2-21-11336/39 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 17. jaanuar 2023

Tsiviilasja number

2-21-11336

Tsiviilasi

Eerik Kõutsi hagi Margaux OÜ vastu hüvitise,

töötasu ja puhkusehüvitise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7375 eurot 28 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margaux OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Margaux OÜ (registrikood

12606481), lepinguline esindaja vandeadvokaat Teele

Viilup

Vastustaja (hageja): Eerik Kõuts (isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaadi abi Ave-Ly Kõuts

RESOLUTSIOON

1. Jätta

Margaux

OÜ

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 12. mai 2022. a otsus

muutmata.

3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Margaux

OÜ kanda.

Määrata Eerik Kõutsi menetluskulude suuruseks

ringkonnakohtus 768 eurot (koos käibemasuga).

Mõista Margaux OÜ-lt Eerik Kõutsi kasuks välja

menetluskulud ringkonnakohtus 768 eurot (koos

käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Margaux OÜ (kostja/tööandja) esitas 1. aprillil 2021 töövaidluskomisjonile avalduse Eerik

Kõutsi (hageja/töötaja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ning hageja esitas

26. aprillil 2021 töövaidluskomisjonile avalduse kostja vastu töölepingu lõppemise

tuvastamiseks, töötasu, puhkusehüvitise ja hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 alusel

või alternatiivselt hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel ning viivise väljamõistmiseks.

Töövaidluskomisjon jättis 17. juuni 2021. a otsusega kostja avalduse rahuldamata ning

rahuldas hageja avalduse osaliselt.

Töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et poolte vahel 21. mail 2020 sõlmitud tööleping lõppes

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 2. märtsist 2021, mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

TLS § 100 lg 4 alusel 3000 eurot (bruto), töötasu 3274 eurot 94 senti (bruto), puhkusehüvitise

457 eurot 17 senti (bruto) ning väljamõistetud summadelt viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 10. märtsist 2021 kuni kohustuste

kohase täitmiseni. Töövaidluskomisjon jättis hageja nõude TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 2835

eurot (bruto) saamiseks ja alternatiivse nõude TLS § 109 lg 1 alusel hüvitise 5835 eurot (bruto)

saamiseks rahuldamata.

Kostja esitas kohtule taotluse hageja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avalduse rahuldatud

osas läbivaatamiseks hagimenetluse korras ning töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks. Tartu Maakohus jättis 10. jaanuari 2022. a määrusega kostja hagi töölepingu

erakorraliseks ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata.

2. Hageja palus kohtule 29. septembril 2021 esitatud hagiavalduses tuvastada, et poolte vahel

21. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud hageja erakorralise ülesütlemisavaldusega

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 2. märtsist 2021 ning teha vastav kanne töötamise registris,

mõista kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu 3100 eurot 31 senti perioodi

1. jaanuarist 2021 – 2. märtsini 2021 eest, kasutamata puhkuse hüvitise 457 eurot 17 senti,

hüvitise 3000 eurot TLS § 100 lg 4 alusel, sissenõutavaks muutunud viivise 293 eurot 20 senti

ning viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt

6557 eurolt 48 sendilt alates 30. septembrist 2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 21. mail 2020 tähtajatu töölepingu, mille alusel asus

hageja kostja juurde tööle peakoka ametikohale alates 1. juunist 2020. Töötaja töökohaks oli X

asuv restoran XXXXXX. Töötaja asus tööle täistööajaga ning tööandja kohustus tasuma

töötajale töötasu 1945 eurot (bruto) kuus. Vastavalt Vabariigi Valitsuse korraldusele võisid

Harjumaa toitlusettevõtjad 28. detsembrist 2020 – 17. jaanuarini 2021 olla avatud vaid toidu

kaasamüügiks, kohapeal einestamine oli keelatud. Kostja otsustas restorani ajutiselt sulgeda

ning pidi selle taasavama 18. jaanuaril 2021. Kuna hageja haigestus 14. detsembril 2020

koroonaviirusesse ning viibis alates 14. detsembrist 2020 haiguslehel, suhtlesid pooled

restorani avamise ja töökohaga seotud teemadel alates 2021. aasta jaanuarist telefonitsi.

Kostja kinnitas 5. jaanuari 2021. a telefonikõnes, et pole kindel, kas restoran jätkab tegevust.

Hageja nägi 6. jaanuaril 2021 portaalis Facebook kuulutust, et restorani otsitakse uusi kokkasid.

Hageja palus kostjalt 7. jaanuaril 2021 selgitusi. Kostja ütles, et hageja koondamine on liiga

kallis ning lubas esitada pankrotiavalduse. Kostja palus hagejal oodata, kuni pankrotiavaldus

on esitatud. 15. jaanuaril 2021 nägi hageja Facebookist, et kostja on leidnud restorani uue koka

ning helistas 19. jaanuaril 2021 kostjale. Kostja lubas, et teeb nädala või kahe jooksul

dokumendid korda. Hageja helistas kostjale uuesti 3. veebruaril 2021, 10. veebruaril 2021 ja

22. veebruaril 2021. Viimases kõnes pakkus kostja töölepingu lõpetamist kokkuleppel. Pooled

pidid kohtuma 1. märtsil 2021, kuid kostja jättis kohtumisele tulemata.

Hageja ütles töölepingu erakorraliselt alates 2. märtsist 2021 üles. Kostja sai

ülesütlemisavalduse samal päeval kätte. Kostja rikkus töölepingut, kuna ei maksnud hagejale

jaanuari 2021. aasta eest töötasu ja esitas kogu töösuhte vältel ebaõigeid maksudeklaratsioone.

Kostja käitumisest tulenevalt oli hageja töölepingu ülesütlemisavalduse esitamisel kindel, et

kostja ei tasu hagejale ka veebruari ega järgnevate kuude töötasusid. Kostja ei ole teinud

hagejale töösuhte ajal etteheiteid ega pakkunud teist tööd.

Hageja palub mõista kostjalt välja töötasu perioodi 1. jaanuarist 2021 – 2. märtsini 2021 eest.

Jaanuari töötasu arvestamisel võetakse arvesse juuli – detsember 2020. a ning hageja teenis

sellel ajal kokku 7975 eurot 61 senti. Veebruari töötasu arvestamise aluseks on august 2020. a

– jaanuar 2021. a, mil hageja teenis kokku 8054 eurot 48 senti. Märtsi töötasu arvestamisel ei

olnud veebruarikuu töötasu sissenõutavaks muutunud, aluseks tuleb võtta periood august

2020. a – 2021. a jaanuar. Kokku on hageja töötasu nõue 3100 eurot 31 senti

(1178,22+1739,03+183,06).

Töötaja asus tööandja juures tööle alates 1. juunist 2020 ning puhkas 14 kalendripäeva. Hagejal

on saamata põhipuhkus 7,1 kalendripäeva eest ja kasutamata puhkuse hüvitis 457 eurot 17 senti.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 3000 eurot TLS § 100 lg 4

alusel. Hüvitis vastab 1,5 kuu hageja keskmisele töötasule ning on töölepingu ülesütlemise

asjaolusid, tööandja käitumist ja mõlema poole huvisid arvestades mõistlik. Puuduvad alused

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise täiendavaks vähendamiseks.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja teadis juba 2020. aasta lõpus, et restoran peab senises

asukohas tegevuse lõpetama. Hageja teadis, et konfliktid üürileandjaga olid tingitud üürileandja

ja üürileandja klientide rahuolematusest hageja kui koka teenustega ning see viis üürisuhte

lõppemiseni. Poolte vahel oli korduvalt probleemiks, et hageja eiras töölepingu lisaks olevat

ametijuhendit. Hagejale ei ole lepingu rikkumise eest kirjalikku hoiatust tehtud. Hageja

kohustuste eiramine põhjustas kostja kollektiivis tõsiseid pingeid. Kostja soovis erakorraliselt

lõpetada töölepingu juba alates 2021. a jaanuarist töötajapoolse töölepingu oluliste ja korduvate

rikkumiste tõttu, kuid hageja seda ei tahtnud. Tööleping kehtis formaalselt edasi. Poolte vahel

oli suusõnaline kokkulepe, et tööleping lõpetatakse poolte kokkuleppel ja kostja üritab leida

hagejale tööd restoranis XXXXXXXX, kokkulepped jäid kirjalikult vormistamata. Hageja

ülesütlemisavaldus on esitatud ilma seadusliku aluseta ja on vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja on ebaõigesti arvestanud TLS § 35 alusel tasumisele kuuluvat keskmist töötasu, milleks

tuleb lugeda 1178 eurot 22 senti. Ebaõige on ka hageja saamata jäänud puhkusetasu arvestus,

maksimaalne teoreetiline nõue saamata jäänud puhkuse hüvitisena oleks 343 eurot 4 senti.

Tööandja palus jätta hageja hüvitise nõude TLS § 100 lg 4 alusel rahuldamata. TLS § 100 lg 4

alusel nõude esitamise aluseks on keskmine töötasu, mitte töölepingus sätestatud töötasu.

Töötaja kuritarvitas poolte tegelikke kokkuleppeid ega määranud kostjale täiendavat tähtaega

töötasu maksmiseks. Arvestada tuleb, et töösuhe kestis vaevu 6 kuud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus tuvastas 12. mai 2022. a otsusega, et poolte vahel 21. mail 2020 sõlmitud

tööleping lõppes TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 2. märtsist 2021, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

saamata jäänud töötasu 3100 eurot 31 senti, kasutamata puhkuse hüvitise 457 eurot 17 senti ja

TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 3000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 616 eurot 58 senti

ning viivise põhivõlgnevuselt (6557 eurot 48 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 13. maist 2022 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 800 eurot ning sellelt viivise

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et pooled sõlmisid 21. mail 2020 töölepingu, mille kohaselt asus

hageja alates 1. juunist 2020 tööle peakoka ametikohale restoranis XXXXXX. Hageja ütles

poolte vahel sõlmitud töölepingu 2. märtsil 2021 erakorraliselt üles TLS § 91 lg 2 p 2 alusel.

Kui kostja leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, oleks ta pidanud TLS § 105 lg 1 järgi

esitama kohtule hagi või töövaidluskomisjonile avalduse ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

hiljemalt 3. aprillil 2021. Kostja esitas töövaidluskomisjonile avalduse, komisjon jättis kostja

avalduse rahuldamata. Kostja esitas kohtule avalduse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

läbi vaatamiseks hagimenetluses. Kostja palus tuvastada hageja poolt 2. märtsil 2021 esitatud

töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse ning lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel alates

2. märtsist 2021. Kohus jättis 10. jaanuari 2022 määrusega kostja hagi töölepingu erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata. Seega on kostja nõude osas kohtus

menetlus lõppenud. Jõustunud on töövaidluskomisjoni 17. juuni 2021 otsus, millega

töövaidluskomisjon luges tuvastatuks, et hageja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine

TLS § 91 lg 2 p 2 alusel 2. märtsist 2021 ei ole tühine (ülesütlemine on kehtiv) ning jättis kostja

taotluse lugeda tööleping lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel rahuldamata.

Töötaja poolne töölepingu ülesütlemine on kehtiv. Kostja väide, et hageja oleks pidanud enne

töölepingu lõpetamist andma kostjale täiendava tähtaja töötasu maksmiseks, ei ole seadusega

kooskõlas ega asjakohane. Eriregulatsioonina VÕS § 196 lg-st 2 ei näe TLS ette töötaja

kohustust anda enne töölepingu erakorralist ülesütlemist tööandjale töölepingu nõuetekohaseks

täitmiseks täiendavat tähtaega.

Kuivõrd seadusest ei tulene kohtule võimalust teha kannet töötamise registrisse, tuvastab kohus,

et poolte vahel 21. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates

2. märtsist 2021. Hagejal on sel juhul võimalik lasta teha kanne kohtuotsuse alusel.

Hageja palus mõista kostjalt välja saamata jäänud töötasu perioodi 1. jaanuar 2021 – 2. märts

2021 eest kokku 3100 eurot 31 senti (dtl 56–58). Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et

14. detsembrist 2020 kuni 12. jaanuarini 2021 oli hageja haiguslehel. Vaidlust ei ole ka selle

üle, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga alates 13. jaanuarist 2021 ning ei ole tasunud ka

töötasu. Kostja ei ole viidanud sellele, et töö andmata jätmine oleks olnud hageja süü.

Tulenevalt TLS § 35 oleks kostja pidanud hagejale maksma keskmist töötasu, mida arvutatakse

Vabariigi Valitsuse määruses kehtestatud korras (TLS § 29 lg 8). Vabariigi Valitsuse 11. juuni

2009 määruse nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ § 2 lg 2 kohaselt

arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu

jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise

vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Järelikult

arvutatakse keskmine töötasu TLS § 35 alusel tasu maksmiseks töö mitteandmisele eelneva

kuue kuu jooksul teenitud töötasu alusel. Määrus ei täpsusta, kas keskmine töötasu tuleks

arvutada igal järgmisel kuul ümber või võib lähtuda üks kord välja arvutatud summast.

Maakohus leidis, et määruse mõtte kohaselt tuleb keskmine töötasu igal kuul ümber arvutada.

TLS § 35 puhul tuleb iga kuu kohta eraldi hinnata, kas tööandja on andnud töötajale tööd ning

kas töö andmata jätmine on toimunud hageja süül. Igal kuul tekib tööandjal kohustus anda

töötajale tööd ning töötajal õigus nõuda selle eest töötasu. Seega tuleb ka TLS § 35 alusel

töötasu maksmiseks keskmine töötasu igal kuul ümber arvutada. Selline tõlgendus ei ole

tööandja huvidega vastuolus, kuna keskmine töötasu ei saa ületada seda tasu, mida töötaja saaks

tööd tehes. Töötasu igakuine ümber arvutamine kaitseb tööandja huve olukorras, kus töötaja on

saanud ühel kuul mingil põhjusel oluliselt kõrgemat tasu kui tavapärane ning töö andmisel oleks

tema tasu väiksem. Ainult ühe perioodi aluseks võtmine kahjustab töötaja huve, kes ei saa

tööandja tegevuse tõttu pikema aja jooksul teenida töölepingu järgset töötasu.

Hageja esitatud arvestuse kohaselt teenis hageja 2020. a juulist detsembrini 7975 eurot 61 senti

ning keskmine tööpäevatasu oli 90 eurot 63 senti. Kostja ei ole hageja nimetatud töötasu

kogusummat vaidlustanud. Jaanuari töötasu 13 tööpäeva eest oli seega 1178 eurot 22 senti.

Veebruari töötasu arvestamise aluseks tuleb võtta perioodi august 2020. a – jaanuar 2021. a

ning hageja teenis kokku 8054 eurot 48 senti (sh jaanuari tasu 1178 eurot 22 senti). Veebruari

19 tööpäeva eest tuleb kostjal maksta hagejale töötasu 1739 eurot 3 senti. Märtsi töötasu

arvestamisel tuleb samuti aluseks võtta periood august 2020. a – jaanuar 2021. a ning hagejal

on õigus saada töötasu märtsi 2 päeva eest 183 eurot 6 senti. Kokku tuleb kostjalt mõista hageja

kasuks välja töötasu 3100 eurot 31 senti.

TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks. Seega muutus sissenõutavaks ka kasutamata puhkuse hüvitis. Poolte vahel ei

ole vaidlust selle üle, et hageja oli 14 päeva põhipuhkusel ning tal jäi töösuhte lõppedes saamata

põhipuhkus 7,1 kalendripäeva. Hageja on õigesti lähtunud puhkusehüvitise arvestamisel

kuudest, mis on eelnenud töölepingu lõpetamisele, s.o alates septembrist 2020. Hageja on

õigesti arvutanud keskmise päevatasu 64 eurot 39 senti. Kostjalt tuleb mõista välja hüvitis 457

eurot 17senti.

Hageja palub kostjalt TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista hüvitise 3000 eurot. TLS § 100 lg 4

sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut

oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Hageja töölepingu järgne töötasu oli 1945 eurot kuus. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks

töölepingut rikkunud ning kostja oleks talle seetõttu teinud hoiatuse töölepingu lõpetamise

kohta. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks rääkinud hagejaga töölepingu rikkumisest. Kostja

esitas 12. oktoobri 2020. a e-kirja kostja juhatuse liikmele esitatud pretensioonidega (dtl 234).

E-kirjast ei selgu, et kostja oleks saatnud selle edasi hagejale. Arvestades töösuhte kestust pidas

maakohus põhjendatud hüvitiseks 3000 eurot. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hüvitise

vähendamist võrreldes töövaidluskomisjoni välja mõistetud summaga, kuna hageja poolne

töölepingu rikkumine ei ole tõendatud. Hageja viivisenõue on põhjendatud. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 800 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse osas, millega kohus rahuldas hageja saamata jäänud töötasu, puhkusehüvitise, viivise ja

TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitise nõude, jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis

kostjalt välja menetluskulud 800 eurot. Kostja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

hageja hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti rahuldanud hageja tuvastusnõude.

Hageja tuvastusnõude puhul on tegemist hagi asjaoludesse kuuluva õigusliku väitega, mistõttu

oleks kohus pidanud selle nõude TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel jätma läbi vaatamata. Olukorras,

kus töövaidluskomisjoni jõustunud otsusega loeti tuvastatuks, et hageja ülesütlemisavaldus oli

kehtiv, jääb arusaamatuks, miks lahendas maakohus eraldiseisvalt veel hageja tuvastusnõude

töölepingu lõppemise aluse ja aja osas.

Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TLS §-i 35. Keskmise töötasu maksmise tingimuste ja

korra § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule

eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks

muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse

tekitanud sündmus. Praegusel juhul tekkis keskmise töötasu arvutamise vajadus TLS § 35

kohaldamisega seonduvalt jaanuaris 2021. a ning on ebaõige hageja ja maakohtu seisukoht, et

keskmise töötasu arvestamise vajadus tekkis igakuiselt uuesti. TLS § 35 kohaldamise kontekstis

on oluline esmase vajaduse tekitanud sündmus, s.t et keskmine töötasu on TLS § 35

kohaldamise seisukohast muutumatu ning seda ei tule igakuiselt ümber arvestada. Seega tuleb

hageja keskmiseks töötasuks lugeda 1178 eurot 22 senti.

Saamata jäänud puhkusetasu suurus on ebaõige ning maksimaalne oleks 343 eurot 4 senti.

Maakohus on ebaõigesti rahuldanud hageja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud nõude 3000 euro

ulatuses ning vastavat hüvitist tuleks vähendada 0 euroni. TLS § 100 lg 4 alusel nõude esitamise

aluseks on keskmine töötasu, mitte töölepingus sätestatud töötasu. Töötajapoolne töökohustuste

rikkumine ei ole ainsaks TLS § 100 lg 4 sätestatud hüvitise vähendamise aluseks ning arvesse

tuleks võtta kõiki asjaolusid ja poolte käitumist kogumis, töösuhte kestust ja asjaolu, et hageja

ei käinud alates 2020. a detsembri keskpaigast enam kordagi tööl. Kostja võimaldas hagejal

juba juulis 2020. a, ehk kõigest 1,5 kuud pärast töölepingu sõlmimist, puhata 14 päeva, mis

kinnitab, et kostja on tulnud hagejale alati vastu. Samuti tuleks hüvitise vähendamisel võtta

arvesse kostja poolt esitatud tõendit, mis kinnitab, et hageja töökvaliteediga ei olnud kliendid

ning restorani üürileandja rahul.

Maakohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise nõude põhjendamatult suures ulatuses.

Arvestades hageja poolt esitatud dokumentide sisu ja mahtu, ning et tegemist ei ole keerulise

vaidlusega, saab kokku pidada põhjendatud ajakuluks maakohtus maksimaalselt 2,07 tundi.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud kostja kanda.

Maakohus lahendas õigesti hageja tuvastusnõude. Maakohus selgitas, et kuivõrd seadusest ei

tulene kohtule võimalust teha kannet töötamise registrisse, tuvastab kohus, et poolte vahel

21. mail 2020 sõlmitud tööleping on lõppenud TLS § 91 lg 2 p 2 alusel alates 2. märtsist 2021.

Maakohus leidis õigesti, et TLS § 35 puhul tuleb iga kuu kohta eraldi hinnata, kas tööandja on

andnud töötajale tööd ning kas töö andmata jätmine on toimunud hageja süül. Igal kuul tekib

tööandjal kohustus anda töötajale tööd ning töötajal õigus nõuda selle eest töötasu.

Puhkusehüvitise arvestamisel tuleb lähtuda nendest kuudest, mis on eelnenud töölepingu

lõpetamisele ehk käesoleval juhul tuleb arvestada perioodi alates 2020. aasta septembrist.

Maakohus mõistis välja hüvitise 3000 eurot kooskõlas TLS § 100 lg-ga 4. Kostja väited hageja

poolt pooltevaheliste kokkulepete või töölepingu rikkumise kohta on paljasõnalised ning

tõendamata, hüvitise vähendamine ei ole põhjendatud. Hüvitis ei ole ebamõistlikult suur ning

on kõiki asjaolusid arvestades nõrgema poole kaitseks õiglane. Kostja ei ole tänaseni töösuhtest

tulenevat töötasu ega puhkusetasu hagejale välja maksnud. Hageja sai töötajana enda töökoha

lõplikust sulgemisest teada Facebooki vahendusel pärast seda, kui restorani oli üle võtnud uus

äriühing, isegi seda ei pidanud vajalikuks kostja hagejale teatada.

Väljamõistetud menetluskulu 800 eurot on mõistlik ning maakohus on summa kujunemist

otsuses piisavalt põhjendanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel

muutmata

ja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus

jätab

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda.

8. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi maakohtu otsuse õigsust osas, mille peale

on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus hageja nõude

rahuldas. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude rahuldamata.

TLS § 105 lg 1 järgi tuleb töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada kohtule hagi

või töövaidluskomisjonile avaldus 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse

saamisest. Viidatud sätte alusel peab ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude esitama pool,

kellele

ülesütlemisavaldus

tehti,

s.o

praegusel

juhul

kostja.

Kostja

on

nõude

töövaidluskomisjonile ja seejärel ka kohtule õigeaegselt esitanud.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus oleks pidanud jätma hageja tuvastusnõude läbi

vaatamata. Vaidlust ei ole, et hageja on tuvastusnõude töövaidluskomisjonile esitanud,

töövaidluskomisjon on selle rahuldanud ning tööandja on selles osas ka töövaidluskomisjoni

otsuse vaidlustanud. Kostja töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise hagi läbivaatamata

jätmise määrus jõustus Riigikohtu 10. oktoobri 2022. a määrusega. Seega Riigikohtu

10. oktoobri 2022. a määruse tegemisest alates saab väita, et töötajapoolse töölepingu

ülesütlemise kehtivuse üle ei ole vaidlust.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus lahendas õigesti ka hageja tuvastusnõude. Maakohus leidis

põhjendatult, et kohus ei tee kannet töötamise registrisse. Maksukorralduse seaduse § 251

kohaselt on töötamise register maksukohustuslaste registri alamregister, mida peetakse Maksu-

ja

Tolliametile,

Tööinspektsioonile,

Eesti

Töötukassale,

Eesti

Haigekassale,

Sotsiaalkindlustusametile, Rahapesu Andmebüroole ning Politsei- ja Piirivalveametile

seadusega

pandud

ülesannete

täitmise

tagamiseks.

Ringkonnakohus

selgitab,

et

maksukohustuslaste registri põhimääruse § 69 p 3 järgi on töötamise registrisse kannete

tegemisel, samuti kannete muutmisel, on alusandmeteks jõustunud kohtulahend. Töötamise

registri kande tegemise aluseks oleva kohtuotsuse resolutsioonist peab olema nähtav kande

tegemise alus, s.t kohtulahendi resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav muu

lahendi tekstita (TsMS § 442 lg 5 teine lause). Resolutsioonist peab olema nähtav, mis alusel

on pooltevaheline leping lõppenud. Seega oli hagejal tuvastushuvi ülesütlemise kehtivuse ja

õigusliku aluse tuvastamiseks.

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja keskmise töötasu õigesti arvestanud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Maakohus leidis põhjendatult, et tööandjal tekib kohustus anda töötajale tööd ning töötajal

õigus nõuda töötasu igal kuul. Töötasu sissenõutavaks muutumise ajaks on üldjuhul palgapäev

(TLS § 5 lg 1 p 5). Pooltevahelise töölepingu p-i 4.3. järgi tuli kostjal maksta hagejale töötasu

kalendrikuu 10. kuupäevaks (dtl 40). Seega muutus iga kuu töötasu sissenõutavaks järgmise

kuu 10. kuupäevaks. Kostja ei ole esitanud hageja arvestusele muid sisulisi vastuväiteid kui et

keskmist töötasu oleks pidanud arvutama üks kord jaanuari 2021. a seisuga. Seega rahuldas

maakohus põhjendatult hageja saamata jäänud töötasu nõude 3100 eurot 31 senti.

Ringkonnakohus märgib, et kostja väide keskmise kuu töötasu suuruse kohta, tuginedes 2021. a

jaanuari töötasule, s.o 1178 eurot 22 senti, oleks ka ebaõige. Maakohtu poolt tuvastatud

keskmine töötasu jaanuari eest 1178 eurot 22 senti ei ole keskmine tasu terve jaanuari kuu eest,

vaid keskmine töötasu jaanuari 13 tööpäeva eest. Vaidlust ei ole, et hageja oli kuni

12. jaanuarini 2021 haiguslehel.

10. Kuivõrd kostja ei ole ka puhkusehüvitise suurusele muid vastuväiteid kui keskmise töötasu

arvestamise ebaõigsus esitanud ning ringkonnakohus leidis eespool, et maakohus ja hageja on

keskmise töötasu õigesti arvestanud, on põhjendatud ka hageja saamata jäänud puhkusehüvitise

nõue. Kostja poolt töövaidluskomisjonile 20. mail 2021 esitatud arvestuse algandmed on

ebaselged (dtl 125–126), kostja ei ole arvutuskäiku välja toonud.

11. Kostja taotleb TLS § 100 lg 4 alusel väljamõistetava hüvitise vähenemist 0 euroni.

TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja

on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Apellatsioonkaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaks jätta hüvitise välja mõistmata või

seda maakohtu väljamõistetud hüvitisest vähendada. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei

ole tõendanud, et ta oleks teavitanud hagejat töösuhte ajal, et hageja töökvaliteediga ei olnud

kliendid ning restorani üürileandja rahul (dtl 234). Ka asjaolu, et kostja võimaldas hagejal

puhata juba siis, kui töösuhe kestis vaid 1,5 kuud, ei anna alust hüvitise suuruse vähendamiseks.

Väljamõistetud hüvitis on väiksem TLS § 100 lg-s 4 sätestatust.

12. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata,

puudub

vajadus

muuta

maakohtu

määratud

menetluskulude

jaotust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt

väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist

esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu

kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus vaidlustatud otsuses diskretsioonipiire ületanud.

Maakohus on hageja menetluskulusid niigi vähendanud ning on põhjendanud, milliseid hageja

kulusid ja mis ulatuses tuleb käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades lugeda põhjendatud ja

vajalikuks.

13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda

(TsMS § 171 lg 1).

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on lepingulise esindaja kulu 1164 eurot (koos

käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja osutas õigusabiteenust ringkonnakohtus kokku 6

tunni ulatuses, s.o menetlusse võtmise määrusega tutvumine 0,25 tundi, apellatsioonkaebuse

analüüs, nõupidamine kliendiga 1,5 tundi, apellatsioonkaebusele vastuse koostamine 3,5 tundi,

kohtumäärusega tutvumine ja kliendile edastamine 0,25 tundi ja menetluskulude nimekirja

koostamine 0,5 tundi. Kostja vaidles hageja menetluskulude suurusele vastu.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse sisu, keerukust ja mahtu arvestades, samuti

arvestades, et hagejat esindas nii töövaidluskomisjonis, kui ka kohtus sama lepinguline

esindaja, on lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtu menetluses põhjendatud kokku 4 tunni

ulatuses, s.o rahaliselt 768 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus lähtub esindaja

tunnitasust 160 eurot (ilma käibemaksuta), sest asjas tähtsust omavaid toiminguid, s.o eelkõige

kaebusega tutvumine ja sellele vastuse koostamine, on esindaja osutanud tunnitasuga 160 eurot,

mitte 180 eurot.

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

apellatsiooniastme menetluskuludelt viivis4 kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke