3-20-2326/13 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Sirje Kaljumäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. detsember 2022, Tartu

Haldusasja number

3-20-2326

Haldusasi

Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q, Z, Vestika

14 OÜ, Kulbimäe 2.4. OÜ, Kulbimäe 21 OÜ, Vestika 10

OÜ ja Vestika 12 OÜ kaebus Elva Vallavalitsuse 23.

oktoobri 2020. a vastuse nr 6-2/28-1 tühistamiseks ja Elva

valla kohustamiseks ehitama välja endise Tartu mnt 35a

kinnistu detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsioon ja

teed ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest

Menetlusosalised

Kaebaja I – Eesti Ühistumajad OÜ

Kaebaja II – Ruunimaja OÜ

Kaebaja III – X

Kaebaja IV – Y

Kaebaja V – Q

Kaebaja VI – Z

Kaebaja VII – Vestika 14 OÜ

OÜ Kaebaja VIII – Kulbimäe 2.4. OÜ

OÜ Kaebaja IX – Kulbimäe 21 OÜ

Kaebaja X – Vestika 10 OÜ

Kaebaja XI – Vestika 12 OÜ

Kaebajate esindaja – vandeadvokaat Angela Kase

Vastustaja – Elva vald, esindajad Salle Ritso ja Margit Kiin

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Kohustada Elva valda kaebajate 24. septembri 2020. a pöördumist

kanalisatsioonirajatiste väljaehitamise taotluse osas uuesti läbi vaatama kolme kuu

jooksul käesolevas haldusasjas kohtuotsuse või muu menetlust lõpetava lahendi

jõustumisest. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebus läbi vaatamata Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a vastuse nr 6-

2/28-1 tühistamise nõude osas.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsilisest isikust kaebajate nimed tähemärgiga.

5. Mõista Elva vallalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 1230 (üks tuhat kakssada

kolmkümmend) eurot vastavalt käesoleva otsuse põhjenduste p-le 33.

Edasikaebamise kord ja selgitused

3-20-2326

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. jaanuaril 2023.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elva Linnavolikogu kehtestas 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 Elva linnas aadressil Tartu

mnt 35a asuva kinnistu detailplaneeringu.

1.1. Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q ja Z esindaja pöördus 24. septembril

2020 Elva Vallavalitsuse poole taotlusega detailplaneeringu kohaste teede ja tehnorajatiste

(kanalisatsioonitorustiku) väljaehitamiseks.

1.2. Elva Vallavalitsus asus 23. oktoobri 2020. a vastuses nr 6-2/28-1 seisukohale, et ei

nõustu teede ehitamise kulutusi kandma ja selgitas, et tegemist pole avalikuks kasutamiseks

mõeldud teedega ning taolise ettepanekuga tuleks pöörduda eratee omaniku poole.

Kanalisatsioonirajatiste osas leidis vallavalitsus, et detailplaneeringut on kehtestamise järel

täpsustatud projekteerimistingimustega, mille kohaselt võib ühiskanalisatsioonisüsteemi

asendada kogumismahutiga. Vastuses märgiti ka, et isikute õigusi ühisveevärgi- ja

kanalisatsiooni väljaehitamisel reguleerib Elva Vallavolikogu 5. veebruari 2019. a määrusega

nr 77 kinnitatud „Elva valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava aastateks 2019-

2030“ (ÜVK) ja üldplaneering. Vastavalt Elva valla ÜVK-le asuvad taotlejate kinnistud

perspektiivsel reoveekogumisalal ning Elva Vallavolikogu 25. veebruari 2019. a määruse nr

76 „Reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri“ § 3 lg 4 kohaselt on Elva linnas, kus

ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, lubatud kasutada ainult lekkekindlaid

kogumismahuteid kuni ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseni ja sellega liitumisvõimaluse

tekkimiseni.

2. Eesti Ühistumajad OÜ, Ruunimaja OÜ, X, Y, Q ja Z esitasid 23. novembril 2020 Tartu

Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a kirja nr 6-

2/28-1 kui keelduva haldusakti tühistamist ning Elva valla kohustamist ehitama välja endise

Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsioon ja teed ühe aasta

jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Kaebajad soovisid ühiskanalisatsiooni

väljaehitamist neile kuuluvate kinnistuteni ning Kulbimäe tänava T3, Vestika tänava T3,

Viisijärve tänava T2, Viisijärve tänava T1 ja Jaagumäe tänava T2 välja ehitamist.

3. Kohus võttis kaebuse 30. novembri 2020. a määrusega menetlusse. Kohus jättis 7. jaanuari

2021. a määrusega rahuldamata kaebajate taotluse käesoleva haldusasja liitmiseks

haldusasjaga nr 3-20-1098 ning peatas käesoleva asja menetluse kuni kohtuotsuse või

menetlust lõpetava kohtumääruse jõustumiseni haldusasjas nr 3-20-1098. Kohus uuendas

menetluse 16. augusti 2022. a määrusega.

4. Kaebajate esindaja esitas 1. septembril 2022 taotluse Vestika 14 OÜ, Kulbimäe 2.4. OÜ,

Kulbimäe 21 OÜ, Vestika 10 OÜ ja Vestika 12 OÜ kaasamiseks eriõigusjärglastena (Vestika

2(17)

3-20-2326

tn 10, Vestika tn 12, Vestika tn 14, Kulbimäe 21 ja Kulbimäe 2.4 OÜ uued omanikud). Kohus

rahuldas taotluse 2. septembri 2022. a määrusega.

5. Kohus määras 19. septembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses

ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.

Kaebajad esitasid kirjalikus menetluses täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekirja

17. oktoobril 2022. Vastustaja esitas vastuväite kaebaja esitatule 31. oktoobril 2022.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebajad on esitanud kaebuses ja täiendavalt kirjalikus menetluses järgmised seisukohad.

6.1. Detailplaneering on kehtiv ja vastustajal on kohustus tagada, et detailplaneeringuga

ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid

tingimusi silmas pidades kindlaks määras. Kaebajatel kui detailplaneeringualal asuvate

kinnistute omanikel on tekkinud kaitstav usaldus, et selles sätestatud tehnorajatised

ehitatakse.

Detailplaneeringu kehtestamise otsusest ega detailplaneeringust ei nähtu, et detailplaneeringu

koostamise korraldaja oleks planeeringust huvitatud isikule andnud üle kohustuse ehitada

välja detailplaneeringu kohased teed ja tehnovõrgud. Teede rajamise kohustus kaebajate

nimetatud ulatuses on vastustajal ning valla keeldumine teede rajamisest oli õigusvastane.

6.2. Kaebajate omandis olevad 21 kinnistut moodustavad detailplaneeringu alast kompaktse

ja selgelt piiritletava osa. Kaebajate kinnistutest kaks (Viisjärve tn 1 ja Vestika tn 2) on

hoonestatud, teistel kaebajate kinnistutel on ehitustegevus kavas lähiajal, ent sellega pole veel

alustatud ennekõike vajaliku detailplaneeringu kohase taristu puudumise tõttu.

6.3. Detailplaneeringus ettenähtud kvartalisisesed teed on ette nähtud avalikuks

kasutamiseks. Valla kohustus rajada teed sõltub sellest, kas detailplaneeringu järgsed

elamukvartali sisesed teed on ette nähtud ja olemuslikult avalikult kasutatavad. Vaidlusaluste

teede rajamise kohustuse seisukohalt ei ole määrav, kellele kuulub tee alune maa, vaid teede

funktsioon. Detailplaneeringu hoonestuse, tänavate ja haljastuse jooniselt (tl 20-25) on näha,

et planeeritud kõvakattega teed on kvartalisisesed tänavad, mis ühendavad rajatavaid

elamukrunte omavahel ning olemasoleva avaliku teega (Tartu mnt). Teede rajamine on

elamukvartali tulevastele elanikele vajalik, et kasutada igapäevaseks elutegevuseks vajalikke

avalikke hüvesid – sh jäätmevedu, koolitransport, arstiabi. Selliste hüvede kasutamiseks

vajalike teede rajamine on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesanne.

6.4. Teede alla jäävast maa-alast on moodustatud eraldi transpordimaa sihtotstarbega

katastriüksused. Üksikute elamukinnistute teenindamiseks vajalike erateede jaoks eraldi

katastriüksuseid ei moodustata. Detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud planeerimis- ja

ehitusseaduse (PES) § 47 sätestas, et kohalik omavalitsus tagab (vastupidise kokkuleppe

puudumisel) teede ja tehnovõrkude ehitamise ehituskrundini.

6.5. Kohalikul omavalitsusel on vastupidise kokkuleppe puudumisel kohustus rajada

detailplaneeringu kohased avalikuks kasutamiseks mõeldud tehnorajatised. Detailplaneeringu

lahendus nägi alalise ja lõpliku reovee käitlemise lahendusena ette detailplaneeringu alale

rajatavate elamute ühendamise Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga.

3(17)

3-20-2326

6.6. 25 eramu (nn I etapi) osas, kuhu kaebajate kinnistud ei jää, kehtestatud erand reovee

juhtimiseks läbi kogumismahuti ja puhastusseadmete kraavi oli ka detailplaneeringu

kehtestamisel ette nähtud ajutise lahendusena. Valla viidatud 13. oktoobri 2016. a Elva

Linnavalitsuse korraldusega nr 2-3/262 antud projekteerimistingimused, millega lubati

erandkorras ja ajutise lahendusena rajada kuni piirkondliku ühiskanalisatsiooni

väljaehitamiseni reovee kogumismahutid, puudutasid vaid kahte kinnistut – Viisjärve tn 1 ja

Vestika tn 2. Viidatud projekteerimistingimused kehtestas vallavalitsus (mitte -volikogu),

kellel ei ole pädevust detailplaneeringut (osaliselt) kehtetuks tunnistada. Detailplaneeringu

olemasolul saab projekteerimistingimustega detailplaneeringu lahendust küll täpsustada, ent

mitte olemuslikult muuta. Kehtiva, 2017. a kehtestatud Elva linna üldplaneeringu kohaselt

asuvad kaebajate kinnistud perspektiivsel reoveekogumisalal. 2016. a väljastatud

projekteerimistingimused ei saa välistada kohustust ehitada välja detailplaneeringus

ettenähtud ühiskanalisatsioon. Veeseaduse (VeeS) § 104 lg-test 4 ja 5 ning kohtupraktikast

tuleneb põhimõte eelistada ühiskanalisatsiooni ning kogumismahutite kasutamise erandlikkus.

6.7. Kaebajate kinnistutele rajatavad 21 elamut moodustab eraldiseisvalt piisava suurusega

elamukvartali, mille teenindamiseks ühiskanalisatsiooni rajamine oleks õigustatud nii

kaebajate õiguste kui keskkonnakaitse seisukohalt. Reovee kogumismahuti ekspluatatsioon on

ühisveevärgist kordades kallim, lisanduvad kulud mahuti soetamiseks. Kasutades ajutise

lahendusena kogumismahuteid ning rajades mõne aja pärast ühiskanalisatsiooni, toob see

kaasa täiendavad kaevetööd ja ehitustegevuse selleks ajaks juba hoonestatud elamukinnistutel

ja selle lähiümbruses, põhjustades kaebajatele asjatuid ebameeldivusi ja häiringuid.

6.8. Ühisveevärgi kavas märgitu, et Tartu mnt 35a läheduses asuva uusarenduspiirkonna

torustiku rajamist rahastab arendaja, on ebaõige.

6.9. Vastustajal puudub kaalutlusõigus selles, kas täita detailplaneeringust tulenevat

kohustust teede ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks või mitte. Vastustaja viide, et isikud on

eratee kasutamise osas suhted korraldanud ning servituudid seadnud, ei võta ära vastustaja

kohustust teed välja ehitada.

6.10. Vallale tuleb teha definitiivne ettekirjutus kohustuse täitmiseks. Vastustajal puudub

kaalutlusõigus selles, kas täita detailplaneeringust tulenevat kohustust teede ja kanalisatsiooni

väljaehitamiseks või mitte. Vastustajal on toimingu sooritamise kohustus omal algatusel,

mitte taotluse alusel. Isegi kui kohus peaks asuma seisukohale, et ühiskanalisatsiooni

väljaehitamiseks ei saa vallale definitiivset ettekirjutust teha, sest ühiskanalisatsiooni

väljaehitamine oli detailplaneeringus ette nähtud tingimuslikuna, mis jätab haldusorganile

kaalutlusruumi ja asjaolude täiendava kaalumise vajaduse, siis teede väljaehitamise

kohustuse puhul detailplaneering tingimuslikkust ega ehitusjärjekordi ette ei näinud ning

selles osas tuleb igal juhul teha definitiivne ettekirjutus.

7. Vastustaja on arvamusel, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus, esitades järgmised

seisukohad.

7.1. Vastustajal puudub planeerimisseaduse (PlanS) § 131 lg 1 järgi kohustus aegunud

kanalisatsioonilahenduste väljaehitamiseks. Detailplaneeringu ala tuleb tehnosüsteemide osas

lahendada detailplaneeringu muutmisega terviklikult. Planeeringu koostaja korraldaja ei ole

kohustatud välja ehitama planeeringuga mitteettenähtud rajatisi ning tehnoloogiliselt

vananenud lahendusi, mida on asutud projekteerimistingimustega täpsustama. Samuti ei ole

vastustaja kohustatud välja ehitama avalikuks kasutamiseks mitteettenähtud teid. Tänaseks on

detailplaneeringu kehtestamisest möödas kaheksateist aastat ja see on piisavalt pikk aeg, mil

võib eeldada, et kehtestatud detailplaneeringu lahendus ei pruugi jääda püsima.

4(17)

3-20-2326

Detailplaneeringuala üks arendajatest (OÜ Vestika) on esitanud vastustajale selgituse, et

soovib detailplaneeringut muuta.

7.2. Vastustajal puudub VeeS § 104 lg-st 4 tulenev kohustus ühiskanalisatsiooni

väljaehitamiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud tagama ühiskanalisatsiooni

olemasolu reoveekogumisalal, kuid perspektiivsel reoveekogumisalal ühiskanalisatsiooni

väljaehitamise kohustus puudub.

7.2.1. Ühiskanalisatsioon oli detailplaneeringu koostamise ajal Elva linnas välja arendamata,

planeeritav ala asub linna servas ning planeerija nägi ette Tartu mnt 35a detailplaneeringu

alale

94 krundi teenindamiseks omaette kvartalisisese ühisveevärgi ja -

kanalisatsioonisüsteemi. Nimetatud süsteeme aga ei hakatud detailplaneeringu kehtestamise

lähiaastatel välja ehitama. Tartu mnt 35a detailplaneeringut on asutud täpsustama

projekteerimistingimustega (ehitusseadustik (EhS) § 27) ning kanalisatsioonirajatiseks on

avatud menetluse raames määratud kogumismahuti. Projekteerimistingimuste väljaandmine

on lubatud EhS § 27 lg-s 1 toodud juhtudel detailplaneeringu täpsustamiseks ja

ajakohastamiseks. Sätet kohaldatakse vananenud detailplaneeringu puhul.

7.2.2. Projekteerimistingimustes ette nähtud kohustus liituda ühisveevärgiga tekib, kui

ehitatakse välja piirkondlik ühiskanalisatsioon. Sellena ei ole mõeldud Tartu mnt 35a

detailplaneeringukohast kanalisatsiooni, mille kohta on välja antud täpsustavad tingimused.

Ühiskanalisatsiooni rajamiseks on vajalik detailplaneeringu muutmine, millega nähakse ette

uus kaasaegne lahendus tehnovõrkude valdajate tehniliste tingimustega, mis määrab ära

tehnovõrkude põhimõttelised asukohad. AS Emajõe Veevärk teavitas 2016. a, et esmalt

tuleks koostada piirkonna terviklik lahendus ning seejärel teostada etapiviisiline ehitamine.

7.2.3. Isik, kes omandab planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa

nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest.

7.2.4. Kaebajatel II – VI puudub subjektiivne õigus nõuda detailplaneeringukohase

kanalisatsiooni väljaehitamist, kuna kinnistute kanalisatsioonirajatiste osas on väljastatud

projekteerimistingimused detailplaneeringu olemasolul, kinnistu omanike taotluste alusel.

Tegemist ei olnud erandkorras ajutise lahenduse lubamisega, vaid detailplaneeringu

täpsustamisega kinnistute omanike enda taotluse alusel. Projekteerimistingimuste

menetlustes on hinnatud, et kinnise mahuti paigaldamine asendab detailplaneeringukohast

piirkondlikku kinnist tehnosüsteemi, mille eesmärgiks on reovete kokkukogumine. Hiljem on

võimalik kogumismahuti ühendada ühisveevärgiga.

7.2.5. Kaebajal I puudub subjektiivne õigus nõuda vastustajalt detailplaneeringukohaste

kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna arendajad on pidanud kogu detailplaneeringu ala

ühtset arendamist ebavajalikuks. Kohalikku omavalitsust ei saa sundida tegema ebamõistlikke

kulutusi aegunud detailplaneeringu alal, mida arendajad ise on pidanud majanduslikult

ebaotstarbekaks.

7.2.6. Planeeringust ja selle seletuskirjast nähtuvad planeeringu elluviimiseks vajalikud

tegevused ja nende jagunemine kaheks ehitusjärjekorraks – esmalt kavandati välja ehitada

esimeses järjekorras ettenähtud rajatised, et neid järk järgult edasi arendada. Kehtestatud

detailplaneering ei näe ette üksikute kinnistute ühendamist ühiskanalisatsiooniga. Tegevuste

järjekord pidi tagama kogu planeeringuala tervikliku lahendamise. Kaebaja I arendajana on

jäänud oma seisukohtade juurde mitte arendada ala tervikuna.

5(17)

3-20-2326

7.2.7. Kuna nii eraomanik kui ka arendaja (Eesti Ühistumajad OÜ) on korduvalt avaldanud,

et ei soovi algatada detailplaneeringu muudatust, peab vastustaja ehitusõiguse tagamiseks

võimalikuks ja sobivaks lahenduseks, et kaebajatele kuuluvat kompaktse piirkonna

reoveesüsteemi võib lahendada varasemas avalikus menetluses tunnustatud lahenduse –

kogumismahutite baasil. Ühiskanalisatsiooni rajamiseks on vajalik detailplaneeringu

muutmine, millega nähakse ette uus kaasaegne lahendus terviklikult.

7.2.8. Detailplaneeringu ala on vastavalt Elva linna Elva Linnavolikogu 24. aprilli 2017

otsusega nr 1-3/18 (tl 75-75p) kehtestatud üldplaneeringule (tl 72) ning Elva valla ÜVK-le

perspektiivne reoveekogumisala (joonis tl 73). Kohaliku omavalitsuse üksus on kohustatud

tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reoveekogumisalal, perspektiivsel reoveekogumisalal

ühiskanalisatsiooni väljaehitamise kohustus puudub (VeeS § 104 lg 4). ÜVK koostatakse 12-

aastase perioodi kohta arvestusega, et kava kuulub regulaarsele täiendamisele sõltuvalt

muudatustest ja täiendustest planeeringutes, samuti võimalikest muudatustest õigusaktides

(ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 4 lg 2). Kava vaadatakse üle vähemalt

kord nelja aasta tagant. Kui detailplaneeringu alal ei lahendata tehnosüsteeme ühtse

lahendusena, siis ühiskanalisatsioon kaebajate kinnistuteni tuleb ehitada välja Elva valla ÜVK

alusel.

7.3. Vastustajal puudub kohustus erateede väljaehitamiseks. Teid ei ole määratud avalikuks

kasutamiseks. Kaebajad ja eratee omanik on eratee kasutamise osas suhted korrastanud ning

seadnud servituudid igakordsete isikute kasuks. Nimetatud transpordimaa puhul ei ületa

avalik huvi erahuve. Tegemist ei ole riigimaanteid/munitsipaalteid ühendavate teedega ning ei

ole ette näha suurt liikluskoormust. Tegemist ei ole eramaaga, mida läbimata ei ole võimalik

teenindada hooneid või rajatisi, milles osutatakse avalikku teenust. Teed ei taga juurdepääsu

avaliku huvi või avaliku kasutusega kinnistule, samuti ei ole teed üheks osaks jätkuvast

avalikult kasutatavast teest ning sellel ei kulge ühistranspordiliini. Teid kasutavad kinnistute

elanikud, nende külalised ja teenindav transport.

7.4. Kaebajate endi vastuolulist käitumist ja detailplaneeringu realiseerimise soove arvestades

on kohane tugineda kohtupraktikas valitsevale seisukohale, mille kohaselt on detailplaneering

kohaliku omavalitsuse, mitte kinnistuomaniku või arendaja tegevuskava.

KOHTU SEISUKOHT

8. Kaebajad on vaidlustanud tühistamisnõudega Elva Vallavalitsuse 23. oktoobri 2020. a

vastuse (tl 29-30), millega vald ei ole nõustunud detailplaneeringukohaseid teid ja

kanalisatsioonirajatisi enda kulul välja ehitama või nende rajamise kulusid hüvitama.

Kaebajad on esitanud ka nõude vastustaja kohustamiseks ehitada ühe aasta jooksul

kohtulahendi jõustumisest välja endise Tartu mnt 35a kinnistu detailplaneeringus määratud

ühiskanalisatsioon kaebajatele kuuluvate kinnistuteni ning Kulbimäe tänav T3 (registriosa nr

3654204), Vestika tänav T3 (registriosa number 3655504), Viisjärve tänav T2 (registriosa nr

3653804), Viisjärve tänav T1 (registriosa number 3655404) ja Jaagumäe tänav T2

(registriosa nr 3653404).

9. Tartu Ringkonnakohus on sarnases vaidluses haldusasjas nr 3-20-1098 (p 8)

tühistamisnõudega seoses eristanud olukordi, kus taotluses soovitakse detailplaneeringualale

ühiskanalisatsiooni väljaehitamist ning selleks vajalike haldusaktide andmist.

Ringkonnakohus märkis viidatud lahendis ka, et kaebaja ei oleks kanalisatsioonirajatiste

ehitamiseks vajalike haldusaktide adressaat. Eeltoodud ringkonnakohtu seisukohti arvestades

leiab kohus ka praegusel juhul, et kohaseks nõudeks ei ole mitte keelduva vastuse tühistamise,

6(17)

3-20-2326

vaid ühiskanalisatsioonirajatiste ja teede väljaehitamiseks kohustamise nõue ning vastutaja

keelduvat vastust tuleb pidada toiminguks. Toimingu tegemisest keeldumist ei ole tarvis

vormistada haldusaktina, välja arvatud kui selline kohustus tuleneb eriseadusest (vt ka

Riigikohtu otsus asjas nr 3-16-1864, p 29). Seetõttu puudub kaebajatel ilmselgelt kaebeõigus

tühistamisnõude esitamiseks ning kaebajate tühistamisnõuded tuleb jätta HKMS § 151 lg 2 p

1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

Isegi kui keelduvat vastust ei saa pidada õigusteoreetiliselt haldusaktiks ja tühistamisnõuet

(HKMS § 37 lg 2 p 1) seetõttu lubatavaks, hõlmab ka esitatud kohustamisnõude lahendamine

vastuse õiguspärasuse kontrolli. Erinevalt haldusaktist tuleb toimingu kontrolli puhul lähtuda

toimingu õiguspärasusele sätestatud kriteeriumidest (vrdl haldusmenetluse seaduse (HMS) §

54 ja § 107). Samas kehtivad kaalutlusõiguse teostamisele kirjalikult vormistatud toimingu

kaalutlustel rajanevatele põhjendustele (HMS § 108 lg 1) kaalutlusõiguse alusel antud

haldusaktiga sarnased põhimõtted (HMS § 4 lg 2), mh peavad olema arvesse võetud

asjakohased kaalutlused ning kõrvale jäetud asjakohatud. Sõltumata sellest, kas kiri on

käsitletav haldusaktina või mitte, nähtub sellest vastustaja ühemõtteline keeldumine taristu

enda kulul väljaehitamisest. Kohtu hinnangul on vastustaja oma keelduvat vastust piisavalt

põhjendanud, mistõttu pole alust pidada seda vormiliselt õigusvastaseks. Põhjendustes

sisalduvate kaalutluste õiguspärasust ja piisavust hindab kohus allpool.

10. Poolte vahel on vaidlus kokkuvõtvalt selle üle, kas 2002. a kehtestatud detailplaneeringust

tuleneb vastustajale kohustus, mis on kaebajate kohustamisnõude sisuks, st vastustaja

kohustus ehitada enda kulul välja kaebajate soovitud ulatuses ja tähtajaks planeeringualal

kanalisatsioonilahendus, mis võimaldaks liituda ühiskanalisatsiooniga, ning planeeringuala

sisesed teed.

Vaidlus puudutab järgmisi Elva linnas planeeringuala asuvaid kinnistuid: Viisjärve tn 1

(kinnistu nr 3657904); Viisjärve tn 5 (nr 3658704); Viisjärve tn 7 (nr 3660504); Viisjärve tn

9 (nr 3663704); Viisjärve tn 11 (nr 3664104); Viisjärve tn 13 (nr 3660604); Viisjärve tn 14

(nr 3657404); Viisjärve tn 15 (nr 3661404); Vestika tn 2 (nr 3658004); Vestika tn 6 (nr

3658904); Vestika tn 8 (nr 3659804); Vestika tn 10 (nr 3664504); Vestika tn 12 (nr

3664804); Vestika tn 14 (nr 3663804); Kulbimäe tn 18 (nr 3662404); Kulbimäe tn 19 (nr

3657704); Kulbimäe tn 20 (nr 3655904); Kulbimäe tn 21 (nr 3662904); Kulbimäe tn 22 (nr

3660204); Kulbimäe tn 24 (nr 3656604); Jaagumäe tn 11 (nr 3661604) (endine Tartu mnt

35a kinnistu). Vaidlus puudub selles, et kaebajad on nende kinnistute omanikud (vt ka

kinnistusraamatu väljavõtted tl 7-11 ja 97-101p).

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebajate kinnistutest kaks (Viisjärve tn 1 ja Vestika tn 2) on

hoonestatud. Kaebuse kohaselt pole teiste kaebajate kinnistutel ehitustegevust alustatud

ennekõike vajaliku detailplaneeringu kohase taristu puudumise tõttu.

11. Vastustaja on arvamusel, et kaebajal I (Eesti Ühistumajad OÜ) puudub subjektiivne õigus

nõuda vastustajalt detailplaneeringukohaste kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna

arendajana on ta pidanud kogu detailplaneeringu ala ühtset arendamist ebavajalikuks.

Vastustaja leiab, et kohalikku omavalitsust ei saa sundida tegema ebamõistlikke kulutusi

aegunud detailplaneeringu alal, mida arendajad ise on pidanud majanduslikult

ebaotstarbekaks.

Vastustaja leiab ka, et kaebajatel II – VI puudub subjektiivne õigus nõuda

detailplaneeringukohaste kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist, kuna kinnistute

kanalisatsioonirajatiste osas on väljastatud projekteerimistingimused detailplaneeringu

7(17)

3-20-2326

olemasolul. Vastustaja märgib, et tegemist ei olnud erandkorras ajutise lahenduse lubamisega,

vaid detailplaneeringu täpsustamisega kinnistute omanike enda taotluse alusel.

Kohtu hinnangul ei välista arendaja ja kinnistuomanike tegevus iseenesest planeeringuala

kinnistuomanike nõudeõigust, kui detailplaneering on kehtiv haldusakt, millest tulenevad

kohalikule omavalitsusele kohustused. Kohus käsitab detailplaneeringu kehtivuse ja sellest

tulenevate kohustuste küsimust allpool (vt otsuse põhjenduste p-d 12, 17). Seega ei ole kohtu

hinnangul tegemist olukorraga, kus kaebajatel I-VI puuduks ilmselgelt kaebeõigus HKMS §

121 lg 2 p 1 tähenduses.

12. Vaidlust ei ole selles, et Elva Linnavolikogu 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 (tl 12)

kehtestatud detailplaneering ei ole oma kehtivust kaotanud (HMS § 61 lg 2). Kehtiva

haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele (HMS §

60 lg 2 ls 1). Planeering koosneb planeerimise tulemusena valminud seletuskirjast ja

joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku (PlanS § 3 lg 2). Pole

ilmnenud ka sama planeeringuala kohta uue detailplaneeringu kehtestamist, mis võiks

tõstatada näiteks küsimuse varasema planeeringu kui haldusakti konkludentsest kehtetuks

tunnistamisest (vt nt RKHKo 3-3-1-41-15, p 17). Detailplaneeringu kehtivust ei saa mõjutada

ka hiljem kehtestatud üldplaneering, kui sellist tagajärge ei tulene otsesõnu kehtivast õigusest.

Üldplaneeringu kehtestamine ei muuda samale alale kehtestatud detailplaneeringuid kehtetuks

(vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-79-16, p 16). Kohtupraktikas on leitud, et planeeringust

tuleneva kohustuse kehtivust ei mõjuta ka omavalitsusüksuse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

arendamise kavas (ÜVK) sätestatu (Riigikohtu 2. detsembri 2019. a otsus haldusasjas asjas nr

3-17-1909, p 23). Seega on vaidlusalune detailplaneering senini kehtiv ja täitmiseks

kohustuslik ning seda isegi sõltumata tema võimalikust õigusvastasusest (vt nt RKHKm 3-3-

1-21-03, p 13).

13. Kaebajad leiavad, et kohaliku omavalitsuse üksuse kohustus ehitada taristu

(ühiskanalisatsioon) välja planeeringuala sees (sh kaebaja kinnistuteni) tuleneb ala kohta

kehtivast detailplaneeringust, kuna omavalitsusüksus ei ole andnud vastavat kohustust

arendajale üle. Vastustaja eitab endal sellise kohustuse olemasolu (vt ka vastustaja

põhjendused käesoleva otsuse p 1.2).

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 kohaselt kuulub veevarustuse ja

kanalisatsiooni korraldamine vallas või linnas omavalitusüksuse ülesannete hulka, kui need

ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Kohtupraktikast (viidatud otsus asjas nr 3-

17-1909, p 18) tuleneb, et kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ette nähtud ülesande

täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta.

Praeguse haldusasja tõenditest ei ilmne, et vastustaja oleks andnud kanalisatsiooni

korraldamise kohustuse planeeringualal ning rajatiste väljaehitamise ja rahastamise kohustuse

mõnele teisele isikule (nt planeeringuala arendajale) üle. Selles osas ei vaidle kaebusele vastu

ka vastustaja.

14. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.5.4 (tl 15p) kohaselt on planeeringuala

kanalisatsioonilahendus planeeritud kaheetapilisena eraldi esimese ja teise ehitusjärgu kohta.

Planeeritava ala tänavate- ja kanalisatsioonitorustike võrk on soovitud lahendada selliselt, et

heitveed liiguksid isevoolselt. Esimeses ehitusjärgus (25 elamut) puhastaks reoveed biofiltrid.

Kanalisatsiooni avariide puhuks on ette nähtud puhastusseadme kogumismahuti ning puhastist

väljunud vesi juhitakse kraavi. Puhasti eemaldab reostusest 90-98%. Täiendava biotiigi

ehitamine oleneb looduskaitseorganite ettekirjutustest. Teise ehitusjärgu jaoks nähti

detailplaneeringus ette kanalisatsioonisüsteemi ühendamine Elva linnaga ning esimeses

ehitusjärgus ehitatud puhastusseadmete likvideerimine. Selleks nähti detailplaneeringu

seletuskirja järgi ette kanalisatsiooni-ülepumpamisjaam ning eelvoo torustiku

8(17)

3-20-2326

ümberehitamine. Seega on kanalisatsiooni osas planeeringu lõpplahendusena ette nähtud

ühinemine tolleaegse Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga ning detailplaneeringuga kehtestati

kohustus välja ehitada sellised kanalisatsioonirajatised, mis võimaldavad ühenduse

ühiskanalisatsioonivõrgustikuga.

Haldusasja toimikust selgub, et kaebaja kinnistud kuuluvad detailplaneeringu ala teise

ehitusjärku ning selle üle ei ole ka vaidlust. Kokku on planeeringualale ette nähtud 94

elamukrunti (vastustaja vastus kaebusele, p 1.11, tl 48). Samuti ei ole vaidlust selles, et umbes

20 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu elluviimine on jäänud venima ning planeeringu

terviklik realiseerimine algselt kavandatud ehitusjärkude kaupa ei ole toiminud. Nii on

vastustaja asunud võimaldama teise ehitusjärgu alal üksikute kinnistute ehitusõigust enne

esimese ehitusjärgu valmimist.

15. Vastustaja leiab, et kuna kõnealuse detailplaneeringu kanalisatsioonilahendused on

vananenud, puudub tal PlanS § 131 lg-st 1 tulenevalt kohustus need välja ehitada. PlanS § 131

lg 1 sätestab: “ Planeeringu koostamise korraldaja on kohustatud oma kulul välja ehitama

detailplaneeringukohased avalikuks kasutamiseks ette nähtud tee ja sellega seonduvad

rajatised, haljastuse, välisvalgustuse ning tehnorajatised, kui planeeringu koostamise

korraldaja ja detailplaneeringust huvitatud isik ei ole kokku leppinud teisiti.“.

Vastustaja on kaebajate taotlust ühiskanalisatsiooni osas lahendades omistanud olulise

tähenduse selles sättes sisalduvale sõnale „detailplaneeringukohased“ ning on seisukohal, et

detailplaneeringu ala tuleb tehnosüsteemide osas lahendada detailplaneeringu muutmisega

terviklikult ning planeeringu koostamise korraldajana ei ole ta kohustatud välja ehitama

planeeringuga mitteettenähtud rajatisi ning tehnoloogiliselt vananenud lahendusi, mida on

juba asutud projekteerimistingimustega täpsustama.

16. Tartu Ringkonnakohus möönis asjas nr 3-20-1098 (otsuse p 11) ebaselgust küsimuses, kas

Elva linnavolikogu 28. jaanuari 2002. a otsusega nr 7 (tl 12) kehtestatud detailplaneering oli

kooskõlas selle otsuse tegemise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 47

regulatsiooniga. Seda põhjusel, et seadusest tulenes kohustus kanalisatsoon välja ehitada enne

ehitusloa andmist, kuid kõnealuse planeeringuga oli ette nähtud, et kanalisatsioon ehitatakse

valmis alles pärast seda, kui on valminud 25 ehitist koos kohaliku kanalisatsioonilahendusega.

Samas viitas ringkonnakohus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-s 2 sätestatud

haldusakti siduvuse põhimõttele, mille järgi tuleb ka õigusvastasuse korral lähtuda

detailplaneeringust kui kehtivast haldusaktist (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste p 12).

Tartu Halduskohus on varem sama planeeringualaga seotud vaidlust lahendades leidnud, et

kogu planeeringualale on kehtestatud kohustus kanalisatsioonilahenduste ühendamiseks

tolleaegse Elva linna kanalisatsioonisüsteemiga ning et erand on planeeringulahenduse

esimeses ehitusjärgus rajatavate 25 eramu osas (otsus asjas nr 3-19-980, p 52). Halduskohus

märkis samas (otsuse p 53), et 25 eramu osas kehtestatud erand reovee juhtimiseks läbi

kogumismahuti ja puhastusseadmete kraavi nähti ette ajutise lahendusena ning et kohtu

hinnangul puudub igasugune alus nõustuda tõlgendusega, mille kohaselt lubaks

detailplaneering kanalisatsiooni lahendada kas kogumismahuti või imbväljakuga. Ajutine

kanalisatsiooni lahendus koosneb viidatud lahendi järgi sõnaselgelt puhastusseadmest ja

kogumismahutist enne reovee äravoolu kraavi suunamist.

17. Kohtu hinnangul ei välista planeeringuala mõnede kruntide osas

projekteerimistingimustega olemasoleva detailplaneeringu lahenduse osaline täpsustamine

planeeringu kehtivust ülejäänud osas ning endiselt on kehtivad detailplaneeringust tulenevad

kohustused, sh planeeringukohaste rajatiste väljaehitamine kohaliku omavalitsuse kulul.

Kehtiv haldusakt, milles sätestatud kohustuste täitmise suhtes on isikutel huvi, ei saa oma

9(17)

3-20-2326

toimet kaotada viisil, mis ei tulene haldusmenetluse seaduse ega mõne eriseaduse normidest

või ka näiteks kohtupraktikas kujunenud seisukohtadest, st kehtiva detailplaneeringu mõju ei

saa pelgalt selle pika kehtivusaja ja vähese realiseerimise tõttu ammenduda.

Vaidlust ei ole selle üle, et kõnealust detailplaneeringut ei ole nüüdseks rohkem kui 20 aasta

jooksul olulises osas ellu viidud. Kohtu hinnangul ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse

kohustus planeeringuga ette nähtud lahenduste väljaehitamiseks ja rahastamiseks muutuda

olematuks üksnes põhjusel, et aja jooksul muutnud ehitus- ja planeerimisõiguse regulatsioon

kehtib nüüdseks teistsuguses sõnastuses, mille grammatiline tõlgendus sellist järeldust

võimaldaks.

Nõustuda võib küll sellega, et krundid moodustati alles 2006. a ning nende ostjatel oli

võimalus ennast planeeringulahendustega kurssi viia ja nendega arvestada. Isikud, kellel on

tekkinud õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtestatud kujul realiseerumise suhtes, ei ole

aga (vähemalt mitte võrdväärselt planeeringu korraldajaga) saanud mõjutada planeeringuala

terviklahenduse realiseerumist või kaasajastamist). Muu hulgas ei ole kinnistuomanikud

saanud mõjutada seda, kuidas on vahepeal edasi arenenud ühiskanalisatsiooni õiguslik

regulatsioon ning ühiskanalisatsiooni korraldus ja liitumisvõimalused Elva linna ja Elva valla

territooriumil.

18. Kaebajate eesmärk on kohtu hinnangul saavutada olukord, kus planeeringualal oleks välja

ehitatud kanalisatsioonisüsteem, mis võimaldab liitumise ühiskanalisatsioonivõrgustikuga.

Vastustaja on rõhutanud, et planeeringus nähti ette kvartalisisene ühisveevärgi- ja

kanalisatsioonisüsteem (vt halduskohtu otsus asjas nr 3-20-1098, p 19).

Detailplaneeringu kehtestamise ajal kohaldunud PES § 47 sätestas, et

detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab

kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei

ole kokku leppinud teisiti. Riigikohus märkis viidatud lahendis asjas nr 3-17-1909 (p 18), et

määravat tähtsust pole asjaolul, et 1. jaanuaril 2003 jõustunud EhS § 13 sätestas tehnovõrkude

väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega märkinud sõnastuses

enam reoveekanalisatsiooni. Viidatud säte nägi ette: „Detailplaneeringukohase avalikult

kasutatava tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni

väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik

omavalitsus ja detailplaneeringu koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku

leppinud teisiti.“ Vastustaja selgituste kohaselt on ta toiminud neis normides sätestatust

erinevalt põhjusel (s.t väljastanud ehituslube enne rajatiste väljaehitamist), lähtudes

planeeringuala kinnistuomanike tungivatest nõudmistest. Vastustaja kohustust PES § 47 või

EhS v.r § 13 tähenduses ei tuleks kohtu hinnangul mõista ka nii, et kui

kanalisatsioonilahendused jäid enne ehitusloa andmist kohaliku omavalitsuse kulul välja

ehitamata, puuduks tal edaspidi vastav kohustus.

19. Vaidlustatud vastuses (tl 29-30) märkis vastustaja, et projekteerimistingimuste menetluste

käigus jõuti põhimõttelise lahenduseni, et detailplaneeringuga ette nähtud kvartalisisese

ühiskanalisatsioonisüsteemi asendamiseks on kogumismahuti sobiv rajatis.

Kohus nõustub vastustajaga, et projekteerimistingimustega detailplaneeringu täpsustamine

EhS § 27 lg 1 alusel on seadusest tulenev ja lubatav viis lahendada olukordi, kus ajalist

faktorit arvestades või asjaolude muutumise tõttu ei ole detailplaneeringu lahendust enam

võimalik realiseerida. Kuna projekteerimistingimusi ei ole vaidlustatud, ei saa olla kahtlust

nende kehtivuses ning praeguse vaidluse lahendamisel ei ole määrav arutelu selle üle, kas

vallavalitsus oli pädev asutus projekteerimistingimusi väljastama (kaebuse p 2.2.5). Kohus

10(17)

3-20-2326

märgib siiski, et EhS § 28 kohaselt on projekteerimistingimuste andmiseks pädev kohaliku

omavalitsuse üksus ning KOKS § 22 lg-st 1 ei tulene, et see oleks volikogu ainupädevusse

kuuluv küsimus. EhS § 27 lg 3 kohaselt ei anta EhS § 27 lg 1 alusel projekteerimistingimusi

detailplaneeringus kehtestatud planeeringulahenduse olemuslikuks muutmiseks. Nagu öeldud,

on projekteerimistingimused kehtivad ning nende õiguspärasuse kontroll ei ole praeguse

vaidluse esemeks, mistõttu ei võta kohus praegusel juhul ka seisukohta, kas

kanalisatsioonilahenduse muutmine projekteerimistingimustega oli kooskõla EhS § 27 lg-ga 3

ning kas tegemist võis olla hoopis olemusliku muudatusega selle normi tähenduses.

20. Ruumilise planeerimise korraldamine on KOKS § 6 lg-st 1 tulenevalt eelkõige

omavalitsusüksuse ülesanne, kui seda pole antud seadusega kellelgi teise täita. Seejuures

hõlmab see ülesanne ka kohustuse ja õiguse jälgida kehtestatud planeeringute elluviimist ning

planeeringu elluviimise takerdumisel reageerida, mh tunnistades pikaajaliselt realiseerimata

planeeringu kehtetuks kas osaliselt või tervikuna (PlanS § 140 lg 1 ja 2; PlanS2003 § 27 lg 1).

Seejuures peab omavalitsusüksus planeeringute elluviimist jälgides arvestama ka talle endale

neist tulenevate kohustuste ning võimaliku mõjuga omavalitsusüksuse eelarvele.

Vastustaja ei ole praegusel juhul pidanud võimalikuks/vajalikuks planeeringu osalist ega

tervikuna kehtetuks tunnistamist. Vastustaja väitel ei ole planeeringuala arendaja /kinnistute

omanik üles näidanud huvi detailplaneeringu kaasajastamise ja muutmise vastu. Ühe

kinnistuomanikuna on OÜ Vestika siiski vastutaja poole pöördunud ja uue detailplaneeringu

algatamise vastu huvi üles näidanud (11. juuni 2019. a kiri, tl 53).

Planeeringualaga seotud isikute (kinnistuomanikud) huvi mitteväljendamine ei saa olla

seejuures ainumäärav takistus. Omavalitsusüksusel on juhtroll planeeringuga seotud

erimeelsuste lahendamisel ja erinevate isikute huve ning avalikku huvi arvestava

tasakaalustatud lahenduse saavutamisel (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-02, p 16).

Kohtu hinnangul laieneb see kohustus eeltoodud planeerimisõiguse norme arvestades ka juba

kehtestatud planeeringute muutmise või kehtetuks tunnistamise menetlusele. Kohus on

arvamusel, et kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil asuva ulatusliku planeeringuala

puhul ei saa selle lahenduste ajakohasuse kadumisel kohalik omavalitsus lähtuda üksnes ala

arendaja või üksikute kinnistuomanike käitumisest, vaid peab ka ise initsiatiivi võtma, et

tagada kogukonna vajadustele vastav ruumiline planeerimine. Praegusel juhul on vastustaja

keelduvat vastust põhjendades ja hiljem kohtumenetluses väitnud planeeringulahenduste

vananemist ning et kujunenud olukorras on planeeringualal kinnistud soetanud kaebajad

vähemalt osaliselt minetanud planeeringust tulenenud nõudeõiguse. Kohus sellega ei nõustu.

Kohtupraktikas on rõhutatud, et detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või

kinnistuomaniku tegevuskava (viidatud lahend asjas nr 3-17-1909, p 19). Vastustaja viitab

vastuses kaebusele sellele seisukohale, kuid kohus ei nõustu lähenemisega, kuidas vastustaja

seda praktikas kujunenud seisukohta sisustab. Kohtu hinnangul on vastustaja arvamusel nagu

võiks detailplaneeringu tervikliku rakendamise takerdumist õigustada arendaja või

kinnistuomanike passiivsuse ja vähese initsiatiivi ning huvipuudusega. Kohus mõistab

viidatud seisukohta erinevalt vastustajast selliselt, et eeltoodud KOKS põhimõtetest tulenevalt

lasub vastutus kohaliku omavalitsuse üksuse ruumilise planeerimise kui terviku eest kohalikul

võimul. Eeldades, et planeeringus ettenähtu realiseerib selle koostamisest ja kehtestamisest

huvitatud isik (arendaja) võtab kohaliku omavalitsuse üksus endale riski, et kui algselt

planeeringust huvitatud isik ei suuda planeeringut ellu viia, jäävad piirkonna arenguks

hädavajalikud tehnorajatised välja ehitamata, ning siis ei saa nende väljaehitamise ja

rahastamise kohustus iseenesest üle minna kinnisasja omandanud isikutele.

11(17)

3-20-2326

21. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2002. a kehtestatud planeeringus ette nähtud

kanalisatsioonilahendused on aegunud. Asjas ilmneb, et sel põhjusel on mõned

planeeringualal asuvate kruntide omanikud asunud ka taotlema projekteerimistingimusi

detailplaneeringust erinevate kanalisatsioonilahenduste rajamiseks ning EhS § 31 lg-ga 1

kooskõlas on läbi viidud avatud menetlus projekteerimistingimuste andmiseks.

Vastustaja leidis vaidlusaluses vastuses (tl 29p), et projekteerimistingimustega

detailplaneeringut mõnede kinnistute osas täpsustades on kogumismahuti määratud

detailplaneeringukohaseks kanalisatsioonirajatiseks. Samast ilmneb, et Elva Vallavolikogu

määruse nr 76 „Reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskiri“ § 3 lg 4 kohaselt on Elva linnas, kus

ühiskanalisatsioon puudub või on välja ehitamata, lubatud kuni ühiskanalisatsiooni

väljaehitamiseni ja sellega liitumisvõimaluse tekkimiseni kasutada ainult lekkekindlaid

kogumismahuteid.

22. Seega on kujunenud olukord, kus vastutaja ei pea võimalikuks omal kulul välja ehitada

rajatisi, mis ei ole planeeringukohased ning ei pea võimalikuks planeeringus ette nähtud

rajatiste kui vananenute ja mitteajakohaste väljaehitamist. Samas tunnistab vastustaja, et

projekteerimistingimuste andmisega on lekkekindlate kogumismahutite näol saavutatud

planeeringukohased lahendused (vastus kaebajate pöördumisele, tl 29p). Küsitavaks jääb

seejuures aga, kuidas peaks vastustaja kujunenud olukorras täitma kehtivast haldusaktist

tulenevat kohustust ehitada detailplaneeringu kohased rajatised välja ning kes peab

finantseerima detailplaneeringu kehtivust arvestades rajatisi, mida vastustaja on nüüdseks

tunnistanud planeeringukohaseks. Jätkuvalt kehtivat detailplaneeringut osaliselt

projekteerimistingimustega täpsustades on vastustaja muutnud haldusakti kui terviku

ebaselgeks. Detailplaneeringus oli seatud eesmärk luua planeeringuala-sisene

kanalisatsioonisüsteem, mis võimaldaks liitumise tollase ühtse kanalisatsioonisüsteemiga.

Kohtu hinnangul saavutaks vastustaja õigusselge olukorra planeeringuala kui terviku suhtes,

muutes detailplaneeringut kui kehtivat haldusakti või seda (osaliselt) kehtetuks tunnistades

ning korrakohase haldusmenetluse käigus saavutada tänapäevase terviklahenduse.

23. Kohustamisnõude lahendamiseks teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja

seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et faktilise või

õigusliku olukorra muutumise tõttu ei pruugi kohustamisnõude rahuldamine alati enam

võimalik olla.

Kehtiva PlanS § 131 lg 3 kohaselt peab planeeringu koostamise korraldaja tagama, et

planeeringualal asuvaid avalikes huvides olevaid tehnorajatisi oleks võimalik nende otstarbe

kohaselt kasutada. Sealhulgas peab olema tagatud ühendus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga,

kui planeeringuala jääb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise piirkonda. Kohus

möönab, et planeeringujärgsete rajatiste valmisehitamine ei pruugi nüüdseks olla ei

tehnoloogiliselt, keskkonnakaitselist ega majanduslikult mõistlik või isegi võimalik.

Kõnealuse planeeringu kehtivuse ajal toimunud muudatusi (sh Elva valla ÜVK vastuvõtmine,

üldplaneering) arvestades on selge, et planeeringuala on nüüdseks määratletud kui

perspektiivne reoveekogumisala ning puudub varasemaga võrreldav lahendus liituda Elva

linna kanalisatsioonivõrguga nagu seda peeti silmas detailplaneeringu kehtestamise ajal.

Eelnevat arvestades leiab kohus, et ei saa kohustada vastustajat (teha definitiivset ettekirjutust)

tegema kaebajate soovitud tegevusi kanalisatsioonirajatiste väljaehitamiseks kaebuses

taotletud aja (üks aasta kohtuotsuse jõustumisest) jooksul. Ka Tartu Ringkonnakohus leidis

viidatud lahendis asjas nr 3-20-1098 (p 10) sarnases sama planeeringuala puudutavas

vaidluses, et vastustajal on vajalik kõigepealt tuvastada, kas kanalisatsiooni väljaehitamise

12(17)

3-20-2326

tingimused on täidetud ning seejärel otsustada, kas kanalisatsiooni väljaehitamine

detailplaneeringus ette nähtud kujul on võimalik ning planeeringust tulenevalt vajalik.

Vastustaja on kaebajate taotlusele keelduvalt vastates andnud neile küsimustele osaliselt

vastused. Esmalt on vastustaja vastuses selgitanud, millise õigusliku regulatsiooni alusel

toimub nüüdseks kanalisatsiooni rajamine ning millised on ühiskanalisatsiooni võimalused

planeeringu senist realiseerimist ja sealsest elanike hulka arvestades. Teiseks on vastustaja

selgitanud, et algselt planeeringus kajastatud lahendust on osaliselt projekteerimistingimuste

andmise teel muudetud ning varasemalt ette nähtud rajatiste asemel peab vastutaja

planeeringukohaseks lekkekindlaid mahuteid, mida lubatakse kasutada ka vastavalt eelpool

viidatud vallavolikogu määrusele nr 76. Küll aga jääb ebaselgeks, kas ja kuidas lahendab

vastustaja talle kehtivast detailplaneeringust tulenevalt kaebajate taotlused planeeringuala kui

terviku vaates.

Kohus ei välista aga, et kui kinnistuomanikel on tekkinud kulutused kanalisatsioonirajatiste

ehitamisel seetõttu, et kohalik omavalitsus ei ole ise suutnud pikaajaliselt kehtinud

detailplaneeringust tulenevaid kohustusi täita ega planeeringut kohaselt kaasajastada, võib neil

olla tekkinud riigivastutuse normide alusel õigus nõuda kahju hüvitamist.

24. Eelnevat arvestades leiab kohus, et vastustajal tuleb kohtu antud tähtajal uuesti läbi

vaadata kaebajate taotlus kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist puudutavas osas.

HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu

õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse

otstarbekust ega teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust

haldusorgani eest. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-st 5 võib kohus juhul, kui

õigusvastaselt on jäetud andmata haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või

sooritamine tuleb otsustada kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teha avaliku võimu kandjale

ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava

kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja haldusakti

andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi tingimusel keelduda.

RVastS § 6 lg 5 kohaldamisel tuleb silmas pidada, et kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on

halduse kaalutlusõiguse korral erandlik meede, mis välistab haldusorgani poolt asjaolude

täiendava kaalumise ning sellise ettekirjutuse tegemisel peab kohus olema veendunud, et ette

kirjutatud lahendus on konkreetseid asjaolusid arvesse võttes nii haldusorgani,

menetlusosaliste kui ka võimalike kolmandate isikute jaoks ainuvõimalik. Kohus ei saa astuda

haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata kaalumisel asjassepuutuvaid asjaolusid

(Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-14-15, p 26). Seega teeb kohus ka praegusel juhul

vastustajale ettekirjutuse taotluse uueks läbivaatamiseks, mis puudutab kaebajate taotlusi

kanalisatsioonirajatiste väljaehitamist detailplaneeringualal nende kinnistuteni selliselt, et

võimaldada liitumist detailplaneeringu alani ulatuva ühiskanalisatsioonivõrgustikuga.

25. Kaebajad taotlevad ka vastustaja kohustamist ehitada välja endise Tartu mnt 35a kinnistu

detailplaneeringus määratud teed ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest. Vaidlust

ei ole ka teede puhul selles, et kehtiv detailplaneering on ette näinud planeeringualal teed ja

nende asukohad ning et teede väljaehitamise ja rahastamise kohustust ei ole antud haldusakti

ega halduslepinguga ühelegi isikule, sh detailplaneeringu ala arendajale. Samuti selles, et

teede alla jäävast maa-alast on moodustatud eraldi transpordimaa sihtotstarbega

katastriüksused (Viisjärve tänav T1 (katastritunnus 17003:003:0116), Vestika tänav T3

(katastritunnus 17003:003:0135) ja Kulbimäe tänav T3 (kat tunnus 17003:003:0068)).

13(17)

3-20-2326

26. Kõnealuse detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PES § 47, millele osundab ka

kaebaja, sätestas, et detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni

ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja

kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus on eelnevalt leidnud, et kohalik

omavalitsus ei ole ühegi isikuga, sh planeeringualal ehitusloa taotlejaga leppinud kokku PES

§-s 47 sätestatust erinevas lahenduses. Kohtu hinnangul ei vääraks sellist PES §-l 47 tuginevat

lahendust ega kehtivast haldusaktist tulenevat kohustust ka asjaolu, et planeeringualal on juba

ehituslube antud ilma et ehituskrundini oleks teede ja tehnovõrkude väljaehitamine tagatud

või otsustatud (vt ka eespool otsuse põhjenduste p 18).

PES kehtivuse lõppemisel alates 1. jaanuarist 2003 kehtima hakanud planeerimisseaduse

(PlanS2003) regulatsioon detailplaneeringust tulenevat teede ja rajatiste väljaehitamise

kohustust varasemaga võrreldes täpsemalt ei käsitlenud. PlanS2003 § 46 lg 2 sätestas vaid, et

planeerimis- ja ehitusseaduse alusel kehtestatud planeering jääb kehtima ka pärast

planeerimisseaduse jõustumist. Seega ei ole alust järeldada, et PES § 47 kehtivuse ajal antud

haldusaktist tulenevad õigused ja kohustused saanuks muutuda planeerimisõiguse

regulatsiooni uuenemisel. Alates 1. jaanuarist 2003 kehtima hakanud EhS § 13 sätestas, et

detailplaneeringukohase avalikult kasutatava tee väljaehitamise kuni ehitusloale märgitud

maaüksuseni tagab kohalik omavalitsus, kui kohalik omavalitsus ja detailplaneeringu

koostamise taotleja või ehitusloa taotleja ei ole kokku leppinud teisiti. Sarnaselt reguleerib

olukorda kehtiv EhS § 131 lg 1. Eelpool on kohus leidnud, et vastavaid kokkuleppeid

vastustaja planeeringu koostamise korraldajana kellegagi sõlminud ei ole.

27. Vastustaja on arvamusel, et detailplaneeringust ei saa talle tulla teede omal kulul

väljaehitamise kohustust põhjusel, et praegu kehtiva planeerimisõiguse järgi tal sellist

kohustust ei ole. Vastustaja arvates ei ole tal PlanS § 131 lg 1 järgi teede väljaehitamise

kohustust tema enda kulul põhjusel, et teid ei ole määratud avalikuks kasutamiseks.

28. Vastustaja peab teede väljaehitamisega seonduvalt oluliseks PlanS § 131 lg 1 tekstis

sisalduvat lauseosas „avalikuks kasutamiseks ette nähtud“ (varasem redaktsioon „avalikult

kasutatav tee“).

Avalikult kasutatav tee on ehitusseadustiku § 92 lg 5 järgi riigitee, kohalik tee ja avalikuks

kasutamiseks määratud eratee. Eratee määrab avalikuks kasutamiseks riik või eratee asukoha

kohalik omavalitsus (EhS § 94 lg 1). Praegusel juhul ei ole vaidlust, et kinnistuid teenindavad

teed on ette nähtud kulgema transpordimaa sihtotstarbega eraomandis olevatel kinnistutel.

Kui eratee omanik ei ole nõus leppima kokku piiratud asjaõiguse seadmises, on riigil või

kohalikul omavalitsusel asjaõiguse omandamiseks õigus taotleda sundvalduse seadmist EhS §

94 lg-st 1 ja KAHOS § 4 lg 1 p-st 8 tulenevalt võimalik olemasoleva eratee alusele kinnistule

seada sundvaldus, mis omakorda võimaldab määrata eratee avalikuks kasutamiseks. Praegusel

juhul pole ilmnenud, et detailplaneeringuga hõlmatud alal oleks riik või kohalik omavalitsus

teid avalikult kasutatavaks määranud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajad on teede

omanikuga eraõiguslikus suhtes seadnud servituudi igakordsete isikute kasuks. Siinkohal peab

kohus asjakohaseks viidata Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17( otsuse p 19.4),

kus leiti, et isikul, kelle õigusi rikutakse, on õigus halduskohtus taotleda, et kohalik

omavalitsus määraks transpordimaa sihtotstarbega detailplaneeringujärgse eratee, mis on

ainus või peamine võimalik juurdepääs avalikult kasutatavale teele, avalikuks kasutamiseks ja

algataks sellele sundvalduse seadmise või sundvõõrandamise menetluse. Seega ei välista

transpordimaa eraomandis olemine esmalt selle tee kasutamist ulatuslikumalt kui ainult tee

omaniku huvides ning avalikult kasutatavaks määramist ega kohaliku omavalitsuse kohustusi

ka eraomanikule kuuluva eratee puhul.

14(17)

3-20-2326

29. Kaebajad leiavad, et teede rajamise kohustuse seisukohalt ei ole määrav, kellele kuulub tee

alune maa, vaid teede funktsioon. Pooled on teede kasutuseesmärgi suhtes erineval arvamusel.

Kaebajad rõhutavad, et nende kinnistutele juurdepääsuks vajalikud teed ei asu ainult

nimetatud kinnistutel, vaid ka kinnistutel Viisjärve tänav 2 ja Jaagumäe tänav T2. Kaebajad

selgitavad rajatavate teede eesmärki vajadusega kasutada igapäevaselt olulisi avalikke hüvesid

(sh jäätmevedu, koolitransport, arstiabi) ning leiavad, et teede rajamine selliste hüvede

kasutamiseks on olemuslikult kohaliku omavalitsuse ülesanne. Detailplaneeringu hoonestuse,

tänavate ja haljastuse jooniselt (tl 20-24) ilmneb, et planeeritud on kvartalisisesed tänavad,

mis ühendavad rajatavaid elamukrunte omavahel ning olemasoleva avaliku teega (Tartu mnt).

Vastustaja leiab samas, et kõnelaused teed ei taga juurdepääsu avaliku huvi või avaliku

kasutusega kinnistule, need ei ole üheks osaks jätkuvast avalikult kasutatavast teest ning seal

ei kulge ühistranspordiliini, vaid teid kasutavad üksnes kinnistute elanikud, nende külalised ja

teenindav transport. Vastustaja rõhutab, et tegemist ei ole riigimaanteid/munitsipaalteid

ühendavate teedega ning ette ei ole näha suurt liikluskoormust. Samuti seda, et nimetatud

transpordimaa puhul ei ületa avalik huvi erahuve ning tegemist ei ole eramaaga, mida

läbimata ei ole võimalik teenindada hooneid või rajatisi, milles osutatakse avalikku teenust.

30. Planeeringualal krundi soetanud isikutel võib olla põhimõtteliselt tekkinud pikka aega

kehtinud detailplaneeringu suhtes ootus, et planeering on selle kehtestamise ajal jõus olnud

õigusnormidega eelduslikult kooskõlas (sh teede väljaehitamise kohustus planeeringu

korraldaja kulul kuni kinnistuteni) ning sellest tulenevad kohustused kehtivad.

Vastustaja on vaidlustatud keeldumist põhjendades märkinud, et kuna kaebajate kasuks on

seatud ka reaalservituudid, mis annavad neile õiguse rajada servituudi alale nii teed kui ka

tehnovõrgud on nad vastavalt asjaõigusele jõudnud kokkuleppele tee ehitamise ja kasutamise

suhtes. Asja materjalidest nähtuvalt jagati detailplaneeringu ala kruntideks alles pärast

detailplaneeringu kehtestamist Elva Linnavalitsuse 13. juuni 2006. a korraldusega nr 265 (tl

31-31p). Tartu Ringkonnakohus on viidatud lahendis asjas nr 3-20-1098 (p 14) rõhutanud, et

krundid omandati alles pärast 2002. aastal detailplaneeringu kehtestamist. Sel ajal kehtis juba

ehitusseadus redaktsioonis, millest nähtus sõnaselgelt kohaliku omavalitsuse kohustus ehitada

omal kulul välja avalikult kasutatav tee. Eelnevat arvestades leiab kohus, et transpordimaa

sihtotstarbega teekinnistute ja elamukinnistute omanikud on olnud teadlikud, et tegemist pole

avalikult kasutatavate teedega ning on teinud valiku eraõiguslike vahenditega oma suhete

korrastamiseks.

31. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud vastuses õiguspäraselt jõudnud järeldusele, et

tal puudub enda kulul kaebajate taotletud teede väljaehitamise kohustus. Kaebus tuleb selles

osas jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED

32. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata tühistamisnõude

osas ning rahuldada kohustamisnõue kanalisatsioonirajatisi puudutavas osas ja jätta

rahuldamata teede väljaehitamiseks kohustamise nõude osas. Kohus märgib siinkohal, et

kaebuses nõutud definitiivse ettekirjutuse asemel indefinitiivse ettekirjutuse tegemine

15(17)

3-20-2326

tähendab samuti kaebuse rahuldamist. Seega rahuldab kohus kaebuse hinnanguliselt 1/3

ulatuses.

33. Kaebajad on esitanud kohtule 17. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis menetluskulude

väljamõistmise taotluse koos kulude nimekirjaga (tl 120p-121). Taotluse p-s 27 paluvad

kaebajad enda kasuks välja mõista menetluskulud kokku summas 3930 eurot. Taotluse p 26

kohaselt olid kaebajate lepingulise esindaja kulud kokku 24 tunni õigusabi eest tunnihinnaga

160 eurot, st kokku 3840 eurot (ilma käibemaksuta). Kaebajad rõhutavad taotluses kohtuasja

suurt mahtu ja olulisust kaebajate jaoks. Lisaks on kaebajad kaebuse esitamisel tasunud

riigilõivu kokku 90 eurot.

33.1. Vastustaja on vastuväidetes menetluskulude väljamõistmise taotlusele arvamusel, et

kaebajate menetluskulusid on põhjendatud arvestada 5,5 tunni ulatuses (17. oktoobril 2022

esitatud seisukoha koostamiseks kulunud tunnid, menetluskulude tabeli rida 2), kuid 1.

septembril 2022 esitatud seisukoha esitamise vajadus ja kohustus kaebajatel puudus.

33.2. Menetluskulude nimekirjas (tl 120p) loetletud menetluskulud hõlmavad menetlust alates

24. augustist 2022, st seisukoha koostamist augustis 2022 ning oktoobris 2022 vastust 19.

septembri 2022. a määruses antud tähtajaks. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebajatel

puudus vajadus ja kohustus 1. septembril 2022 kohtule seisukoha esitamiseks – tegemist on

avaldusega vastuseks kohtu 16. augusti 2022. a määrusele, millega kohus uuendas kohtuasja

menetluse (tl 80-83). On aga tõsi, et selles avalduse poleks kaebajad pruukinud lisaks

menetluslikele avaldustele ja seisukohtadele esitada sellises mahus sisulisi seisukohti, mida

neil oli võimalik esitada asja edaspidises sisulises menetluses. Seega ei pea kohus ajakulu 1.

septembri 2022. a dokumendi koostamisele täies ulatuses põhjendatuks. Nii 1. septembri

2022. a kui ka 17. oktoobri 2022. a dokumendis esitatu sisaldab suures osas kordusi ning

väiteid ja selgitusi, mis on esitatud juba varem, sh kaebuses.

33.3. Kaebuse läbi vaatamata jätmisel HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel kannab menetluskulud

HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kaebaja. Praegusel juhul on kohus jätnud kaebuse osaliselt läbi

vaatamata kaebajate tühistamisnõuete osa. Kohtu hinnangul on kaebajad esitanud

tühistamisnõude. Arvestades kohtu esialgset seisukohta tühistamisnõude asjakohasusest sama

planeeringuala puudutavas sarnases vaidluses (haldusasi nr 3-20-1098), ei pea kohus, lähtudes

ka õigluse põhimõttest menetluskulude jaotamisel sellega seonduvalt jätta menetluskulusid

tühistamisnõude läbi vaatamata jätmisel tervikuna kaebajate kanda.

33.4. Arvestades eelnevat ning kaebuse rahuldamise ca 1/3 ulatuses on põhjendatud

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikulud (1200 eurot) ning riigilõiv 1/3 ulatuses

(30 eurot), st kokku 1230 eurot.

Riigikohtu praktikast (RKHKo 3-20-663, p 23) tuleneb, et kui menetlusosaline pole esitanud

kinnitust, et ta pole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel käibemaksu tagasi

arvestada, tuleb mõista tema kasuks menetluskulu välja ilma käibemaksuta.

33.5. Väljamõistetava summa kaebajatele tasumisel tuleb lähtuda kaebaja 27. oktoobri 2022. a

menetlusdokumendi p-s 23 avaldust, et kaebajate menetluskulud on kaebajate omavahelise

kokkuleppe alusel kandnud kaebaja I (Eesti Ühistumajad OÜ).

36. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus füüsilisest isikust kaebajate eraelu

kaitse eesmärgil nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

16(17)

3-20-2326

(allkirjastatud digitaalselt)

Sirje Kaljumäe

kohtunik

17(17)