, kus asjaolud võivad lepingu

kehtivuse ajal muutuda. Poolte koostöökohustus hõlmab ka kohustust võtta arvesse

muutunud asjaolusid. Kohus jättis olulised asjaolud poolte vastastikkuse koostöökohustuse

8(17)

osas hindamata. Samas ei ole VÕS § 23 (otsuses VÕS § 24) praegu kohane

materiaalõiguslik alus.

Hagejal oli kohustus täita kostja seaduslikke korraldusi ning mitte takistada teistel

töötajatel kohustuste täitmist. Hageja ei täitnud tööandja õiguspärast korraldust, mis tõi

kaasa ohu teiste teenistujate kohustuste täitmise võimalikkusele.

Kohus leidis, et eelduslikult peab inimesel olema õigus valida, kas end vaktsineerida või

mitte, kuid ei selgitanud, kuidas oli hageja õigus enda vaktsineerimise üle otsustada

piiratud. Tööandja seda ei piiranud. Hageja ei olnud rahul enda valikute tagajärgedega. Ta

oli nõus korralduse täitmata jätmise tagajärjel töölt vabastamisega, kuid soovis lepingu

lõpetamist omadel tingimustel (koondamine). Selliseid tingimusi ei esinenud.

Kostja ei nõustu, et käskkiri nr 162 on tööandja ühepoolne tahteavaldus ja hageja

nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks siduvat ja tema töölepingut muutvat toimet. See

on vastuolus nii kehtiva õigusega kui kohtu enda seisukohtadega. Kostja saab aru selliselt,

et hageja võinuks keelduda mistahes kostja poolt ettenähtud (ohutus) vahendist, kuna

töökeskkonna riskianalüüsi pinnalt tehtud korraldused ei ole töötajatele täitmiseks.

Otsusest ei selgu, kas kohus arvestas kostja 31. augusti 2021. a e-kirja, mille järgi oli hageja

kohustatud tutvuma riskianalüüsiga. Hageja on tutvumist kinnitanud. Samuti ei selgu

otsusest, et kohus oleks hinnanud töölepingut ning võtnud seisukoha selle p 6.2.2 osas.

Tööandja töökeskkonna muudatustest tulenevad korraldused ei ole antud väljaspool

tööülesandeid ning korralduse andmise alus tuleneb töölepingust. Isegi kui töölepingus ei

oleks sätestatud kohustust tööohutusega seotud korralduste täitmiseks, tuleneb vastav nõue

TLS § 28 lg 2 p-st 7 ja TTOS §-dest 12 ja 13 ning § 14 lg 1 p-dest 1 ja 7. Tööandja

korralduse andmine ja töötaja täitmise kohustus on kaetud ka TLS § 15 lg 2 p-ga 3. Lisaks

eeldab töötaja lojaalsuskohustus (TLS § 16) ja seadusest tuleneva korralduse täitmise nõue

(TLS § 17 lg 3) töötajalt tööandja poolse korralduse täitmist. Seega võis kostja hagejale

vastava korralduse anda ning hageja pidi seda töölepingu seadusest ja hea usu põhimõttest

tulenevalt täitma. Kuna töötaja jättis tööandja korralduse täitmata, esines TLS § 88 lg 1 p-

s 3 sätestatud olukord.

Kostja viis läbi nõuetele vastava töökeskkonna riskianalüüsi, mis tuvastas ohud ja

võimalikud lahendused. Kohus ei viidanud tõenditele, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes

ja ohtu ennetades ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest. Kohus asus

tööandja asemele ja hindas riske madalaks. Ka ei nõustu kostja maakohtu käsitlusega

pandeemiale ja töökeskkonna ohutusele. Kohus ei märkinud, millele tuginedes leidis, et

kõrgendatud risk on pigem ajutine.

Vaktsiinide kasutamisega võivad kaasneda kõrvaltoimeid, kuid see ei muuda neid

ebausaldusväärseks ega õigusta vaktsiinide stigmatiseerimist isikute poolt, kellel ei ole

erialast ettevalmistust. Mõistetav on, et kostja töötajad ja teenistujad kardavad

haigestumist, mille maandamine on oluline huvi.

Kohus ei ole kostja kui suurema hüve esindaja huvisid tõsiselt võtnud ega andnud sellele

kohast hinnangut, vaid lähtus üksikisiku huvist. Kostja huvid on kaalukamad. Kostja ei saa

ega tohi raske viiruse leviku olukorras riigi kaitsevõimet välja lülitada. Ka ei saanud

hagejal tekkida õiguspärast ootust, et kui kostja on pakkunud end riigile appi

vaktsineerimise korraldamisel ja propageerimisel ning korduvalt väitnud, et kostja

eesmärk on töötajad-teenistujad ohutu töö- ja elamiskeskkonna saavutamiseks

vaktsineerida, ei pea hageja end vaktsineerima, kuna on teisel seisukohal. Töötaja kasutab

ära oma "nõrgemat" positsiooni endale sobivate tingimuste nõudmisel vaid enda huvist

lähtudes.

9(17)

Kostja ei mõista, millele tuginedes kohus leidis, et hageja peamiseks ülesandeks oli

laoarvestuse pidamine ning kuidas see on oluline poolte huvide kaalumisel, tööandja

valitud meetmete valiku hindamisel või kõrgendatud riski perioodi määramisel. Lisaks

laoarvestuse

pidamisele

osales

hageja

formeerimisel,

lahkformeerimisel

ja

mobilisatsioonivarude väljastamisel, mis ei ole võimalik ilma ulatusliku isikkontaktita.

Kohus heitis kostjale ette, et kui on olemas alternatiivsed meetmed, oleks tööandja võinud

neid kasutada. Alternatiivsete abinõude võimalus oli välja toodud ka tööandja dokumendis.

Kohus ei ole mõistnud riskianalüüsi mõtet ega seal sätestatut. Kostja korraldus hagejale oli

eesmärgipärane, mõistlik ja õiguslikult lubatav. Kostja seisukohta toetavad ka Riigikohtu

lahendid haldusasjades nr 3-21-2241 (kaebuses ekslikult märgitud nr 3-2-1-2241) ja 3-21-

2071.

Kostjale jääb arusaamatuks kohtu seisukoht TLS § 89 kohta. Koondamine ei ole praeguse

vaidluse esemeks. Kostja ei nõustu ka kohtu käsitlusega koondamisolukorra kohta.

Kohus märkis TLS § 109 lg-s 1 ettenähtud hüvitise suurendamisel, et hageja oli töölepingu

lõpetamisel 59-aastane ning oleks varsti läinud pensionile. Hageja töösuhe kostjaga lõppes

5,5 aastat enne hageja vanaduspensioniiga, mis ei tähenda "varsti".

Kuna kohus ei ole hageja diskrimineerimise väidet analüüsinud, ei ole kostjale selge, kas

kohus on asja lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel poolte esitatud diskrimineerimise

seisukohtadele tuginenud või mitte. Kostja aga vaidleb hageja väitele vastu. Kostja ei

lõpetanud hagejaga töölepingut tema veendumuste tõttu.

Varasem pikaajaline töösuhe ei ole eelduseks, et töösuhe jätkub vanaduspensionieani.

Kohus ei põhjendanud, miks 60-aastane isik tööturul noortega võrdsetel alustel

kandideerida ei saa ega viidanud tõenditele, et hageja ei ole hoolimata töö otsimisest seda

leidnud. See ei ole eluliselt usutav. Lisaks ei ole kostja nõustunud hageja väitega, et on

hageja terviseandmete konfidentsiaalsust rikkunud.

Kohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse TsMS § 461 lg-t 2.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud kostja kanda.

Kostja on pööranud poolte koostöökohustusele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu

ning on otsust valesti tõlgendanud. Arusaamatuks jäävad kostja etteheited kohtule seoses

koostöökohustuse ebaõige rakendamisega. Lisaks ei saa viisakuskohustusest töötajale

tuleneda kohustust viia tööandja nõudmisel läbi põhiõigusi tugevalt riivavaid meditsiinilisi

toiminguid, arvestades, et vaktsineerimisnõue ei ole õiguspärane.

Hagejal puudusid vastupidiselt kostja seisukohale käskkirja nr 162 täitmisel

valikuvõimalused. Vaktsineerimine või töölepingu lõpetamine ei ole alternatiivid.

Seejuures on vale kostja väide, nagu soovinuks hageja enda koondamist.

Kostja tõlgendab kohtu seisukohta käskkirja nr 162 kohta kontekstiväliselt. Kohus järeldas

abinõu proportsionaalsust hinnates ja poolte õigusi kaaludes, et konkreetne meede pole

nakkusohutuse tõrjumiseks proportsionaalne. Lisaks ei ole kostja viidanud, millise sättega

on kohtu seisukoht vaktsineerimiskohustuse kehtestamise kui tööandja ühepoolse

tahteavalduse kohta vastuolus. Kohtu seisukoht on kooskõlas kehtiva õigusega.

Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et hageja pidi kinnitama riskianalüüsiga tutvumist

oma allkirjaga. Kostja ei ole sellele maakohtus tuginenud ega esitanud ühtegi tõendit.

Seejuures ei ole vaidlust, kas hageja riskianalüüsiga tutvus ning et hageja sellega ei

nõustunud. Lisaks ei tähenda riskianalüüsiga tutvumine, et käskkirjas kehtestatud

korraldused oleksid õiguspärased.

10(17)

Hageja nõustub kostjaga, et põhimõtteliselt kehtivad töötervishoiu ja tööohutuse seadusest

töötajale tulenevad kohustused ka ilma vastava töölepingusse lisatud kokkuleppeta. Samas

ei ole töölepingu p 6.2.2 praegu oluline. Seega ei ole selle otsuses käsitlemata jätmine

kohtupoolne rikkumine.

Korraldus (st vaktsineerimiskohustus) peab otseselt olema suunatud tööülesannete

täitmisele. Hageja peamisteks ülesanneteks oli varustuse üle arve pidamine ja teiste

laohoidjate abistamine vastavalt vajadusele. Jääb arusaamatuks, kuidas aitab

vaktsineerimise nõue hagejal neid ülesandeid täita. Formeerimisel ja lahkformeerimisel

osalemine ning mobilisatsioonivarude väljastamine ei kuulunud hageja igapäevaste

tööülesannete hulka. Sõltumata sellest, mis on kostja laiem eesmärk, tuleb töösuhetes

lähtuda töölepingu seaduse sõnastusest ja mõttest. Seega leidis kohus õigesti, et korraldust

esitada tööandjale COVID-tõend ehk sisuliselt korraldust ennast COVID-19 haiguse vastu

vaktsineerida ei saa pidada mõistlikuks TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes.

Kohus ei väitnud, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes puudulikust riskihindamisest, vaid

leidis, et tööandjal on töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks võimalik kasutada muid

alternatiivseid abinõusid, mis on välja toodud ka riskianalüüsis. Samuti ei asunud kohus

tööandja asemel töökoha riske hindama, vaid andis oma hinnangu kohaldatud meetmete

proportsionaalsusele, mis on praeguse vaidluse peamine küsimus. Lisaks tulnuks kostjal

hinnata olukorda enne töölepingu ülesütlemist 4. oktoobri 2021. a seisuga uuesti.

Kostja ei nõustu maakohtu käsitlusega pandeemiast ja töökeskkonna ohutusest, kuid seda,

et COVID-viirus ei ole alaline kõrgendatud risk, saab loogiliselt järeldada avalikult

teadaoleva informatsiooni põhjal. Lisaks ei ole Eestis kasutusel olevate vaktsiinide osas

praegu võimalik väita, et need on usaldusväärsed ning täiesti ohutud. Vaktsiini

kõrvaltoimeid peab meetmete kohaldamisel arvesse võtma ka tööandja.

Kostja ei ole põhjendanud, millistel põhjustel on ta "suurema hüve esindaja" ning mida see

tähendab. Samas on kohus otsuses välja toonud ning kaalunud mõlema poole huve. Lisaks

ei olnud hagejal midagi vaktsineerimise korraldamise ja propageerimise vastu, kuid

PS § 11 järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata vaid kooskõlas põhiseadusega.

Vaktsineerimisnõue ei ole sobiv ega mõõdukas meede riigi julgeoleku tagamiseks. Ka on

töötajal seaduse järgi õigus olla haige. Töötajaga võib töölepingu lõpetada, kui ta on haige

vähemalt 4 kuud. Praegu ei olnud töötaja haige ja tööleping öeldi üles, kuna hageja võib

kunagi haigeks jääda.

Isegi kui vaktsineerimisnõue oli sobiv, ei saa seda pidada kostja nimetatud eesmärkide

täitmiseks vajalikuks. Rakendada tuleb subjekti (üksikisiku) jaoks kõige vähem koormavat

meedet. Oluliselt tõhusam meede on negatiivse testitulemuse tõendi esitamise nõue.

Asjakohatu on seejuures kostja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-21-2071.

Riigikohtu seisukohad haldusasjas nr 3-21-2241 ei ole aga praeguses asjas otsekohalduvad.

Lisaks ei ole põhjendatud kõrvale kalduda töötaja kui nõrgema lepingupoole kaitse

põhimõttest.

Ehkki see ei ole praeguses vaidluses oluline, nõustub hageja kohtuga, et töölepingu

lõpetamise õiguslik alus saanuks olla TLS § 89.

Demagoogiline on kostja väide, et kuna poolte töösuhe lõppes ligikaudu 5 aastat enne

hageja pensioniea saabumist, ei saa väita, et tema pensioniiga oleks saabunud "varsti". Õige

on kohtu seisukoht, et noortega võrreldes on hagejal oma vanuse tõttu keeruline

võrdväärselt konkureerida ning uut sobivat töökohta leida.

Kostja vaidleb vastu hageja veendumusvabaduse riivamisele, kuid veendumusvabaduse

riivamiseks ei pea isik tingimata olema oma veendumusi selgelt avaldanud, piisab, kui

need on mistahes muul moel väljendatud. Praegu puudub vaidlus selles, et hageja avaldas

11(17)

kostjale enne töösuhte lõpetamist, et ei soovi end vaktsineerida. Samuti ei nõustu kostja

järeldusega, et rikkus hageja terviseandmete konfidentsiaalsust, kuid kostja ei ole

menetluses väitnud seda, et ta pole hageja terviseandmete osas konfidentsiaalsuskohustust

rikkunud. Seetõttu leidis kohus õigesti, et hageja terviseandmete töökollektiivile

avaldamist tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta.

Kui ringkonnakohus peab asjakohaseks normiks TTOS § 13 lg-t 2, palub hageja jätta see

vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Maakohus on kohaldanud materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole

rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis võinuks kaebuse sisu arvestades mõjutada

otsust. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.

7.1.

Kostja leiab apellatsioonkaebuse p-s 3.4, et kohus jättis otsuses hindamata olulised

asjaolud poolte vastastikuse koostöökohustuse (VÕS § 23 lg 2) osas. Samas asub kostja

kaebuse p-s 3.5 seisukohale, et VÕS § 23 ei ole käesoleval juhul kohane materiaalõiguslik

alus. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja maakohtu otsuse põhjendusi selles osas valesti

mõistnud. Maakohus on otsuse p-des 19 – 22 analüüsinud küsimust, kas hagejal saanuks

olla hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest (VÕS § 23 lg 1 p 4) ning koostöökohustusest

(VÕS § 23 lg 2) tulenev kaudne lepinguline kohustus (kõrvalkohustus) ennast COVID-19

haiguse vastu vaktsineerida. Selline küsimuse püstitus oli kostja väiteid arvestades

asjakohane. Maakohus on jõudnud otsuses järeldusele, et iseenesest võib töötajal olla

töösuhtest tulenev kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi) toiminguid, mis on tööandjale

vajalikud ja mille intensiivsusaste on eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne. Siiski

saavad hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevad kohustused kohtu arvates

töölepingulises suhtes tekkida vaid siis, kui mõlema poole huvisid arvestades osutuks

tööandja huvi allutada töötaja teatud protseduurile oluliselt ülekaalukamaks võrreldes

töötaja huviga otsustada ise, kas ta soovib teatud meditsiinilist toimingut teha või mitte.

Praegusel juhul ei olnud hagejal maakohtu hinnangul hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest

tulenevalt kohustust ennast vaktsineerida. Apellatsioonkaebuse väited ei anna

ringkonnakohtu hinnangul alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus on küll märkinud otsuse põhjendustesse VÕS § 23 asemel VÕS § 24, kuid see

on ilmselge eksitus, mis ei saanud mõjutada kohtulahendi sisu. Maakohus on kahtlusteta

silmas pidanud VÕS § 23 lg 1 p 4 ja lg 2 sätteid ning nende sisu otsuses õigesti

refereerinud.

7.2.

Kostja leiab, et maakohus ei ole otsuses selgitanud, kuidas oli piiratud hageja õigus

enda vaktsineerimise üle otsustada (apellatsioonkaebuse p 3.8). Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole see etteheide põhjendatud. Maakohus on otsuse p-s 12 piisavalt

põhjendanud, miks on käskkirjaga nr 162 kehtestatud nõue mõjult võrdväärne

vaktsineerimiskohustusega. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohtadega.

Kohustus esitada kostja poolt silmas peetud COVID-tõend tähendab terve ja haigust

mittepõdenud inimese jaoks sisuliselt vaktsineerimise kohustust.

12(17)

7.3.

Ringkonnakohtu hinnangul on õige ja töölepingu (kui tööandja ja töötaja vahelise

kokkuleppe) olemusega kooskõlas maakohtu seisukoht, et käskkiri nr 162 on üksnes

tööandja ühepoolne tahteavaldus ja ilma hageja nõusolekuta ei saa sellel olla hageja jaoks

õiguslikult siduvat ja tema töölepingut muutvat toimet (maakohtu otsuse p 17). Kostja leiab

apellatsioonkaebuses (p-s 3.9), et selline seisukoht on kehtiva õigusega vastuolus. Samas

ei ole kostja kaebuses täpsustanud, millist õigusnormi ta silmas peab.

Kostja märgib, et saab maakohtu seisukohast aru nii, et hageja oleks võinud keelduda

mistahes kostja poolt ettenähtud (ohutus) vahendist, kuna töökeskkonna riskianalüüsi

pinnalt tehtud korraldused ei ole töötajatele täitmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

võimalik maakohtu otsusest selliseid järeldusi teha. Vastupidi, maakohus on otsuse p-s 21

leidnud, et töötajal on töösuhtest tulenev kohustus taluda teatud (sh meditsiinilisi)

toiminguid, mis on tööandjale vajalikud ja mille intensiivsusaste on eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalne (nt peab töötaja läbima tervisekontrolli). Tööandja muud

korraldused viiruse leviku tõkestamise meetmete rakendamiseks (FFP2 maski kandmine,

hügieeni tagamine, testimine) võinuks maakohtu otsuse põhjendusi arvestades olla

TLS § 88 lg 1 p 3 mõttes mõistlikud korraldused. Praegusel juhul kostja aga selliseid

korraldusi hagejale andnud ei ole.

7.4.

Kostja märgib, et otsusest ei selgu, kas kohus on arvestanud kostja 31. augusti

2021.a e-kirja, millest nähtub, et hageja kohustus oli tutvuda riskianalüüsiga e-

õppeportaalis (kaebuse p 3.10). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole riskianalüüsiga

tutvumisel vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust. Kostja ei ole väitnud, et hageja on

jätnud riskianalüüsiga tutvumata, ega ole teinud sellega seonduvalt töötajale etteheiteid.

Riskianalüüsiga tutvumine ei muuda kostja korraldust COVID-tõendi esitamiseks

iseenesest õiguspäraseks.

7.5.

Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud võtma seisukoha ka poolte vahel sõlmitud

töölepingu punkti 6.2.2 osas, millest kostja hinnangul tuleneb hageja kohustus täita

tööohutuse järgimisega seotud tööandja korraldusi (kaebuse p 3.11). Töölepingu p 6.2.2

näeb ette, et töötaja on mh kohustatud järgima tööandja poolt kehtestatud töökorralduse, -

ohutuse ja julgeoleku tagamiseks kehtestatud kordasid, juhendeid ja ohutusnõudeid (I kd,

tl 69). Maakohus on otsuse p-s 15 asunud põhjendatud seisukohale, et TTOS-i sätetest ega

muudest tööandjat kohustavatest või talle töötervishoiu reeglite kehtestamise õigust

andvatest normidest ei saa vahetult tuletada tööandja õigust kohustada tema juures juba

töötavaid isikuid ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerima. Sellega on maakohus

võtnud sisuliselt seisukoha ka töölepingu p 6.2.2 osas. Sellest lepingupunktist ei saa

vahetult tuletada hageja kohustust ennast vaktsineerida.

7.6.

Töötaja kohustust ennast COVID-19 haiguse vastu vaktsineerida ei saa

ringkonnakohtu arvates tuletada ka TLS § 28 lg 2 p-st 7 ega § 15 lg 2 p-st 3. Samuti ei saa

vaktsineerimiskohustust tuletada töötaja lojaalsuskohustusest. Töötaja lojaalsuskohustus

(TLS § 16 lg 1) on seotud üksnes töösuhtega ega piira töötaja valikuvabadust enda suhtes

tehtavate meditsiiniliste protseduuride osas. Iseenesest ei ole ringkonnakohtu arvates

välistatud vaktsineerimiskohustuse tulenemine hea usu põhimõttest, kuid see on võimalik

üksnes erandlikel juhtudel (nt olukorras, kus töötaja tööülesanded seonduvad olulises osas

kokkupuutega riskirühmadesse kuuluvate inimestega, kelle jaoks kujutaks COVID-19

viirusega nakatumine tõsist ohtu elule). Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole.

7.7.

Maakohus ei ole asunud seisukohale, et kostja lähtus riskianalüüsi tehes ja ohu

ennetust planeerides ebaõigetest seisukohtadest või puudulikust riskihindamisest (kaebuse

p 3.12). Sellist järeldust ei ole võimalik vaidlustatud otsuse põhjendustest teha. Maakohus

ei ole andnud otsuses hinnangut sellele, kas riskianalüüs on õigesti läbi viidud (kohus on

seda ka otsuse p-s 31 ka eraldi rõhutanud). Tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist ei

13(17)

saanud maakohtu järelduste kohaselt olla töötaja huvist kaalukam, sõltumata sellest, kas

riskianalüüs sellise nõude ette näeb või mitte.

Samuti on põhjendamatu etteheide, et kohus asus tööandja asemele ja hindas hageja

töökohast tulenevaid riske madalaks (kaebuse p 3.12). Hageja märgib õigesti, et maakohus

on andnud otsuses üksnes omapoolse hinnangu kostja poolt kohaldatud meetmete

proportsionaalsusele, mida ei saa kohtule ette heita – tegemist on praeguse vaidluse

võtmeküsimusega, mida analüüsimata ei olnud võimalik asja lahendada. Maakohus ei ole

seadnud kahtluse alla hageja tehtud riskianalüüsi tulemusi ning on isegi leidnud, et

töölepingu ülesütlemise ajal võis kostja pidada vaktsineerimist sobivaks abinõuks oma

eesmärkide saavutamiseks. Samas ei olnud kohtu hinnangul tegemist ainsa võimaliku

abinõuga ning kostjal oli võimalik kasutada töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks

muid, alternatiivseid abinõusid (sh testimine). See tulenes maakohtu järelduste kohaselt ka

kostja enda koostatud riskianalüüsist (I kd, tl-d 26 – 36 ja pöördel) ja selle seletuskirjast

(I kd, tl-d 23–25 ja pöördel). Ringkonnakohus nõustub nende maakohtu seisukohtadega.

7.8.

Kostja peab ebaõigeks ja põhjendamatuks maakohtu otsuse p-s 23 esitatud

seisukohta, et kõrgendatud risk (nakkusrisk) esines pigem ajutiselt (kaebuse p 3.13

alapunktid). Ringkonnakohus rõhutab esmalt, et asjas vaieldakse selle üle, kas kostjal oli

õigus hagejaga tööleping erakorraliselt üles öelda põhjusel, et hageja väidetavalt eiras

tööandja mõistlikke korraldusi või rikkus töökohustusi (TLS § 88 lg 1 p 3). Seda arvestades

on asjas eelkõige kostja (kui tööandja) kohustus tõendada (TsMS § 230 lg 1), et COVID-

tõendi esitamise korraldust (mis terve ja haigust mittepõdenud inimese jaoks tähendas

sisuliselt vaktsineerimise kohustust) sai pidada asjaolusid arvestades mõislikuks. Kostjal

ei saanud töölepingu lõpetamise ajal olla teaduspõhist veendumust, et nakkusrisk ei ole

ajutine.

Kostja

ei

ole

tõendanud

vastupidist.

Pigem

kostja

ise

möönab

apellatsioonkaebuses, et tegu võib olla hooajalise viirusega, st viirusega, millesse

haigestumise risk hooajaliselt suureneb. Sarnaste hooajaliste viirustega (nt gripp)

kaasnevaid terviseriske ei saa pidada sellisteks, mida saanuks kostja töökollektiivis

maandada ainult vaktsineerimiskohustuse kehtestamisega. Lisaks ei olnud kostjal

objektiivset alust pidada testimist nakkusohutuse tõendamiseks vähemefektiivseks

meetodiks kui vaktsineerimist.

Kostja väide, et vaktsiinide kasutamisega, nagu mistahes muu ravimiga, võivad kaasneda

kõrvaltoimed, ei ole asjakohane, sest üldjuhul saab inimene enda ravi üle ise otsustada, st

ise otsustada, kas ravimi võimalike kõrvaltoimetega seotud risk võtta või mitte. Praegusel

juhul selline valikuvabadus hagejal sisuliselt puudus.

7.9.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on lähtunud vaid üksikisiku

huvist vastanduda tööandja huvile. Esiteks ei ole hageja väitnud, et jättis COVID-tõendi

esitamata soovist vastanduda tööandja huvile. Töötajal on kaitsmisväärne huvi otsustada

ise oma keha üle ja mitte lasta teha selliseid meditsiinilisi protseduure, mida ta ei soovi.

Teiseks on maakohus mõlema poole (sh kostja) huve otsuse p-des 21–25 vägagi põhjalikult

kaalunud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alus asuda maakohtust erinevale

seisukohale.

7.10. Maakohtu järeldus otsuse p-s 23, et hageja peamisteks tööülesanneteks oli

laoarvestuse pidamine, on kooskõlas hageja selgitustega 14. märtsi 2022. a kohtuistungil

(I kd, tl 130 pöördel) ning asjas esitatud hageja tööjuhendiga (I kd, tl-d 84–85). Esitatud

tõenditest

ei

nähtu,

et

formeerimisel

ja

lahkformeerimisel

osalemine

ning

mobilisatsioonivarude väljastamine, millele kostja apellatsioonkaebuses viitab, kuulunuks

hageja igapäevaste tööülesannete hulka. Isegi kui hageja tööülesanded eeldasid kohati

"ulatuslikku isikkontakti", saanuks kasutada töökeskkonna nakkusriskide maandamiseks

14(17)

muid alternatiivseid abinõusid ning tööandja huvi nõuda just vaktsineerimist ei saanud olla

töötaja huvist kaalukam.

7.11. Kostja märgib, et Kaitsevägi saab oma riigikaitse ülesandeid täita mh läbi ohutu

töökeskkonna loomise ning et Kaitsevägi toetab riiki vaktsineerimisel, immuniseerimise

propageerimisel ning selgitustööl. Kaitseväel oli hagejale korraldust andes ülekaalukas

avalik huvi Kaitseväe kaitsevõime säilitamiseks (kaebuse p-d 3.14 – 3.16). Need kostja

nimetatud eesmärgid on kindlasti olulised, kuid ei muuda siiski poolte töölepingust

tulenevaid õigusi ja kohustusi ega saa piirata TLS §-s 12 sätestatu kohaldamist. Nagu

eelnevalt märgitud, on maakohus kostja huve, mis on osaliselt vastandlikud hageja huviga,

otsuse tegemisel kaalunud ning leidnud, et vaktsineerimise nõue ei olnud nakkusohu

tõrjumiseks proportsionaalne abinõu (otsuse p 23). Kõnealuseid eesmärke oleks kostja

võinud saavutada ka muude, hageja õigusi vähem piiravate meetmetega. See, et kostja ei

nõustu maakohtu järeldustega, ei anna iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

7.12. Hageja leiab 15. detsembril 2022 esitatud seisukohas, et maakohus jättis

põhjendamatult arvesse võtmata asjaolu, et hageja töötas XXX töökohustusega töökohal

(mis piirab isiku privaatautonoomiat). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel asjaolul asja

lahendamise seisukohalt iseseisvat õiguslikku tähtsust. Eelduslikult on sellega, et

Kaitseväes on 100% ametikohtadest (sh töökohad) XXX töökohustusega, arvestatud ka

riskianalüüsi läbiviimisel. Lisaks võib sellisel ameti- või töökohal isik haigestuda peale

COVID-19-ne ka muudesse (viirus)haigustesse, mis takistavad tal teenistusülesandeid

täita.

7.13. Kostja leiab, et vaktsineerimise korraldus hagejale oli eesmärgipärane, mõistlik ja

õiguslikult lubatav. Seda seisukohta toetavat ka Riigikohtu lahendid haldusasjades

nr 3-21-2241 (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud nr 3-2-1-2241) ja 3-21-2071 (kaebuse

p 3.17). Viidatud kohtupraktikast ei saa ringkonnakohtu arvates käesoleva asjas

lahendamise seisukohalt olulisi järeldusi teha. Kohtuasjas nr 3-21-2071 on Riigikohtu

halduskolleegium 25. novembril 2021 tehtud määruses analüüsinud üksnes seda, kas

kaebajatel

oli

käskkirja

nr 162

vaidlustamise

õigus.

Sisulist

hinnangut

vaktsineerimisnõude lubatavusele ei ole kohus andnud. Samuti ei ole Riigikohtu

halduskolleegium 25. novembril 2021 kohtuasjas nr 3-21-2241 tehtud määruses andnud

lõplikku

hinnangut

Kaitseväes

kehtestatud

kaudse

vaktsineerimisnõude

proportsionaalsusele (sobivus, vajalikkus ja mõõdukus legitiimse eesmärgi suhtes), vaid

märkinud lahendi p-s 25, et seda tuleb kohtutel edasises menetluses täpsemalt kontrollida.

Liiatigi pole kummaski kõnealuses lahendis eraldi analüüsitud töölepingu poolte õigusi ja

kohustusi.

7.14. Kostja viitab 15. detsembri 2022. a seisukohas enda väidete toetuseks ka Euroopa

Üldkohtu 27. aprilli 2022. a otsusele liidetud kohtuasjades T-710/21, T-722/21 ja

T-723/21. Sellest lahendist ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja jaoks kostja soovitud

järeldusi teha ei saa. Euroopa Üldkohtu lahend põhineb oluliselt teistsugustel asjaoludel.

Asjas oli vaidluse alla Euroopa Parlamendi juhatuse otsus, millega kehtestati kõigile

parlamendi kolmes töökohas asuvatesse hoonetesse siseneda soovivatele töötajatele

kohustus esitada kehtiv COVID-tõend. Nõue puudutas samas ainult hoonetesse sisenemist

ning oli ajaliselt piiratud (nõue kehtis 3. novembrist 2021 kuni 31. jaanuarini 2022). Nõude

täitmata jätmise tagajärjeks ei olnud töötajaga töösuhte lõpetamine või ametniku

teenistusest vabastamine. Lisaks tähendas COVID-tõendi nõue Euroopa Üldkohtu

lahendis käsitletud asjaolude järgi mitte ainult vaktsineerimistõendit, vaid ka

testimistõendit (PCR-test või antigeeni kiirtestiga) ja läbipõdemisetõendit.

7.15. Kostja ei nõustu maakohtu hinnanguga, et tööandja saanuks lõpetada hagejaga

töölepingu TLS § 89 alusel (st töötaja koondada) (kaebuse p 3.18). Ringkonnakohus

15(17)

märgib esmalt, et see maakohtu seisukoht ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks töölepingu üles öelnud TLS § 89 alusel. Otsuse

p-des 27–29 on maakohus üksnes vastanud poolte väidetele koondamisolukorra kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu kõnealuste seisukohtadega. Juhul kui kostjal oli

tõepoolest vaja riigi kaitsevõime säilitamiseks seda, et kõik juba tööle võetud töötajad

Kaitseväes ennast vaktsineeriksid, tulnuks seda käsitleda töö ümberkorraldamisena.

Vajadusel tulnuks töö tegemiseks sobimatuks muutunud (st vaktsineerimata) töötajad

koondada, järgides TLS § 89 nõudeid.

7.16. Kostja ei nõustu ka kohtu poolt TLS § 109 lg 1 alusel määratud hüvitise suurusega

(kaebuse p-d 3.19–3.24). TLS § 109 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui kohus või

töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab

tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. TLS § 109 lg 1

teise lause järgi võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise

asjaolusid ja mõlema poole huve. Hüvitise väljamõistmisel TLS § 109 lg 1 alusel on kohtul

suur kaalutlusõigus (vt nt Riigikohtu 2. mai 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-6057, p 17).

Sellele osutab kostja apellatsioonkaebuse p-s 3.23 ka ise.

Maakohtu poolt seadusest tuleneva kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustusse oleks

ringkonnakohtul alust sekkuda juhul, kui maakohus oleks hüvitise suuruse määramisel

rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse

väited selleks alust. Maakohus on hüvitise suuruse leidmisel arvestanud vajalikul määral

töölepingu ülesütlemise asjaolusid, kaalunud mõlema poole huve ning otsust hageja kuue

kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise väljamõistmiseks piisavalt põhjendanud (p-d 36–

41). Ilmselgeid kaalutlusvigu ei ole ringkonnakohus tuvastanud.

7.16.1. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendatud arvestada hageja vanust (hageja oli

töölepingu lõpetamise ajal 59-aastane). Asjaolu, et 60-aastasel inimesel on keeruline

konkureerida tööturul endast nooremate inimestega ning uut sobivat töökohta leida, on

ringkonnakohtu arvates üldiselt teadaolev. Seda ei olnud vaja hagejal eraldi tõendada ega

kohtul põhjendada.

7.16.2. Kostja leiab, et poolte pikaajaline töösuhte põhjal ei saa järeldada, et sama töökoht

kostja juures oleks hagejale igal juhul vanaduspensionini tagatud. Samas ei ole kostja esile

toonud asjaolusid, millest tingituna lõppenuks töösuhe hagejaga enne tema

vanaduspensioni ikka jõudmist ka juhul, kui ta oleks vaktsineerimisnõude täitnud.

7.16.3. Kostja hinnangul ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, kas kohus asja

lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel poolte esitatud diskrimineerimise seisukohtadele

tugines või mitte (kostja väidab, et ta ei lõpetanud töösuhet hageja veendumuste tõttu).

Ringkonnkohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, et kohus oleks hüvitise

väljamõistmisel arvestanud hageja väidet, et tööleping temaga lõpetati tema veendumuste

tõttu. Hagiavalduses on hageja küll märkinud, et kostja poolt temaga sõlmitud töölepingu

lõpetamine vaktsineerimisnõude täitmata jätmise tõttu on hagejat tema veendumuste tõttu

diskrimineeriv. Asja materjalidest samas ei nähtu, et hageja oleks tema väidetava

diskrimineerimise tõttu palunud TLS § 109 lg 1 kohast hüvitist suurendada. Tulenevalt

TsMS § 5 lg-st 1 ja lg 2 teisest lausest menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude alusel.

Lisaks

jääb

apellatsioonkaebuse

põhjal

arusaamatuks,

kuidas

võimaliku

diskrimineerimiskeelu rikkumise (töölepingu lõpetamine töötaja veendumuste tõttu)

käsitlemata jätmine maakohtu otsuses võiks olla aluseks maakohtu poolt põhjendatuks

peetud hüvitise vähendamisele.

7.16.4. Kostja toob välja, et ta ei ole nõustunud hageja väitega, et on hageja terviseandmete

konfidentsiaalsust rikkunud (kaebuse p 3.24). Seda rikkumist pole kostja iseenesest

menetluses omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2) ning tõendeid rikkumise kohta asjas esitatud

16(17)

ega kogutud ei ole. Samuti ei ole maakohus selle rikkumisega seonduvat pooltega

menetluses arutanud. Eelnevat arvestades oli põhjendamatu maakohtu järeldus, et hageja

terviseandmete töökollektiivile avaldamist tuleb hüvitise suuruse määramisel samuti

arvesse võtta. Samas ei anna üksnes see minetus ringkonnakohtu arvates alust hüvitise

suurust puudutavasse maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda.

7.17. Kostja leiab, et viivist ei saanud välja mõista alates hagi esitamisest, mh ei ole

maakohus arvestanud TsMS § 461 lg-ga 2 (kaebuse p 3.25). Ringkonnakohus kostjaga ei

nõustu. Senise kohtupraktika järgi muutub TLS § 109 lg 1 järgne hüvitisenõue

sissenõutavaks töölepingu lõpetamisest ning alates sellest ajast on töötajal õigus nõuda ka

viivist (vt Riigikohtu 10. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12, p 18).

Maakohus on mõistnud viivise (vastavalt hageja taotlusele) välja alates hagi esitamisest, st

hilisemast ajast. Kostja viide TsMS § 461 lg-le 2 ei ole TLS § 109 lg 1 järgselt hüvitiselt

nõutavat viisist puudutavalt asjakohane. TsMS § 461 sätted reguleerivad seda, millal on

sissenõudjal võimalik nõuda kohtulahendi sundtäitmist. TLS § 109 lg 1 kohase põhinõude

(millelt viivist arvestatakse) rahuldamise ulatus, on kohtumenetluses peaaegu alati osalt

prognoosimatu ning lisanduva viivise tasumise riskiga peab kostja nõude üle vaidlemisel

arvestama.

7.18. Ringkonnakohus andis 15. novembri 2022 määrusega pooltele TsMS § 647 lg 1

kohase tähtaja avalduste ja seisukohtade esitamiseks. Kostja on koos 15. detsembri 2022. a

seisukohaga esitanud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse Kaitseliidule ning

palunud selle tõendina asja materjalide juurde võtta. Hageja on palunud 15. detsembri

2022. a seisukohas võtta tõendina vastu samale menetlusdokumendile lisatud Tallinna

Halduskohtu otsuse haldusasjas nr 3-21-2163 ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse tsiviilasjas

nr 2-21-17151.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust viidatud dokumente asja materjalide juurde võtta.

Lähtudes TsMS § 229 lg-s ja § 230 lg-s 1 sätestatust, saavad pooled tõendeid esitada enda

nõuete ja vastuväidete aluseks olevate asjaolude (tegeliku elu sündmuste) tõendamiseks.

Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on

kohtu ülesanne (TsMS § 439 lg 7 ja § 438 lg 1 esimene lause). Osaliselt võib olla vaja

kohtule tõendada välisriigi õigust, samuti rahvusvahelist õigust või tavaõigust (TsMS §

234). Sellise olukorraga praegusel juhul tegemist ei ole.

Sotsiaalministeeriumi kiri ega kohtulahendid ei ole esitatud käesolevas asjas vaidluse all

olevate asjaolude tõendamiseks. Pooled soovivad neile tugineda üksnes oma õiguslikus

argumentatsioonis – kostja tahab näidata, et Kaitsevägi on määruse nr 144 sisu

Sotsiaalministeeriumi hinnangul õigesti mõistnud ning hageja soovib kohtulahendite

esitamisega kaasa aidata ühtlasema kohtupraktika loomisele. Ringkonnakohus märgib, et

Sotsiaalministeeriumi kirjas sisalduvad õiguslikud käsitlused ei ole kohtule siduvad

(PS § 146) ning Eesti kohtupraktikaga on kohtul võimalik tutvuda Kohtute infosüsteemi

kaudu. Liiatigi on pooled 15. detsembri 2022. a seisukohtadele lisatud dokumentide sisu

menetlusdokumentide endi tekstis olulises osas refereerinud.

Eelmärgitut põhjustel keeldub ringkonnakohus kostja on 15. detsembri 2022. a seisukohale

lisatud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021. a vastuse ning hageja 15. detsembri

2022. a seisukohale lisatud Tallinna Halduskohtu otsuse (haldusasjas nr 3-21-2163) ja

Tartu Ringkonnakohtu otsuse (tsiviilasjas nr 2-21-17151) tõendina vastuvõtmisest. Kohus

ei pea seetõttu vajalikuks hinnata, kas esinevad TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud alused kostja

poolt apellatsioonimenetluses hilinenult esitatud Sotsiaalministeeriumi 9. novembri 2021.

a vastuse vastuvõtmiseks.

8. Kuna

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

jätab

ringkonnakohus

apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda.

17(17)

9. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt

kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest