2-20-8880/104 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-20-8880

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 10. jaanuar 2023

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek

Parrest

Tsiviilasi

A.A. hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu),

Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum ja AS-i Ida-

Tallinna Keskhaigla vastu kohtu äranägemisel

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

A.A.

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaadi abi

Andrei Matvejev

Kostja Eesti Vabariik (Viru Vangla kaudu), volitatud

esindaja Agu Rillo

Kostja

Sihtasutus

Tartu

Ülikooli

Kliinikum

(registrikood 90001478), volitatud esindajad Gerli

Kuldre ja Mai Ärmand

Kostja AS Ida-Tallinna Keskhaigla (registrikood

10822062), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-

Ein

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

2(11)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus osas, millega maakohus

rahuldas Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) taotluse aegumise kohaldamiseks,

jättis hagi Eesti Vabariigi vastu (nõude aegumise tõttu) rahuldamata ning Eesti

Vabariigi vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud A.A. kanda. Tühistatud osas

saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta maakohtu

otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Jätta Sihtasutuse Tartu Ülikooli Kliinikum menetluskulud ringkonnakohtus A.A.

kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.A. (hageja) esitas 17. juunil 2020 hagi Eesti Vabariigi (Viru Vangla kaudu) (kostja I), SA

Tartu Ülikooli Kliinikum (kostja II) ja AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla (kostja III) vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel.

Hagi ja selle täienduse kohaselt viibib hageja alates 5. juulist 2014 Viru Vanglas. Seal on talle

raviteenuseid osutanud kostja I. Hagejal oli 2014. aasta jaanuaris, enne kinnipidamisasutusse

saabumist parema silma sarvkesta põletik, mille tõttu halvenes tema nägemisvõime. Praeguseks

on hageja parema silma nägemisvõime kaotanud. Hageja oli enne vangistust pöördunud

kostja III silmaosakonda ning ootas eriarsti vastuvõttu. 22. septembril 2014 tuvastas vangla arst,

et hageja parema silma sarvkest vajab siirdamist ning siirdamise otsustamiseks tuleb pöörduda

kostja III silmaosakonda (raviloo väljavõte, kanne nr 93). Kostja I saatis hageja aga

19. detsembril 2014 selle asemel kostja II Silmakliinikusse, kes ei pidanud kirurgilist ravi

vajalikuks. Hageja palus kostjalt I ka edaspidi, et talle võimaldataks silmaoperatsioon, kuid

kostja I keeldus silmaoperatsioonist tuginedes kostja II arvamusele ja riigieelarveliste vahendite

piiratusele. Hageja saadeti lõpuks ravile kostja III Silmaosakonda 2016. a märtsis ja kostja III

lisas hageja silma sarvkesta siirdamise operatsiooni ootejärjekorda alles 29. märtsil 2019.

Operatsioon on aga seniajani tegemata ning parema silma nägemist ei ole võimalik taastada.

Kostja III on põhjendanut pikka ravijärjekorda doonorite vähesusega ning selgitanud, et

järjekorras on eelistatud patsiendid, kelle mõlemad silmad on halvas olukorras. Kostja III ei ole

aga selgitanud, kui palju silma sarvkesta siirdamise operatsioone on alates 2016. aastast tehtud

ning milliste kriteeriumide alusel isikud valiti.

3(11)

Hageja ei pöördunud enne hagi esitamist tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 60

alusel Terviseameti poole ega küsinud TTKS § 50² kohaselt Sotsiaalministeeriumi juures

tegutsevalt

tervishoiuteenuste

kvaliteedi

ekspertkomisjonilt

sõltumatut

arvamust

tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta. Selline pöördumine võimaldaks algatada üksnes

järelevalvemenetluse, mis hagejat ei aita, sest tema parema silma nägemisvõime on jäädavalt

kadunud. Hagejale riigi õigusabi korras esindaja määramise ajaks oli kostja II juures toimunud

vastuvõtust (tervishoiuteenuse osutamisest) möödunud rohkem kui viis aastat, mistõttu ei saaks

komisjon ka TTKS § 50² lg 3 p 1 kohaselt enam tervishoiuteenusele hinnangut anda.

Riigikohus on leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja

nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:

• tervishoiuteenuse osutaja on rikkunud lepingut (võlaõigusseaduse (VÕS) § 100, § 770

lg 1);

• lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1);

• patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134);

• rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

• mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga

(VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1);

• mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale

ettenähtav (VÕS § 134 lg 1) (Riigikohtu 27. veebruari 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

12477/109, p 13.1).

Hageja leiab, et kostjad ei osutanud talle nõuetekohaselt ja tähtaegselt raviteenuseid, mille tõttu

kaotas ta täielikult parema silma nägemisvõime. Kostja I saatis hageja põhjendamatult ravile

kostja II juurde ega võimaldanud hagejale alusetult pika aja jooksul kostja III vastuvõttu. Kuna

kostja I ei saatnud hagejat kahe aasta jooksul kostja III juurde, rikkus ta hageja õigustatud

ootust, et ta pandaks ravijärjekorda võimalikult vara. Kui hageja oleks pandud ravijärjekorda

varem, oleks operatsiooni saanud teha õigel ajal. Hageja ei saanud vangistuses viibides valida

ise raviasutust, kes võimaldaks talle sarvkesta siirdamist. Kostja II leidis ekslikult, et hageja ei

vajanud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni, mida kinnitab kostja III vastupidine arvamus.

Kostja II arvamuse tõttu lisati hageja ravijärjekorda alles kaks aastat hiljem. Kostja III venitas

operatsiooniga alusetult, viidates sellele, et doonorite arv ei ole suur, ning leides, et hagejale ei

pidanud operatsiooni varem tegema, sest kahjustatud oli vaid ühe silma nägemisvõime.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikuti eeltoodu tõttu süüliselt.

Kostjad I ja III on rikkunud dokumenteerimiskohustust VÕS § 769 mõttes, sest nad ei

teavitanud hagejat operatsiooni toimumisajast ega sellest, milliseid isikuid on vahepealsel ajal

opereeritud. Riigikohtu selgituste järgi on ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamine hõlmatud kostjate väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitse-

eesmärgiga ning selline kahju oli tervishoiuteenuse osutajatele ettenähtav (Riigikohtu

31. oktoobri 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8533/125, p 18). Rikkumise ja kahju tekkimise

vahel esineb ka põhjuslik seos. Hagejal on ühe silma nägemisvõime kaotuse tõttu tekkinud

mittevaraline kahju, sest tema elukvaliteet on langenud, tema tervist ja psüühilist seisundit on

kahjustatud ning kuna ka teise silma nägemisvõime halveneb, on see tekitanud hagejale

depressiooni.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

2.1. Kostja I palus jätta hagi rahuldamata, märkides, et hageja peab VÕS § 770 lg 3 kohaselt

tõendama, et kostja I rikkus lepingut tegevusetusega, sh seda, et asjaolu, et kostja I suunas

hageja ravile kostja II, mitte kostja III juurde, oli raviviga. Hageja heidab kostjale I ette, et

hageja suunati ravile kostja II, mitte kostja III juurde. Hageja sai tema suunamisest ravile

kostja II juurde teada hiljemalt 19. detsembril 2014, mil toimus vastuvõtt. VÕS § 771 kohaselt

4(11)

on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat alates ajast, mil ta sai teada

tervishoiuteenuse osutaja või arsti poolt kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Kuna

hageja esitas hagi 17. juunil 2020, on kahju hüvitamise nõue kostja I vastu aegunud. Kostja I

taotles, et aegumise kohta tehtaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 kohaselt

vaheotsus. Kostja I nõustus ka kostjaga II, et hageja nõue kostja II vastu on samuti aegunud.

2.2. Kostja II leidis, et hageja nõue tema vastu on VÕS § 771 kohaselt aegunud. Hageja sai

sarvkesta siirdamise operatsiooni vajadusest teada 22. septembril 2014, kui Viru Vanglas

toimus arsti vastuvõtt. Kostjate II ja III erinev arusaam ravi vajalikkuse kohta sai hagejale

samuti teatavaks hiljemalt 19. detsembril 2014, kui hageja tuli kostja II vastuvõtule. Hiljemalt

sellest ajast hakkas kulgema ka VÕS § 771 mõttes viieaastane kahju hüvitamise nõude

aegumistähtaeg, mis oli hagi esitamise ajaks juba möödunud.

2.3. Kostja III leidis, et asjakohatud on hageja väited selle kohta, et ta on põhjendamatult

keeldunud silma sarvkesta siirdamise operatsiooni tegemisest, ei ole osutanud raviteenuseid

nõuetekohaselt ega tähtaegselt ning on rikkunud dokumenteerimiskohustust, jättes hageja

operatsiooni potentsiaalsest toimumisajast teavitamata. Kostja III ei keeldunud operatsiooni

tegemisest, hageja on olnud ootejärjekorras alates 29. märtsist 2016. Hagejat teavitati ka sellest,

et ta ei ole operatsiooni eelisjärjekorras ning tal on võimalik pöörduda operatsiooni jaoks kostja

II poole. Kostja III ei rikkunud dokumenteerimiskohustust, sest ta ei saanud dokumenteerida

tulevikus toimuva operatsiooni aega, mida ei ole võimalik ette teada. Kostja III nõustus

kostjatega I ja II, et nõuded kostjate I ja II vastu on aegunud ning pidas vaheotsuse tegemist

otstarbekaks.

3. Viru Maakohus keeldus 7. septembri 2020. a määrusega TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel hagi

menetlusse võtmisest, leides pärast kostjate seisukohtadega tutvumist, et hagi on esitatud kujul

õiguslikult perspektiivitu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

3.1. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. novembri 2020. a määrusega maakohtu määruse ning

saatis hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale maakohtule. Hageja määruskaebus

rahuldati osaliselt.

3.2. Viru Maakohus keeldus 28. jaanuari 2021. a määrusega TsMS § 340¹ lg 2, § 371 lg 1 p 9

ja § 371 lg 2 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest, leides, et hagi ei ole ka pärast puuduste

kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist õiguslikult perspektiivikas.

3.3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 8. märtsi 2021. a määrusega maakohtu määruse ning saatis

asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja määruskaebus rahuldati

osaliselt.

3.4. Viru Maakohus võttis 5. aprilli 2021. a määrusega hagi menetlusse ning andis kostjatele

tähtaja hagile vastuse esitamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022. a otsusega kostjate I ja II taotlused aegumise

kohaldamiseks ning jättis aegumise tõttu hagi kostjate I ja II vastu rahuldamata, jätkates

menetlust kostja III vastu esitatud hagis mittevaralise kahju hüvitamiseks. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda.

Maakohus kvalifitseeris aegumise hindamiseks esmalt hageja õigussuhted kostjatega I–III (vt

Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 14). Maakohus selgitas, et

mittevastava tervishoiuteenusega tekitatud kahju hüvitamist saab patsient nõuda eelkõige

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise tõttu, kuid tervishoiuteenuse osutaja võib

vastutada ka kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi VÕS § 1044 lg 3 kohaselt. Hageja sai

5(11)

seega valida, kas ta soovib kahju hüvitamist lepingulisel või lepinguvälisel alusel või mõlemal

alusel TsMS § 370 lg 2 kohaselt alternatiivselt. Tervishoiuteenuse osutamise lepinguga

kohustub tervishoiuteenuse osutaja VÕS § 758 lg 1 järgi osutama oma kutsetegevuses

patsiendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise

huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.

Patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on VÕS § 771 kohaselt viis aastat alates ajast,

mil patsient sai teada tervishoiuteenuse osutaja või arsti kohustuse rikkumisest ja kahju

tekkimisest. Õigusalases kirjanduses on leitud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema sündmusest

(nt operatsioonist), vaid kohustuse rikkumisest teadasaamiseks saab pidada näiteks

tervishoiuteenuse osutaja sellekohast teadet, teisese arvamuse kinnitust või arstiabi kvaliteedi

komisjoni otsust. Käesolevas asjas tuleb viieaastast kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega

arvestada alates ajast, mil hageja sai teada kostja I ja II kohustuste rikkumisest. Mittevaralise

kahju puhul saab eeldada, et kannatanu sai sellest teadlikuks kohe, kui talle saavad teatavaks

nõude aluseks olevad asjaolud (Riigikohtu 30. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-

12, p 11).

Hageja on esitanud erinevaid seisukohti selle kohta, millal ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja

kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest. Ta on esiteks leidnud, et kahju hüvitamise nõude

viieaastast aegumistähtaega VÕS § 771 mõttes tuleks arvutada alates kostja II 12. oktoobri

2015. a kirjast. Kirjas märkis kostja II, et 19. detsembri 2014. a eriarsti vastuvõtul leiti, et kuna

silm ei valuta, ei ole kirurgiline ravi näidustatud, ning tõi välja, et kui silm praeguseks valutab,

tuleb uuesti eriarsti vastuvõtule pöörduda. Teiseks leidis hageja, et viieaastast aegumistähtaega

tuleb arvutada alates 29. märtsist 2016, mil kostja III lisas hageja operatsioonijärjekorda, sest

siis sai hagejale teatavaks, et kostja II seisukoht operatsioonivajaduse puudumise kohta oli

ebaõige. Maakohus hageja käsitlusega ei nõustunud.

Maakohus leidis, et aegumistähtaega ei saa arvutada alates kostja II 12. oktoobri 2015. a kirjast,

sest hageja teadis asjaolust, et kostja II ei pea kirurgilist sekkumist vajalikuks, vähemalt alates

22. detsembrist 2014, mil kostja I saatis hageja teabenõudele sellekohase vastuse.

Aegumistähtaega ei saa arvutada ka alates 29. märtsist 2016, kui kostja III lisas hageja

operatsiooni ootejärjekorda, sest operatsiooni ootejärjekorda lisamist ei saa pidada kostja II

varasemat seisukohta ümberlükkavaks teiseseks arvamuseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt

ei pidanud ka kostja III 17. jaanuaril 2014 toimunud vastuvõtul veel sarvkesta siirdamise

operatsiooni vajalikuks. Maakohus leidis, et kostja III otsustus lisada hageja 29. märtsil 2016

operatsiooni ootejärjekorda ei välista ega tõenda kostja II 19. detsembril 2014 vastuvõtul

väljendatud seisukoha ebaõigsust, sest kahe vastuvõtu vahele jäi pikk aeg. Isiku tervislik

seisund on ajas muutuv. Aasta ja nelja kuu pikkuse perioodi jooksul võivad muutused olla

sedavõrd drastilised, et varem põhjendamatuks peetud kirurgiline sekkumine võib hilisemal ajal

osutuda vajalikuks.

Hageja sai teada sellest, et kostja I arst suunas ta ravile kostja III silmakliinikusse, 13. augustil

2014. Hageja sai teada sellest, et kostja I saatis ta kostja III asemel ravile kostja II juurde,

hiljemalt 19. detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt. Hageja sai 19. detsembril

2014 teada ka sellest, et kostjad II ja III hindasid eriarsti sekkumise vajadust erinevalt. Hageja

on enda menetlusdokumendis ise leidnud, et silma sarvkesta siirdamise vajadus oli tuvastatud

hiljemalt 22. septembril 2014, ning märkinud kohtuistungil, et talle oli operatsioonivajadus

teada algusest peale.

Maakohus tuvastas, et hageja sai kostja I ja II kohustuste rikkumisest ja kahju tekkimisest teada

19. detsembril 2014, mil toimus kostja II eriarsti vastuvõtt ning hiljemalt sellele järgnevast

päevast hakkas kulgema viieaastane aegumistähtaeg VÕS § 771 mõttes. Seega oleks pidanud

6(11)

hageja nõude esitama hiljemalt 19. detsembril 2019. Hagi esitamise ajaks, 17. juuniks 2020, oli

hageja nõue kostjate I ja II vastu juba aegunud. Isegi kui lähtuda aegumistähtaja arvutamisel

alternatiivselt ajast, mil kostja I tõi vastusena hageja teabenõudele välja, et kostja II ei pidanud

kirurgilist sekkumist vajalikuks, oleks hageja nõue kostjate I ja II vastu aegunud 23. detsembril

2019 ehk enne hagi esitamist. Asjaolu, et hageja ei pöördunud enda sõnul tervishoiuteenuse

kvaliteedi ekspertkomisjoni poole arvamuse saamiseks viie aasta möödumise tõttu, kinnitab, et

hageja oli teadlik viieaastasest aegumistähtajast. Pooled ei ole kohtu ette toonud ka aegumise

peatumisele või katkemisele viitavaid asjaolusid.

Maakohus tegi hageja nõude aegumise tõttu TsMS § 449 lg 3 kohaselt lõppotsuse kostjate I ja

II vastu, millega jättis hageja nõude nende vastu rahuldamata, jätkates menetlust mittevaralise

kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel kostja III vastu.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega jätta kostjate I ja II taotlused aegumise kohaldamiseks

rahuldamata ning menetluskulud kostjate I ja II kanda.

Hageja leiab, et kostja I rikkumised seisnesid selles, et kostja I ignoreeris hageja soovi saada

kostjalt III täiendavat konsultatsiooni ning andis hagejale 26. veebruari 2016. a kirjas ebaõigesti

teada, et sarvkesta siirdamise operatsioon toimub 2016. a I kvartalis. Hageja sai asjaolust, et

kostja I rikkus VÕS § 762 mõttes kohustust saata hageja eriarsti juurde ning kahju tekkimisest

VÕS § 771 mõttes teada 28. oktoobril 2015, kui kostja I teatas hagejale, et ei näe vajadust saata

teda kostja III juurde eriarsti vastuvõtule. Hageja sai teada sellest, et kostja I rikkus kohustusi,

andes operatsiooni toimumisaja kohta ebaõigeid andmeid, 26. veebruaril 2016, kui kostja I

saatis hagejale sellekohase kirja. Eeltoodu tõttu ei ole hageja nõue kostja I vastu VÕS § 771

kohaselt aegunud.

Hageja leiab, et kostja II rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut, leides 19. detsembril

2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik. Hageja sai

12. oktoobri 2015. a kostja II vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist

vajalikuks. Hageja andis järgnevalt korduvalt kostjale I märku, et ta ei nõustu kostja II

hinnanguga ja soovib vastuvõttu kostja III juures, kuid ta saadeti kostja III juurde eriarsti

vastuvõtule alles 29. märtsil 2016. Hageja sai 29. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta

operatsiooni ootejärjekorda, teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest

VÕS § 771 mõttes, sest siis ilmnes kostja II seisukoha ebaõigsus. Enne seda usaldas hageja

meditsiinilise erihariduseta isikuna arstide seisukohta. Seega leidis maakohus ebaõigesti, et

hageja kahju hüvitamise nõue kostjate I ja II vastu on aegunud.

6. Kostjad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

6.1. Kostja I vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Hageja tegevus menetluses on olnud ebajärjepidev ja tema

seisukohad on muutlikud. Maakohus selgitas korduvalt hagejale vajadust tuua üheselt välja hagi

aluseks olevad asjaolud ja neid tõendada. Hageja enda seisukohtadest nähtuvalt heidab ta

kostjale I ette, et pärast vanglasse sattumist ei saadetud teda kohe eriarsti juurde ning kui seda

tehti, saadeti ta kostja III asemel kostja II vastuvõtule, kes ei pidanud kirurgilist sekkumist

vajalikuks. Hageja nõue kostja I vastu on aegunud, sest hiljemalt kostja II eriarsti vastuvõtul

19. detsembril 2014 pidi hageja aru saama, et teda ei saadetud eriarsti juurde kostja III juurde.

6.2. Kostja II vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Hageja ei ole seni avaldanud selget seisukohta, millisest ajast alates

7(11)

hakkas kulgema tema kostja II vastu suunatud kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg. Ühest

küljest on hageja leidnud, et ta teab sellest, et kostja II ei pea kirurgilist sekkumist põhjendatuks,

kostja II 12. oktoobri 2015. a vastusest. Samas toob hageja välja, et hakkas kohe pärast kostja II

eriarsti vastuvõttu otsima võimalust saada teiste spetsialistide arvamus. Kui hageja ei oleks aru

saanud, et kostja II ei pidanud vastuvõtul operatsiooni vajalikuks, ei oleks ta asunud otsima

võimalusi saada teiste spetsialistide arvamus. Hageja oli 19. detsembril 2014 kostja II eriarsti

vastuvõtule tulles veendunud, et ta vajab silmoperatsiooni. See nähtub hagile lisatud tõenditest,

kus hageja selgitab, et asus silmaoperatsioonile minemise võimalusi uurima juba vanglasse

sattudes. Maakohus leidis põhjendatult, et asjaolu, et hageja lisati 29. märtsil 2016

silmaoperatsiooni ootejärjekorda, ei tõenda, et kirurgiline sekkumine oli näidustatud juba

19. detsembril 2014.

6.3. Kostja III vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 kohaselt tühistada osas, millega maakohus rahuldas

kostja I taotluse aegumise kohaldamiseks, jättis hagi kostja I vastu (nõude aegumise tõttu)

rahuldamata ning kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud hageja kanda. Tühistatud

osas tuleb asi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega maakohus

rahuldas kostja II taotluse aegumise kohaldamiseks ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata,

tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, muutes osaliselt otsuse õiguslikke

põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

8. Ringkonnakohus märgib, et ta saab TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollida maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus lahendas

otsusega kostjate I ja II TsMS § 449 lg 3 kohase taotluse vaheotsuse tegemiseks ning jättis

hageja nõude kostjate I ja II vastu aegumise tõttu rahuldamata, märkides, et menetlus jätkub

hageja nõudes kostja III vastu. Seega on ringkonnakohtus vaidluse all see, kas hageja

mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kostjate I ja II vastu on maakohtu otsuses esitatud

põhjendustel aegunud. Ringkonnakohus ei analüüsi hageja nõuet kostja III vastu, mille osas

jätkub menetlus maakohtus.

9. Samuti märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu üldkogu 28. juuni 2021. a määruses kohtuasjas

nr 3-21-30/19 väljendatud seisukohtade järgi on kõiki kinnipeetavatele vanglas

tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlusi pädevad lahendama halduskohtud. Samas

lahendis on üldkogu siiski leidnud, et menetlusökonoomia põhimõtet ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg-t 4 arvestades tuleb

28. juuni 2021. a seisuga maakohtu menetluses olevad kinnipeetavale tervishoiuteenuse

osutamisega seotud kohtuasjad maakohtus lõpuni lahendada (Riigikohtu üldkogu 28. juuni

2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30/19, p 31). Käesolev asi oli eelnimetatud kuupäeval

maakohtu menetluses, seega lahendatakse asi lõpuni senises korras, st hagimenetluses

võistlevuse põhimõttel.

Ringkonnakohus käsitleb esmalt kostja II vastu ning seejärel kostja I vastu esitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude aegumisega seonduvat.

10. Osas, milles maakohus jättis hageja nõude kostja II vastu selle aegumise tõttu rahuldamata,

ei anna apellatsioonkaebuse väited alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Maakohus on

otsuses õigesti märkinud, et aegumise kohaldamise eeldusena tuleb kohtul kvalifitseerida

pooltevaheline õigussuhe. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et mittevastava

8(11)

tervishoiuteenusega tekitatud tervisekahju hüvitamist saab patsient põhimõtteliselt nõuda nii

tervishoiuteenuse osutamise lepingu (VÕS §-d 758 jj) kui ka (alternatiivselt) kahju õigusvastase

tekitamise sätete alusel (VÕS §-d 1043 jj). Asja materjalidega kooskõlas on ka maakohtu

järeldus, et hageja on kostjate vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rajanud

tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele, st esitanud nõude VÕS § 758 alusel.

11. Samas ei ole täpne maakohtu järeldus, et hageja ei ole esitanud nõuet (alternatiivselt)

VÕS §-de 1043 jj alusel. Poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Samuti ei ole ringkonnakohus

TsMS § 652 lg 8 järgi seotud apellatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega.

Vaatamata tuginemisele tervishoiuteenuse lepingu väidetavale süülisele rikkumisele kostjate

poolt, ei ole hageja menetluses avaldanud, et ta ei soovi hagi rahuldamist kahju õigusvastaste

tekitamise sätete alusel. Seega tulnuks kohtul vaheotsuse tegemisel kontrollida nõude aegumist

ka VÕS §-de 1043 jj (kui nõude võimaliku alternatiivse materiaalõigusliku aluse) järgi.

Eelmärgitud osas tuleb maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi muuta. Samas ei ole see minetus

maakohtu lõppjärelduste õigusese seisukohalt määrav. Lepinguvälise kahju nõudele laieneks

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1, millest tuleneb 3-aastane aegumistähtaeg,

mida arvestatakse kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saamisest või teada

saama pidamisest. Seega on viidatud aegumistähtaeg lühem kui VÕS § 771 kohane tähtaeg.

Apellatsioonkaebuses hageja ka ei väida, et TsÜS § 153 lg 1 alusel ei oleks nõue aegunud.

12. Muus osas nõustub ringkonnakohus kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata jätmist

puudutavalt maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei korda.

Vastusena kostja II vastu esitatud nõudega seonduvatele apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

12.1. VÕS § 771 järgi on patsiendi kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg viis aastat alates

ajast, mil ta sai teada tervishoiuteenuse osutaja kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest.

Kostja II rikkus hageja hinnangul tervishoiuteenuse osutamise lepingut, kui leidis

19. detsembril 2014 toimunud eriarsti vastuvõtul ekslikult, et silmaoperatsioon ei ole vajalik.

Hageja hinnangul sai ta 29. märtsil 2016, kui kostja III lisas ta operatsiooni ootejärjekorda,

teada kostja II kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest VÕS § 771 mõttes, sest siis ilmnes

kostja II seisukoha ebaõigsus. Hageja on leidnud ka seda, et ta sai 12. oktoobri 2015. a kostja II

vastusest teada, et kostja II ei pidanud kirurgilist sekkumist vajalikuks.

12.2. Maakohus leidis, et kostja II vastu esitatud hageja nõude aegumistähtaeg VÕS § 771

mõttes hakkas kulgema hiljemalt 22. detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja

teabenõudele teada, et lähtudes kostja II seisukohast 19. detsembril 2014 toimunud eriarsti

vastuvõtul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Ringkonnakohus leiab, et

maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust maakohtu otsust vastavas osas tühistada.

12.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja sai kostja II väidetavast kohustuste

rikkumisest ja kahjust VÕS § 771 mõttes ning kostjate II ja III väidetavatest erinevatest

seisukohtadest teada hiljemalt 22. detsembril 2014. Maakohtu tuvastatud asjaoludel teavitas

kostja I siis hagejat, et kostja II hinnangul ei ole kirurgiline sekkumine näidustatud. Maakohtu

tuvastatud asjaolude järgi oli hageja ise seisukohal, et hiljemalt 22. septembril 2014 oli

tuvastatud, et silma sarvkest vajab siirdamist. Apellatsioonkaebuse põhjendustest ei nähtu, miks

tuleks asuda maakohtu tuvastatust erinevale seisukohale.

Hageja ei ole ka maakohtu menetluses esitanud argumenteeritud väiteid selle kohta, miks tal ei

olnud võimalik saada kostja II väidetavast kohustuse rikkumisest ja kahju tekkimisest teada

9(11)

hiljemalt kostja I poolt 22. detsembri 2014. a temale saadetud vastusest (I kd, tl 31). Samuti on

hageja maakohtule 11. jaanuaril 2021 esitatud hagi terviktekstis (I kd, tl-d 104 – 114) kahel

korral märkinud, et vähemalt juba 22. septembril 2014 oli tuvastatud, et silma sarvkest vajab

siirdamist (menetlusdokumendi p-d 9 ja 14). Nende väidetega ei ole kooskõlas

apellatsioonkaebuses väidetu, nagu ei teadnuks hageja enne 29. märtsil 2016 kostja III juures

toimunud vastuvõttu, et kostja II varasem otsus operatsiooni tegemata jätmise kohta võib olla

ebaõige. Asjaolul, et kostja II on veel ka 12. oktoobri 2015. a vastuses hagejale märkinud, et ei

pea kirurgilist sekkumist vajalikuks, ei ole eelmärgitut arvestades nõude aegumise seisukohalt

tähtsust.

12.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et asjaolu, et kostja III lisas hageja

29. märtsil 2016 silmaoperatsiooni ootejärjekorda, ei välista ega tõenda, et kostja II raviotsus

19. detsembril 2014 oli ekslik. Maakohus ei rikkunud tõendite hindamisel sellele järeldusele

jõudes oluliselt menetlusõigust, mistõttu puudub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 5 kohaselt

alus maakohtus kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid ümber hinnata.

12.5. Eeltoodut arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et hageja mittevaralise

kahju hüvitamise nõue kostja II vastu tuleb aegumise tõttu rahuldamata jätta. Maakohus leidis

põhjendatult, et kostja II vastu esitatud nõude aegumistähtaeg hakkas VÕS § 771 kohaselt

kulgema hiljemalt 22. detsembril 2014, mil kostja I andis vastusena hageja teabenõudele teada,

et kostja II hinnangul ei ole hageja silma kirurgiline ravi hetkel näidustatud. Hageja nõude

aegumistähtaeg möödus hiljemalt 23. detsembril 2019. Seega oli hageja nõude viieaastane

aegumistähtaeg VÕS § 771 mõttes hagi esitamise ajaks kostja II vastu ehk 17. juuniks 2020

möödunud.

13. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega kostja I vastu esitatud nõude aegumise

osas. Maakohus on eksinud hagi aluseks olevate asjaolude määratlemisel ning kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust.

13.1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kinnipeetavale vanglas tervishoiuteenuse osutamisele

saab küll kohaldada võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätteid, st

VÕS §- e 758jj, kuid kohtuprakitka kohaselt lepinguga iseenesest tegu ei ole (vt ka Riigikohtu

üldkogu 28. juuni 2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25). Arvestades Riigikohtu

halduskolleegiumi ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu poolt 11. novembril 2022 kohtuasjas

nr 3-21-924 tehtud määruses avaldatud seisukohti (p-d 10 ja 11), ei ole lepinguga vähemalt

üldjuhul tegu ka kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamisega väljaspool vanglat (st lepingut

ei ole ka kinnipeetava ja tervishoiuteenuse osutaja vahel). See aspekt ei ole kostjat I puudutavalt

küll maakohtu otsuse lõppjärelduste seisukohalt määrav.

13.2. Iseenesest ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole olnud oma seisukohtade

esitamisel järjekindel. Hageja ei ole ka kasutanud maakohtu poolt korduvalt antud võimalusi

täpsustada oma väiteid selle kohta, millist väidetavat rikkumist ta kahju põhjuseks peab ja mida

igale kostjale ette heidab. Samas on maakohus käsitlenud hageja etteheiteid kostja I osas

põhjendamatult kitsalt. Maakohus on seostanud kostja I vastu esitatud nõude aegumise algust

ainult kostja II juures 19. detsembril 2014 toimunud vastuvõtu ja selle tulemusel tehtud kostja II

raviotsusest teadasaamisega.

13.3. Asja materjalidest nähtuvalt ei heida hageja kostjale I ette üksnes kostja II juurde

suunamist (kostja III asemel), vaid vangla poolt vajaliku tervishoiuteenuse õigeaegselt

osutamata jätmist. Nendele seisukohtadele on hageja tuginenud ka apellatsioonkaebuses.

13.4. Maakohus on jätnud piisava tähelepanuta, et hageja kannab vanglakaristust. Hagejale

laienev kinnipidamisrežiim mõjutab nii vanglas toimuva ravi kui ka vanglavälise ravi praktilist

korraldust, sh teenuse osutaja valiku, raviga seotud väljasõitude, ravimite ja meditsiiniliste

10(11)

abivahendite lubamise jms osas (vt ka Riigikohtu 11. novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr

3-21-924/12, p 11 ja selles viidatud Riigikohtu üldkogu lahend asjas nr 3-21-30/19, p 27).

Kinnipeetava väljapoole vanglat ravile suunamisega täidab vangla avalik-õiguslikku kohustust

tagada tema ravi. Riik kasutab oma kohustuse täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku

juriidilise isiku (nt haigla või kliinikumi) abi, vajaduse korral temaga sõlmitud lepingu alusel.

Väljaspool vanglat toimuva tervishoiuteenuse osutamise raames tekib kinnipeetaval õigussuhe

üksnes vanglaga, mitte teenust osutava haigla või kliinikumiga. Tervishoiuteenuse osutamisel

tekkiva kahju eest vastutab vangla (riigivastutuse seaduse § 12 lg 1) (vt ka Riigikohtu

11. novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr 3-21-924/12, p-d 12 ja 13).

13.5. Eelmärgitut arvestades vastutab kostja I hageja ravi tagamise eest tema vanglas viibimise

ajal, sõltumata sellest, kas tervishoiuteenust osutatakse vanglas või väljaspool vanglat ning

millise tervishoiuteenust osutava eraõigusliku juriidilise isiku (praegusel juhul kostjad II ja III)

abi selleks kasutakse.

13.6. Ülaltoodut kokku võttes ei ole põhjendatud seostada kostja I vastu esitatud nõude

aegumise algust VÕS § 771 järgi ainult kostja II juures 19. detsembril 2014 toimunud vastuvõtu

ja selle tulemusel tehtud kostja II raviotsusest teadasaamisega. Seetõttu tuleb maakohtu otsus

kostja I osas tühistada.

14. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks teha kostja I vastu esitatud nõude aegumise küsimuses

ise uut otsust, kuna maakohtu otsuses ei ole käsitletud etteheiteid kostja III vastu, mille eest

kostja I käesoleva otsuse p-s 13 viidatud kohtupraktika põhjal samuti vastutab. Asja uuel

läbivaatamisel on maakohtul võimalik uuesti hinnata kostja I vastu esitatud nõude aegumist

ning selles osas vaheotsuse tegemise otstarbekust ja põhjendatust (vaheotsuse tegemine on

kohtu õigus, mitte kohustus). Seejuures tuleb arvestada käesolevas otsuses esitatud seisukohti

õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (TsMS § 658 lg 2). Arvestades ülalviidatud

muutunud

kohtupraktika

seisukohti

materiaalõiguse

kohaldamisel,

mis

puudutab

kinnipeetavale osutatava tervishoiuteenuse õiguslikku olemust (Riigikohtu üldkogu 28. juuni

2021. a määrus kohtuasjas nr 3-21-30/19 ja erikogu 11. novembri 2022. a määrus kohtuasjas nr

3-21-924/12), võib olla maakohtul otstarbekas hinnata uuesti hagi õiguslikku perspektiivi

kostja III vastu esitatud nõude osas.

15. Hageja märgib apellatsioonkaebuses, et kostja I esitas hagejale 26. veebruari 2016. a kirjas

ebaõiget teavet selle kohta, et silmaoperatsioon toimub 2016. aasta I kvartalis ning rikkus

sellega patsiendi teavitamiskohustust VÕS § 766 lg 1 mõttes. Hageja leiab, et nõue kostja I

vastu ei ole selles osas VÕS § 771 kohaselt aegunud. Ringkonnakohus samas ei tähelda asja

materjalide põhjal, et hageja oleks sellele väidetavale minetusele kui kostja I eraldisesisvale

rikkumisele maakohtu menetluses tuginenud. Hageja on küll algses hagiavalduses, hagi

terviktekstis kui ka hilisemates menetlusdokumentides märkinud, et kostja I on andnud hagejale

ebaõiget teavet selle kohta, et operatsioon toimub 2016. aasta I kvartalis. Samas ei ole hageja

ebaõige teabe esitamist toonud välja eraldiseisva kohustuse rikkumisena, vaid lisaargumendina

selle kohta, et hageja on operatsiooni oodanud põhjendamatult kaua ning kostja III on sarvkesta

siirdamise

operatsiooni

tegemisega

alusetult

viivitanud.

Seega

on

tegemist

apellatsioonkaebuses esitatud uue väitega, millega ringkonnakohus ei saa kaebuse lahendamisel

arvestada (TsMS § 631 lg 1 ja § 652). Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on hagejal võimalik

hagi aluseks olevaid väiteid siiski täpsustada ja täiendada (TsMS § 376 lg 4 p 1).

16. Kuna kostja II suhtes apellatsioonkaebust ei rahuldata, jäävad kostja II menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda. Kostja II ei ole esitanud

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ning vastaspoole poolt hüvitatavaid kulusid ei

nähtu ka asja materjalidest. Seega kostjal II hüvitatavad menetluskulud ringkonnakohtus

puuduvad.

11(11)

Kostja I ja hageja menetluskulude jaotuse, sh ringkonnakohtu menetluskulude jaotuse, otsustab

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Samuti

otsustab maakohus kostja III menetluskulude jaotuse pärast kostja III vastu esitatud nõude

lahendamist. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulude ulatuse määrab

ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin-Uusen Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest