2-21-18853/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 17.01.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-18853

Kohtuasi

AS-i Tallinna Linnatransport hagi X vastu 737,50 euro

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 09.12.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i Tallinna Linnatransport apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja:

AS

Tallinna

Linnatransport

(registrikood 10312960), lepinguline esindaja Marge Juur

Kostja:

X

(isikukood XXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja Lea Kurbel-Kalamees

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i Tallinna Linnatransport 10.01.2023 apellatsioonkaebus Harju Maakohtu

09.12.2022 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud AS-i Tallinna Linnatransport kanda. X-l ei

ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-18853

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. AS Tallinna Linnatransport (hageja) esitas 23.09.2021 Töövaidluskomisjonile (TVK)

avalduse X (kostja) vastu 1037,50 euro väljamõistmiseks. TVK rahuldas 20.10.2021 otsusega

avalduse osaliselt ja mõistis kostjalt välja 300 eurot.

2. Hageja ei nõustunud TVK otsusega ja palus Harju Maakohtule 01.12.2021 esitatud hagis

välja mõista kostjalt täiendavalt 737,50 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

3. Hagiavalduse kohaselt töötab kostja hageja juures alates 24.04.2017 töölepingu alusel

bussijuhina. 26.09.2020 toimus peatuses „Bussijaam“ liiklusõnnetus, kui kostja hakkas

tööülesannete täitmisel tema poolt juhitud bussiga peatusest välja keerama, sest ees seisis teine

buss. Manöövri käigus riivas kostja bussi tagumise nurgaga tänavavalgustuse posti, mille tõttu

sai kahjustatud bussi tagumine parem nurk, tuled ja külgmine klaas. Pärast avariid antud

selgituses tunnistas kostja, et ta oli sõidugraafikust viis minutit maas. Graafikujärgne hilinemine

ei saa olla õigustuseks vara kahjustamiseks. Kostja võinuks tema ees seisnud busside juhtidele

öelda, et nad takistavad möödasõitu. Selle asemel otsustas kostja sooritada manöövri,

kahjustades hageja vara.

4. Kostja, põhjustades liiklusõnnetuse, rikkus töölepingut hooletuse tõttu. Hageja lasi bussi

remontida ja kandis kulusid 2074,97 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja palus kostjal kahju

osaliselt hüvitada, kuid ta keeldus. Hageja leidis, et õiglane oleks, kui kostja hüvitaks 50%

remondikuludest ehk 1037,50 eurot. Kuna TVK rahuldas hageja nõude osaliselt, palus hageja

välja mõista kostjalt täiendavalt 737,50 eurot (1037,50 eurot – 300 eurot). Hageja arvates ei ole

õiglane, et hooletuse korral kannab töötaja vaid 14% kogu kahjust (2074,97 eurot).

5. Asjaolu, et hageja juhitud bussil puudus vabatahtlik kindlustusleping (kaskokindlustus), ei

anna alust vähendada kostjalt nõutavat hüvitist. Kaskokindlustuse olemasolul oleks tööandja

omavastutus vahemikus 600 – 3000 eurot. Hageja nõutav hüvitis jääb omavastutuse piiridesse.

Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimine oleks hageja jaoks majanduslikult ebaotstarbekas,

sest umbes 400 bussile kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks lisakulu 250 000 –

600 000 eurot. Majanduslikult ei ole tööandjale otstarbekas sellises mahus kaskolepingut

sõlmida, kuna kahjusummad on statistiliselt väiksemad kui kasko omavastutus.

6. Kostjalt nõutav hüvitis ei ole ülemäära suur. Hüvitise määramisel tuleb arvestada, et kostja

oli staažikas bussijuht. Hagejal kaskokindlustuse puudumine ei ole kostja vastutust piirav

asjaolu. Kostja keskmine igakuine töötasu on 1410,98 eurot. Hageja on valmis töötaja soovi

korral võimaldama kahjuhüvitise tasumist osamaksetena. Seega on kostja võimeline hüvitist

maksma.

Kostja vastuväited

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

8. Kostja tunnistas, et ta põhjustas 26.09.2020 liiklusõnnetuse. Juhtides hageja bussi, hakkas

kostja peatusest välja keerama ja riivas bussi tagumise nurgaga tänavaposti. Kostja seletuse

kohaselt seisis peatuses tema ees kaks lõõtsaga bussi, kes pidasid seal oma puhkeaega. Kostja

oli juba viis minutit graafikust maast ja arvestades asjaolu, et ees seisvate busside juhtidel oli

puhkeaeg, ei olnud loota, et nad lähemal ajal eest ära sõidaksid. Seetõttu oli kostja sunnitud

2-21-18853

sõidu jätkamiseks ees seisvatest bussidest mööda manööverdama, mis ei õnnestunud ilma posti

riivamata. Kostja võis olla hooletu.

9. Hüvitise määramisel tuleb arvestada kostja vähest tööstaaži, eelnevate avariide puudumist

ning lisaks seda, et tegemist oli töö iseloomust tuleneva tüüpilise riskiga, mis jäi hageja poolt

kindlustamata. Kui hageja oleks sõlminud kaskokindlustuse, piirdunuks tema kahju

omavastutusega 600 eurot ning kostja poolt kuulunuks hüvitamisele osa sellest kahjust.

Kostja poolt hüvitamisele kuuluvast kahjust tuleb maha arvestada hageja tegevusega seotud

tüüpilise riski kindlustamata jätmisest tulenev kahju 1474,97 eurot (2074,97 eurot – 600 eurot).

Kostja hinnangul saab õiglaseks hüvitiseks pidada 300 eurot ehk pool kaskokindlustuse

omavastuse summast.

Maakohtu otsus ja põhjendused

10. Harju Maakohtu 09.12.2022 otsusega jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

11. Maakohus tõi välja, et hageja varalise kahju hüvitise väljamõistmise nõude eeldused on

järgmised:

-

töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (töölepingu seaduse (TLS) § 72);

-

tööandjale on tekkinud või tekib kahju (võlaõigusseaduse (VÕS) § 115 lg 1, § 127 lg 1,

§ 128);

-

töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult,

raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §‑s 16 sätestatut (TLS § 72,

VÕS § 104 lg 2);

-

kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

-

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

-

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

12. Kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, kuna põhjustas bussiga

liiklusõnnetuse, mille tõttu sai kahjustatud bussi tagumine parem nurk, tuled ja külgmine klaas

(tl 22–28). Õnnetuse tõttu tekkinud kahjustuste parandamine läks hagejale maksma

2074,97 eurot (ilma käibemaksuta; tl 29).

13. Kostja on rikkunud töölepingust tulenevaid kohustusi hooletusest (VÕS § 104 lg 3). Kostja

süü hindamisel tuleb arvestada TLS §-s 16 sätestatut. Kostja oli õnnetuse toimumise ajaks

töötanud bussijuhina umbes kolm aastat. Kostjat saab pidada kutseliseks bussijuhiks, kellelt

saab oodata TLS §-s 16 sätestatust kõrgendatud hoolsust. Samas tuleb süü vormi tuvastamisel

arvestada õnnetusjuhtumi asjaolusid. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et kostja jõudis

peatusesse ja lasi reisijad bussist välja. Kostja bussi ees seisis kaks lõõtsaga bussi. Kuna kostja

oli graafikust viis minutit maas, otsustas ta eesseisvatest bussidest mööda manööverdada.

Selleks hakkas kostja keerama, et sõita bussidest mööda. Manöövri käigus riivas buss tagumise

parema nurgaga posti. Kohtu hinnangul saab eesseisvast takistusest möödasõidu sooritamist

pidada tavapäraseks manöövriks, mis ei saanud staažikale bussijuhile raskusi tekitada. Kohtule

ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et kostja oleks valinud ebasobiva kiiruse või et ta oleks

manöövri sooritamisel olulisel määral tähelepanematu või hooletu olnud. Kohtule ei ole

esitatud andmeid selle kohta, et kostja bussi ees seisnud bussid olid alustamas liikumist,

mistõttu pidanuks kostja möödasõidu asemel ootama, kuni teised bussid peatusest ära sõidavad.

Seetõttu saab kostja manöövrit pidada põhjendatuks. Avarii puhul on tegemist liikluses

tavaliselt realiseeruva riskiga.

2-21-18853

14. Kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kahju

tekkimine oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostja rikutud kohustuste eesmärgiks oli

kaitsta hagejat tekkinud kahju eest (VÕS § 127 lg 2).

15. Kuna kostja on rikkunud töölepingut hooletusest, tuleb temalt nõutava kahjuhüvitise

suuruse määramisel juhinduda TLS § 74 lg-st 2. Viidatud säte näeb ette, et kui töötaja on

töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille

määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi,

töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja

töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või

kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju

tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hüvitise määramine TLS § 74 lg 2 järgi on

kohtu diskretsiooniotsus (Riigikohtu 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30).

16. Hüvitise suuruse määramisel arvestas kohus järgmisi asjaolusid.

-

Avarii toimumise ajaks oli kostja töötanud hageja juures bussijuhina umbes kolm aastat.

Kostja on kutseline bussijuht, mis eeldab kõikide vajalike ametioskuste valdamist.

-

Kostja ei ole varem tööülesannete täitmisel avariisid põhjustanud.

-

Kostja rikkus töölepingut hooletuse tõttu.

-

Liiklusõnnetus juhtus olukorras, kus kostja pidi reisijate veo jätkamiseks peatusest välja

keerama ja sõitma tema ees seisvatest bussidest mööda. Manöövri sooritamisel riivas

kostja juhitud buss tagumise parema nurgaga tänavavalgustuse posti.

-

Kostja keskmine töötasu on 1410,98 eurot (tl 21).

-

Hagejale tekkinud kahju on 2074,97 eurot (tl 29).

-

Avarii puhul on tegemist tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega.

Taolised liiklusõnnetused juhtuvad hageja tegevusalal tavapäraselt.

-

Hagejal oli võimalik sõlmida kohustuslik kindlustusleping, mis piiraks tema vastutust

liiklusõnnetuse korral vastavalt 600–3000 euroga (tl 31–37). Kindlustusleping

maandaks hageja riske liikluses tavapäraselt esineva ohu realiseerumise korral. Hageja

ja kostja vahendid suurema ohu allikaga seotud riski kandmiseks ei ole võrreldavad.

Arvestades asjaolu, et bussi remondikulud ületavad tunduvalt kostja töötasu suurust, ei

saanud hageja eeldada, et töötaja suudaks liiklusõnnetuse tekitamisel hüvitada

kallihinnalise bussi parandamiskulude väärtuse. Kuna tegemist on töösuhetega, kus

töötaja on nõrgem pool ja töötaja huvid vajavad tõhusat kaitset, tuleks eelistada

kaskolepingut tööandja väikseima põhiomavastutusega 600 eurot. Hageja väitel

tähendaks

vabatahtlike

kindlustuslepingute

sõlmimine

lisakulu

250 000

–

600 000 eurot. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et viidatud kulude kandmine

põhjustaks hageja võimatuse jätkata oma majandustegevust. Hagiavalduses on hageja

avaldanud, et praegu on tööandja osadel bussidel kaskokindlustus. Kohus ei pea õigeks,

et hageja majandustegevusele tavapärase riski realiseerumise tõttu tekkinud kulud

jäävad

ebamõistlikus

ulatuses

töötaja

kanda.

Samas

ei

ole

vabatahtliku

kindlustuslepingu puudumine asjaolu, mis vähendaks või piiraks töötaja vastutust ning

kaskokindlustuse puudumine ei anna alust vähendada automaatselt töötajalt töölepingu

rikkumise tõttu nõutavat kahjuhüvitist alla tööandja väikseima põhiomavastutuse

määra. Omavastutuse määr võiks olla üksnes üheks indikaatoriks hüvitise suuruse

määramisel. Vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimata jätmine on üks asjaolu, mida

tuleks hüvitise määramisel kogumis teiste asjaoludega arvestada. Sõltuvalt kahju

tekitanud sündmuse asjaoludest ja töötaja süü vormist võiks hüvitise määramisel liikuda

tööandja omavastuse väikseimast määrast nii üles- kui ka allapoole.

2-21-18853

17. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates asus kohus seisukohale, et hagejal on praegusel

juhul õigus nõuda kostjalt hüvitist 300 eurot. Arvestades asjaolu, et TVK on mõistnud kostjalt

hageja kasuks välja hüvitise 300 eurot ja TVK otsus on kostja suhtes jõustunud, tuleb jätta

rahuldamata hageja hagi välja mõista kostjalt täiendav hüvitis 737,50 eurot.

18. Kohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna kostjal puudusid

menetluskulud, jättis kohus kulud rahaliselt kindlaks määramata.

Apellatsioonkaebus

19. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda.

20. Hageja ei nõustu kohtu määratud hüvitise suurusega 300 eurot, s.o 14% kogu kahjust.

Tööandja võttis juba kahju ulatuse (50% kogu kahjust) määramisel arvesse TLS § 74 lg-s 2

sätestatut ja vähendas kahju tulenevalt süü astmest, töö iseloomust tulenevast riskist ja töötaja

töötasust. Kahju ulatust ei peaks vähendama asjaolu, et tegemist oli kogenud ja kutselise

bussijuhiga. Töötajale olid tööülesanded teada, juhised esitatud ning töötingimused olid head.

Samuti ei ole kaskokindlustuse puudumine töötaja vastutuse piiramise ega kahju hüvitamise

vähendamise aluseks.

21. Kaskokindlustuse sõlmimine ei ole tööandjale kohustuslik. Umbes 400 bussile

kaskokindlustuse sõlmimine tähendaks tööandjale lisakulu kaskomaksete näol 250 000 –

600 000 eurot. Majanduslikult ei ole tööandjale otstarbekas sellises mahus kaskolepinguid

sõlmida, kuna kahjusummad on statistiliselt väiksemad kui kasko omavastutus.

22. Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole aru saada, kui palju vähendas kohus kahjuhüvitist

seoses kaskokindlustuse puudumisega. Ühest küljest on kohus hüvitise suuruse määramisel

arvesse võtnud kindlustuslepingu puudumist, kuid samal ajal nõustub kohus, et see ei anna alust

hüvitist vähendada. Kohtu põhjendused on ebaselged ja vastuolulised.

23. Hageja leiab, et kohtupraktika sarnastes asjades peab olema ühetaoline. Tsiviilasjas nr 2-

21-6686 on sarnases vaidluses tööandja ja teise töötaja (bussijuht) vahel leitud, et

kaskokindlustuse puudumine ei ole töötaja vastutuse piiramise ega kahjuhüvitise vähendamise

aluseks. Tsiviilasjas nr 2-21-6686 tuvastati töötaja hooletus liiklusõnnetuse põhjustamisel

tööülesannete täitmisel. Kogu kahju oli 1595,07 eurot, tööandja nõue 867,42 eurot, töötaja

keskmine töötasu 1634,43 eurot ning kohus mõistis välja kahju 700 eurot, s.o 43,88 % kogu

kahjust. Seega on vähemalt 700 euro suurune hüvitis ka antud juhul põhjendatud. Kui arvestada

analoogselt summa suuruseks 43,88% kogu kahjust, siis oleks see 910,49 eurot. Tööandja

võimaldab kahjuhüvitise maksmist osade kaupa minimaalselt 35 eurot kuus, mistõttu ei ole hagi

rahuldamisel kahjuhüvitise maksmine töötajale ebamõistlikult koormav. 86% kogu kahjust

tööandja kanda jätmine antud asjaoludel on äärmiselt ebaõiglane – tööandjal ei olnud mingit

rolli liiklusõnnetuses, mille põhjustamisel on töötaja süü tuvastatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2

sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku

aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus

2-21-18853

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades muu hulgas ka seda, et

menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

25. Kolleegium märgib, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause alates 01.01.2022 kehtiva

redaktsiooni järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui

tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt

vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole (lihtmenetlus). Kuni 01.01.2022

kehtinud TsMS § 405 lg 1 redaktsiooni järgi pidi lihtmenetluse kohaldamiseks hagihind jääma

alla summa, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega

4000 eurole. Praeguses asjas oli hagi esitamisel hagihinnaks 737,50 eurot ning maakohus arutas

tsiviilasja lihtmenetluse asjana.

26. Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi

menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu

otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada

lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse

edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale

edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

TsMS § 637 lg 2¹ tähenduses, nagu Riigikohus on korduvalt selgitanud (vt nt 01.04.2015

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 12). Eeltoodust tulenevalt käsitleb ringkonnakohus

käesolevat tsiviilasja lihtmenetluse asjana. Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse

põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes

ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi

viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.

27. Hageja apellatsioonkaebuse peamine väide on, et maakohus võttis TLS § 74 lg 2

kohaldamisel – st hagejale kui tööandjale kostja kui töötaja poolt tekitatud kahju ulatuse

kindlaksmääramisel – vääralt arvesse seda, et hagejal puudus vabatahtlik kaskokindlustus, mis

oleks vähendanud hagejale tekkinud kahju. Kuna kaskokindlustus ei ole kohustuslik, siis ei

oleks hageja hinnangul pidanud kostjalt välja mõistetava hüvitise suuruse arvestamisel seda

arvesse võtma. Samuti heidab hageja ette, et maakohtu otsus on ebaselge, kuna ühelt poolt on

mööndud, et kasko puudumine ei vähenda töötaja vastutust, kuid teisalt on seda ikkagi kogumis

arvesse võetud. Eeltoodud minetused on hageja arvates käsitatavad ka menetlusnormide

rikkumisena (TsMS § 232 lg 1, 442 lg 8).

28. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna hageja väited alust asuda seisukohale, et maakohus

oleks vaidlust lahendades eksinud. TLS § 74 lg 2 järgi, kui töötaja on töölepingut rikkunud

hooletuse tõttu (nagu käesolevas asjas on tuvastatud), vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest

ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud

juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist

käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude

vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise

kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra.

29. Maakohus võttis 300 euro suuruse hüvitise määramisel arvesse, et kostja ei ole varem

tööülesannete täitmisel avariisid põhjustanud, samuti seda, et kostja keskmine töötasu on

1410,98 eurot ning hagejale tekkinud kahju 2074,97 eurot. Maakohus pidas oluliseks, et

liiklusõnnetus juhtus olukorras, kus kostja pidi reisijate vedamise jätkamiseks ja graafikus

püsimiseks (ta oli juba viieminutises viivituses) peatusest välja keerama ja sõitma tema ees

2-21-18853

seisvatest puhkepausi pidavatest bussidest mööda. Kuigi kostja juhitud buss riivas manöövri

tegemisel tagumise parema nurgaga tänavavalgustuse posti, oli maakohtu hinnangul sellise

avarii puhul tegemist tavapärase liikluses eksisteeriva riski realiseerumisega. TLS § 74 lg 2

teise lause kohaselt vähendataksegi hüvitist tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju

tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja ja kostja

vahendid suurema ohu allikaga seotud riski kandmiseks ei ole võrreldavad.

30. Mis puudutab vabatahtliku kaskokindlustuse puudumist, siis on maakohus märkinud, et

selle puudumine ei vähenda ega piira töötaja vastutust ega anna alust kahjuhüvitise

automaatseks vähendamiseks ning et kaskokindlustuse omavastutuse määr võiks olla üksnes

üheks indikaatoriks hüvitise suuruse määramisel. Samas on vabatahtliku kaskokindlustuse

lepingu sõlmimata jätmine üks asjaolu, mida tuleb hüvitise määramisel kogumis teiste

asjaoludega arvestada. Ringkonnakohus märgib, et kuna hüvitise määramine TLS § 74 lg 2

järgi on kohtu diskretsiooniotsus, siis saab kõrgema astme kohus sellesse sekkuda vaid siis, kui

diskretsioonipiire on ületatud (vt nt Riigikohtu 11.02.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19- 2497, p 26;

21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p-d 29 ja 30). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus käesolevas asjas diskretsioonipiire ületanud. Maakohus on kohaselt lähtunud TLS §

74 lg 2 sõnastusest, mis näeb ette, et kahju määramisel arvestatakse ka mõistlikult eeldatavaid

võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Lisaks on hageja ise kinnitanud

(01.12.2021 hagiavalduse p 2.23), et praegu on tööandja osadel bussidel kaskokindlustus.

Asjaolu, et bussil, millega sõitis kostja, sellist kindlustust ei olnud, ei peaks panema kostjat

hooletusest tekitatud kahju hüvitamisel märkimisväärselt raskemasse olukorda, kui bussijuhti,

kes teeb avarii bussiga, millel selline kindlustus on.

31. Vastuseks hageja väitele, et TLS § 74 lg 2 järgi hüvitise määramise kohtupraktika sarnastes

asjades ei ole ühetaoline, märgib ringkonnakohus järgmist. Hageja on viidanud Harju Maakohtu

18.10.2021 ja Tallinna Ringkonnakohtu 16.12.2021 lahenditele tsiviilasjas nr 2-21-6686, kus

samuti kinnitati, et kaskokindlustuse puudumine ei ole kostja (töötaja) vastutust piirav asjaolu

ning mõisteti hageja (transpordiettevõte) kasuks hüvitis, mis moodustas 43,88 % kogu töötaja

tekitatud kahjust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kohtupraktikaga ette näha ühtset

protsendimäära, mille ulatuses tuleks alati tööandja nõuded TLS § 74 lg 2 alusel rahuldada.

TLS § 74 lg-s 2 on loetletud erinevad asjaolud, mida tuleb hüvitise suuruse määramisel arvesse

võtta. Seetõttu ei saa teises tsiviilasjas teiste asjaolude kogumi kohta tehtud lahendit ja seal

välja mõistetud hüvitise protsenti pidada siduvaks käesoleva asja lahendamisel.

32. See, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks, kui maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole rikkunud

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

selle menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse

menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu 27.02.2017 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 13). Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul kohaldanud selgelt

ebaõigesti materiaalõigust (TLS § 74 lg 2) ega rikkunud selgelt menetlusõiguse normi, mistõttu

jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2¹ järgi menetlusse võtmata.

33. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, sh menetluskulude jaotuse. Kuna hagi jäi

rahuldamata, siis jättis maakohus menetluskulud õigesti hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). Kuna

kostjal puudusid menetluskulud, jättis maakohus need rahaliselt kindlaks määramata.

34. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse

kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal (kostjal) ei ole

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid

2-21-18853

tekkinud, ei tule apellandil kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Kaebuse

menetlusse võtmise korral tekiksid apellandil kaebuse rahuldamata jätmise tõttu täiendavad

kulud.

35. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus

nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud

riigilõiv (175 eurot).

36. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle

esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada.

Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal

ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab

teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole

esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt