2-19-17088/33 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2023.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-19-17088

Tsiviilasi / hagi ese

OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi I. K.i (K.) vastu kahju

hüvitamise nõudes

Hagihind

49 483,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733, aadress Narva

mnt 63/1, 10120 Tallinn)

Lepinguline esindaja Aivar Jurs

Kostja

I. K. (isikukood xxxxxxxxxxx, aadress xxx)

Lepinguline esindaja Jana Kitter

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Kohtuistung 07.06.2022.a, pärast istungit kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733) hagiavaldus I. K.i

(isikukood xxxxxxxxxxx) vastu kahjuhüvitise 18 955,34 eurot tasumise nõudes ja alates

01.11.2019.a kahjuhüvitise 18 955,34 eurot tasumata osalt viivise määraga 0,02% päevas

tasumise nõudes.

2. Jätta läbi vaatamata OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733) hagiavaldus I. K.i (K.,

isikukood xxxxxxxxxxx) vastu alternatiivses nõudes mõista I. K.ilt välja SILVERDALE

TRADING OÜ (registrikood 12534273, kustutatud) kasuks 49 483,33 eurot.

3. Jätta rahuldamata OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733) hagiavaldus I. K.i (K.,

isikukood xxxxxxxxxxx) vastu alternatiivses nõudes mõista I. K.ilt välja OÜ Citadele

Factoring (registrikood 10925733) kasuks 49 483,33 eurot.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud OÜ Citadele Factoring (registrikood 10925733) kanda.

5. Jätta I. K.i (K., isikukood xxxxxxxxxxx) menetluskulud kindlaks määramata ja OÜ-lt

Citadele Factoring (registrikood 10925733) I. K.i kasuks välja mõistmata.

6. Tagastada OÜ-le Citadele Factoring (registrikood 10925733) riigilõiv 100 eurot OÜ Citadele

Factoring pangakontole XXXXXXXXXXXXX.

Edasikaebamise kord

2 (13)

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese

astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima.

Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi taotluse esitamise

korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse kirjeldav osa

1. OÜ Citadele Factoring (vana nimi OÜ Citadele Leasing & Factoring, hageja) esitas

01.11.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse I. K. (kostja) vastu kahjuhüvitise maksmise nõudes (tl-

d 1-9). Kohus jättis hagi 16.03.2020 käiguta (tl 43). Hageja esitas 23.03.2020 menetlusdokumendi

hagi puuduste kõrvaldamiseks (tl-d 45-46). Kohus võttis hagi 03.04.2020 menetlusse (tl 47). Kostja

vastas hagile 25.01.2021 (tl-d 65-68). Kohtuistung toimus 07.06.2022 (tl-d 86-90). Kohus määras

istungil tähtajad avalduste ja dokumentide ning menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja

esitas 12.08.2022 menetlusdokumendi, milles täpsustas hagiavaldust (tl-d 91-93). Kostja ei vastanud

menetlusdokumendile 07.06.2022 istungil määratud tähtaegade jooksul ega esitanud menetluskulude

nimekirja,

2. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitise 18 955,34 eurot tasumist ning alates 01.11.2019

kahjuhüvitiselt viivise maksmist viivisemääraga 0,02% päevas (tl 1). Alternatiivselt nõuab hageja

kostjalt kahjuhüvitise 48 483,33 eurot maksmist SILVERDALE TRADING OÜ-le ning eelnevale

nõudele alternatiivselt kahjuhüvitise 48 483,33 eurot maksmist hagejale (tl 45).

Hageja põhjendab hagiavaldust järgmiste asjaoludega. Hageja ja SILVERDALE TRADING OÜ

vahel on 19.06.2014 sõlmitud liisinguleping nr 6188-14JKP, mille kohaselt hageja finantseeris

liisinguvõtjale liisingueseme (Mercedes-Benz GL 63 AMG) omandamist läbi sale and lease back

tüüpi kapitalirendilepingu. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 1.2 kohaselt kohustus liisinguvõtja

liisinguobjekti kasutamise eest tasuma liisingumakseid ja liisingulepingu põhitingimuste punkti 9

järgi kohustus liisinguvõtja tasuma liisingumakseid igakuiselt. Liisingumaksete tasumise- ja

jääkmaksumuse vähenemise jälgimiseks väljastati liisinguvõtjale kokkulepitud tingimustel ka

maksegraafikud. Liisingulepingu põhitingimuste punkti 9 alusel muudeti intressi vastavalt euribori

muutusele 2 korda aastas. 02.09.2015 omandas kostja liisinguvõtja ja astus juhatuse liikmeks alates

03.09.2015. Siit edaspidi edastati kogu lepingu täitmist puudutav info kostjale isiklikult.

Liisinguvõtja liisingulepingust tulenevat igakuist liisingumaksete tasumise kohustust kohaselt ei

täitnud, millega rikkus lepingut. Võlgnevuse tõttu saatis hageja liisinguvõtjale 25.08.2017 nii e-

mailiga kui postiga hoiatuse liisingulepingu ülesütlemise kohta, kui võlgnevust ei tasuta hiljemalt

11.09.2017. Samas kirjas kohustas hageja liisinguvõtjat andma liisinguobjekt hoiule kuni võla

tasumiseni ja juhtis tähelepanu ka asjaolule, et selle kohustuse rikkumise eest on lepingus ette nähtud

leppetrahv. Liisinguvõtja hoiatuses esitatud võlga ei tasunud ja liisinguobjekti hoiule ei andnud.

Kohustuste täitmata jätmise tõttu ütles hageja liisingulepingu erakorraliselt üles 13.09.2017 ja

edastas ülesütlemise avalduse kostjale nii postiga kui e-mailiga. Kostja sai ülesütlemise avalduse

isiklikult kätte septembris 2017. Võlgnevus kokku liisingulepingu ülesütlemise päeval oli 55101,94

eurot. Kuna liisinguvõtja rikkus liisinguobjekti hoiule andmise kohustust ega tagastanud vara ka

peale lepingu ülesütlemist, tegi hageja liisinguobjekti otsimise ja tagastamise 18.09.2017 ülesandeks

inkassofirmale Credit Expert OÜ. Liisinguobjekti otsimise käigus süvenes inkassofirmal

veendumus, et liisinguobjekt on omastatud, kuna kostja (tolleaegne juhatuse liige) jagas aasta vältel

vaid katteta lubadusi ja esitas väiteid, mida kontrollida ei saanud. Sellest lähtuvalt esitas inkassofirma

11.09.2018 kuriteoteate ja selle alusel algatati kriminaalmenetlus ja liisinguobjekt kuulutati

tagaotsitavaks. 2018 aasta oktoobris helistati hagejale Hispaaniast ja teatati, et Malaga linnas asub

3 (13)

hagejale kuuluv liisinguauto ja seda soovitakse hagejale üle anda. Peale seda tellis hageja Läti

inkassofirmalt SIA Silence liisinguobjekti tagastamise teenuse ja SIA Silence organiseeris

liisinguobjekti Malagast - Eestisse Autolink OÜ platsile aadressile Mäepealse 21A, Tallinn.

Liisinguobjekt tagastati 11.12.2018. Liisinguobjektile määrati 20.12.2018 turuväärtuseks 51 000

eurot. Kuna võlad kokku ületasid määratud turuväärtust, siis otsustati liisinguobjekt panna müüki

kallimalt (hinnaga 59 000 eurot), eesmärgiga saavutada sellise viisil eeldatava tingimisega suurim

võimalik müügitulem. Kui auto oli müügis olnud 1,5 kuud, tehti sellele ostupakkumine summas 55

000 eurot. Liisinguobjekt müüdi Autolink OÜ vahendusel hinnaga 45 833,33 eurot + käibemaks

ATH Trade OÜ-le. Peale liisinguobjekti müüki edastas hageja 27.02.2019 liisinguvõtjale e-mailiga

teate müügi kohta ja esitas ka nõude järelejäänud võlgade tasumiseks ning andis täiendava tähtaja

kuni 08.03.2019. Peale kirja saatmist on hageja mitu korda helistanud ka liisinguvõtja uuele juhatuse

liikmele U. Õ.le ja pooled on arutanud võla tasumise asjaolusid ja võimalikku kompromissi, kuid

viimane teatas, et liisinguvõtja on rahatu ja liisinguvõtja kohustust täita ei suuda. Eelneva alusel

mõistis Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-19-8666 liisinguvõtjalt hageja kasuks välja võlgnevuse

summas 50 000 eurot ja riigilõivu summas 1000 eurot. Kohtuotsus on esitatud täitmiseks kohtutäitur

Elin Vilippusele. Kohtutäituri selgitusest nähtub, et liisinguvõtja ei ole kohustust täitnud ja

liisinguvõtjal puuduvad varad, mille arvelt kohustusi täita. Tsiviilasja nr 2-19-8666 ei oleks olnud,

kui kostja ei oleks rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust liisinguvõtja ees ega käitunud

tahtlikult heade kommete vastaselt hageja ees ja tagastanud liisinguobjekti hagejale koheselt peale

liisingulepingu ülesütlemist. Kostja jättis pika aja kestel tahtlikult täitmata sellist liiki kohustuse: 1)

millise ta pidi täitma isiklikult (äriühing juriidilise kehana ei saa vara tagastada); 2) millise täitmine

oli kogu aeg võimalik, aga seda tahtlikult ei täidetud; 3) milline kuulus täitmisele otse hagejale; 4)

millise kohase täitmise korral oli ette teada, et kahju oleks olnud välditav; 5) millise täitmata jätmise

korral oli ette teada, et kahju tekkimine nii liisinguvõtjale kui hagejale on vältimatu. Kostja omandas

liisinguvõtja ja asus juhatuse liikmeks 03.09.2015. Kriminaalmenetluses leidis tuvastamist, et

tegelikkuses hakkas kostja liisinguvõtja majandustegevusega ja dokumentidega tutvuma vähemalt

pool aastat enne liisinguvõtja müügitehingut ja kogu firma dokumentatsioon oli kostjale samuti üle

antud ca pool aastat enne notariaalset müügitehingut. Kriminaalmenetluses leidis tuvastamist, et

liisinguvõtja ostu ettepaneku tegi liisinguvõtja endisele osanikule D. I.le kostja. Liisinguobjekt asus

müügi hetkel Hispaanias ja seda rentis A. I., kes maksis liisinguvõtjale rendilepingu alusel renti 3359

eurot + 20% kuus. Kostja tutvus A. I.ga 2014.a detsembris ja kostja oli enne liisinguvõtja ostu kursis

liisinguobjekti soetamisega ja rentimisega seotud asjaoludest. Peale seda, kui kostja omandas

liisinguvõtja, jätkas A. I. liisinguobjekti eest rendi tasumist isiklikult kostjale Moneygram või

Unistreami kaudu. Antud juhul oli seega tegemist ainult sularaha siirdega. A. I. andis mingis X riigis

Moneygramile üle X summa sularaha ja kostja andmed ning sai vastu koodi. A. I. andis selle koodi

kostjale ja kostja võttis oma dokumendi ja koodiga Eestis Moneygram esintusest selle X summa

sularahas välja. Kostja oli liisinguvõtja juhatuse liige perioodil 03.09.2015 – 15.02.2019. Antud

perioodi eest ei esitanud kostja juhatuse liikmena äriregistrile mitte ühtegi majandusaastaaruannet.

Selles osas on kostja rikkunud seadusest tulenevat majandusaastaaruannete esitamise kohustust, mis

on kehtestatud kõikide võlausaldajate kaitseks. Kuigi antud vaidluse kontekstis see rikkumine

iseenesest midagi juurde ei anna, näitab see siiski kostja suhtumist talle seadusega pandud kohustuste

täitmisse, teiste rikkumiste kõrval. Kostjal ei olnud liisinguvõtjat ostes kavatsustki olla liisinguvõtja

suhtes lojaalne. Liisinguvõtja muutus kostja käe all momentaalselt tühjaks juriidiliseks kehaks, mille

käibeks sai alates kostja juhatuse liikmeks saamist null. Tähtsust oma antud vaidluse kontekstis nüüd

asjaolu, et samal ajal, kui kostja deklareeris liisinguvõtja käibeks nulli, oli liisinguvõtjal samal ajal

vähemalt rendileping A. I.ga, kes maksis rendilepingu alusel liisinguvõtjale renti. Kuna liisinguvõtja

oli kuni 09.06.2016 käibemaksukohustuslane, siis ei saanud kostja poolt EMTA-le deklareeritud

liisinguvõtja käive selles perioodis null olla ja kostja pidi deklareerima liisinguvõtja KMD-l ka

rendiarvete alusel tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kuna kostja suunas kogu rendiraha liisinguvõtja

kontost mööda, kasutades selleks tema enda ütluste kohaselt sularahasiirde teenust isiklikult, siis sai

kostja sellega liisinguvõtja pangakonto ka majandustegevuse käibest puhtana hoida ja jätta mulje

käibe puudumisest, et mitte maksta käibemaksu. Viimase rendimakse sai kostja tema enda väidete

kohaselt A. I.lt juunis 2017. Rendilepingust tuleneb, et perioodil 03.09.2015 – 07.2017 pidi kostja

A. I.lt saama seega isiklikult kokku 70539 eurot (s.o 21 kuud x 3359 eurot). Puuduvad tõendid, et

4 (13)

kostja oleks selle summa täies ulatuses üle andud liisinguvõtjale. Seega sai kostja eeldatavalt

isiklikku vaheltkasu 2269 eurot kuus. Kogu perioodi arvestuslik tulu oli kostjal seega kokku 47 649

eurot. Siit tuleneb ilmselt ka põhjus, miks kostja soovis liisinguvõtjat omandada. Selle asemel, et

asuda 2017 suvel, kui A. I. lõpetas kostja väidete kohaselt talle rendi maksmise lõplikult, aktiivselt

tegema hagejaga koostööd liisinguobjekti kätte saamiseks välismaalt, läks kostja hoopis puhkusele

ja naasis puhkuselt alles septembris 2017, jättes puhkuse ajal kolme kuu kestel hagejale kõik

liisingumaksed tasumata. Puhkuselt naastes sai kostja kohe kätte ka liisingulepingu ülesütlemise

avalduse, milles kohustati kostjat liisinguobjekt koheselt inkassole üle andma, kuid kostja seda

kohustust ei täitnud ja algas nn „peitusemäng“. Kostja tegevusetus liisinguobjekti tagasi saamiseks

päädis lõpuks sellega, et tema vastu algatati kriminaalasi liisinguobjekti omastamise tunnustel. see

fakt näitab, et kostja käitumine ei vastanud üldtunnustatud heade kommete standardile. Peale seda,

kui kostja oli teada saanud, et liisinguobjekti tagastamata jätmisega seotud asjaolude tuvastamiseks

käib kriminaalmenetlus, müüs kostja liisinguvõtja tuntud likvideerijale U. Õ.le ja kostja edasine

seisukoht oli, et tema füüsilise isikuna rohkem enam asjasse ei puutu. Liisingulepingu ülesütlemise

päeval s.o 13.09.2017 olid võlad kokku 55 519,94 eurot. Liisinguobjekt müüdi 1,5 aastat hiljem, s.o

01.02.2019 hinnaga 55 000 eurot. Kui liisinguobjekti oleks saanud müüa 2017 lõpus, oleks seda

saanud müüa kui 3 aastat vana autot. Antud juhul müüdi liisinguobjekt aga 2019 ja siis oli auto 5

aastat vana. Hinnas tähendas see aga automaatselt ca 20 000 euro suurust kahju, sest 2017 oleks

liisinguobjekti võimalik müügihind olnud ca 75 000 eurot. Kui kostja oleks liisinguobjekti koheselt

tagastanud, oleks selle müügist saanud 2017 igal-juhul 55 000 eurot ja isegi sellisel juhul ei oleks

mitte mingit kahju mitte kellelegi tekkinud. Liisinguvara hindamise kulu 60 eurot, tehnilise rikke

kõrvaldamise kulu 81,67 eurot ja müügi vahenduskulu 1375 eurot oleks tekkinud ka siis, kui kostja

oleks vara peale liisingulepingu ülesütlemist kohe tagastanud. Nende kulude eest kostja seepärast

isiklikult ei vastuta (kokku 1516,67 eurot). Kuigi, kui arvestada, et liisinguobjekti turuväärtus oleks

ka need ära katnud, siis peaks kostja ka need hüvitama, kuid hageja ei tõstata seda vaidlust. Kostja

enda käitumise tõttu (liisinguobjekti mitte tagastamisega ja pidevate katteta lubaduste andmisega)

on tekkinud kulud inkassole summas 200 eurot (kuriteoteade), inkassokulu vara tagastamise eest

summas 7051,03 eurot ja kindlustuskulu jääk summas 28,13 eurot. Kokku kulud 7279,16 eurot.

Nende kahjude eest kostja täna isiklikult vastutab. Kostja vastutab liisinguvõtja ees täna viivise võla

eest summas 40 672,40 eurot ja leppetrahvi eest summas 500 eurot, kuna ka need kohustused on

liisinguvõtjale samuti tekkinud kostja enda hoolsuskohustuse rikkumise tõttu. Kohtuotsusega välja

mõistetud võlg (liisinguvõtjale tekitatud kahju), mille eest kostja isiklikult täna vastutab, on kokku

49 483,33 eurot, millest: intressi võlg 31,77 eurot; viivise võlg 40672,40 eurot; leppetrahv 500 eurot;

kahju hüvitis 7279,16 eurot; riigilõiv eelmises kohtuasjas 1000 eurot. Kostja rikkumine antud asjas

on tuvastatud ning rikkumise ja tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hoolas juhatuse liige oleks

saanud antud juhul kahju ära hoida, kuid kostja tegevus oli suunatud vaid kahju tekkimisele ja kahju

suurenemisele ajas. Kostja on 2017 – 2018 kestel saatnud inkassofirmale igakuiselt ja aasta jooksul

e-mailiga kümneid erinevat lubadusi ja erinevaid põhjusi, miks lükkub liisinguobjekti tagastamine

jälle ja jälle edasi ning andnud palju erinevaid tähtaegu liisinguobjekti koheseks tagastamiseks või

väljaostuks. Kostja suutis ühe aastal kestel hoida inkassofirma Credit Expert OÜ töötajaid ja hagejat

uskumuses, et kohe-kohe on liisinguobjekt Eestis. Ainuke info, mida kostja selle aja kestel avaldas,

oli, et liisinguobjekt on kuskil Hispaanias ja lõpuks ütles kostja, et seda kasutab A. I. Kui

inkassofirma võttis ühendust A. I.ga, jätkas ka see täpselt samasuguste lubaduste jagamisega, nagu

oli seda teinud kostja. Seega oli täiesti selge, et kostja ja A. I. teevad koostööd ja nende ühine eesmärk

oli liisinguobjekti mitte tagastada või vähemalt venitada liisinguobjekti tagastamisega niikaua kui

võimalik. Sellise käitumise pinnalt leidis ka uurija, et esinevad selged võõra vara omastamistahte

manifesteerimise tunnused ja septembris 2018 alustati ka kriminaalmenetlus. Antud juhul pidi peale

liisingulepingu ülesütlemist olema kostja prioriteet nr 1 liisinguobjekti tagastamine viivitamatult,

sest iga tagastamisega viivitatud päev tekitas liisinguvõtjale kahju viiviste näol ja lisaks tekkisid ka

täiendavad kulud liisinguandjale, mille hüvitamist nõuab liisinguandja nüüd omakorda

liisinguvõtjalt. Kostja, mitte tagastades liisinguobjekti, tegutses antud juhul majanduslikult kõige

ebamõistlikumal moel, mis antud juhul üldse oli võimalik ja tekitas kahju nii liisinguvõtjale, kui ka

otse hagejale. Kostja poolt antud katteta lubaduste kahjuks räägib ka asjaolu, et liisinguobjekti oleks

saanud välja osta, võla tasumise tähtaega pikendada, kohustust refinantseerida ka siis, kui

5 (13)

liisinguobjekt oleks koheselt tagastatud hagejale. Liisinguobjekti tagastamine oleks muu hulgas ka

võlasumma kohe nn lukku löönud, sest liisinguobjekti turuväärtus oleks 2017 aasta lõpus oli ca 75

000 eurot, mis oleks katnud kõik kohustused ja liisinguvõtja oleks saanud endale ka müügikasumi.

Müügikasumi asemel tekitas kostja aga kahju. Praktiliselt kohe peale liisinguobjekti tagaotsitavaks

kuulutamist sai hageja oktoobris 2018 Hispaaniast telefonikõne, kus teatati, et liisinguobjekt asub

Malaga linnas ja seda soovitakse liisinguandjale kohe üle anda. Helistaja teadis, et liisinguobjekt on

tagaotsitav ja käib kriminaalmenetlus. Liisinguobjektist saadeti hageja nõudmisel koheselt

tõestuseks ka pilt, millelt oli näha, et auto oli säravpuhas ja hoolitsetud ning lisaks sellele oli helistaja

valduses ka auto võti ja registreerimistunnistus. Isik, kes helistas Hispaaniast, küsis, et kas autot

oleks veel kuidagi võimalik välja osta. Hageja teatas seepeale, et kui tasutakse nüüd ja kohe 55 000

eurot, siis võib tehing veel toimuda. 25.10.2018 saatis ka kostja veel inkassofirmale e-maili ja teatas,

et autot soovitakse ikka välja ostja ja arutada veel kõiki võimalikke lahendusi. Eelnevaga on lõplikult

tõendatud, et kostja oli kogu aeg ja kuni lõpuni kontaktis auto kasutajatega Hispaanias. Hageja

edastas Hispaaniast helistanud isiku kontakti Läti inkassofirma SIA Silence töötajale, kes leppis

kokku kohtumise Hispaanias ja liisinguobjekt anti seal probleemideta kohe inkassole üle. Peale seda

sõitis inkassofirma töötaja liisinguobjektiga isiklikult Malagast-Lätti ja sealt edasi treileriga Eestisse.

Kostjal ei olnud tegelikult mitte kunagi mitte mingit takistust liisinguobjekti kättesaamiseks ja

teiseks, kostja oleks saanud liisinguobjekti igal ajal tagastada, kui ta oleks seda vaid tahtnud. Kostja

lubadused ei olnud antud mitte nende täitmiseks (auto tagastamiseks või välja ostuks), vaid nende

lubaduste eesmärk oli ainult võita aega, mille kestel saaks veel liisinguobjekti tasuta kasutada (seega

olid need lubadused pettuslikud). Antud juhul on tegemist ka usalduse tahtliku kuritarvitamisega.

Liisinguobjekti tagastamise kohustus on liisinguvõtjale pandud nii seaduse kui lepinguga. Kuna

kostja oli liisinguvõtja ainus juhatuse liige, siis sai ja pidi juhatuse liikme hoolsuskohustust täitma

kostja isiklikult. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 9.1 alusel kohustus liisinguvõtja

liisinguobjekti peale lepingu ülesütlemist viivitamata tagastama. VÕS § 363 p 3 alusel kohustus

liisinguvõtja lepingu lõppemisel liisingueseme liisinguandjale tagastama. Leping lõppes selle

ülesütlemisega. Vara tagastamise kohustuse täitmise eesmärk on katta kõik liisinguandja kahjud

liisinguvara turuväärtusega selle tagastamise päeval (VÕS § 367 lg 3) ja vältida seeläbi liisingvõtjale

kahju tekkimist. Kostja rikkus seega kohustus, mille eesmärk oli kahju ära hoidmine. Ka VÕS § 620

alusel pidanuks kostja liisinguobjekti koheselt tagastama, sest see säte nõuab samuti juhatuse liikmelt

hoolsust ja lojaalsust. Kuna antud juhul väljendub rikkumine tegevusetuses, siis tuleb conditio sine

qua non põhimõtte kohaldamisel kasutada antud juhul asendusmeetodit, jättes kostja tegevusetus

(auto tagastamata jätmine) ja pettuslikud lubadused (auto tagastamiseks) kõrvale ning hinnata, kas

kahjulik tagajärg oleks saabunud ka siis, kui: 1) kostja oleks tagastanud liisinguobjekti kohe peale

liisingulepingu ülesütlemist; 2) kostja oleks kohe palunud abi inkassofirmalt või hagejalt

liisinguobjekti ära toomiseks välismaalt; 3) kostja oleks koheselt teatanud, et liisinguobjekti ei anta

talle välismaalt kätte ja inkasso oleks siis septembris 2017 esitanud kuriteoteate. Tuvastatud

asjaoludest lähtuvalt saab antud juhul väita, et: 1) mingit kahju poleks tekkinud, kui kostja oleks

kohe peale liisingulepingu ülesütlemist tagastanud liisinguobjekti; 2) mingit kahju poleks tekkinud

ka siis, kui kostja oleks kohe alguses teinud inkassoga koostööd ja organiseerinud septembris 2017

kohtumise Hispaanias, et auto järgi (nagu seda tehti lõpuks 2018 detsembris) (kui kostjal nt puudus

raha või muu võimalus auto toomiseks Eestisse); 3) mingit kahju poleks tekkinud ka siis, kui kostja

oleks septembris 2017 öelnud, et liisinguobjekti välismaalt vabatahtlikult kätte ei anta ja sellega on

probleem. Sellisel juhul oleks inkasso kuriteoteate esitanud septembris 2017 ja siis oleks hageja

saanud liisinguobjekti kätte detsembris 2017 (on tõendatud, et peale kuriteoteate esitamist võeti kohe

ühendust ja anti auto oli Eestis 3 kuu pärast). Äriühingu sisesuhtest tulenevalt rikkus kostja seadusest

tulenevat hoolsuskohustust liisinguvõtja ees, mille tõttu sattus omakorda lepingurikkumisse

liisinguvõtja hageja ees ja selle tulemusel tekkis kahju. Kostja ei käitunud korraliku ettevõtja

hoolsusega ja kostja on oma käitumisega tekitanud liisinguvõtjale kahju. Liisinguvõtjalt on kohus

tsiviilasjas nr 2-19-8666 hageja kasuks välja mõistnud võlgnevuse summas 51 000 eurot. Kostja on

oma käitumisega loonud olukorra, millises kahju tekkimine sai võimalikuks ning kostja käitumise ja

tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Hageja on selles osas oma tõendamiskoormise täitnud.

Kostja ei ole käitunud juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega. Kuna kahju VÕS § 127 lg 1

alusel on ka ÄS § 187 lg 4 kaitsealas, siis on kahju juhatuse liikme kohustuse rikkumise korral

6 (13)

hüvitatav. Eelneva alusel on hageja nõue kostja vastu osaühingu juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Hageja on tõendanud, et ta on teinud kõik mõistlikult

oodatava selleks, et liisinguvõtjalt kohustuse täitmist saavutada, kuid on selge, et liisinguvõtjalt

nõude rahuldamist oodata ei ole. Vastutusest vabanemiseks peab juhatuse liige (kostja) antud asjas

tõendama, et ta on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega ÄS § 187 lg 2 teine lause.

VÕS § 127 lg 1 sätestab diferentsihüpoteesi põhimõtte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult ligilähedane olukorraga, milles kahjustatud

isik oleks olnud siis, kui rikkumist, mis kahju tekitas, ei oleks aset leidnud. Sellele vastaks olukord,

millises puuduks kohtuotsus, millega on liisinguvõtjalt hageja kasuks välja mõistetud 51 000 eurot.

Kui jätta sellest välja liisinguobjekti hindamise kulu 60 eurot, tehnilise rikke kõrvaldamise kulu

81,67 eurot ja liisinguobjekti müügi vahenduskulu 1375 eurot, siis on liisinguvõtjale tekitanud kahju,

mille eest kostja isiklikult vastutab, kokku 49 483,33 eurot. Selleks, et kostja vastutaks hageja ees

delikti alusel, peavad antud asjas olema täidetud vähemalt järgmised eeldused: - juhatuse liige on

pannud toime õigusvastase teo; juhatuse liige on rikkumises süüdi; hagejale on tekkinud varaline

kahju; kahju hüvitamise võimalus tuleneb rikutud sätte kaitse-eesmärgist ja ole seadusest tulenevat

kohustust rikkuva käitumise puhul välistatud; õigusvastase teo ja kahju vahel on põhjuslik seos.

Valduse tahtlik rikkumine 1,5 aasta vältel on tõendatud. Kostja käitumise pinnalt alustati isegi

kriminaalmenetlus, sest kostja käitumine vastas võõra vara omastamistahte manifesteerimise

tunnustele. Varemalt leiti, et kostja on oma käitumisega manifesteerinud vara valdusõiguse murdmist

enda või kolmanda isiku kasuks, kuna muutis pika aja kestel vara käsutusõiguse hagejale võimatuks.

Kuigi kostja käitumisele ei järgnenud kriminaalõiguslikku vastutust, sest kriminaalmenetluse raames

liisinguobjekt tagastati, peale mida kriminaalmenetlus ka lõpetati, ei tee see olematuks vara valduse

rikkumise fakti 1,5 aasta kestel. Liisinguobjekt anti tagasi üksnes sellepärast, et liisinguobjekt

kuulutati kriminaalasja raames tagaotsitavaks. See tõendab ilmekalt, et liisinguobjekti ei kavatsetud

tagasi anda, vaid asjaolude muutumisel oldi liisinguobjekti tagastamiseks lõpuks sunnitud. Kui

valduse rikkumist ollakse nõus lõpetama vaid olukorras, kus valduse rikkujat ennast ähvardab

valduse rikkumise tõttu kahjulik tagajärg (kriminaalvastutus), siis on selline käitumine vaieldamatult

heade kommete vastane tahtlik käitumine. Et valduse rikkumisega suurenevad võlad (sanktsioonide

ja inkassokulude näol) ja vara väärtus ajas väheneb, mille tulemusel ei kata lõpuks turuväärtus enam

kõiki kohustusi, oli kostjale selgelt ette näha. Kuna kostja sõltumata sellest teadmisest vara ei

tagastanud, siis oli kostja tahtlus loomulikult suunatud ka hagejale kahju tekitamisele. Antud juhul

on kõne all varaline kahju. Heade kommete vastase tahtliku käitumise tõttu on hagejal tekkinud otse

kostja vastu varalise kahju hüvitamise nõue summas 18 955,34 eurot, millest 7279,16 eurot on

inkasso- ja vara tagastamisega seotud kindlustuse kulu (200 eurot on kuriteoteade + 7051,03 eurot

on vara tagastamine Malagast-Eestisse + 28,13 eurot on vara tagastamise kindlustuse jääk); 1000

eurot on riigilõiv tsiviilasjas nr 2-19-8666; 10 676,18 eurot on saamata tulu. Kuna hageja on

krediidiandja, siis oli kostjale arusaadavalt ette näha ka see, et liisinguobjekti müügi takistamine vara

tagastamata jätmisega jätab hageja ilma ka intressitulust, mida hageja saanuks liisinguobjekti

müügist laekuvat raha välja laenates teenida. Kui kostja oleks organiseerinud liisinguobjekti

õigeaegselt hoiule andmise või tagastanud liisinguobjekti vähemalt liisingulepingu ülesütlemise

päeval, siis oleks hageja saanud vara müügist hiljemalt 06.11.2017 vähemat selle summas, mis

laekus reaalselt müügist 01.02.2019 s.o 45 833,33 eurot (käibemaksuta). Müügiperioodi pikkust

põhistab hageja antud asjas järgnevalt: alates vara reaalsest tagastamisest 11.12.2018 kuni vara

reaalse müügi päevani 01.02.2019 möödus 53 päeva. Kui liisinguobjekti oleks hakatud müüma

ülesütlemise päevale järgnevast päevast, oleks see müüdud 06.11.2017 (s.o 14.09.2017 + 53 päeva).

Edasi alates 07.11.2017 kuni vara reaalse müügipäevani s.o kuni 01.02.2019 on seega aeg, mil

hageja, kelle majandustegevuseks on üksnes krediitide väljastamine, oleks saanud seda raha isegi

tarbijale välja laenates teenida intressitulu vähemalt 18,81% aastas (VÕS § 4062 lg 1 järgi võib see

intress olla isegi 3 x 18,81% ehk 56,43% aastas) (vastava perioodi Eesti Panga krediidi kulukusemäär

hagi lisas nr 29). Äriühingule edasi laenates oleks tulu olnud veelgi suurem. Kuna müügist laekus

45 833,33 eurot, siis seda raha edasi laenates perioodil 07.11.2017 – 01.02.2019 (452 päeva) oleks

hageja teeninud intressitulu vähemalt 10 676,18 eurot (45 833,33 x 18,81% aastas / 365 x 452 päeva).

Kolmekordese lubatud minimaalse intressi korral oleks võinud isegi tarbijalepingus olla hageja

intressitulu sel perioodil 32028,53 eurot. Antud juhul on mõlemal alternatiivsel juhul täidetud kahju

7 (13)

ettenähtavuse põhimõte, sest juhatuse liikme puhul eeldatakse muu hulgas ka kõrgendatud

hoolsuskohust ja samuti parimaid teadmisi lepinguliste kohustuste täitmise ja mittetäitmise

tagajärgede osas. Sellest tulenevalt kostja igal-juhul nägi ette / pidi ette nägema, et liisinguobjekti

tagastamata jätmine, sh tagastamisega viivitamine, põhjustab koheselt kahju. Põhjusliku seose

tuvastamiseks asendame ära jäänud tegevuse sellise tegevusega, mis oli vaja teha. Selleks loeme vara

tagastatuks liisingulepingu ülesütlemise päeval. Sellisel juhul ei oleks kahju tekkinud, sest vara

võimalik müügihind oleks siis ära katnud kõik võimalikud kahjud ja kulud ning hageja oleks saanud

müügihinna suunata kohe edasi järgmisse krediiti ja teenida järgmist tulu. 30.08.2019 esitas hageja

liisinguvõtja suhtes kohtuotsuse täitmiseks kohtutäiturile. Täitemenetluses midagi laekunud ei ole ja

ei ole ka oodata. Hageja suhtles telefoni teel ka liisinguvõtja tänase juhatuse liikme U. Õ.ga, kes

kinnitas, et liisinguvõtja oli varatu siis, kui tema juhatusse astus. Liisingvõtja suhtes on äriregistrist

kustutamise hoiatus (esitamata on 4 viimast majandusaasta aruannet). Pankrotimenetlus antud juhul

midagi juurde ei annaks ja selle menetluse algatamine ei oleks ka majanduslikult mõistlik. Hageja

tõendanud, et ta on teinud endast olenevalt kõik mõistlikult võimaliku selleks, et saavutada oma

nõude rahuldamine liisinguvõtja vara arvelt, kuid kuna täitemenetlus ei vii nõude rahuldamiseni, siis

on nõude esitamine kostja vastu õigustatud. Kahju tekitamise moment algas liisingulepingu

ülesütlemise päevast, kuna vähemalt sellest hetkest alates algas kostja poolt arvestatav

hoolsuskohustuse rikkumine ja heade kommete vastane tahtlik käitumine (vara mittetagastamine).

Liisinguobjekti tagastamata jätmise tagajärjel oli kahju vältimatu ja selle rikkumise jätkumisel kahju

ajas vaid suurenes. Kahju ära hoidmiseks oli kostjal vajalik teha ainult üks toiming - tagastada

liisinguobjekt. Kostja seda ei teinud (tl-d 1-8).

Liisinguvõtja on registrist kustutatud. Seetõttu nõustub hageja sellega, et nõue kostja vastu

äriseadustiku järgi ei ole enam võimalik. Registrikande taastamist ja likvideerimismenetluse

alustamist hageja otstarbekaks ei pea. Selles osas kuulub hagi läbivaatamata jätmisele väärtuses 30

527,99 eurot (49 483,33-18 955,34=30 527,99). Kostja on hagejale tekitanud õigusvastaselt kahju.

Kostja ei tagastanud peale liisingulepingu ülesütlemist liisinguobjekti, kuigi tal oli selleks võimalus

igal ajahetkel olemas. Kostja ei andnud peale liisingulepingu ülesütlemist tema käes olnud

liisinguvõtja raha üle liisinguvõtjale, et viimane saaks sellega täita rahalist kohustust hageja ees.

Eelneva järgi on tegemist kostja poolse tegevusetusega. Kostja on hagejale kahju tekitanud passiivse

käitumisega ehk tegevusetusega. Liisingueseme tagastamiseks oli kohustatud kostja kui liisinguvõtja

ainuke juhatuse liige ja ainuosanik. Juriidiline isik kui keha ei saa ise liisingueset tagastada, vaid

selle kohustuse peab füüsiliselt täitma juhatuse liige. Kostja ei võtnud liisingueseme tagastamiseks

isiklikult ette mitte midagi ja ei kavatsenudki võtta, kuigi liisingueseme Eestisse organiseerimise

mõjuvõimu omas vaid kostja. Kostja eesmärk oli jätta hageja liisinguesemest ilma jäädavalt ehk

tekitada hagejale kahju liisingueseme koguväärtuse ulatuses. Liisinguvõtja registrist kustutamine on

kostja tahe, sest sellel eesmärgil äriühingud nn „firmamatjatele“ võõrandataksegi, et välistada kõik

võimalikud endise juhatuse liikme vastu suunatud nõuded. Kostja ei ole tõendanud väidet, mille

kohaselt lõpetas A. I. lõpetas talle rendi maksmise juunis 2017. Kostja seletusega kriminaalasjas on

tõendatud, et kostjal oli täiesti ükskõik, kas liisinguleping kehtib või see öeldakse üles, sest kostja

sõitis juulis 2017 hoopis ära puhkusele ja tuli tagasi alles septembris 2017 ning jättis hagejale sel ajal

kõik liisingumaksed lihtalt maksmata. Puhkuselt naastes sai kostja kohe kätte ka liisingulepingu

ülesütlemise avalduse. Liisinguese asus Euroopas (täpset asukohta ei avaldatud), mistõttu oli selle

kättesaamine hagejale tehtud võimatuks. Kostja oli samas justkui ise kättesaadav ja suhtles, kuid

samas mittemidagiütlevalt ja katteta lubadusi jagavalt. Kriminaalasja algatamist ei pidanud kostja

ilmselt ise võimalikuks. Kuna käendusleping puudus, polnu mitte mingit vajadust tasuda

liisingumakseid sõiduki eest, mida on võimalik kasutada ka tasuta ja millest ilmajäämise risk kostja

arvates puudus. Kostjal ja A. I.l olid ühised huvid liisingueseme mittetagastamisel ja nad arvestasid

vaid üksteise huvidega, kuid kostjal oli nn juhiroll nende omavahelises suhtes. Kostja juhirolli

põhistab see, et kui kostja sai teada, et tema suhtes on siiski algatatud kriminaalasi, liisingueseme

omastamise tunnustel, käskis kostja A. I.l kohe liisinguese hagejale tagastada, peale mida A. I. võttis

kohe ühendust hagejaga ja teatas, et tahab liisingueset tagastada. Peale seda läks inkassofirma

esindaja koheselt kokkulepitud kohta Malagas ja sai seal liisingueseme ilma igasuguste

probleemideta kohe kätte. Selle asjaoluga on hageja tõendanud, et kostjal oli kavas jätta hageja

jäädavalt liisinguesemest ilma, mille üheks tunnuseks on hagejale kahju tekitamise tahtlus

8 (13)

liisingueseme turuväärtuse ulatuses. Sellega on tõendatud, et tegelikult pole kunagi olnud mitte

mingit takistust liisingueseme tagastamisel ja A. I.st ei sõltunud tegelikkuses kunagi mitte midagi.

Kostja on väitnud, et tal polnud liisingueseme tagastamiseks mingit võimalust, et ta on suhelnud

pidevalt A. I.ga ja palunud tal auto tagastada, aga A. I. pole seda teinud. Ometi tagastati liisinguese

koheselt peale seda, kui kostja oli teada saanud tema vastu algatatud kriminaalasjast. Siis ei olnud

kostjal enam mitte mingit takistust liisingueseme tagastamiseks vastava korralduse andmisel. Seega

kostja väide, et vaid A. I. on süüdi liisingueseme tagastamata jätmises, ei ole veenev. Kostja lihtsalt

üritab selliste väidetega mängida justkui kannatanut. Kui A. I. oleks tõepoolest ise varajanud

liisingueset vastu kostja tahtmist, oli kostjal võimalus ise pöörduda korrakaitseorganite poole ja tal

oli õigus kasutada vara tagasi saamiseks kõiki samu õiguskaitsevahendeid, nagu oli hagejal. Ometi

kostja seda ei teinud. Kostjal oli liisingueseme valduse hoidmise või mittehoidmise osas juhi roll ja

vaid kostjast sõltus ja kostja ise otsustas, kas liisinguese tagastada või mitte. Kostja ennastõigustavad

väited ei ole usutavad, need on tõendamata, pole loogilised, on vastuolus sündmustega ja tuleb jätta

tähelepanuta. Mitte kuidagi ei saa pidada heade kommete käitumiseks seda, kui liisinguandjale

kuuluva liisingueseme asukohta tahtlikult varjatakse ja selle tagasisaamine muudetakse

liisinguandjale võimatuks. Sellise tegevusega manifesteeris kostja vara omastamistahet ja andis

mõista, et ta on liisingueseme faktilise omandi üle võtnud ja kostja peab liisingueset enda omaks.

Sellisele järeldusele jõudsid kostja käitumise suhtes uurimisorganid ja see oli ajendiks kriminaalasja

algatamiseks. Liisinguese tagastati kriminaalkaristuse hirmu ajendil, sest liisingueseme tagastamine

võimaldas kohe kriminaalasja lõpetamist. Sellisel põhjusel liisingueseme tagastamine ei ole

kooskõlas heade kommetega. Kostjal oli selge tahtlus jätta hageja liisinguesemest ilma jäädavalt.

Kostja oli teadlik võla suurusest liisingulepingu ülesütlemise päeval ja sellest, et liisingueseme

väärtus ajas langeb. Liisingueseme tagastamata jätmisega lõi kostja teadlikult olukorra, kus

liisingueseme turuväärtus hakkas ajas langema ja kui liisinguese lõpuks tagastati, oli selle

turuväärtus langenud juba 51 000 euroni. Liisingulepingu ülesütlemise hetkel oli liisingueseme

turuväärtus aga 75 000 eurot, mis oleks katnud kõik kohustused. Lõplik kahju suurus selgub pärast

kõigi kulude selgumist ja liisingueseme müüki. Puhtmajanduslik kahju, mis on tingitud vara väärtuse

langusest, on pärast müüki esitatava järelejäänud kahjunõude sees. Pärast liisingueseme müüki jäid

hageja otseseks varaliseks kahjuks kulud, mida ei katnud liisingueseme müügihind kokku summas

8795,83 eurot, millele lisandub VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgne viivis ja 1000 eurot riigilõiv tsiviilasjas

nr 2-19-8666. Heade kommete vastane oli see, et kostja tahtlikult ei tagastanud hagejale liisingueset

ega kavatsenud liisingueset hagejale mitte kunagi tagastada. Kostja eesmärk oli liisinguese jätta

Euroopasse hageja jaoks teadmata asukohta ja tekitada sellega hagejale kahju liisingueseme

koguväärtuse ulatuses. Kostja tahe jätta liisinguese enda või kolmanda isiku valdusse murti

uurimisorganite sekkumisel. Liisingueseme endale jätmise tahe on tõendatud sellega, et kohe kui

kostja sai teada kriminaalasjast tema vastu, liisinguese tagastati. Seega on kostja väide otsitud, et

temal polnud liisingueset võimalik tagastada, sest see oli A. I. käes. Kostja käitus heade kommete

vastaselt sellega, et lasi sularaha siiretega maksta kogu rendilepingu järgse rendiraha endale, millest

liisinguvõtjale kuuluva igakuise rendikasumi osa jättis kostja endale. Selle tõttu ei suutnud

liisinguvõtja täita oma finantskohustusi hageja ees pärast liisingulepingu ülesütlemist. Pärast

väidetavat renditasu maksmise lõpetamist oli isiklikult kostja käes eelneva perioodi liisinguvõtja

rendikasum kokku summas 47 649 eurot , sest rendilepingu punkti 3.1 järgne renditasu oli 3359 eurot

kuus miinus liisingumakse 1090 eurot kuus. Kui kostja oleks liisinguvõtjale kuuluva renditulu

andnud peale liisingulepingu ülesütlemist üle liisinguvõtjale, oleks liisinguvõtja saanud ülesütlemise

järgsest võlast 51 575,49 eurot tasuda koheselt 47649 eurot ja ülejäänud osa võlast summas 3926,49

eurot oleks katnud hiljem liisingueseme turuväärtus. Hea usu põhimõttest lähtuv käitumine eeldab,

et isik, kes on saanud alusetult enda käsutusse teise isiku vara, tagastab saadu isikule, kellele see

kuulub. Seega ei käitunud kostja hea usu põhimõtte kohaselt. Hea usu põhimõtte vastasus on aga

pahausksus. Seega on kostja olnud ka antud juhul ka pahauskne. Kostja on väitnud, et ta sai

sularahasiiretega A. I.lt igakuiselt renti liisingu kuumakse suuruses summas. Selline kostja väide on

vaid suusõnaline ja tõendamata ning see väide tuleb jätta tähelepanuta. Kostja selgitas uurijale, et

kuni liisinguvõtja ostmiseni oli renti makstud korrektselt ja kostja oli teadlik ka rendilepingust, et

peale liisinguvõtja ostu jätkas A. I. rendi maksmist kostjale ja et viimane rendimakse laekus kostjale

juunis 2017. Seega on hageja oma tõendamiskoormuse selles osas täitnud ja saab asuda seisukohale,

9 (13)

et kostja käes oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel renditulu summas 47 649 eurot. Samas, kostja

väide, et ta sai A. I.lt rendimakseid liisingumakse suuruses summas ei ole isegi loogiline, sest sellisel

juhul tekib mõistlikult mõtleva isiku arusaama järgi küsimus liisinguvõtja ostu otstarbekuses. Kostja

ei alustanud pärast ostu liisinguvõtjaga majandustegevust, vaid hakkas koguma järelejäänud

rendimakseid. Kostja huvi liisinguvõtja ostuks oli rendi vaheltkasu. Kuna kostja ei kavatsenud

saadud vaheltkasu liisinguvõtja kohustuste katteks kunagi suunata ja kuna see tekitab hagejale kahju,

siis on selline kahju tekitamine tahtlik ja heade kommete vastane (tl-d 91-92).

3. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub hagiavalduse jätta rahuldamata. Kostja põhjendab

vastuväiteid hagile järgmiselt. Kostjale ei ole arusaadav, kas keegi on volitanud hagejat esindama

SILVERDALE TRADING OÜ-d. Arvatavasti selleks, et hageja alternatiivsed eelistused ja nõuded

oleksid veelgi ebaselgemad, on alternatiivsele teisele eelistusele lisatud omakorda alternatiivne nõue

mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 49 483,33 eurot. Kostja sai tsiviilasjas nr 2-19-8666

toimunud kohtumenetlusest teada alles 2020.a aprillis. Kostja ei olnud menetlusosaline tsiviilasjas

nr 2-19-8666. Kostjale ei ole arusaadav, miks tsiviilasjas nr 2-19-8666 ei olnud hageja loetletud

kulud müügikulud, aga käesolevas tsiviilasjas on loetletud kulud müügikulud. Hagiavaldus ja

hagiavalduse täpsustus on hageja poolt pahatahtlikult kirjutatud ja väga ebaselgete nõuetega. Kohati

ei ole võimalik aru saada, millised on hageja alternatiivsed eelistused ja kui palju neid eelistusi on.

Hageja käitumine on lubamatu, selle asemel, et esitada konkreetseid fakte, tegeleb hageja kostjat

halvas valguses näitavate eelduste väljendamisega. Hagiavalduse punktis 1.1.3 kirjutab hageja:

„kostja tegevusetus liisinguobjekti tagasi saamiseks päädis lõpuks sellega, et tema vastu algatati

kriminaalasi liisinguobjekti omastamise tunnustel“. Juba see fakt näitab, et kostja käitumine ei vasta

üldtunnustatud heade kommete standardite. Kostja suhtes ei algatatud kriminaalasja, vaid

SILVERDALE TRADING OÜ suhtes ning kostja oli ülekuulamisel tunnistajana. Kostja langes

pettuse ohvriks, sest A. I., kelle valduses auto oli Hispaanias, andis kostjale korduvaid tühje lubadusi

auto välja osta ning nende lubaduste tõttu ei saanud kostja hagejale vara tagastada. Hageja oli teadlik

sõiduauto osteti 2014.a Saksmaal maksumusega 164 000 eurot. Liisinguleping hageja (esindaja

Aivar Jurs) ja SILVERDALE TRADING OÜ (esindaja D. I.) vahel sõlmiti 19.06.2014 ja hageja

andis 82 000 eurot auto maksumusest tagasi. Kostjale ei ole liisingulepingu sõlmimise eesmärk

teada. Hagejale oli teada, et autot hakatakse kasutama Hispaanias, mitte Eestis. Kostja eeldab, et

hageja teadis, et kostja ei saa lepingu ülesütlemise korral autot tagastada ka parima tahtmise juures.

Sõiduauto rendileping sõlmiti D. I. ja A. I. vahel. Seetõttu on pahatahtlik hageja järgmine väide: „Siit

tuleneb ilmselt ka põhjus, miks kostja soovis liisinguvõtjat omandada“. Hageja teadis väga hästi, et

sõiduauto ei ole Eestis ja asjaolu, et kusagil on sõiduauto, mida kostja nägi fotodelt alles 2016.a.

juunis ei pane küll ühtegi inimest tungivalt ettevõtet omandama juba augustis 2015.a. Hageja väited

selle kohta, et kostja olevat saanud liisinguobjekti igal ajal tagastada, kui vaid oleks tahtnud, on

meelevaldsed. Hageja väited on paljasõnalised ja tõendamata. Millisel põhjusel oleks pidanud kostja

tahtma võita aega liisinguobjekti, mida ta ju ise üldse ei kasutanud, liisinguobjekti, mida kostja nägi

esimest korda fotodelt alles 2016.a, sõiduautoga, millega seotud probleeme kostja püüdis igati

lahendada; tasuta kasutada? Hageja väide, et kostja müüs ettevõtte ainult kriminaaluurimise, ei vasta

tegelikkusele. SILVERDALE TRADING OÜ seaduslik esindaja U. Õ. oli teadlik SILVERDALE

TRADING OÜ-ga seotud probleemidest. Hageja ja SILVERDALE TRADING OÜ seaduslik

esindaja U. Õ. ei teavitanud kostjat kohtumenetlusest tsiviilasjas nr 2-19-8666. Kostja sai

tagaseljaotsusest teada 2020.a aprillis, kui kostja sai kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-19-17088 koos

teiste dokumentide ja hagiga. Lubamatu on olukord, kus kostjal kui SILVERDALE TRADING OÜ

endisel juhatuse liikmel ei olnud mingit võimalust hageja nõuete osas kohtus oma seisukohti välja

öelda. SILVERDALE TRADING OÜ seaduslik esindaja ei suvatsenud kohtumenetlusele tsiviilasjas

nr 2-19-8666 isegi vastata ning kostja on seisukohal, et kui hageja soovib jätkuvalt nõudeid esitada,

siis peab see isik olema U. Õ. (tl-d 66-67).

Kohtuotsuse põhjendav osa

4. Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, mille kohaselt oli kostja ajavahemikus 03.09.2015

kuni 15.02.2019 SILVERDALE TRADING OÜ (liisinguvõtja, äriühing) juhatuse liige. Pooled ei

vaidle asjaolu üle, mistõttu ei vaja see tõendamist (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231

lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja põhjendab hagiavaldust väitega, et hageja on SILVERDALE TRADING

10 (13)

OÜ võlausaldaja ning SILVERDALE TRADING OÜ võlgneb hagejale 51 000 eurot. Kohus leiab,

et asjaolu on tõendatud Harju Maakohtu 30.08.2019 tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-8666 (tl-d

17-18 pöördel). Hageja ja SILVERDALE TRADING OÜ vahel 19.06.2014 liisingulepingu nr 6188-

14JKP, mille järgi oli liisinguesemeks Mercedes-Benz GL 63 AMG; VIN: XXXXXXXXXXXX;

ehitusaasta: 2014, sõlmimine on tõendatud lepingudokumendiga (tl-d 10-15

5. Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste

rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt.

Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja

hoolsusega. ÄS § 187 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud kahju hüvitamist

osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada osaühingu

vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel esitada üksnes

pankrotihaldur. ÄS § 2 lg 3 sätestab, et äriühingu õigusvõime tekib äriregistrisse kandmisest ja lõpeb

äriregistrist kustutamisega.

Hageja on esitanud kostja vastu alternatiivse nõude kahjuhüvitise 18 955,34 eurot SILVERDALE

TRADING OÜ kasuks väljamõistmiseks. Hageja on põhjendanud oma alternatiivset nõuet kostja

vastu väitega, et kostja on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Juhatuse liikme

hoolsuskohustuse rikkumisest tekib osaühingu ja juhatuse liikme vahel kahju hüvitamise võlasuhe,

mille järgi on juhatuse liige vastavalt ÄS § 187 lõigetele 2 ja 4 kohustatud osaühingule kahju

hüvitama. SILVERDALE TRADING OÜ on 07.02.2022 registrist kustutatud. Pooled ei vaidle

asjaolu üle, mistõttu ei vaja see tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). SILVERDALE

TRADING OÜ õigusvõime on 07.02.2022 lõppenud registrist kustutamisega.

TsMS § 423 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei

ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks

andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Hageja

eesmärk on hageja nõuete rahuldamine SILVERDALE TRADING OÜ vara arvel. Kuivõrd

SILVERDALE TRADING OÜ on registrist kustutamisega lõppenud, ei ole võimalik SILVERDALE

TRADING OÜ vara suurenemine kostjalt väljamõistetava raha arvel. Seetõttu ei ole hagejal

võimalik saavutada enda soovitud eesmärki, milleks on kostjalt SILVERDALE TRADING OÜ

kasuks väljamõistetava raha arvel enda nõuete rahuldamine. Seetõttu esineb alus hageja alternatiivse

nõude läbivaatamata jätmiseks, milles hageja taotleb kostjalt SILVERDALE TRADING OÜ kasuks

kahjuhüvitise 49 483,33 eurot väljamõistmist. Kohus jätab läbi vaatamata hagiavalduse hageja

alternatiivses nõudes mõista kostjalt SILVERDALE TRADING OÜ kasuks välja 18 955,34 eurot.

6. Hageja leiab, et tal on kostja kui SILVERDALE TRADING OÜ endise juhatuse liikme vastu

kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb õigusvastaselt kahju tekitamisest. Äriühingu juhtorganite

liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat

kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt ka nt

RKTKo 3-2-1-7-10 p 30; RKTKo 3-2-1-30-07 p 10; RKTKo 3-2-1-79-05 p 12). Sel juhul põhineb

juhtorgani liikme vastutus võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043 ja § 1045 lg 1 p-l 7. Kõne alla võib tulla

ka juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui võlausaldajatele tekitati kahju heade

kommete vastase tahtliku käitumisega (vt RKTKm 3-2-1-90-07 p 13). Kohus leiab, et eeltoodut

arvestades ei vastuta äriühingu juhatuse liige äriühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu

rikkumise eest, sh tegevuse või tegevusetuse eest lepingu täitmisel. Äriühingu juhatuse liige võib

lepingu täitmisel oma tegevuse või tegevusetusega siis, kui juhatuse liikme tegevus või tegevusetus

kujutab samal ajal ka seadusest tuleneva kohustuse, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas

ühingu võlausaldajate kaitseks, süülist rikkumist või heade kommete vastast tahtlikku käitumist.

Juhatuse liige ei vastuta võlausaldajate ees VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, kui äriühingu juhatuse liige

on soovinud soovib õigusvastase tagajärje saabumist äriühingule ja käitub tahtlikult heade kommete

vastaselt.

7. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei tagastanud liisingueset pärast liisingulepingu

ülesütlemist. Kohtu hinnangul tähendab liisingueseme tagastamine tegevust. Seega leiab hageja, et

kostja on talle tekitanud kahju tegevusetusega, st liisingueseme koheselt tagastamata jätmisega.

Asjaõigusseadusest (AÕS) § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku

aluseta tema asja valdab. AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse

11 (13)

tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Pooled ei vaidle

selle üle, et liisingueseme kuulus hagejale. Seega oli hagejal nõudeõigus temale kuuluvat liisingueset

valdava isiku vastu asja tagastamiseks hageja valdusse ning asja ebaseaduslikul valdajal kohustus

asi anda hagejale valdusse. Kohtu hinnangul on AÕS §-s 80 lõigetes 1 ja 2 sätestatud ebaseadusliku

valdaja kohustus kehtestatud asja omaniku kaitseks, mitte äriühingu võlausaldajate kaitseks. Lisaks

eeltoodule ei ole hageja tõendanud, et kostja valdas liisingueset. Liisinguese võeti ära Hispaanias

kolmanda isiku valdusest. Liisinguvõtja ja A. I. vahelisest lepingust nähtuvalt andis liisinguvõtja

liisingueseme valduse üle kolmandale isikule A. I.le. Liisinguvõtja säilitas küll asja kaudse valduse

väljanõudeõiguse näol, kuid sellist valdust ei saa lugeda äriühingu juhatuse liikme valduseks, sest

äriühingu juhatuse liikmel isiklikult väljanõudeõigus puudub. Eeltoodut arvestades ei rikkunud

kostja seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu

võlausaldajate kaitseks ega vastuta seetõttu hageja ees VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 järgi.

8. Hageja on heitnud kostjale ette heade kommete vastast käitumist, mis seisneb liisingueseme

asukoha varjamises, liisingueseme tagasisaamise muutmises liisinguandjale võimatuks. Hageja on

leidnud, et kostja kavatses jätta hageja liisinguesemest ilma ning oli teadlik liisingueseme väärtuse

langemisest aja jooksul. Kohtu hinnangul leiab hageja, et kostja soovis hagejale õigusliku tagajärjena

VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestatud kahju tekkimist: kui hageja kaotab liisingueseme tagasisaamise

võimaluse, siis on see võrdsustatav VÕS § 132 lg 1 mõistes asja kaotsimineku või hävimisega, mis

on tekitatud hageja omandi rikkumisega; kui hageja saab liisingueseme tagasi hiljem, kui ta oli

selleks õigustatud, on see võrdsustatav VÕS § 132 lg 4 ls 2 mõistes hagejale saamata jäänud

kasutuseelisena, mis on tekitatud hageja omandi rikkumisega. Eeltoodut arvestades on hageja

koormis tõendada asjaolud, millest nähtuvalt soovis kostja jätta hageja ilma liisinguesemest ning

käitus tahtlikult heade kommete vastaselt.

9. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt varjas kostja tahtlikult

liisingueseme asukohta, muutis liisingueseme tagasisaamise hagejale võimatuks, soovis jätta

liisingueseme Euroopasse. Hageja tehtud järeldused on spekulatiivsed ega põhine hageja enda

esitatud tõenditel.

Hageja esitas 13.09.2017 avalduses liisingulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks liisinguvõtjale

nõude liisinguobjekti üleandmiseks viivitamatult inkassofirmale või teatada, kus liisinguobjekt asub

(tl-d 16 pöördel, 17 – avaldus, e-kiri). Pooled ei vaidle selle üle, et liisingueset pärast lepingu

ülesütlemist viivitamatult ei tagastatud. 11.09.2018 / 18.9-6 kuriteoteatest nähtuvalt pöörduti vara

tagastamiseks e-kirja teel kostja poole 18.09.2017 ning sellele e-kirjale kostja ei vastanud.

27.09.2017 vastas kostja kordusmeilile ning teatas, et vara asub Hispaanias. Kostja lubas selle

tagastamist 2017.a septembri lõpuks. Kuriteoteate kohaselt lubas kostja vara tagastada ka

16.12.2017. 2018.a kevadel teatas kostja, et auto on Hispaanias A. I. käes, kes soovib autot välja osta

(tl-d 18-19). 25.10.2018 on kostja saatnud M. O.le, kes kuriteoteatest nähtuvalt tegeles sõiduki

tagastamisega, e-kirja, milles on teatanud kolmandate isikute soovist auto välja osta ning palunud

M. O.l nende isikutega ise kontakti võtta (tl 37 pöördel). 07.02.2019 tunnistaja ülekuulamise

protokollist kriminaalasjas nr 18230101351 nähtuvalt on kostja avaldanud, et M. O. on temalt auto

tagastamist nõudnud. Samuti nähtub kostja antud ütlustest, et kostja on andnud lubadusi auto

tagastamise aegade osas (tl-d 34 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on kuriteoteatega ja tunnistaja

ülekuulamise protokolliga tõendatud, et kostjalt nõuti liisingueseme tagastamist ning kostja andis

lubadusi liisingueseme tagastamise aegade kohta. Samuti on kuriteoteatega ja tunnistaja

ülekuulamise protokolliga tõendatud, et kostja ei varjanud liisingueseme asukohta. Kohus leiab, et

liisingueseme tagastamise aegade kohta lubaduste andmisest ei nähtu kostja eesmärk jätta liisinguese

hagejale üldse tagastamata. Sellise eesmärgi kohta tõenditest teavet ei nähtu. Kohtu hinnangul nähtub

tunnistaja ülekuulamise protokollist, et liisingueseme tagastamist takistasid kolmanda isiku nõuded

sõiduki parkimise eest, sõiduki remondivajadus ning liisingueseme Eestisse transportimise kulud,

mida kostjal ei olnud võimalik kanda (tl-d 34 pöördel-35). Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis

lükkaksid kostja poolt tunnistaja ülekuulamise protokollis avaldatu ümber. Kohus leiab, et kostja

poolt kriminaalasjas ülekuulamisel avaldatut ei lükka ümber ka liisingueseme tagastamine pärast

kriminaalmenetluse alustamist. Tagastamise fakt ei sisalda teavet selle tagastamise asjaolude kohta,

sh kelle initsiatiivil tagastamine toimus. Hageja on väitnud, et liisinguese tagastati hirmu ajendil

12 (13)

pärast seda, kui kostja suhtes algatati kriminaalasi, kuna liisingueseme tagastamine võimaldas kohe

kriminaalasja lõpetamist. 07.02.2019 tunnistaja ülekuulamise protokollist kriminaalasjas nr

18230101351 nähtub, et kostja on üle kuulatud tunnistajana, mitte kahtlustatavana (tl 31). Seega on

hageja väide kostja suhtes kriminaalasja algatamise kohta ebaõige, mistõttu tuleb hageja avaldatud

sõiduki tagastamise põhjust pidada oletuslikuks.

Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtub kostja ja A. I. omavaheline suhtlus, sealhulgas

tegevuse kooskõlastamine, kostja poolt A. I.l korralduste andmine. Asjaolu, et liisinguvõtja ja A. I.

vahelise 2014.a juunis sõlmitud lepingu alusel (tl 30) andis liisinguvõtja liisingueseme kolmanda

isiku valdusse, ei iseloomusta A. I. ja kostja omavahelist käitumist, sest kostja ei olnud 2014.a juunis

liisinguvõtja SILVERDALE TRADING OÜ juhatuse liige. Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest

nähtub kostja kasu liisingueseme mittetagastamisest pärast seda, kui A. I. oli lõpetanud sõiduki

kasutamise eest tasu maksmise. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud kostja

soovi jätta hageja ilma liisinguesemest. Samuti ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtub

kostja heade kommete vastane käitumine.

10. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et kostja on käitunud hea usu põhimõtte

vastaselt sellega, et lasi SILVERDALE TRADING OÜ ja A. I. vahelise rendilepingu järgse

rendiraha sularaha siiretega maksta endale, millest liisinguvõtjale kuuluva igakuise rendikasumi osa

jättis kostja endale, mistõttu ei suutnud SILVERDALE TRADING OÜ täita oma finantskohustusi

hageja ees pärast liisingulepingu ülesütlemist. Hageja ei ole väitnud, et SILVERDALE TRADING

OÜ ja A. I.i vahelise rendilepingu järgi oli renditasu õigustatud saama hageja. Seetõttu ei saa

renditasu kostja poolt endale jätmine kujutada hageja õiguste rikkumist, mis annaks hagejale VÕS §

1045 lg 1 p 5 järgi nõudeõiguse kostja vastu. Kui kostja SILVERDALE TRADING OÜ juhatuse

liikmena jättis endale raha, mille SILVERDALE TRADING OÜ pidi lepingu alusel saama

kasutustasuna, on kostja kuritarvitanud äriühingu juhatuse liikme ametikohustusi (TsÜS § 35 ja ÄS

§ 187 lg-d 1, 3 ja 4). Seega on kostja poolt raha endale jätmine SILVERDALE TRADING OÜ

kahjuhüvitise maksmise nõude aluseks kostja vastu ÄS § 187 lg 2 järgi. Kui kostja jätab äriühingu

juhatuse liikmena äriühingu raha endale, on kostja käitunud äriühingu suhtes tahtlikult heade

kommete vastaselt. ÄS § 187 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud kahju

hüvitamist osaühingule võib nõuda ka osaühingu võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada

osaühingu vara arvel. Osaühingu pankroti väljakuulutamise korral võib nõude osaühingu nimel

esitada üksnes pankrotihaldur. Hageja on seega esitanud kostja vastu nõude maksta hagejale välja

kahjuhüvitis, mida oleks olnud kostjalt õigustatud nõudma SILVERDALE TRADING OÜ. Seega

on hageja esitanud kostja vastu nõude, mida tal olla ei saa. Kohus on seisukohal, et juhatuse liikme

ja äriühingu sisesuhtes toimunud tahtlik heade kommete vastane käitumine ei anna äriühingu

võlausaldajale juhatuse liikme vastu VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel. Kuivõrd hagejal ei saa kostja vastu

olla nõuet hageja avaldatud asjaoludel, ei kontrolli kohus, kas hageja väited selle kohta on tõendatud,

et kostja jättis endale renditasu, mille pidi lepingu järgi saama SILVERDALE TRADING OÜ. Isegi

kui sellised asjaolud esinesid, ei anna need alust hageja nõude esitamiseks kostja vastu.

11. Kohus leidis eelnevalt, et hageja ei ole tõendanud enda kahjuhüvitise maksmise nõude

eeldusi. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kahjuhüvitise 18 955,34 eurot tasumise nõudes ja alates

01.11.2019 kahjuhüvitise 18 955,34 eurot tasumata osalt viivise määraga 0,02% päevas tasumise

nõudes.

12. Hageja on alternatiivselt taotlenud juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega tekitatud

kahju 49 483,33 eurot väljamõistmist kostjalt hageja kasuks. ÄS § 187 lg 4 võimaldab osaühingu

võlausaldajal esitada hagiavalduse kahju hüvitamise nõudes juhatuse liikme vastu üksnes osaühingu

kasuks. Hageja on seega esitanud kostja vastu nõude maksta hagejale välja kahjuhüvitis, mida oleks

olnud kostjalt õigustatud nõudma SILVERDALE TRADING OÜ. Seega on hageja esitanud kostja

vastu nõude, mida tal olla ei saa. Kuivõrd hagejal ei saa kostja vastu olla nõuet hageja avaldatud

asjaoludel, jätab kohus hagiavalduse alternatiivses 49 483,33 euro tasumise nõudes rahuldamata.

13. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS

§ 238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.

14. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui

13 (13)

menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Kohus jättis

hagiavalduse hageja primaarses nõudes rahuldamata ning alternatiivsetes nõuetes läbi vaatamata.

Hagiavalduse läbi vaatamata jätmise põhjuseks ei olnud nõude rahuldamine kostja poolt. Kohus jätab

seetõttu menetluskulud hageja kanda.

15. Kostja ei ole esitanud kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja. Toimikust

ei nähtu, millises ajalises mahus ning millise tasumääraga on lepinguline esindaja kostjale õigusabi

andnud. Toimikust ei nähtu kostjale kohtukulude tekkimist. Seetõttu jätab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks määramata ning menetluskulud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata.

16. TsMS § 150 lg 1 p 3 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui avaldus jäetakse läbi

vaatamata, välja arvatud juhul, kui hagi jäetakse läbi vaatamata seetõttu, et hageja võtab hagi tagasi,

kumbki pool või hageja ei ilmu kohtuistungile, hageja ei täida kohtu nõuet leida endale tõlk või eesti

keelt oskav esindaja või hageja ei anna kohtu määratud tähtaja jooksul tagatist kostja eeldatavate

menetluskulude katteks.

Hageja primaarse nõude hagihind oli 20 339,08 eurot, millelt hagi esitamise ajal kuulus tasumisele

riigilõiv 900 eurot. Hageja alternatiivse nõude järgi esitatud hagiavalduse hind oli 49 483,33 eurot,

millelt hagi esitamise ajal kuulus tasumisele riigilõiv 1000 eurot. Kohus jättis hagiavalduse

alternatiivses nõudes läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus TsMS § 150 lg 1 p 3

järgi tagasi saada riigilõiv 100 eurot. Kohus rahuldab hageja taotluse ning tagastab riigilõivu 100

eurot hageja osundatud pangakontole.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik