2-22-3505/9 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. jaanuar 2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-3505

Kohtuasi

X hagi Y vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

36 816,85 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) X, lepinguline esindaja Ervin Nurmela

Kostja (apellant) Y

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Y apellatsioonkaebus tsiviilasjas nr 2-22-3505 menetlusse.

2. Lahendada asi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 14. novembri 2022. a otsus ja saata asi samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2-22-3505

2 (9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 9. märtsil 2022 Harju Maakohtule hagi Y (kostja) vastu, milles palus mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 34 000 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis 96,85 eurot ja edasiulatuv viivis tasumata põhikohustuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. veebruaril 2018 suulise laenulepingu, mille

kohaselt andis hageja kostjale viies osas laenu kokku 34 000 eurot. Hageja on teinud kostjale

viis ülekannet selgitusega „loan agreement 1/02/2018“ (tõlge: laenuleping 1/02/2018):

-

7. veebruaril 2018 – 10 000 eurot;

-

25. aprillil 2018 – 4000 eurot;

-

6. juulil 2018 – 5000 eurot;

-

23. juulil 2018 – 10 000 eurot;

-

2. augustil 2018 – 5000 eurot.

Pooled ei olnud kokku leppinud laenu tagastamise tähtaega.

Hageja esitas kostjale 22. detsembril 2021 teate laenulepingu ülesütlemisest ja palus laenu

tagastada hiljemalt 23. veebruaril 2022.

Hageja nõuab põhikohustuse täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 24.

veebruar 2022 kuni 8. märts 2022 eest 96,85 eurot.

1.2. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja 20. aprillil 2022 esitatud seisukohas, et

hagiavalduses on tema nime osas ilmne kirjaviga (X), ja palus lugeda õigeks X. Lisaks esitas

hageja passikoopia ja hagiavaldusele lisatud volikirja paranduse.

Hageja ei nõustunud kostja käsitusega, et maksekorralduse selgitusse märgiti 1. veebruari 2018.

a laenuleping selleks, et hageja saaks raha Venemaalt üle kanda. Kostja oli hageja äripartner

Eestis ja opereeris hageja perekonnaga seotud Kalvi mõisa (operaatoriks oli kostjaga seotud

Kalwi Guesthouse OÜ). Kostja küsis hagejalt laenu ja kuna poolte vahel olid head suhted, siis

hageja laenas kostjale raha. Usalduslike suhete tõttu ei vormistatud laenu andmise kohta

kirjalikku dokumenti. See, et tegemist oli laenuga, mitte tagastamatu rahalise toetuse vms-ga,

nähtub hagile lisatud maksekorraldustest. Hageja oli andnud kostjale ka tagastamatut rahalist

toetust, kuid sel juhul olid ülekanded tehtud selgitusega „meterial aid“ (tõlge: rahaline toetus).

Selle tõendamiseks esitas hageja ühe sellise maksekorralduse. Eelnev lükkab ümber ka kostja

väite, et maksekorralduses laenulepingule viitamine oli vajalik raha ülekandmiseks Venemaalt.

Hageja sai teha ülekandeid ka teistsuguste selgitustega. Ülekande puhul märgiti alati, mis oli

selle eesmärk ja alus. Hagi aluseks oleva nõude puhul oli aluseks poolte 1. veebruaril 2018

sõlmitud suuline laenuleping.

Ebaõige on kostja väide, et hageja käsitab üle kantud summasid laenuna tagantjärgi. Hageja

käsitas leid laenuna juba ülekannete tegemisel. Kui kostja leidis, et ta ei ole laenu võtnud ja ei

soovinud võtta, oleks ta saanud ülekanded hagejale kohe tagastada. Kostja aga võttis ülekanded

vastu, raha tagasi ei kandnud ja mingeid vastuväiteid hagejale ei esitanud. Oma käitumisega on

kostja kinnitanud laenusuhtesse astumist.

2-22-3505

3 (9)

Kostja vastuväide, et laenulepingu korral oleks hageja nõudnud laenu tagasimaksmist varem

kui kolm aastat ja kuus kuud hiljem, on sisutühi. Pooled ei olnud kokku leppinud konkreetset

tagastamise tähtaega. Hageja ütles laenulepingu üles 22. detsembril 2021, mistõttu pidi kostja

laenu tagastama hiljemalt 23. veebruaril 2022.

Kostja väited, et pooled olid juba enne ülekannete tegemist kokku leppinud, et tegemist ei ole

laenuga ja hageja ei nõua kunagi nende summade tagasimaksmist, on valed. Hageja ei ole sellist

kokkulepet sõlminud ega lubanud, et ta ei nõua laenatud raha tagasi. Kui tegemist ei oleks

laenusuhtega, puuduks mõistlik põhjus, miks pooled pidid korduvalt arutama, et hageja ei nõua

üle kantud raha tagasi. Kostja sellekohane vastuväide näitab, et pooled olid sõlminud

laenulepingu. Kostja ei ole tõendanud, et laenuleping oli näilik ja tehtud mõne teise kokkuleppe

varjamiseks. Laenu kostjale ülekandmine eeldas kostja aktiivset tegu, mis seisnes selles, et

kostja andis hagejale oma pangakonto numbri.

Pooled ei olnud kokku leppinud konkreetset laenu tagastamise tähtaega. Seega tuleb laenusuhe

VÕS § 398 lg 1 kohaselt lugeda tähtajatuks.

Hageja nõue ei ole aegunud. Kostja kohustus laen tagastada tekkis kaks kuud pärast

laenulepingu ülesütlemist hageja poolt ehk 23. veebruaril 2022.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja esitas hagile vastuse 4. aprillil 2022. Kostja leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata

või alternatiivselt rahuldamata.

2.1. Kostjal oli vastuväiteid hagi menetlusse võtmisele.

Kostjale jäi arusaamatuks, millisest õigusest alusest lähtuvalt on maakohus hagi menetlusse

võtnud. Hagiavalduses ei selgu, milles seisneb hageja õiguste rikkumine.

Hageja ei ole pidanud kinni seda liiki asjade kohtuväliseks lahendamiseks ettenähtud korrast.

Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud, et ta oleks kostja poole pöördunud ja soovinud

väidetava laenusumma tagasimaksmist. Hageja lepingulise esindaja 22. detsembril 2021

saadetud väidetava laenulepingu ülesütlemise teade ei ole käsitatav kohtuvälise lahenduse

otsimisena.

Maakohus

oleks

pidanud

keelduma

hagi

menetlusse

võtmisest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 3 alusel.

TsMS § 371 lg 1 p 12 järgi ei võeta hagiavaldust menetlusse, kui selles esitatud andmed hageja

kohta ei võimalda isikut tuvastada. Kostja kahtleb, kas hageja antud lihtkirjalik volikiri on ikka

antud hageja poolt. Kuna hageja on Vene Föderatsiooni kodanik, siis peaks volikirja andmisel

toimuma ka isiku tuvastamine, mida saaks kahtluste vältimiseks teha notari juures. Praegusel

juhul oleks olnud põhjendatud nõuda notariaalset volikirja. Kostja ei tea X nimelist isikut, nagu

on märgitud hagiavalduses ja sellele lisatud volikirjas. Hageja õige nimi peaks olema X. Kui

hageja oleks volikirja andnud, oleks ta kindlasti juhtinud tähelepanu sellele, et tema nimi on

valesti kirjutatud.

2.2. Kostja ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud tema vastu esitatud nõudeid.

Hagiavalduse lisaks nr 1 olevatel maksekorraldustel on viidatud laenulepingule, mida tegelikult

ei eksisteerinud. Sellise selgitusega oli hagejal võimalik Vene Föderatsioonist raha ilma

rahapesu kahtluse tekkimiseta üle kanda. Muu selgitusega oleks see olnud hagejale keeruline

2-22-3505

4 (9)

või üldse võimatu. See, et hageja käsitab neid summasid enam kui kolm aastat ja kuus kuud

hiljem laenuna, on pahatahtlik ja teadvalt vale.

Kui poolte vahel oleks olnud laenulepingust tulenev õigussuhe, siis oleks hageja ilmselgelt

nõudnud kohustuse täitmist ka varem kui kolm aastat ja kuus kuud pärast viimase ülekande

tegemist. Hageja ei ole seda teinud ja on sellise käitumisega üheselt ja selgelt tõendanud, et

tegelikult ei kantud raha kostjale laenuna.

Pooled leppisid juba enne summade ülekandmist kokku, et neid ei käsitata laenuna ja hageja ei

nõua kunagi kostjalt nende tagasimaksmist. Viimati rääkisid hageja ja kostja sel teemal 2018.

a oktoobris, mil hageja kinnitas kostjale veelkord ja lepiti kokku, et hageja ei käsita

hagiavalduses toodud summasid laenuna ega nõua nende tagasimaksmist.

Isegi kui oletada, et hageja ja kostja vahel oleks laenuleping, ei ole hageja tõendanud, et suuline

laenuleping sõlmiti 1. veebruaril 2018 ja et see sõlmiti tähtajatuna. Hagiavalduses puuduvad

põhjendused ja pole esitatud tõendeid ka selle kohta, millistes tingimustes on kokku lepitud.

Kui hageja väidab, et tema ja kostja vahel on laenuleping, peaks ta olema võimeline tõendama

ka kokkulepitud tingimusi. Tingimustes kokku leppimata jätmine ei oleks eluliselt usutav.

Viimane hagiavalduses toodud ülekanne tehti 2. augustil 2018 ja oktoobris 2018 kinnitas hageja

kostjale viimati, et ta ei käsita ülekantud rahasummasid laenuna ja ei nõua nende

tagasimaksmist. Seega oleks väidetav laenulepingust tulenev nõue tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 146 lg 3 järgi ka aegunud. Kui poolte vahel oleks ka mingi muu tehingust

tulenev õigussuhe, siis oleks ka sellest tuleneda võiv nõue praeguseks aegunud.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 967,32 eurot, s.o põhivõla

34 000 eurot ja kohtuotsuse tegemise seisuga viivise 1967,32 eurot, samuti VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras edasiulatuva viivise põhinõude (34 000 eurot) tasumata osalt

alates 15. novembrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja

kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohta hagi menetlusse võtmisele märkis maakohus, et hagi menetlusse

võtmisest keeldumine perspektiivituse kaalutlusel (TsMS § 371 lg 2) on kohtu õigus, mitte

kohustus. Kui hageja andis kostjale laenu ja kostja ei ole seda tagastanud, siis on hagejal õigus

esitada laenu tagastamise nõue kohtusse. Tema õigusi rikub see, kui laenu ei tagastata. Kohus

ei saa hinnata tõendeid. See, kas pooltel ka tegelikult oli laenusuhe, kas laen on tagastatud jms,

lahendatakse sisulise menetluse käigus mh kostja vastuväidete pinnalt.

Laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõudmiseks ei ole seaduses sätestatud kohustuslikku

kohtuvälist lahendamise korda TsMS § 371 lg 1 p 3 mõttes. Hagejal ei ole kohustust enne

kohtusse pöördumist nõuda kostjalt raha tagastamist.

Hagile lisatud 22. detsembri 2021. a volikirjas on märgitud volitajaks X (sünniaeg

XX.XX.XXXX) ja volikiri on käsitsi allkirjastatud. Hageja on 20. aprilli 2022. a seisukohaga

esitanud uue volikirja, milles on volitajaks märgitud X (sünniaeg XX.XX.XXXX) ja mis on

käsitsi allkirjastatud. Samuti on seisukohale lisatud nimetatud isiku passi koopia, millest nähtub

nii nimekuju X kui ka sünniaeg XX.XX.XXXX. Nende dokumentide põhjal oli kohus

seisukohal, et hageja on tuvastatav.

2-22-3505

5 (9)

3.2. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on teinud kostjale viis ülekannet

selgitusega „loan agreement 1/02/2018“ järgmiselt:

-

7. veebruaril 2018 summas 10 000 eurot;

-

25. aprillil 2018 summas 4000 eurot;

-

6. juulil 2018 summas 5000 eurot;

-

23. juulil 2018 summas 10 000 eurot;

-

2. augustil 2018 summas 5000 eurot.

Kokku summas 34 000 eurot. See on tõendatud maksekorraldustega.

3.3. Kostja väitel on maksekorraldustele pandud viide tegelikkuses mitteeksisteerivale

laenulepingule, kuna sellise selgitusega oli hagejal võimalik Vene Föderatsioonist raha üle

kanda ilma rahapesu kahtluseta. Hageja sellega ei nõustu, kuna hageja on kandnud kostjale raha

üle ka muu selgitusega. Hageja on selgitanud, et ta on andnud kostjale ka tagastamatut rahalist

toetust. Hageja on esitanud maksekorralduse, millest nähtuvalt on ta teinud kostjale 15. märtsil

2019 makse summas 5000 eurot selgitusega „meterial aid“. Kohtu hinnangul järeldub sellest,

et hagejal oli võimalik teha makseid ka muu selgitusega kui viitega laenulepingule ning kostja

vastupidine argument ei ole eluliselt usutav. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka kostja

käsitlusega, et hageja käsitab üle kantud summasid tagantjärgi laenuna. Maksete selgitustest

saab järeldada, et hageja käsitas neid laenuna ka maksete tegemise ajal. Seejuures on hageja

teinud ka (vähemalt ühe) teistsuguse selgitusega ülekande, mis viitab toetuse või rahalise abi

andmisele, mida hageja käsitab tagastamatuna. Seega on hageja maksete selgitustes eristanud,

kas ta käsitab üle kantud summasid laenuna või abina.

3.4. Kohus oli seisukohal, et laenulepingu olemasolu või puudumist ei tõenda see, kas ja millal

isik nõude esitab. Kuigi teatud juhtudel võib liigse viivitamise tagajärjel olla nõude rahuldamine

välistatud, ei tähenda see, et isik ei võiks nõuet esitada ükskõik mis ajal.

3.5. Kuna maksete selgitustes on viidatud laenulepingule, kostja selgitus makse selgituse kohta

ei ole eluliselt usutav, hageja on kandnud kostjale raha ka teistsuguste makseselgitustega ja

nõude esitamise aeg ei ole õigussuhte kvalifitseerimisel oluline, oli kohus seisukohal, et pooltel

oli laenusuhe.

3.6. Kostja hinnangul ei ole hageja tõendanud, et laenuleping sõlmiti 1. veebruaril 2018. Kohus

oli seisukohal, et see ei oma VÕS § 396 lg 1 kohaselt märkimisväärset tähtsust. Hageja on

laenuandjana täitnud oma kohustuse anda kostjale rahasumma üle.

3.7. Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ja seega peab laenusaaja

sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline ja milline oli laenu

tagastamise tähtaeg (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-45-17, p 12). Kuna kostja ei väida,

et laenuleping oleks olnud tähtajaline, siis ei ole selle üle vaidlust. Kuna suulise laenulepingu

puhul võib ka eeldada tähtajatut lepingut, tuleb asuda seisukohale, et laenuleping oli tähtajatu.

3.8. Hageja esitatud nõude lahendamine ei eelda muude võimalike lepingutingimuste

kindlakstegemist.

Kostja

ei

ole

tuginenud

võimalikele

nõudeõigust

välistavatele

lepingutingimustele. Hageja nõuab hagis põhivõla tagastamist, milline kohustus tuleneb

laenulepingu olemusest (VÕS § 396 lg 1), ja viivist, mille nõudmise õigus tuleneb samuti

seadusest ja mida ei pea lepingus eraldi kokku leppima. Menetluses ei ole esitatud andmeid, et

laenusuhtes oleks olnud muid asja lahendamise seisukohalt olulisi tingimusi.

2-22-3505

6 (9)

3.9. Hageja lepinguline esindaja on edastanud kostjale 22. detsembril 2021 e-postiga

laenulepingu ülesütlemise avalduse ja laenu tagastamise nõude. Laenu tagastamise tähtaeg oli

23. veebruar 2022, seega on täidetud kahe kuu etteteatamise tingimus (VÕS § 398 lg 1). Nõue

muutus sissenõutavaks 24. veebruaril 2022. Seega ei ole nõue aegunud, kuna tehingust tuleneva

nõude aegumistähtaeg on kolm aastat (TsÜS §146 lg 1) ja tähtaeg hakkab kulgema nõude

sissenõutavaks muutumisega (TsÜS § 147 lg 1 esimene lause).

3.10. Maakohus viitas VÕS § 76 lg-le 1, § 82 lg-le 1, §-le 100 ja § 108 lg-le 1. Kohus pidas

põhinõuet 34 000 eurot põhjendatuks. Nimetatud summa ülekandmine kostjale on tõendatud ja

menetluses ei ole tuginetud sellele, et summat oleks täielikult või osaliselt tagastatud.

3.11. Maakohus viitas VÕS § 113 lg-le 1 ja TsMS §-le 367. Viivise palus hageja mõista välja

kindla summana kuni otsuse tegemiseni, sh enne hagi esitamist kogunenud viivis 96,85 eurot,

ja edasi tasumata põhinõudelt. Viivist on arvestatud seadusjärgses määras. Viivis ajavahemiku

9. märts 2022 kuni 14. november 2022 eest on 1870,47 eurot. Kokku on viivis 15. novembri

2022. a seisuga 1967,32 eurot. Samuti pidas kohus põhjendatuks viivisenõuet pärast otsuse

tegemist kuni põhinõude rahuldamiseni.

3.12. Kuna maakohus rahuldas hagi, siis jäid menetluskulud kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Maakohus märkis, et määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus täies

ulatuses tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi

uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

4.1. Kostja arvates on maakohus rikkunud tsiviilasja menetluses ja kohtuotsuse tegemisel

TsMS § 5 lg-t 2, § 7, § 199 lg 1 p 6, § 232 lg-d 1 ja 2, § 306 lg-t 1, § 328 lg-t 2 ja § 442 lg-t 8.

Vaidlustatud otsusest nähtub, et hageja oli esitanud menetluses vastuse kostja 4. aprilli 2022. a

vastusele hagile, kuid maakohus pole seda kostjale edastanud (mh § 306 lg 1 ja § 328 lg 2

rikkumine). Sellega on maakohus rikkunud kostja õigust vastaspoole esitatu ümber lükata või

sellele vastu vaielda (TsMS § 5 lg 2 rikkumine), samuti takistanud kostjal oma õiguse vaielda

vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele kasutamist (TsMS § 199 lg 1 p 6

rikkumine). Kohtuotsuses ei ole maakohus seda ka millegagi põhjendanud. Kostjal ei ole

õigusteadmisi, mistõttu ta ei kasuta ega oska kasutada e-toimikut. Ei ole välistatud, et kui

maakohus oleks taganud kostjale seadusest tuleneva õiguse ja võimaluse vastaspoole taotlustele

ja faktiväidetele vastata, oleks kohtuotsus tehtud kostja kasuks.

Maakohus ei ole lähtunud põhimõttest, et õigusemõistmisel tsiviilasjades on pooled seaduse ja

kohtu ees võrdsed. Maakohus on ilma igasuguste põhjenduste ja viideteta õigusaktide sätetele

ja konkreetsetele tõenditele eelistanud kõiges põhjendamatult hagejat. Maakohus ei ole

vaevunud välja selgitama, kas hagis väidetud laenusuhe poolte vahel ka tegelikult eksisteeris

või mitte (TsMS § 7 rikkumine). Maakohus on võtnud ühepoolselt ja ilma igasuguste

põhjendusteta seisukoha, et kõik hageja esitatud tõendid on sobivad ja asjakohased ning

tõendavad tema väiteid (TsMS § 323 lg-te 1 ja 2 rikkumine). Maakohtu otsus ei vasta TsMS §

442 lg 8 nõuetele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja faktiväidetega.

2-22-3505

7 (9)

4.2. Kostja ei nõustunud maakohtuga, et kohus on võtnud hagi menetlusse seaduslikult ja

põhjendatult.

4.3. Kohtuotsuse p-s 8 on maakohus viidanud maksekorraldusele, millest kostja ei ole teadlik

ja mida pole kostjale tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks edastatud. Asja lahendamisel ei

oma tähtsust see, kas hageja on kandnud kostjale raha ka mingi muu selgitusega või mitte. Selle

pinnalt ei saa kohus teha selliseid järeldusi, nagu ta on otsuse p-s 8 teinud.

4.4. Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et poolte vahel oli laenuleping. Kostja jäi

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Lisaks leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud ja

maakohus ei ole tuvastanud, et hagejal oleks olnud kohustus kostjale laenu anda. Laenu

andmise kohustus on VÕS § 396 lg 1 järgi laenulepingulise õigussuhte oluline komponent.

Kohustus saab tekkida vaid siis, kui pooled on laenu andmises ja saamises kokku leppinud.

4.5. Alusetu on maakohtu väide, et kuna kostja ei väida, et laenuleping oleks olnud tähtajaline,

siis ei ole selle üle vaidlust. Kostja on nii oma vastuses hagile kui ka apellatsioonkaebuses

seisukohal, et tema ja hageja vahel ei ole mingit laenusuhet.

4.6. Kuna laenulepingut poolte vahel ei ole, siis ei ole võimalik seda ka üles öelda. Igal juhul

ei saaks väita, et tegemist on tähtajatu laenulepinguga. Isegi, kui laenusuhe oleks olemas, tuleks

kohaldada TsÜS § 146 alusel aegumist.

4.7. Laenulepingu puudumise tõttu ei saa rääkida selle rikkumisest ja sellega seonduvalt

õiguskaitsevahendite kasutamisest.

4.8. Kuna hagi rahuldamiseks ei ole alust, ei ole põhjendatud ka menetluskulude jätmine kostja

kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta TsMS § 638 lg 1 alusel menetlusse.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ning maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu TsMS § 646 ja § 656 lg 1 p 1 ning lg 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata

samale maakohtule asja uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

6. Menetlusökonoomia kaalutlustel lahendab ringkonnakohus asja TsMS § 646 alusel üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal, sest maakohus rikkus asja lahendades menetlusõiguse norme viisil,

mis toob vältimatult kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses ja asja saatmise

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

7. Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja kohtule hagi 9. märtsil 2022. Kohus on

hagiavalduse koos selle menetlusse võtmise määrusega toimetanud kostjale TsMS § 3141 alusel

kätte. Kostja on esitanud 4. aprillil 2022 hagile vastuse, milles on vaielnud vastu hagi

menetlusse võtmisele ja esitanud hagile ka sisulisi vastuväiteid. Kostja avaldas, et kaalub

vastuhagi esitamist ning otsustab tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamise siis, kui on selge,

kas kohus jätkab asjas menetlust. Hageja on esitanud 20. aprillil 2022 hagiavalduse paranduse

(seoses hageja nime kirjapildiga) ja seisukoha kostja vastuväidete kohta, lisades sellele ka uue

tõendi. Kohus on teinud hageja 20. aprilli 2022. a menetlusdokumendi AET-s kostjale

nähtavaks, kuid asja materjalidest ei nähtu, et see oleks kostjale kätte toimetatud ja et kostjale

oleks antud tähtaeg sellele vastamiseks. Järgmisena nähtub toimikust hageja lepingulise

esindaja 8. novembri 2022. a e-kiri, milles hageja tundis huvi asja menetluse seisu vastu,

2-22-3505

8 (9)

märkides, et pärast hageja 20. aprilli 2022. a menetlusdokumendi esitamist ei ole asjas

menetlustoiminguid tehtud. 14. novembril 2022 tegi maakohus otsuse, millega hagi rahuldas.

8. Kirjeldatust nähtub, et maakohus ei taganud kostjale võimalust vastata hageja 20. aprilli

2022. a seisukohas esitatud väidetele ja esitada sellele lisatud tõendi kohta oma seisukoht ning

esitada vajadusel lisatõendeid. Ehkki hageja menetlusdokument oli kostjale AET-s nähtavaks

tehtud, ei olnud kohtul alust arvata, et kostja on sellega tutvunud, kuna varem oli kostjale

menetlusdokumente edastatud e-kirja teel. Kostja enda väitel ei oska ta e-toimikut kasutada.

Kuna sisuliselt oli tegemist hagiavalduse täiendusega (hageja esitas selles hagiavalduse

paranduse seoses hageja nimega koos uue volikirjaga lepingulisele esindajale), oleks hageja 20.

aprilli 2022. a menetlusdokument tulnud kostjale kätte toimetada (TsMS § 306 lg 5). Lisaks ei

olnud kohus määranud kostjale seisukoha esitamiseks tähtaega. Eelnevaga on maakohus

põhjendamatult piiranud kostjal hageja väidetele ja tõenditele vastamist ja oma väidete

kinnitamiseks tõendite esitamist. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud õigusliku

ärakuulamise põhimõtet, mis hõlmab mh isiku õigust esitada kohtumenetluses oma seisukohti,

sh TsMS § 5 lg-st 2 ja §-st 7 tulenevat poolte võrdset võimalust oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata. Menetlusosalise õigus vaielda vastu vastaspoole taotlustele ja

põhjendustele ning kohtu kohustus tagada poolele võimalus vastaspoole taotlustele ja

faktilistele väidetele vastata tulenevad ka vastavalt TsMS § 199 lg 1 p-st 6 ja § 328 lg-st 2.

9. Maakohus menetles asja kirjalikus menetluses, milleks pooled olid andnud nõusoleku. TsMS

§ 237 lg 1 järgi annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja

nende kogumise taotlemiseks. TsMS § 330 lg 1 kohaselt tuleb kirjalikus menetluses esitada

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited enne taotluste esitamise tähtaja möödumist.

Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks andnud pooltele TsMS § 237 lg-

s 1 nimetatud tähtaja. Asja materjalidest ei nähtu ka see, et maakohus oleks üldse teatanud

pooltele, millal asjas eelmenetlus lõpeb. TsMS § 403 lg-st 1 tulenevalt peab kohus juhul, kui ta

otsustab poolte nõusolekul lahendada asja seda kohtuistungil arutamata, määrama võimalikult

kiiresti tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada avaldusi ja dokumente, samuti otsuse avalikult

teatavakstegemise aja ja teatama neist menetlusosalistele. Seega, otsustades lahendada asja

kirjalikus menetluses, oleks kohus pidanud andma pooltele ka tähtaja lõplike seisukohtade ja

avalduste esitamiseks ja teatama, millal kohus teeb asjas otsuse. Ka seda ei ole maakohus

teinud.

10. Praegusel juhul oli kostja oma vastuses hagile avaldanud, et kaalub vastuhagi esitamist ja

tunnistajate ülekuulamise taotlemist. Samuti võis kostja soovida vastata hageja 20. aprilli 2022.

a seisukohas esitatud väidetele ja sellele lisatud tõendile, mh esitada ise lisatõendeid. Jättes

nõuetekohaselt välja selgitamata kostja väited hageja esitatud nõude ja väidete kohta, kostja

võimalikud taotlused (vastuhagi esitamise soov) ning tõendid, mida kostja oma faktiliste

väidete põhjendamiseks esitada soovib, ja võimaldamata nende tõendite esitamist või kogumise

taotlemist, rikkus maakohus oma ülesandeid eelmenetluses (TsMS § 392 lg 1 p-d 2, 3 ja 4) ja

tegi asjas lahendi enne, kui seda oli ammendavalt arutatud ja asi oli lõpliku lahendi tegemiseks

valmis (TsMS § 435 lg 1).

11. Kirjeldatud rikkumised toovad TsMS § 656 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel kaasa maakohtu otsuse

tühistamise ja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise eelmenetluse staadiumis. Kuna

asjas on eelmenetlus nõuetekohaselt lõpuni viimata, ei saaks ringkonnakohus praegusel juhul

maakohtu rikkumisi ise kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale võimalus

hageja 20. aprilli 2022. a menetlusdokumendis esitatust lähtuvalt täiendada oma vastuväiteid

hagile ja esitada vajadusel lisatõendeid. Muu hulgas tuleb kostjale anda tähtaeg (soovi korral)

vastuhagi esitamiseks ja tunnistajate ülekuulamise taotlemiseks. Maakohtul tuleb hinnata ka

2-22-3505

9 (9)

vajadust selgitada pooltele tõendamiskoormuse jaotust, arvestades mh seda, et kostja osaleb

menetluses ilma lepingulise esindajata.

12. Kuna maakohtu otsus tühistatakse asja sisulise lahendamise osas, tuleb see tühistada ka

menetluskulude jaotuse osas.

13. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ei määra ringkonnakohus asjas menetluskulude jaotust ega hüvitatavate

menetluskulude suurust. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus

vastavalt asja lahendamise tulemusele. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

vastavalt menetluskulude jaotusele TsMS § 177 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks kohtuotsuses või

menetlust lõpetavast määruses või mõistliku aja jooksul pärast nimetatud lahendi jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa