2-21-14242/12 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

20. jaanuar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-14242

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport hagi X vastu

töösuhtes tekitatud kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 9. detsembri 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Aktsiaselts Tallinna Linnatransport,

lepinguline esindaja Marge Juur

Kostja (vastustaja): X

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumine

RESOLUTSIOON

1. Keelduda menetlusse võtmast Aktsiaseltsi Tallinna Linnatransport 9. jaanuari 2023

apellatsioonkaebust Harju Maakohtu 9. detsembri 2022 otsuse peale.

2. Tagastada kaebus koos lisadega apellandile käesoleva määruse jõustumisel.

3. Apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud jätta hageja kanda, välja arvatud

kaebuselt tasutud riigilõiv, mille ta võib paluda tagastada.

4. Jätta apellatsioonkaebusega seonduvad menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Määruskaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Tallinna Linnatransport (hageja, tööandja) esitas 10. mail 2021 Töövaidlus-

komisjonile (TVK) avalduse X (kostja, töötaja) vastu töösuhtes tekitatud kahju 1846 eurot

2 (7)

nõudes. TVK rahuldas 11. augusti 2021 otsusega avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt välja

600 eurot.

2. Hageja ei nõustunud TVK otsusega ja palus Harju Maakohtule 10. septembril 2021 esitatud

hagis välja mõista kostjalt täiendavalt 1246 eurot ja jätta menetluskulud kostja kanda.

2.1. Kostja töötab hageja juures alates 7. novembrist 2018 töölepingu alusel bussijuhina.

Garaaži territooriumil toimus 8. veebruaril 2021 liiklusõnnetus. Kostja juhitud lõõtsbuss sõitis

otsa hageja teisele bussile. Bussil oli automaatne kaitseblokeering puhuks, kui lõõtsa keeratakse

lubatust rohkem viltu või ebaloomulikku asendisse. Kostja sõitis või tagurdas lubatust valesse

asendisse, mistõttu käivitus vigastuse vältimiseks ja turvalisuse tagamiseks nimetatud

automaatne blokeering. Tehnilise rikkega tegemist ei olnud. Ilmastikuolud ei saanud õnnetust

tekitada. Õnnetuse tulemusena sai kahjustada kostja juhitud bussi parempoolne küljeklaas ja

bussi külg.

2.2. Hageja lasi bussi remontida ja kandis kulu 2637,62 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja

palus kostjal kahju hüvitada ja viimane oli valmis maksma 600 eurot. Hageja ei nõustunud

kostja pakkumisega ja leidis, et õiglane oleks, kui kostja hüvitaks 70% remondikuludest ehk

1846 eurot. Kuna TVK rahuldas hageja nõude osaliselt, palus hageja välja mõista kostjalt

täiendavalt 1246 eurot (= 1846– 600).

2.3. Bussil puudus vabatahtlik kindlustusleping (kaskokindlustus), aga see ei anna alust

vähendada kostjalt nõutavat hüvitist. Kaskokindlustuse olemasolul oleks tööandja omavastutus

vahemikus 600 – 3000 eurot. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimine oleks hageja jaoks

majanduslikult ebaotstarbekas, sest umbes 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks

lisakulu 250 000 – 600 000 eurot.

2.4. Nõutav hüvitis ei ole ülemäära suur. Kostja keskmine igakuine töötasu on 1455,09 eurot.

Hageja on valmis töötaja soovi korral võimaldama tasumist osamaksetena. Seega on kostja

võimeline hüvitist maksma. Hüvitise määramisel tuleks arvestada, et kostja on kogenud

bussijuht. Lisaks on kostja varem pannud toime kaks liiklusõnnetust, kuid tööandja ei ole

nõudnud temalt viidatud õnnetuste tõttu kantud kulude hüvitamist.

3. Kostja vaidles hagile vastu, aga TVK otsust ei vaidlustanud.

3.1. Õnnetus toimus, kui kostja asus bussiga tagurdama, aga pidur blokeerus. Blokeeringust

vabanemiseks sõitis kostja edasi, kuid blokeeringust täielikult vabaneda ei õnnestunud. Ta

tagurdas uuesti, misjärel kiilus tagasild kinni ja libises lumel vastu teist bussi. Pole tuvastatud,

et kostja põhjustas bussi tagasilla kinnikiilumise. Samuti puuduvad tõendid, et bussi tehnilist

seisukorda oleks kontrollitud, mistõttu ei saa välistada, et blokeeringu tekkimine ja tagasilla

kinnikiilumine võis olla tingitud tehnilisest rikkest. Tõendamata on hageja väide, et kostja on

rikkumises süüdi. Isegi kui kostja on rikkumises süüdi, võis ta olla hooletu.

3.2. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, et kostja ei ole kogenud bussijuht. Lisaks

vähendatakse hüvitist tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel

tekkinud kahju võrra. Tüüpiline kahju tekkimise risk tööandja tegevuse puhul on suurema ohu

allika valdamisest tulenev vastutus, mida saab vähendada kaskokindlustusega. Hageja ei ole

suurema ohu allika valdamisest tulenevat vastutust kindlustanud. Vabatahtliku kindlustus-

lepingu sõlmimise väidetav majanduslik ebaotstarbekus ei õigusta sama riski jätmist kostja

kanda. Isegi juhul, kui kostja põhjustanuks hagejale kahju, oleks see kaskokindlustuse

olemasolu korral piirdunud omavastutusega 600 eurot. Viidatud summat saaks pidada hageja

kahjuks.

3 (7)

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 9. detsembri 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda. Kostjal kulude puudumise tõttu jäid need rahaliselt kindlaks määramata.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

kostja asus alates 2015. aasta oktoobrist hageja juurde tööle bussijuhina ja alates

2019. aastast sõidab ta lõõtsbussiga;

-

8. veebruaril 2021

toimus

liiklusõnnetus,

kus

kostja

juhitud

buss

riivas

manööverdamisel teist bussi, mistõttu purunes kostja juhitud bussi parempoolne

küljeklaas ja bussikere sai kriimustusi;

-

hageja kandis bussi remondikulud 2637,62 eurot (ilma käibemaksuta summa).

4.2. Maakohus kohaldas töölepingu seaduse (TLS) § 72, mis sätestab, et kui töötaja on

rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses (VÕS)

ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja

hoolsuse määra hindamisel lähtutakse TLS §-s 16 sätestatust. Üldjuhul peavad tööandja kahju

hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (Riigikohtu

15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 126 14, p 14; 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-56-17, p 25):

-

töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);

-

tööandjale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 115 lg 1, § 127 lg 1, § 128);

-

töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust

tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‑s 16 sätestatut (TLS

§ 72, VÕS § 104 lg 2; vt ka Riigikohtu 25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

151-15, p 13);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4; vt ka Riigikohtu

25. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p 15).

4.3. Maakohus tuvastas kostja seletuse põhjal, et kostja rikkus töölepingust tulenevat

kohustust täita oma kohustusi tööandja suhtes lojaalselt (TLS § 15 lg 1). Lojaalsuskohustus

tähendab mh, et töötaja peab heaperemehelikult hoidma tööandja vara ja tegema kõik endast

sõltuva, et vältida vara kahjustamist. Lisaks rikkus kostja bussijuhi ametijuhendi p 3.5, mis näeb

ette, et bussijuht peab oskama kasutada ohutuid ja efektiivseid bussi juhtimisvõtteid erinevates

ilmastiku- ja liiklusoludes. Kui töötaja ülesanne on bussi juhtimine, peab ta järgima

tööülesandeid täites mh ka liiklusseaduses (LS) sätestatud nõudeid. Sama kohustus lasus kostjal

ka ametijuhendi p-de 3.1 ja 3.2 alusel. Kostja rikkus LS § 14 lg 2, mis kohustab järgima

liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse

sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

4.4. Kostja rikkumise tõttu tekkis hagejale kahju. Liiklusõnnetuse teatise ja piltidega on

tõendatud, et kostja juhitud bussi parempoolne küljeklaas purunes ja bussikerele tekkisid

kriimud. OÜ Keil M.A. arve tõendab, et õnnetuse tõttu tekkinud kahjustuste parandamine läks

hagejale maksma 2637,62 eurot. Kostja kohustuste rikkumise tõttu on hagejale tekkinud otsene

varaline kahju (VÕS § 115 lg 1, § 128 lg-d 1–3).

4.5. Kostja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi hooletusest VÕS § 104 lg 3 tähenduses,

st jättes järgimata käibes vajaliku hoole. Maakohtu põhjendused olid järgmised.

4 (7)

4.5.1. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kui TVK tuvastas, et kostja oli raskelt hooletu ja

kostja ei ole TVK otsust vaidlustanud, siis on kostjale siduv TVK järeldus süü vormi kohta ja

kostja ei saa tema süü astet kohtumenetluses vaidlustada. TVK seisukoht kostja süü kohta on

õiguslik hinnang, mis kujunes faktiliste asjaolude pinnalt. Kostjale on siduv TVK otsuse

resolutsioon, kuid talle ei ole siduvad otsuses esitatud õiguslikud hinnangud. Kostjal on õigus

vaidlustada TVK hinnangut süü vormi kohta kohtumenetluses. Kostja vaidlustaski kohtus

hageja väidet, et ta rikkus töölepingut raske hooletuse tõttu. Kohus saab hinnata kostja süü

vormi, arvestades muu hulgas kohtumenetluses kogutud tõendeid.

4.5.2. Kostja süü hindamisel tuleb arvestada TLS §-s 16 sätestatut. TLS § 16 lg 1 järgi peab

töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas

pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Teine lõige sätestab, et töölepingu

täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu

rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga

seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks,

samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi.

4.5.3. Kostja on töötanud bussijuhina kokku seitse aastat ja teda saab pidada kutseliseks

bussijuhiks. Kutselise bussijuhi hoolsusstandard on tavapärasest kõrgem. Temalt saab oodata

TLS §-s 16 sätestatust kõrgendatud hoolsust. Samas tuleb süü vormi tuvastamisel arvestada

õnnetusjuhtumi asjaolusid. Kostja selgitustest nähtub, et töövahetust alustades oli bussiga

parkimiskohalt tagurdamine möödapääsmatu. Õnnetuse toimumise ajal oli parkimisplats libe ja

kaetud lumega. Bussil olid suverehvid, kuigi üldjuhul peavad sõidukid talvel kasutama

talverehve. Kostja stažeerimisel ei õpetatud talle bussiga tagurdamist, kuigi tööandjalt võiks

oodata lõõtsbussi juhtimise võtete, sh tagurdamise, juhile õpetamist. Lõõtsbussiga töötamise

ajal on kostja tagurdanud paarkümmend korda. Bussi tagumise osa murdumine toimus kohe

esimesel tagurdamisel põhjusel, et tee oli libe. Samuti libises bussi keskosa (lõõtsakoht) vastu

teist bussi siis, kui kostja üritas teist korda tagurdades parkimiskohalt välja sõita, jälgides samal

ajal, et bussi tagumine osa/lõõtsasüsteem uuesti blokeeringu peale ei läheks. Vahemaa kostja

juhitud bussi ja kõrvalasunud bussi vahel oli kõigest pool meetrit. Lõõtsasüsteemi blokeeringust

vabanemiseks kasutas kostja tavapärast võtet. Õnnetusjuhtumi puhul on tegemist liikluses

tavaliselt realiseeruva riskiga. Kostja juhitud bussi ei suudetud sirgeks teha ka siis, kui saabus

liiklusinspektor. Üritati veel taganeda ja ette sõita, kuid vaatamata sellele buss ikka lohises teise

bussi vastu. Kohale kutsutud tehniline abi lahendas olukorra selliselt, et puksiirauto lohistas

bussi eemale ratta külge seotud trossi abil.

4.5.4. Kostja tunnistas oma süüd osaliselt. Ta nõustus, et tagurdas liiga kiiresti: Aeglasemalt

tagurdades oleks ta märganud, et bussi lõõtsaosa hakkas liikuma teise bussi poole. Kostja

avaldus ei muuda süüvormi hooletusest raskemaks. Lõõtsbussiga ei ole võimalik tagurdada

ülemäära kiiresti. Kostja küll ei selgitanud, mis kiirusega ta tagurdas, kuid arvestades asjaolusid

on usutav, et õnnetusjuhtumit ei põhjustanud ainuüksi kostja valesti valitud kiirus. Tagurdamise

kiirusel ei olnud teistest faktoritest oluliselt suuremat mõju avarii tekkimisel. Kohtule esitatud

asjaoludest nähtuvalt põhjustas avarii asjaolude kogum: ebasobivad ilmaolud (libe ja lumega

kaetud parkimisplats), parkimisplatsi reljeef, suverehvid bussil, väike vahemaa kostja bussi ja

teise bussi vahel, lõõtsbussiga tagurdamise võtete kostjale õpetamata jätmine ning kostja

valitud sõidukiirus. Seejuures kasutas kostja lõõtsasüsteemi blokeeringust lahti saamiseks

tavapärast võtet. Väheoluline ei ole ka see, et avarii puhul on tegemist liikluse jaoks tavapärase

riskiga, mis realiseerus loetletud asjaolude kogumi tõttu.

4.6. Tuvastatud asjaoludel saab järeldada, et kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel

on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kahju tekkimine oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

Kostja rikutud kohustuste eesmärk oli kaitsta hagejat tekkinud kahju eest (VÕS § 127 lg 2).

Seega on kahju hüvitamise üldised eeldused täidetud.

5 (7)

4.7. Kuna kostja rikkus töölepingut hooletusest, tuleb temalt nõutava kahjuhüvitise suuruse

määramisel juhinduda TLS § 72 lg-st 2. Viidatud säte näeb ette, et kui töötaja on töölepingut

rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel

arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö

iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu,

samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.

Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel

tekkinud kahju võrra. Kohtupraktika järgi on hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi kohtu

diskretsiooniotsus (Riigikohtu 21. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30).

4.8. Hüvitise suuruse määramisel arvestas maakohus järgmiseid asjaolusid:

-

avarii toimumise ajaks oli kostja töötanud hageja juures bussijuhina kokku seitse aastat

ja enne avariid on kostja sõitnud lõõtsaga bussiga peaaegu kaks aastat. Kostja on

kutseline bussijuht, mis eeldab kõikide vajalike ametioskuste valdamist;

-

lisaks käsitlevale liiklusõnnetusele on kostja varem sooritanud tööülesannete täitmisel

veel kaks avariid järgmiselt: 12. veebruaril 2020 riivas kostja bussi tagumise parema

osaga teepiiret ja 3. veebruaril 2021 riivas kostja bussiga sõiduauto peeglit;

-

kostja rikkus töölepingut hooletuse tõttu;

-

liiklusõnnetuse põhjustasid järgmised asjaolud: kostja oli sunnitud tagurdama, tal

puudus võimalus sõita bussiga ettepoole; parkimisplats oli libe ja kaetud lumega; bussi

tagumine osa murdus sellepärast, et plats oli libe; kostja valis tagurdamisel tema

hinnangul ebasobiva sõidukiiruse; kostja bussi keskosa libises vastu teist bussi ehk

peale kostja tegevuse aitasid teeolud busside kokkupõrkele kaasa; bussil olid

suverehvid, kuigi tööandjalt võiks oodata busside varustamist rehvidega, mis vastavad

aasta hooajale;

-

hageja ei õpetanud stažeerimisel kostjale lõõtsbussiga tagurdamist. Kostja on küll

tagurdanud lõõtsbussiga 20 korda, kuid arvestades avarii tekkimisele kaasaidanud

asjaolusid (keerulised teeolud, väike vahemaa hageja bussi ja kõrvalasunud bussi vahel,

bussil olid suverehvid) ei ole kohtu hinnangul 20 tagurdamise manöövri sooritamine

piisav selleks, et tagurdada lõõtsbussiga ohutult õnnetuse ajal olnud rasketes oludes;

-

kostja töötamise ajal ei ole hageja korraldanud bussijuhtide koolitusi;

-

kostja keskmine töötasu on 1455,09 eurot;

-

hagejale tekkinud kahju on 2637,62 eurot;

-

avarii puhul on tegemist tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega, sest

taolised liiklusõnnetused juhtuvad tavapäraselt hageja tegevusalal;

-

hagejal oli võimalik sõlmida kaskokindlustusleping, mis piiraks vastutust liiklus-

õnnetuse korral 600–3000 euroga. Hageja väitel tähendaks kaskolepingute sõlmimine

lisakulu 250 000 – 600 000 eurot, aga ta ei tõendanud, et sellise kulu kandmine

põhjustaks suutmatuse jätkata majandustegevust. TVK istungil hageja avaldas, et

osadele bussidele on sõlmitud kaskolepingud krediidiasutuse nõudel. Maakohus ei

pidanud õigeks, et hageja majandustegevusele omase riski realiseerumisel tekkinud

kulud jäävad ebamõistlikus ulatuses töötaja kanda. Samas nõustus kohus hagejaga, et

vabatahtliku kindlustuslepingu puudumine ei ole asjaolu, mis vähendab või piirab

töötaja vastutust. Kaskokindlustuse puudumine ei anna alust vähendada automaatselt

töötajalt töölepingu rikkumise tõttu nõutava kahjuhüvitist alla tööandja väikseima

põhiomavastutuse määra. Vabatahtliku kindlustuslepingu mittesõlmimine on üks

asjaolu, mida saab hüvitise määramisel kogumis teiste asjaoludega arvestada.

4.9. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates leidis asus maakohus, et hagejal on õigus nõuda

kostjalt hüvitist 400 eurot. TVK mõistis kostjalt välja 600 eurot ja TVK otsus on kostja suhtes

jõustunud. Neil kaalutustel jäi rahuldamata hagi välja mõista täiendav hüvitis 1246 eurot.

6 (7)

HAGEJA APELLATSIOONKAEBUS

5. Hageja esitas 23. jaanuaril 2023 apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse

tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja ei nõustu

maakohtu järeldusega, et põhjendatud ja kohane kahjuhüvitis on 400 eurot – see summa

moodustab kogukahjust ainult 15%. Osaliselt vaidlustab hageja maakohtu tuvastatud asjaolud

seoses parkla libeduse ja talverehvide kasutamise kohustusega – parkla ei olnud ebatavaliselt

libe ja bussi rehvid olid nõuetekohased. Hagejal ei olnud kohustust kostjat täiendavalt

koolitada. Kaskokindlustuse puudumine ei piira töötaja vastustust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus keeldub kaebuse menetlusse võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel. Hageja

kannab kaebusega seonduvad menetluskulud, aga võib paluda tagastada riigilõivu.

7. TsMS § 405 lg 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise

kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetlus-

põhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja põhinõue ei ületa 3500 eurot. Kuna

hageja nõue ei ületa seda summat, siis vastab tsiviilasi TsMS § 405 lg 1 tingimustele ja

maakohus võis seda menetleda lihtsustatud korras. Muu hulgas TsMS § 442 lg 10 näeb sellises

menetluses ette maakohtule otsustuspädevuse, kas anda luba otsuse peale apellatsioonkaebuse

esitamiseks.

8. Maakohus ei andud luba otsuse edasikaebamiseks. Otsuses kaebekorra märkimine pole

edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, vaid seadusest tuleneva nõude

täitmine. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, mille puhul

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637

lg-s 2¹ sätestatud alustel (Riigikohtu 8. mai 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-17, p 11 koos

selles viidatud varasema praktikaga).

9. Ringkonnakohus ei pea TsMS § 637 lg 2¹ järgi lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioon-

kaebust menetlema, v.a juhul, kui menetlusse võtmise otsustamisel on ringkonnakohtule ilmne,

et maakohus on selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse

normi või ebaõigelt hinnanud tõendeid ning mõni eelnenud põhjus võis kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi. Neid aluseid käesolevas asjas ei esine. Vaidlustatud otsus ei ole maakohtu poolt

selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei rikkunud maakohus

menetlusõigust ega hinnanud selgelt ebaõigelt tõendeid.

10. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja kaebuse väited ei annaks alust

maakohtu otsust muuta. Kaebus on seega ilmselgelt põhjendamatu. Maakohus võis lihtsustatud

korras lahendatavas asjas tuvastada parkla libeduse kostja seletuse põhjal (TsMS § 405 lg 1

p 5). Isegi kui maakohus eksis suve- ja talverehvide osas, siis ei toonud see kaasa ebaõiget

lahendit, sest kõnealune asjaolu oli vaid üks paljudest, millega kohus arvestas süü vormi ja

hüvitise suuruse määramisel. Maakohus järgis asjakohaselt senist kohtupraktikat ka seoses

kaskokindlustusega – seegi on üks paljudest asjaoludest, millega hüvitise määramisel arvestada.

Kokkuvõttes tegi maakohus piisavalt põhjendatud ning esile toodud asjaolude ja esitatud

tõenditega kooskõlas oleva kaalutlusotsuse. Kuivõrd maakohus ei eksinud diskretsiooni

teostamisel oluliselt, siis ei saa kõrgema astme kohus hüvitise suuruse määramise otsustusse

sisuliselt sekkuda (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-2497, p 26

teine lõik). Ringkonnakohus ei pea oma määrust pikemalt põhjendama, sest vastav kohustus

poleks kooskõlas menetlusökonoomiaga (Riigikohtu 10. aprilli 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-

17-13363, p 15 teine lõik).

11. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Maakohus

on õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel jaotanud menetluskulud vastavalt kohtuasja lahendusele.

Hageja kaebus ei sisalda eraldi väiteid kulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise kohta.

7 (7)

12. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

(v.a riigilõiv, vt järgmine p 13) jätta hageja kanda. Ringkonnakohus keeldub kaebust

menetlusse võtmast ega edasta seda kostjale vastamiseks. Nii ei teki kostjal apellatsiooni-

menetluses kulusid, mida tuleks hüvitada. Neil kaalutlustel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

rahaliselt kindlaks määramata.

13. Hageja on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu TsMS § 150 lg 1 p 2 alusel

tagastamiseks pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele

pangakontole lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe

aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist.

14. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse

peale saab kaevata TsMS § 638 lg 9 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)