3-22-2310/5 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2310

Haldusasi

EP Metsandus OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

23. augusti 2022. a maksuotsuse nr 12.2-3/058084-4 ja

30. septembri 2022. a vaideotsuse nr 6-1/5217-2

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. novembri 2022. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – EP Metsandus OÜ, esindaja v.adv Karin

Ploom

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja KK

Menetluse alus ringkonnakohtus

EP Metsandus OÜ määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta EP Metsandus OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

10. novembri 2022. a määruse haldusasjas nr 3-22-2310 resolutsiooni punkt 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 23.08.2022 maksuotsusega nr 12.2-3/058084-4

EP Metsandus OÜ-d tasuma maksusumma 144 441,54 eurot. EP Metsandus OÜ deklareeris

2021. a jaanuarist kuni 2022. a veebruarini mitteresidentidest töötajate (Ukraina residendid)

brutotöötasu 401 498,25 eurot ja arvestas töötasu väljamaksetelt tulumaksu 80 299,75 eurot,

kuid ei arvestanud, deklareerinud ega tasunud sotsiaalmaksu ning ei arvestanud, pidanud kinni

ega tasunud töötuskindlustusmakseid. EP Metsandus OÜ pidi täiendavalt tasuma sotsiaalmaksu

134 648,97 eurot ja töötuskindlustusmakseid 9792,65 eurot. EP Metsandus OÜ-le ei tulene

sotsiaalmaksu ja töötuskindlustuse maksete maksuvabastust sotsiaalmaksuseaduse § 3 p-st 15

ega 05.10.2010 sõlmitud Eesti Vabariigi ja Ukraina sotsiaalkindlustuslepingu art 5 lg-st 4.

Lepingupoole territooriumil töötavale isikule kohaldatakse üldjuhul selle lepingupoole

õigusakte, kelle territooriumil ta töötab, sõltumata tema elukohast (sotsiaalkindlustuslepingu

art 5 lg 2). Elukohariigi õigusakte kohaldatakse ainult sellisel juhul, kui töötaja töötab samal

kindlustusperioodil mõlema lepingupoole territooriumil (sotsiaalkindlustuslepingu art 5 lg 4).

3-22-2310

2(7)

EP Metsandus OÜ ei ole tõendanud, et mitteresidentidest töötajad töötasid vaidlusalusel

kindlustusperioodil samaaegselt Ukrainas. Seda ei tõenda mh ühe töötaja sõlmitud vabatahtlik

välisreisija kindlustusleping. Maksuvabastuse rakendamiseks vajalikke asjaolusid peab

tõendama isik, kes maksuvabastusele tugineb. Seega tuleb mitteresidentidest töötajate Ukrainas

töötamist tõendada EP Metsandus OÜ-l, kasutades vajadusel Ukraina riigiasutuste kaasabi.

Maksuvabastust ei saa rakendada üksnes paljasõnalise väite alusel, et tööandjale teadaolevalt

on töötajatel Ukrainas olemas sotsiaalkindlustus. EP Metsandus OÜ saaks mitteresidentidest

töötajate Ukrainas töötamist ning nende eest Ukrainas sotsiaalmaksu tasumist tõendada nt

sealsete töölepingute, piiriületuste andmete ja ka pangakontode väljavõtetega, millest nähtub

Ukrainas elamine ja töötasu saamine. Ainuüksi asjaolu, et töötajad ei ela Eestis alaliselt ega

tähtajalise elamisloa alusel, ei anna alust maksuvabastuse rakendamiseks. Maksukohustuse

määramisel ei ole maksuhaldur tuginenud maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 84.

2. MTA jättis 30.09.2022 vaideotsusega nr 6-1/5217-2 rahuldamata EP Metsandus OÜ

21.09.2022 vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Sotsiaalkindlustuslepingu art 5 lg 4

alusel maksuvabastuse saamiseks ei piisa mitteresidentidest töötajate paljasõnalisest kinnitusest

Ukrainas teise töökoha olemasolust. Lepingu art 5 rakendamist puudutavaid tõendeid väljastab

Ukraina Pensionifond ning tõendit saab taotleda iga konkreetne töötaja ise. EP Metsandus OÜ

on kontrollitaval perioodil sõlminud töölepingud kokku 43 Ukraina residendiga. Isegi juhul,

kui need töötajad, kelle töötamine Eestis ei olnud järjepidev, töötasid vahepeal Ukrainas, ei ole

mõeldav, et samad isikud töötasid ühe kindlustusperioodi jooksul nii Eestis kui ka Ukrainas,

sest täistööajaga töötamine seda ei võimaldanudki.

3. EP Metsandus OÜ esitas Tallinna Halduskohtule 28.10.2022 kaebuse MTA 23.08.2022

maksuotsuse nr 12.2-3/058084-4 ja 30.09.2022 vaideotsuse nr 6-1/5217-2 tühistamiseks.

Maksuotsuse aluseks olnud tõendid ei kinnita väidet, et ukrainlastest töötajad töötasid kogu aeg

Eestis ja seda täistööajaga, vaid viitavad, et mitteresidentidest töötajatel oli paralleelselt töösuhe

Ukrainas. Töötasude maksmise andmetest nähtub, et töötajate palk ja töötatud kuude arv

varieerusid olulisel määral, mis viitab sellele, et töötajad ei töötanud iga kuu lõikes täistööajaga.

Töötajate töötamist mitmes riigis tõendab ka ühe töötaja sõlmitud vabatahtlik välisreisija

kindlustusleping, millega on kaetud tervisekulud Euroopas reisimisel töötamise või hariduslikul

eesmärgil. Kui töötajal olnuks huvi end Eestiga püsivamalt siduda ja saada tervisekindlustus

Eestis, puudunuks vajadus sellist lepingut sõlmida. Kaebaja esitas MTA-le näidisena ühe enda

sõlmitud töölepingu, mille p 1.6 kohaselt töötaja Eestist lahkumisel tööleping peatub ning see

muutub töötaja Eestisse naasmisel uuesti kehtivaks. Kaebaja on selgitanud, et ukrainlastest

töötajad tulid Eestisse lühiajaliseks tööks ja hooajatööks ning neil puudus huvi asuda Eestisse

elama. MKS §-st 11 tulenevat uurimispõhimõtet arvestades pidanuks MTA ise koguma tõendid

töötajate Ukrainas töötamise kohta. Kaebaja ei ole MTA eest tõendeid varajanud ning MTA-l

on vajalike tõendite välisriigist kogumiseks kaebajast oluliselt paremad võimalused. Seejuures

on MTA selgitanud, et kaebaja ei saa töötajate eest Ukraina Pensionifondilt vajalikke tõendeid

ise taotleda. Kõigilt töötajatelt endilt tõendite nõudmine oleks keeruline ja ajamahukas, samas

MTA saaks küsida asjaomaselt asutuselt kõik andmed korraga. Samuti oleks MTA-l võimalik

saada teavet selle kohta, kas ja kui palju on iga ukrainlasest töötaja kohta makstud töötasu ja

tulumaksu Ukrainas. Piiriületuse andmete kogumine on kaebaja jaoks ajamahukam ning see ei

pruugi õnnestuda, eriti endiste töötajate puhul.

Esialgse õiguskaitse taotluses palus kaebaja kohtumenetluse ajaks peatada MTA 23.08.2022

maksuotsuse täitmine. Kaebaja majandustegevus seisneb raie- ja istutamisteenuse osutamises.

Kaebaja teeb alltöövõttu MerksWood OÜ-le ning tema majandustegevus on stabiilne, kuigi

viimasel ajal on tegutsetud väikese kahjumiga (2020. a-l 2543 eurot ja 2021. a-l 4713,03 eurot

ning ka 2022. a-l on oodata väikest kahjumit). Kaebaja 2022. a prognoositav käive on 120 091

3-22-2310

3(7)

eurot. Kaebajal puuduvad kinnistud ja muu registervara, samuti märkimisväärne vallasvara,

mille arvelt maksukohustust täita. Kaebajal on arvelduskontol ja kassas kokku 7141,95 eurot,

nõudeid on 20 000 eurot ja ettemaksetena on bilansis kajastatud (mh maksude ettemaksuna)

67 456,10 eurot. Käibevara on kaebajal bilansis kokku 102 218,05 eurot ja põhivara puudub.

Kaebaja kohustused on 99 700,41 eurot. Kaebaja pangakonto väljavõttelt nähtuvad laekumised

MerksWood OÜ-lt ja töötasu väljamaksete tegemine. Kui EP Metsandus OÜ peaks 144 441,54

euro suuruse maksukohustuse kohe täitma, siis ei oleks tal võimalik oma majandustegevust

jätkata, sest puuduksid vahendid töötasu maksmiseks, mis on müügitulu tekkimise eelduseks.

Kaebaja tegevus ei ole suunatud maksukohustuste vältimisele ning ta lähtus oma tegevuses

seaduslikule esindajale teadaolevast informatsioonist. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) avaldas

2019. a-l kaebaja seaduslikule esindajale, et kui isikul on tervisekindlustus olemas, siis puudub

Eesti riigil sotsiaalmaksust kantav kulu ja seega tuleks mitteresidendist isiku palgalt arvestada

üksnes tulumaksu. MTA nõustus varem sellise lähenemisega. SKA vastas ka 28.02.2022 kirjas,

et ajutiselt Eestis viibival hooajatöölisel ei ole võimalik saada SKA-lt toetusi. Kaebaja järeldas,

et kui mitteresidendid ei saa Eestilt sotsiaalmaksust ja töötuskindlustusmaksetest rahastatavaid

hüvesid, siis puudub avalik huvi nende pealt sotsiaalmaksu tasuda (vt ka Riigikohtu 04.03.2020

otsus nr 3-18-1740). MTA on hiljem oma seisukohta muutnud ja leidnud, et tähtsust ei oma,

kas kõnealused isikud osalevad sotsiaalkindlustussüsteemis või mitte. Kaebaja ei saanud selle

seisukoha muutusega üleöö arvestada, kuid saab pikemas plaanis oma majandustegevust muuta

ja optimeerida, et tagada vajalike maksukohustuste täitmine. Esialgse õiguskaitse kohaldamine

ei raskendaks maksude tulevast sissenõudmist, sest kaebaja saaks majandustegevust jätkata.

Kaebus ei ole perspektiivitu, sest MTA jättis maksuotsuse tegemisel kogumata asjassepuutuvad

tõendid ja olemasolevad tõendid viitavad maksukohustuse puudumisele. Asjas ei esine olulist

avalikku huvi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise vastu, sest maksusumma tasumine

lükkuks üksnes edasi (nt Riigikohtu 29.11.2001 määrus asjas nr 3-3-1-57-01, p 2).

4. Maksu- ja Tolliamet palus seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. EP

Metsandus OÜ bilanss 31.12.2021 seisuga ei võimalda hinnata kaebaja majanduslikku seisu

praegusel hetkel. Kuna kaebaja esitatud andmete põhjal ületavad tema tööjõukulud müügitulu,

siis on alus kahelda kaebaja majandustegevuse jätkusuutlikkuses. Kaebaja ei ole alates 2022. a

märtsist esitanud maksudeklaratsioone ega deklareerinud käivet ja tööjõumakse. Pangakonto

16.08.2022–31.10.2022 väljavõttest nähtuvad samas nii laekumised tehingupartnerilt kui ka

väljamaksed töötajatele. Seega on kaebaja jätnud maksukohustused deklareerimata ja puudub

info tema maksuvõla tegeliku suuruse kohta. Kaebajal on lisaks ajatatud maksuvõlg 8936,36

eurot, mille viimane osamakse 1489,40 eurot on tasumata. Kuna kaebajal puudub registervara,

siis ei saa maksuhaldur maksukohustuse täitmise tagamiseks seada keelumärkeid. Kaebajal

puudub ka vallasvara, mille arvelt maksukohustust täita. Sellest lähtudes on ebaveenev väide,

et kaebaja suudab esialgse õiguskaitse kohaldamise korral maksukohustused täita. Järelikult on

reaalne oht, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei lükku maksusumma tasumine mitte üksnes

edasi, vaid maksud jäävad üldse laekumata. Kui kaebajal puudub võimalus maksusummat kohe

tasuda, saab ta taotleda maksuvõla ajatamist, mis välistaks mh pangakontode arestimise.

5. Tallinna Halduskohus jättis 10.11.2022 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja võttis kaebuse menetlusse. Kaebajal on esialgse õiguskaitse

vajadus, sest majanduslikku seisu arvestades tekitaks 144 441,54 euro tasumine või selles

ulatuses täitetoimingute tegemine (arvelduskonto arest) talle suure tõenäosusega raskuseid, mis

viivad tema majandustegevuse lõpetamiseni. Kuigi kaebaja 2021. a bilanss ja kasumiaruanne

ei anna täpselt edasi majanduslikku hetkeseisu, on varade ja kohustuste suurusjärke arvestades

ilmne, et kaebajal ei ole vaba raha 144 441,54 eurot ning puudub ka selline realiseeritav vara,

mille arvelt maksukohustust täita. Pangakonto väljavõtte järgi on kaebuse esitamisele eelneval

3-22-2310

4(7)

paaril kuul kaebajale laekunud 341 440 eurot, kuid sisuliselt sama palju on ka väljaminekuid

(340 355,70 eurot), millest enamus töötasudeks. Seega ei kinnita ka värskemad andmed kaebaja

võimet maksusummat tasuda ning esialgse õiguskaitse kohaldamine on talle vajalik tegevuse

jätkamiseks. Kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kuigi asi ei ole tõendite hulga

poolest mahukas, vajavad väited tõendamis- ja uurimiskohustusest ning Ukrainaga sõlmitud

sotsiaalkindlustuslepingu rakendamisest hindamist asja sisulise läbivaatamise käigus. Hetkel

pole kohtul veendumust, kas kaebus kuulub ilmselgelt rahuldamisele või rahuldamata jätmisele.

Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaebajale tõenäoliselt kaasa pöördumatud

tagajärjed ning see mõjutaks ka kaebaja töötajaid, kes peaksid leidma uued töökohad. Samas ei

ole veenvad kaebaja väited tema majandustegevuse jätkusuutlikkusest, arvestades andmeid

majandusliku seisundi kohta ja kaebaja käitumist 2022. a-l. Seega esineb ülekaalukas avalik

huvi maksuotsuse täitmise suhtes, sest maksusumma laekumine ei lükkuks esialgse õiguskaitse

kohaldamise korral üksnes edasi, vaid riigil jääksid maksud üldse saamata. Kaebajal ei ole vara,

millele seada keelumärget või hüpoteeki (MKS § 130 lg 1 p-d 1 ja 2), samuti ei nähtu võimalust

rakendada MKS § 130 lg 1 p-des 4 ja 5 toodud meetmeid. Äriühingul puudub põhivara ja

märkimisväärne realiseeritav vallasvara. Ainus reaalne võimalus maksuotsuse sundtäitmiseks

on arestida kaebaja pangakonto(d) MKS § 130 lg 1 p 3 alusel. Kaebaja väidet, et tal õnnestub

pikemas perspektiivis maksusumma tasuda, ei kinnita andmed 2020. ja 2021. a kahjumi kohta

ning prognoos, et ka 2022. a lõpetatakse kahjumiga. Kaebaja 2021. a kasumiaruanne ja bilanss

annavad samuti aluse kahelda tema võimes maksusumma tasuda (2021. a palgakulu 388 054,33

eurot ületas sama aasta müügitulu 386 611,04 eurot), arvestades mh lisanduva intressiga. Paari

viimase kuu kontoväljavõte näitab, et kaebaja sissetulekud ja väljaminekud on tasakaalus, kuid

see ei anna tervikpilti varadest. See, et kaebaja ei ole esitanud uuemaid andmeid, viitab pigem,

et majanduslik seis pole paranenud (sh on 2022. a prognoositav käive üksnes 120 091 eurot).

Kuigi kaebaja tegevus maksude maksmata jätkamisel ei pruukinud olla tahtlik, viitab kaebaja

praegusele ebausaldusväärsusele asjaolu, et ta on jätnud tasumata ajatatud maksuvõla viimase

osamakse. Ka äratab õigustatult kahtlust asjaolu, et maksuhalduri kinnitusel pole kaebaja alates

2022. a märtsist esitanud maksudeklaratsioone ega deklareerinud käivet ja tööjõumakse, kuigi

pangakonto 16.08.2022–31.10.2022 väljavõttest nähtuvad nii laekumised tehingupartnerilt kui

ka väljamaksed töötajatele. Seega on kaebaja tegelik maksuvõlg suurem kui teadaolev ajatatud

maksuvõlg. Eelnev annab alust kahelda, et kaebajal oleks hiljem võimalik tasuda maksusumma

144 441,54 eurot koos intressidega. Kaebaja võiks taotleda MTA-lt maksuvõla ajatamist, mis

võimaldaks vältida pangakontode arestimist ning tasuda vähem intressi (vt MKS § 117 lg 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. EP Metsandus OÜ palub 25.11.2022 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse

resolutsiooni p 1 ja uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus. Halduskohus

leidis ebaõigesti, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oleks vastuolus avaliku huviga tagada

maksusumma hilisem laekumine. Kaebaja maksukäitumine ei ole olnud ebausaldusväärne.

Ajatatud maksuvõla osamakset ei jäetud tähtajaks (31.10.2022) tasumata teadlikult ja tahtlikult,

vaid kaebaja seaduslik esindaja viibis sel ajal välismaal ja makse tegemine ununes. Kaebaja

tasus selle makse ca nädalase viivitusega. Kaebaja maksukäitumise usaldusväärsust kinnitab

asjaolu, et kaebaja on praeguseks tasunud enam kui poole 17 872,76 euro suurusest ajatatud

maksuvõlast. Ka maksudeklaratsioonide esitamata jätmine ei näita kaebaja ebausaldusväärsust,

sest seaduslik esindaja lähtus loogikast, et deklaratsioonide esitamiseks puudub tal õigusselgus

küsimuses, kas tööjõumaksudena tuleb kajastada ka sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid

või mitte. Kaebaja lähtus arusaamast, et nimetatud küsimuse üle vaidlevad pooled halduskohtus

ning selgus saabub alles kohtumenetluse tulemusel. Halduskohus jättis arvestamata, et kaebaja

3-22-2310

5(7)

majandustegevus on olnud stabiilne ning tal on MerksWood OÜ näol kindel koostööpartner.

EP Metsandus OÜ on taotlenud maksuvõla ajatamist, kuid sellega ei saa esialgse õiguskaitse

kohaldamisel arvestada, sest ei ole teada, kas taotlus rahuldatakse. Kaebaja majandustegevuse

jätkamine eeldab töötajate panust ning selle tagamiseks on töötajatele vaja tasuda töötasu, mis

muutuks pangakontode arestimisel võimatuks. Majandustegevuse lõppemise korral jääks riigil

maksusumma üldse saamata.

7. Maksu- ja Tolliamet palub 05.12.2022 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Kohtu

hinnang kaebaja maksukäitumisele oli igati põhjendatud. Määruskaebuses esitatud põhjendus

2022. a maksudeklaratsioonide esitamata jätmiseks on otsitud ja ebaveenev. Isegi kui kaebaja

pidas ebaõigeks deklareerida sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid, puudus tal igasugune

alus jätta deklareerimata tulumaks. Kaebaja põhjendus ei õigusta ka käibedeklaratsioonide

esitamata jätmist. Seega puudub ülevaade kaebaja tegeliku maksuvõla suurusest. Kaebaja kogu

käive tekib teenuse osutamisest MerksWood OÜ-le. EP Metsandus OÜ ja MerksWood OÜ

juhatuse liige on sama isik, mistõttu on tegemist seotud äriühingutega. MerksWood OÜ on

2022. a märtsist kuni oktoobrini jätkuvalt deklareerinud sisendkäibemaksu EP Metsandus OÜ

arvete alusel. Seega on kaebaja enda käivet kaheksa kuu vältel varjanud ning jätnud käibemaksu

deklareerimata ja tasumata, kuid sama füüsilise isiku juhtimise all tegutsev tehingupartner on

kaebaja arvete alusel enda käibemaksukohustust vähendanud. See võib viidata maksupettusele.

Kaebaja argumendid, et maksuvõla kohesel sissenõudmisel saab kahjustada ka avalik huvi, ei

ole asjakohased. Kohtupraktika järgi ei piisa esialgse õiguskaitse kohaldamiseks üksnes sellest,

et maksuvõla kohene sissenõudmine viiks kaebaja raskesse majanduslikku seisu. Olukorras,

kus kaebaja on pikemat aega tegutsenud kahjumlikult, jäävad ebaveenvateks ka tema lubadused

oma majandustegevust optimeerida ja leida seeläbi vahendid maksuvõla tasumiseks. Kaebaja

esitas vaidlustatud maksuotsusega seoses ajatamistaotluse, mis jäeti MTA 29.11.2022 otsusega

nr 13-1.1/15447 rahuldamata. MTA arvestas eeltoodud asjaoludega ja leidis mh, et kaebajal on

seni esitamata 2021. a majandusaasta aruanne ning tema 2022. a kümne kuu deklareeritud käive

on 28 666,66 eurot. Seega on kaebaja käive 2021. a-ga võrreldes oluliselt vähenenud ning tema

edasine maksevõime ei ole tõendatud. Ajatamistaotluse rahuldamise eeldusena tuleks kaebajal

esmalt deklareerida kõik maksukohustused ning samuti võib vajalik olla tagatise esitamine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Mõistlikku kahtlust ei ole selles, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Pangakonto

väljavõttest nähtuvalt oli äriühingul 31.10.2022 seisuga raha 2240,43 eurot. Kuigi kaebaja ei

ole esitanud 2021. a majandusaasta aruannet ega 2022. a bilanssi, saab kaebaja majanduslikku

olukorda kaudselt hinnata mh 2021. a bilansi ja kasumiaruande põhjal, sest puuduvad andmed,

et kaebaja majanduslik olukord oleks märkimisväärselt teistsugune (sh ei ole muutunud tema

majandustegevuse sisu). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja 2021. a

majandusaasta aruandest ning 16.08.2022–31.10.2022 pangakonto väljavõttest nähtuvat tulude

ja kulude vahekorda, samuti igasuguse märkimisväärse vara puudumist arvestades on põhjust

eeldada, et äriühing ei oleks võimeline maksuotsusega tasumiseks määratud 144 441,54 euro

suurust maksusummat kohe tasuma. Pidades silmas, et realiseeritava vara puudumise tõttu oleks

maksuhalduril võimalik maksuvõla sundtäitmiseks rakendada üksnes MKS § 130 lg 1 p-s 3

sätestatud täitetoiminguid (st pöörata sissenõue kaebaja rahalistele õigustele, sh arestida tema

pangakontod), muudaks see kaebaja majandustegevuse jätkamise tõenäoliselt võimatuks.

10. Vaidlus taandub peamiselt küsimustele, kas on tõendatud, et kaebaja mitteresidentidest

töötajad töötasid kontrolliperioodil paralleelselt nii Eestis kui ka Ukrainas, ning kui selle kohta

3-22-2310

6(7)

ei ole kaebaja esitanud piisavalt tõendeid, siis kas maksuhalduril oli kohustus koguda vastavad

tõendid ise. Sisulist vaidlust ei ole selles, et Eesti Vabariigi ja Ukraina sotsiaalkindlustuslepingu

art 5 lg-st 4 tulenevalt kohaldub Ukraina sotsiaalkindlustuse alane õigus (ja rakenduvad seega

ka sotsiaalmaksuseaduse § 3 p-s 15 ning töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 2 p-s 4 sätestatud

maksuvabastused) üksnes tingimusel, et Ukraina residendid töötasid samal kindlustusperioodil

mõlema lepingupoole territooriumil. Kui Ukraina residendid töötasid ainult Eestis, siis kuulus

sotsiaalkindlustuslepingu art 5 lg 2 järgi kohaldamisele Eesti õigus ning kaebajal tuli lisaks

tulumaksule mitteresidentidest töötajatele tehtud väljamaksetelt arvestada ja deklareerida või

kinni pidada ning tasuda ka sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid.

11. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebuse eduväljavaated pigem vähesed. MTA on õigesti

rõhutanud, et maksuvabastuse kui erandi kohaldamise aluste esinemist peab tõendama isik, kes

soovib maksuvabastusele tugineda (nt Tartu Ringkonnakohtu 11.02.2014 otsus nr 3-12-2474,

p 10). Kaebaja on väidetavalt maksuvabastust rakendanud üksnes mitteresidentidest töötajate

endi paljasõnaliste kinnituste alusel, et nad töötavad samaaegselt ka Ukrainas, kuid pole selle

kohta esitanud mingeid tõendeid ega nõudnud mh töötajatelt asjaomaste tõendite esitamist.

Kaebuses välja toodud lahknevused töötajatele erinevatel kalendrikuudel makstud töötasudes

võivad küll tõendada, et kõik töötajad ei pruukinud töötada tervet kuud või täistööajaga, kuid

ei saa tõendada seda, et kaebaja juures vähem töötanud töötajad töötasid samal kalendrikuul ka

Ukrainas. Sellise järelduse saaks teha üksnes siis, kui Ukrainas töötamine olnuks ainus võimalik

alternatiiv, kuid see ei ole nii, sest töötajad võisid Ukrainas ka mitte töötada. Ukrainas töötamist

ei saa kuidagi tõendada ka asjaolu, et üks kaebaja mitteresidentidest töötajatest oli sõlminud

vabatahtliku välisreisija tervisekindlustuse lepingu kehtivusega 22.09.2021–21.09.2022, sest

kõnealune leping ei anna mingit teavet isiku Ukrainas töötamise kohta. Kindlustusleping võidi

sõlmida ka teadmatusest. Igal juhul ei ole maksuvabastuse kohaldamise aluseks mitte asjaolu,

kas isiku võimalikud ravikulud on kaetud nt tervisekindlustuse lepingu sõlmimisega, vaid isiku

töötamine samaaegselt mõlema lepingupoole territooriumil. Seega on vastustaja põhjendatult

nõudnud kaebajalt maksuvabastuse rakendamiseks täiendavate tõendite esitamist (nt Ukraina

Pensionifondi tõendid, Ukrainas sõlmitud töölepingud, andmed töötajate piiriületuste kohta,

töötajate pangakontode väljavõtted Ukrainas töötasu maksmise kohta).

12. Maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel

kohustatud arvestama nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (MKS

§ 11 lg 1, § 92 lg 3). Seejuures lähtub maksuhaldur maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja

maksu määramisel MKS §-st 82 tulenevalt eelkõige maksukohustuslase esitatud andmetest ja

arvestusest, mille pidamise ja mille kohta tõendite kogumise, säilitamise ja esitamise kohustus

tuleneb MKS §-dest 56–58. Siiski ei ole maksuhaldur maksustamise seisukohast tähendust

omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud maksukohustuslase esitatud taotluste ja tõenditega,

vaid tal on muu hulgas õigus koguda ise asja otsustamiseks vajalikke tõendeid (MKS § 11 lg 2,

§ 82 ls 2). Maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus ja maksuhalduri uurimiskohustus on seega

teineteist täiendavad ning iseenesest saab nõustuda, et maksuhalduri uurimiskohustus kehtib ka

maksuvabastusele tuginemise korral. Eeltoodule vaatamata ei saa kaebaja viidatud Riigikohtu

14.10.2004 otsusest nr 3-3-1-39-04 (p 11) tuletada reeglit, et kui maksukohustuslane ei täida

kaasaaitamiskohustust, siis on maksuhalduril seda suurem uurimiskohustus või veel täpsemalt

kohustus koguda tähtsust omavad tõendid ise. Viidatud lahendist tuleneb üksnes, et MTA ei saa

maksukohustuslase kaasaaitamiskohustuse rikkumisele vaatamata ignoreerida olemasolevaid

tõendeid, mille on talle esitanud teised isikud või asutused. Maksuhalduri uurimiskohustus ei

eelda tingimata tõendite kogumist maksuhalduri enda poolt, vaid võib sõltuvalt asjaoludest

piirduda ka sellega, et maksuhaldur nõuab konkreetsete tõendite esitamist maksukohustuslaselt.

Praegusel juhul ei ole vaidlust, et maksuhaldur on hiljemalt 29.06.2022 kontrolliaktis kaebajale

selgitanud, milliseid tõendeid tal tuleks maksuvabastusele tuginemiseks esitada.

3-22-2310

7(7)

13. Maksuhalduri kõrgendatud uurimiskohustus võib siiski tuleneda nt maksukohustuslasele

varasemalt antud selgitustest. Praegusel juhul tuleb asja sisulise läbivaatamise käigus hinnata,

kas kaebaja võis maksuaudiitori 24.07.2019 vastusest tema selgitustaotlusele järeldada, et tal

puudub maksuvabastusele tuginemiseks vajadus koguda ja säilitada tõendeid, mis kinnitaksid

Ukraina residentidest töötajate paralleelset Ukrainas töötamist (st võis piirduda eeldusega, et

kõigil Ukraina residentidest töötajatel peab Euroopa Liidu territooriumil viibimise ajaks olema

kehtiv tervisekindlustus). Ringkonnakohus märgib siiski, et maksuaudiitori vastusest ei nähtu

järeldust, et tervisekindlustuse tõend on tingimata piisav ning igal juhul on vastuses rõhutatud

tõendite kogumise ja säilitamise vajadust. Seega ei ole kõnealuse vastuse põhjal alust väita, et

maksuhaldur oleks oma varasemaid seisukohti muutnud ning nõudnud maksukohustuslaselt

tagantjärele selliste tõendite kogumist ja esitamist, mille kogumise ja säilitamise kohustus ei

olnud maksukohustuslasele arusaadav. Lisaks, kuigi maksuhaldur on Ukraina Pensionifondi

tõendi näidise põhjal järeldanud, et seda saavad taotleda üksnes konkreetsed füüsilised isikud

enda kohta, puuduvad andmed, et sellist teavet ei oleks võimalik saada ka maksuhalduril endal

(nt sotsiaalkindlustuslepingu art 12 lg 2 alusel).

14. Olukorras, kus kaebuse eduväljavaateid ei saa pidada suurteks ja esitatud andmete põhjal

on seejuures alus kahelda kaebaja väidetes tema majandustegevuse jätkusuutlikkusest, räägib

esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu ülekaalukas avalik huvi tagada, et määratud maksud ei

jääks riigile üldse laekumata. Kuna kaebajal puudub igasugune märkimisväärne vara, siis saaks

maksukohustuse täitmine toimuda üksnes tema majandustegevusest saadava tulu arvelt. Samas

on maksuhaldur ja halduskohus õigesti rõhutanud, et juba kaebaja 2021. a majandustegevust

kajastavatest andmetest nähtuvalt ei ole tema tegevus olnud kasumlik. Seda enam on põhjust

kahelda kaebaja tegevuse jätkusuutlikkuses olukorras, kus äriühingul tuleks mitteresidentidest

töötajatele tehtud väljamaksetelt tasuda täiendavalt sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmaksed. Ka

kaebaja pangakonto 16.08.2022–31.10.2022 väljavõte ei saa kinnitada jätkusuutlikku tegevust,

sest kuigi sissetulekud ja väljaminekud on tasakaalus, ei ole EP Metsandus OÜ alates 2022. a

märtsist esitanud maksudeklaratsioone ega pidanud töötajatele tehtud väljamaksetelt kinni isegi

tulumaksu. Seega saab järeldada, et seotud isik MerksWood OÜ tasub kaebajale üksnes sellise

summa, millest on võimalik maksta välja töötasud, kuid mitte tasuda tööjõumakse ega muid

äriühingu kulutusi. Lisaks on vastustaja esitanud andmed, et kuigi kaebaja ei ole alates 2022. a

märtsist käivet deklareerinud, on MerksWood OÜ kajastanud EP Metsandus OÜ arveid oma

2022. a märtsi kuni oktoobri sisendkäibemaksu arvestuses. Maksuhalduriga tuleb nõustuda, et

kirjeldatud asjaolud võivad viidata maksupettusele (st kasum tekib MerksWood OÜ-s, kuid

maksukohustused jäetakse teadlikult EP Metsandus OÜ kui varatu äriühingu kanda). Kaebaja

põhjendused maksudeklaratsioonide esitamata jätmise kohta on ilmselgelt otsitud ja täiesti

ebaveenvad, sest vaidlus sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksete deklareerimise kohustuse

üle ei saa kuidagi õigustada käibe- ja tulumaksu deklareerimata jätmist. Kuna need asjaolud on

piisavad, et kahelda kaebaja usaldusväärsuses, ei oma määravat tähtsust, kas kaebaja seaduslik

esindaja jättis ajatamisgraafikus märgitud osamakse õigeaegselt tasumata ekslikult ja kas see

on hiljem tasutud. MTA 23.08.2022 maksuotsusega määratud maksusumma tasumise ajatamise

taotlus on jäetud MTA 29.11.2022 otsusega nr 13-1.1/15447 rahuldamata samuti mh põhjusel,

et kaebaja ei esitanud ajakohaseid andmeid oma majandusliku seisu kohta.

15. Eelneva põhjal jääb EP Metsandus OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 10.11.2022 määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)