2-19-6185/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 04. jaanuar 2023. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-6185

Kohtuasi

Osaühingu Hexanor Haldus hagi Osaühingu Hexanor

(pankrotis) pankrotihalduri Martin Krupi vastu nõude

tunnustamiseks

Osaühingu

Hexanor

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.12.2021 määrus (menetluskulude

kindlaksmääramine)

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Hexanor Haldus määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Osaühing Hexanor Haldus

(registrikood

11175263), lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristel

Viru

Kostja: Osaühing Hexanor (pankrotis) pankrotihaldur

Martin Krupp, lepinguline esindaja vandeadvokaat Grete

Tark

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14.12.2021 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele

esitada ka määruskaebus.

2-19-6185

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Põhimenetluses jättis Harju Maakohus 24.10.2019 määrusega hagi läbi vaatamata ning

menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2021 määrusega jäi maakohtu

määrus muutmata. Riigikohus jättis 22.06.2021 hageja määruskaebuse ringkonnakohtu

15.02.2021 määruse peale läbi vaatamata. Kõik tsiviilasja menetluskulud jäid hageja kanda.

Kostja menetluskulude nimekirjade kohaselt moodustasid tema menetluskulud 3377,50 eurot

järgmiselt: maa- ja ringkonnakohtus 1730 eurot ja Riigikohtus 1647,50 eurot. Kostjale osutati

õigusabi kokku 22 tundi ja 31 min tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuga).

Hageja vaidles kostja menetluskulude suurusele vastu, leides, et pankrotihaldur peaks olema

võimeline menetluses osalema ilma vandeadvokaadist esindajata. Halduril puudus

advokaadibüroo kasutamiseks pankrotitoimkonna nõusolek. Õigusabile kulunud aeg ei ole

osaliselt põhjendatud, nagu ka kahe lepinguline esindaja kasutamine. Hageja palus kohtul

kontrollida, kas kostja on taotluses märgitud menetluskulud kandnud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

Maakohus määras 14.12.2021 määrusega kindlaks kostja menetluskulud 3350 euro ulatuses

ja mõistis selle summa hagejalt välja. Ühtlasi kohustas maakohus hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuma lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.1. Tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg-le 1 leidis maakohus, et

kostja esindaja õigusabitoimingud ning neile kulunud aeg on vajalik ja põhjendatud kokku 22

tunni ja 20 minuti ulatuses. Kostja vandeadvokaatidest esindajate tunnitasu 150 eurot

(käibemaksuga) ei ole ebamõistlikult suur ega ületa keskmist turuhinda. Kostja kulunimekirjast

nähtuvad toimingud olid kostja õiguste kaitsmise seisukohast vajalikud ja neile kulunud aeg

tsiviilasja mahtu ja keerukust ning tehtud menetlustoiminguid arvestades põhjendatud.

Põhjendatuks ei pidanud maakohus Riigikohtu 21.06.2021 kirjaga tutvumiseks ja Riigikohtu

22.06.2021 määruse läbitöötamiseks kulunud 16 minutit, millest luges põhjendatuks 5 minutit.

21.06.2021 kiri oli teade kohtulahendi tegemise edasilükkamise kohta, mille sisu ei ole pikk.

Riigikohtu 22.06.2021 määruse põhjendav osa oli kõigest ca 1,5 lk. Seega mõistis kohus

hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena 3350 eurot (= 150 × 22 h ja 20 min).

4.2. Vastuseks hageja vastuväidetele märkis maakohus, et hinnang, mille kohaselt pidanuks

kostja pankrotihaldurina olema võimeline ennast menetlustes ise esindama, ei võimalda pidada

õigusabikulude kandmist põhjendamatuks. Seadusest ei tulene, et juriidilisi teadmisi omav

menetlusosaline ei või võtta lepingulist esindajat või et sellise esindaja kulusid ei hüvitataks (vt

nt Riigikohtu lahend asjas 3-2-1-86-16, p 11). Ka see, kas halduril oli esindajaga lepingu

sõlmimiseks pankrotitoimkonna nõusolek või mitte, ei mõjuta menetluskulude jaotust ega

kindlaksmääratavate kulude suurust (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas 2-19-15850,

p 52).

Pankrotitoimkonna

nõusolek

lepingulise

esindaja

kasutamiseks

on

seotud

pankrotimenetluse organite sisesuhtega ega mõjuta vastaspoolelt lepingulise esindaja kulude

väljamõistmist (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas 2-10-15787, p 11; Tallinna

Ringkonnakohtu lahend asjas 2-12-22585, p 39). Põhjendatuks ei saa pidada mehaaniliselt

lehekülgede arvu ja ajakulu võrdsustamist. Lühikese, konkreetse, loogiliselt struktureeritud

ning ilma põhjendamatute kordusteta dokumendi koostamine võib võtta kauem aega, kui pika

jutu suvaliselt kokkupanek. Lisaks võib selline võrdsustamine tekitada mulje, et kasulikum on

esitada pikemaid seisukohti, millega tutvumisele kaasneb omakorda suurem ajakulu.

2-19-6185

4.3. Rahuldamata jäi hageja taotlus nõuda välja menetluskulusid tõendavad arved ning nende

tasumist kinnitavad maksekorraldused. Ehkki kostja on maksejõuetu äriühing, on

pankrotimenetluses tasutud deposiiti oluliselt suuremas ulatuses kui on käesoleva tsiviilasja

menetluskulud (osa deposiidist on halduri büroole üle kantud). Menetluskulude väljamõistmise

tingimuseks ei ole see, et kulud on tegelikult kantud või et need on kantud menetlusosalise,

mitte kolmanda isiku poolt (tegu on menetlusosalise ning tema eest kulusid kandnud isiku

omavahelise küsimusega).

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse osas, milles kostja taotlus

rahuldati, tühistada ja uue määrusega jätta kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus

rahuldamata või alternatiivselt määrata menetluskulude suurus kindlaks põhjendatud ulatuses.

Määruskaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

− Hagejal on põhjendatud kahtlus, et kostja ei ole käesoleva menetluse raames

tegelikkuses menetluskulusid kandnud. Maakohus on jätnud kulutõendite kogumise

taotluse ebaõigesti rahuldamata.

− Kostja esindajate tunnihind ületab keskmist tasu. Põhjendatud tunnihinnaks oleks antud

juhul kuni 120 eurot (käibemaksuga).

− Kostjal puudus õigusteenuse osutamiseks lepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna

nõusolek ning kostja oli sellest teadlik, mistõttu tuleb kõik kostja menetluskulud alates

30.04.2020 jätta kostja enda kanda.

− Maakohus on määruse tegemisel kostja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel ületanud kaalumispiire.

Määruse põhjendustest ei nähtu, millised menetlustoimingud olid kohtu hinnangul

põhjendatud ja millised mitte. Kohus on lubamatult hinnanud toiminguid kogumis ning

jätnud vähendamata kostja esindaja vahetusest tulenenud täiendavad kulud.

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks.

6.1. Kostja vaidles määruskaebusele vastu. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Maakohus on põhjendanud, miks ta kuludokumentide väljanõudmist vajalikuks ei pidanud.

Pankrotitoimkonna nõusolek või selle puudumine ei mõjuta hageja kohustust hüvitada

menetluskulusid. Hageja arusaam pankrotiseaduse § 62 lg 2 kohaldamisest viiks praktikani,

mille kohaselt oleks pankrotitoimkonnal võimalik takistada pankrotihalduritel oma kohustuste

täitmist. Kostjal pankrotihaldurina oli kohustus nõudele vastu vaielda ja osaleda ka sellele

järgnevas kohtumenetluses, kus tal oli õigus kasutada lepingulist esindajat. Pankrotimenetluses

sisesuhet reguleeriv norm menetluskulude hüvitamist mõjutada ei saa. Maakohtu määrusest on

selgesti kontrollitav, milliste toimingutega seotud ajakulu pidas maakohus põhjendatuks ja

millist mitte. Kahe esindaja kasutamine on olnud põhjendatud töökorralduslikel põhjustel,

esindajad ei ole tegevusi dubleerinud. Kostja esindajate tunnitasu vastab sarnase õigusteenuse

keskmisele turuhinnale.

Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2-19-6185

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuna kostja

määrust ei vaidlustanud, siis on maakohtu määrus taotluse osalise rahuldamata jätmise osas

TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning

määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse

hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud

diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 27.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 11 ja selles

viidatud praktika).

Maakohus on menetluskulude rahalist kindlaksmääramist piisavalt põhjendanud. Kohus ei

pea eraldi esile tooma ja hindama iga rida menetluskulu nimekirjas või kuludokumendis, vaid

võib toiminguid rühmitada, tuues eraldi välja need, mille osas ei saa toimingut või sellele

kulunud aega pidada põhjendatuks. Nii on maakohus käesoleval juhul ka teinud ja see jääb

eelmises punktis kirjeldatud kohtu diskretsiooni piiridesse. Maakohtu käsitlus on loogiline ja

jälgitav. Hageja ei ole kaebuses selgitanud ega põhjendanud, et mõni kuludokumentides

kajastatud töö oleks olnud ebavajalik. Määruskaebusest ega kostja kulunimekirjast ei nähtu, et

mitme esindaja kasutamine oleks menetluskulude suurust paisutanud, s.o et kostja esindajad

oleksid menetluses teinud dubleerivaid toiminguid.

Maakohus põhjendas, miks ta nõustus taotluses märgitud tunnitasuga. Ringkonnakohtul

pole alust asuda teistsugusele seisukohale. Kostja esindaja tasumäär (150 eurot käibemaksuga)

jääb piiridesse, mis vastab senises kohtupraktikas aktsepteeritud vandeadvokaadi poolt osutatud

õigusteenuse tunnitasule ning jääb seega maakohtu diskretsiooni piiresse.

Kohus võib TsMS § 176 lg 6 esimese lause alusel kohustada menetlusosalist esitama

menetluskulu tõendavaid dokumente. Sama sätte teise lause järgi ei pea kohtu nõudmiseta neid

dokumente esitama. Kui menetlusosalise lepinguline esindaja on TsMS § 218 lg 1 p 1 järgi

vandeadvokaat, siis võib eeldada, et menetlusosalisel on õigusteenuse eest tasumise kohustus,

ning sellisel juhul saab kohus õigusabikulude hüvitamise otsustada ilma TsMS § 176 lg 6

esimest lauset kohaldamata (vt Riigikohtu 01.12.2015. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-154-15,

p 11). Samuti ei ole hageja esile toonud ühtegi asjaolu, mis annaks alust kahelda selles, et kostja

menetluskulude nimekirjades tehtud toiminguid on tegelikult tehtud või et kostja lepinguline

esindaja on nimetatud mahus õigusabi osutanud. Vara puudumine ei välista menetluskulu

tasumise kohustuse tekkimist, sest vastava kohustuse võib TsMS § 174 lg 9 mõtte kohaselt täita

ka muu isik. Ringkonnakohtu hinnangul sai kostja menetluskulu rahalise suuruse kindlaks

määrata ning sellekohase otsustuse õigsust kontrollida menetluskulude nimekirja ja toimiku

materjalide põhjal.

Põhjendamatu on kaebaja etteheide, nagu jätnuks maakohus pankrotiseaduse § 62 lg 2

õigusvastaselt kohaldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see, kas halduril on

esindajaga lepingu sõlmimiseks pankrotitoimkonna nõusolek, ei mõjuta kindlaksmääratavate

menetluskulude suurust ega nende vastaspoolelt väljamõistmist (vt ka Tallinna

2-19-6185

Ringkonnakohtu 30.04.2021. a otsust tsiviilasjas nr 2-19-15850, p 52; 15.01.2016. a määrust

tsiviilasjas nr 2-10-15787, p 11; 10.11.2014. a määrust tsiviilasjas nr 2-12-22585, p 39).

Eeltoodust tulenevalt on maakohus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

määranud vajalikus ja põhjendatud ulatuses ning ringkonnakohtul ei ole alust seda muuta.

Maakohus tegi kulusid kindlaks määrates kaalutlusotsuse, põhjendas seda kohaselt ega ületanud

diskretsioonipiire.

TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

TsMS § 696 lg 1 teise lause ja TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude

kindlaksmääramise peale Riigikohtule edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg